← Eesti

3-12-14/43

Obsah (8)§ 180§ 182§ 44§ 108§ 101§ 103§ 109§ 1

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukooseis Kohtunik Tiina Pappel Otsuse tegemise aeg ja koht 30. märtsil 2012. a, Tallinnas Haldusasja number 3-12-14 Haldusasi E.L. kaebu

§ 180lg 1, § 181 lg 1 ja § 182 lg 1).

Kui apellant ei taotle apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 182lg 1 p 9).

1 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. 03.10.2011 esitas E.L. Eesti Kinnisvara Hindajate Ühingu (edaspidi EKHÜ) Kutsekomisjonile avaldused: vara hindaja V kutsetaseme kutsekvalifikatsiooni taastõendamiseks; vara hindaja IV kutsetaseme kutsekvalifikatsiooni taotlemiseks; vara hindaja V kutsetaseme kutsekvalifikatsiooni taotlemiseks.
  2. 03.10.2011 teavitas EKHÜ E.L.d, et tema 03.10.2011 avalduses esinevad puudused, mille kohaselt olid esitamata jäänud täiendõppe ja auditeerimise läbimist tõendavad dokumendid, puuduvad eksperthinnangute näidised vastavalt „Näidistööde juhendile” ja puuduvad kahe spetsialisti kinnitused taotleja kompetentsuse kohta. E.L.le anti puuduste kõrvaldamiseks aega kuni 05.10.2011 (t. lk. 9).
  3. 04.10.2011 esitas E.L. vastuväited EKHÜ-le leides, et avalduse puudused tulenevad Kutseliste hindajate täiendõppe alustest ja korrast ning „Näidistööde juhendist“, mida ei ole Kutsenõukogu poolt kinnitatud, mistõttu on EKHÜ täiendavad nõuded alusetud (t. lk. 9).
  4. EKHÜ Kutsekomisjoni 10.10.2011 otsustega ei lubatud E.L.d vara hindaja V kutsetaseme kutsekvalifikatsiooni taastõendamise hindamisele (edaspidi ka taastõendamise hindamine) (t. lk. 19-20) ning jäeti rahuldamata E.L. taotlused vara hindaja IV ja V kutsetaseme kvalifikatsiooni saamiseks
  5. a (t. lk. 17-18 ning 15-16).
  6. 21.11.2011 esitas E.L. eelviidatud EKHÜ Kutsekomisjoni otsuste peale vaided (t. lk. 21-24), mis jäeti EKHÜ juhatuse 30.11.2011 otsustega rahuldamata (t. lk. 26-29).
  7. 02.01.2012 esitas E.L. Tallinna Halduskohtule kaebuse EKHÜ Kutsekomisjoni 10.10.2011 otsuste tühistamiseks ning EKHÜ Kutsekomisjoni kohustamiseks E.L. esitatud eksamitaotluste uuesti läbi vaatamiseks. KAEBAJA VÄITED
  8. Vastustaja lähtus otsuste vastuvõtmisel alusetult EKHÜ üldkoosolekul 12.11.2010 vastu võetud Auditeerimise Korrast ning nõudis kaebajalt alusetult auditeerimise läbimist tõendava dokumendi esitamist. Ka jättis EKHÜ ebaõigesti kaebaja taastõendamise hindamisele lubamata, kuna kaebaja ei olnud läbinud Kutse andmise korra (Kord) p 5.2.3 alusel Auditeerimise Korraga ette nähtud auditeerimist. Nõustuda ei saa EKHÜ poolt E.L. suhtes 21.10.2010 tehtud otsuses avaldatud seisukohaga, et Auditeerimise Korra kinnitamine EKGK poolt ei ole nõutav. Kutsekompetentsuse hindamise viisid ja vormid määratakse kutse andmise korras (KutS § 15 lg 3 ja § 16 lg 2 p 8), mille kinnitamine on Ehituse, Kinnisvara ja Geomaatika Kutsenõukogu (edaspidi EKGK) ainupädevuses (KutS § 9 lg 2 p 4). Järelikult on Auditeerimise Korra kehtivuse formaalseks tingimuseks selle kinnitamine EKGK poolt. Sellist seisukohta toetab lisaks KutS § 16 lg 2 p-le 8 ka KutS § 12 lg 1 p 2, mis määratleb kutse andja pädevusena juhendite jm kutse andmiseks vajalike dokumentide väljatöötamise. Dokumendi väljatöötamise all saab ja tuleb mõista üksnes dokumendi koostamist ning sellest dokumendi kinnitamise õiguse tuletamine on meelevaldne ja lubamatu. EKHÜ on vaideotsustes asunud ebaõigesti seisukohale, et KutS ei kohusta EKHÜ-d esitama Auditeerimise Korda (samuti ka Täiendõppe Korda, Näidistööde juhendit vms) EKGK-le kinnitamiseks. Seega leiab EKHÜ, et eelnimetatud kordade väljatöötamine ja heakskiitmine on EKHÜ pädevuses. E.L. EKHÜ sellist ekslikku seisukohta ei jaga. Kui seadusandja oleks soovinud kõnealuste kordade heakskiitmise anda EKHÜ kui kutse andja pädevusse, oleks see selgesõnaliselt ka seaduses sätestatud. Kaebaja positsiooni toetab ka KutS-i regulatsioon. Näiteks on KutS § 16 lg-ga 1 ette nähtud, et kutse andmise korra töötab välja kutse andmise õigust taotlev organ ning kinnitab kutsenõukogu. 2
  9. Isegi kui hüpoteetiliselt nõustuda seisukohaga, et EKGK on õigustatud delegeerima Auditeerimise Korra kinnitamise EKHÜ-le, ei ole Auditeerimise Kord kehtiv, sest see on vastu võetud enne Korra 15.12.2010 kinnitamist EKGK poolt. See on võrreldav nt sellise õigustühise olukorraga, kus täitevvõim on asunud kehtestama määrusega seaduses sisalduvat üldkorda tehniliselt täpsustavat korda, kuid seda enne, kui seadus ja selles sisalduv täitevvõimu tegutsemise (s.o määruse andmise) aluseks olev volitusnorm on seadusandja poolt vastu võetud ja jõustunud. Samuti vajab märkimist, et mistahes õiguste edasi delegeerimisel peab olema järgitud delegeerimise formaalsed nõuded, s.o lisaks volitusnormi kehtivusele ja jõustuvusele peab volitusnormist tulenema volituse täpne sisu ja selle adressaat. Ka viimatinimetatud nõuded oleks eeltoodud hüpoteetilise olukorra puhul täitmata. Olukorras, kus EKHÜ poolt heaks kiidetud korrad ja juhendid ei kehti, on Korra eelviidatud punktid sisutühjad ning EKHÜ poolt nende punktide sisustama asumine nn tõlgendamise kaudu oleks sisuliselt Korra muutmine/täiendamine. Korra täiendamine, muutmine, tühistamine, uue kehtestamine on aga EKGK ainupädevuses.
