3-12-2142/7

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kadriann Ikkonen Määruse tegemise aeg ja koht

1. novembril 2012, Tallinn Haldusasja number 3-12-2142 Haldusasi O.S.i kaebus Eesti Vabariigi vastu avalik-õiguslikus suhtes tekitatud õigusvastase tagajärje kõrvaldamise nõudes. Menetlustoiming Kaebuse tagastamine Resolutsioon
2. Tagastada O.S.i kaebus läbivaatamatult.
3. Saata määruse ärakiri kaebaja esindajale Edasikaebamise kord Määruse peale saab esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates (HKMS § 121 lg 4, § 204 lg 1 ja 2). ASJAOLUD
4. 10.10.2012 saabus Tallinna Halduskohtule O.S.i kaebus nõudega kohustada Eesti Vabariiki Veeteede Ameti kaudu heastama O.S.ile Hiiumaal Kõrgessaare vallas Ristna tuletorni kinnistul (katastritunnus 39201:001:0282, kinnistu nr 795833) asuvate elu- ja abiruumide erastamata jätmine ning võõrandama osutatud kinnistu O.S.ile eluruumide erastamisseaduses sätestatud tingimustel. Alternatiivina palub kaebaja kohustada Eesti Vabariiki Veeteede Ameti kaudu heastama O.S.ile Hiiumaal Kõrgessaare vallas Ristna tuletorni kinnistul (katastritunnus 39201:001:0282, kinnistu nr 795833) asuvate elu- ja abiruumide erastamata jätmine, sulgema osundatud kinnistu registriosa ja viima O.S.i suhtes läbi tema poolt algatatud erastamismenetlus vastavalt seaduses sätestatud tingimustele ja korras. KOHTU PÕHJENDUSED
5. Kohus on seisukohal, et kaebus tuleb tagastada selle esitajale läbivaatamatult halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 2 p 1 alusel. Nimetatud normis sätestatakse, et kohus võib tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus, eeldades, et tema faktilised väited on tõendatud. Kaebeõigust reguleerib HKMS § 44, mille lõikes 1 sätestatakse, et kaebusega võib halduskohtusse pöörduda isik üksnes oma õiguse kaitseks. See tähendab, et isikul puudub ilmselgelt kaebeõigus, kui on ilmne, et isegi kaebuses nimetatud faktiliste asjaolude tõelevastavuse korral ei saa kaebajal olla 1 seda õigust, mida ta kaebusega kaitsta soovib. Kaebaja töötas
6. aastast Ristna tuletornis komandandina ning alates
7. aastast samal ametikohal Veeteede Ameti koosseisus ja tööandja eraldas talle praegusel Ristna tuletorni kinnistul 2-toaline elamu koos abiruumidega. Kaebusest selgub, et kaebaja esitas Kõrgessaare Vallavalitsusele eluruumi erastamise avalduse, kuid senini ei ole seda lahendatud. Kaebaja vabastati töölt Veeteede Ametist
8. aasta detsembris ning samal ajal teatati talle ka eelnimetatud eluruumi üürilepingu lõpetamisest. Kaebaja leiab, et vaidlusalune eluruum oleks tulnud talle seaduse kohaselt erastada. Kaebaja möönab, et käesoleval ajal on maatükk, millel vaidlusalune elamu asub, kinnistatud ning eluruumi erastamine eluruumide erastamise seaduse alusel ei ole võimalik, ent siiski oleks võimalik kinnistusraamatus vastav registriosa kustutada ning erastamismenetlus läbi viia või igal juhul peaks kaebajale antama võimalus see eluruum omandada riigivaraseaduse alusel sellistel tingimustel nagu oleks see pidanud olema võimalik erastamisel. Kaebaja soovib, et eluruum võõrandataks talle otsustuskorras samadel tingimustel, nagu ta oleks saanud selle varasemalt erastada.
9. Kohus on seisukohal, et kaebajal puudub nõudeõigus vaidlusaluse eluruumi võõrandamiseks eluruumide erastamise seaduses sätestatud tingimustel. Ristna tuletorni kinnistul asuv eluruumid, mida kaebaja kasutas, asub hoones, mis on muutunud kinnisasja oluliseks osaks. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 54 lg 1 kohaselt on kinnisasjaga (st. maatükiga) püsivalt ühendatud ehitised kinnisasja olulised osad ning sellest tulenevalt ulatub neile kinnisasja omandiõigus. Eluruumide erastamise seaduse (EES) §-st 3 tulenevalt on aga erastamise objektiks eluruum koos sellele vastava muu osaga ehitisest. Seega pärast vaidlusaluse hoone muutumist kinnisasja oluliseks osaks ei ole neis hoonetes asuvate ruumide erastamine EES alusel enam võimalik. Seda põhjusel, et pärast maatüki kinnistusraamatusse kandmist ei saa selle maatükiga püsivalt ühendatud ehitises asuvad ruumid olla eraldi tsiviilkäibes, mis tähendab, et ehitise aluse maa kinnistamisega lakkas olemast eluruum kui eraldiseisev asi (eluruum vallasasjana). Riigikohus on haldusasjas nr 3-3-1-23-01 tehtud lahendis samuti leidnud, et eluruumi erastamise õigust mõjutab elamu aluse maa õiguslik staatus ning kinnisomandisse kuuluv ehitis ei saa olla erastamise objektiks EES § 3 lg 1 mõttes. Erandina nähakse EES §-s 217 ette võimalus erastada korteriomandi esemeid, ent see säte ei ole käesoleval juhul asjassepuutuv, kuivõrd vaidlusalust kinnisasja ei ole korteriomanditeks jaotatud ning ESS ei anna ka mingisugust võimalust erastada korteriomanditeks jagamata kinnisasja oluliseks osaks olevas ehitises paiknevaid eluruume, ka mitte juhul, kui kinnisasja omanikuks on mõni erastamise kohustatud subjekt ning kinnisasja oluliseks osaks muutunud ehitiste vallasasjana tsiviilkäibes liikumise korral oleks eluruumide erastamine kõne alla tulnud. Seadus ei anna ka kaebajale õigust nõuda, et kinnisasja omanik selle korteriomanditeks jagaks. Sellisele seisukohale on haldusasjas nr 3-11-1503 tehtud otsuses jõudnud 22.02.2012 ka Tallinna Ringkonnakohus. Seega, isegi kui kaebajal oli varem subjektiivne õigus nõuda vaidlusaluste eluruumide erastamist, ei saa tal olla sellist õigust pärast ehitise aluse maa kinnistusraamatusse kandmist.
