lg-le 4, § 115 lg-le 1, § 127 lg-le 1 ja 4 ning § 128 lg-le 3, et kahju hüvitamise nõude rahuldamise eelduseks on, et kostja on kohustust rikkunud, hagejal on tekkinud kahju, mille suurus on kindlaks määratud ning kostja käitumises ja kahju tekkimise vahel on põhjuslik seos. Eeltoodud eelduste tõendamiskoormis lasub hagejal. Kohtule ei esitatud ühtegi tõendit, mida OÜ Incure Inkasso Agentuur on teinud kohtuväliselt, seega on tõendamata kahju tekkimine ja suurus. Tõendamata on, et kahju on põhjustatud kostja poolt ning et hageja on reaalselt kahju kandnud, s.t arve OÜ-le Incure Inkasso Agentuur tasunud. Eeltoodu tõttu jättis maakohus kahju hüvitamise nõude rahuldamata. Kohus leidis, et viivisenõue on põhjendamata. Hageja ei esitanud tõendeid, et ta on teavitanud kostjat lepingu lõpetamisest, mistõttu ei olnud kostjale teada kohustuste rikkumine ja kostja ei saanud arvestada viivisenõudega. Kostjat on teavitatud võlgnevusest alles 13.10.
lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hageja ja Mixles OÜ vahelise lepinguga on kokku lepitud viivise määraks 0,3% võlgnevuselt iga viivitatud päeva kohta (lk 9). Hageja on arvestanud viivist põhivõlalt 23 839,75 eurot alates 01.12.2009 kuni 11.01.2011, millisel perioodil on kostja viivtanud 405 päeva ja arvestuslik viivis oli 29 108,33 eurot, millest hageja esitas nõude 8 000 euro saamiseks. Viivise arvestusele ei ole kostja vastuväiteid esitanud. Kolleegium leiab, et liisingulepingu järgi oli hagejal õigus põhivõlgnikult Mixles OÜ-lt nõuda viivise tasumist, kuna Mixles OÜ ei ole tasunud hagejale liisingumakse võlgnevust, kindlustusmakseid ega sõiduki jääkväärtust.
lg 1 järgi käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest.
lg 1 sätestab, et kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada ja lg 2 kohaselt käendaja vastutab käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Võla põhivõlgnikult sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise eest vastutab käendaja, kui talle anti sissenõudmise kavatsusest õigeaegse teatamisega võimalus neid kulusid vältida. Pooltevahelise käenduslepingu p 1 järgi võtab kostja enesele täies ulatuses vastutuse liisingulepingust tulenevate kohustuste täitmise eest kliendi poolt, sealhulgas liisingumaksete, intressimaksete, lepingutasu, kindlustusmaksete, viivise ja lepptrahvide tasumise eest. Käendaja vastutuse maksimumsumma oli 618 800 krooni ehk 39 548,53 eurot. Käenduslepingu p 5.1 järgi on hageja kohustatud teavitama käendajat liisinguvõtja suhtes sissenõudmise alustamisest. Kostja vaidles nõudele vastu, väites, et hageja on jätnud täitmata oma kohustuse teavitada kostjat põhivõlgniku poolt kohustuse täitmata jätmisest. Maakohus nõustus kostjaga ja eeltoodud 5 põhjusel jättis viivise välja mõistmata. Kostja on oma vastuses hagile omaks võtnud, et ta sai teada põhivõlgniku poolt liisingulepingu täitmata jätmisest ja lepingu ülesütlemisest märtsis 2010 (kostja 31.03.2011 vastus hagile lk 86). Lisaks eeltoodule oli kostja ka liisinguvõtja ainuke juhatuse liige, mistõttu oli tal võimalik saada teavet liisingulepingu täitmise kohta. Arvestades eeltoodut on ebaõige maakohtu otsuse järeldus, et hageja ei olnud enne 13.10.2010 kostjale liisinguvõtja poolt liisingulepingu täitmata jätmisest teatanud. Arvestades, et ühe päeva viivise suuruseks on 71,519 eurot, siis ületab ajavahemiku eest alates 01.04.2010 kuni 11.01.2011 kostjalt saadaolev viivis hagiavalduses nõutud 8 000 eurot. Kolleegiumi arvates ei ole alust vähendada väljamõistetavat viivist. Hageja on hagis ise vähendanud viivist summani, mis on mõistlik ja proportsionaalne põhivõla suurusega ja viivitatud ajaga. Kostja poolt esitatud üldsõnalised väited ei anna alust vähendada viivist seaduses sätestatud viiviseni. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamisega tuleb muuta ka maakohtu menetluskulude jaotust. Hageja esitas nõude 33 413,17 euro saamiseks. 23 647,30 eurot on hagejale laekunud pärast hagi esitamist ja kohus rahuldas nõude 8 192,45 krooni saamiseks. Rahuldamata jäi hagi 1 573,42 euro saamiseks. Eeltoodu tõttu tuleb maakohtus kantud menetluskuludest 4,7% jätta hageja kanda ja 95,3% kostja kanda. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamisega tuleb ringkonnakohtu menetluskulud TsMS § 162 lg-s 1 ja § 171 lg-s 1 sätestatu järgi jätta V N kanda. Ande Tänav Iko Nõmm Margo Klaar 6
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.