← Eesti

3-12-2650/66

Obsah (8)§ 170§ 109§ 108§ 197§ 158§ 157§ 268§ 201

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lauri Madise, Kaire Pikamäe ja Silvia Truman Otsuse tegemise aeg ja koht 18. veebruar 2013, Tallinn Haldusasja number 3-12-

§ 170

lg 1 p 3 kohaselt võib asja otsustanud kohus menetlusosalise taotlusel või omal algatusel teha täiendava otsuse, kui kohus ei ole jaotanud menetluskulu või ei ole märkinud menetlusosaliselt väljamõistetud menetluskulu summat. Vastavalt

§ 109

lg 1 esitatakse kuludokumendid, mis seonduvad osalemisega kohtuistungil, kus lõpetati asja arutamine, samuti selliste kulude nimekiri, kohtule hiljemalt kolme tööpäeva jooksul pärast istungi lõppu. Kuivõrd kohus tegi asjas otsuse 31.12.2012, st enne kui saabus kohtuistungil osalemisega seotud kulude kohtule esitamise tähtaeg, tuleb kohtule tähtaegselt esitatud kulude väljamõistmise taotluste lahendamiseks teha täiendav otsus. 2) 03.01.2013 esitas kolmas isik täiendava taotluse kaebajalt menetluskulude välja mõistmiseks seoses 28. detsembril 2012. a toimunud kohtuistungiga. Kohus leiab, et kolmanda isiku taotlus on põhjendatud ja tuleb rahuldada.

§ 108

lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti, ning lg 8 kohaselt hüvitab kolmanda isiku menetluskulud tema poole vastaspool samade reeglite järgi nagu poolele. Kolmanda isiku poolt seoses kohtuistungiga kantud õigusabikulud summas 595 eurot tuleb kohtu hinnangul lugeda vajalikeks ja põhjendatuteks. Nähtuvalt toimiku materjalidest, on kulud kantud (II kd lk 78). 3) 02.01.2013 esitas Tallinna Linnatranspordi AS kohtule taotluse mõista kaebajalt välja vastustaja 28.12.2012 istungil osalemisega seonduvad kulud õigusabile vastavalt Advokaadibüroo LEXTAL arvele 1 092,00 eurot. Taotluse kohaselt hõlmavad kohtuistungil osalemisega seotud menetluskulud ning esitatud kuludokumendid nii istungi aega 3 tundi kui ka selleks valmistumiseks kulunud aega 4 tundi. Taotlus on samuti põhjendatud ja tuleb rahuldada. Õigusabikulud summas 1092 eurot on vajalikud ja põhjendatud ja nähtuvalt toimiku materjalidest (I kd lk 187) kantud. Praeguses asjas esineb piisavalt alust kalduda kõrvale kohtupraktikas juurdunud reeglist, et vastustaja õigusabikulusid kaebajalt välja ei mõisteta. Riigikohus on pidanud võimalikuks vastustaja poolt tema põhitegevusega seotud vaidluses kantud õigusabikulude väljamõistmist kaebajalt, kui selleks esinevad erandlikud asjaolud (vt

  1. juuni
  2. a otsuse nr 3-3-1-26-12 p-s 20 toodud kokkuvõtet). Viimase aja kohtupraktikas on just eraõiguslikest isikutest hankijate õigusabikulusid peetud erandjuhtudel hüvitamisele kuuluvateks, vt lisaks kaebaja viidatud Tallinna Ringkonnakohtu otsusele ka sama kohtu
  3. aprilli
  4. a otsust haldusasjas nr 3-12-119, mille peale esitatud kassatsioonkaebuse, kus vaidlustati mh menetluskulude väljamõistmist kaebajalt käesoleva haldusasja kaebajaga sarnastel motiividel, jättis Riigikohus
  5. mail
  6. a menetlusse võtmata. Ehkki trammide ostmine on vastustaja põhitegevusega seotud vaidlus, pole see hanke eset ja maksumust arvestades igapäevane või isegi sageli ettetulev tööülesanne. Ei saa eeldada, et munitsipaalettevõte palkab endale alaliselt tööle juristid, kes on võimelised efektiivselt kaitsma ettevõtte seaduslikke huve ja õigusi üliharva esinevates ja avalikes huvides läbiviidavates suurhangetes. Vaatamata asjaolule, et ka eraõigusliku isiku läbiviidav riigihankemenetlus on avalik-õiguslik menetlus, pole viimase puhul riigihanke teostamisel siiski tegemist haldusorganiga (HMS § 2 lg 2). Kui haldusorgani puhul on õigusabikulude väljamõistmise piirang õigustatav asjaoluga, et haldusmenetluse menetlusosaline on suhetes haldusorganiga eelduslikult nõrgem pool, kellele õigusabikulude kandmise riski panemine võib takistada või vähemalt negatiivselt mõjutada kohtusse pöördumise põhiõiguse teostamist, siis praegusel juhul ei ole hankija ja pakkuja suhted sellega võrreldavad. Pakkujateks on kaks rahvusvahelist suurkorporatsiooni, kellest üks realiseerib oma seaduslikku õigust vaidlustada konkurendi võitu hankes. Õigusabikulude kandmise risk on nende jaoks tühine kui mitte olematu, arvestades kaalul olevaid summasid. Kohus on veendunud, et õigusabikulude väljamõistmine (vastustaja taotletud ulatuses) ei oma mingisugust „ja14

