KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ulvi Loonurm ja Ande Tänav Otsuse tegemise aeg ja koht 31.10.2012, Tallinn Tsiviilas

) § 116 lg

1. A J allkirjastas dokumendid ühe pakina, kuna hageja palus tal seda teha. Esimese astme kohtu otsus
2. 19.03.2012 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 16 088.73 eurot, millest 1278.23 eurot on kostja poolt õigeks võetud põhivõlgnevus laenulepingu alusel, 1508.31 eurot töövõtutasu maksmise kohustusest tulenev kostja võlgnevus, 5751.60 eurot tulemustasu maksmise kohustusest tulenev kostja võlgnevus, 1508.31 eurot töövõtutasu maksmisega viivitamise eest ja 5751.60 eurot tulemustasu maksmisega viivitamise eest sissenõutavaks muutunud viivis, 289.35 eurot laenulepingulise põhivõlgnevuse maksmisega viivitamisest tulenev sissenõutavaks muutunud viivis kohtuotsuse tegemise aja seisuga ja 1.33 eurot laenulepingu alusel tasumisele kuuluv intress ja alates kohtuotsuse tegemise päevast tulevikus sissenõutavaks muutuv viivis VÕS §-s 113 sätestatud määras laenulepingulise põhivõlgnevuse summalt 1278.23 eurot kuni põhivõlgnevuse täieliku tasumiseni. Kohus jättis menetluskulud kostja kanda.
3. Kostja tunnistas hageja nõuet laenu põhisumma tagastamise osas 1278.23 euro ulatuses. Kohus leidis, et nimetatud osas tuleb rahuldada hageja nõue kostja õigeksvõtu alusel.
4. Pooled vaidlesid selle üle, kas hageja ja kostja vahel on sõlmitud kehtiv töövõtuleping ning kas sellest tulenevalt on hagejal õigus nõuda kostjalt arve nr 251-3659 tasumist. Kostja leidis, et isegi juhul, kui poolte vahel oli sõlmitud töövõtuleping, oli kostjal õigus keelduda ülemäära suure arve tasumisest töös esinenud puuduste tõttu.
5. Hinnates kogumis asjas kogutud tõendeid, leidis kohus, et poolte vahel oli sõlmitud töövõtusuhe nende tingimuste alusel, mis kajastusid hageja 21.05.2009 hinnapakkumises nr
6. Poolte vahel puudus vaidlus selles, et hageja esitas kostjale pakkumise ja sai sellele endale teadaolevalt kostja nõustumuse. Kostja eest kirjutas hinnapakkumisele ja tööde vastuvõtmise aktile alla kostja nõukogu liige A J. 21.

§ 116

lg-st 1 tuleneb, et tahe tegutseda teise isiku nimel tehingu tegemisel ei pea olema väljendatud otsese tahteavaldusega.

§ 116

lg 2 kohaselt aga eeldatakse majandus- või kutsetegevuses tegutseva isiku puhul, et tema töötajate või muude isikute poolt tehtud tehingud, kelle tegevuse eest juriidiline isik vastutab, on tehtud majandus- ja kutsetegevuses tegutseva isiku nimel. Kirjeldatud juhtumil ei pea kolmandad isikud esindaja volitusi eraldi kontrollima (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-20-02). Kohus leidis, et A J oli isik, kelle tegevuse eest kostja vastutas ning kes tegutses äratuntavalt kostja majandus- ja kutsetegevuses. Sellises olukorras ei oma tähendust see, milline oli kostja ja A Ji vaheline sisesuhe. A J oli nõukogu liikmena vaieldamatult kostjaga seotud ning

5 § 116 lg 2 ei näe ette, et majandus- või kutsetegevuses tegutsev isik peaks vastutama üksnes oma töötajate tegevuse eest.

