Obsah (9)

§ 88§ 108§ 107§ 109§ 104§ 15§ 86§ 5§ 29

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Ärakiri Kohus Viru Maakohus Kohtunik Irma Külavee Otsuse tegemise aeg ja koht 13.juulil 2012, Rakvere kohtumaja, Rohuaia 8, Rakvere Tsiviilasja number 2-11-41727 Tsivi

§ 88lg 1 p 3 alusel ülesütlemise tühisus.

3. Hageja nõue töösuhte jätkunuks lugemiseks ja

§ 108

alusel alates 16.04.2010 saamata jäänud töötasuga seoses kahju väljamõistmiseks jätta täielikult rahuldamata. 4. Lõpetada U L`ga sõlmitud tööleping

§ 107lg 2 tulenevalt kohtuotsuse alusel alates 16.04.2011.

5. Välja mõista U L kasuks Seve Ehituse AS-ilt

§ 109

alusel hüvitis ühe keskmise kuupalga ulatuses summas 1203.05 (üks tuhat kakssada kolm eurot ja 05 senti) (bruto). Menetluskulude jaotusest Asjas kantud menetluskulud jätta poolte endi kanda. Otsus tehakse avalikult teatavaks Rakvere kohtumaja kantselei kaudu 13.07.2012 kell 1 15.00. Edasikaebe kord Kohtuotsusele on õigus esitada põhjendatud apellatsioonikaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse kättetoimetamise päevast arvates. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (TsMS § 442 lg 6 § 633 lg 7). HAGI ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE 06.09.2011 esitas U L Viru Maakohtule hagi Seve Ehituse AS vastu töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamise ja kahju nõudes. Hageja palub tuvastada töölepingu ülesütlemise tühisus

§ 104

lg 1 alusel ning mõista välja saamata jäänud töötasu

§ 108

alusel alates haiguslehe lõppemisele järgnevast päevast kuni otsuse jõustumiseni käesolevas asjas (lk 2-3). Hagiavalduses toodud asjaolud Hageja sõlmis kostjaga töölepingu 03.12.2010 ning töötas kostja juures perioodil 04.12.2010 kuni 21.12.2010 puusepa ametikohal palgaga 6 eurot tunnis. 22.12.2010 hageja haigestus, kuid haigusleht väljastati hagejale alles 13.01.2011, kuna kostja oli jätnud täitmata seadusest tuleneva kohustuse hageja haigekassas arvelevõtmiseks. Hageja küsis haigekassa kehtivuse kohta oma otseselt ülemuselt R Aalt juba 18.12.2010, kes väitis, et haigekassa kehtib. Seega otsene ülemus valetas hagejale. Hageja ja kostja vahel toimus 2011.a. jaanuaris ja veebruaris e-kirjavahetus hageja initsiatiivil, kuna hageja soovis kostjalt korrektset, seadustele vastavat palgateatist. Kostja ei soovinud hagejale sellist palgateatist väljastada ning teatas 31.01.2011, et hagejaga on tööleping lõpetatud

§ 88lg 1 p 3 alusel.

Töövaidluskomisjoni väide, nagu oleks hageja jätnud mõnele tööandja kirjale vastamata, on vale. Hageja on vastanud eranditult kõikidele kostja kirjadele, vaid ühel korral hilines vastus päeva võrra ja ka siis hageja vabandas hilinemise pärast. Hageja ei ole kunagi ühtegi tööandja korraldust eiranud. Pahatahtlik on ka töövaidluskomisjoni otsuse väide, et peale 15.04.2011 hageja enam kostja juurde tööle ei asunud. 15.04.2011 oli hagejal kostja käest kinnitus selle kohta, et tööleping on lõppenud tööandja algatusel ning seega ei olnud ühelgi mõistlikul inimesel põhjust eeldada, et hageja oleks pidanud peale seda veel tööle asuma. Töövaidluskomisjonis toimus kaks istungit, millest esimesele tööandja ei ilmunud, kuid sellele vaatamata ei soovinud töövaidluskomisjon teha tagaseljaotsust. Selle asemel tehti hagejale ettepanek esitada alternatiivne nõue hüvitiste osas

§ 109alusel.

02.08.2011 toimunud teisel istungil keskenduti sellele, kas tööandjal oli seaduslik alus

§ 88lg 1 p 3 alusel töölepingu lõpetamiseks.

Töövaidluskomisjon jättis avaldaja nõude rahuldamata põhjendusega, et ülesütlemine ei olnud tingimuslik. Ülesütlemise tingimuslikkuse seaduslikkust aga istungil üldse ei arutatud. Suulise arutamise käigus selgus, et tööandjal pole esitada ainsatki tõendit avaldaja poolt korralduste eiramise kohta ning seega on lepingu üleütlemine ilmselt alusetu. Töövaidluskomisjoni otsusest 09.08.2011 sai hageja teada, et töölepingu ülesütlemine ei olnud tingimuslik. Hageja peab töövaidluskomisjoni sellist käitumist pahatahtlikuks ning leiab, et istungil arutletu selgitamiseks tuleb töövaidluskomisjoni liikmed tunnistajatena kohtusse kutsuda. Hagiavaldusele oli lisatud Põhja Inspektsiooni töövaidluskomisjoni otsus 09.08.2011 töövaidlusasjas nr 4.1-2/1267. 2 Kohtumenetluse käik ITVS § 24 lg 6 tulenevalt nõudis kohus 12.09.2011 Põhja Inspektsiooni töövaidluskomisjonist välja asja lahendamise materjalid ja võttis need toimikusse. 03.10.2011 kohtumäärusega jättis kohus hagi käiguta ja määras hagejale tähtaja puuduste kõrvaldamiseks. Kohus märkis, et kohus ei teosta järelevalvet töövaidluskomisjoni töö üle, et ITVS § 24 lg 1 ja 2 tulenevalt võivad pooled töövaidluskomisjoni otsusega mittenõustumisel pöörduda sama töövaidluse läbivaatamiseks maakohtusse ning seejuures ei ole kohtusse pöördumise vormiks kaebus töövaidluskomisjoni otsusele, vaid iga töövaidlusasi vaadatakse vaidlustatud ulatuses läbi algusest peale. Kohus palus hagejal täpsustada, millised konkreetsed faktilised asjaolud on tema nõude aluseks ning millist seadusest tulenevat nõuet või alust on tema arvates tööandja rikkunud. Puuduste kõrvaldamise avalduses 14.10.2011 (lk 16-17) jääb hageja esialgses hagiavalduses esitatud asjaolude ja nõuete juurde, jättes kõrvale vaid töövaidluskomisjoni käitumisega seonduva. Hageja arvates on 31.01.2011 kostja poolt tööleping üles öeldud põhjusel, et vabaneda hageja tüütutest nõudmistest korrektse palgateatise väljastamiseks. Tööleping öeldi üles