(23)3-12-2650 hutavat efekti“ pakkujate kaebeõiguse teostamisele rongide ja trammide suurhangetes. Hankijal peab olema praegusel juhul võimalus ennast professionaalselt ja efektiivselt kaitsta alusetute vaidlustuste eest. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
  1. Stadler Bussnang AG palub 10.01.2013 apellatsioonkaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 31.12.2012 otsus ja uue otsusega rahuldada kaebus ning jätta kõik menetluskulud vastustaja kanda. Apellandi väited on vastavalt apellatsioonkaebusele ja 31.01.2013 esitatud kirjalikele teesidele järgmised: 1) Halduskohus on ebaõigesti pidanud vaidlusaluseid kriteeriume hindamiskriteeriumide asemel vastavuskriteeriumiteks. Apellandi pakkumus on vastav ja ka nõuetele mittevastavuse korral tulnuks apellandi pakkumusele anda vaid hindamistabelis vähem punkte. Kohus pole otsuses põhjendanud, miks tuleb neid kriteeriume käsitleda vastavuskriteeriumina aga mitte hindamiskriteeriumitena. Apellant on selgitanud, mis vahe on vastavuskriteeriumitel ja hindamiskriteeriumitel, viidates vastavuskriteeriumite osas HD p-le 2.2 ning hindamiskriteeriumite osas HD p-le 4.5 ja HD lisale IV “Tehnilise pakkumuse hindamistabel”, millest tuleneb, et hankija kavatseb hinnata kriteeriume, mida ei ole sätestatud põhinõudena ja mis on sätestatud hindamistabelis hindamiskriteeriumina. Halduskohtule esitatud kaebuse p-des 1722 on apellant toonud esile põhjused, miks ei saa HD lisa I „Tehnilise kirjeldus“ p-s 3.10 ustele kehtestatud nõude näol olla tegemist vastavuskriteeriumiga, ning selgitanud, et vaidlusaluse nõude näol on tegemist hindamiskriteeriumiga. Oma väidete tõendamiseks on apellant kaebuse p-s 22 viidanud HD lisa IV “Tehnilise pakkumuse hindamistabel” punktile 4.5, mille kohaselt annab hankija HD-s sätestatud uste laiusele vastavuse eest kuni 3 punkti ning p-le 35.1, mille kohaselt hindab hankija uste arvu ühel küljel suurima hindega
  2. Ka kohtuistungil selgitas apellandi esindaja, et HD-st tuleneb selgelt ja üheselt, et hankija hakkab uste arvu pärast pakkumuste vastavaks tunnistamist hindama. Apellant on halduskohtule esitatud kaebuse p-s 19 viidanud ka majandus- ja kommunikatsiooniministri 01.07.2011 määrusele nr 107 „Trammi ja selle haagise tehnonõuded, nõuded varustusele ning tehnonõuetele vastavuse kontrollimise ja registreerimise kord“ § 37 lg 1 p-le 4, mille kohaselt on rööbassõidukil, mis on ette nähtud enam kui 100 reisijale, nõutud 4 teenindusust. See tõendab, et pakutaval trammil peab olema vähemalt 4 ust, ning lükkab ümber hüpoteetilise väite, et kui tegemist oleks hindamiskriteeriumiga, võiks trammil justkui olla ka 1 uks. Lisaks, kuivõrd hankija on tehnilises kirjelduses sätestanud trammi pikkuseks 27 - 33 m, on apellandi halduskohtule esitatud kaebuse p-s 19 esitatud viide asjaolule, et 27 m pikkusele trammile pole võimalik või mõistlik 5 ust 1300 mm avanemislaiusega paigaldada, esitatud mitte seetõttu, et vaidlustada HD-d, vaid eesmärgiga näidata kohtule, et tegemist ei saa olla kohustusliku nõudega. Vaevalt soovis hankija, et enamus trammi külge koosneks ustest. Toimiku materjalides on võimalik tutvuda ka 27 m pikkuse trammi joonisega, millelt on ilmselge, et viies uks sellise pikkusega trammile ei mahu. On ilmselge, et kui tramm võib olla 6 m lühem, võib tal ka vähem uksi olla. Sarnaselt ustele viitas apellant ka akude tööeale kui kriteeriumile, mis on sätestatud HD Lisa IV “Tehnilise pakkumuse hindamistabel” p-s 28.1 hindamiskriteeriumina ning millele on võimalik hindamisel anda kuni 9 punkti, ja energiasalvestile, mille kasutamise aega ning referentse saab hindamistabeli p 26.3 kohaselt samuti hinnata kuni 9 punktiga. Kohtuotsuses ei sisaldu aga ainsatki põhjendust, miks kohus nende kaebaja väidetega ei nõustunud. Kohtuotsusest järeldub, et kohtu arvates on miinimumnõueteks kõik Lisas 1 „Trammi tehniline kirjeldus“ sätestatud nõuded. Kohtuotsuse kohaselt pole vastuolu selles, kui kõigepealt kontrolli15
(23)3-12-2650 takse pakkumuse vastavust miinimumnõuetele ja seejärel antakse pakkumustele punktihinded vastavalt nende sisule. Kohtu loogikat järjekindlalt rakendades ei olekski hankijal võimalik pakkumusi hinnata kuidagi teisiti kui hinna alusel. Kui pakkumus ei vasta tehnilises kirjelduses nõutule, siis pakkumust ei hinnata. Kui pakkumus vastab tehnilises kirjelduses nõutule, siis puudub hindamisruum. Hankija on vastuses apellatsioonkaebusele vastupidiselt kohtuotsuses sisalduvale märkinud, et on hankedokumendid koostanud selliselt, et on toodud nõuded ostetavatele trammidele (nt trammi tüüp, pikkus). Tehnilises kirjelduses on kooskõlas riigihangete seadusega kirjeldatud, mis on ostetava trammi olulised tunnused. Sealhulgas on tehnilises kirjelduses sätestatud nõutud uste arv ja laius, aku omadused, ja kliimaseadme nõue (p 7). Kohus ei ole hinnanud, kus läheb piir olulise ja mitteolulise tingimuse (tunnuse) vahel. Kohus ei ole samuti põhjendanud, mis on miinimumnõuded, millele vastavust kontrollida tuleb, või mis tähendus on vaidluses HD p-s 2.2 sätestatud põhinõuetel. Kohus on jätnud käsitlemata, kuidas miinimumnõuded ja põhinõuded omavahel suhestuvad, sh miks ei tule põhinõudeid käsitleda miinimumnõuetena. HD