  10. 12.11.2010 aset leidud EKHÜ üldkoosolekul on vastu võetud Täiendõppe Kord. Enne seda kehtis EKHÜ liikmete suhtes üldkoosoleku poolt 27.03.2009 vastu võetud dokument „Ajutine juhend kinnisvara hindajate hariduse ja täiendõppe nõuete arvestamiseks kutse andmisel “. Kõigi kolme avalduse (Taastõendamise hindamise, vara hindaja IV ja V kutsetaseme kvalifikatsiooni taotlemise) rahuldamata jätmise ühe põhjusena tõi EKHÜ ebaõigesti välja Täiendõppe Korraga sätestatud nõuete mittejärgmise. Nimelt ei oma ka Täiendõppe Kord sarnaselt eelpool käsitletud Auditeerimise Korrale õiguslikku jõudu ning selle järgimise nõudmine ning eksamitele lubamise eeltingimuseks seadmine EKHÜ poolt on õigusvastane. Näidistööde juhendile tuginemist peab E.L. ülalkäsitletud põhjustel lubamatuks. Kuigi EKHÜ on oma vaideotsustes avaldanud, et Näidistööde juhend on EKHÜ 12.11.2010 üldkoosoleku poolt vastu võetud, on EKHÜ jätnud avaldamata, et EKHÜ üldkoosoleku otsuse kohaselt on tegemist üksnes soovitusliku dokumendiga. Näidistööde juhendile tuginemine kaebaja kinnisvara hindaja V kutsetaseme kutseskompetentsuse hindamisele mittelubamisel, on lubamatu. Täiendõppe ja Auditeerimise Korrad ja Näidistööde juhend on lisaks ka oma sisult vastuolus Korra ja KutS-i regulatsiooniga, mistõttu nende kinnitamine EKGK poolt ei oleks ka juba ainuüksi sel põhjusel õiguspärane ja lubatud. Ka enne 01.01.2008 kehtinud KutS § 6 lg 2 p 1 kohaselt oli kutsenõukogu ülesandeks muuhulgas kutsestandardite ja muude antud kutseala kehtivate nõuete kinnitamine. 01.01.2008 kehtima hakanud KutS-i seletuskirja kohaselt kutsenõukogu tegevuse eesmärgi ja ülesannete kirjelduses võrreldes senikehtinud kutseseaduse §-ga 6 põhimõttelisi muudatusi ei tehtud. Selline seadusandja tahe on väljendatud ka kehtivas KutS-i regulatsioonis, s.o. nimetades EKHÜ kui kutse andja ülesandena üksnes kutse andmiseks vajalike dokumentide (s.h. kordade ja juhendite) väljatöötamise korraldamise. Kaebaja eelkäsitletud seisukohta kinnitavad ka KutS § 15 lõiked 1, 3, ja
  12. Isegi kui oletada, et Kutsenõukogu ei pidanud EKHÜ poolt välja töötatud kutsekompetentsuse hindamise nõudeid kinnitama, oleks seda pidanud KutS § 18 lg 2 p-de 3 ja 5 alusel tegema EKHÜ kutsekomisjon, mitte EKHÜ üldkoosolek. Sealjuures on oluline asjaolu, et KutS § 18 lg 1 kohaselt on kutsekomisjoni puhul tegemist kutse andmise erapooletuse tagamiseks moodustatud komisjoniga, kuhu kuuluvad selle valdkonna kutse andmisest huvitatud osapooled: spetsialistid, tööandjad, töötajad, koolitajad, kutse- ja erialaliitude esindajad, vajaduse korral klientide ja tarbijate esindajad, samuti teised huvitatud osapooled. Kutsekomisjoni koosseis ning nõuded kutsekomisjoni liikmetele määratakse Kutsenõukogu poolt kinnitatavas kutse andmise korras. Seega on Kutsenõukogu poolt vähemalt mingil määral tagatud järelevalve kutse andja tegevuse üle. 3 VASTUSTAJA VASTUVÄITED
  13. Kutse andmise kord hindaja assistendi, kinnisvara hindaja ja vara hindaja kutsetele on kinnitatud Ehituse, Kinnisvara ja Geomaatika Kutsenõukogu 15.12.2010 otsusega nr 10 lähtudes kutseseaduse § 9 lg 2 p-st
  14. Seega on kutse andmise kord kinnitatud pädeva isiku poolt. Eesti Kinnisvara Hindajate Ühing (EKHÜ) kui kutse andja on töötanud lähtudes kutseseaduse § 12 lg 1 p-st 2 välja kinnisvara hindajate täiendõppe alused ja korra, kutseliste hindajate aruandluse ja auditeerimise korra ning näidistööde juhendi. Kõik nimetatud dokumendid on heaks kiidetud EKHÜ üldkoosoleku 12.11.2010 otsusega. Kutseseadus ei sätesta, et nimetatud dokumendid tuleks esitada kinnitamiseks kutsenõukogule. Kutseseadus ei sätesta seda, kes peaks nimetatud dokumendid kinnitama või heaks kiitma ja kas seda peaks üldse tegema. Ka on mittetulundusühingute seaduse § 18 lg-ga 1 ja § 19 lg 1 p-ga 8 kooskõlas see, kui nimetatud dokumendid töötab välja EKHÜ ja need kiidetakse heaks EKHÜ kõrgeima organi – üldkoosoleku poolt. Kaebaja seisukoht, et dokumendi väljatöötamise all tuleb mõista üksnes dokumendi koostamist ning sellest dokumendi kinnitamise õigsuse tuletamine on meelevaldne ja lubamatu, on ekslik ja ei põhine seadusel.