10. Kinnistusraamatuseaduse (KRS) § 72 lg-st 2 ei saa tuletada võimalust muuta kinnisasja oluliseks osaks muutunud elamut uuesti vallasasjaks. Kaebuses toodud paralleel Riigikohtu otsuses nr 3-2-1-26-03 käsitletud juhtumiga ei ole käesoleval juhul kohane, kuna eelviidatud lahendis käsitletud juhtum puudutas maa erastamist või hoonestusõiguse seadmist, mitte aga eluruumide erastamist. Samuti ei saa sellest lahendist teha järeldust, et avalik-õiguslikule isikule kuuluva kinnisasja kohta registrikande kustutamine KRS § 72 lg 2 alusel annaks sellel kinnistul asuvale elamule uuesti vallasasja staatuse. Kuigi kaebusest ei selgu täpselt, mis alusel vastav kanne kinnistusraamatusse tehtud on, võib oletada, et selle aluseks on otsus maa riigi omandisse jätmise kohta maareformi seaduse § 31 lg 1 p 1 alusel (riigi omandisse jäävate hoonete ja rajatiste alune ja nende teenindamiseks vajalik maa). Asjaolu, et selline haldusakt 2 võib olla õigusvastane, et lõpeta ega peata selle kehtivust ega anna veelgi vähem alust väita, et selle alusel tehtud järgnevad toimingud, sh. maa kinnistusraamatusse kandmine, oleks toimunud alusetult. Toimingu alusetus tähendab kehtiva aluse puudumist, käesolevas asjas pole isegi väidetud, kaugelt siis tõendatud, et vastav haldusakt, mille alusel maa kinnistusraamatusse kanti, oleks kehtetuks tunnistatud. Riigivaraseaduse § 33 lg 1 p 7, millele kaebaja viitab, annab võimaluse riigivara võõrandada alla hariliku väärtuse juhul, kui seadus näeb selle otseselt ette. Käesoleval juhul ei ole seadust, mis näeks ette vaidlusaluse kinnisasja harilikust väärtusest madalama väärtusega (st. erastamishinnaga) kaebajale võõrandmise. Kuna EES ei reguleeri käesolevat juhtumit, on kaebaja seisukohad nagu oleks kaebajal vaidlusaluse elamu ja selle juurde kuuluva maa võõrandamist erastamise tingimustel, ekslikud.
11. Riigivastutuse seaduse (RVS) § 11 lõike 1 kohaselt on kannatanul õigus avaliku võimu kandjalt nõuda kehtetuks tunnistatud või vastavas osas muudetud haldusakti või toimingu õigusvastaste tagajärgede kõrvaldamist. See norm on kohaldatav juhul kui avaliku võimu aktiivse tegevusel (haldusakti andmisel või toimingu sooritamisel) on olnud mingisugused tagajärjed, mida on võimalik kõrvaldada. Küll aga ei ole õigust selle normi alusel nõuda, et avalik võim teeks toimingud, millega saavutataks see tagajärg, mis avaliku võimu õigusvastase tegevusetuse tõttu saabumata jäi. RVS § 11 alusel ei saa isik nõuda sooritamata toimingute sooritamist või andmata haldusaktide andmist selleks, et saavutada tagajärg, mis oleks pidanud saabuma, ent jäi saabumata. Selleks on isikul võimalik esitada haldusorgani vastu haldusakti andmiseks või toimingu sooritamiseks kohustamise nõue. Käesoleval juhul ei saa eluruumi erastamiseks kohustamise nõuet enam esitada, sest eluruumi erastamine EES alusel on välistatud eluruumi kinnisasja oluliseks osaks muutumise tõttu.
12. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kaebus tuleb kaebeõiguse puudumise tõttu HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel kaebajale tagastada. Kaebuse tagastamisel või läbi vaatamata jätmisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud. Tulenevalt HKMS § 104 lg 5 p-st 2 ei kuulu kaebuselt tasutud riigilõiv tagastamisele. Kadriann Ikkonen kohtunik 3