Lisas I „Trammi tehniline kirjeldus“ sätestatud nõuete miinimumnõuetena käsitlemine viiks absurdsete tulemusteni. Näiteks HD Lisa I „Trammi tehniline kirjeldus“ p-s 3.8.7 on hankija sätestanud: “Joogitopsi või -pudeli hoidmiseks peab olema alt avatud hoidik“. Kohtu poolt tehnilises kirjelduses miinimumnõuetele antava tõlgenduse korral, peaks pakkumus, kus pakutakse alt kinnist hoidikut mittevastavaks tunnistama. Taoline järeldus ei oleks tõsiseltvõetav. Hankija tegelik tahe ei saaks aga olla kõrvaldada pakkuja ainult nimetatud mittevastavuse tõttu hankemenetlusest. Eeltoodu tõttu on ebaõige ka hankija poolt halduskohtu istungil antud selgitus, et miinimumnõudega on tegemist juhul kui tehnilises kirjelduses olev nõue sisaldab sõna „peab“. Tehniline kirjeldus sisaldab enamasti sõna „peab“. Kohus on jõudnud ebaõige järelduseni apellandi pakkumuse vastavuse küsimuses just seetõttu, et pole põhjendanud, mis on miinimumnõue. Seetõttu ei olnud kohtul võimalik ka hinnata, kas vaidlusaluste kriteeriumite näol on tegemist miinimumnõuetega või mitte. Kohtuotsus on seega olulises osas põhjendamata, mis on juba iseenesest alus kohtuotsuse tühistamiseks. Direktiivi 2004/18 art-s 2 ning RHS §-s 3 sätestatud põhimõtete kohaselt peab hankija kohtlema ettevõtjaid võrdselt ja mittediskrimineerivalt ning tegutsema hankedokumentide tõlgendamisel läbipaistvalt. Et tagada pakkujate võrdne kohtlemine, ei tohi hankija ühe pakkuja puhul lugeda vastavuskriteeriumiks nõudeid, mida teise pakkuja puhul peetakse hindamiskriteeriumiks. Seepärast on apellatsioonkaebuse lahendamisel möödapääsmatu võrrelda, kas hankija on kolmanda isiku pakkumuse vastavuse hindamisel käsitlenud kõiki nii HD-s kui selle Lisas I „Trammi tehniline kirjeldus“ sätestatud nõudeid miinimumnõuetena. Eeltoodu ei tähenda, et apellant sooviks hinnata käesolevas kohtumenetluses kolmanda isiku pakkumuse vastavust. Kolmanda isiku pakkumust kontrollides on hankija HD Lisas I sätestatud nõuetele mittevastava pakkumuse vastavaks tunnistanud. Näiteks HD Lisa I p-s 3.1.5.1 on sätestatud: "Elektriline põrandaküte peab olema teostatud vahetatavate põrandapaneelidena". Kuigi kolmanda isiku pakkumuses puudus vahetatavate põrandapaneelidena teostatud põrandaküte, tunnistas hankija kolmanda isiku pakkumuse selle vaatamata vastavaks. HD Lisa I p-s 3.6.2 on samuti sätestatud: "Trammi teenindav personal peab olema kaitstud juhusliku kokkupuute eest energiat salvestavate seadmetega". Vaatamata sellele, et kolmanda isiku pakkumusest ei nähtu, kuidas on täidetud HD Lisa I p 3.6.2 täitmine, tunnistas hankija pakkumuse vastavaks. Samuti on VaKo tuvastanud, et kolmanda isiku pakutud trammi kliimaseadme nõuetele vastavuse kohta puuduvad pakkumuses andmed. Samas on p-s 3.14 mitmed nõuded, millele pakkumus nõude sõnastuse kohaselt „peab“ vastama – nt „peavad“ trammi juhtkabiin ja sõitjatesalong olema varustatud automaatselt töötavate kliimaseadmetega jne. Lisaks on VaKo tuvastanud, 16
(23)3-12-2650 et kolmanda isiku pakkumus ei vasta ka HD Lisa I p-le 3.17.1, mille kohaselt peab trammi eesosas olema kaks päevatulelaternat, mis süttivad automaatselt trammi käivitamisel ja lülituvad välja lähi- või kaugtulede lülitamisel, kuivõrd pakkumuses ei ole päevatulelaternate kohta andmeid esitatud. Ka selles osas on hankija kolmanda isiku pakkumuse vastavaks tunnistanud. Järelikult on hankija kolmanda isiku pakkumuse vastavaks tunnistamisel käsitlenud HD-s sätestatud kriteeriume, millele pakkumus ei vasta, hindamiskriteeriumitena ning apellandi pakkumust hinnates samalaadseid kriteeriume vastavuskriteeriumina. Hankija otsus kolmanda isiku pakkumuse vastavaks tunnistamise kohta näitab, et ta ei pea hindamiskriteeriume vastavuskriteeriumiteks vaatamata sellele, et need sisaldavad sõna „peab“. Hankija on aga Riigikohtule esitatud selgituses endiselt seisukohal, et tal on võimalik tunnistada kolmanda isiku pakkumus vastavaks RHS § 47 lg 2 alusel. Vastustaja märgib, et puuduste olulisuse hindamise pädevus on hankijal. Sellega eirab vastustaja täielikult HD p-i 2.2, milles on selgelt sätestatud, et trammi massi nõude näol on tegemist põhinõudega trammidele. Meelevaldne ja ebaõige on vastustaja väide, nagu püüaks apellant HD-d vaidlustada. Apellant ei püüa vaidlustada HD-d, vaid põhjendab oma väiteid, et vaidlusaluste kriteeriumite näol on tegemist hindamiskriteeriumitega. Apellant pole pakkumuse mittevastavust HD-le omaks võtnud, vaid on menetlust läbivalt selgitanud, et isegi juhul, kui ta mõne kriteeriumi osas täielikult ei vasta, oleks tema pakkumus sellele vaatamata pidanud tunnistama vastavaks, kuivõrd tegemist oleks mittevastavusega hindamiskriteeriumitele; 2) Halduskohus on mõiste „kliimaseade“ sisustamisel lähtunud üksnes HD Lisa I p 3.14 lgdest 1, 2 ja 8, jättes tähelepanuta HD Lisa I p 3.14 lg-d 5 ja 6 ning ebaõigesti sisustanud HD Lisa I p 3.
