3-10-924/95 | Europaius

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristjan Siigur Otsuse tegemise aeg ja koht

detsember 2011, Tallinn Haldusasja number 3-10-924 Haldusasi OÜ Felinor kaebus Maksu- ja Tolliameti Põhja maksuja tollikeskuse toimingute õigusvastasuse tuvastamise, Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse
aprilli 2010 maksuotsuse nr 12.2-3/5708-20 ning Maksu- ja Tolliameti
juuli 2010 vaideotsuse nr 61/295-4 tühistamise nõuetes Asja läbivaatamise viis Kohtuistungitel
aprillil,
ja
juunil,
septembril ning
novembril
Menetlusosalised Kaebuse esitaja: OÜ Felinor Esindaja: v.adv Vahur Kivistik Vastustaja: Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus Esindajad: Maire Saare ja Andreas Aas RESOLUTSIOON
Rahuldada OÜ Felinor kaebus osaliselt.
Tuvastada Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse toimingu, mis seisnes maksuhalduri poolt revisjoni käigus kogutud ja koostatud võõrkeelsete dokumentide eestikeelsete tõlgetega varustamata jätmises, õigusvastasus.
Muus osas jätta OÜ Felinor kaebus rahuldamata.
Mõista Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuselt OÜ Felinor kasuks välja menetluskulu 68 (kuuskümmend kaheksa) eurot. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse kohtu kantselei kaudu teatavakstegemisest esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule (HkMS § 28; § 31 lg 4). 1 ASJAOLUD JA VAIDLUSTATUD MAKSUOTSUS
OÜ Felinor deklareeris
aasta käibedeklaratsioonidel sisendkäibemaksu muuhulgas OÜ Metallehitus, OÜ Norkel ja OÜ Euroexport Baltic arvete alusel, milles kajastus metallijäätmete soetamine eelnimetatud isikutelt kokku 15 911 060 krooni eest, mis sisaldas endas 2 427 111 krooni käibemaksu. Maksumenetluses antud seletuse kohaselt müüs OÜ Felinor kogu nende arvete alusel soetatud metalli edasi AS-ile Kuusakoski, kusjuures tema hankijad toimetasid AS-ile Kuusakoski kas ise või tellisid OÜ-lt Felinor transpordi, mille OÜ Felinor tellis omakorda AS-ilt Kuusakoski.
Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse (edaspidi PMTK) viis läbi revisjoni OÜ Felinor
aasta käibemaksu ning ettevõtlusega mitteseotud kuludelt tulumaksu arvestamise ja tasumise õigsuse kontrollimiseks.
novembril 2009 koostas PMTK revisjoniakti, pikendades järgnevalt kahel korral OÜ Felinor taotlusel selle kohta eriarvamuse esitamise tähtaega. OÜ Felinor esitas eriarvamuse
jaanuaril
jaanuaril 2010 esitas OÜ Felinor PMTK-le taotluse revisjoni läbi viinud revidendi taandamiseks. Taotluses seati asja menetlenud revidendi erapooletus kahtluse alla viimase poolt toime pandud menetluslike rikkumiste tõttu, millest taotluses toodi välja eeskätt see, et revident esitas maksukohustuslasele osadest maksumenetluses kogutud dokumentidest loetamatuid koopiaid ega võimaldanud maksukohustuslasele revisjoni käigus kogutud või koostatud võõrkeelsete dokumentide tõlkeid eesti keelde. PMTK jättis selle taotluse
jaanuari 2010 otsusega 12.2-3/5708-19 rahuldamata. Maksu- ja Tolliamet jättis
märtsi 2010 vaideotsusega nr 6-1/101-4 rahuldamata ka eelnimetatud otsuse peale esitatud vaide, kusjuures vaides oli OÜ Felinor taotlenud ka PMTK-le ettekirjutuse tegemist juba
jaanuari taandamisavalduses kirjeldatud menetluslike rikkumiste lõpetamiseks.
Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus tegi
aprillil 2010 maksuotsuse nr 12.2.3/5708-20, kohustades OÜ-d Felinor tasuma 2 427 111 krooni käibemaksu ning 4 752 654 krooni tulumaksu. Maksuhaldur asus seisukohale, et OÜ Fellinor ei ole OÜ-lt Metallehitus, OÜ-lt Norkel ja OÜ-lt Euroexport Baltic metallijäätmeid ostnud ning neile äriühingutele tehtud väljamaksed ei ole seotud OÜ Felinor ettevõtlusega. Maksuhalduri hinnangul kasutati eelnimetatud kolme äriühingut fiktiivsete arvete esitamiseks sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse tekitamise ja raha maksuvabalt äriühingust väljaviimise eesmärgil. Maksuotsuses põhjendatakse seda seisukohta järgnevalt: OÜ Felinor poolt OÜ-le Metallehitus, OÜ-le Norkel ja OÜ-le Euroexport Baltic üle kantud raha võeti sularahas välja või kanti äriühingute teistele arvelduskontodele, kust see samal päeval sularahas välja võeti või kanti OÜ Amberbalt, OÜ Arleco Baltic ja OÜ Inkasso ABC arvelduskontodele, kust see raha samuti omakorda koheselt sularahas välja võeti, kusjuures OÜ Amberbalt ja OÜ Arleco Baltic juhatuse liikmed kinnitasid, et tegutsesid variiskutena ning ka OÜ Inkasso ABC ei olnud kontrollitaval perioodil juhatuse liikme kontrolli all. OÜ Metallehitus, OÜ Norkel ja OÜ Euroexport Baltic arvelduskontodelt ei ole makstud metalli hankijatele ega transpordi eest, nende arvelduskontodelt ei nähtu muude ettevõtlusega tavapäraselt seotud kulude tegemist. OÜ Metallehitus nimel vormistati arveid 6 kuu jooksul ning seejärel müüdi äriühing variisikule, OÜ Norkel nimel väljastati arveid 10 kuu jooksul ning seejärel müüdi seegi äriühing variiskule. R.K. ei osanud veenvalt põhjendada OÜ Metalliehitus müüki, kusjuures põhjuseks ei saanud olla see, et OÜ Metallehitus hankijaks olnud OÜ 2 Euroexport Baltic hakkas metalli otse OÜ-le Felinor müüma, kuivõrd ka OÜ Norkel hankijaks oli edaspidi samuti OÜ Euroexport Baltic. R.K. ei osanud adekvaatselt seletada metalli ostu-müügitehingutega seotud asjaolusid ning väitis mitte teadvat metalli päritolu, sealhulgas metalli osas, mis veeti ära tema enda poolt rendile võetud Sikassaare laoplatsilt. Füüsilied isikud, kes R.K. väitel müüsid Sikassaare laoplatsilt hiljem ära veetud metalli OÜ-le Euroexport Baltic ei saanud AS-is Kuusakoski koostatud kaalumiskviitungeid anda R.K.le, sest Sikassaare laoplatsilt viis kogu metalli 2 päeva jooksul ära AS Kuusakoski ise, mistõttu ei olnud, OÜ-l Metallehitus, OÜ Euroexport Baltic või selle hankijatel võimalik saada AS-lt Kuusakoski andmeid nende poolt üleantud metalli kohta. OÜ Euroexport Baltic, kust väidetavalt pärines enam kui 5000 tonni OÜ Felinor poolt ostetud metallist, juhatuse liige M.K. suri xx xx xxxx ning äriühing müüdi variisikule ilma dokumente üle andmata kohe, kui OÜ-le Felinor anti korraldus kontrolli alustamise kohta. Osaühingu müügitehingu ajal viibis notari juures ka OÜ Felinor esindaja, mis viitab sellele, et OÜ Euroexport Baltic müüdi seoses OÜ Felinor kontrollimisega, kuna OÜ Felinor oli teadlik, et OÜ Euroexport Baltic ei ole metalli müünud. OÜ Euroexport Baltic raamatupidaja väitis, et M.K.il olid ainult arved metallikonstruktsioonide kohta, muid tavapärast äritegevust kajastavaid dokumente mitte. M. K.i elukaaslane J.L. ei teadnud, kas M.K. tegelikult metalli ostumüügitehingutega tegeles. Elukaaslase sõnul kohtus K. tihti vaid R.K.ga. M.K.i vanemad kinnitasid, et pidasid poega üleval. Seega oli M.K.i ülesanne vaid arvete vormistamine. OÜ Euroexport Baltic kontolt võeti raha välja ka pärast M.K.i surma, mis viitab sellele, et raha liikumine kontol ei olnud täielikult äriühingu juhatuse liikme kontrolli all. OÜ Norkel hankija OÜ Inkasso ABC esindaja H.J. ei osanud öelda, kellelt ABC Inkasso metalli soetas ning tema ja R.K. seletused on vastuolulised osas, mis puudutab nende väidetavate tehingute raames AS-is Kuusakoski koostatud kaalumiskviitungite liikumist. R.K. väitel ei tea ta, kust pärines OÜ-lt Euroexport Baltic soetatud metall, samas kui ta oli M.K.i isiklik tuttav ja suhtles temaga sageli. AS-i Kuusakoski autojuhid selgitasid, et vedasid
aastal AS-ile Kuusakoski metalli nii, et transpordi tellijaks oli OÜ Felinor. 7 autojuhi sõnul oli kontaktisikuks O., 16 autojuhi kinnitusel olid objektidel kohal O. ja A. ning juhid tundsid fotodelt ära O.V. ja A.S.i, samas ei ole autojuhid viidanud R.K.le, M.K.ile ega H.J.le. OÜ Dominos Projekt seletusest tuleneb, et OÜ Felinor demonteeris ise Mustamäe tee 5 objektilt metalltorusid ning need AS-ile Kuusakoski viinud OÜ Domnios Projekt andis kaalumiskviitungid O.V. kätte, mis tähendab, et OÜ Felinor ei soetanud seda metalli OÜ-lt Metallehitus. Sõiduki 515 MGP tellija oli R.K., kes isiklikult maksis transpordi eest sularahas, mis lükkab ümber R.K. seletuse, et transport oli hankija poolt ning ta ei ole teadlik metalli päritolust. 7% OÜ Felinor nimel AS-ile Kuusakoski müüdud metallist toimetati AS-ile Kuusakski kohale nii, et transpordi tellisid füüsilised isikud, kes maksid sularahas ja käisid koos autojuhtidega AS-s Kuusakoski ning said enda kätte AS-ist Kuusakoski väljastatud dokumendid, mis tähendab, et OÜ Felinor tasus kauba ja transpordi eest oma kontrolli all olevate isikute kaudu, kuna vastasel korral ei olnud füüsilistel isikutel mõtet toimetada metalli AS-le Kuusakoski, makstes transpordi eest ja samas müüa metalli isegi mitte otse OÜ-le Felinor vaid OÜ Felinor hankijatele, kuna metalli müügihind on isikutele, kes müüsid metalli OÜ Felinor hankijatele tunduvalt madalam 3 AS Kuusakoski baasihinnast ning isikud ei saaks raha kätte müügi hetkel, nagu siis kui nad viiksid selle metalli AS-ile Kuusakoski füüsiliste isikutena. Autojuhtide sõnul AS-is Kuusakoski vormistatud kaalumislehed (kviitungid) jäid kas AS-i Kuusakoski kaalumajja või anti OÜ Felinor esindajate kätte, mis tähendab, et OÜ-1 Metallehitus, OÜ Norkel ja OÜ-l Euroexport Baltic puudusid andmed OÜ-le Felinor arvete koostamiseks. Samas väitis O.V., et OÜ-le Felinor ei antud AS Kuusakoski poolt väljastatud kaalumiskviitungeid üle. Ka teised OÜ Felinor hankijad (AS Level, OÜ Eldostar, AS Viimsi Vesi, AS Reneko), kinnitasid, et kaalumiskviitung jääb OÜ-le Felinor, kui viimane toimetab metalli AS-ile Kuusakoski oma transpordiga. Osadel AS Kuusakoski ja OÜ Felinor vahel koostatud metalli üleandmisevastuvõtmise aktidel ei ole märgitud metallijäätmeid kohale toonud sõiduki registreerimisnumbrit, osadel on sõidukiks märgitud laev või poolvagun. OÜ Felinor ja AS Kuusakoski on teadlikult aktidesse märkinud valeandmed sõidukite kohta või ei ole neid üldse märkinud ning AS Kuusakoski ei esitanud tahtlikult dokumente, kust oleks nähtunud vanametalli tegelik müüja ja päritolu. OÜ Felinor ja AS Kuusakoski oli võimalik tegutseda teadlikult ja kooskõlastatult. OÜ Felinor ei ole esitanud metalli üleandmise-vastuvõtmise kohta jäätmeseaduse § 106 lõigetes 2 ja 3 sätestatud nõuetele vastavaid dokumente, mille põhjal oleks võimaik kontrollida metalli päritolu. OÜ Metallehitus, OÜ Euroexport Baltic ja OÜ Norkel arvetel ei ole viiteid aktidele, mis väljastas AS Kuusakoski metalli vastuvõtmisel ning OÜ-s Felinor raamatupidamise dokumentide hulgas need aktid puuduvad. O.V. väitis, et OÜ-le Felinor ei antud kaalumiskviitungeid üle. Samas kui teised OÜ Felinor hankijad, kes metalli oma transpordiga AS-i Kuusakoski viisid, kinnitasid, et nemad andsid kaalumiskviitungid OÜ Felinor kätte. KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED
OÜ Felinor esitas vastavalt
aprillil 2010 ning
augustil 2010 Tallinna Halduskohtule kaks kaebust, mille kohus liitis
augusti 2010 määrusega (kd II, tl. 185 ühte menetlusse).
aprillil 2010 esitas OÜ Felinor Tallinna Halduskohtule kaebuse PMTK toimingute õigusvastasuse tuvastamise ning MTA
märtsi 2010 vaideotsuse osalise tühistamise nõuetes. Vaidlusalusteks toiminguteks olid esiteks maksuhalduri poolt kaebuse esitajale mitteloetavate dokumendikoopiate andmine, teiseks maksumenetluses kogutud või koostatud võõrkeelsete dokumentide eesti keelde tõlkimisest keeldumine, kolmandaks maksukohustuslase seadmine olukorda, kus tal ei olnud võimalik esitada kogu maksumenetluses kogutud materjalile põhinevat eriarvamust ning neljandaks maksukohustuslase teavitamata jätmine maksuhalduri tööversioonist ning tõendamisele kuuluvatest asjaoludest. Samas esitatud vaideotsuse osalise tühistamise nõuet tõlgendas kohus
aprilli 2010 määruses (kd I tl 28) PMTK rikkumiste lõpetamiseks kohustamise taotlusena. Viimatinimetatud taotluses loobus OÜ Felinor
aprillil 2011 toimunud kohtuistungil (kd I, tl. 134), jäädes siiski eelnimetatud toimingute õigusvastasuse tuvastamise taotluse juurde, viidates oma põhjendatud huvina preventiivsele huvile vältida maksuhalduri poolt sarnaseid rikkumisi edaspidi.
Kaebuse esitaja selgitab, et revisjoni käigus ei võimaldatud tal tutvuda kõigi maksuhalduri poolt kogutud tõenditega ning märkimisväärne osa talle antud dokumentide koopiatest olid sedavõrd halva kvaliteediga, nende lugemine oli võimatu. Kaebuse esitaja leiab, et 4 maksuhalduri ametnik pidi seejuures olema teadlik, et koopiad on loetamatud, kuna need olid nummerdatud, mistõttu oli ametnik nende kvaliteediga kursis, mis viitab kaebuse esitaja hinnangul üheselt ametniku pahatahtlikkusele. Kaebuse esitaja märgib, et taotles
detsembril 2009 revidendilt koopiaid ka nendest dokumentidest, mille varem esitatud koopiad olid loetamatud ning võõrkeelsete dokumentide tõlkeid, ent üksnes sellele taotlusele vastamisega viivitas revident sedavõrd kaua, et revisjoniaktile pidi kaebuse esitaja eriarvamuse esitama ilma, et ta oleks saanud kõigi asjassepuutuvate dokumentidega tutvuda. Seejuures toob kaebuse esitaja välja, et osade võõrkeelsete dokumentide tõlkeid ei olnud maksuhaldur talle esitanud ka kaebuse esitamise ajaks.