§ 88

lg 1 p 3 alusel väitega, et hageja on hoiatustest hoolimata eiranud kostja poolseid mõistlikke korraldusi ja rikkunud töökohustusi. Hageja leiab, et töölepingu ülesütlemine on tühine

§ 104

lg 1 alusel, kuna hageja ei ole eiranud ühtegi tööandja korraldust, kostja ei ole hagejat hoiatanud ühegi korralduse rikkumise eest ning samuti ei ole hageja kunagi rikkunud mingeid töökohustusi. Hageja on nõus hagist loobuma täies ulatuses, kui kostja esitab kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis tõendid selle kohta, et hageja on eiranud tööandja korraldusi või rikkunud mingeid töökohustusi nagu seda on kostja kirjeldanud ülesütlemisavalduses. Hageja soovib kahju hüvitamist saamata jäänud töötasu osas vastavalt

§ 108

. Hageja töövõimetusleht lõppes 15.04.2011 ning saamata jäänud töötasu tuleb hagejale maksta alates 16.04.2011 kuni kohtuotsuse jõustumiseni käesolevas asjas. 11.11.2011 korraldava määrusega võttis kohus hagiavalduse menetlusse ning väljastas selle kostjale tutvumiseks ja kirjaliku vastuse esitamiseks (lk 19-20). KOSTJA VASTUVÄITED Kostja oma kirjalikus vastuses 28.11.2011 hagi ei tunnista (lk 25-26). Kostja on seisukohal, et töövaidluskomisjoni otsus 02.08.2011 tuleb jätta muutmata ning jääb töövaidluskomisjonile esitatud seisukohtade ja põhjenduste juurde. Kostja esitab kohtule hagejaga peetud kirjaliku meilivahetuse väljavõtte. Meilivahetuses hageja teavitab tööandjat oma ajutisest töövõimetusest, mis algas 22.12.2010, alles 31.01.2011, mis on ilmselgelt ebamõistlikult hilja. Kostja leiab, et hageja on rikkunud

§ 15

lg 2 p 10 märgitud töötaja kohustust tööandjale oma ajutisest töövõimetusest teatamisel. Kostja juhib tähelepanu asjaolule, et hageja esmase töövõimetuslehe algus on 13.01.2011, mitte 22.12.2010 nagu hageja ekslikult oma e-kirjas väidab. Hageja ei ole enne töövõimetuslehe algust ega ka töövõimetuslehe lõppedes tööle ilmunud. Kostja on käitunud hageja suhtes igati korrektselt, öeldes hageja töölepingu üles kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis ülesütlemisavaldusega e-kirja teel, lähtudes seejuures hageja käitumisest ning tuginedes

§ 88lg 1 p 3 sätestatule.

Kostja palub jätta hagi selleks seadusliku aluse puudumise ja ka tõendamatuse tõttu rahuldamata. 3 HAGEJA ARVAMUS KOSTJA VASTUSE SUHTES TsMS § 396 alusel kohtu nõudel esitatud seisukohas kordab hageja oma ettepanekut, et ta loobub hagist, kui kostja esitab kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis kasvõi üheainsa tõendi selle kohta, nagu oleks hageja rikkunud tööandja korraldust. Vastavasisulise tõendi puudumisel palub hageja hagi rahuldada (lk 38). POOLTE SEISUKOHAD EDASISES MENETLUSES Eelistungil 20.01.2012 jäi hageja varem kohtule kirjalikult esitatud nõuete juurde

§ 104ja § 108 alusel.

Hageja nõudeks on kokkulepitud palga saamine kuni tööle ennistamiseni. Hageja ei ole töökohustusi, mis on märgitud töölepingu ülesütlemise avalduses, rikkunud. 03.12.2010 kirjutas kostja alla töölepingule ja sõitis tööle Soomes asuvale objektile. Kui objekt lõpetati, tuli ta tagasi Eestisse ning tööandja poolt lubati teatada, millal ta peab uuesti tööle minema. Konkreetset kokkulepet uue töö osas ei olnud. Peale Soomest tulekut jäi kostja haigeks. 22.12.2010 helistas ta oma perearstile, kuid selgus, et ravikindlustus tema suhtes ei kehti. Arsti selgituse kohaselt pidi ravikindlustuse kehtima hakkamine aega võtma. Haigusleht vormistati hagejale alles 13.01.2011 ning see kehtis kuni 15.04.

1. Hageja leiab, et tööandja oleks pidanud aru saama, et ta on haige, kuna ta tööl olles lonkas viimased 2 päeva. Kostja ei olnud kordagi hagejat tööle kutsunud. Hageja soovib, et kostja tõendaks tema kutsumist tööle väljasõiduga 10.01.
2. Kostja esindaja teatas, et hageja poolt töösuhte jätkamisega kostja nõus ei ole, kuna tööandjal on hageja suhtes usaldus kadunud. Tööleping öeldi üles töötaja poolt kohustuste rikkumise tõttu. Hageja ei ilmunud 10.01.2011 ettenähtud ajal sadamasse, et sõita Soomes asuvale objektile oma töökohustusi täitma. Kostja juhatuse liige V Ee ise helistas ja proovis hagejaga ühendust võtta, kuid see ei õnnestunud. R A teatas hagejale Soomest töölähetusest tulles, et uuesti sõidetakse tööle 10.01.
3. Kostja tegi hageja tööleminekuks kulutusi ja broneeris pileti laevale. On olemas Tallinki poolt antud arve kinnitus nimedega isikutest, kes pidid 10.01.2011 välja sõitma. Töölepingu sõlmimisel oli hagejale tutvustatud töösisekorra eeskirju ja ta oli teadlik lähetuses töötamise töökorraldusest. Kostja lisab, et kostja ostab raamatupidamisteenust sisse ning seetõttu ei teadnud kostja hageja ja kostja raamatupidaja vahel peetud elektroonilisest kirjavahetusest midagi. 27.01.2012 esitab kostja täiendavad põhjendused töölepingu ülesütlemise kohta (lk 59-61). Kostja märgib, et vastavalt töölepinguseaduses sätestatule võib tööandja töötajaga töölepingu lõpetada ka katseajal üldistel alustel, näiteks töötajapoolsel töökohustuste rikkumisel või kahju tekitamisel tööandja varale. Kostja toob töölepingu ülesütlemise põhjusena esile veel järgmised asjaolud: 1) hageja tervis - hagejal oli eelnev põlvevigastus, mida ta tööandja eest varjas, kuid mis võis talvise kliima tingimustes süveneda; 2) hageja isikuomadused – hagejal puudub kohusetundlikkus, ta ei teavitanud tööandjat oma haigestumisest ega tundnud huvi tööletuleku aja suhtes. Esimene kiri, mille hageja saatis, on saadetud 11.01.2011 ning selles ei ole sõnagi haigestumisest. Samuti on hageja käitunud pahatahtlikult varjates oma põlvevigastust tööandja eest. Ta otsustas vastu võtta töö talvistes oludes välitingimustes, mis võis kahjustada tema tervist ja selle vigastuse tõttu oleks võinud tekkida tööõnnetus, mis omakorda oleks kahjustanud tööandja head mainet ja tekitanud materiaalset kahju. Lisaks eeltoodule leiab kostja, et hageja on rikkunud ka üldisi töötajapoolseid töökohustusi, millised on sätestatud