  1. Kuivõrd kohus ei ole kõiki lõikeid koosmõjus analüüsinud, on ta jõudnud ekslikule järeldusele, justkui peab juhikabiinis ja sõitjatesalongis olema sama seade. Samuti on ebaõige kohtu järeldus nagu ei alaneks kaebaja seadmega õhuniiskus. Apellandi pakutud reisijatesalongi kliimaseade vastas täielikult kõikidele HD-s esitatud nõuetele ja oli konkreetse hanke jaoks loodud; 3) Vastustaja menetluskulud tuleks jätta vastustaja enda kanda. Kohus on eksinud õigusabikulude väljamõistmise piirangu aluste sisustamisel. Riigihangetega seotud vaidlustes osalemine on seadusandja poolt hankijale pandud risk, mida eraõiguslikud pakkujad ei pea kandma. Pakkuja jaoks on avalik-õiguslikus hankemenetluses osalemisega seotud kohustused ja täiendavad kulud võrreldes tavapäraste majandussuhetega ühtemoodi vältimatud sõltumata hankija olemusest. Riigihankemenetluse avalik-õiguslik iseloom tingib subordinatsioonilise suhte hankija ja pakkuja vahel tulenevalt nendevahelisest õigussuhtest, mitte sellest, kas hankijaks on haldusorgan või eraõiguslik juriidiline isik. Seadus väljendab üheselt, et eraõiguslikest isikutest hankijate majandustegevuse reguleerimise vastu on avalikkusel samasugune huvi nagu haldusorganite puhul, mis väljendub nende ühetaolises riigihankekohustuses. Seega ei ole millegagi põhjendatud hankija kohustustest tulenevate kulude väljamõistmise diferentseerimine hankija liigi alusel ja eraõiguslikust isikust hankijal ei ole alust nõuda kulude väljamõistmist olukorras, kus haldusorganist hankijal selline õigus puuduks. Kui kohus peab võimalikuks välja mõista hankija kasuks menetluskulud, siis tuleks taotletud summat oluliselt vähendada, kuna hankija on menetlust läbivalt kasutanud ühte ja sama dokumenti, mida on vastavalt mugandanud.
  2. Tallinna Linnatranspordi AS palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. 17
(23)3-12-2650 1) Kohtu hinnang hankedokumentides sätestatud kohustuslikele nõuetele on õige. RHS § 32 lg 1 p 2 sätestab, et tehniline kirjeldus on hankija poolt hankelepingu eseme kirjeldamiseks vastavas valdkonnas tegutsevatele isikutele arusaadavat terminoloogiat ja täpsuse astet kasutades kehtestatud asjade või teenuste hankelepingu esemeks olevate asjade või teenuste omaduste ja oluliste tunnuste loetelu. Vastustaja on HD koostanud selliselt, et on toodud nõuded ostetavatele trammidele (nt trammi tüüp, pikkus). Tehnilises kirjelduses on kooskõlas riigihangete seadusega kirjeldatud, mis on ostetava trammi olulised tunnused. Sealhulgas on tehnilises kirjelduses sätestatud nõutud uste arv ja laius, aku omadused, ja kliimaseadme nõue. Halduskohus on õigesti leidnud, et ei ole vastuolu selles, kui kõigepealt kontrollitakse pakkumuse vastavust miinimumnõuetele ja seejärel antakse pakkumustele hinnang vastavalt nende sisule. On kummastav väita nagu oleks vastustaja HD koostajana iseenda kirjapandust valesti aru saanud. Loomulikult tähendab sõna „peab“, et nõue on kohustuslik. 2) Kui kaebajale oli arusaamatu, mis trammile esitatavad nõuded on kohustuslikud, oleks ta saanud RHS § 56 lg 1 kohaselt vastustajalt selgitusi küsida. Samuti oli kaebajal RHS § 117 lg 1 p 7 kohaselt õigus vaidlustada HD-d. Praegu on HD vaidlustamise tähtaeg ammu möödunud. Halduskohus on õigesti leidnud, et kaebaja tegelik eesmärk on vaidlustada HD-d ja see ei ole lubatav. 3) Kaebaja viited kolmanda isiku pakkumuse hindamisele ei ole asjakohased ega õiged. Vaidluse ese ei ole kolmanda isiku pakkumuse vastavus. VaKo on leidnud, et vastustaja peab kolmanda isiku pakkumust uuesti hindama, mitte, et kolmanda isiku pakkumus on mittevastav. Nii ei vasta tõele väide, et VaKo otsuse põhjal ei vasta kolmanda isiku pakkumus tehnilisele kirjeldusele. Vastustaja on käitunud kooskõlas RHS § 3 p-ga 2 ja hankijaid võrdselt kohelnud. HD ei ole vastuolulised ja vastustaja poolne tõlgendus neile on kogu hankemenetluse kestel olnud ühene – tramm peab vastama sätestatud nõuetele. 5) Nii vastustaja, VaKo kui kohus on ühtemoodi mõistnud, mis on kliimaseade. Tehniliste tingimuste nõue oli, et juhikabiinis ja sõitjate salongis peab olema kliimaseade. Kaebaja pakutaval trammil puudub sõitjate salongis kliimaseade, pakuti vaid ventilatsiooniseadet. Kaebaja on eristanud ventilatsiooniseadet kliimaseadest, pakkudes trammi juhikabiini kliimaseadet ja sõitjate salongi ventilatsiooniseadet. Nii on kaebaja pakkumuse põhjal selge, et ta ei paku sõitjate salongi kliimaseadet. Kohus on õigesti leidnud, et tehnilisest kirjeldusest tuleneb, et kliimaseade peab võimaldama salongi kütet ja ventilatsiooni reguleerida automaatselt. Seda kaebaja pakutud ventilatsiooniseade ei tee. Samuti ei ole usutav kaebaja väide, et tema pakutud ventilatsiooniseade õhuniiskust alandab. Et kliimaseade ei samastu ventilaatoriga (ventilatsiooniseade) on üldteada. Professionaalne trammide ja reisirongide valmistaja (kaebaja) pidi seda mõistma. 6) Kaebaja ei ole apellatsioonkaebuses vaidlustanud, et tema pakkumuses ei vasta nõutule aku kasutusiga ja et tema pakutava trammi uste arv/laius ei ole nõuetekohased. Lisaks on kaebaja apellatsioonkaebuses omaks võtnud, et ta pole esitanud nõutud referentse trammi energiasalvestusseadme kasutuskogemuse kohta, st puudub nõutud 6-kuuline kasutuskogemus. RHS kohaselt peab hankija pakkumuse mittevastavaks tunnistama, kui sellel esineb oluline puudus. Kaebaja pakkumuses on mitu olulist puudust, millest mitmed on kaebaja omaks võtnud. 10. Construcciones y Auxiliar de Ferrocariles, S.A. palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. 1) Kohus on andnud selge ja arusaadava selgituse, miks tuleb vaidlusaluseid kriteeriume käsitleda vastavuskriteeriumidena, aga mitte hindamiskriteeriumidena (vt otsuse p 10). Apellat18