Kaebuse esitaja heidab maksuhaldurile ette ka seda, et osa talle maksuhalduri poolt antud dokumentidest olid võõrkeelsed, ent tõlgeteta, osadele oli aga lisatud eestikeelne sisukokkuvõte, mida ei saa käsitada tõlkena. Siinkohal viitab kaebuse esitaja maksukorralduse seaduse § 47 lõikele 1 ja keeleseaduse § 4 lõikele 1 ning leiab, et eeltoodud õigusaktidest ei tulene üldse võimalust, et revident vormistaks osa seletuste protokolle võõrkeeles, välja arvatud juhul, kui ta oleks OÜ-ga Felinor selle nõndaviisi kokku leppinud. Kaebuse esitaja leiab, et maksumenetluses kolmandatelt isikutelt võetud seletused tuleb protokollida kohe eesti keeles, kasutades vajadusel tõlki. Kaebuse esitaja selgitab samuti, et vastuseks tema taotlusele saada kõigi revisjonimaterjalide nummerdatud ja sisukorraga koopiad, esitas maksuhaldur 1226 lehekülge nummerdatud koopiaid, ent nende mahtu arvestades pole aktsepteeritav see, et materjalidel puudub sisukord. Kaebuse esitaja leiab, et maksumenetluses koostatud toimik peaks üldjoontes vastama kohtutoimikule esitatavatele nõuetele, mis on sätestatud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-s
Kaebuse esitaja heidab ette ka seda, et revisjoniaktis ei ole viiteid sellele, kus paikneb revisjonimaterjalide hulgas mõni dokument, millele revisjoniaktis viidatakse.
augustil 2010 esitas OÜ Felinor Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb PMTK
aprilli 2010 maksuotsuse nr 12.2-3/5708-20 ning MTA
juuli 2010 vaideotsuse nr 61/295-4 tühistamist. Esmalt selgitab kaebuse esitaja oma majandustegevuse loogikat, mis põhines sellel, et vastavalt kokkuleppepe AS-iga Kuusakoski maksis viimane kaebuse esitajale kui vanametalli suurhankijale 100 (hiljem) 200 krooni vanametalli tonni eest rohkem mõnele tavalisele hankijale ning kaebuse esitaja omakorda maksis oma hankijatele 50 krooni ühe tonni eest rohkem, kui need oleksid saanud metalli otse AS-ile Kuusakoski müües, lisaks vahendas kaebuse esitaja ka lõiketöödel kasutatavat propaani ja hapnikku. Kaebuse esitaja tõi ka välja, et ta tasus talle metalli müünud isikutele reeglina kohe, mis andis eelise konkurentide ees.
Kaebuse esitaja väitel puudus tal vajalik personal metalli lõiketööde tegemiseks ja metalli kogumiseks ning vastavad tööd tuli allhanke korras sisse osta. Kaebuse esitaja selgitab, et maksuotsuses käsitletud arvete puhul tuleb eristada kahte sorti tehinguid: vanametalli ostmist ning vanametalli lõikamisteenuse ostmist AS-i Kuusakoski poolt kaebuse esitajale vahendatud objektidel. Siinkohal märgib kaebuse esitaja, et AS-i Kuusakoski poolt antud objektidel saidki autojuhid näha kaebuse esitaja juhte O.V.t ja A. S.i, sest nad viibisid neil objektidel aeg-ajalt, kuigi ei korraldanud seal alltöövõtjate palgal olnud tööliste tööd, küll aga korraldasid lõigatud metalli äravedamist. Kaebuse esitaja toob ka välja, et vastates revidendi küsimusele, kas OÜ Felinor käis kohtadel, kus müüdav kaup asus, pidas O.V. eitavalt vastates silmas tehinguid, mille sisuks oli metalli ostmine, mitte alltöövõtu korras metalli lõikamisteenuste ostmine. Samuti selgitab kaebuse esitaja, et alltöövõtu eest esitatud arvetel on arvestusühikuna kasutatud metalli koguseid üksnes seepärast, et töö mõõtühikuks oli töödeldud metall, mitte 5 näiteks tunnitasu. Selles osas viitab ta ka kohtus üle kuulatud tunnistaja Peeter Varase selgitustele.
Kaebuse esitaja ei nõustu maksuotsuses esitatud seisukohaga, et tema tehingupartnerite näol oli tegemist variäriühingutega ning leiab, et maksuhaldur on põhjendamatult eiranud asjaolusid, et nende äriühingute juhid M.K. ja R.K. on ilmselgelt arvetel näidatud tehinguid teinud. Kaebuse esitaja viitab asjaolule, et vastustaja ei ole suutnud selgitada, miks aktsepteeritakse tehinguid OÜ-ga Impeks, mille juhatuse liige oli samuti M.K.. Kaebuse esitaja viitab vastustaja
augusti 2011 vastusele ning leiab, et selles on vastustaja aktsepteerinud ka metalli lõikamise teenuste soetamist, kusjuures maksuotsusest see asjaolu ei nähtu, mis kinnitab maksuotsuse väära põhjendamist. Kaebuse esitaja viitab ka sellele, et puuduvad tõendid, et riigi maksutulusid üldse on kogu tehingute ahelas rünnatud, kuna pole teada, et kaebuse esitaja tehingupartnerid oleksid oma maksukohustuse valesti deklareerinud. Samas on kaebuse esitaja seisukohal, et nende äriühingute-poolsed maksuõigusrikkumised ei tekita kaebuse esitajale maksukohustust. Kaebuse esitaja toob välja, et tehingupartnerite pangakontodelt nähtub teenuste osutamise või kauba müügi eest tasumine ka teistelt äriühingutelt, näiteks OÜ-le Euroexport Baltic OÜ on korduvalt tasunud Mereteh OÜ, mis samuti kinnitab reaalse majandustegevuse olemasolu. Kaebuse esitaja leiab, et tema maksukohustust ei saa kuidagi tekitada asjaolu, et tehingupartnerite pangakontodelt on sularaha välja võetud. Kaebuse esitaja heidab maksuhaldurile ette, et viimane ei kontrollinud, kui tihedasti suhtesid omavahel R.K. ja M.K. (näiteks telefoni kõneeristused), nendevaheline tihe suhtlemine võinuks kinnitada tehingute tegelikku toimumist. Kaebuse esitaja väitel kinnitab tehingupartnerite reaalset majandustegevust ka asjaolu, et kaebuse esitaja müüs neile gaasi, milliste tehingute majanduslik loogika seisnes selles, et kaebuse esitaja sai AS-ilt Elme Messer Gaas gaasi letihinnast oluliselt odavamalt. Kaebuse eistaja toob välja, et Metallehitus OÜ ja Norkel OÜ poolt teenusena töödeldud vanametalli kogus oli kontrollitaval perioodil ca 1568 tonni ja neile äriühingutele müüdud hapniku kogus oli 1258 ballooni ning viitab ka AS-i Elme Messer Gaas töötaja V. M. seletusele, et kaebuse esitaja soetatud gaasil käis järel R. firmast Metallehitus ja Norkel.
Kaebuse esitaja hinnangul on kinnitust leidnud, et ta on kogu vaidlusalustel arvetel näidatud kauba AS-le Kuusakoski edasi müünud ning seetõttu oleks maksuhaldur oma esitatud käsitluse korral pidanud kohaldama hindamise teel maksustamist. Kaebuse esitaja on seisukohal, et kohtumenetluses leidis kinnitust, et Kuusakoski AS töörutiinid ei võimaldanud talle kellelgi, sh Felinor OÜ-l õhku müüa, kuna kaup kaaluti, dokumenteeriti ja sisestati arvutiprogrammi, välistatud oli ka kauba topeltnäitamine. Seejuures viitab kaebuse esitaja kohtuistungil üle kuulatud K.V., P.V., M.T., H.A., A.S.i ja O.V. ütlustele. Kaebuse esitaja toob välja, et maksuhaldur ei ole korrigeerinud Felinor OÜ müügikäivet, millest samuti järeldub, et edasimüük AS-le Kuusakoski tuleb lugeda tõendatuks. Kaebuse esitaja leiab, et olukorras, kus maksuhaldur nõustub, et Felinor OÜ tegeles suurtes kogustes metalli müügiga ning peab usaldusväärseks autojuhtide seletusi, kes kinnitasid kaebuse eistaja metalli vedamist, on absurdne asuda seisukohale, et metalli kogust polegi võimalik mingilgi moel välja selgitada.
Põhjendamatuks ja mittetõendatuks peab kaebuse esitaja maksuhalduri seisukohta maksupettuses osalemise kohta. Kaebuse esitaja toob välja, et puuduvad tõendid, mis kinnitaksid raha liikumist tagasi kaebuse esitajale või muid seoseid ostja ja müüja vahel. Kaebuse esitaja toob välja, et vanametalli ostmiseks on sõlmitud lepingud, nende sõlmimisel on iga kord tuvastatud tehingupartneri isikusamasus, kontrollitud on nende käibemaksukohustuslasena registreerimist. 6
Kaebuse esitaja heidab maksuhaldurile ette uurimispõhimõtte rikkumist, kuna maksuhaldur ei selgitanud välja AS-i Kuusakoski sisemist töökorraldust tehingute dokumenteerimisel, samuti ei küsitletud seal kauba vastuvõtu ja arvestusega tegelevaid töötajaid, mistõttu jäi välja selgitamata see, kuidas ja kui kaua säilitatakse kaalukviitungeid, see et kaaluaktid vormistati summeeritult, et arvutiprogrammis kaaluaktide väli lubas sinna kanda vaid 2 auto numbrid. Samuti leiab kaebuse esitaja, et maksuhaldur pidanuks välja selgitama, millistelt objektidelt kahtluse alla pandud alltöövõtjate kaudu metalli soetati ning just selle tegemata jätmise tõttu on maksuhaldur ebaõigesti järeldanud, et OÜ Felinor ja OÜ-te Metallehitus, Norkel ja Euroexport Baltic vahel pole üldse mingeid tehinguid toimunud ning et mingiski osas pole võimalik kindlaks teha, kui palju on OÜ Felinor metalli soetanud, mistõttu on kogu vaidlusalune summa maksustatud lisaks käibemaksule ka tulumaksuga. Kaebuse esitaja toob ka välja, et menetluse käigus eiras maksuhaldur põhjendamatult kaebuse esitaja seletusi nende objektide olemasolu kohta, mille pinnalt oleks olnud võimalik need identifitseerida.
Kaebuse esitaja hinnangul leidis kinnitust, et nii M.K. kui R.K. on reaalselt osalenud tehingute tegemisel ja metalli lõikamisel ning on müügiga tegelenud. Maksuhalduri väidet, et R.K. tegutses füüsilise isikuna kaebuse esitaja huvides, mitte oma juhitud äriühingutes, peab kaebuse esitaja põhjendamatuks. Kaebuse esitaja väitel, on maksuotsuses erinevate isikute sellekohaseid seletusi moonutatud. Nii näiteks viitab kaebuse esitaja sellele, et maksuotsuses, kus kajastatakse A. B. seletust, ei kajastata seda, et isik nimetas kahel korral R. nimelist isikut, samuti pole kajastatud seda, et seletusi andnud M. rääkis ühest turskest noormehest, kes tõenäoliselt oli R.K. Kaebuse esitaja viitab ka K. E. seletustele, kes ütluse kohaselt oli veoteenuse tellijaks K., kelle seletus on kooskõlas ka H. A. ütlustega, et M.K. tegutses suures osas Loksa ümbruses. Kaebuse esiaja toob ka välja, et maksuotsuse kohaselt oli sõiduki 515 MGP tellijaks R.K., kes isiklikult maksis transpordi eest sularahas. Kaebuse esitaja toob välja ka selle, et maksuotsuses esitatud nii-öelda kahtlased asjaolud puudutavad umbes 1% kõigist Felinor OÜ tehingutest. Maksuhalduri seisukoha, et autojuhid ei kinnitanud R.K. ja M.K.i tegelemist vanametalliga, lükkavad kaebuse esitaja hinnangul ilmekalt ümber H. A. ütlused, kes mäletas hästi mõlemat eelnimetatud isikut ning ka konkreetseid objekte, kus nad tegutsesid, samuti kinnitasid nii K. kui K.i reaalset tegevust R.K. ise, A.S., M.T. ning R.K. tegevust kinnitas ja P. V.
Kaebuse esitaja heidab maksuhaldurile ette, et arvestamata on jäänud tõendid, mis kinnitavad laevaga Saaremaalt AS-i Kuusakoski metalli vedamist. Kaebuse esitaja hinnangul on arusaamatu maksuhalduri seisukoht olukorras, kus maksuhaldur faktiliselt nõustub sellega, et
juulil 2006 väljus laev Roomassaare sadamast 595 tonni vanametalliga ning ka sellega, et OÜ Felinor on selle metalli soetanud. Seetõttu peab kaebuse esitaja vääraks maksuhalduri järeldust, et Saaremaalt laevaga toodud metalli kogust pole võimalik tuvastada. Selles osas viitab kaebuse esitaja R.K., A.S. kui O.V. ütlustele. Kaebuse esitaja märgib, et kohtuistungil kinnitas tehingute tegemist ja kirjeldas neid üksikasjalikult ka R.K. ise, kes on ettevõtluses tegev aastaid erinevate äriühingute kaudu ning kelle näol ei ole tegemist variisikuga, vaid normaalse ettevõtjaga. Kaebuse esitaja leiab, et R.K. ütlused on eluliselt usutavad, kui isik poleks selles valdkonnas tegev olnud, ei oskaks ta ka selliseid ütlusi anda ning toob välja ka selle, et R.K. eristas täpselt talle kohtuistungil näidatud arvetel metalli lõikamise arveid ning metalli müügi arveid.
Kaebuse esitaja viitab Riigikohtu lahenditele nr 3-3-1-61-00 ja 3-3-1-13-02 ja 3-3-1-67-09, leides, et maksuotsus ei vasta haldusaktile esitatud põhjendamisnõuetele ning tuues välja, et 7 kuigi sisuliselt on maksuhaldur vaidlusalused tehingud majandusliku tõlgendamise põhimõttest lähtudes ümber kvalifitseerinud, puudub maksuotsuses viide MKS §-le 83 või 84 ning juba see on maksuotsuse tühistamise aluseks.
Kaebuse esitaja leiab, et kontrollitaval perioodil ei saanud teda käsitada jäätmete kogujana jäätmeseaduse (JäS) § 14 tähenduses ning seetõttu ei saa talle maksuõigusest väljapoole jääva hoolsuskohustuse rikkumisena ette heita JäS § 106 nõuete eiramist. Viidates JäS §-le 2 ning asjaõigusseaduse (AÕS) § 96 lõikele 3 leiab kaebuse esitaja liiatigi, et vanametalli puhul saab jäätmetega tegemist olla vaid juhul, kui see metall on üheselt ära visatud, seevastu juhul kui näiteks isik lammutab oma metallkonstruktsiooni eesmärgiga viia see vanametalli kokkuostu, ei ole tegemist metallijäätmetega JäS mõistes. Kaebuse esitaja toob ka välja, et pöördus korduvalt Keskkonnaameti poole, kust vastati, et kuivõrd OÜ Felinor tegeleb üksnes metalli vahendamisega, ei ole tal vaja jäätmeluba, mis tähendab, et ka Keskkonnaamet ei pidanud teda jäätmete kogujaks. Samuti juhib kaebaja tähelepanu, et tavapäraselt tema, OÜ Metallehitus, OÜ Norkel ja OÜ Euroexport Baltic jäätmeid enda otsesesse valdusesse ei saanudki, vaid jäätmed viidi hankijate poolt otse Kuusakoskisse, ent JätS-ist ei selgu, et üleandja all peetaks silmas juhul kui müüja ja üleandja isik ei kattu, müüjat.