§ 15

lg 1 p 1, 2, 3, 5 ja 10: 4 1) hageja ei teinud kokkulepitud tööd ettenähtud mahus, kohas ega ajal. Kokku oli lepitud lähetustes töötamine intervalliga kolm nädalat Soomes ja ca nädal aega kodus. Hageja oli teadlik kollektiivpuhkusest, mis kestis 23.12.2010 - 09.01.2011 ning otsese ülemuse R A`a poolt oli teda teavitatud uuest väljasõidu ajast 10.01.2011 ja kogunemiskohast; 2) hageja ei täitnud tööandja seaduslikku korraldust tööle ilmumiseks 10.01.2011; 3) hageja ei hoidunud teost, mis kahjustas tema tervist, ega teatanud ka tööandjale oma tervisega seotud probleemidest; 4) hageja ei teatanud tööandjale esimesel võimalusel oma ajutisest töövõimetusest ega selle võimalikust kestusest, vaid teatas haigestumisest alles 31.01.2011 töölepingu ülesütlemisavalduse saamisel. Kostja on seisukohal, et töölepingu ülesütlemine on igakülgselt põhjendatud ja eelnevat hoiatamist ei olnud vaja, kuna hageja näol oli tegemist ilmselgelt sobimatu töötajaga antud ametikohale. Hageja täpsustatud hagiavaldus 09.02.2012 (lk 85-86). Hageja täpsustab, et talle ei ole tutvustatud töösisekorra eeskirju. Samuti on teadmata, kas R A oli üldse hageja otsene ülemus. Hageja pöördus R A`a poole 18.12.2010 haigekassa kehtivuse osas ning R A vastas, et see kehtib. R A ei ole hagejat kunagi kutsunud ei suuliselt ega ühelgi teisel viisil tööle. Hageja paneb ka kahtluse alla R Aa usaldusväärsuse tunnistajana, kuna R A valetas hagejale seoses ravikindlustuse kehtivusega. Hageja palub juhindudes

§ 104

, tuvastada

§ 88

lg 1 p 3 alusel töölepingu ülesütlemise tühisus, lugeda, et tööleping ei ole lõppenud ja töösuhe jätkub.

§ 108

alusel palub hageja kostjalt välja mõista töölt puudutud aja eest alates 16.04.2011 kuni käesoleva ajani saamata jäänud töötasu arvestusega 1849.55 krooni (neto) kalendritööpäeva eest. Arvestades seejuures hagejale makstud töötasu hulka ka päevarahad 9000 krooni. 01.03.2011 sai hageja kostjalt kirja, milles teatati, et tööleping lõpeb haiguslehe lõppemisele järgneval päeval. Tööleping on tööandja poolt üles öeldud põhjendusega, et hageja ei ole peale

1. detsembrit 2010 enam tööle ilmunud, kuigi kostja on kutsunud teda tööle mitmeid kordi e-maili ja telefoni teel. Tegelikult ei ole kostja hagejat kunagi tööle kutsunud ning seega on töölepingu ülesütlemine tühine. Ülesütlemine on tühine ka seetõttu, et hageja ei ole kunagi eiranud ühtegi kostja korraldust ega rikkunud oma töökohustusi. Hageja leiab, et pileti ostmine ei oma asjas tähtsust. Tähtsust omab vaid see, et sellest oleks hagejale ka teatatud, kuid hagejat laevapileti ostmisest väljumisega Soome 10.01.2011 ei teavitatud. Töölepingu ülesütlemine hakkas kehtima haiguslehe lõppemisele järgneval päeval. Hageja haigusleht lõppes 15.04.2001 reedel ning hageja teatas haiguslehe lõppemisest esimesel võimalusel – esmaspäeval 18.04.2011 ehk vahetult peale haiguslehe lõppu. Kostja vastus täpsustatud hagiavaldusele 28.02.2012 (lk 89-91). Kostja palub hageja nõuded jätta rahuldamata. R A on kinnitanud digitaalselt allkirjastatud tunnistuses, et tema on hagejat teavitanud järgmise lähetuse ajast, milleks oli 10.01.
2. Seega oli hageja teadlik, et pidi tööle ilmuma 10.01.2011 kell 09.00, kuid tööle ei ilmunud, samuti ei teavitanud kostjat mitteilmumise põhjustest. 11.01.2011 saatis hageja esimese e-kirja kostja üldisele e-posti aadressile, milles soovis palgateatist ja teatas, et tema suhtes ravikindlustus ei kehti. Sekretär saatis selle meili raamatupidajale, kes ei tööta kostja kontoris, vaid kellelt ostetakse tööandja poolt vastavat teenust. Raamatupidaja saatis hagejale järgmise päeva hommikul tema soovitud palgateatise ja palus küsimuste korral pöörduda kostja juhatuse liikme V Ee poole. Kostja juhib 5 tähelepanu sellele, et raamatupidaja ei olnud teadlik hageja poolt tööle mitteilmumisest. Järgnes suhtlus kostja personalitöötaja ja hageja vahel palgatõendi õigsuse teemal. Hageja ei tundnud selle aja jooksul kordagi huvi tööle asumise aja suhtes ega teatanud tööle mitteilmumise põhjusest. 31.01.2011 saatis kostja personalitöötaja e-posti teel hagejale töölepingu ülesütlemise avalduse

§ 88

lg 1 p 3 alusel, põhjendades, et hageja on rikkunud töökohustust, s.t ei ole ilmunud tööle kokkulepitud ajal ega ka teavitanud mitteilmumise põhjusest kostjat kuu aja jooksul, mis on ebamõistlikult pikk aeg. Kostja leiab, et ülesütlemise alus ei ole tühine, kuna hageja ei ilmunud tööle. Kostja on nõus lepingu üles ütlema

§ 86lg 1 alusel.