(23)3-12-2650 sioonkaebuses on apellant asunud seisukohale, et kui hankija soovib mingi tehnilise lahenduse osas hindepunkte jagada, siis ei tohi ta sama tehnilise lahenduse osas vastavuskriteeriumina miinimumnõudeid kehtestada. See on ebaõige. Puudub mistahes keeld hankijale väljendada HD Lisaks I olevas tehnilises kirjelduses kõigepealt, millised miinimumnõuded peavad pakutaval trammil olema täidetud, et tramm vastaks hankija soovidele ehk vastavuskriteeriumidele. Puudub ka mistahes keeld hankijale seejärel väljendada HD Lisaks IV olevas tehnilise pakkumuse hindamistabelis, et miinimumnõudeid ületavatele pakkumustele omistatakse miinimumnõudeid ületavas osas hindepunkte, lähtudes HD-s esitatud hindamiskriteeriumidest. Apellandi see seisukoht on vastuolus tema varasemate seisukohtadega. Ei VaKo menetluses ega ka halduskohtule esitatud kaebuses ole apellant tuginenud sellele, et kriteeriumid, millega vastuolu tõttu on tema pakkumus tagasi lükatud, ei olegi vastavuskriteeriumid. Sellisele seisukohal asus apellant esmakordselt alles kohtuistungil. Varem oli apellant arvamusel, et tema pakkumus kas vastab esitatud vastavuskriteeriumile või kui ei vasta, siis seetõttu, et vastavat kriteeriumit ei olegi võimalik täita. 2) Apellant ei vaidlusta enam seda, et uste, aku ja energiasalvesti puhul ei vasta tema pakkumus HD Lisas I esitatud nõuetele. 3) Alusetud on apellandi etteheited kohtule salongi kliimaseadme mõiste defineerimises ja selles, milline peab olema salongi kliimaseadme funktsionaalsus. Fakt on see, et HD-s oli salongi kliimaseadet nõutud ning apellant tunnistab ka ise, et tema poolt pakutavate trammide sõitjate salongis kliimaseade puudub. Kolmas isik nõustub ka kliimaseadme temaatikas kohtu ja VaKo käsitlusega. 4) Apellandi viited kolmanda isiku pakkumuse võimalikule mittevastavusele on asjakohatud. Kolmanda isiku pakkumuses ei esine apellatsioonkaebuses väidetud probleeme. Samas ei ole kolmanda isiku pakkumuse vastavus vaidluse esemeks. Seetõttu ei ole vaidluse esemeks ka hankija tegevusele hinnangu andmine osas, mis puudutab kolmanda isiku pakkumust. Seetõttu tuleb apellandi vastavad väited jätta tähelepanuta.
  1. Tallinna Ringkonnakohtu 05.02.2013 määruses osundati, et menetlusosalised pole pööranud tähelepanu HD Lisas IV toodud hindamistabelis olevatele hinnete selgitustele, mis tekitavad kahtlust selles, et HD Lisas I „Trammi tehniline kirjeldus“ olevad nõuded kujutavad endast miinimumnõudeid, mille ükskõik mil määral täitmata täitmine toob kaasa pakkumuse mittevastavuse HD nõuetele. Ringkonnakohus andis menetlusosalistele selles küsimuses võimaluse täiendavate selgituste esitamiseks.
  2. Stadler Bussnang AG leidis, et eelviidatud hinnete selgitused kinnitavad ühemõtteliselt, et HD Lisas I sätestatud ja apellandi pakkumuse vastavuse seisukohalt olulised kriteeriumid ei ole miinimumnõuded, mille mittevastavuse korral tuleks pakkumus tagasi lükata. Hindamisele kuuluvad ka pakkumused, mis ei vasta täielikult tehnilisele kirjeldusele.
  3. Tallinna Linnatranspordi AS ja Construcciones y Auxiliar de Ferrocariles, S.A. osundasid, et VaKo menetluses ja halduskohtule esitatud kaebuses tugines kaebaja väitele, et tegemist ei ole hindamiskriteeriumiga, üksnes uste nõude osas. Kliimaseadme, akude kasutusea ja energiasalvestussüsteemi kasutuskogemuse pikkuse osas ei ole kaebaja sellisele seisukohale tuginenud ei VaKo-s ega esimese astme kohtus. Apellatsiooniastmes kaebuse (aluse) muutmine ei ole lubatud. Seega saaks ringkonnakohtu 05.02.2013 määruses tõstatatud problemaatika omada tähtsust üksnes ustele esitatud nõuete osas. Kolmas isik väitis, et asjaolu, et kaebaja ega ükski teine menetlusosaline ei ole hinnete selgitusele tuginenud ega näinud nendes mistahes probleeme, näitab, et need selgitused ei ole nende jaoks omanud ringkonnakohtu 19
(23)3-12-2650 poolt viidatud tähendust. Hankija ja kolmas isik väitsid, et riigihankeasjades ei kehti uurimispõhimõte, mistõttu ei tohiks ringkonnakohus hinnete selgitusele tugineda ilma, et ükski menetlusosalistest sellele oleks tuginenud. Hankija ja kolmas isik möönsid, et hinnete selgituste sõnastused on mõneti ebaõnnestunud, kuid see saaks tähtsust omada alles pakkumuste hindamise staadiumis. HD lisas IV toodud hindamiskriteeriume ei saa aga kasutada pakkumuste vastavuse hindamisel ning need ei mõjuta tehnilises kirjelduses toodud nõuete kehtivust. RHS § 50 lg-st 1 tulenevalt tuleb kõigepealt kontrollida pakkumuse vastavust HD-le ning hinnata saab üksnes vastavaks tunnistatud pakkumusi. RHS § 32 lg-st 1 tulenevalt ei sätestata tehnilises kirjelduses hindamiskriteeriume, vaid tegemist on ostetava asja oluliste tunnuste loeteluga. Osundades Rahandusministeeriumi 11.02.2013 otsusele nr 12.2-1/71, märkis hankija, et RHS üldisest loogikast (RHS § 50 lg 1, § 47 lg 2) lähtudes ei ole hankijal võimalik kehtestada hindamiskriteeriume, mis võimaldaksid hinnata ka pakkumusi, mis ei vasta HD-s (tehnilises kirjelduses) esitatud nõuetele. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 14.