  15. KutS § 12 lg 1 p-s 2 nimetatud dokumentide väljatöötamine on kutse andja pädevuses, kuid nende esitamist kutsenõukogule või nende kinnitamist kutsenõukogu poolt seadus ette ei näe. Kui seadusandja tahe oleks olnud see, et KutS § 12 lg 1 p-s 2 nimetatud dokumendid kinnitataks kutsenõukogu poolt, siis oleks seadus näinud ette kutse andja kohustuse esitada need dokumendid kutsenõukogule ja kutsenõukogu ülesande kinnitada need dokumendid (st regulatsioon oleks olnud analoogiliselt KutS § 12 lg 1 p-s 1 ja § 9 lg 2 p-s 4 sätestatud kutse andmise korraga). Kaebaja seisukoht, et korrad ei ole kaebaja kui EKHÜ liikmeks mitteoleva isiku suhtes kehtivad, on ekslik. Korrad on kehtivad kõigile kutset taotlevatele isikutele sõltumata nende liikmelisusest EKHÜ-s. Kui pidada kaebaja seisukohta õigeks, siis ei saaks EKHÜ anda kutset EKHÜ liikmeks mitteolevatele isikutele, sh kaebajale. Eeltoodud põhjendustest tulenevalt kinnisvara hindajate täiendõppe alused ja kord, kutseliste hindajate aruandluse ja auditeerimise kord ning näidistööde juhend on kehtivad dokumendid, millest EKHÜ Kutsekomisjon sai juhinduda ja pidigi juhinduma vaidlustatud otsuste tegemisel. Kutsenõukogu ei saa kutse andmise korras viidata olematutele dokumentidele, mistõttu pidid kinnisvara hindajate täiendõppe alused ja kord, kutseliste hindajate aruandluse ja auditeerimise kord ning näidistööde juhend olema EKHÜ poolt väljatöötatud ja heaks kiidetud enne kutsenõukogu poolt kutse andmise korra kinnitamist.
  16. Kaebajal puudub kaebeõigus, kuna kaebaja on kaebuse rajanud üksnes väitele, et kutseliste hindajate aruandluse ja auditeerimise kord, kinnisvara hindajate täiendõppe alused ja kord ning näidistööde juhend ei kehti, kuna need ei ole kinnitatud Ehituse, Kinnisvara ja Geomaatika Kutsenõukogu poolt. Tegemist ei ole kaebaja õiguse kaitseks esitatud kaebusega, vaid populaarkaebusega. Isegi kui asuda ekslikule seisukohale, et kutseliste hindajate aruandluse ja auditeerimise kord, kinnisvara hindajate täiendõppe alused ja kord ning näidistööde juhend ei kehti, siis tuleb kaebus EKHÜ Kutsekomisjoni 10.10.2011 otsustele jätta ikkagi rahuldamata. Kahte otsust on EKHÜ Kutsekomisjon põhjendanud ka asjaoluga, et kaebajal on esitamata kutse andmise korra p-s 5.3.8 nõutud vähemalt kahe spetsialisti (kutselise hindaja, EKHÜ liikme, riigivõi kohaliku omavalitsuse töötaja või krediidiasutuse töötaja, kelle pädevuses on varade hindamine) kinnitus taotleja kompetentsuse kohta. EKHÜ Kutsekomisjon leidis, et üks kinnitustest ei vasta nõuetele, kuna on antud maakleri poolt, samas maakleri pädevuses ei ole varade hindamine. Kaebaja ei ole selles osas otsuseid vaidlustanud ega põhjendanud, miks tema puhul ei peaks kutse andmise korra p-s 5.3.8 nimetatud nõue kehtima – kutse andmise korra kehtivust kaebaja ei vaidlusta. Seega on kaebus EKHÜ Kutsekomisjoni 10.10.2011 otsustele, 4 millega lahendati vaide esitaja taotlused vara hindaja kutsekvalifikatsiooni andmiseks ja kinnisvara hindaja kutsekvalifikatsiooni andmiseks, ilmselgelt perspektiivitu, seda ei saa rahuldada isegi juhul, kui eeldada kaebuses toodud põhjenduste õigsust. Kaebuse p-s 19 ei ole kaebaja sellest aru saanud ja räägib Korra (seejuures ei ole kaebaja märkinud, millist korda ta pidas siinkohal silma) vastuolust kutseseadusega. Kui kaebaja peab siinkohal silmas kutse andmise korda, siis ei ole kaebuses välja toodud mitte ühtki põhjendust selle kohta, miks on kutse andmise kord kaebaja arvates vastuolus kutseseadusega.
  17. Kinnisvara hindajate täiendõppe aluste ja korra, kutseliste hindajate aruandluse ja auditeerimise korra ning näidistööde juhendi sisu vastuolu kutse andmise korra ja kutseseaduse regulatsiooniga ei ole võimalik kontrollida, kuna selles osas kaebaja toodud etteheide on üldsõnaline. Arusaamatuks jääb, milles seisnevad kaebaja arvates väidetavad sisulilsed vastuolud kutse andmise korra ja kutseseadusega. Üldsõnalisele etteheitele ei ole võimalik vastata ning need tuleb jätta tähelepanuta. Kõigi kaebaja 03.10.2011 taotluste lõpus on kaebaja märkinud: „NB! Reservatsioon: ma ei kohustu täitma EKHÜ nõudeid, sest ma ei ole EKHÜ liige ja antud kohustus ei ole asjassepuutuv.“ Selline avaldus teeb võimatuks kaebusega taotletavate eesmärkide saavutamise (milleks on lõppkokkuvõttes kutsete andmine kaebajale), mistõttu kaebus on ilmselgelt perspektiivitu. Kaebaja nõuab enda alusetut erikohtlemist kutsete andmisel. Selline avaldus näitab tegelikult kaebaja soovimatust omandada taotletavad kutsed, mis omakorda viitab sellele, et kaebaja poolt esitatud kaebus ei ole esitatud kaebaja enda õiguse kaitseks. Tegemist on nn populaarkaebusega.
  18. Kohtumenetluse käigus selgitas kaebaja, et ta ei vaidlusta kutse andmise korra punkti 5.3.
  19. Samas on kaebaja siiski kutse andmise korras ette nähtud 2 pädeva spetsialisti kinnitused esitanud - s.t. kaebaja ei nõustunud EKHÜ Kutsekomisjoniga selles, et maakleri poolt antud kinnitus ei vasta nõuetele. Kutse andmise korra punktis 5.3.8 on sulgudes toodud üksnes näitlik ja mitte ammendav loetelu võimalikest spetsialistidest. EKHÜ Kutsekomisjon on viidatud punkti väära tõlgendamise tulemusena jõudnud ebaõigele järeldusele, justkui spetsialistiks ei saaks olla maakler. Kaebaja ei nõustunud ka vastustaja väitega selle kohta, et tegemist on populaarkaebustega