Kaebuse esitaja toob välja, et mitmel juhul on maksuotsuses väidetud, et teatud kolmandad isikud tundsid või ei tundunud ära isikuid neile näidatud fotodelt, samas ei ole võimalik tuvastada, milliseid fotosid neile isikutele näidati, mistõttu on maksuhalduri vastavasisulised väited tõendamata. Siinkohal viitab kaebuse esitaja
novembril 2011 toimunud kohtuistungil uuritud U.K., V. M., P.A., A.N. ja U.P. seletustele, mille osas möönis ka vastustaja, et seletuste juures fototabelit, mida väidetavalt neile isikutele näidati, ei ole ning seega pole sellised väited kontrollitavad.
Kaebuse esitaja viitab kohtus üle kuulatud tunnistajate ütlustele ning märgib, et dokumentide (kaalukviitungid, üleandmise aktid, kuid samuti lõikamistööde kajastamine kaalulises arvestuses) vormistamine toimus lähtuvalt AS Kuusakoski kui suure lõppostja asjaajamiskorrast ja rutiinidest. Samuti viitab kaebuse esitaja sellele, et P.V. kinnitas, et Felinori juhataja O.V. pöördus tema poole, et küsida AS-ilt Kuusakoski (vaidlusaluste tehingute kohta ) täiendavaid andmeid, sh andmeid kaalukviitungite kohta.
Kaebuse esitaja leiab, et maksuhaldur on kogunud tõendeid õigusvastaselt, näiteks võtnud kolmandatelt isikutelt (A. S., H. B.) seletusi telefoni teel, millist võimalust pole seaduses ette nähtud. Samuti leiab kaebuse esitaja, et maksuhalduril ei olnud õigust nõuda välja kaebuse esitaja tehingupartnerite pangakontode väljavõtteid ega tugineda neis sisalduvatele andmetele, kuna neid andmeid oleks võinud nõuda vaid nende isikute suhtes toimetatava kontrollimenetluse raames. Kaebuse esitaja leiab, viidates MKS § 61 lõikele 2, et kuna selliseid kontoväljavõtteid ei saanud olla kaebuse esitajal, ei tohtinuks maksuhaldur neid nõuda ka kolmandalt isikult ning neile tõenditele ei saa maksuotuses tugineda.
Viidates Riigikohtu lahendile 3-4-1-1-02 märgib kaebuse esitaja, et maksukohustus peaks antud juhul lasuma kaebuse esitaja tehingupartneritel, kusjuures vaidlusalusest maksuotsusest ei selgu ka see, kui suures ulatuses on kaebuse esitaja hankijatel käibemaks tasumata ja deklareerimata jäänud, mistõttu ei ole välistatud topeltmaksustamine. Kaebuse esitaja on ka seisukohal, et tal ei olnud seadusest tulenevalt kohustust kontrollida näiteks seda, kas talle metalli müünud isikutel oli jäätmeluba ning selle kontrollimata jätmist ei saa pidada hoolsuskohustuse rikkumiseks, samas kui kaebuse esitaja on täitnud tehingupartnerite 8 identifitseerimise kohustuse, tasudes soetatud kauba eest pangaülekandega. Siinkohal viitab ta Riigikohtu lahendile 3-3-1-21-04 ja 3-3-1-34-
Kaebuse esitaja leiab, et antud juhul ei ole tuvastatud selliseid asjaolusid, mille koheselt pidi OÜ-1 Felinor tekkima põhjendatud kahtlus, et tehingu teinud isik ei tegutse enda nimel või arvel. Kaebuse esitaja viitab ka Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-32-09 ning toob välja, et pole tuvastatud et ta teadis või pidi teadma, et arveid esitanud isikud ei ole kauba müüjateks.
Kaebuse esitaja väitel on ekslik maksuhalduri käsitlus seoses OÜ-ga Dominos Projekt ning ta toob välja, et maksuhaldur on jätnud tähelepanuta kaebuse esitaja selgituse, et tal endal puudus lammutamise ja demonteerimisega tegelev töötajaskond, mistõttu on loogiline, et ta pidi selle projekti puhul kasutama alltöövõttu.
Kaebuse esitaja märgib, et maksuhaldurile on esitatud TuMS § 51 lg 2 p 3 ja RMPS § 7 lg 1 nõuetele vastavad kuludokumendid. Kaebuse esitaja leiab, et metalli soetamises iseenesest ei ole kahtlust ning isegi juhul kui lähtuda maksuhalduri seisukohast, et soetatud metalli koguseid pole võimalik välja selgitada, on ilmne, et metalli soetamiseks tuli teha kulutusi ning need oleks olnud võimalik välja selgitada ning dokumentide ebausaldusväärseks tembeldamise korral kasutada hindamist. Kaebuse esitaja viitab tulumaksu osas Riigikohtu lahenditele nr 3-3-1-52-03 ja 3-3-1-34-06 ning leiab, et ettevõtluse tarbeks tehtud kulude mahaarvamise piiramist tulumaksuarvestuses tulumaksuseaduse vaadeldavate normide eesmärk ei võimalda. Samuti leiab kaebuse esitaja, et ebaõige on piirata kulu mahaarvamist tulumaksuarvestuses põhjendusega, et tegu on maksupettusega.
Kaebuse esitaja on ka seisukohal, et vaidemenetluse viis MTA läbi vaid formaalselt ning vaideotsus ei ole põhjendatud ning olukorras, kus vaideotsuses jäetakse tema põhiväited ja seisukohad analüüsimata, on tal õigus vaidlustada vaideotsust MKS § 151 lg 1 p 3 lausel. Iseäranis toob kaebuse esitaja välja, et vaideotsuses ei ole käsitletud kaebuse esitaja väidet, et maksuhaldur on aktsepteerinud tehinguid OÜ Impeks, kelle juhatuse liige on M.K., kes on samal ajal ka kahtluse alla pandud tehingupartneri OÜ Euroexport Baltic juhatuse liige, mistõttu on kummastav väide, et M.K. metalli müügiga üldse ei tegelenud. Samuti toob kaebuse esitaja välja, et vaidemenetluses ei ole käsitletud OÜ-le Norkel ja OÜ-le Metallehitus gaasi müümisega seotud asjaolusid ega pööranud tähelepanu vaide esitaja seisukohale, et maksuhaldur pidanuks välja selgitama, millistelt objektidelt metall pärines ega hinnanud vaides välja toodud vastuolusid maksuhalduri seisukohtades. VASTUSTAJA SEISUKOHT
PMTK peab OÜ Felinor kaebust põhjendamatuks ning taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastustaja ei nõustu kaebuse esitaja seisukohaga, et revisjoni käigus kogutud dokumentidest mõnede loetamatute koopiate andmine kaebuse esitajale või asjaolu, et mõned vene keeles protokollitud seletused ei olnud varustatud eestikeelse tõlkega, takistas kaebuse esitajal oma huvide kaitsmist. Vastustaja selgitab, et OÜ Felinor juhatuse liige tutvus toimikuga
novembril 2008 ja talle edastati
novembril 2008 kõikidest maksumenetluse käigus saadud seletustest koopiad 123-l lehel, mille osas ei olnud tagasisidet, et need oleksid olnud loetamatud. Samuti käis kaebuse esitaja esindaja maksutoimikuga tutvumas
detsembril. 2008,
mail 2009 ja
detsembril 2009 ning
mail 2009 väljastati esindajale koopiad kogu toimikust (1226 lk). Samuti selgitab vastustaja, et korduvalt pikendati revisjoniaktile eriarvamuse esitamise tähtaega. Vastustaja selgitab ka, et revisjoni käigus kogutud dokumentidest on 16% võõrkeelsed, seejuures on nendest üle 60% tõlgitud eesti keelde. 9 Koopiate kvaliteedi osas märgib maksuhaldur, et maksukohustuslane on saanud maksutoimikust korduvalt koopiaid ning revident on esitanud tagantjärele vajadusel paremaid koopiad. Vastustaja leiab, et arvestades ka koopiate suurt hulka, ei saa pidada tahtlikuks seda, kui mõned koopiad on olnud loetamatud.
Vastustaja peab jäätmeseaduse norme asjassepuutuvaiks, viidates metallijäätmete mõiste osas JätS § 2 lõigetele 2 ja 4 ning §-le 104 ning metallijäätmete koguja kohustuste osas §-le 106 ning leiab, et kuivõrd kaebuse esitaja tegeles metalli kokkuostu ja edasimüügiga, oli ta metallijäätmete koguja JätS mõistes. Samas rõhutab vastustaja, et jäätmeloa olemasolu ei ole maksustamise seisukohast oluline. Vastustaja leiab, et OÜ Felinor ei täitnud hoolsusnõudeid ei nii äris nõutavat tavapärast hoolsuskohutust ega ka väljaspool maksuõigust olevast õigusaktist tulenevaid nõudeid. Vastustaja selgitab ka, et maksuhaldur ei saanud OÜ-lt Felinor vajalikku teavet metalli päritolu kohta, samas kui sõidukite registreerimisnumbrite olemasolul oleks saanud maksuhaldur tuvastada metalli vedu teostatavate isikute kaudu metalli päritolu ning metalli tegeliku hankija. Vastustaja viitab ka sellele, et Harjumaa Keskkonnateenistuse jäätmete spetsialisti
aprilli 2008 e-kirjast ei saa teha järeldust, et OÜ-l Felinor jäätmeluba vaja ei olnud või et Keskkonnamet ei pea teda jäätmete kogujaks. Vastustaja märgib ka seda, et kaebuse esitaja ise on, selgitades oma tegevuse majanduslikku loogikat, märkinud, et allhankijatel oli soodsam müüa kaupa talle ning AS Kuusakoski rakendas boonushinda kaebuse esitajale kui müüjale, mitte kui vahendajale. Vastustaja leiab, et OÜ Felinor ei olnud tehingutes vaid vahendajana ning just tema esindajad teostasid metallijäätmete vedu objektidel, probleemide tekkimisel suheldi otse OÜ Felinor esindajatega ning äriühingu esindajad allkirjastasid dokumente, samuti vormistati AS-is Kuusakoski kaalumiskviitungid, metalli üleandmis- vastuvõtmisaktid OÜ Felinor nimele, mis tähendab, et OÜ Felinor omas ainuisikuliselt andmeid väidetavate hankijate metalli müügikoguste, liigi ja hindade kohta, mis on tavapäratu üksnes metallivahendusega tegeleva äriühingu puhul.
Vastustaja ei nõustu seisukohaga, et maksukohustuse välja selgitamiseks oleks pidanud kasutama hindamise teel maksustamist, viidates Riigikohtu seisukohale haldusasjades nr 3-31-70-08 ja 3-3-1-97-07 ning märkides, et OÜ Felinor ei esitanud usaldusväärseid tõendeid, mis võimaldaksid maksuhalduril rakendada hindamise teel maksustamist ning kuivõrd hindamise teel maksustamine on välistatud, on põhjendatud lugeda väljamakse täiel määral ettevõtlusega mitteseotud kuluks. Vastustaja viitab TuMS § 51 lg 2 punktile 3 ning Tallinna Ringkonnakohtu seisukohale 3-06-650, leides, et olukorras, kus pole võimalik kindlaks teha, milline osa väljamaksest oli ettevõtlusega seotud, on tulumaksu määramine kogu väljamakselt õiguspärane. Viitega samale ringkonnakohtu lahendile, märgib vastustaja, et maksuhaldurile fiktiivse ostuarve esitamine väitega, et arvel näidatud tehingu muudest asjaoludest kui arvel näidatud kauba kättesaamine ei tea ega peagi maksukohustuslane midagi teadma, ei ole kaasaaitamiskohustuse nõuetekohane täitmine, mis võimaldaks tulumaksu hindamise teel määrata ning maksuotsuse vaidlustamiseks ei piisa ka tõdemusest, et apellandil võib olla olnud või on ka praegu ettevõtluses kasutusel kaupu, mis mahuvad vaidlusalustel arvetel märgitud nimetuste alla. Vastustaja märgib, et OÜ-l Felinor on olnud mitmeid võimalusi esitada usaldusväärseid tõendeid selle kohta, kas mittetegelikule müüjale tehtud väljamaksete eest saadi ettevõtlusega seotud kaupa, kuid äriühing ei ole seda teinud.
Vastustaja leiab, et kontrollimise käigus on tuvastatud, et OÜ Metallehitus, OÜ Norkel ja OÜ Euroexport Baltic ei ole OÜ-le Felinor vaidlusaluseid kaupu müünud ning OÜ Felinor oli sellest teadlik. Vastustaja viitab Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-32-09 ja leiab, et sellises olukorras ei pea kohtud tuvastama nö. erilist sidet ostja ja müüja vahel. Vastustaja leiab, et 10 müüja-poolne käibe deklareerimise fakt iseenesest ei õigusta kaebuse esitaja sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust, kui tõendid kogumis näitavad, et reaalselt tehinguid nende vahel ei toimunud ning isegi kui käibemaks oleks reaalselt tasutud, on sisendkäibemaksu mahaarvamine alusetu ja käibemaksu tasunud isikul on topeltmaksustamise vältimiseks võimalus esitada tagastusnõue. Siinkohal viitab vastustaja Tallinna Ringkonnakohtu otsusele haldusasjas nr 3-10-
Viidates Tallinna Ringkonnakohtu otsusele haldusasjas 3-10-768 märgib vastustaja, et maksuhalduri poolt kaebuse esitajale arveid esitanud isikute suhtes kontrollimenetluse mitte-läbiviimine ei tekita kaebuse esitajale sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust. Vastustaja rõhutab, et maksustamise aluseks on reaalsed majanduslikud sooritused ning üksnes arve väljastamine ja raha liikumine ei kinnita veel käibe toimumist. Vastustaja on jätkuvalt seisukohal, et OÜ-te Norkel, Metallehitus ja EuroExport Baltic näol oli tegemist variäriühingutega, kuna juriidiline isik saab tegutseda üksnes oma organite kaudu, mistõttu on ka ilmne, et mitte iga suvalise ja juriidilise isikuga mitteseotud isiku (M.K.i või R.K.) tegevust ei saa lugeda juriidilise isiku tegevuseks. Vastustaja leiab, et asjaolu, et tehinguid kinnitavad isikud ei tea metalli päritolu ning raha sularahas väljavõtmine koheselt pärast laekumist või edasikandmine sama isikuteringiga seotud teistele äriühingutele tekitab põhjendatud kahtluse, et reaalselt need äriühingud metalli ei soetanud. Vastustaja toob välja, et kuivõrd metalli jäätmete kokkuostul on kohustuslik arveldamine ülekandega, on pangakontode väljavõtete kohaselt tõendamata, et OÜ Norkel, OÜ Metallehitus ja OÜ Euroexport Baltic on soetanud kaupa (metallijäätmeid). Samuti leiab vastustaja et sularaha väljavõtmine annab alust eeldada, et see raha jõudis isikuteni, kelle huvides tehingute vormistamine sellisel kujul toimus.