§ 170lg 4 ja Ts

MS § 448 lg-st 5 tulenevalt eeldab ringkonnakohus, et Tallinna Halduskohtu 31.12.2012 otsust vaidlustav apellant, kes väidab, et temalt hankija menetluskulude väljamõistmine oli ebaõige, vaidlustab ka Tallinna Halduskohtu 08.01.2013 täiendavat otsust. 15.

§ 197

lg 1 sätestab, et ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras halduskohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes apellatsioonkaebusega vaidlustatud ulatuses. Seadustiku enne 1. jaanuari 2012 kehtinud redaktsioonis eelviidatud sättega samasisulist § 34 lg 2 esimest lauset on Riigikohtu praktikas tõlgendatud selliselt, et ulatuses, milles esimese astme halduskohtu lahend on vaidlustatud, kontrollib ringkonnakohus otsuse seaduslikkust kõigist asja lahendamisel olulistest materiaalõiguslikest, protsessuaalsetest ja tõendamisse puutuvatest aspektidest lähtudes (vt 13.11.2008 otsus nr 3-3-1-26-08, p 11; 11.03.2004 otsus nr 3-3-18-04 p 24 ja 16.10.2002 otsuse asjas nr 3-3-1-41-02 p 15).

§ 197

lg 2 sätestab, et ringkonnakohus ei ole seotud apellatsioonkaebuse põhjendustega.

§ 158

lg 1 esimese lause kohaselt hindab kohus otsust tehes tõendeid, otsustab, millised asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas kaebus kuulub rahuldamisele. Seadustiku enne 1. jaanuari 2012 kehtinud redaktsioonis eelviidatud sättega samasisulist § 25 lg 3 esimest lauset on Riigikohtu praktikas tõlgendatud selliselt, et kohus on ise õigustatud ja kohustatud hindama tõendeid, tuvastama asja lahendamiseks olulisi asjaolusid ning otsustama, millist seadust või haldusakti tuleb asjas kohaldada ja kas kaebus kuulub rahuldamisele ning poolte poolt esitatud argumendid pole kohtu jaoks siduvad (vt 11.03.2004 otsus nr 3-3-1-8-04, p 24). Praegu kehtiva

§ 157

lg 2 täpsustab, et kui kohus hindab esiletoodud asjaolu otsuses menetlusosalistest erinevalt, peab ta eelnevalt olema juhtinud sellisele võimalusele menetlusosaliste tähelepanu ja andnud neile võimaluse avaldada oma seisukoht.

§ 158

lg 1 ja § 157 lg 2 on sama seadustiku § 185 lg 1 kohaselt kohaldatavad ka apellatsioonimenetluses.

28. ptk „Menetlus hankeasjas“ ei sisalda eelviidatud normide suhtes erisätteid. Ka RHS vaidlustusmenetluse sätetest ei ole välja loetav norm, mis välistaks eeltoodud menetluspõhimõtete kehtivuse halduskohtu poolt hankeasjades esitatud kaebuste läbivaatamisel. 20