1. Hageja saatis 21.05.2009 hinnapakkumise e-postiga A Jile ning viimane kirjutas sellele alla tellija esindajana. EAS-st edastatud tõenditest nähtub, et kostja esitas EAS-le eksporditurunduse toetuse taotluse koos lisadega, milles oli A J ära märgitud kui kostja nõukogu liige, kelle kohustuseks on ettevõtte strateegiline juhtimine. Toetuse väljamaksmise taotlusi on EAS-le hiljem esitanud A J, samuti on tema poolt esitatud projekti vahe- ja lõpparuanne. EAS-le on kostja poolt toetuse saamise tõendusena esitatud AS Estravel arve A Ji lennukipiletite eest Stockholmi 10.09.2009, mis on tasutud kostja poolt 24.09.
2. Samuti on EAS-le esitatud Reval Hotel Ridzene arve A Ji ööbimise eest 03.-04.10.
3. Nimetatud arved on EAS-le esitanud kostja juhatuse liige J J 05.11.
4. Lennu ning ööbimise ajal ei olnud A J kostja juhatuse liige, kuid kostja on teda sisuliselt käsitlenud isikuna, kes tegutseb kostja esindajana ja kelle tegevuskulud katab kostja.
5. Kohus leidis, et EAS-le esitatud dokumentatsioonist nähtub selgelt, et kostja kasutas A Jit oma igapäevases majandustegevuses kogu selle perioodi jooksul, mil A J oli kostja nõukogu liige. Seega vastutab kostja A Ji tegevuse eest sõltumata sellest, et nimetatud isik oli kostja nõukogu, mitte juhatuse, liige. Hagejal oli õigus eeldada, et töövõtuleping, millele A J on allkirja andnud, on sõlmitud kostja nimel. Kostja ise ei ole esile toonud ühtegi põhjendust selle kohta, miks A J kostja esindajana lepingule alla kirjutas, kui sellise allkirja andmise eesmärgiks ei olnud luua siduvat kohustust hageja ja kostja vahel. Kohus leidis, et kostja kiitis hagejaga sõlmitud tehingu oma tegevusega heaks. Kostja ei esitanud tõendeid, millest nähtuks, et kostja seaduslik esindaja J J oleks esitanud vastuväited hagejaga sõlmitud tehingule või keeldunud lepingu sõlmimisest põhjusel, et hind oli kostja jaoks ebasobiv. Asjas kogutud tõenditest nähtub vastupidine. EAS-st edastatud tõenditest nähtub, et kostja esitas EAS-le eksporditurunduse toetuse taotluse koos lisadega ning taotlus oli allkirjastatud kostja seadusliku esindaja J Ji poolt 05.06.
6. EAS tegi 18.08.2009 otsuse kostja eksporditurunduse toetuse taotluse rahuldamiseks ja määras kostjale toetuse andmise suuruses 1 500 000 krooni.
7. Kostja väitis, et kuna hinnapakkumise allkirjastas kostja nõukogu liige, puudus poolte vahel kokkulepe teenuse hinna osas. Kostja sisuliselt möönis, et oli hagejalt kokkulepitud töö vastu võtnud ning järelikult oli kostja andnud oma heakskiidu hagejaga sõlmitud tehingule. Kostja ei ole esile toonud ühtegi asjaolu ega tõendit, millest nähtuks, et kostja ei andnud heakskiitu hageja hinnapakkumises toodud hinnale. Et kostja kiitis heaks tema nõukogu liikme poolt hagejaga sõlmitud tehingu nendel tingimustel, mis olid kirjas hinnapakkumises, tuli kostjal neid tingimusi täita. Asjaolul, et kostja ei allkirjastanud hageja saadetud arveid, ei ole õiguslikku tähendust. Arve on raamatupidamislik maksedokument, mis iseenesest ei loo ega lõpeta õiguslikke kohustusi. Arvete kättesaamist hagejalt ei ole kostja eitanud.
8. 08.06.2009 oli hageja saatnud kostjale teenuse osutamise akti nr 093659, milles pooled kinnitasid, et tööd on tehtud vastavalt hinnapakkumisele nr 3659 ning hagejal on õigus esitada kostjale tehtud tööde eest arve, samuti õigus nõuda tulemustasu projekti realiseerumisel. Aktile kirjutas kostja eest alla A J. Seega kostja võttis hageja poolt teostatud tööd vastu ja kasutas neid edukalt toetuse taotlemisel EAS-lt. Kostja ei esitanud tähtaegselt ega hiljem hagejale teostatud tööde osas mitte ühtegi põhjendatud pretensiooni. Kohtumenetluse käigus ei olnud kostja suuteline selgitama, millised puudused esinesid tema hinnangul teostatud töödes, mis oleks kostjale andnud aluse osaliselt või täielikult keelduda hageja poolt esitatud arve tasumisest. Kohus nõustus hageja väidetega, mille kohaselt tõendab töös puuduste puudumist EAS-i otsus taotlus rahuldada ja väljastada kostjale soovitud toetus. Kuna kostja on hagejalt töö vastu võtnud ja hageja kui töövõtja tasunõue on muutunud sissenõutavaks, tuleb hageja tasu nõue rahuldada.