Sellega seoses põhjendab kostja hageja katseaja ebarahuldavaid tulemusi ja hageja mittesobivust antud ametikohale tulenevalt tema tervislikust seisundist (varasem põlvevigastus) ja hageja isikuomadustest (kohusetundlikkuse puudumine tööle mitteilmumisest teatamata jätmisel ning pahatahtlikkus terviseprobleemidest ja haigestumisest teatamata jätmisel jne). Eeltoodud asjaolusid arvestades ei pea kostja võimalikuks hagejaga töösuhte jätkata. 21.05.2012 TOIMUNUD KOHTUISTUNGIL TUVASTATUD ASJAOLUD Hageja teatas, et jääb 09.02.2012 täpsustatud hagiavalduses esitatud asjaolude ja nõuete juurde. Hageja täpsustas, et alates 17.09.2011 on töötanud teise tööandja juures ja seega tuleb

§ 108

alusel alates 16.04.2011 saamata jäänud töötasu väljamõistmisel välja arvata teise tööandja juures töötatud aeg. Hageja soovib jätkata töötamist kostja juures. Kostja hagiga ei nõustunud ning jäi varem esitatud vastuväidete juurde. Kohus kuulas tunnistajana üle R A`a, kes töötas kostja juures projektijuhina Soomes asuvatel ehitusobjektidel. Tunnistaja kinnitas, et tuli Soomest koos hagejaga ja teiste kostja töötajatega Eestisse jõulupuhkusele 22.12.2011 ning laeval olles teatas ta uuest lähetuse ajast 10.01.

1. Tööle tuleku ajast teavitamise kohta andis tunnistaja järgmise seletuse: ”Ma ei mäleta, kas me U Lga ühel ajal läksime Soome, kuid tulime jõulupuhkusele tagasi ühe laevaga. Laeva peal olles sai meestega räägitud, et tuleb kollektiivne jõulupuhkus vahele, mis oli 2 nädalat, 22.
2. tulime ja 10.01.11 oli kogunemine. Seda sai üle räägitud, et igale mehele ei pea eraldi rääkima, üle helistama ega taga otsima. Kui midagi pidi muutuma, siis pidime ühendust võtma ja kontakteeruma. Kogunemine pidi olema xxxx Seve Ehituse juhataja hoovis, kus jagati tööriistad ja saadi ametiauto. Seal said brigaadid kokku, kella üheksa ajaks pidime xxxx kogunema, laev pidi vist minema, kas kell 11.00 või 11.
3. Kui me laeval koos olime ühises lauas, siis sai sellest tagasisõidust räägitud. Mina ise rääkisin sellest, kuna piletid olid eelnevalt broneeritud, sest pühade ajal on aktiivne aeg ja pileteid saada ei ole kerge ja siis olidki piletid juba 2 nädalat enne broneeritud. U L oli kõige uuem töötaja selles brigaadis. Loodetavasti sai U L aru, minu mäletamist mööda küsimusi tal ei olnud. /……../
4. jaanuaril läksid mehed välja Soome, mina ise läksin paar päeva hiljem, kogu tiim oli koos, kuid hagejat ei olnud. Ma ei teadnud põhjust, miks L ei tulnud. Võib-olla oli mul ka L telefoninumber, mul osade meeste numbrid on, osade mitte. Üldiselt suhtlemine käib läbi brigadiride, Umppila objektil oli brigadir T E. Kes teisel objektil oli brigadir, ei mäleta, arvatavasti oli Š E./….. /Üldjuhul ikka helistatakse, kui keegi ei tule haigestumise korral ja ikka teatatakse, mis põhjusel ei saa tulla. Tookord, kui väljasõit oli 10.01.11, ma ise olin kogunemise juures xxxx ja siis sai uuritud Seve Ehituse sekretärilt, kas hageja on midagi teatanud, et miks teda ei ole, kuid info puudus.” (lk 175-176). 21.05.2012 kohtuistungil rahuldas kohus hageja taotluse talle tunnistaja ütluste analüüsimiseks ja kohtukõne ettevalmistamiseks täiendava tähtaja andmises ning määras poolte nõusolekul asja menetluse jätkamiseks (kohtukõnede esitamiseks) kirjalikus menetluses. 6 Kohus kohustas pooli esitama kohtukõned kirjalikult hiljemalt 04.06.2012 ning võimaldas vastaspoole kõne suhtes vajadusel repliikide esitamist kuni 08.06.
5. Samuti teatas kohus kohtuotsuse teatavakstegemise aja – 13.07.2012 kell 15.
6. POOLTE SEISUKOHAD KIRJALIKULT ESITATUD KOHTUKÕNEDES Hageja jääb oma kohtukõnes (lk 190) varem väljendatud seisukohtade juurde. Hageja märgib, et tunnistaja ütlustest tulenevalt annab töötajale korraldusi otsese ülemusena T E, kes aga hagejale ühtegi sellist korraldust, mida hageja oleks täitmata jätnud, ei ole andnud. Hageja tarvitas laeval väheses koguses ka alkoholi ja seetõttu oli tema keskendumisvõime lühiajaliselt häiritud. Isegi juhul, kui laeval toimuski mingi kõnelus uue töölähetuse teemal, ei suutnud hageja seda hoomata ning hilisemalt oli talle teadmata sellise kõneluse võimalik toimumine. Seega ei saa hagejat süüdistada pahatahtlikkuses. Hageja leiab ka, et tema töö tegemise kohaks oli kokkuleppe kohaselt Soome ning seega tuleb päevarahasid käistleda palga osana vastavalt Riigikohtu lahendile 3-3-1-86-10 p
7. Hüvitise võimaliku suuruse osas märgib hageja, et kostja ei ole ühtegi oma väidet hageja rikkumiste või pahatahtlikkuse suhtes suutnud tõendada ning seetõttu tuleb välja mõista maksimaalne hüvitise määr. Kostja jääb kohtukõnes varem esitatud seisukohtade juurde. Kostja on hagejaga töölepingu üles öelnud vastavalt

§ 88lg 1 p 3 sätestatule.

Hageja rikkus töötajana oma kohustusi, mis on sätestatud vastavalt

§ 15lg 2 p 1, 2, ja 3.