§ 44lg 2 tähenduses.

Kaebaja on pöördunud kaebustega kohtusse enda rikutud õiguste kaitseks. Kutse taotlemise avaldustes on EKHÜ soovinud saada kaebajalt kui EKHÜ mitteliikmelt järgmist kinnitust: „Kohustun täitma EKHÜ nõudeid ja juhendeid ning järgima Heade Tavade Koodeksit“. Selle kinnituse suhtes kaebaja avaldusele reservatsiooni märkiski. Vastustaja on õigustamatu ja pahatahtliku katsega soovinud saada vaidlusalustele juhenditele ja kordadele ning Heade Tavade Koodeksile kaebajalt heakskiit, et siis seda tema vastu hiljem ära kasutada. Kui kaebaja ei oleks seda reservatsiooni avaldusele märkinud, oleks vastustaja sellele kinnitusele tänases kohtuvaidluses ka tuginenud, asudes väitma, et isegi kui korrad ja juhendid ei ole nõuetekohaselt Kutsenõukogu poolt kehtestatud, on kaebaja neid aktsepteerinud. KOHTU PÕHJENDUSED

  1. Käesolev vaidlus on tekkinud kaebaja soovimatusest täita Eesti Kinnisvara Hindajate Ühingu (EKHÜ) üldkoosoleku 12.11.2010 otsustega heaks kiidetud Kutseliste hindajate aruandluse ja auditeerimise korras (edaspidi Auditeerimise kord) ning Kinnisvara hindajate täiendõppe alustes ja korras (edaspidi Täiendõppe kord) kutsekvalifikatsioonide taastõendamisele ja taotlemisele ette nähtud nõudeid, samuti Ehituse, Kinnisvara ja Geomaatika Kutsenõukogu (EKGK) 15.12.2010 otsusega nr. 10 kinnitatud Kutse andmise korra p-s 5.3.7 nimetatud Näidistööde juhendi nõudeid. Kaebaja ei vaidlusta otsustes märgitut, mille kohaselt nõuete täitmata jätmise tõttu ei vastanud kaebaja taotlused olenevalt taotlusest kas Auditeerimise korra või Täiendõppe 5 korra nõuetele ning ekspertarvamus kinnistu nr. 1670106 „Punaoja“ kohta ei lähtunud Näidistööde juhendi nõuetest. Küll aga vaidlustab kaebaja EKHÜ Kutsekomisjoni otsused põhjusel, et kaebaja arvates ei pidanudki ta Auditeerimise korrast ja Täiendõppe korrast viimaste formaalse õigusvastasuse tõttu ning Näidistööde juhendist viimase fakultatiivse iseloomu tõttu lähtuma. Seega ei ole käesoleva vaidluse esemeks see, kas kaebaja taotlused vastasid vaidlustatud otsustes märgitud Auditeerimise korra, Täiendõppe korra ning Näidistööde juhendi nõuetele, vaid see, kas EKHÜ-l oli õigus nõuda kaebajalt taotluse esitamisel Auditeerimise korrast, Täiendõppe korrast (edaspidi koos Korrad) ning Näidistööde juhendist (edaspidi Juhend) tulenevate nõuete täitmist.
  2. Vastustaja arvates on kaebaja, jättes otsuste sisulised põhjendused ehk kaebaja taotluste Kordadele ja Juhendile vastavuse vaidlustamata, esitanud kohtule populaarkaebuse. Kohus vastustajaga ei nõustu.

§ 44

lg 1 kohaselt võib kaebusega halduskohtusse pöörduda isik üksnes oma õiguse kaitseks.

