← Eesti

3-11-223/67

Obsah (5)§ 212§ 213§ 223§ 116§ 108

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Oliver Kask (eesistuja), Viive Ligi, Lauri Madise Otsuse tegemise aeg ja koht 31. jaanuar 2013. a, Tallinn Haldusasja numbe

§ 212lg 1).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 213lg 1 p 5).

Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse siiski läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (

§ 223lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab 3-11-223 menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. ÕVVTK Pärnu linnakomisjoni 21.01.2009 otsusega nr 2 loeti omandireformi objektiks ühetekiline kaubalaev „Lake Lucerne“ ja tunnistati omandireformi õigustatud subjektiks 6,989 % osas E A K.
  2. Pärnu Linnavalitsuse 19.05.2009 korraldusega nr 276 otsustati alustada ÕVVTK Pärnu Linnakomisjoni otsuses tuvastatud omandiõiguse objekti kompenseerimise menetlust õigustatud subjektile.
  3. Pärnu Linnavalitsuse 07.07.2009 korraldusega nr 372 kinnitati omandireformi objektiks oleva vara maksumus ja määrati kompensatsioon summas 279 600 krooni.
  4. Pärnu Linnavalitsus teavitas 10.12.2010 E A Ki haldusmenetluse alustamisest korralduste nr 372 ja 276 kehtetuks tunnistamiseks ning palus esitada omapoolsed vastuväited lisatud korralduse eelnõu osas. E. A. K taotlust vastamise tähtaja pikendamiseks, et oodata Tallinna Halduskohtus sarnase vaidluse lahendamise tulemusi, linnavalitsus ei rahuldanud.
  5. Pärnu Linnavalitsuse 27.12.2010 korraldusega nr 617 otsustati omandireformi aluste seaduse (ORAS) § 11 lg 1, haldusmenetluse seaduse (HMS) § 64 lg 2 ja Vabariigi Valitsuse 13.07.1993 määrusega nr 216 kehtestatud õigusvastaselt võõrandatud vara eest kompensatsiooni määramise korra p-de 3, 5, 8 ja 9 alusel mitte alustada kompenseerimise menetlust ning tunnistati kehtetuks linnavalitsuse korraldused nr 276 ja
  6. Korraldusest nähtuvalt edastas Pärnu maavanem linnavalitsusele Tallinna Halduskohtu 22.12.2009 otsuse kohtuasjas nr 3-09-1475, asudes selles toodud põhjendustele tuginedes seisukohale, et puuduvad piisavad tõendid, mis kinnitaksid E. A. K vanaisa Madis Tarandi omandit laevale õigusvastaselt võõrandamise ajal. Kuna piisavaid tõendeid ei ole jätkuvalt leitud ning E. A. K ei ole vastuseks linnavalitsusele andnud teada kavatsusest täiendavaid tõendeid esitada, polnud kompensatsiooni määramine õiguspärane.
  7. ÕVVTK Pärnu maakonnakomisjoni 08.09.2011 otsusega nr 1 tunnistati ÕVVTK Pärnu linnakomisjoni 21.01.2009 otsus nr 2 kehtetuks. Otsuse kohaselt oli laeva omanikuks laevakinnistusregistri kannete kohaselt laeva õigusvastase võõrandamise ajal laevaühing ja registris nimetatud laevaühingu osanikud, kelle hulgas ei ole nimetatud taotleja vanaisa Madis Tarandit.
  8. E A K esitas Tallinna Halduskohtule kaebused Pärnu Linnavalitsuse 27.12.2010 korralduse nr 617 ja ÕVVTK Pärnu maakonnakomisjoni 08.09.2011 otsuse nr 1 tühistamiseks. Kaebuse põhjendused Pärnu Linnavalitsuse korralduse tühistamise nõuet puudutavas osas olid järgmised: 1) korralduses puuduvad varasemate korralduste kehtetuks tunnistamise õiguslikud alused. ORAS § 11 lg 1 määratleb omandireformi objektiks tunnistamise, mis ei ole linnavalitsuse pädevuses, ning korralduste andmisel ei saanud linnavalitsus seetõttu nimetatud normist lähtuda, sest antud asjaolu tuvastamine on ÕVVTK maakonnakomisjonide pädevuses. Korralduses viidatud korra p 3, 5, 8, 9, on menetlusnormid, mis ei sisalda korralduse tühistamise materiaalõiguslikke aluseid. Seega puudus õiguslik alus korralduse vastuvõtmiseks; 2) menetluse alustamise korraldus oli täidetud ning seda ei olnud võimalik kehtetuks tunnistada. Samuti puudus linnavalitsusel õigus keelduda kompenseerimise menetluse alustamisest. Maavanema ettekirjutus ei saa olla aluseks varasemate korralduste kehtetuks tunnistamisele. Ettekirjutus ei kohusta korraldusi kehtetuks tunnistama, vaid viima kooskõlla seadusega. Linnavalitsusel oleks tulnud hinnata ja tuvastada korralduste seadustele vastavus ning jätta ettekirjutus täitmata; 2