9. Hinnapakkumise lk 2 järgi oli projekti eesmärgiks projekti koostamine, mitte selle elluviimine. EAS-i toetuse tagasinõudeotsus oli tehtud pärast hageja poolt arve esitamist ja 6 pärast praeguse menetluse algust. Tulemustasu oli kirjas juba kostjale 05.04.2011 saadetud võlatunnistuses. Poolte vahel sõlmitud lepingu tingimused sisaldusid hinnapakkumises, mis nägi ette, et projekti realiseerumisel on hagejal õigus tulemustasule kas 3% või 5% ulatuses rahastamisotsuse summast, sõltuvalt toetussumma suurusest. Hinnapakkumine nägi ette, et hagejal tekib õigus esitada tellijale tulemustasu arve pärast EAS-i poolt taotluse rahastamise otsuse langetamist. EAS tegi 18.08.2009 otsuse kostja eksporditurunduse toetuse taotluse rahuldamiseks ja määras kostjale toetuse andmise 1 500 000 krooni. 06.04.2011 edastas hageja kostjale tulemustasu arve e-postiga.
10. 20.12.2011 tegi EAS otsuse tunnistada tagasiulatuvalt kehtetuks 18.08.2009 otsus kostjale toetuse võimaldamise kohta ja nõuda kostjalt tagasi projekti raames väljamakstud toetus 3920.87 eurot. EAS asus seisukohale, et kostja ei kasutanud toetust ettenähtud tingimustel.
11. Kohus leidis, et lepingu järgi oli hageja kohustuseks üksnes nõuetele vastava taotlusdokumentatsiooni koostamine ning selle koostamise eest oli hagejal õigus saada tasu kindlas kokkulepitud summas sõltumata sellest, kas EAS taotluse rahuldab või mitte. Taotluse rahuldamise korral oli aga hagejal õigus saada tulemustasu ning lepingu p 4 seostas tulemustasu saamise õiguse selgelt ja ainult EAS-i poolt taotluse rahastamise otsusega. Kuivõrd hageja kohustused lõppesid pärast dokumentatsiooni üleandmist, puudusid hagejal kohustused ja õigused täiendavalt tagada, et kostja täidab kõik need tingimused, mille täitmisel on tal õigus jätkuvalt EAS-lt toetust saada. Projekti täieliku realiseerumise tagamine ei olnud hageja kohustuseks ning hagejal puudusid selliseks tegevuseks ka sisulised võimalused. Poolte vahel sõlmitud leping ei näinud ette, et hageja õigus tulemustasu saamisele kaoks siis, kui EAS teeb pärast taotluse rahuldamist täiendava otsuse toetuse tagasinõudmise kohta. EAS tegi kostjale toetuse väljamaksed, kuid kostja ise täitis projekti vaid minimaalsel määral. Kostja ei viinud ellu neid abikõlbulikke tegevusi, milliste eest ta oleks EAS-lt pidanud toetust saama ja mille eest ta toetust ka sai. Millistel põhjustel jäi projekti realiseerimata, ei oma praeguses vaidluses sisulist tähendust. Ettevõtja ei saa keelduda projekti koostajale tulemustasu maksmisest ettekäändel, et tal endal ei ole projekti edasine realiseerumine enam õnnestunud või ta ei ole projekti edasist realiseerimist enam vajalikuks pidanud. Eeltoodu alusel tuleb rahuldada hageja tulemustasu 5751.60 euro nõue.
12. Kohus leidis, et VÕS § 397 lg-t 1 ei saa tõlgendada kitsendavalt ehk selliselt, et intressi tuleb tasuda üksnes nende laenude puhul, mille andjate majandus- ja kutsetegevus seondub otseselt laenude väljastamisega. Eeldada, et tavaline ettevõtja annab ettevõtlusega seoses oma äripartneritele või klientidele laenu tasuta ehk intressivabalt, ei ole võimalik. Poolte vahel puudus vaidlus selles, et laen anti kostjale seoses poolte majandus- ja kutsetegevuses toimunud tehingutega ning seega tuleb kostjal tasuda hagejale laenult intressi. Kuna poolte vahel puudub kokkulepe intressi suuruse osas, tuleb kostjal intressi tasuda VÕS §-s 94 sätestatud määras.