Vastustaja ei pea eluliselt usutavaks R.K. seletust
aastal kahe erineva äriühingu kasutamise kohta, kuivõrd esiteks müüdi OÜ Metallehitus enne M.K.i surma ning seega ei saanud selle ettevõtte majandustegevust M.K.i surm mõjutada ning teiseks on R.K. selgitanud, et koostöö M.K.iga lõppes
aasta juulis, mil M.K. hakkas metalli müüma otse OÜ-le Felinor, samas kui maksuhaldurile
veebruaril 2008 antud seletuses väitis R.K., et OÜ Norkel põhitarnijaks oli just OÜ Euroexport Baltic. Vastustaja leiab, et R.K. vastuolulised ja tegelikest asjaoludest mittetulenevad ütlused annavad põhjust kahelda ütluste usaldusväärsuses tervikuna. Asjaolust, et R.K. tegeles ka ise metalli kogumisega, näiteks Saaremaal, samuti sellest, et OÜ Metallehitus tarnijaks oli ka H.J., peab vastustaja ebausutavaks, et OÜ Metallehitus tegevus lõppes M.K.i surma tõttu, vaid tegemist oli fiktiivsete arvete koostamise viimine teise äriühingusse.
A.S.i ütlusi peab vastustaja üldsõnalisteks ning toob välja, et need ei ühti AS Kuusakoski autojuhtide seletustega osas, kus A.S.i sõnul jäid kaalukviitungid autojuhtidele, kui metalli viidi oma transpordiga, samas kui 13 AS-i Kuusakoski autojuhti kinnitasid, et nende kätte kaalumiskviitung ei jäänud. Vastustaja toob välja, et A.S.i seletusest ei selgu, kuidas ta sai kaalumiskviitungeid, kui transport oli metalli tarnija poolt. Valeks peab vastustaja A.S.i väide, et revident ei küsinud temalt lõikamisteenuste kohta, kuna revisjoni käigus kontrolliti koha peal kõiki OÜ Metallehitus, OÜ Norkel ja OÜ Euroexport Baltic nimel esitatud arveid ja olemasolevaid lepinguid ning maksuhaldur kohustas kaebuse esitajat esitama täiendavalt lepingud teenuste kohta, mis olid märgitud arvetel, kuid puudusid raamatupidamises.
Kaja Viistamme poolt antud seletuse kohta märgib vastustaja, et kuigi tunnistaja väitel ei kirjutatud aktidele suvalisi sõidukinumbreid, räägivad sellele vastu
juuni 2006 aktidele nr o085109 ja o085076 kantud vaguninumbrid ning asjaolu, et AS Eesti Raudtee on kinnitanud, et
aastal AS-ile Kuusakoski teenuse osutamisel aktidele märgitud vaguneid ei kasutanud. 11 Vastustaja toob ka välja, et AS Kuusakoski juhatuse esimees ning Paldiski osakonna juhataja E. R. ei suutnud revisjoni käigus veenvalt selgitada, miks on aktidel märgitud valed andmed sõiduki kohta, mis kokkuvõttes viitab sellele, et OÜ Felinor ja AS Kuusakoski on teadlikult aktidesse märkinud transporti, mis ei vasta tegelikkusele ning selle eesmärgiks oli tahe varjata, kuidas ja kes tegelikkuses toimetas AS-ile Kuusakoski metalli.
Vastustaja leiab, et kohtuistungil üle kuulatud O.V. seletusted ei lükka maksuhalduri järeldusi ümber. Esiteks märgib vastustaja, et O.V. keskendus peamiselt metalli lõikamise tehingutele, mida maksuotsusega ei maksustatud, moonutades aga fakte ja väites, et maksustatava summa hulgas on maksuhaldur kajastanud samuti teenuseid. Vastustaja viitab siinkohal P. V. ütlustele, mille kohaselt tasuti metallilõikamise teenusega seonduvate objektide puhul metalli eest omanikule ning OÜ-le Felinor maksti teenuse eest. Vastustaja järeldab eelnevast, et AS Kuusakoski ostis metalli objekti omanikult otse ning seega ei pidanud maksuhaldur välja selgitama, kui palju metalli lõikamisteenuse osutamisel koguti, sest see metall ei kuulunud kaebuse esitajale. Samas märgib vastustaja, et teenuse teostamisel kogutud metalli kogused on valeandmetena kajastatud OÜ Felinor raamatupidamisdokumentides.
Vastustaja viitab R.K. kohtuistungil antud seletusele, mille kohaselt viisid tema tarnijad metalli AS-i Kuusakoski ning edastavad talle kaalukviitungi e-postiga või annavad üle. Vastustaja toob välja, et OÜ Felinor raamatupidamise dokumentide kohaselt ca 86% OÜ Felinor poolt soetatud metalli kogusest osteti OÜ-lt Metallehitus, OÜ-lt Norkel ja OÜ-lt Euroexport Baltic, seejuures ca 60% ostetud metalli kogusest toimetati AS-ile Kuusakoski viimasele kuuluvate autodega, mis tähendab, et AS Kuusakoski autojuhid transportima väidetavalt OÜ-delt Metallehitus, Norkel ja Euroexport Baltic ostetud metalli, ent AS Kuusakoski autojuhid kinnitasid, et OÜ Felinor nimele vormistatud kaalumiskviitungid metalli üleandmise kohta jäid AS Kuusakoski kaalumajja või OÜ Felinor esindaja kätte.
Vastustaja viitab A. M. seletusele, mille kohaselt tellisid transporti O. ja A. ning kaalumiskviitungid andis ta nende kätte; samuti A. B. seletusele, mille kohaselt transporti tellis O. ja kaalumiskviitung jäi kaalumajja ning Saaremalt laevaga ja autodega toimetas metalli oma territooriumile AS Kuusakoski ise ning AS-is Kuusakoski koostati OÜ Felinor ja AS Kuusakoski vahelised metalli üleandmise-vastuvõtmise aktid. Vastustaja järeldab eeltoodust, et OÜ Metallehitus hankijatel ei olnud võimalik saada AS-ilt Kuusakoski andmeid nende poolt OÜle Metallehitus müüdud metalli kohta. Samas toob vastustaja välja, et OÜ Norkel väidetav metalli tarnija H.J. ütles, et ostja teatas temale andmeid metalli koguse kohta. Vastustaja leiab, et transporti teostanud isikud toetavad maksuhalduri seisukohta, et just OÜ Felinor teatas K.le vajalikke andmeid OÜle Felinor fiktiivsete arvete koostamiseks, mis on tavapäratu ja viitab sellele, et kogu tegevus ehk metallijäätmete ost-müük toimus OÜ Felinor huvides ja tema juhendamist mööda.
Vastustaja vaidleb vastu etteheitele tõendite õigusvastase kogumise ja lubamatutele tõenditele tuginemise kohta ega nõustus kaebuse esitaja seisukohaga, et kolmandate isikute pangakontode väljavõtetele tuginemine ei ole lubatud põhjusel, et vastavat infot pole ka võimalik maksukohustuslaselt endalt küsida. Vastustaja märgib, et kindlasti pole MKS kolmandalt isikult teabe nõudmise regulatsiooni mõte selles, et kolmanda isiku poolt saadavast teabest ei saa tuleneda ühtegi tagajärge. Vastustaja selgitab, et kõik asjas kogutud tõendid sisalduvad maksutoimikus ning kaebuse esitajal oli menetluse igas staadiumis võimalik nendega tutvuda. Mis puudutab kolmandatelt isikutelt võetud seletusi ja neile näidatud fotosid, siis selgitab vastustaja, et kõikidele näidati ühesuguseid pilte, mis sisalduvad 12 maksutoimikus, ent neid ei lisatud iga protokolli juurde, eesmärgiga vältida mahu ja menetluse läbiviimise aja kasvu.
Vastustaja vaidleb vastu kaebuse esitaja väitele, et maksustatud on ka lõikamistööd, mida Felinor müüs AS-le Kuusakoski ja omakorda ostis allhankijatelt ning viitab sellele, et maksuotsuse lisas ei ole kaebuse esitaja poolt
juulil 2011 kohtule esitatud menetlusdokumendis nimetatud arveid kajastatud. Vastustaja märgib täiendavalt, et esitatud teenuse osutamise arvete alusel ei ole võimalik kindlaks teha, millises ulatuses ja kellele nimetatud äriühingute poolt teenust saadi osutada ning toob välja, et OÜ-l Felinor oli võimalus teenuse saamine dokumenteerida selliselt, et oleks võimalik anda teavet nende tehingute kohta, nt fikseerida objekti asukoht, tööde sisu ja maht, tööde teostajate andmed, tööde teostamiseks kasutatud materjali kulu jms. Vastustaja leiab, et arved ning kohtuistungil saadud tunnistajate ebamäärased ütlused ei võimalda üheselt kindlaks teha, millise konkreetse objektiga seonduvalt gaasi kasutati, millises koguses ja kas üldse toimus gaasiballoonide soetamine maksustatava käibe või ettevõtluse tarbeks. Seetõttu peab vastustaja alusetuks kaebaja väidet, et teenuse osutamise arved koosmõjus gaasi ostmisega kinnitavad tehingute reaalset toimumist. Vastustaja toob ka välja, et esitatud arvetel on nende sisuks märgitud “vastavalt lepingule”, puudub märge või arvestus osutatud teenuse ja/või teostatud tööde kohta, väidetava teenuse mahu arvestamiseks on kasutatud ühikut “tonn”, puuduvad märked konkreetsete objektide kohta. Vastustaja märgib, et PMTK
mai 2008 korraldusega nr 122.1/15007 kohustati kaebuse esitajat esitama OÜ Felinor ja OÜ Metallehitus vahel
jaanuaril 2006 ja
veebruaril 2006 sõlmitud lepingud, mille peale teatas OÜ Felinor, et need lepingud puuduvad ning esitas OÜ Felinor ja OÜ Metallehitus vahel
aprillil 2006 sõlmitud metallijäätmete müügi lepingu ja
detsembril 2005 sõlmitud lepingu metallkonstruktsioonide demonteerimise kohta erinevatel territooriumitel. Vastustaja märgib, et lepingud on üldsõnalised, sealt ei selgu konkreetseid kokkuleppeid objektide ega hindade osas. Vastustaja väitel andsid umbmääraseid ütlusi nende väidetavate teenuste kohta kohtus ka R.K., A.S. ja O.V., ent nende ütlused kinnitavad, et nad kokkuleppel ja teadlikult eirasid arvete vormistamisel seaduses kehtestatud nõudeid ehk teisisõnu on arvetel kajastatud tehingu majanduslik sisu teadlikult ebaõigesti. Vastustaja peab eksitavaks O.V. poolt kohtus antud seletust, et teenuse osutamise ja metalli müügiarveid saab eristada hinna järgi ning toob välja, et väidetavatel teenuse osutamise arvetel on tonni arvväärtuseks 250 kuni 1250 krooni, samas kui AS Viimsi Vesi arvel märgitud vanametalli ühiku hinnaks oli 500 ja 1000 krooni.
Väidetava metalli edasimüügi kohta AS-ile Kuusakoski, on seisukohal, et müüdud metalli täpse koguse kindlakstegemist takistas see, et metalli müüki vormistasid OÜ Felinor ja AS Kuusakoski tavapärasest erinevalt, mistõttu puudub võimalus kontrollida metalli transportinud sõidukeid, ei ole säilitatud kaaluakte/kaalukviitungeid, samuti äriühingute vaheline kokkulepe vormistada metalli lõikamise teenust arvetel metalli müügina tonnides. Vastustaja märgib, et kontrolliks esitatud nn teenuse osutamise arvete kohaselt toimus metalli müük tonnides, kuigi reaalselt kuulus metall AS-ile Kuusakoski juba objektil, samas kui kaebaja selgitas, et reaalselt osutati teenust, mille sisu, kogust või hinda arvete alusel (isegi koosmõjus lepinguga) tuvastada on võimatu ning selgituste või tunnistajate ütlustega arve majanduslikku sisu täiendada ei ole kohane. Vastustaja viitab P. V. selgitusele, et nö. teenuse arvetel kajastatud metalli ei ole mitte kauba, vaid teenuse ostmine, mistõttu ei saa kaebaja väita, et kogu metall kajastub laoarvestuse ning osa arvestuses kajastatud metalli kogustest kajastab tegelikult lõiketeenust, mitte müüdud metalli. 13
Mis puudutab tehinguid OÜ-ga Impex, siis leiab maksuhaldur, et ka selle äriühingu puhul ei ole kaebuse eistajal alust väita, et M.K. metalli müümisega OÜ-le Felinor tegeles. Maksuhaldur toob välja, et ka OÜ Impex tegi OÜ-ga Felinor tehinguid
aasta jaanuarist märtsini, kusjuures OÜ Impex OÜ-lt Felinor laekunud raha kanti samal päeval edasi OÜ-le Metallehitus, AS-i Kuusakoski autojuhid ei ole mäletanud, et M.K. oleks metalli kogemises või AS-ile Kuusakoski toimetamises kuidagi osalenud ning viimaks müüdi OÜ Impeks variisikule. Vastustaja selgitab, et ei ole maksustanud OÜ Impeks nimel väljastatud arveid, kuna arveid esitati lühikese aja kestel ja kolmandad isikud ei nimetanud vastavat nime, vaid nimetasid M.K.it ja OÜ-d EuroExport.
Viimaks leiab vastustaja, et asjas tehtud vaideotsus ei riku kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi vaideesemest sõltumatult. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
Kohus, hinnanud poolte väiteid ning kohtumenetluses kogutud tõendeid kogumis ja vastastikkuses seoses, leiab, et OÜ Felinor kaebus on põhjendatud üksnes osas, mis puudutab maksuhalduri tegevust revisjoni käigus kolmandatelt isikutelt kogutud teabe kaebuse esitajale eesti keeles kättesaadavaks tegemisel. Muus osas, sealhulgas maksuostuse tühistamise taotluse osas ei saa kaebust põhjendatuks pidada ning see tuleb rahuldamata jätta.
Esmalt on kaebuse esitaja vaidlustanud rea maksuhalduri toiminguid, mis seonduvad revisjoni käigus kogutud teabele juurdepääsuga. Oma põhjendatud huvina nende toimingute õigusvastasuse tuvastamisel on kaebuse esitaja viidanud sisuliselt preventiivsele huvile. Riigikohus on korduvalt märkinud, et isiku põhjendatud huviks haldusakti või toimingu õigusvastasuse tuvastamisel võib olla ka preventiivne huvi vältida edaspidistes suhetes haldusorganiga sarnase õigusvastase tegevuse kordumist. Haldusasjas 3-3-1-88-08 märkis Riigikohus, et preventiivsel eesmärgil esitatud tuvastamiskaebuse rahuldamiseks piisab, kui see võib soodustada kaebaja õiguste kaitset tulevikus. Kohus möönab, et kaebuse esitaja kui jätkuvalt tegutseva ettevõtja ja maksuhaldur võivad tõenäoliselt sattuda sarnastesse suhetese ka tulevikus, kui maksuhaldur peaks asuma kontrollima kaebuse esitaja maksukohustuste täitmist mõnel muul maksustamisperioodil. Kaebuse esitaja soov vältida maksuhalduri poolseid rikkumisi edaspidi, on iseenesest mõistetav ning ei saa otseselt väita, et tuvastamiskaebuse rahuldamine ei aitaks sootuks kaasa kaebuse esitaja eesmärkide saavutamisele. Seega loeb kohus, et kaebuse esitajal on põhjendatud huvi toimingute õigusvastasuse tuvastamiseks.