Hagejaga kokkulepitud tööks oli ehitustöö Soomes ning töö toimub lähetustena. Viimasest lähetusest tulles teavitas R A (otsene ülemus) tagasiteel kõiki oma objekti mehi uues väljasõidust 10.01.2011. Kostja tellis kõigile lähetatavatele piletid Soome, sealhulgas hagejale, eeldades, et kõik töötajad ilmuvad tööle kokkulepitud ajal. Kõik töötajad ilmusid tööle kokkulepitud ajal, välja arvatud hageja, kes kohale ei ilmunud ega teatanud ka kostjale oma mitteilmumise asjaoludest. Esimene teavitus hageja poolt tuli e-posti teel 31.01.2011 kostjalt töölepingu ülesütlemise avalduse saamisel. Kostja leiab, et 20 päeva on ilmselgelt liiga pikk ja ebamõistlik aeg oma tööle mitteilmumise põhjusest teavitamiseks. Töötaja peab oma kohustusi täitma vastavalt lepingule ja seadustele. Kohustuse täitmisel tuleb lähtuda hea usu ja mõistlikkuse põhimõtetest, võttes arvesse tavasid ja praktikat. Kohustuste oluline täitmatajätmine võib olla tööandjapoolseks töölepingu erakorralise ülesütlemise aluseks. Hageja rikkus töötajapoolset teavitamiskohustust. Kostjal oli täielik õigustatud huvi hageja tervisliku seisundi vastu, sest hageja ametikoht (puusepp) eeldab head tervislikku seisundit st. valmidust välitingimustes füüsilist tööd teha. Hageja käitus ilmselgelt pahatahtlikult oma tervislikku seisundit varjates. Ka hageja isikuomadused on antud ametikohale sobimatud. Kostja ei tunnista hageja nõuet töösuhte jätkumise osas, samuti ei ole nõus hageja kahjunõudega § 108 alusel saamata jäänud töötasu näol. Juhul, kui kohus siiski leiab, et töölepingu ülesütlemine on tühine, taotleb kostja kohtu poolt töölepingu lõpetamist alates ajast, kui see oleks lõppenud ülesütlemise kehtivuse korral

§107lg 2 tulenevalt, ning hüvitise summa vähendamist nullini.

Kostja palub kohtul hüvitise summa puhul arvestada ülaltoodud põhjendusi ja asjaolu, et hagejal oli katseaeg ning reaalset tööaega kostja juures ainult kolm nädalat. 7 MAAKOHTU OTSUSTUS JA SELLE PÕHJENDUSED Kohus, olles ära kuulanud poolte seisukohad ning üle kuulanud tunnistaja, samuti olles tutvunud asjas esitatud kirjalike tõenditega, leiab, et hagi kuulub rahuldamisele osaliselt. Poolte õigused ja kohustused tulenevad töölepingulisest suhtest. Kohus on tuvastanud järgmised faktilised asjaolud, mille osas vaidlus puudub: 1) tööleping AS Seve Ehituse (kostja) ja U L (hageja) vahel on sõlmitud 03.12.2010 (lk 169-171); 2) töölepingu p 2.1 kohaselt asus hageja tööle puusepa ametikohale ning p 4.1 vastavalt oli tema põhipalgaks 10 000 krooni kalendrikuus; 3) 06.01.2011 AS Tallink Grupp kinnitus/arve kohaselt on kostja poolt broneeritud hagejale laevapilet Tallinn-Helsingi reisile 10.01.2011 väljumisega kell 11.00 (lk 48); 4) 13.01.2011 on hagejale väljastatud töövõimetusleht nr 5118 (lk 30); 5) 31.01.2011 edastas kostja hagejale

§ 88

lg 1 p 3 alusel töölepingu ülesütlemise avalduse (lk 71, 72); 6) 31.01.2011 teatas hageja ülesütlemisavalduse saamise järel tööandjale enda haigestumisest alates 22.12.2010, lubades tervenemisest teatada (lk 28; töövaidlusasja (TVK) toimik lk 52); 7) 01.02.2011 palus kostja hagejal saata töövõimetusleht, mille postitamisest teatas hageja 02.02.2011; 8) 01.03.2011 teatas kostja hagejale edastatud e-kirjas, et hageja tööleping lõpeb haiguslehe lõppemisest järgneval päeval (TVK toimik, lk 47); 9) 18.04.2011 teatas hageja tööandjale e-kirjaga, et tema töövõimetusleht lõppes reedel 15.04.2011 (TVK toimik, lk 47); 10) 18.04.2011 edastatud e-kirjas selgitas kostja hagejale, et töölepingu kehtivuse viimaseks päevaks tuleb lugeda 16.04.2011 ning vastav töölepingu ülesütlemise avaldus on varasemalt saadetud (TVK toimik, lk 47). 11) Peale 15.04.2011, s.o. töövõimetuslehe lõppemist, hageja tööle ei asunud. 12) 12.05.2011 esitas hageja Tööinspektsiooni Ida Inspektsioonile avalduse töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks ja kahju hüvitamiseks (TVK toimik, lk 11-12); 13) 09.08.2011 töövaidluskomisjoni otsusega jäeti hageja avaldus rahuldamata (lk 4-5); 14) 06.09.2011 esitas hageja hagi kohtusse. Pooled vaidlevad töölepingu ülesütlemise seaduslikkuse, s.o. ülesütlemise aluseks olnud asjaolude esinemise või puudumise üle. Hageja väitel ei ole ta ühtegi töökohustust rikkunud, teda ei olnud teavitatud 10.01.2011 töölähetusse sõitmise ajast ning teda ei olnud ka varasemalt töökohustuste rikkumisega seoses hoiatatud, mistõttu töölepingu ülesütlemine tööandja poolt

§ 88lg 1 p 3 märgitud alusel ei ole seaduslik.

Hageja palub lugeda töösuhe kostjaga jätkuvaks ja välja mõista kahju saamata jäänud töötasuga seoses. Kostja väitel on hageja rikkunud oma töökohustusi, sest hageja oli teadlik tööle ilmumise kohustusest väljasõiduga Tallinnast 10.01.2011, kuid tööle ei ilmunud, samuti ei teatanud tööandjale oma haigestumisest. Kostja ei nõustu hagejaga töösuhet jätkama, samuti ei ole nõus hüvitama hageja nõuet töötasu osas. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi TsMS) § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. 8

§ 104

lg 1 järgi on seadusest tuleneva aluseta või seaduse nõuetele mittevastav töölepingu ülesütlemine tühine. Vastavalt ITVS § 24 lg 6 - kui kohtule esitatakse hagi või avaldus asjas, mida töövaidluskomisjon on juba lahendanud, tuleb seda hagis või avalduses märkida ja lisada otsuse ärakiri. Hagi või avalduse saamisel nõuab kohus töövaidluskomisjonist välja asja lahendamise materjalid ja võtab need toimikusse. Kohus on töövaidlusasja nr 4.1-2/1267 materjalid välja nõudnud ning ITLS § 24 lg 6 kohaselt loetakse esitatud tõendid kohtule esitatuks. 10.05.2011 töövaidluskomisjonile esitatud avalduses palub U L avaldajana töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamist

§ 104

lg 1 alusel ja

§ 108

alusel saamata jäänud töötasu väljamõistmist haiguslehe lõppemisele järgnevast päevast (TVK toimik lk 10-12). Avaldaja leiab, et töölepingu ülesütlemise avaldus on tühine seaduse nõuetele mittevastavuse tõttu. Tööandja on esitanud ülesütlemisavalduse 31.01.2011, milles lepingu lõppemise päevaks on 15.02.

