Obsah (7)

§ 75§ 70§ 106§ 104§ 371§ 372§ 150

2-13-4913 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Heiki Kolk Määruse tegemise aeg ja koht 07.veebruar 2013.a, Võru kohtumaja Tsiviilasja number 2-13-4913 Tsiviilasi Lõunalaenud OÜ hagi R. A. vastu 7

) § 371 lg 1 p 2 sätestab, et kohus ei võta hagiavaldust menetlusse, kui hagi ei allu sellele kohtule.

§ 75

lg 1 kohaselt kontrollib avalduse saanud kohus, kas rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi võib avalduse esitada Eesti kohtule.

§ 70

lg 2 kohaselt allub asi Eesti kohtule, kui Eesti kohus võib selle lahendada pädevuse ja kohtualluvuse sätete kohaselt või kohtualluvuse kokkuleppest tulenevalt, kui seaduses või välislepingust ei tulene teisiti. Sama paragrahvi lõike 4 kohaselt kohaldatakse samas seaduses rahvusvahelise kohtualluvuse kohta sätestatut kohtualluvuse määramisel Euroopa Liidu liikmesriikide kohtute vahel üksnes ulatuses, milles see ei ole reguleeritud nõukogu määrusega (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (ELT L 012, 16.01.2001, lk 1–23), nõukogu määrusega (EÜ) nr 2201/2003, mis käsitleb kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1347/2000 (ELT L 338, 23.12.2003, lk 1–29), ja nõukogu määrusega (EÜ) nr 4/2009 kohtualluvuse, kohaldatava õiguse, kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise ning koostöö kohta ülalpidamiskohustuste küsimustes (ELT L 007, 10.01.2009, lk 1–79) või nõukogu muu määrusega. Seega kontrollib kohus juhul, kui tekib kahtlus, et vaidlus võiks alluda mõnele teisele Euroopa Liidu liikmesriigi kohtule seda, kas saab kohaldada eelnimetatud määrusi ja nimetatud määrustes olevate viidete või välistuste alusel alluks asi Eesti Vabariigi kohtule. Kui asi allub ka EL määruste alusel Eesti Vabariigi kohtule, alles siis kohalduvad

kohtualluvuse sätted. Nõukogu määruse (EÜ) nr 44/2001, 22. detsember 2000, kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades artikkel 15 lg 1 sätestab, et küsimustes, mis on seotud lepinguga, mille isik ehk tarbija on sõlminud oma majandustegevusest või kutsealast sõltumatul eesmärgil, määratakse kohtualluvus kindlaks määruse II peatüki 4. jao alusel, kui tegemist on:

1. a)kaupade järelmaksuga müügi lepinguga, või
2. b)osamaksudena tasutava laenu või kaupade müügi rahastamiseks antava muud liiki krediidi lepinguga või
3. c)kõigil ülejäänud juhtudel lepinguga, mis on sõlmitud isikuga, kes tegeleb tarbija alalise elukoha liikmesriigis kutse- või äritegevusega või kelle selline tegevus on mis tahes vahenditega suunatud nimetatud liikmesriiki või mitme liikmesriigi hulgas ka nimetatud liikmesriiki, ning kui leping kuulub sellise tegevuse raamesse. Määruse nr 44/2001 II peatüki 4. jaos asuva artikli 16 lg 2 kohaselt võib teine lepinguosaline algatada menetluse tarbija vastu üksnes selle liikmesriigi kohtutes, kus on tarbija alaline elukoht. Artikkel 17 lg 3 järgi võib eelnevast kõrvale kalduda kokkuleppega, mis on sõlmitud tarbija ja teise lepinguosalise vahel, kui mõlema alaline või peamine elukoht oli kokkuleppe sõlmimise ajal ühes liikmesriigis, ning millega on määratud pädevus selle liikmesriigi kohtutele, tingimusel, et selline kokkulepe ei ole vastuolus asjaomase liikmesriigi seadustega. Kohus leiab, et laenulepingu punktis 10.3 sisalduv kohtualluvuse kokkulepe ei ole kooskõlas Eesti seadustega ning on

§ 106

lg 1 p 1 alusel tühine.

§ 104

lg 1 kohaselt võib kohtualluvuse kokkuleppe sõlmida üksnes vaidluseks, mis on seotud mõlema poole majandus- või kutsetegevusega või kui leping on seotud ühe poole majandus- või kutsetegevusega ja teiseks pooleks on riik, kohaliku omavalitsuse üksus või muu avalikõiguslik juriidiline isik või kui mõlemaks pooleks on avalik-õiguslik juriidiline isik. 2

§ 104

lg 3 p 2 järgi on lubatud erandina sama paragrahvi lõikest 1 kohtualluvuse kokkulepe, kui kohtualluvus lepiti kokku juhuks, kui kostja asub pärast kokkuleppe sõlmimist elama välisriiki või kui viib sinna üle oma tegevuskoha või asukoha või kui tema tegevus-, elu- või asukoht ei ole hagi esitamise ajal teada. Selle sätte kohaselt peab kohtualluvuse kokkulepe selle kehtimiseks olema sõlmitud just sättes nimetatud juhuks. Laenulepingu p 10.3 teise lause kohaselt lahendatakse vaidlused kokkuleppeliselt Tartu Maakohtu Võru kohtumajas. Seega ei ole see sõlmitud spetsiaalselt

§ 104lg 3 p-s 2 nimetatud juhuks.

Kohus leiab, et kostja on tarbija määruse nr 44/2001 artikli 15 lg 1 tähenduses. Kostja elukohaks tuleb lugeda eeltoodud Soome Vabariigi aadress. Aadress on elukohana alates 07.12.2011 märgitud rahvastikuregistris, sama aadressi on märkinud ka hageja hagiavalduses. Arvestades kostja alalist elukohta ning asjaolu, et kostja on tarbija, ei saa tema vastu käesolevat hagi Eesti kohtusse esitada.

§ 371

lg 1 p 2 kohaselt ei võta kohus hagiavaldust menetlusse, kui hagi ei allu sellele kohtule.

§ 75

lg 2 näeb ette, et kui kohus leiab, et asi ei allu sellele kohtule, saadab kohus avalduse kohtule, kellele avaldus allub, välja arvatud juhul, kui kohus leiab, et asi ei allu rahvusvahelise kohtualluvuse järgi Eesti kohtule. Kuna Lõunalaenud OÜ hagi R. A. vastu ei allu Eesti kohtule, tuleb hagi jätta menetlusse võtmata ja tagastada hagejale.

§ 372

lg 6 kohaselt kui kohus keeldub hagiavaldust menetlusse võtmast ja tagastab selle määrusega, loetakse, et hagi ei ole esitatud ja et hagi ei ole olnud kohtu menetluses. Hagejal on võimalik taotleda

§ 150lg 1 p 2 alusel tasutud riigilõivu tagastamist.

/allkirjastatud digitaalselt/ Heiki Kolk kohtunik 3