13. Kohus leidis, et hageja 21.05.2009 e-kirja saab lugeda VÕS § 16 lg 1 alusel laenulepingu sõlmimise pakkumiseks. Pakkumises oli kirjas laenu summa (40 000 krooni) ning laenu tagastamise tähtaeg ehk aeg, millal EAS on kostjale laenu üle kandnud. Asjas kogutud tõenditest ei nähtu, et kostja ei oleks nõustunud sõlmima laenulepingut nendel tingimustel, mis olid kirjas hageja pakkumuses. Kostja nõustumist väljendab laenu osaline tagastamine pärast EAS-lt toetussumma ülekandmist. Kuna kostja pidi pärast toetuse saamist EAS-lt maksma ära kogu laenulepingust tuleneva võlgnevuse ning koos sellega intressi, rikkus kostja laenulepingut. Hageja laenulepingust tulenev intressi- ja viivisenõue tuleb rahuldada. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista ajavahemiku 01.-19.06.2009 eest intress 1.33 eurot, kohtuotsuse tegemise päevaks sissenõutavaks muutunud viivis laenu põhisummalt VÕS §-s 113 määras alates 19.06.2009 suuruses 289.35 eurot. Alates kohtuotsuse tegemise päevast tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista tulevikus sissenõutavaks muutuv viivis VÕS §-s 113 sätestatud määras laenulepingulise võlgnevuselt 1278.23 eurot kuni põhivõlgnevuse täieliku tasumiseni. 7
14. Vaidlus selles, et kostja sai hageja arved kätte, kuid jättis need õigeaegselt tasumata, puudus. Töövõtutasu 1508.31 eurot on kostjal tasumata alates 16.06.2009 ning arvestades lepingus sätestatud viivise määra 0,7% päevas, on päevas tasumisele kuuluva viivise summaks 10.56 eurot. Tulemustasu 5751.60 eurot on kostjal tasumata alates 14.04.2011 ning arvestades lepingus sätestatud viivise määra 0,7% päevas, on ühes päevas tasumisele kuuluva viivis 40.26 eurot. Hagiavalduse esitamise päevaks oli hageja sissenõutavaks muutunud viivise summa töövõtutasunõudelt 7191.36 eurot ja tulemustasu nõudelt 563.64 eurot ehk kokku 7755 eurot. Hageja palus töövõtu tasunõudelt välja mõista sissenõutavaks muutunud viivise kuni 1508.31 euroni. Tulemustasult palus hageja kostjalt välja mõista viivise kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi lepingus sätestatud määras kuni tulemustasu täieliku tasumiseni, kuid kogumis mitte üle tulemustasu summa ehk mitte üle 5751.60 euro. Eeltoodu alusel tuleb kostjalt välja mõista hagiavalduse esitamise ajaks töövõtutasu summalt sissenõutavaks muutunud viivis 1508.31 eurot. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista tulemustasult otsuse tegemise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis 5751.60 eurot, kuna hageja soovis kostjalt tulemustasult välja mõista viivise kuni tulemustasu summani. Apellatsioonkaebus
15. Kostja palub tühistada maakohtu otsuse osas, millega kohus mõistis kostjalt välja 14 810.50 eurot ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud vastustaja kanda.
16. Kohus hindas tõendeid ebaõigesti ja tuvastas alusetult poolte vahel töövõtulepingu sõlmimise 21.05.2009 hinnapakkumise tingimustel. Kostja ei ole aktsepteerinud hinnapakkumist nr 3659 ega teenuse osutamise akti, kuna see ei olnud allkirjastatud kostja juhatuse liikme poolt. Kostja poolt täielikult allkirjastamata oli 08.06.2009 arve nr 2513659, seega ei olnud ka see kostja poolt aktsepteeritud. Seejärel hageja tunnistas, et seda tõepoolest ei allkirjastanud juhatuse liige, vaid nõukogu liige, kuid väitis, et nõukogu liikmel oli (notariaalne või vähemalt lihtkirjalik) volikiri kostja esindamiseks. Kostja eitas sellise volikirja olemasolu, mille järel hageja esitas oma väite tõendamiseks taotluse tõendite kogumiseks. Hageja taotluste rahuldamisest hoolimata ei ole asja materjalide juures ühtegi volikirja kostja esindamiseks nõukogu liikme A Ji poolt.
17. Maakohus kohaldas ebaõigesti