(6)3-11-223 3) HMS § 64 lg 2 alusel pidi linnavalitsus põhistama korralduste kehtetuks tunnistamist faktiliste ja õiguslike kaalutlustega. Kompenseerimise korralduste kehtetuks tunnistamine rikub kaebaja õiguspärast ootust, kaalutud ei ole kaebaja õiguspärast ootust korralduste kehtima jäämiseks. Korralduste vaidlustamise tähtajad olid möödunud ning kaebajal oli õiguspärane ootus nende kehtima jäämiseks; 4) vaatamata kaebaja taotlusele ei andnud linnavalitsus piisavalt aega korralduste eelnõuga tutvumiseks ja vastuväidete esitamiseks. Kaebaja elukoht on Rootsis, mistõttu vajab ta mõistlikku aega vajaliku õigusabi saamiseks. HMS § 40 sätestatud ärakuulamisõiguse tagamiseks peab isikule andma võimaluse esitada oma arvamus. Antud juhul ei ole haldusorgan taganud kaebajale võimalust esitada omapoolseid argumente; 5) Madis Tarandi omandiõigus laevale on piisavalt tõendatud.
  1. Pärnu Linnavalitsus ja ÕVVTK Pärnu maakonnakomisjon palusid jätta kaebused rahuldamata.
  2. Tallinna Halduskohtu 27.03.2012 otsusega kohtuasjas nr 3-11-223 rahuldati kaebus osaliselt ja tühistati ÕVVTK Pärnu maakonnakomisjoni 08.09.2011 otsus nr
  3. Muus osas jäeti kaebus rahuldamata. Kohtuotsuse põhjendused olid järgmised: 1) ÕVVTK Pärnu maakonnakomisjoni otsust pole nõuetekohaselt põhjendatud, korraldusest ei nähtu kaalutlusõiguse teostamine E. A. Ki soodustava haldusakti kehtetuks tunnistamisel, hinnatud pole tõendeid laeva omandiõiguse kohta selle õigusvastaselt võõrandamise ajal ning kaebajat enne otsuse tegemist ära ei kuulatud; 2) ORAS § 11 lg 1 sätestab, et omandireformi objektiks on õigusvastaselt võõrandatud maa koos sellega püsivalt seotud loodusobjektidega, ehitised, laevaregistrisse kantud laevad, põllumajandusinventar, tootmishoonete sisseseade, aktsiad ja osatähed, arvestamata neil lasunud võlgu. Linnavalitsus on kohustatud kompenseerima üksnes omandireformi objektiks olevat vara. ORAS ega nimetatud seaduse alusel vastuvõetud õigusaktid ei sisalda keeldu vara kompenseerimise menetluses kogutud ja koostatud dokumentide uuesti läbivaatamiseks ning kehtivate haldusaktide muutmiseks või kehtetuks tunnistamiseks; 3) ORAS § 17 lg 9 sätestab, et järelevalvet vara tagastamise üle teostab Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras maavanem, kellel on õigus rakendada Vabariigi Valitsuse seaduses sätestatud abinõusid. Rahandusministril on õigus teha maavanemale taotlus järelevalvemenetluse alustamiseks. Õigusvastaselt võõrandatud vara maksumuse määramise ja kompenseerimise seaduse § 15 lg 3 alusel teostab järelevalvet vara maksumuse ja kompensatsiooni määramise üle Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras maavanem, kellel on õigus rakendada Vabariigi Valitsuse seaduses sätestatud abinõusid. Rahandusministril on õigus teha maavanemale taotlus järelevalvemenetluse alustamiseks. Lähtudes õigusvastaselt võõrandatud vara eest kompensatsiooni määramise korra p-st 36, kui kontrollimisel selgub, et kohaliku omavalitsuse täitevorgani korraldus kas täielikult või osaliselt ei vasta seadusele või seaduse alusel vastuvõetud muule õigusaktile, esitab maavanem 15 päeva jooksul pärast dokumentide saamist kirjaliku ettepaneku viia see õigusaktiga kooskõlla; 4) Rahandusministeeriumi ja maavalitsuse poolt viidatud kohtuasjas nr 3-09-1475 taandus vaidlus sellele, kas kaebaja vanaisa Madis Tarand oli otsuses märgitud laevade omanik nende õigusvastase võõrandamise ajal olukorras, kus laevakinnistusregistri andmed ei kinnita M. Tarandi omandiõigust, kuid laeva disponendi poolt koostatud dokumentides viidatakse talle kui allosanikule, kes teenis kasumieraldisi laeva teenitud kasumilt. Kohtu poolt anti otsuses juhised haldusorganile menetluses kogutud vastandlikele tõenditele hinnangu andmiseks. Arvestades kohtumenetluse pooli, kaebuse eset ning vaidluse sisu, on tegemist viitega kohtupraktikale laevade omandiõiguse kindlaks tegemisel ning seetõttu ei saa antud viidet nimetada asjakohatuks; 3