MKS § 14 lõikes 3 on sätestatud, et maksukohustuslasel on õigus tutvuda maksuhalduri poolt tema kohta kogutud andmetega ning teha neist koopiaid või väljavõtteid. Kaebuse esitaja kahtlus, et tal ei võimaldatud tutvuda kõigi revisjoni käigus kogutud andmetega, ei ole kohtumenetluses kinnitust leidnud, kohtumenetluses ei ole kaebuse esitaja viidanud ühelegi tõendile või muule andmeallikale, millele maksuhaldur oleks maksuotsuse tegemisel tuginenud, ent millega kaebuse esitaja ei oleks tutvuda saanud. Vaidlust ei ole selles, et maksuhaldur kaebuse esitaja taotlusel edastanud kaebuse esitajale
detsembril 2009 koopiad revisjonitoimiku materjalidest. Asjaolu, et osade maksuhalduri poolt edastatud koopiate kvaliteet oli niivõrd vilets, et need olid loetamatud, ei tähenda iseenesest maksuhalduri poolt MKS § 14 lõike 3 rikkumist. Kaebuse esitajal ei olnud kuidagi takistatud kogutud dokumentidega tutvumine maksuhalduri ametiruumides ning ebakvaliteetselt kopeeritud materjalidest vajalike väljakirjutuste või uute koopiate tegemine. Vatsustaja 14 seletusest ja sellele lisatud revidendi e-kirjast (kd I, tl. 45) nähtub, et maksuhaldur oli nõus kaebuse esitajale tegema halva kvaliteediga koopeeritud dokumentidest uued koopiad. Erinevalt kaebuse esitajast ei leia kohus, et maksuhalduri palve teatada, millised koopiad olid halva kvaliteediga, oleks ebaloomulik või kaebuse esitaja poolt mittetäidetav. Kaebuse esitaja ise tõi välja, et talle esitatud dokumentide koopiad olid leheküljeliselt käsitsi nummerdatud. Seega oleks tal lihtne olnud lehekülgede kaupa viidata, millised koopiad on halva kvaliteediga. Olulisem on siinkohal aga asjaolu, et ka väga halva kvaliteediga koopiate kaebuse esitajale edastamine ei takistanud kaebuse esitajat tutvumast dokumentide originaalidega maksuhalduri juures. Vaidlust pole selles, et kaebuse esitaja on seda korduvalt ka teinud. Maksuhaldur on pikendanud ka kaebuse esitajale revisjoniakti kohta eriarvamuse esitamise tähtaega,
detsembri 2009 otsusega nr 12.2-3/5708-16 pikendati eriarvamuse eistamise tähtaega kuni
jaanuarini 2010 arvestades kaebuse esitaja väidet, et osad talle revisjonitoimiku materjalidest tehtud koopiatest ei ole loetavad. Kohus märgib viimaks, et MKS § 14 lõikest 3 ei tulene sootuks maksuhaduri kohustust asjas kogutud tõenditest maksukohustuslasele koopiaid teha. Maksukohustuslasel endal on õigus teha koopiaid ja väljavõtteid. Vastavate tehniliste vahendite olemasolul oleks kaebuse esitaja võinud vajaminevad koopiad teha ka ise.
Teiseks heidab kaebuse esitaja maksuhaldurile ette dokumentide koostamist võõrkeeles ning nende tõlkimata jätmist. Kohus ei nõustu kaebuse esitaja seisukohaga, et maksuhaldur ei võiks kolmanda isiku suuliste seletuste protokolle koostada võõrkeeles. Sellist keeldu MKS-ist ega keeleseadusest ei tulene. Võõrkeelsete tõendite kogumine või eesti keelt mitte oskava isiku seletuse protokollimine võõrkeeles ei ole välistatud. Sellised tõendid tuleb aga menetlejal tõlkida eesti keelde. MKS § 47 lõikes 1 on sätestatud, et maksuhalduri ja maksukohustuslase vaheline suhtlemine toimub eesti keeles, haldusmenetluse seaduse (HMS) § 20 lõikest 1 tuleneb, et haldusmenetluse keeleks on eesti keel. Eeltoodud normidest koostoimes MKS § 14 lõikega 3 tuleneb, et maksukohustuslasel on õigus tutvuda maksuhalduri poolt tema kohta kogutud andmetega eesti keeles. See tähendab, et kui maksuhaldur kogub võõrkeelseid tõendeid või protokollib mõne isiku suulise seletuse võõrkeeles, peab ta korraldama vastava tõendi tõlkimise eesti keelde. Erandina ei saa maksukohustuslane nõuda, et maksuhaldur tõlgiks ära need võõrkeelsed dokumendid, mille talle esitab kaebuse esitaja ise, kuna MKS § 57 lõikest 4 tulenevalt on maksuhalduri nõudmise korral võõrkeelsete raamatupidamis- ja maksuarvetuse dokumentide tõlkimise kohustus maksukohustuslasel. Maksuhalduri poolt kolmandatelt isikutelt saadud teave peab olema aga maksukohustuslasele kätte saadav eesti keeles. Kohus nõustub ka kaebuse esitaja seisukohaga, et tõlkimisega ei saa võrdsustada sisukokkuvõtte tegemist. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selles, et rida kolmandate isikute suuliste seletuste protokolle ei olnud varustatud nõuetekohase tõlkega. Vastavad tõlked esitas vastustaja alles kohtumenetluses. Kohus leiab, et MKS § 14 lõikest 3 tulenevalt peavad revisjoni käigus kogutud andmed maksukohustuslasele eesti keeles kättesaadavad olema hiljemalt revisjoniakti maksukohustuslasele kättetoimetamise ajaks. Seega nõustub kohus kaebuse esitaja seisukohaga, et maksuhalduri käitumine selles osas oli õigusvastane.
Kohtu hinnangul ei saa õigusvastaseks pidada seda, et maksuhaldur esitas kaebuse esitajale revisjoni käigus koostatud dokumentide koopiad ilma sisukorrata. Sellise sisukorra koostamise kohustust MKS-ist ei tulene, samuti ei tulene MKS-ist kohustust vastavaid koopiaid kaebuse esitajale teha. Kaebuse esitajal on MKS § 14 lõikest 3 tulenevalt õigus kogutud andmetega tutvuda ning teha ise nendest koopiaid või väljavõtteid. Muudest õigusaktidest, nt. avaliku teabe seadusest, tuleneva asjas kogutud andmetest koopiate tegemise kohustus ei hõlma kohustust tehtud koopiaid süstematiseerida või sisukorraga varustada. 15
Kaebuse esitaja on taotlenud, et kohus tunnistaks õigusvastaseks maksukohustuslase asetamise olukorda, kus tal oli võimatu esitada tähtaegselt kogu materjalil põhinevat eriarvamust. Kohus saab kontrollida haldusorgani konkreetse toimingu õiguspärasust. Toiminguks on konkreetne tegevus, tegevusetus või viivitus avalik-õiguslikus suhtes. Isiku asetamine olukorda, kus ei kvalifitseeru toiminguna, vaid kajastab tagajärge, mille mingisuguste toimingute tegemine võis põhjustada. Sellise tagajärje õigusvastasuse tuvastamise võimalust seadus ette ei näe. Mis puudutab taotlust tunnistada õigusvastaseks see, et maksuhaldur ei esitanud oma tööversiooni ega teatanud maksukohustuslast tõendamisele kuuluvatest asjaoludest, siis märgib kohus, et revisjoni tulemusena kujunenud maksuhalduri seisukoht kajastus revisjoniaktis, mis edastati kaebuse esitajale ning mille kohta oli tal võimalus koostada eriarvamus. Revisjoniakt kajastab maksuhalduri poolt revisjoni käigus kogutud tõendeid ning nende põhjal tehtud järeldusi. MKS-ist ei tulene maksuhaldurile kohustust eraldi toiminguna teavitada maksukohustuslast enne revisjoniakti koostamist kogutud materjalide pinnalt kujunenud või kujunema hakkavast seisukohast. Samuti ei tulene MKS-ist, et maksuhaldur peaks eraldi toiminguna enne revisjoniakti koostamist teatama maksukohustuslasele, milliseid asjaolusid peab viimane tõendama. Maksuhalduril on kohustus uurimispõhimõtte teostamisel välja selgitada kõik asjas tähtsust omavad asjaolud, sealhulgas nii maksukohustust suurendavad kui vähendavad ning koguda asjassepuutuvaid tõendeid. Tõendite kogumine on menetlustoiming. Menetlustoimingu iseseisev vaidlustamine ei ole üldjuhul võimalik ning puudusi menetlustoimingutes saab isik vaidlustada koos asjas tehtud lõpliku haldusaktiga. MKS-ist ei tulene maksuhaldurile kohustust eraldi toiminguna teavitada maksukohustuslast viimase poolt tõendamisele kuuluvatest asjaoludest.
Kohus leiab, et vaidlustatud maksuotsus on õiguspärane ning selle tühistamise taotlus põhjendamatu. Eestis tekkinud maksustatava käibe (käibemaksuseaduse (KMS) § 1 lg 1 p 1) puhul on KMS § 29 lõikest 1 tulenevalt maksukohustuslase poolt tasumisele kuuluvaks käibemaksusummaks maksustamisperioodil maksustatava käibena kvalifitseeruvatelt tehingutelt või toimingutelt arvestatud käibemaks, millest on maha arvatud maksustatava käibe tarbeks […] kasutatava kauba või teenuse sama maksustamisperioodi sisendkäibemaks. Sisendkäibemaks on määratletud KMS § 29 lõikes 3 ning käesoleva vaidluse seisukohast on tähtis selle lõike esimene punkt, mille kohaselt on sisendkäibemaksuks teiselt maksukohustuslaselt soetatud või saadud kauba või teenuse eest tasumisele kuuluv käibemaks. Tulumaksuseaduse (TuMS) § 51 lg 1 kohaselt maksab residendist äriühing tulumaksu ettevõtlusega mitteseotud kuludelt, kusjuures sama paragrahvi
lõike punktide 35 kohaselt on ettevõtlusega mitteseotud kuludeks väljamaksed, mille kohta maksumaksjal puudub raamatupidamist reguleerivates õigusaktides ettenähtud nõuetele vastav algdokument, samuti kulud või väljamaksed maksumaksja ettevõtlusega mitteseotud teenuste ostmiseks või ettevõtlusega mitteseotud kohustuste täitmiseks. Käesolevas asjas on poolte vahel vaidlus selles, kas kaebuse esitaja on teinud tehinguid OÜ-dega Metallehitus, Norkel ja Euroexport Baltic. Kuivõrd käibe- ja tulumaksuarvestusele esitatavad nõuded on erinevad, siis tuleb vaidluse lahendamiseks hinnata esiteks seda, kas eelnimetatud isikud on kaebuse esitajale esitatud arvetel näidatud kaupu ka tegelikult kaebuse esitajale müünud. Kui vastus selle küsimusele on eitav, tuleb järgnevalt käibemaksu puhul kontrollida seda, kas kaebuse esitaja on heauskselt eeldanud, et müüjaks on arvel märgitud isik ning on seejuures olnud müüja isikusamasuse tuvastamisel nõutavalt hoolas ega ole oma käitumisega andnud alust põhjendatud kahtluseks maksupettuses osalemise kohta ning tulumaksukohustuse puhul tuleb kontrollida, kas kaebuse esitaja teadis või pidi teadma, et arve esitanud isik ei ole kauba müüja. Seejuures on Riigikohus haldusasjas nr 3-3-1-50-03 asunud seisukohale, et juhul kui maksuhalduril on põhjendatud kahtlus, et ostja osaleb maksupettuses, ei laiene ostja 16 heausksuse eeldamise põhimõte ning sarnase kahtluse korral tuleb ostjal esitada täiendavaid tõendeid selle kohta, et vaidlustatud tehingud on arvetel märgitud müüjaga siiski tegelikult toimunud.
Kohus nõustub maksuhalduri seisukohaga, et maksuotsuse
lisas loetletud arvetel kajastatud tehingute reaalne toimumine ühelt poolt OÜ Felinor ja teiselt poolt vastavalt Metallehituse OÜ, OÜ Norkel ja OÜ Euroexport Baltic vahel ei ole veenvat tõendamist leidnud. Ainuüksi formaalselt nõuetekohaste arvete olemasolu ning raha üle kandmine arve väljastanud isiku arvelduskontole ei tõenda tehingute toimumist. Kohtu hinnangul on maksuhalduri kahtlus, et OÜ Felinor on osalenud maksupettuses, põhjendatud ning seega tulnuks kaebuse esitajal esitada täiendavad tõendid, mis kinnitaksid tehingute toimumist. Kaebuse esitaja ei revisjoniakti kohta esitatud eriarvamuses ega kohtumenetluses selliseid tõendeid esitanud ei ole. Kaebuse esitaja poolt täiendavalt esitatud seisukohad ning tõendid, samuti nagu suurem määral ka kohtuistungil tunnistajate poolt antud ütlused ei puuduta enamjaolt sootuks vaidlusaluseid metall ostu-müügitehinguid, vaid seonduvad metalli lõikamisteenustega, milliste osutamist OÜ-de Norkel ja Metallehitus poolt ei ole maksuhaldur vaidlustatud maksuotsuses kahtluse alla seadnud. Kohtu hinnangul tuleb tõdeda, et OÜ-tel Norkel, Metallehitus ja Euroexport Baltic võis küll olla ka mingisugune reaalne majandustegevus ning eeskätt võis see seonduda metalli lõikamisteenuste osutamise või nende teenuste vahendamisega, ent asjas kogutud tõendid kinnitavad veenvalt, et kaebuse esitajale vaidlusalustel arvetel kajastatud vanametalli hankimisega puudus neil äriühingutel mistahes seos. R.K.ga seotud äriühingute OÜ Metallehitus ja OÜ Norkel metalli müügiarvete fiktiivsust kinnitab esiteks asjaolu, et väidetava müüja nimel kas seadusliku (OÜ Metallehitus) või volitatud (OÜ Norkel) esindajana tegutsenud R.K. kinnitus nende tehingute toimumise kohta on paljasõnaline ning vastuolus R.K. enda seletusega nende väidetavate tehingute ning OÜ Norkel ja OÜ Metallehitus edasise saatusega seotud asjaolude kohta.