§ 116lg-t 1.

See säte kohalduks siis, kui kostja vastutaks A Ji eest töösuhtest või mõnest muust õigussuhtest tulenevalt. Kohus ei tuvastanud A Ji töösuhet, vaid leidis abstraktselt, et kostja vastutab ka nõukogu liikmena kostja strateegilise taseme juhina tegutsenud A Ji eest. Selline põhjendus on alusetu. Seadusest ei tulene, et äriühing vastutaks nõukogu liikme eest. Nõukogu liikmel puudub seadusest tulenevalt õigus äriühingut kolmandate isikute ees esindada.

1. Riigikohtu lahendil nr 3-2-1-20-02, mis käsitles olukorda, kus isikul oli äriühingu nimel volitus lepingut sõlmida ning isik tegutseski tavaliselt äriühingu nimel lepingute sõlmimisega, on praeguse asjaga olematu analoogia.
2. Maakohtu poolt on asjakohatu viidata A Ji tegutsemisele kostja strateegilise juhina välisturgudel ning seda veel oluliselt hiljem pärast väidetava lepingu sõlmimist 21.05.
3. Näivusvolitus ei saa tekkida a) tagantjärgi ja b) tegutsemisega piirkonnas ja alal, mis kuidagi ei seondu pooltevahelise lepingu sõlmimisega.

§ 116

lg 2 kohaldamiseks oleks pidanud hageja tõendama, et kostja kasutas nõukogu liiget 1) enne lepingu sõlmimist, 2) oma esindajana samalaadsetes tehingutes ja 3) et kostja vastutab A Ji eest. Seda ei tõendatud ega ole ka toimunud, vaid vastupidi, eelmise lepingu poolte vahel sõlmis ja arve allkirjastas kostja juhatuse liige. Seega hageja oli teadlik, et kostjat esindab nimetatud küsimuses juhatuse liige, mitte nõukogu liige. Nimetatud teadmist tõendab tegelikult ka asjaolu, et kõik hageja poolt ettevalmistatud dokumendid (hinnapakkumine, akt ja arve) olid vormistatud allkirjastamiseks kostja juhatuse liikme 8 poolt, see tähendab kõikidele dokumentidele oli ette valmis trükitud kostja juhatuse liikme nimi.

1. Isegi kui kostja oleks kohustatud tasuma hagejale tasu tehtud töö eest (ilma kirjaliku lepinguta), siis kindlasti puudus kostja ja hageja vahel kokkulepe tulemustasu maksmise kohta. Seda tõendab ka asjaolu, et hageja on tulemustasu nõude ja arve kostjale esitanud esmakordselt alles vahetult enne hagiavalduse esitamist (06.04.2011 arvega), kunagi varem ei ole hageja seda summat kostjalt suuliselt ega kirjalikult nõudnud. Sealhulgas ei ole hageja enda poolt esitatud tõenditest nähtuvalt varasemate läbirääkimiste käigus esitanud mingisugust nõuet tulemustasu maksmiseks. Samuti ei ole kostja (ei juhatuse ega nõukogu liikme) poolt allkirjastatud lehekülg, millel on tulemustasu sõnastus. Kostjal puuduks majanduslikult igasugune mõistlik põhjendus nõustuda tulemustasu maksmisega rahalt, mida ta ei ole reaalselt saanud. Ka nimetatud tulemustasu punkti sõnastust analüüsides saab teha järelduse, et tasu kuulus maksmisele projekti realiseerumisel ja EAS-i poolsel rahastamisel ehk raha reaalsel tasumisel EAS-i poolt.
2. Eeltoodu alusel on põhjendamatu tugineda nimetatud hinnapakkumisele hagiavalduse nõuete rahuldamisel. Kostja selgitas, et nõukogu liige allkirjastas hinnapakkumise ja tööde akti samaaegselt hageja nõudel kinnituseks selle kohta, et need anti talle üle. A J ei pidanud kostja nimel hinnaläbirääkimisi ega sõlminud vastavaid kokkuleppeid, tal puudus selleks lepingust või seadusest tulenev volitus.
3. Maakohtu otsuses toodud heakskiidu põhjendused on vastuolulised ja alusetud. Kostja ei ole tehingut heaks kiitnud ning kohatu on nõuda, et kostja tõendaks negatiivset asjaolu. Heakskiidu puudumine nähtub juba asjaolust, et kostja ei ole esitatud arvet tasunud. Jääb mõistetamatuks, kuidas kiitis kostja heaks just 21.05.2009 hinnapakkumises sisaldunud tingimused.
4. Kuna poolte vahel puudus kirjalik või suuline kokkulepe tööde tegemiseks ning kostja ei ole tehingut heaks kiitnud, siis puudub poolte vahel ka kokkulepe 1) tasu, 2) tulemustasu ja 3) viivise tasumise osas. Hageja ei tõendanud, et tal oleks õigus muul, kui 21.05.2009 hinnapakkumise alusel, tasu nõuda või kui suur tasu sellisel juhul oleks. Loomulikult peab jääma rahuldamata hageja viivise nõue määras 0,7% viivitatud summalt päevas, kuna selleks puudub kirjalik kokkulepe või heakskiit.
5. Maakohus rahuldas ebaõigesti hagi laenult arvestatud viivise ja intressi osas. VÕS § 397 lg 1 alusel kehtib intressi maksmise eeldus üksnes juhul, kui majandus- või kutsetegevuseks on laenu andmine. Hageja ega kostja ei tegutse laenude andmise alal. Viivise osas ei ole hageja tõendanud, et laen oli tähtajaline ning et kostja ei tagastanud laenu nimetatud tähtajaks. Vastustaja seisukoht
6. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
7. Kolleegium, kuulanud istungil ära poolte esindajate seletused ja tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Kolleegium ei tuvastanud maakohtu poolt menetlusõiguse normide olulist rikkumist ega materiaalõiguse normide ebaõiget kohaldamist. Kolleegium nõustub maakohtu põhjendustega ega korda neid. Samuti võtab kolleegium apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks maakohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuivõrd puuduvad kahtlused nende tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta. Alljärgnevalt vastab kolleegium apellatsioonkaebuse seisukohtadele.
8. Maakohus on otsuse p-des 28-46 asjakohaselt ja veenvalt põhjendanud, miks kehtib A.Ji poolt allkirjastatud tehing apellandi suhtes. Esmalt