(6)3-11-223 5) käsitletud õigusaktides ei ole sätestatud tähtaegu maavanemale järelevalve menetluse läbiviimiseks ega keeldu korduva järelevalve läbiviimiseks. Kompensatsiooni ei ole E. A. Kle välja makstud. Seetõttu ei saanud kaebajal tekkida õiguspärast ootust, et Pärnu Linnavalitsuse korraldused nr 372 ja nr 276 jäävad kehtima vastuvõetud kujul; 6) Pärnu Linnavalitsus edastas kaebajale 10.12.2010 kaevatava korralduse eelnõu ning Pärnu Maavalitsuse 18.08.2010 ja 25.11.2010 kirjad ning andis vastuväidete esitamiseks aega kuni 20.12.
  1. Arvestades seda, et kohtumenetluses ei ole asjas uusi tõendeid esitatud, samuti asjaolu, et kaebaja esindaja haldusmenetluses ja kaebaja nõustaja käesolevas asjas on üks ja sama isik, kelle asukoht on Eestis ning kes on pika aja jooksul esindanud kaebajat analoogsetes vaidlustes erinevates kohtuasjades, oli kaebaja oma esindaja kaudu teadlik kõikidest asjas olulistest õiguslikest ja faktilistest asjaoludest. Seepärast ei saa lugeda objektiivseks takistuseks vastuväidete esitamisel kaebaja asukohta välisriigis või vajadust õigusabi organiseerimiseks. Seega oli kaebajale antud võimalus arvamuse ja vastuväidete esitamiseks. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
  2. E A K palub Tallinna Ringkonnakohtule esitatud apellatsioonkaebuses Tallinna Halduskohtu 27.03.2012 otsuse tühistada osas, millega kaebus jäeti rahuldamata, ja uue otsusega kaebuse rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjendused on järgmised: 1) halduskohtu otsuse jõustumise järel oleks kaebaja jätkuvalt vara tagastamise õigustatud subjekt, kuid linnavalitsus võib keelduda edasisest menetlusest; 2) vara omandireformi objektiks ja taotleja õigustatud subjektiks tunnistamine on maakonnakomisjonide pädevuses. Linnavalitsuse pädevuses on hinnata, kas esineb seaduses sätestatud aluseid sellise vara kompenseerimiseks või mitte. Linnavalitsus ei saa aga asuda ümber hindama komisjoni eelhaldusaktiga lahendatud küsimusi. Sellist pädevust ei tulene ORAS § 11 lõikest
  3. Õigusvastaselt võõrandatud vara eest kompensatsiooni määramise korra p-st 8 linnavalitsusele sellist pädevust ei tulene. See oleks ka vastuolus sama korra p-ga 9, mille kohaselt vara kompenseerimise menetluse alustamisel lähtutakse maakonnakomisjoni otsusest, millega on tuvastatud vara võõrandamise õigusvastasus, vara koosseis ja õigusjärgne omanik ning määratud kindlaks õigustatud subjektid ja iga õigustatud subjekti mõtteline osa tagastamisele kuuluvas varas või määratavas kompensatsioonis; 3) maavanema ettekirjutuse täitmine oli vastuolus seadusega ning selle ettepaneku esitamise mõistlik tähtaeg oli möödunud. Linnavalitsus oleks pidanud arvestama ettekirjutuse tegemise aega ja kaaluma haldusakti adressaadi huve. Vaidlustatud korraldus pole põhjendatud, selle andmisel pole kaalutud apellandi huvi korralduse kehtimajäämise suhtes; 4) vaatamata apellandi taotlusele ei andnud linnavalitsus apellandile piisavalt aega korralduse eelnõuga tutvumiseks ja vastuväidete esitamiseks.
  4. Pärnu Linnavalitsuse vastuses apellatsioonkaebusele palutakse see rahuldamata jätta. Vastuväited: 1) õigusvastaselt võõrandatud vara eest kompensatsiooni määramise korra p-st 8 tuleneb, et täitevorgan peab kompenseerimise menetluse alustamisel võtma seisukoha, et vara kuulub kompenseerimisele ehk sisuliselt kontrollima üle ÕVVTK Pärnu maakonnakomisjoni otsuse. ÕVVTK Pärnu maakonnakomisjoni 18.04.2012 otsusega nr 1 tunnistati ÕVVTK Pärnu Linnakomisjoni 21.01.1999 otsus nr 2 uuesti kehtetuks. Kompenseerimismenetluse alustamisel peab linnavalitsus kontrollima, kas kompenseerimismenetluse alustamine on põhjendatud. Tõendid, mis kinnitaks kaebaja õigust nõuda vara kompenseerimist, on puudulikud; 4