§ 44

lg 2 sätestab, et muul eesmärgil, sealhulgas teise isiku õiguse või avaliku huvi kaitseks, võib isik kohtusse pöörduda vaid seaduses sätestatud juhul. Populaarkaebus ehk actio popularis on kaebus, mida võib esitada ükskõik kes (vt Kliimann, A.-T. Haldusprotsess, 1937, lk. 214). Populaarkaebuse esitamine ei eelda isiku subjektiivsete õiguste rikkumist, mistõttu see esitatakse igaühe kaebeõiguse või üldhuvi alusel vaid mingi haldusakti õigusvastasuse motiivil. Kuigi Kliimann käsitles populaarkaebustena reeglina vaid kohaliku omavalitsuse esinduskogude valimiste peale esitatud kaebusi, mida võis esitada iga hääleõiguslik kodanik, siis praeguses õigusruumis saab populaarkaebustena käsitada ka näiteks planeeringuotsuste peale esitatud kaebusi (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi 10.11.2009 otsus asjas nr. 3-3-1-84-08, p 10). Käesoleval juhul ei vaidlusta aga kaebaja haldusakte, mis tema õigusi ei riku või teda kui igaühte ainult kaudselt puudutavad. Otsuste, millega EKHÜ kutsekomisjon ei luba kaebajat vara hindaja V kutsetaseme kutsekvalifikatsiooni taastõendamise hindamisele ning millega jäetakse rahuldamata kaebaja taotlused vara hindaja IV ja V kutsetaseme kvalifikatsiooni saamiseks, negatiivne mõju kaebaja õigustele ja huvidele on ilmne. Haldusakti mõju kaebajale tuleb eeldada olukorras, kus kaebaja on haldusakti adressaadiks. Nii on ka Riigikohtu erikogu