1. Terve veebruarikuu pidasid pooled elektroonilist kirjavahetust töötasu arvestamise teemal. 01.03.2011 teatas tööandja avaldajale lepingu lõppemisest avaldaja haiguslehe lõppemisele järgnevast päevast. Peale avaldajapoolset teadet töövõimetuslehe lõpetamisest 15.04.2011 teatas tööandja 18.04.2011, et tööleping lõppes 16.04.
2. Avaldaja leiab, et tegemist on tingimusliku ülesütlemisavaldusega. Tööandja sidus lepingu lõppemise avaldaja haiguslehel viibimisega, kuid töölepingu seadus ei keela lõpetada töölepingut ka töötaja ajutise töövõimetuse ajal. Seega oleks mõjuva põhjuse olemasolul tööandja saanud lepingu lõpetada 31.01.2011 tehtud ülesütlemisavalduse alusel selles märgitud ajast 16.02.
3. Töölepingu seaduse seletuskirja selgituste kohaselt on tingimuslik ülesütlemine töötaja jaoks ebamäärane ja sellest tulenevalt kahjulik. Ebamäärasuse kahjulikkus ilmneb eelkõige selles, et töötajal või tööandjal pole võimalik oma edasisi plaane teha. Tühisel tehingul ei ole TsÜS § 84 lg 1 tulenevalt õiguslikke tagajärgi algusest peale, mistõttu avaldaja ei vaidlusta ülesütlemise põhjust. Hagi esitamisel ning selle menetlemisel kohtus tugineb hageja tööandja poolt töölepingu ülesütlemise alusena märgitud asjaolude puudumisele, ülesütlemise tingimuslikkusele hageja kohtus ei tugine. Hageja väitel ei ole ta kunagi nõustunud ülesütlemisavalduses tööandja poolt märgitud asjaoludega ning teatas sellest tööandjale juba ülesütlemisavalduse saamisel 31.01.2011 (eelistungi 20.01.2012 protokoll, lk 50). Nimetatud asjaolu kinnitab ka kohtule esitatud väljavõte tema poolt tööandjale saadetud e-kirjast 31.01.2011 (lk 67). Samuti avaldas hageja oma vastuväited töövaidluskomisjoni istungil 02.08.2011 - teda ei olnud tööle kutsutud, ta oli haige ning haiguslehe väljastamine viibis, sest ravikindlustus puudus (TVK toimik, lk 10). Hagejal ravikindlustuskaitse kehtimiseks tööandja poolt haigekassale teatamisega hilinemist on kostja kohtus ka tunnistanud (kohtuistungi protokoll 20.01.2012; lk 53). Kohus leiab, et hageja väited tööandja poolt töölepingu ülesütlemise avalduses 31.01.2011 märgitud aluste puudumisest on põhjendatud. 31.01.2011 töölepingu ülesütlemise avalduses (lk 72) tugineb kostja lepingu ülesütlemisel töötajast (hagejast) tulenevale põhjusele

§ 88

alusel ning avalduses on toodud järgmised asjaolud: hageja asus tööle ehitaja ametikohal. Katseaja eesmärgiks oli jõuda selgusele hagejal ehitustööde teostamiseks vajalike oskuste olemasolus. Hageja ei ole peale töölähetuselt saabumist, so alates 22.12.2010 enam tööle ilmunud. Tööandja on hagejat mitmeid kordi tagasi tööle kutsunud nii telefoni kui ka e-maili teel, kuid hageja ei ole kohale ilmunud. Samuti on märgitud avalduses, et hageja on hoiatusest hoolimata eiranud tööandja mõistlikke korraldusi ning rikkunud töökohustusi. Kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades ei pea tööandja võimalikuks hagejaga töösuhte jätkamist ning tööleping lõpeb

§ 889 lg 1 p 3 alusel 15.02.2011(lk 72).

Vastavalt

§ 88

lg 1 p 3 sätestatule võib tööandja töölepingu erakorraliselt üles öelda töötajast tuleneval mõjuval põhjusel, mille tõttu ei saa mõlemapoolseid huve järgides eeldada töösuhte jätkamist, eelkõige kui töötaja on hoiatusest hoolimata eiranud tööandja mõistlikke korraldusi või rikkunud töökohustusi. Konkreetseks töökohustuste rikkumiseks on ülesütlemisavalduses märgitud hageja poolt peale 22.12.2010 tööle mitteilmumine. Kohtus tuvastatud asjaoludel oli tööle mitteilmumise põhjuseks hageja haigestumine. Perearst Irina Kallaste poolt raviloost esitatud väljavõtte kohaselt on hagejal diagnoositud põlveliigese sisemisi kahjustusi, 27.12.2011 jäi hageja koju ning ta vajas tõendit tööle esitamiseks. 28.12.2010 suunati hageja kirurgi vastuvõtule ning järgnes ravi määramine (lk 62). Hageja haigestumist kinnitab ka talle töövõimetuslehe väljastamine. Kostja väited hageja mitmel korral tööle tagasikutsumisest ei ole kohtus tõendamist leidnud. Samuti leiab kohus, et tõendamist ei ole leidnud ka hageja pahatahtlikkus 10.01.2011 tööle mitteilmumise põhjustest teatamata jätmisel. Hageja on kinnitanud, et ta ei teadnud uuest lähetuse ajast ning tema mitteteadmine võib kohtu hinnangul olla seletatav teatamise osas ilmnenud asjaoludega. Tunnistaja R A`a ütluste kohaselt rääkis ta uuest töölähetuse ajast ja kogunemise kohast olles laeval ühise laua taga. Hageja küsimusele seal alkoholitarvitamise kohta, vastas tunnistaja järgmist: “Üks noor poiss, kes oli U Lga Umppilas ühel objektil, tarvitas alkoholi ja U L võttis ise purgi või kaks õlut” (lk 177). Kohus nõustub hagejaga selles, et kostja poolt hagejale piletite broneerimine ei tõenda veel iseenesest hagejat teavitamist nimetatud asjaoludest. AS-i Tallink Grupp kinnitus/arve 06.01.2011 tehtud broneeringust 6-le isikule 10.01.2011 kell 11.00 väljuvale laevale (lk 48) ja AS Tallink Grupp väljastatud kirjalik kinnitus U L nimele 06.01.2011 kostja poolt pileti broneerimisest (lk 64) tõendavad vaid tööandja tegevust uue lähetusega seoses. Seda, et kostja oleks hagejaga suhelnud uue lähetuse aja suhtes ka peale 22.12.2010 Soomest Eestisse naasmist, ei ole kostja tõendanud. Kohus leiab ka, et kostja väited hageja poolt töötaja kohustuste rikkumisest seoses tööandjale haigestumisest teatamata jätmisega (