(23)3-12-2650 Seetõttu ei saa nõustuda hankija ja kolmanda isiku seisukohaga, nagu oleks apellatsioonkaebuses uute põhjenduste esitamine apellatsiooni piiridest väljumine ja nagu oleks hankeasjas kohus seotud menetlusosaliste argumentidega. Järelikult on ringkonnakohtul võimalik hinnata, kas hankija, Vako ja halduskohtu hinnangul kaebaja pakkumuses HD tehnilise kirjeldusega sisalduvate vastuolude tähendus on selline, mis HD kohaselt takistab kaebaja pakkumuse vastavaks tunnistamist ja hindamist.
  1. HD Lisas 4 olevas hindamistabelis on toodud välja 57 erinevat parameetrit, mille osas on omakorda viitega HD Lisas I sisalduvale tehnilisele kirjeldusele välja toodud tehnilised nõuded, mille eest omistatakse pakkumuse vastavatele tehnilistele näitajatele hindeid ühest kolmeni. Hindamistabeli lõpus oleva hinnete selgituse kohaselt tähendab hinne 3 „pakkumus vastab tehnilise kirjelduse nõuetele“, hinne 2 „pakkumus vastab tehnilise kirjelduse nõuetele osaliselt“ ja hinne 1 „pakkumus vastab tehnilise kirjelduse nõuetele vähesel määral“. Käesolevas asjas vaidluse all olevad tehnilised nõuded, mille osas hinnatakse pakkumusi nende hinnetega, on tabeli p 35.1 „Uste arv ühel küljel“ (viitega tehnilise kirjelduse p-le 3.10, tabelis ebaõigesti märgitud 3.8.10), tabeli p 4.5 „Uste kõrgus/laius (mm)“ (viitega tehnilise kirjelduse p-le 2.2), tabeli p 28.1 „Akude tööiga“ (viitega tehnilise kirjelduse p-le 3.6.10), tabeli p 26.3 „Energiasalvestussüsteemi kirjeldus ja selle varasem rööbastranspordil kasutamise aeg (kuud), Referentsid“ (viitega tehnilise kirjelduse p-le 3.6.8) ja tabeli p 39.1 „Trammi juhikabiini ja sõitjatesalongi kliima ja kütteseadmete andmed ja paigutusseadmetega“ (viitega tehnilise kirjelduse p-le 3.14). HD Lisast IV on niisiis välja loetav, nagu hinnataks ka pakkumusi, mille objektiks olevate trammide tehnilised näitajad vastavad eelviidatud tehnilise kirjelduse nõuetele üksnes „vähesel määral“.
  2. Vaidlusalused HD kujutavad endast avatud hankemenetluse raames tehtud ettepanekut esitada pakkumus vastavalt HT-s ja HD-s sisalduvatele tingimustele. HD-d tuleb käsitada avalikkusele suunatud tahteavaldusena, mida tuleb TsÜS § 75 lg 2 kohaselt tõlgendada nii, nagu mõistlik isik seda mõistma pidi. VÕS § 7 lg 2 kohaselt arvestatakse mõistlikkuse hindamisel mh võlasuhte olemust ja tehingu eesmärki ning vastava tegevus- või kutseala tavasid ja praktikat.
  3. Seega tuleb HD tõlgendamisel hinnata seda tervikuna ja arvestada ka riigihankemenetluse regulatsiooni RHS-s. HD-s esitatud nõuded on tulenevalt RHS § 31 lg 2 p-st 2 ka HD Lisas I „Trammi tehniline kirjeldus“ esitatud nõuded. RHS § 32 lg 1 p 2 kohaselt on tehniline kirjeldus hankija kehtestatud asjade või teenuste hankelepingu esemeks olevate asjade või teenuste omaduste ja oluliste tunnuste loetelu. RHS § 43 lg 2 kohaselt peab pakkumus vastama HD-s sätestatud tingimustele. RHS § 47 lg 2 kohaselt lükkab hankija pakkumuse tagasi, kui see ei vasta HT-s või HD-s esitatud tingimustele. RHS § 50 lg 1 kohaselt hindab hankija üksnes vastavaks tunnistatud pakkumusi. Seega nähtub eeltoodust, et tehnilise kirjelduse eesmärgiks on piiritleda hankelepingu ese tunnustega, millele pakkumused peavad vastama, ning nõustuda tuleb Rahandusministeeriumi 11.02.2013 järelevalveotsuses toodud seisukohaga, et lähtudes RHS üldisest loogikast, ei ole hankijal võimalik kehtestada hindamiskriteeriumeid, mis võimaldaksid hinnata ka pakkumisi, mis ei vasta HD-s esitatud nõuetele. Antud hankemenetluses ei ole HD-d vaidlustatud, mistõttu küsimustes, millised on pakkumustele esitatavad nõuded ja millised pakkumused kuuluvad hindamisele, tuleb

§ 268lg 4 kohaselt käesoleval juhul HD-st juhinduda sõltumata HD kooskõlast RHS-ga.

Samas tuleb võimaluse korral eelistada RHS-ga kooskõlas olevat HD tõlgendust. Nii nagu RHS § 47 lg 2, sätestab ka HD p 4.3.2, et hankija lükkab pakkumuse tagasi, kui see ei vasta HT-s ja HD-s 21

(23)3-12-2650 esitatud nõuetele. HD Lisa IV ülesandeks ei ole reguleerida pakkumusele esitatavaid nõudeid, vaid nõuetelevastava pakkumuse hindamist. Pakutavate trammide täpsemad tehnilised nõuded määrab HD Lisa I. Seega tuleb HD tõlgendamisel küsimuses, millised pakkumused on HD nõuetele vastavad ja kuuluvad hindamisele, HD Lisa I nõuete sõnastusele („peab“, „vähemalt“) omistada prioriteet HD Lisas IV esitatud hinnete selgitustega võrreldes. TsÜS § 75 lg 2 seisukohalt omab olulist tähtsust ka see, et antud hankemenetluses ei ole ükski menetlusosaline enne apellatsioonimenetlust HD Lisas IV esitatud hinnete selgitustele tuginedes väitnud, et hindamisele ei kuulu üksnes selline pakkumine, mis väga olulisel määral lahkneb HD Lisas I toodud tehnilise kirjelduse nõuetest.
  1. P-des 17 ja 18 toodud põhjendustel ei tõlgenda ringkonnakohus HD-d selliselt, nagu võimaldaks see tunnistada vastavaks ja hinnata vastavalt HD Lisale IV pakkumust, mis ei vasta HD Lisas I sätestatud nõuetele. HD Lisa IV ebaõnnestunud sõnastus hinnete selgituse osas ei mõjuta pakkumuse vastavuse hindamist ega HD Lisas I toodud nõuete sisu. Selline tõlgendus ei muuda HD Lisa IV sisutuks. Nagu märgib ka Rahandusministeerium oma 11.02.2013 kirjas, ei ole RHS-ga vastuolus kehtestada HD-s pakkumuse vastavuse kriteeriumeid ja pakkumuse hindamiskriteeriumeid, mis oma sisult osaliselt kattuvad. Sellises olukorras kontrollib hankija kõigepealt pakkumuse vastavust HD-s kehtestatud miinimumnõuetele ja seejärel annab pakkumusel hindepunktid vastavalt nende sisule, st hindab, kui suures osas ületavad pakkumuses toodud näitajad kehtestatud miinimumnõudeid.
  2. Eelpool märkis ringkonnakohus, et HD Lisa IV ülesandeks ei ole reguleerida pakkumusele esitatavaid nõudeid, vaid nõuetelevastava pakkumuse hindamist, ja pakutavate trammide täpsemad tehnilised nõuded määrab HD Lisa I ning pakkumuse vastavuse kriteeriumid ja pakkumuse hindamiskriteeriumid võivad oma sisult kattuda. Sellest tulenevalt on HD Lisas I esitatud nõudeid õigesti käsitlenud vastavuskriteeriumidena, sõltumata sellest, et need võivad Lisa IV kohaselt olla kasutatavad ka hindamiskriteeriumidena. Seetõttu ei nõustu ringkonnakohus apellandi põhiseisukohaga, nagu oleks halduskohus HD Lisas I toodud kriteeriumide olemust hinnanud ebaõigesti. Ringkonnakohus märgib, et VaKo otsuses toodud seisukohtadest, mis käsitlevad hankija tegevust kolmanda isiku pakkumuse vastavuse hindamisel HD Lisas I sätestatud nõuetele, ei saa järeldada, nagu poleks hankija neid nõudeid kolmanda isiku pakkumuse puhul käsitlenud oma olemuselt vastavuskriteeriumidena.
  3. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohtadega osas, mis puudutab kaebaja pakkumuse vastavust HD Lisas I toodud nõuetele (vt käesoleva otsuse p 6 alap-d 3-6) ega pea kooskõlas