  1. detsembri
  2. a määruses nr. 3-3-1-8-01 leidnud, et õigusvastaste kohustuste või keeldude kehtestamine rikub alati haldusakti adressaadi õigusi (p 22). Asjaolu, et kaebaja õiguslikud väited tuginevad Kordade formaalsele õigusvastasusele või mittekehtivusele, kaebaja kaebeõigust ei mõjuta. Kohtul puudub alus ilmselgeks järelduseks, et kaebuse põhjendamine Kordade formaalse õigusvastasusega kaebajat tema õiguste kaitsel ühelgi juhul sihile viia ei saaks. Kaebaja arvates on Korrad õigusvastased põhjusel, et neid ei ole kinnitanud selleks seaduses ettenähtud haldusorgan. Sisuliselt väidab kaebaja sellega Kordade tühisust algusest peale. Kui eeldada vastava väite tõelevastavust, ei saa pidada õiguspäraseks ka vaidlustatud otsuseid. Samamoodi ei saa Juhendi fakultatiivse iseloomu korral pidada sellest mittelähtumise eest kaebaja suhtes negatiivse haldusakti andmist seaduslikuks. Seega ei saa kaebust ka selle põhjenduste valikust lähtudes pidada ilmselgelt perspektiivituks. Seetõttu lahendab kohus kaebuse sisuliselt ning võtab järgnevalt seisukoha Kordade ja Juhendi formaalse õiguspärasuse küsimuses (I). Seejärel lahendab kohus kaebaja kohtumenetluses esitatud sisulise vastuväite otsustele seoses spetsialisti arvamusega mittearvestamisega (II) ning lõpuks lahendab menetluskulude jaotuse (III). I
  3. Kaebaja põhjendab Juhendite õigusvastasust sellega, et need oleks pidanud kinnitama EKGK, mitte EKHÜ. Kaebaja leiab, et kuna EKGK ainupädevuses on Kutse andmise korra kinnitamine, millega määratakse kindlaks kutsekompetentsuse hindamise viisid ja vormid, on ka Kordade kehtivuse formaalseks tingimuseks nende kinnitamine EKGK poolt. Kohus ei nõustu 6 kaebajaga mitmel põhjusel. Kõigepealt tuleb märkida, et kaebaja seostab vaidlusaluseid Kordi ebaõigesti KutS-s viidatud kutsekompetentsuse hindamise viiside ja vormidega. Kaebaja märgib õigesti, et KutS § 15 lg 3 kohaselt määratakse kutsekompetentsuse hindamise viisid ja vormid Kutse andmise korras ning korra kinnitab EKGK. Ebaõige on aga kaebaja väitest järelduv seisukoht, mille järgi on Korrad võrdsustatavad kutsekompetentsuse hindamise viiside ja vormidega või reguleerivad neid. Esmalt märgib kohus, et kutsekompetentsuse hindamise vormid on määratletud Kutse andmise korra p-s 7.1 ning nendeks on esmataotleja puhul kirjalik ja suuline eksam vastavalt Kutsekompetentsuse hindamise korrale või taastõendajal kutsealane vestlus või kirjalik ja suuline eksam samuti vastavalt Kutsekompetentsuse hindamise korrale. Kaebaja eksami või vestluseni ehk kutsekompetentsuse hindamiseni ei jõudnud. Ka ei vaidlusta kaebaja Kutsekompetentsuse hindamise korra kehtivust. Auditeerimise kord, Täiendõppe kord ning Näidistööde juhend aga kutsekompetentsuse hindamise viise ja vorme ei reguleeri. Seetõttu on kaebaja KutS § 15 lg 3 ning § 16 lg 2 p 8 alusel tehtud järeldus väär. Küll aga võib neid üldistatult paigutada KutS § 12 lõike 1 p-s 2 märgitud teiste kutse andmiseks vajalike dokumentide alla. Seega tuleks kohtul kontrollida ka seda, kas KutS § 12 lg 1 p-s 2 märgitud dokumendid peab kinnitama EKGK.
  4. Kohus on seisukohal, et EKGK ei peaks kinnitama ka KutS § 12 lg 1 p-s 2 märgitud dokumente. Sellist seisukohta toetab KutS ning Kutse andmise korra sätete grammatiline ja süstemaatiline tõlgendus. Õige on vastustaja tähelepanek, et kui seadusandja tahe oleks olnud see, et KutS § 12 lg 1 p-s 2 nimetatud dokumendid kinnitaks kutsenõukogu, siis oleks vastav regulatsioon olnud analoogne KutS § 12 lg 1 p-le 1 ning dokumentide kinnitamine nähtuks ka kutsenõukogu KutS §-s 9 sätestatud ülesannete hulgas, analoogselt KutS § 9 lg 2 p-s 4 sätestatuga. Kutsenõukogu poolt KutS § 12 lg 1 p-s 2 nimetatud dokumentide kinnitamist ei näe ette ka EKGK 15.12.2010 otsusega nr. 10 kinnitatud Kutse andmise kord, mille p-d 2.1.1 ja 2.1.3 teevad EKHÜ-le küll ülesandeks esitada kutsenõukogule kinnitamiseks Kutse andmise korra muudatuste kavand ning kutse andmise ja kutse taastõendamisega seotud tasu suurus, kuid mitte muud kutsekompetentsuse hindamiseks vajalikud dokumendid.
  5. Teiseks tuleb sätete tõlgendamisel lähtuda ka mõlema vaidlusaluse organi KutS-st tulenevast pädevusest ja ülesannetest. EKGK on kutseseaduse mõistes kutsenõukogu, kelle tegevuse eesmärgiks on oma kutsetegevuse valdkonnas kutsesüsteemi arendamine ja rakendamine (KutS § 9 lg 1), sealhulgas ettepanekute tegemine kutsestandardite väljatöötamiseks ja uuendamiseks; kutset andva organi õiguse andmine ja osalemine kutset andva organi kutse andmise tegevuse üle teostatavas järelevalves; kutsestandardite, kutse andmise korra ning kutse andmise ja kutse taastõendamise tasu suuruste kinnitamine; kutse andmisega seotud kaebuste lahendamine ning muude seaduses sätestatud ülesannete täitmine (lg 2). EKHÜ on kutseseaduse §-s 10 sätestatud kutset andev organ, kes peab kutse andmisel lähtuma kutseseadusest, kutsestandarditest ja kutsenõukogu kinnitatud kutse andmise korrast (KutS § 10 lg 5). Muus osas on aga EKHÜ-l võimalus oma tegevust kutse andmisel ise reglementeerida. Nii sätestab KutS § 11 lg 1 p 2, et kutse andmist korraldab kutse andja, kellel peavad selleks olema vahendid ja võimalused. KutS § 12 lg 1 p 2 kohaselt korraldab kutse andja ka kutsekompetentsuse hindamise juhendite, eksamimaterjalide ning teiste kutse andmiseks vajalike dokumentide väljatöötamise. Kutsenõukogu KutS § 9 lõikes 2 sätestatud ülesanded eeltoodud juhendite ja eksamimaterjalide kinnitamist ette ei näe. Küll aga peab EKHÜ juhendite ja eksamimaterjalide väljatöötamise korraldamisel KutS § 10 lg-st 5 ning KutS § 16 lg 2 p-st 8 tulenevalt lähtuma EKGK poolt kinnitatud kutsestandardist ja kutse andmise korrast ning kutse andmise korras sätestatud kutse taotleja kutsealase kompetentsuse hindamise viisidest ja vormidest. Seega tegutseb EKGK organina, kes kinnitab EKHÜ tegevuseks vajaliku raamistiku, millele tuginedes ning millest kinni pidades on EKHÜ-l võimalik oma tegevust kutse andjana iseseisvalt planeerida, korraldada 7 ja reglementeerida. Mõlema organi tegevust pärssiv ning seetõttu mõeldamatu oleks olukord, kus EKGK oleks sunnitud eelnevalt kinnitama kõik EKHÜ-le kutse andmiseks vajalikud dokumendid. Sellisel juhul tekiks küsimus iseseisva kutse andja kui organi vajalikkusest üleüldse. Kohtu tõlgendust toetab ka kehtiva KutS väljatöötamise töörühma liikme Katrin Keremi 13.03.2012 vastus vastustaja järelepärimisele (t. lk. 184), mille kohaselt on kõigi kutse andmisega seotud detailsete dokumentide väljatöötamine kutse andja kohustus ja neid kutsenõukogule kinnitamiseks ei esitata.