R.K. vastuolulised ning järjepidetud selgitused metalli müügitehingute asjaolude kohta, kinnitavad seda, et ta tegelikult nende tehingute asjaolusid ei tea, mis viitab omakorda sellele, et arvetel näidatud tehinguid pole toimunud.
veebruaril 2008 maksuhaldurile antud selgituses (kd II tl. 102 CD-l fail 20080221 protokoll R.K.), selgitab R.K., et koostöö M. K.ga lõppes juulis, kuna K. hakkas metalli müüma otse OÜ-le Felinor.
juunil 2011 toimunud kohtuistungil (kd II, tl. 195) selgitas R.K. aga, et OÜ Metallehitus tegevus lõppes seoses sellega, et põhitarnija M.K. suri xx xx xxxx. Vastuseks kaebuse esitaja küsimusele, miks ta kasutas
aastal kahte erinevat äriühingut ning millal tegi vastava muudatuse, vastas R.K., et seegi oli seotud M.K.i surmaga. Enam ei väitnud R.K., et tema tegevust metalli müümisel OÜ-le Felinor oleks kuidagi mõjutanud asjaolu, et M.K. hakkas OÜ-le Felinor otse metalli müüma. Arvestades R.K. seletust, et ta suhtles ka M.K.i perekonnaga ning kohtuistungil antud ütlust, et M.K.i surm oli talle suureks hoobiks, kuna tundis K.it ja tema perekonda väga hästi, ei ole usutav, et R.K. eksis kogemata ükskõik kas
aastal maksuhaldurile või
aastal kohtule seletust andes niivõrd olulises küsimuses, nagu seda on tema ja M.K.i vahelise väidetava metallimüügi-alase koostöö lõppemine. Seejuures on R.K. pidevalt väitnud, et OÜdele Metallehitus ja Norkel tarnis vähemalt valdava osa metallist just M. K. Vastuseks vastustaja esindaja küsimusele, sidus R.K. M.K.i surmaga ka OÜ Metallehitus müümise. Ometi on teada ning ka vaidlust pole selles, et R.K. müüs OÜ Metallehitus osa Inkasso ABC OÜ-le juba
augustil 2006 (kd II, tl 102 CD-l fail 20080304 dokumendid J. J.). Võimalus, et R.K. kogemata seostas omavahel kaks sündmust, millest üheks on enda ainuosalusega äriühingu müümine ja teiseks hea tuttava ja äripartneri surm ning mille aset leidmise vahel oli pea pooleaastane ajavahemik, ei ole eluliselt usutav. Küll aga kinnitavad R.K. seletustes 17 esinevad vastuolud seda, et olles olnud OÜ Metallehitus juhatuse liige ning OÜ-s Norkel volikirja alusel tegutsev juht, ei tea R.K. arvetel kajastatud metalli soetamise ja müügiga seotud asjaolusid. Maksuhaldur on põhjendatult viidanud sellele, et R.K. ei ole andnud ühtki mõistlikku seletust sellele, miks oli vaja võõrandada OÜ Metallehitus olukorras, kus ta väidetavalt jätkas samasugust tegevust OÜ-s Norkel. Siinkohal märgib kohus, et nii maksuhaldurile
veebruaril 2008 ega hiljem kohtuistungil antud sellekohased selgitused on ilmselgelt ebaadekvaatsed. OÜ Metallehitus müümise põhjuseks ei saanud olla asjaolu, et M.K. hakkas metalli müüma otse OÜ-le Felinor, kuna R. K. väitel oli ka OÜ Norkel tarnijaks edasi OÜ Euroexport Baltic (kd II, tl. 102 CD-l fail 20080410 protokoll R.K.) ehk M.K.. Vaidlusaluseid arveid on OÜ Metallehitus kaebuse esitajale esitanud 7,2 miljoni ning OÜ Norkel 3,4 miljoni krooni väärtuses. Seega kui need arved kajastaksid ehtsaid tehinguid, ei saaks väita, et pärast M.K.i ja OÜ Felinor otsesuhetesse asumist, poleks R.K.l olnud majanduslikus mõttes otstarbekas OÜ Metallehitus varasemat tegevust (metalli ostmine K.ilt ja müümine OÜ-le Felinor) jätkata. Teiseks tasub siinkohal tähele panna, et OÜ Metallehitus esitas OÜ-le Felinor arveid
aasta jaanuarist juulikuuni, OÜ Euroexport Baltic on samasuguseid arveid OÜ-le Felinor esitanud aga samal aastal märtsist kuni detsembrini. Kui arved kajastaksid ehtsaid teenuseid, tuleks tõendada, et
aasta keskel ei toimunud R.K., M.K.i (ja/või nende juhitavate äriühingute) ning OÜ Felinor omavahelistes majandussuhetes mitte mingisuguseid selliseid muudatusi, mis oleksid majanduslikult tekitanud R.K.le majandusliku vajaduse võõrandada OÜ Metallehitus ning jätkata varasemat metalliäri OÜ-s Norkel. M.K.i surm ei saanud OÜ Metallehitus müümist tingida aga juba seetõttu, et OÜ Metallehitus müüdi ligemale pool aastat enne K.i surma. Eeltoodust tuleneb, et R.K. ei oska tegelikult OÜ Metallehitus ja OÜ Norkel majandustegevust selgitada ning eelneva taustal ei saa tõeseks ega usutavaks pidada tema kinnitust tehingute toimumise kohta. Kohus ei nõustu siinkohal kaebuse esitaja seisukohaga, et R.K. võis maksuhaldurile seletusi andes fakte moonutada või mitte päris avameelne olla seoses sooviga varjata endaga seotud äriühingute maksuõigusrikkumisi. Teoreetiliselt võinuks R.K.l olla põhjust varjata väidetavalt OÜ-le Felinor müüdud metalli päritolu, kujundamaks pilti, et OÜ Metallehitus või OÜ Norkel soetas selle OÜ-lt Euroexport Baltic, juhul kui ta soetanuks selle tegelikult kuidagi muul moel, ent selle eesmärgi huvides ei oleks olnud põhjust siduda OÜ Metallehitus tegevuse lõpetamist ei sellega, et K. hakkas müüma metalli otse OÜ-le Felinor ega ka sellega, et tegevus lõppes seoses K.i surmaga. Selliste väidte esitamine viitab seega üheselt sellele, et R.K. tegelikult ei teadnud OÜ Metallehitus ja OÜ Norkel müügiarvete kajastatud metallist reaalselt mitte midagi, mis omakorda kinnitab maksuhalduri seisukohta, et tegemist oli fiktiivsete arvetega, ilma et taga oleks reaalseid metalli ostu-müügitehinguid toimunud. Maksuhaldur on põhjendatult pidanud ebausutavaks ka seda, et R.K., olles M.K.iga heas isiklikus läbisaamises, ei teadnud, kust või kuidas M.K. metalli hankis. Mis puudutab koostööd M.K.iga on R.K. erinevatel aegadel antud ütlused vastuolus ka selles osas, et kui maksuhaldurile
veebruaril 2008 ning
aprilli 2008 antud selgitustes kinnitas ta, et OÜ-d Metallehitus ja Norkel soetasid valdava osa metallist OÜ-delt Euroexport Baltic ja Inkasso ABC, siis
juunil 2009 antud kirjalikus seletuses (kd II tl. 102 CD-l fail 20090804 seletus R.K.) väitis R.K., et Saaremaal Sikassaare külas asuvat vanametalli kogumise platsi kasutas ta vana talupidamistehnika kogumiseks koos M.K.iga. Viimatiöeldut kinnitas R.K. ka kohtuistungil. Arvestades Saaremaalt leavaga AS-i Kuusakoski viidud metalli kogust ning pidades silmas, et tegemist oli kontrollitaval perioodil eripärase olukorraga just seetõttu, et metalli transport toimus laevaga, on kummastav, et R.K. ei maininud varem, et lisaks M.K.ilt (OÜ-lt Euroexport Baltic) metalli ostmisele tegutsesid nad Saaremaal koos metalli kogumisega. Seejuures märkis R.K. kohtuistungil, et tegevuse aluseks Saaremaal olid just tema isiklikud tutvused ja kontaktid. Seega esmalt väitis K., et OÜ Metallehitus ostis metalli OÜ-lt 18 Euroexport Baltic (ja OÜ-lt Inkasso ABC), ent hiljem, kui maksuhaldur oli tuvastanud metalli veo Saaremaalt, väitis K., et kogus seda seal isiklike kontaktide ja kuulutuste kaudu, kasutades renditud laoplatsi koos M.K.iga. Ei ole eluliselt usutav, et
aastal maksuhaldurile seletusi andes unustas R.K. väidetava koostöö K.iga Saaremaal, küll aga meenus see talle
aastal vastavasisulise küsimuse peale. Eeltoodud vastuolusid arvestades on R.K. seletused OÜ Metallehitus ja OÜ Norkel tegevuse kohta metalli ostmisel ja müümisel täisti ebausaldusväärsed.
Kohus on seisukohal, et asjaolud, et R.K. rentis oma nimel Saaremaal Sikassaares asuva platsi metalli kogumiseks, ning et sinna kogunenud metall hiljem Roomassaare sadama kaudu laevaga AS-ile Kuusakoski toimetati, samuti asjaolu, et R.K. tellis Saaremaal veoteenust metalli vedamiseks, ei kinnita vaidlusaluste tehingute toimumist. Nimetatud asjaolud kinnitavad üksnes seda, et R.K. tegeles Saaremaal metalli kogumisega, ent puuduvad mistahes faktid, mis kinnitaksid, et ta tegeles sellega OÜ Metallehitus või OÜ Norkel nimel. Nii Sikassaares asuva platsi kasutamisõiguse kui ka transporditeenused OÜ-lt Sameral (kd II tl 102 CD-l fail 20090420 vastus Sameral) kui ka OÜ-lt Siimu Auto (kd II tl 102 CD-l fail 20090420 vastus Siimu Auto) soetas R.K. füüsilise isikuna. Pole mistahes tõendeid, mis kinnitaksid nende tehingute seost äriühingutega, milles R.K. tegutses. Tuleb möönda ning ka maksuhaldur ei ole vastupidisele seisukohale asunud, et R.K. Saaremaal metalli kogumisega tegeles. Küll aga ei saa tema tegevust seostada temaga seotud äriühingutega. Pelgalt asjaolud, et R.K. tellis Saaremaal metalli transporti füüsilise isikuna, viitab sellele, et tol ajal ei seostanud ka ta ise oma tegevust nende äriühingutega.
Erinevalt R.K.st, kes ise kinnitas OÜ Metallehitus ja OÜ Norkel arvetel näidatud tehingute toimumist, ei ole M.K. revisjoni käigus saanud sedasama teha OÜ Euroexport Baltic tehingute kohta, kuna ta suri enne revisjoni algust. Nii nagu R.K. puhul, ei ole kohtu hinnangul ka M.K.i puhul põhjust kahelda selles, et tegemist oli isikuga, kes OÜ Felinor poolt hiljem AS-ile Kuusakoski müüdud metalliga mingil määral kokku puutus. Samas puuduvad tõendid, mis veenvalt kinnitaksid, et M.K. tegutses OÜ Euroexport Baltic nimel iseseisva ettevõtjana. Kui võtta tõena, et M.K. kogus kokku nii selle metalli, mille arvete kohaselt müüs OÜ-le Felinor OÜ Euroexport Baltic kui ka selle, mille OÜ Euroexport Baltic müüs väidetavalt OÜ-dele Metallehitus ja Norkel, siis ei ole usutav, et M.K. suutis sedavõrd suure koguse metalli
aasta jooksul koguda ilma, et vastavasisulisest tegevusest teadnuks midagi tema elukaaslane (kd II tl 102 CD-l fail 20080521 protokoll J.L.) vanemad (kd II tl 102 CD-l fail 20080207 protokoll V.K.a, tõlge kd III tl 56, tõlge kd I tl. 92) või vend (fail 20080808 protokoll R.K., tõlge kd III tl. 57), kellest viimast väitis juba 1990-ndast aastast hästi tundvat R.K. Vaidlustaud maksuotsuses on igati loogiliselt põhjendatud, miks on alust arvata, et M.K.i roll oli arvete vormistamine ning mingisuguseid metalli müügitehinguid OÜ Euroexport Baltic nimel ta ei teinud. Lisaks märgib kohus, et OÜ Euroexport Baltic väidetav tegevus
aastal olnuks suurel määral ka majanduslikult täiesti ebaloogiline. Nimelt on R.K. juba eelpoolnimetatud selgitusi andes märkinud, et OÜ-d Metallehitus ja Norkel soetasis suure osa metallist OÜ-lt Euroexport Baltic. Samas on OÜ Euroexport Baltic esitanud OÜ-le Felinor arveid metalli müügi eest
aasta märtsist kuni detsembrini. R.K. seletuse kohaselt seisnes äri selles, et OÜ Felinor maksis OÜ-dele Metallehitus ja Norkel AS-i Kuusakoski väravahinnast paremat hinda, millest need jätsid osa endale ning pakkusid M.K.ile (OÜ-le Euroexport Baltic) väiksemat, ent siiski AS-i Kuusakoski väravahinnast paremat hinda. Juhul kui vaidlusalused arved kajastaksid ehtsaid tehinguid, oleks täiesti arusaamatu, miks pidi OÜ Euroexport Baltic müüma metalli OÜ-dele Norkel ja Metallehitus, kui tal oli samal ajal otsekontakt OÜ-ga Felinor, kellelt ta oleks sama metalli eest saanud suurema tasu. Seda 19 iseäranis olukorras, kus M.K.i ja R.K. vahel olid väidetavalt head isiklikud suhted ning M.K.i elukaaslase sõnul suhtlesid nad omavahel sageli.
Sellele, et vaidlusaluseid tehinguid toimunud pole ning et kogu metalli hankimise ahel oli tegelikult OÜ Felinor kontrolli all, viitavad kõige selgemalt metalli AS-ile Kuusakoski üleandmisel vormistatud dokumentidega seotud asjaolud. Vaidlust ei ole selles, et OÜ Felinor nimel saabus metall AS-ile Kuusakoski põhimõtteliselt kahel moel: kas OÜ Felinor (või tema väidetavate allhankijate või omakorda nende allhankijate) transpordiga või AS-i Kuusakoski transpordiga, mille AS-ilt Kuusakoski tellis OÜ Felinor. AS-i Kuusakoski autojuhid on maksuhaldurile antud seletustes kinnitanud, ent juhtudel, kui nemad toimetasid metalli AS-i Kuusakoski, ei antud nende kätte metalli dokumenti, millelt nähtuks toodud metalli mass, seevastu juhul kui metall toodi AS-i Kuusakoski nö. kliendi transpordiga, jäi autojuhile või sellega kaasas olnud isikule vastav dokument. Kaebuse esitaja ei ole vastu vaielnud maksuotsuses võetud seisukohale, et OÜ-de Metallehitus, Norkel ja Euroexport Baltic arvetel kajastatud metalli koguseid ning OÜ Felinor poolt AS-ist Kuusakoski tellitud transpordi mahtusid silmas pidades pidanuksid AS-i Kuusakoski autod vedama ka eelnimetatud OÜ-delt Metallehitus, Norkel ja Euroexport Baltic soetatud metalli. Sellistel juhtudel ei saanud OÜ Metallehitus, OÜ Norkel, OÜ Euroexport Baltic ega nende väidetavad allhankijad endale ASist Kuusakoski tõendit, mis kinnitaks toodud metalli kogust. R.K. kinnitusel vormistas tema arved OÜ-le Felinor aga just AS-i Kuusakoski kaaluvkiitungite alusel. Maksuhaldur on põhjendatult leidnud, et vastava info pidid juhtudel, kui metall toimetati kohale AS-i Kuusakoski transpordiga, väidetavad hankijad saada OÜ-lt Felinor, kelle nimel metall AS-ile Kuusakoski väidetavalt üle anti. See asjaolu kinnitab aga seda, et kogu metalli soetamise ja edasimüügi ahel oli just OÜ Felinor kontrolli all. Sõltumata sellest, kas OÜ-l Felinor oli kohustus täita jäätmeseaduses sätestatud nõudeid, on kummastav, et OÜ Felinor ei pidanud taasesitatavat arvestust selle kohta, milline allhankija kui palju metalli tema nimel AS-i Kuusakoski viis. Ükski asjas selgitusi andnud isik ei ole väitnud, et koorma saabumisel AS-i Kuusakoski oleks kuidagi fikseeritud see, milline OÜ Felinor väidetavatest tehingupartneritest selle koorma saatis. Ometi ei olnud ei OÜ-l Felinor ega tema väidetavatel allahankijatel võimalik koorma massi fikseerida enne selle kaalumist AS-is Kuusakoski. Seega pidanuks OÜ Felinor nii enda kui ka oma väidetavate allhankijate huvides kuidagi fikseerima selle, milline koorem on milliselt allhankijalt. Samuti oleks allhankijatel olnud mõistlik hilisema segaduse vältimiseks sellist fikseerimist nõuda, sest vastasel korral ei saanud OÜ Felinor kontrollida, kas talle mingi koguse eest arve esitanud isik on selle tõepoolest AS-i Kuusakoski viinud ning allhankijal puuduks tagantjärele võimalus tõendada, et just tema (või omakorda tema allhankija) selle koorma AS-i Kuusakoski viis. Asjaolu, et OÜ Felinor sellist arvestust ei pidanud, viitab selgelt asjaolule, et kogu tehinguahel oli niigi tema kontrolli all.