§ 201lg-ga 4 vajalikuks neid põhjendusi korrata.

22. Eeltoodud põhjendustel on Tallinna Halduskohtu 31.12.2012 otsus õige ja põhjendatud ning puudub alus ka selle tühistamiseks. 23.

§ 108

lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

§ 109lg 6 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud.

24. Vaidlust ei ole selles, et Tallinna Halduskohtu 08.01.2013 täiendava otsusega hankijalt välja mõistetud õigusabikulude (taotlus ja kuludokumendid I kd tl 169-170, 187) kandmine seoses antud halduskohtumenetlusega on tõendatud. Riigikohtu praktikas (vt selle ülevaade Riigikohtu 21.06.2012 otsuses nr 3-3-1-26-12, p 29) on rõhutatud, et halduskohtumenetluses kantud haldusvälise õigusabi teenuse kulude väljamõistmine haldusorganile on põhjendatud, kui kohtuasjas vaieldavad küsimused on väljaspool haldusorgani igapäevast põhitegevust. Haldusorgan võib välist õigusabi kasutada, kuid peab arvestama, et kui tegemist on haldusor22

(23)3-12-2650 gani põhitegevusega seotud vaidlusega, siis võivad tema menetluskulud jääda tema enda kanda ka kaebuse põhjendamatuse korral. Haldusorgani kasuks menetluskulude väljamõistmise võimalikkus on piiratud mitme tingimusega, nagu näiteks välise õigusabi vajalikkus haldusorgani jaoks, kooskõla proportsionaalsuse põhimõttega, haldusorgani enda ametnike või töötajate kvalifikatsioon, kaebuse esitaja majanduslik olukord jne. Menetluskulude jagamisel võib arvestada ka muid kaalukaid ja erandlikke asjaolusid, näiteks kaebaja pahatahtlikkust või vaidlusaluse küsimuse erilist tähendust õiguskorras. Tallinna Ringkonnakohtu 08.08.2012 otsuses nr 3-10-1302 (p 16) asuti seisukohale, et asjaolust, et haldusmenetluse seaduse § 2 lg 2 kohaselt ei ole riigihangete teostamine ja nendega seotud vaidlustuste lahendamine haldusmenetlus selle seaduse tähenduses, ei järeldu, et tegemist poleks avalik-õigusliku menetlusega, millest tõusetunud kohtuvaidlustes tuleks ka menetluskulude jaotuse osas lähtuda tavapärasest erinevatest põhimõtetest. Halduskohus pole siiski vastustaja õigusabikulusid kaebajalt välja mõistes rikkunud kohtumenetluse norme. Õige on halduskohtu hinnang, et ehkki trammide ostmine on vastustaja põhitegevusega seotud vaidlus, pole see hanke eset ja maksumust arvestades igapäevane või isegi sageli ettetulev tööülesanne. HT-st nähtuvalt on vaidlusaluse hanke eeldatav maksumus (ilma käibemaksuta) 43 250 000 eurot. Menetluskulude väljamõistmise proportsionaalsuse seisukohast on asjakohane ja oluline halduskohtu hinnang, et õigusabikulude kandmise risk on kaebaja jaoks, arvestades tema majanduslikku positsiooni ja kaalul olevaid summasid, tühine, ega mõjuta tema kaebeõiguse teostamist. Väljamõistetud õigusabikulude suurus on põhjendatud (kohtuistungiks valmistumine 4 h ja kohtuistungil osalemine 3 h). Kolmanda isiku menetluskulude väljamõistmist apellatsioonkaebuses vaidlustatud pole. Seetõttu pole alust tühistada ka Tallinna Halduskohtu 08.01.2013 täiendavat otsust kaebajalt vastustaja menetluskulude väljamõistmise osas. 25. Kuna ringkonnakohus ei tee otsust kaebaja kasuks, jääb tulenevalt

§ 108

lg-st 1 rahuldamata kaebaja taotlus apellatsiooniastme menetluskulude väljamõistmiseks summas 4069,43 eurot (õigusabikulu 2766 eurot ja apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv 1303,23 eurot). Vastustaja taotles apellatsioonimenetluses menetluskulude (esindajatasu) väljamõistmist summas 2 293,20 eurot (IV kd tl 77-82, 173-178). Kolmas isik taotles menetluskulude (esindajatasu) väljamõistmist (IV kd tl 114-121, 181-189) summas 3220 eurot. Nende menetluskulude kandmine seoses käesoleva apellatsioonimenetlusega on tõendatud. Ringkonnakohtu arvates ei saa kolmanda isiku põhjendatud kulud advokaadist esindaja õigusabile olla tunduvalt suuremad vastustaja omadest. Seetõttu mõistab ringkonnakohus kaebajalt

§ 108

lg-te 1 ja 8 alusel välja apellatsiooniastme menetluskulud vastustaja kasuks summas 2 293,20 eurot ja kolmanda isiku kasuks summas 2300 eurot. /allkirjastatud digitaalselt/ Lauri Madise /allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pikamäe /allkirjastatud digitaalselt/ Silvia Truman 23

(23)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.