  6. Kohus möönab samas, et KutS § 10 lõikega 5 võib olla vastuolus olukord, kus KutS § 12 lg 1 p-s 2 märgitud kutse andmiseks vajalikud dokumendid, mille all saab mõista ka Auditeerimise korda ja Täiendõppe korda, mis näevad kutse taotlemise eeltingimusena ette kutse taotleja poolt dokumentide esitamisel teatud nõuete täitmise, võetakse vastu enne Kutse andmise korra kui dokumendi, millest Korrad peavad lähtuma, kinnitamist. Vaidlus puudub selle üle, et nii vaidlusalused Täiendõppe kord kui ka Auditeerimise kord kiideti EKHÜ üldkoosoleku poolt heaks juba 12.11.2010, seega enne EKGK 15.12.2010 otsusega Kutse andmise korra kinnitamist. SA Kutsekoda asus 01.02.2012 vastuses kohtunõudele seisukohale, et Kordade näol on tegemist KutS § 12 lg 1 p-s 2 nimetatud dokumentidega, mille kehtivuseks piisab EKHÜ heakskiidust. SA Kutsekoda sellise seisukohaga võib nõustuda. Samas asus SA Kutsekoda ka seisukohale, et kuna Korrad ei kehti ainult kutse andmisel, vaid ka kutset pidavate isikute suhtes, ei tugine nad Kutse andmise korrale. Ühtlasi leidis SA Kutsekoda, et selleks, et kutsenõukogu saaks kutse andmise korra kinnitada ning Kordadele viidata, oli vajalik, et kõik korras mainitud dokumendid oleksid eelnevalt välja töötatud ja EKHÜ poolt heaks kiidetud (t. lk. 61; kohtunõue lk. 53). Kohus nõustub kaebajaga selles, et SA Kutsekoda seisukoht Kordade ja Kutse andmise korra omavahelise nn. õigushierarhia osas on väär, kuna see ei lähtu KutS § 10 lõikes 5 sätestatud obligatoorsest nõudest, mille järgi lähtub kutse andja kutse andmisel muuhulgas kutsenõukogu kinnitatud kutse andmise korrast. Kuna Täiendõppe korrast ja Auditeerimise korrast lähtutakse taotleja kutsekompetentsuse hindamisele lubamisel ehk seega kutse andmise menetluses, peab Täiendõppe korra ja Auditeerimise korra regulatsioon lähtuma seega Kutse andmise korrast, mitte vastupidi. Samuti ei saa KutS § 10 lõike 5 kohaldamise seisukohast olla oluline see, millises õigussuhtes ning kelle puhul Korrad veel kehtivad.
  7. Olenemata eeltoodust ei tähenda Kordade vastuvõtmine enne Kutse andmise korra kinnitamist Kordade per se vastuolu Kutse andmise korraga. KutS § 10 lg 5 sätestab küll kutse andjale kohustuse lähtuda kutsenõukogu kinnitatud kutse andmise korrast, kuid see ei tähenda seda, et Kutse andmise kord on Kordade vastuvõtmise aluseks. Nagu ka SA Kutsekoda märkis, on Kordade vastuvõtmise aluseks KutS § 12 lg 1 p 2, mitte Kutse andmise kord. Ka KutS § 10 lõiget 5 tuleb mõista vaid kui keeldu kutse andjale minna kutse andmisel vastuollu kutse andmise korras sätestatud reeglitega. Seega on kaebaja viide analoogia korras seaduse alusel antud Vabariigi Valitsuse määrustele asjassepuutumatu ning Auditeerimise korda ega Täiendõppe korda ei saa pelgalt vastuvõtmise ajast lähtudes tühiseks või õigusvastaseks pidada. Vastuseks kaebaja väitele, et Korrad oleks pidanud KutS § 18 lg 2 p-de 3 ja 5 alusel kinnitama kutsekomisjon, selgitab kohus, et viidatud sätted puudutavad otseselt kutsekompetentsuse hindamise vorme ja viisi eksami läbiviimisel. Kuna vaidlustatud otsustega kaebajat aga kutsekompetentsuse hindamisele ei lubatud, on kaebaja väide asjakohatu. Seoses kaebaja vastuväitega Näidistööde juhendile märgib kohus järgmist: Kutse andmise korra p 5.3.7 kohaselt on kutse esmataotlemiseks esitatavateks dokumentideks muuhulgas eksperthinnangute näidised (min 3 eksperthinnangut, mis on koostatud vastavalt Näidistööde juhendile). Kutse andmise korras Näidistööde juhendile viitamisega on EKGK muutnud Näidistööde juhendis esitatud nõuete kasutamise taotlejale kohustuslikuks olenemata dokumendi pealkirjast. Näidistööde juhendis toodud nõuete mõju kaebajale on dokumendile viitamisega muudetud samasuguseks 8 nagu see oleks siis, kui Kutse andmise korras oleks Näidistööde juhendi nõuded lahti kirjutatud. Seetõttu ei saa kohus nõustuda kaebaja seisukohaga, nagu ei oleks Näidistööde juhendi nõuded tema suhtes kehtivad ega kohustuslikud. Kohus märgib, et samasugune efekt on Kutse andmise korras saavutatud ka Täiendõppe korrale ja Auditeerimise korrale viitamisega. Kuna mõlemad korrad olid koostatud ning EKHÜ poolt heaks kiidetud enne Kutse andmise korra EKGK poolt kinnitamist, tuleb eeldada, et EKGK pidi Kutse andmise korras Kordadele viitamisel kontrollima ka Kordade vastavust Kutse andmise korrale. Selline õigus oli EKGK-l nii tulenevalt KutS § 9 lg 2 p-st 3 kutset andva organi tegevuse üle järelevalve teostajana kui ka tulenevalt KutS 10 lg-st 5, mis sätestab kutse andja kohustuse lähtuda kutsenõukogu kinnitatud kutse andmise korrast. Järelevalve teostamine kutse andja tegevuse üle ei pea tingimata tähendama kutse andja tegevuse ja iseseisvuse piiramist ning viimase ülesannete ülevõtmist. Kohus möönab, et ka olukorras, kui EKHÜ pärast Kutse andmise korra kinnitamist selles viidatud Kordasid muudab, ei pruugi need enam Kutse andmise korraga kooskõlas olla. Samas ei ole kaebaja käesolevas haldusasjas sisuliselt väitnud ega põhjendanud sarnase olukorra tekkimist, sh seda, et Kordadest tulenevad ning kaebajat puudutavad asjassepuutuvad nõuded oleksid ka sisuliselt KutS või Kutse andmise korraga vastuolus. Kohtule vastuolud ei nähtu. Seetõttu puudub kohtul alust tuvastada Auditeerimise korra või Täiendõppe korra tühisust. Ka on Näidistööde juhend kaebaja suhtes kehtiv. II
  8. Kohtumenetluse käigus ei nõustunud kaebaja vaidlustatud otsustes märgituga ka selles, et maakler K.V.a näol ei ole tegemist Kutse andmise korra p-s 5.3.8 nimetatud spetsialistiga, kes saaks anda kinnituse kaebaja kompetentsuse kohta. Korra p 5.3.8 sätestab, et kui kutse taotleja ei ole Eesti Kinnisvara Hindajate Ühingu liige, siis peab kutse esmataotleja esitama vähemalt kahe spetsialisti (kutselise hindaja, Eesti Kinnisvara Hindajate Ühingu liikme, riigi või kohaliku omavalitsuse töötaja või krediidiasutuse töötaja, kelle pädevuses on varade hindamine) kinnituse taotleja kompetentsuse kohta. Seega seondub Kutse andmise korra kohaselt spetsialisti mõiste isikuga, kes on pädev varasid hindama. Kohtule nähtub, et K.V. on Eesti kinnisaramaaklereid ühendava mittetulundusühingu Eesti Kinnisvaramaaklerite Koja liige (vt www.maakleritekoda.ee ). Eesti Kinnisvaramaaklerite Koja veebilehel oleva Kinnisvaramaakler III kutsestandardi kohaselt peab maakler omama küll üldteadmisi kinnisvara väärtusest, hindamise põhimõtetest ja hindamismeetoditest, kuid kutsestandardist ei nähtu, et kinnisvaramaakler on pädev varasid hindama. Eeltoodust tulenevalt oli vastustajal õigus mitte lugeda maakler K.V.a kinnitust kaebaja kompetentsuse kohta vastavaks Kutse andmise korra p-s 5.3.8 toodud nõudele. Eeltoodud kaalutlustel jätab kohus kaebuse tervikuna rahuldamata. III
  9. Vastavalt