Oluliseks arvete fiktiivsust kinnitavaks asjaoluks on ka see, et arvetel puuduvad andmed metalli AS-i Kuusakoski viimise aja, koormate arvu ning iga koorma massi kohta. Ka vaidlustatud maksuotsuses on välja toodud, et arvetel puuduvad andmed kaalkviitungite kohta, mille alusel need arved esitatud on. OÜ Felinor seisukohast olnuks see iseäranis oluline juhtudel, kui väidetavad allhankijad viisid metalli AS-i Kuusakoski oma transpordiga nii, et koorma saabumist ja kaalu kinnitav dokument jäi nende kätte. Kuna AS-is Kuusakoski koorma vastuvõtmisel ei fikseeritud seda, milline allhankija koorma OÜ Felinor nimel tõi, oleks arvetele vastavate andmete lisamine olnud loomulik selleks, et arve sisu oleks jälgitav. Asjaolu, et seda ei fikseeritud kinnitab jällegi seda, et OÜ Felinor kontrollis reaalselt ka metalli saabumist AS-i Kuusakoski. Iseäranis kummastav on OÜ-le Felinor müüdud konkreetsete koormate fikseerimata jätmine Saaremaal. Nimelt väitis R.K. (kd II, tl 102, CD-l fail 20090804 20 seletus R.K.), et metalli, mis toimetati Roomaassaarest laevaga Paldiski Kuusakoskisse, müüs OÜ-le Felinor OÜ Metallehitus ja OÜ Euroexport Baltic. Samas nähtub näiteks O.V. poolt kohtuistungil antud seletustest, et kõnealune metall veeti Roomassaare sadamast laevaga Paldiskisse ning kaaluti alles Paldiskis Kuusakoski kaalude peal. Puuduvad mistahes andmed, et Saaremaalt OÜ Metallehitus ja OÜ Euroexport Baltic poolt kogutud metalli oleks kaalutud varem, mistõttu on arusaamatu ka see, kuidas sai OÜ Felinor teada, millise koguse metalli müüs talle üks või teine eelnimetatud isikuist või mille alusel koostasid tema hankijad talle arveid. Asjaolu, et OÜ Felinor ei koostanud ega säilitanud mistahes dokumente, mis kinnitaksid konkreetselt allhankijalt hangitud metalli massi,, liiki ja saamise aega, viitab, nagu juba eelpool märgitud sellele, et metalli kogumise ja vedamise korraldamisega tegeles OÜ Felinor ise ning OÜ Metallehitis, OÜ Norkel ja OÜ Euroexport Baltic nimel väljastati üksnes arveid.
Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et OÜ-l Felinor lasus kohustus fikseerida AS-ile Kuusakoski tema nimel üle antud vanametalli kogused vastavalt jäätmeseadsue (JätS) nõuetele. Väär on kaebuse esitaja seisukoht, et vanametall ei kvalifitseeru jäätmetena JätS mõistes. JätS § 2 lg 1 kohaselt on jäätmed mis tahes jäätmekategooriasse kuuluv vallasasi või kinnistatud laev, mille valdaja on ära visanud, kavatseb seda teha või on kohustatud seda tegema. Kaebuse esitaja seisukoht, et valdaja poolt vanametalli müük ümbersulatamise eesmärgil ei ole äraviskamine JätS tähenduses, ei ole õige. Tegevust, mis seisneb mingi eseme üle andmises kas otse jäätmekäitlejale või muule isikule selleks, et see suunata jäätmekäitlusesse, tuleb käsitada äraviskamisena. Metallijäätmed on liiatigi eraldi sätestatud jäätmekategooriana ning JätS
peatükis on sätestatud metallijäätmete kogumise eritingimused. JätS § 106 lõikes 1 sätestatakse, et seal nimetatud andmetega dokumendi peavad koostama isik, kes kogub ja veab teiste isikute poolt tekitatud ja üleantud metallijäätmeid nende edasise kaubandusvahendamise ja taaskasutamise eesmärgil ja metallijäätmete üleandja. Sama paragrahvi
lõike kohaselt on metallijäätmete kogujal kohustus säilitada seda dokumenti vähemalt viis aastat. Selle normi eesmärk on tagada võimalus kontrollida hiljem jäätmekäitlusesse suunatud metalli päritolu ning tõkestada metalli varastamist selle jäätmekäitlusse suunamise eesmärgil. Tõlgendus, mille kohaselt ei ole sellise dokumenteerimise kohustust isikul, kelle nimel teiste poolt tekitatud metallijäätmeid üle antakse, juhul kui see isik ise neid jäätmeid vahetult nende tekitajalt ei kogu ega vahetult ka üle anna, oleks eeltoodud eesmärgiga vastuolus. Asjaolu, et OÜ Felinor ei saanud AS-ile Kuusakoski üle antud metalli valdajaks, ei ole samuti päris täpne. Isegi kui vaidlusalused tehingud OÜ-dega Metallehitus, Norkel ja Euroexport Baltic oleksid reaalselt toimunud nõnda, nagu kaebuse esitaja kirjeldab, saanuks OÜ Felinor asjassepuutuva metalli kaudseks valdajaks asjaõigusseaduse § 37 mõistes. Vaidlust ei ole selles, et OÜ Felinor ei olnud AS-ile Kuusakoski müüdud ega väidetavalt OÜ-delt Metallehitus, Norkel ja Euroexport Baltic soetatud metallijäätmeid ise tekitanud. Seega kogus ja andis ta AS-ile Kuusakoski üle teiste isikute tekitatud metallijäätmed. Seega oleks OÜ Felinor pidanud teistelt isikutelt metallijäätmeid soetades vormistama JätS § 106 lõikes 1 nimetatud dokumendi ja seda säilitama. Maksuhaldur on õigesti märkinud, et iseäranis oluline olnuks käesoleval juhul metalljääätmed kohale toimetanud sõiduki registreerimismärgi tuvastamine. Kohus märgib, et OÜ-l Felinor olnuks kohustus vastav dokument koostada suhetes oma väidetavate hankijatega. See, kas või kuidas vormistas tehinguid OÜ-ga Felinor AS Kuusakoski, ei ole siinkohal oluline. AS-i Kuusakoski poolseid võimalikke rikkumisi (näiteks asjaolu, et AS Kuusakoski ei fikseerinud koormate kaupa kõiki metalli kohale toonud sõidukeid) ei saa süüks panna kaebuse esitajale, ent samas ei saa kaebuse esitaja oma tegematajätmist õigustada AS-i Kuusakoski tegematajätmisega. Seetõttu ei ole ole käesoleva vaidluse lahendamise seisukohast 21 asjassepuutuvad M. T. ja K. V. selgitused selle kohta, kuidas vormistati metalli saabumist ASis Kuusakoski.
Asjaolu, et kogu metalli kogumise j müümise ahelat korraldasid OÜ Felinor juhid, kinnitavad ka revisjoni käigus üle kuulatud autojuhtide seletused. Valdav enamus üle kuulatud autojuhtidest kinnitas, et konkreetsel objektidel, kust nad metalli AS-i Kuusakoski vedasid, olid kohal OÜ Felinor juhid A.S. või O.V. Ei ole alust arvata, et neid isikuid nähti üksnes neil objektidel, kust veeti AS-ile Kuusakoski kuulvat metalli (st. lõikamisobjektidel). Asjaolu, et R.K. või M.K. võisid mõnel objektil samuti kohal olla, ei kinnita vaidlusaluste tehingute toimumisest. Ainsana on M.K.i ja R.K. aktiivset osalemist metalli kogumisel kinnitanud kohtuistungil üle kuulatud H. A., kes aga väitis samuti, et talle teadaolevalt oli tegemist OÜ Felinor esindajatega. Seega asjaolu, et R.K. ja M. K. olid objektide, kust metalli veeti, kohal, ei lükka ümber põhjendatud kahtlust, et kogu ahel oli OÜ Felinor kontrolli all.
Kohus ei nõustu kaebuse esitaja seisukohaga, et võimalik ei ole tuvastada, milliseid fotosid näidati revisjoni käigus üle kuulatud autojuhtidele. Vastustaja on esitanud nummerdatud fotod (CD-l fail Isikute fotod äratundmiseks) ning selgitanud, et kõigile küsitletutele näidati samu fotosid. Kuigi kaebuse esitaja on asja menetlenud revidendile ette heitnud erapoolikut lähenemist, ei ole siiski teada ühtki asjaolu, mis annaks alust arvata, et revident näitas mõnedele või kõigile isikutele mingisuguseid teisi fotosid. Kohus möönab, et korrektsem ning järelduste kontrollitavuse seisukohast oluliselt parem oleks protokollida fotode äratundmiseks esitamine selliselt, et isik kinnitab iga foto juures omakäeliselt, kas või kelle ta sellelt ära tunneb. Tõdemust, et isikutele näidati just kohtule esitatud nummerdatud fotosid, kinnitab ka see, et mitmed ütlusi andnud autojuhid, kes tundsid ära
ja
fotol olevad isikud teadsid ka seda, et pildil on O. või A. nimeline isik (nt. autojuhid J., K., N., F., T., R., V.). Kohtu hinnangul ei ole käesolevas asjas niivõrd tähtis sugugi mitte see, et autojuhid ei tundnud fotodelt ära R.K.t ja M.K.it, kuivõrd just see, et ära tunti ning objektidel, kust metalli viidi, väideti kohal olevat ja tegevust korraldavat O.V.t ja A.S.i. Seda, et objektidel korraldasid tegevust aktiivselt R.K. ja M.K., on autojuhtidest ainsana kinnitanud H. A. Kohtul pole iseenesest ühtki põhjust H. A. aususes kahelda, ent samas ei saa tema ütlustele omistada tõendusväärtust, mis lükkaks ümber maksuhalduri poolt teiste autojuhtide seletustest tehtud järelduse. On siiski mõnevõra kummastav, et ühelt poolt on kaebuses väidetud, et autojuhtide mälu ei pruugi nende asjaolude osas olla täpne, kuna juhtidel oli palju kliente, teisalt teadis just kaebuse esitaja taotlusel kohtusse kutsutud tunnistaja objektidel metalli transporti organiseerinud isikud väga täpselt. Kohtu hinnangul pole autojuhtide seletused käesoleva vaidluse seisukohast siiski esmatähtsad, kuna käesolevas asjas ei ole määrav mitte see, kas M.K. ja R.K. olid OÜ Felinor poolt AS-ile Kuusakoski edasi müüdid metalli hankimisega kuidagi seotud, vaid oluline on see, kas vaidlusalused tehingud toimusid OÜ-dega Metallehitus, Norkel ja Euroexport Baltic. Kohtu hinnangul kinnitavad juba eelpooltoodud asjaolud, eriti R.K. vastuolulised seletused temaga seotud äriühingute tegevuse kohta ning OÜ Felinor ja talle arveid esitanud isikute vaheliste tehingute üksikasjade dokumenteerimata jätmine, et R.K. ja M.K. ei tegutsenud iseseisvate ettevõtjatena, vaid nende tegevust juhtis ja kontrollis OÜ Felinor.
Maksuhaldur on põhjendanud oma kahtlust, et OÜ Felinor on osalenud maksupettuses, korraldades metallijäätmete kogumist ise ning olles teadlik, et teginguid OÜ-ga Metallehitus, OÜ-ga Norkel ja OÜ-ga Euroexport Baltic ei ole tegelikult toimunud. Kahtlusalune maksupettus seisnes tõenäoliselt selles, et OÜ Felinor, hankis, tõenäoliselt osaliselt R.K. ja M.K.i kaasabil metallijäätmeid tundmatutelt isikutelt, ent korraldas metalli soetamise 22 vormistamise fiktiivsete arvete alusel. Sel moel tekitas OÜ Felinor endale õiguse vähendada tasumisele kuuluvat käibemaksu fiktiivsetel arvetel kajastatud sisendkäibemaksu võrra ning sai võimaluse ettevõttest raha välja viia ilma, et oleks võimalik tegelikult kontrollida, kas või millises ulatuses kasutati seda ettevõtluse tarbeks. Kaebuse esitaja väide, et maksuhaldur pole tuvastanud, et arvete alusel välja makstud raha oleks OÜ-le Felinor või selle juhtidele tagasi liikunud, on iseenesest õige, ent see ei lükka kahtlust ümber. Maksupettuse konspiratiivse iseloomu tõttu on sellise asjaolu tuvastamine praktikas reeglina võimatu. Siinkohal on märgib kohus, et maksumenetluses ei pea maksuhaldur tõendama, et kaebuse esitaja on osalenud maksupettuses, vaid piisab kui ta põhjendab oma sellekohaseid kahtlusi ning kahtlust, et maksuarvestuse aluseks olevatel raamatupidamisdokumentidel kajastatud tehinguid tegelikkuses toimunud ei ole ning kaebuse esitaja oli sellest teadlik. Sellisel juhul tuleb maksukohustuslasel tõendada tehingute tegelik toimumine ja maksuhalduri kahtlused hajutada. Kui maksukohustuslane seda teha ei suuda, on maksuhalduril õigus lähtuda sellest, et tehingut toimunud pole ning kohaldada maksukohustuslase suhtes vastavaid maksuõiguslikke järelmeid. Antud juhul ei ole kaebuse esitaja suutnud tehingute toimumist tõendada ning maksuhaldur on õiguspäraselt leidnud, et kaebuse esitaja on vääralt kajastanud käibemaksuarvestuses OÜ-de Metallehitus, Norkel ja Euroexport Baltic arvete alusel sisendkäibemaksu ning neile äriühingutele tehtud väljamakseid ei ole ole võimalik siduda kaebuse esitaja ettevõtlusega, mistõttu on maksuhaldur neid põhjendatult käsitanud tulumaksuga maksustamisele kuuluvaid ettevõtlusega mitteseotud väljamakseteks.
Kohus ei nõustu kaebuse esitaja seisukohaga, nagu välistaks kaebuse esitajale maksu määramise asjaolu, et arveid esitanud tehingupartnerite maksukohustuste täitmist ei ole kontrollitud ning seega pole tuvastatud, kas riigil mingi maksutulu üldse saamata jäi. Käibemaksu objektiks on üldjuhul kauba või teenuse käive, mitte pooltevaheline tehing iseenesest. Tegelikkuses majanduslikku sisu mitteomavale tehingule ei saa majandusliku soorituse kuvandit tekitada ka pelgalt asjaolu, et tehingu teine pool on alusetult riigile käibemaksu üle kandnud või tasaarvestanud selle teiste nõuetega MKS §
Maksustamise aluseks on käibe tegelik toimumine, mitte näiliku tehingu alusel käibemaksu riigile ülekandmine. Kuna MKS § 83 lg 4 esimese lause tähenduses näilikku tehingut (s.o tehingul, mida pole üldse toimunud, vaid soovitud on üksnes jätta muljet tehingu olemasolust – TsÜS § 89 lg 1) selle sätte alusel maksustamisel ühelgi juhul arvesse ei võeta, ei tulene sellest ka maksustamise aspektist mingeid õigusi või kohustusi kummalegi näiliku tehingu poolele. Seega asjaolu, kas tegelikult mittetoimunud tehingu teine pool seda tehingut oma maksuarvestuses kajastas, ei puuduta iseenesest arve saaja õigust arvel näidatud sisendkäibemaksu mahaarvamiseks. Seega selleks, et kontrollida kaebuse esitaja maksukohustuste täitmist, ei ole eelnevalt või paralleelselt kontrollida seda, kas või kuidas on oma maksukohustusi deklareerinud ja täitnud tema tehingupartnerid.