§ 15

lg 2 p 10), samuti tema pahatahtlikkusest seoses tervisliku seisundi varjamisega, ei ole antud juhul töölepingu ülesütlemise põhjendamisel arvestatavad, sest nimetatud asjaoludele ei ole kostja 31.01.2011 töölepingu ülesütlemisavalduses ega ka töölepingu lõpetamisest teatamisel 18.04.2011 tuginenud. Kostja ei ole tõendanud ka hageja hoiatamist ega kostja antud korralduste eiramist. Hageja töö suhtes ei ole kostja pretensioone esitanud ning nimetatud pretensioonide puudumist kinnitas ka tunnistaja R A oma ütlustes: „Hageja tööga jäin rahule.” (lk 175). Eeeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kostja ei ole tõendanud töölepingu ülesütlemisavalduses töölepingu lõpetamisel

§ 88

lg 1 p 3 alusel märgitud asjaolude esinemist, mistõttu

§ 104

lg 1 tulenevalt on hagejaga sõlmitud töölepingu ülesütlemine tühine seadusest tuleneva aluse puudumisel. Hageja on soovinud kostjaga töösuhte jätkumist (ka tööle ennistamist) ja

§ 108alusel kahju hüvitamist – töötasu väljamõistmist alates 16.04.2011 (va.

periood uue tööandja juurde tööleasumisest 17.09.2011 alates).

§ 107

lg 1 kohaselt, kui kohus või töövaidluskomisjon tuvastab, et töölepingu ülesütlemine on seadusest tuleneva aluse puudumise või seaduse nõuetele mittevastavuse tõttu tühine või vastuolu tõttu hea usu põhimõttega tühistatud, loetakse, et leping ei ole ülesütlemisega lõppenud.

§ 108

kohaselt on töötajal töölepingu õigusvastasel ülesütlemisel, kui töösuhe jätkub, õigus nõuda kahju hüvitamist, eelkõige saamata jäänud töötasu. Hüvitisest võib maha arvata osa, mille töötaja on oma tööjõu teistsuguse kasutamisega omandanud. 10 Käesolevas töövaidlusasjas ei soovi kostja tööandjana hagejaga töösuhet jätkata ja taotleb töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamisel hagejaga töölepingu lõpetamist

§ 107lg 2 kohaldamisel kohtuotsusega.

Kohus on hagejale käesoleva kohtumenetluse käigus, seejuures ka Riigikohtu lahenditele tuginedes, selgitanud, et kehtiv töölepinguseadus ei sätesta sellist õiguskaitsevahendit nagu tööle ennistamine ning

§ 107lg 2 tulenevalt võib kohus tööandja taotluse alusel töölepingu lõpetada.

Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-7-11 tehtud otsuse p 13 märkinud järgmist: „Kui kehtinud töölepingu seaduse järgi oli töötajal töölepingu ebaseadusliku lõpetamise korral otsustusõigus, kas taotleda tööle ennistamist või loobuda ennistamisest, nõudes sellekohast hüvitist, siis kehtiv töölepingu seadus võimaldab töövaidlusorganil ühe poole taotlusel töösuhte lõpetada. Nii sätestatakse

§ 107

lg-s 1, et kui töövaidlusorgan tuvastab, et töölepingu ülesütlemine on seadusest tuleneva aluse puudumise või seaduse nõuetele mittevastavuse tõttu tühine või vastuolu tõttu hea usu põhimõttega tühistatud, loetakse, et leping ei ole ülesütlemisega lõppenud. Sellisel juhul lõpetab töövaidlusorgan tööandja või töötaja taotlusel töölepingu alates ajast, kui see oleks lõppenud ülesütlemise kehtivuse korral (

§ 107lg 2).

Seega, kui tööandja või töötaja on taotlenud töölepingu lõpetamist, siis üldjuhul tööleping ka lõpetatakse ning töövaidlusorgan mõistab

§ 109

lg 1 järgi tööandjalt välja töötaja kolme kuu töötasu suuruse hüvitise.” Sama seisukoht on väljendatud ka Riigikohtu lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-60-12. Seega, tulenevalt kostja taotlusest ja

§ 107

lg 2 sätestatust, lõpetab kohus hagejaga sõlmitud töölepingu alates ajast, kui see oleks lõppenud ülesütlemise kehtivuse korral, s.o. käesolevas asjas vastavalt 01.03.2011 kostja poolt hagejale edastatud teatisele töövõimetuslehe lõppemisele 15.04.2011 järgnevast päevast, s.o. alates 16.04.2011. 16.04. 2011 lõpetas kostja hagejaga töölepingu 31.01.2011 väljastatud töölepingu ülesütlemisavalduse alusel (TVK toimik, lk 46). Vastavalt

§ 109

lg 1 sätestatule, kui kohus või töövaidluskomisjon lõpetab töölepingu käesoleva seaduse § 107 lõikes 2 nimetatud juhul, maksab tööandja töötajale hüvitist töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses.

§ 109

lg 1 teises lauses toodu kohaselt võib kohus või töövaidluskomisjon hüvitise suurust muuta, arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huve. Kostja palub kohtul jätta

§ 109lg 1 ettenähtud hüvitise välja mõistmata.