§ 116

alusel, sest nii apellandi nõukogu liikme kui juhatuse liikme käitumise ja muude tehingu tegemisega seotud 9 asjaolude alusel leidsid tuvastamist isikute kaudsed tahteavaldused A.Ji tegutsemiseks äriühingu nimel. Lisaks isegi kui asuda seisukohale, et A.J ületas tehingut tehes esindusõiguse piire või tegutses esindusõiguseta, siis kiitis äriühing juhatuse liikme isikus tema tegevuse heaks. Lisaks maakohtu poolt esile toodud asjaoludele sai ilmselgelt anda eksporditoetuse dokumentatsiooni ettevalmistajale kindluse A.Ji esindusõiguse kohta dokumentatsioonis sisaldunud ekspordiplaani sisu, mille lk-l 8 avaldati EAS-le ettevõtte juhtimises osalevad võtmeisikud (nimetades neid ka juhtfiguurideks). Nimetatud isikute hulka kuuluvateks kinnitati lisaks juhatuse liikmele ka A.J kui „ettevõtte tegevuses aktiivselt osalev omanik ja nõukogu liige, kes tegeleb toodangu realiseerimisega ja välissuhtlusega (t I kd lk 104; e-kiri, millest nähtub, et muuhulgas selle dokumendi valmistas ette ja saatis 05.06.2009 kostjale hageja, samas lk 25). Seega ei oma käesoleva vaidluse seisukohalt tähendust, et hagejal ei olnud esitada ühtegi kirjalikus vormis volikirja, mis oleks tõendanud tol ajahetkel nõukogu liikme A.Ji esindusõigust.

§ 116lg 1 rakendamist on Riigikohus analüüsinud lahendis nr 3-2-1-117-07.

Maakohtu siseveendumuse kujunemine on lahendi põhjendavast osast selgelt jälgitav. Samuti on kohus seejuures hinnanud esitatud tõendeid TsMS § 232 lg 1 alusel kogumis igakülgselt, täielikult ja objektiivselt.