Kohus ei nõustu kaebuse esitaja seisukohaga, et maksuhaldur oleks pidanud rakendama maksustamist hindamise teel. Olukorras, kus maksuhalduril on tekkinud põhjendatud kahtlus, et maksukohustuslane on osalenud maksupettuses ning maksukohustuslane ei ole suutnud esitada täiendavaid tõendeid tehingute toimumise kohta, võib maksuhaldur lähtuda eeldusest, et kahtlusalustel arvetel näidatud töid ei ole üldse teostatud ega pea hakkama omal algatusel hindama seda, kas või kui suures mahus oleks kaebuse esitajal tegelikult olnud võimalus fiktiivsete arvete esemeks olevaid kaupu soetada. Hindamise teel maksustamine saaks kõne alla tulla juhul kui kaebuse esitaja esitanuks täiendavad tõendid tehingute toimumise kohta ning kui neist tõenditest nähtuvalt saaks põhjendatult asuda seisukohale, et tehingud on küll toimunud, ent mitte arvetel näidatud summade ulatuses. Isik, kelle käitumine annab alust 23 põhjendatud kahtluseks maksupettuses osalemise kohta, ei saa nõuda MKS § 94 kohaldamist enda kasuks ega nõuda, et juhul kui maksuhaldur ei nõustu kõigi fiktiivseks tunnistatud arvetel näidatud summadega, siis võtaks maksuhaldur siiski hindamise teel seisukoha selles, kui suures osas võinuksid mingisugused tehingud teoreetiliselt toimuda. Kaebuse esitaja väide, et tõenäoliseks ei saa pidada seda, et ta kogu AS-ile Kuusakoski edasi müüdud metalli tasuta sai, võib iseenesest olla tõene, samas ei ole ka mistahes võimalust tuvastada, millise osa, kust ja millise hinnaga kaebuse esitaja tegelikult soetas. Seega ei saaks hindamise teel maksustamine kõne alla tulla.
Kaebuse esitaja on märkimisväärse osa oma positsioonist koondanud väidetele, mis puudutavad metalli lõikamisteenuste osutamist, tuues menetlusdokumendis (kd II, tl 209) ära ka vastavad arved. Maksuotsusest nähtuvalt ei ole neid arveid maksuhaldur kahtluse alla seadnud ega nende alusel kaebuse esitajat maksustanud. Kohtu hinnangul ei saa kaebuse esitaja maksuotsust vaidlustada argumendil, et samade tehingupartneritega tehtud muid tehinguid ei ole maksustatud. Lõikamisteenuse osutamine ning metalli müük on põhimõtteliselt erinevad tegevused ning üks neist ei saa kinnitada teist. Kuivõrd on tuvastatud, et OÜ-l Felinor ei olnud endal keevitajaid, kes oleksid metalli lõiganud, samuti arvestades asjaolu, et R. K.i sõnul (CD-l fail 20080808 seletus R.K.) tegeles M.K. pärast kooli lõpetamist keevitamisega, siis on võimalik, et K. ja K. tõepoolest metalli lõikamisteenuseid osutasid. Sellele viitab ka asjaolu, et R.K. on äriühingute Metalleksport ja Norkel nimel toonud OÜ Felinor poolt vahendaud gaasi AS-ist Elme Messer Gaas. Need asjaolud ei seondu aga vaidlustatud metalli müügiarvetega. Maksuotsuses ei ole väidetud seda, et M.K.it või R.K.t poleks üldse olemas olnud, et tegemist oleks olnud OÜ-de Metallehitus, Norkel ja Euroexport Baltic tegevusest täiesti väljaspool seisvate isikutega. Vaidlust ei ole selles, et tegemist ei olnud niiöelda tavaliste variisikutega, nagu näiteks need isikud, kellele need äriühingud hiljem võõrandati, küll aga on juba eeltoodud põhjustel veenvalt kinnitust leidnud, et arvetel kajastatud metalli müümisel OÜ-d Metallehitus, Norkel ja Euroexport Baltic iseseisvate ettevõtjatena ei osalenud.
Kohu märgib siiski, et metalli lõikamisteenustega seotud asjaolud, mis on selgunud iseäranis kohtumenetluses, ei hajuta märkimisväärselt kahtlust selles, et K. ja K. ei tegutsenud OÜ Metallehitus, Norkel ja Euroexport Baltic nimel iseseisvalt. Nii näiteks väitis R.K. kohtuistungil, et lõikamisobjekte oli 5-
Sama on ta väitnud ka
veebruaril 2008 maksuhaldurile antud seletuses. Samas on üksnes OÜ Metallehitus esitanud OÜ-le Felinor lõikamisteenuste arveid 10, kokku 716 tonni metalli lõikamise eest. Nii R.K., A.S.i kui O.V. seletuse kohaselt oli ühe keevitaja päevahind 1000-2000 krooni. Keskmine keevitaja päevahind oli seega 1500 krooni ning OÜ-le Felinor esitatud arvete summa oli 402 355 krooni. Järelikult osutas Metallehitus poole aasta jooksul (kuna neid arveid esitati jaanuari lõpust juuli lõpuni) metalli lõikamisteenuseid keskeltläbi 268 keevitaja-päeva ulatuses. O.V. selgitas kohtuistungil, et objektil oli mehi 1-3 ning rohkem neid võtta kusagilt polnud. Kui lähtuda, et keskmiselt oli objektil 2 meest, tähendaks 268 keevitaja-päevane töömaht seda, et lõikamistöid tehti kokku 134 päeval. Eeldades, et arvete esitamise periood ja tööperiood enam-vähem kattusid, tehti see töö ära kuue kuu jooksul. Kuuekuulises perioodis on laias laastus 183 päeva ja umbes 126 tööpäeva. See tähendaks, et OÜ Metallehitus osutas neid teenuseid pea-aegu kogu aeg selle arvete esitamise perioodi jooksul, mis seab väited, et lõikamisobjekte oli 5-6, sügavalt kahtluse alla. Isegi juhul kui lähtuda, et tegemist oli viie kuni kuue objektiga, siis pidid need olema väga mahukad objektid, mille puhul on raskesti usutav, et enne objekti alustamist oli võimalik visuaalselt hinnata seda, kui palju aega lõikamiseks kulub. Seega ei ole eluliselt usutav väide, et lõikamise hind lepiti eelnevalt kokku, arvestusega 24 hinnana keevitaja-päeva kohta ning hiljem kajastati teenuse maksumust arvel tonnipõhiselt üksnes seepärast, et Kuusakoski AS pidas sellist arvestust. Siinkohal tuleb tähele panna, et viidatud teenuste arvetel (arve selgitus Vastavalt lepingule 09.01.2006) on kajastuvad metalli tonnihinnad ilusad ümmargused summad (nt. 500, 700, 850, 250 krooni). See räägib vastu selgitusele, et kokku lepitud hind arvestati hiljem ümber tonnihinnaks. Sellisel juhul võinuks eelduslikult nö. töö eest kokku lepitud lõpphind olla mingisugune ümmargune summa ning selle summa konverteerimisel lõigatud metall tonnihinnaks ei oleks need summad nii ümmargused tulnud. Esitatud teenusearvete pinnalt on pigem usutav, et ka lõikamise eest tasu arvestus toimus lõikamise tulemusena saadud tonnide järgi. See oleks ka loogiline, pidades silmas seda, et objektide mahtusid (5-6 objekti, kust lõigati välja 716 tonni metalli) arvestades on raskesti usutav, et ükskõik kas teenuse tellija või osutaja suudaks enne töö alustamist objektile peale vaadates öelda, kui palju aega selle lõikamisele kulub, küll aga ilmselt on gaasilõikamistöödega tuttaval isikul võimalik ligikaudselt hinnata seda, kui vaeva palju ühel või teisel objektil kulub selleks, et teatud mõõtudesse lõigata tonn metalli. Selles osas on vastuolulised ka P. V. selgitused, kes ühelt poolt kinnitas kohtus seda, et arvestusühikuks lõikamistöödel oli mees-päev, ent samas märkis, et andis Felinorile vastuvõtuakti numbri ja tonnid ja leppisime kokku, et näiteks 100 tonni lõikamine maksis 100 krooni tonn, siis tema sai selle eest 10 000 krooni. (kd II, tl. 185). Samuti kinnitas hr Vaher (tl. 186), et oli arvetel oli näidatud summa mis me leppisime kokku, mis ta tonni eest antud objektil lõikamise eest saab. R.K. seletas kohtuistungil et tema ei tea, kui palju tonne objektilt tuli, tema tahtis raha teenuse eest. Samas on selge, et objektilt tulevate tonnide arv ei saanud eelnevalt objekti üle vaadates R.K.le teada olla, mistõttu on arusaamatu, kuidas ta sai teha pakkumise objekti täishinnale või keevitaja-tundide peale, kui O.V. ja P. V. vahel oli kokkulepe lõigatud tonni hinna kohta. Seegi asjaolu pigem viitab samuti sellele, et ka metalli lõikamist juhtis ja korraldas OÜ Felinor, mitte Metallehitus ja Norkel iseseisvalt. Kindlasti ei ole metalli lõikamisteenuste osutamisega seotud asjaolud sellised, mis kinnitaks metalli müügitehingute toimumist. Samamoodi ei saa maksuotsust rünnata väitega, et maksuhaldur on aktsepteerinud tehinguid OÜ-ga Impeks. Põhjusi, miks maksuhaldur ei pidanud vajalikuks OÜ-ga Impeks tehtud tehinguid kontrollida või neile hinnangut anda, võib olla erinevaid, ent nende tehingute toimumine ei tõenda teiste äriühingutega tehtud tehingute toimumist, sõltumata sellest, et juhatuse liikmed võivad kattuda. Kohus möönab, et maksuotsuses tehtud järeldus, justkui ei oleks M.K. metalliäriga üldse seotud olnud, ei ole iseäranis põhjendatud, ent see ei kinnita juba eeltoodud põhjustel vaidlusaluste tehingute toimumist.
Kohus ei pea põhjendatuks kaebuse esitaja etteheidet, et maksuhaldur on revisjoni käigus kogunud tõendeid õigusvastaselt. Väär on kaebuse esitaja seisukoht, et tema suhtes läbi viidud revisjoni raames ei oleks maksuhaldur tohtinud nõuda krediidiasutustelt kaebuse esitaja tehingupartnerite pangakonto väljavõtteid. Maksuhalduri kohustus on välja selgitada maksustamise seisukohast olulised asjaolud, käesoleval juhul eeskätt tuvastada, kas arvetel kajastatud tehingud tegelikkuses aset leidsid või mitte. Tõendid, mis puudutavad arvete alusel arve väljastajatele üle kantud rahasummade edasist liikumist ning arveid väljastanud isiku üldist majandustegevust, on asjakohased tehingute tegeliku toimumise kontrollimist. Kaebuse esitaja leiab ekslikult, nagu keelaks MKS § 61 lg 2 nõuda kolmandatelt isikutelt teavet või tõendeid, mida maksukohustuslasel endal olla ei saa. Viidatud norm ei piira kuidagi seda, millist tõendusteavet on maksuhalduril õigus koguda. Selle sätte eesmärk on üksnes kaitsta kolmandaid isikud selle vastu, et maksuhaldur ei nõuaks neilt sellist teavet, mida oleks võimalik saada ka maksukohustuslaselt endalt, ilma et maksuhaldur oleks eelnevalt maksukohustuslase enda poole selle teabe saamiseks. Maksukohustuslane ei saa põhimõtteliselt nõuda mõne tõendi välistamist revisjonitoimikust MKS § 61 lg 2 alusel, isegi 25 juhul kui maksuhaldur seda kolmanda isiku kaitseks seatud normi rikkunud on. Mis puudutab kolmandatelt isikutelt suuliste seletuste võtmist telefoni teel, siis tuleb möönda, et sellist võimalust MKS ette ei näe. Põhimõtteliselt ei ole sidevahendi kaudu seletuse võtmine välistatud, ent see eeldab, et maksuhalduri ametnik, isikult seletust võttes, suudaks tuvastada tema isikusamasuse. Telefoni teel see üldjuhul ei ole võimalik. Asjaolu, e maksuhaldur on käesoleval juhul telefoni teel küsinud selgitusi A. S.lt, H. B.lt ei anna aga alust maksuotsuse tühistamiseks, kuna nende isikute seletused on kohtu hinnangul olnud maksuotsuse tegemise seisukohast ebaolulise tähtsusega.
Eeltoodu tõttu leiab kohus, et vaidlusalune maksuotsus on piisavalt põhjendatud ning õiguspärane ja selle tühistamiseks puudub alus. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et maksuotsuse kohta tehtud vaideotsus ei riku kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi vaide esemest sõltumatult. Vaide esemest sõltumatult õiguste rikkumisega oleks tegemist juhul, kui vaidemenetluses või vaideotsusega oleks isiku õigusi rikutud sõltumata sellest, kas vaidemenetluse esemeks olev maksuotsus tühistatakse või jääb kehtima. Käesoleval juhul kaebuse esitaja selliseid asjaolusid välja toonud ei ole. Asjaolu, et vaiemenetluses ei ole käsitatud mõningaid või paljusid kaebuse esitaja väiteid, ei anna alust väita, et see rikuks kaebuse esitaja õigusi vaidemenetluse esemest sõltumatult. Seetõttu ei ole alust ka vaideotsuse tühistamises.
HkMS § 92 lg 1 ja kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kuna kaebus jäi maksuotsuse tühistamise nõude osas rahuldamata, ei tõusetu küsimust sellega seotud menetluskulude väljamõistmisest. OÜ Felinor esitatud menetluskulude nimekirja ja kuludokumentide kohaselt on
aprillil 2010 esitatud kaebuse koostamisega seotud õigusabikulu suuruseks 5130 krooni, sama kaebuse esitamisel on kaebuse esitaja tasunud riigilõivu 250 krooni.
aprillil 2010 esitatud tuvastamiskaebuses oli taotlus nelja toimingu õigusvastasuse tuvastamise nõue. Kohus rahuldas selle ühe toimingu osas. Seega tuleb kaebuse esitaja kasuks välja mõista neljandik tuvastamiskaebuselt tasutud riigilõivust, see on 62,50 krooni ehk 3,99 eurot. Arvestades
aprilli 2010 esitatud kaebuse mahtu ning väiteid ja põhjendusi, mis puudutavad konkreetselt võõrkeelsete dokumentide tõlgete puudumist, samuti asjaolu, et samad väited olid esitatud varem ka maksuhaldurile esitatud taotluses ja vaidemenetluses ning pidades silmas hinnanguliselt kohtuistungil selle küsimuse arutamisele kulunud aega, peab kohus selle konkreetse taotlusega seotud põhjendatud õigusabikulu suuruseks umbes 1000 krooni. Eeltoodut silmas pidades mõistab kohus vastustajalt kaebuse esitaja kasuks välja menetluskulud 68 eurot. Kristjan Siigur Kohtunik TALLINNA RINGKONNAKOHTU 13.11.2012 KOHTUOTSUSE RESOLUTSIOON
Tühistada Tallinna Halduskohtu 13.12.2011 otsus haldusasjas nr 3-10-924, mis puudutab kaebust Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse 27.04.2010 maksuotsuse nr 12.2-3/5708-20 tühistamiseks osas, millega kaebuse esitajale määrati tulumaks 4 752 654 krooni. Lõpetada selle nõude osas haldusasja menetlus. 26
Tühistada Tallinna Halduskohtu 13.12.2011 otsus ka menetluskulude jaotamist puudutavas osas ja teha selles osas uus otsus, millega mõistetakse OÜ Felinor kasuks Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuselt välja menetluskulud summas 2387,64 eurot (kaks tuhat kolmsada kaheksakümmend seitse eurot ja 64 senti).
Muus osas jätta halduskohtu otsus muutmata ja OÜ Felinor apellatsioonkaebus rahuldamata.
Mõista Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuselt OÜ Felinor kasuks välja viimase apellatsiooniastme menetluskulud summas 1214,40 eurot (üks tuhat kakssada neliteist eurot ja 40 senti).
Riigi Tugiteenuste Keskusel tagastada OÜ-le Felinor (registrikood 11087381) haldusasjas nr 3-10-924 halduskohtule kaebuse ja ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõivust kokku 1265,44 eurot (üks tuhat kakssada kuuskümmend viis eurot ja nelikümmend neli senti). 27

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.