§ 108lõikele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Seega jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Samas on vastustaja taotlenud kaebajalt enda menetluskulude väljamõistmist. Menetluskulude väljamõistmise taotlust põhjendas vastustaja kohtuistungil sellega, et vastustajaks on mittetulundusühing, mitte riigiasutus ning asjaoluga, et ühingul on eelarve, kus on ka muud kulud ja kus õigusabikulusid ette ei nähta. Ka on EKHÜ andnud kutseid juba 13 aastat ning tõenäosus välist õigusabi kasutada ei ole olnud suur (t. lk. 205).

  1. märtsil 2012 toimunud kohtuistungil taotles vastustaja esindaja kaebajalt menetluskulude koos käibemaksuga summas 1230 eurot, väljamõistmist kokku 10,25 tunni eest (tunnitasu 100 €) (t. lk. 191-195).
  2. märtsil 2012 täiendas vastustaja menetluskulude nimekirja, taotledes istungil osalemise veel ühe tunni eest menetluskulu summas 120 € väljamõistmist kaebajalt (t. lk. 213-215). 9 25.

§ 101

lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohtuvälised kulud on menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud (

§ 103

lg 1 p 1).

§ 109

lg 1 kohaselt esitatakse menetluskulude väljamõistmiseks kohtule enne kohtuvaidlusi menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kuludokumendid, mis seonduvad osalemisega kohtuistungil, kus lõpetati asja arutamine, samuti selliste kulude nimekiri, esitatakse kohtule hiljemalt kolme tööpäeva jooksul pärast istungi lõppu. Kohus on seisukohal, et vastustaja taotlus menetluskulu, kogusummas 1350 eurot, väljamõistmiseks kaebajalt tuleb täies ulatuses rahuldada.

§ 109lg 6 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud.

Kuna vastustaja näol on tegemist mittetulundusühinguga, kelle palgal ei ole elukutselist juristi ning kelle õigusabikulud maksavad kinni mittetulundusühingu liikmed, tuleb vastustaja taotlust menetluskulude kaebajalt väljamõistmiseks pidada põhjendatuks. Ka ei ole käesoleva haldusasja näol tegemist tavapärase, vaid üsnagi spetsiifilise vaidlusega, kus lisaks kaebusele ja vastusele on menetlusosalised esitanud kohtule ka täiendavaid tõendeid ja seisukohti. Kohus, tutvunud vastustaja menetluskulude spetsiifikaga, on seisukohal, et menetluskulude nimekirjas toodud kulud on vajalikud ja põhjendatud. Vastustaja 19. märtsil 2012 esitatud täiendav taotlus vastab

§ 109lõikes 1 toodud nõudele.

Ka vastab kohtule menetluskulude nimekirjas esitatud õigusabi osutamise aeg istungil kohtuistungi protokollis märgitud istungi ajale. 26. Rahuldamata jääb aga vastustaja TsMS § 177 lg 2 alusel esitatud taotlus, et kohus märgiks menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

§ 1

lg 3 sätestab, et tsiviilkohtumenetluse seadustikku kohaldatakse halduskohtumenetluses vaid halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud juhtudel, arvestades halduskohtumenetluse erisusi.

  1. peatükk, milles on ammendavalt toodud menetluskulude regulatsioon, ei anna kohtule võimalust tugineda halduskohtumenetluses TsMS §-le
  2. Tiina Pappel Kohtunik TALLINNA RINGKONNAKOHTU 27.11.2012 KOHTUOTSUSE RESOLUTSIOON
  3. Rahuldada E.L. apellatsioonkaebus osaliselt.
  4. Tühistada Tallinna Halduskohtu 30.03.2012 otsus haldusasjas nr 3-12-14 osas, millega E. L. mõisteti Eesti Kinnisvara Hindajate Ühingu kasuks välja menetluskulud. Teha selles osas uus otsus, millega jätta Eesti Kinnisvara Hindajate Ühingu esimese astme kohtus 10 kantud menetluskulud tema enda kanda. Muus osas jätta Tallinna Halduskohtu otsus muutmata.
  5. Jätta menetlusosaliste apellatsioonimenetluse kulud nende endi kanda 11

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.