1. Asjaolu, et tulemustasu arve esitati kostjale alles kevadel 2011, iseenesest ei tõenda, et hagejal selline nõue kostja vastu puudub. Arve esitamine omab tähtsust viivise arvestamisel ja selles osas on maakohus asjakohaselt lähtunud arvelt nähtuvast maksetähtajast, arvestades viivist alates 14.04.
2. Tulemustasu maksmise kohustust on palutud kinnitada juba 02.06.2010 allkirjastamiseks saadetud võlatunnistuses (t I kd lk 29, 30). Ja kuigi seda ei allkirjastatud, puuduvad ka tõendid, et kostja vastuväited oleksid sisaldanud väiteid tulemustasu kohustuse puudumise kohta. Eluliselt usutav on vastustaja esindaja poolt ringkonnakohtu istungil antud seletus, et tulemustasu kohta arve väljastamisega viivitati põhjusel, et sellega oleks koheselt kaasnenud käibemaksu tasumise kohustus riigi ees äriühingu jaoks olulises summas ja seda olukorras, kus kostja oli juba niigi hagejale võlgu.
3. Tüüptingimust puudutava vastuväite esitas apellant esmakordselt alles ringkonnakohtu istungil. Vastavat käsitlust ei sisaldu apellatsioonkaebuses ega maakohtusse esitatud seisukohtades. Selles osas ei ole apellant kasutanud menetlusõigust heauskselt. Samuti ei ole ta menetluse kestel toonud esile faktilisi asjaolusid, millised annaksid aluse käsitleda 21.05.2009 lepingu p-s 4 sisalduvat tulemustasu tingimust tüüptingimusena VÕS § 35 lg 1 mõttes. Nimetatud sätte kohaselt loetakse tüüptingimuseks lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupool muu põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu. Hageja 21.05.2009 e-kirjast, millega edastati hinnapakkumine kostjale, nähtub, et poolte vahel olid eelnevalt läbirääkimised toimunud – „Saadan siis lubatult uuendatud hinnapakkumise. Püsitasu kokkuleppel …“ (t I kd lk 23). Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-56-08 asunud seisukohale, et juhul, kui pooled vaidlevad tüüptingimuse sisu üle, peab kohus kontrollima tüüptingimuse kehtivust ka siis, kui pooled ise ei ole sellele tuginenud. Kuna käesolevas asjas puudub alus asuda seisukohale, et tegemist oli tüüptingimusega, ei pea kohus selle kehtivust sellest vaatenurgast ka kontrollima. Samas isegi kui oleks tegemist tüüptingimusega, ei anna tsiviilasjas tuvastamist leidnud asjaolud alust pidada seda tingimust tühiseks VÕS §-s 42 sätestatud alustel. Kehtiv tüüptingimus kuulub aga täitmisele samaväärselt muude lepingutingimustega (VÕS § 76 lg 1).
4. Apellandi poolt VÕS §-le 397 antud tõlgendusega kolleegium nõustuda ei saa. Laenuintress on tasu laenu kasutamise eest ja viidatud sättes sisaldub eeldus, et teistsuguste kokkulepete puudumise korral on laenuandja poolt majandus- või kutsetegevuses antud laen tasuline ning sellelt arvestatakse intressi. Sama põhimõte sisaldub VÕS §-s 28, mille lg 1 kohaselt eeldatakse majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingute puhul nende tasulisust. Arvestades sätte eesmärki, ei saa nõustuda 10 apellandi poolt antud kitsendava tõlgendusega, nagu oleks selleks, et lugeda laen antuks majandus- või kutsetegevuses, vajalik, et laenuandja majandus- või kutsetegevus seonduks nimelt laenude andmisega. Kolleegium nõustub maakohtuga, kelle väitel ei saa eeldada, et tavaline ettevõtja annab teisele ettevõtjale (äripartnerile või kliendile) kasutada rahasumma tasuta. Sellise olukorraga saab tegemist olla näiteks juhul, kui toimub ostuhinna järelmaksuga tasumine või lükatakse ostuhinna tasumise tähtaeg edasi, kuid käesolevas asjas anti konkreetselt lühiajalist laenu (t I kd lk 23, 24). Et laen oli antud majandustegevuses, nähtub pakkumisest – laenu pakuti oma lepingupartnerile põhjusel, et viimasel puudus vajalik omafinantseering 40 000 krooni, et saada kasutada 05.05.2009 EAS-i poolt rahuldatud nõustaja toetust (t I kd lk 16-17). Toetuse dokumentatsiooni oli koostanud laenuandja ja tema koostas nõustajana ka järgmise projekti dokumentatsiooni. Laen oli seotud laenuandja majandustegevusega.
5. TsMS § 171 lg 1 alusel jäävad apellatsioonimenetluse kulud apellandi kanda. Ulvi Loonurm Ande Tänav Imbi Sidok-Toomsalu