Kohus peab põhjendatuks antud töövaidluse asjaolusid arvesse võttes vähendada

§ 109

lg 1 märgitud hüvitise suurust ning välja mõista kostjalt hageja kasuks hüvitis ühe kuu keskmise palga ulatuses. Väljamõistetava hüvitise suuruse vähendamisel võtab kohus arvesse hageja käitumist antud töösuhtes, s.o. oma haigestumisest teatamist alles tööandja poolt töölepingu ülesütlemise avalduse saamisel 31.01.2011, hageja suhtelist lühiajalist töötamist antud tööandja juures (tööülesannete täitmist vaid perioodil 04.12.2010 kuni 21.12.2010) ning ka huvi puudumist kostjaga töösuhte jätkamise suhtes: vaatamata kostja ekirja teel saadetud kutsetele, ei läinud hageja kordagi kostja kontorisse palga arvestuse osas selgituste saamiseks (kostja e-kirjad 09.02.2011, 14.02.2011, 22.02.2011 (TVK toimik, lk 4144) ega ilmunud ka tööle töövõimetuslehe lõppemisele järgneval tööpäeval – 18.04.2011, teatades haiguslehe lõppemisest 15.04.2011 tööandjale e-kirja teel 18.04.2011 (TVK toimik, lk 47). Hageja väited tööandja poolt talle makstud lähetusraha summas 9000 krooni arvamisest tema töötasu hulka, ei ole kohtu hinnangul põhjendatud. Hageja tuginemine seejuures Riigikohtu lahendile 3-3-1-86-10 ei ole asjakohane. Nimetatud haldusasjas oli tegemist maksuhalduri otsuse vaidlustamisega tööjõu rentimisega tegeleva firma poolt. Riigikohus on 11 oma lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-117-11 p 20 märkinud järgmist: „Kolleegium jääb varasemas praktikas väljendatud seisukoha juurde, et töölähetuse päevaraha ei ole käsitatav palgana (vt Riigikohtu 7. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-11, p 15). Päevarahana tehtud väljamakseid tuleb käsitada palgatuluna olukorras, kus töölähetused ei ole tuvastatud (vt Riigikohtu 9. veebruari 2011. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-86-10, p 18). Ka 1. juulist 2009 kehtiva

§ 5

lg 1 p-st 5 ja §-st 40 ning korrast järeldub, et töötasu ja päevaraha ei ole samastatavad. Töötasu makstakse töö eest, päevaraha aga teeloleku ja lähetuskohas viibimise aja eest.“ Vastavalt poolte vahel sõlmitud töölepingule nr 295 p 4.1 on hageja põhipalk 10 000 krooni kalendrikuus (lk 169) ning sõltuvalt töötaja töötulemustest võib tööandja maksta töötajale lisatasu (p 4.2). Tööülesannete täitmise kohaks on töölepingu järgi Eesti Vabariik ning lepingu p 5.2 kohaselt on tööandjal vajadusel õigus saata töötaja lähetusse, tasudes selle eest Eesti Vabariigis kehtiva töölähetuse korra ja määrade ulatuses. Lisaks on pooled töölepingus veel kokku leppinud, et töötasu suuruseks on 6 eurot tunnis ning sellele lisaks maksab tööandja lähetusraha 500 krooni päevas ja toiduraha 10 eurot päevas (lk 171). Seega, vastavalt töölepingule olid pooled leppinud kokku töölähetuses oldud aja eest lähetusraha maksmises, mistõttu kohtu poolt tuvastatud asjaoludel hagejale lähetusrahana makstud summade arvamiseks töö eest makstava tasu hulka puudub alus. Hageja kinnitas kohtus, et ta ei vaidlusta tööandja poolt töötatud aja eest välja makstud tasu suurust. Vastavalt kostja väljastatud palgateatisele (lk 141) on arvestatud hagejale kuupalka 8588 krooni ja lisatasu 8774 krooni, kokku 17 362 krooni (1109.63 eurot). Hageja arveldusarvele on maksude mahaarvamise järel 10.01.2011 üle kantud 843.29 eurot (s.o. vastavalt 13 194.62 krooni; lk.142).

§ 29

lg 8 kohaselt kehtestab Vabariigi Valitsus keskmise töötasu maksmise tingimused ja korra. 11.06.2009 määrusega nr 91 vastu võetud korra kohaselt kuni 31.12.redaktsiooni § 2 lg 3 teise lause kohaselt, kui töötaja ei ole tööandja juures töötanud ühte tervet kalendrikuud, võetakse keskmise töötasu arvestamisel aluseks töötasu alates tööle asumise päevast kuni päevani, mil on vaja arvutada keskmist töötasu. Vastavalt kostja arvestusele (lk 110111) ja kohtus antud selgitusele sisaldas hagejale arvestatud tasu ka kokkulepitud toiduraha summas 180 eurot, mistõttu nimetatud summa töötasuna arvesse võtmisele ei kuulu. Seega moodustab hagejale töötatud aja eest (155 tundi) arvestatud töötasu 1109.63 - 180 = 929.63 eurot. Kostja esitatud tööaja tabeli järgi (lk 112) on hageja täitnud tööülesandeid 04.12.2011 20.12.2011 – 17 päeva jooksul. Seega moodustab tema keskmine päevatasu nimetatud perioodil vastavalt 929.63 : 17 = 54,68 eurot ning keskmine töötasu kuus (arvestusega keskmiselt 22 tööpäeva kuus) 1203.05 eurot (bruto), milline summa kuulub ka

§ 109teises lauses sätestatu kohaldamisel kostjalt hageja kasuks hüvitisena väljamõistmisele. Kohtukulude jaotus Ts

MS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 173 lg 4 kohaselt menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluses kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 162 lg 4 tulenevalt võib kohus jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Käesolevas asjas leiab kohus, et seoses hageja nõuete osalise rahuldamisega peab kohus põhjendatuks jätta poolte menetluskulud poolte endi kanda. 12 TsMS § 452 lg 1 kohaselt tehakse kohtuotsus avalikult teatavaks kohtukantselei kaudu. TsMS § 453 lg 1 ja 2 kohaselt kohtuotsuse kohtukantselei kaudu teatavakstegemine ei välista ega piira kohtu kohustust toimetada kohtuotsus menetlusosalistele kätte. Kohus juhindus veel TsMS § 173; 441-442, 632 nõudeist. Kohtunik Ärakiri õige Nooremreferent (allkiri) (allkirjastatud digitaalselt) Irma Külavee Lea Herne Tartu Ringkonnakohtu 25.01.2013 RESOLUTSIOON 1. Jätta Viru Maakohtu 13. juuli 2012 otsuse resolutsioon muutmata, kuid muuta selle otsuse õiguslikke põhjendusi. 2. Jätta U L apellatsioonkaebus ja Seve Ehituse AS vastuapellatsioonkaebus rahuldamata. Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus poolte endi kanda. Kohtuotsus jõustus 28. veebruaril 2013. a Tartu Ringkonnakohtu kohtuotsusega. Nooremreferent Lea Herne 13