(6)3-11-223 2) ORAS § 17 lg 3 ja õigusvastaselt võõrandatud vara maksumuse määramise ja kompenseerimise seaduse § 15 lg 3 näevad ette maavanema ja rahandusministri poolt järelevalvemenetluse läbiviimise võimaluse. Õigustatud subjekt peab arvestama, et järelevalvemenetluses võivad ilmneda asjaolud, mis võivad põhjustada haldusakti, millega kompensatsioon määrati, kehtetuks tunnistamise. Apellandile anti võimalus enne vaidlusaluse korralduse andmist esitada vastuväiteid.
  1. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Pärnu maakonnakomisjon palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud apellandi kanda. Vastuväited apellatsioonkaebusele: 1) õigusvastaselt võõrandatud vara eest kompensatsiooni määramise korra p 8 kohaselt seisneb vara kompenseerimise menetluse alustamine kohaliku täitevorgani poolt esiteks seisukoha võtmises, et vara kuulub vastavalt seadusele riigi poolt kompenseerimisele. Kuigi sama määruse p 9 kohaselt lähtutakse vara kompenseerimise menetluse alustamisel õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise maakonna- või linnakomisjoni otsusest, tuleneb eelviidatud p-st 8 siiski, et kohaliku omavalitsuse täitevorgan peab kompenseerimise menetluse alustamisel ning vara kompensatsiooni määramise otsustamisel kontrollima õigusvastaselt võõrandatud vara toimiku põhjal ka seda, kas esinevad õigusvastaselt võõrandatud vara kompenseerimise alused ning peab seega sisuliselt üle kontrollima linna- ja maakonnakomisjoni otsuses tuvastatud asjaolud. Eelviidatud määruse p 9 tähendus on eelkõige selles, et kohaliku omavalitsuse täitevorgan ei saa vara kompenseerimise menetlust alustada vara suhtes, mida ÕVVTK kohalik komisjon ei ole omandireformi objektiks lugenud, või isiku suhtes, keda või kelle õiguseellast ei ole kohalik komisjon tunnistanud omandireformi õigustatud subjektiks; 2) ÕVVTK Pärnu maakonnakomisjon leidis, et toimikus olevad tõendid ei ole piisavad Madis Tarandi omandiõiguse tõendamiseks ning komisjoni arvates ei ole tõenäoline täiendavate dokumentide saamine, mis kinnitaksid M. Tarandi omandiõigust. ÕVVTK Pärnu linnakomisjoni 21.01.2009 otsus nr 2, millega E A K omandireformi õigustatud subjektiks tunnistati, on ÕVVTK Pärnu maakonnakomisjoni 18.04.2012 otsusega nr 1 kehtetuks tunnistatud. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  2. Ringkonnakohtus on vaidlustatud halduskohtu otsus üksnes osas, millega halduskohus jättis rahuldamata kaebuse Pärnu Linnavalitsuse korralduse tühistamise nõude osas. Muus osas ringkonnakohus halduskohtu otsuse õiguspärasust ei kontrolli ning kohtuotsus on ÕVVTK Pärnu maakonnakomisjoni otsuse tühistamise osas jõustunud. Pärast halduskohtu otsuse tegemist tegi ÕVVTK Pärnu maakonnakomisjon uue otsuse, millega tunnistas kehtetuks ÕVVTK Pärnu linnakomisjoni 21.01.2009 otsuse nr
  3. Nimetatud haldusakti ei ole E. A. K kohtus vaidlustanud. Sellises olukorras on ära langenud apellandi kahtlus, et vara tagastamise õigustatud subjektiks tunnistamise otsuse tühistamise tõttu ei ole selge, kas Pärnu Linnavalitsus peab vara kompenseerimise uuesti otsustama.
  4. ÕVVTK komisjoni otsus õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise õigustatud subjekti tuvastamisel on siduv eelhaldusakt, millest linnavalitsus vara kompenseerimise otsustamisel pidi tulenevalt õigusvastaselt võõrandatud vara eest kompensatsiooni määramise korra p-st 9 ja HMS § 60 lõikest 2 lähtuma. Õigusvastaselt võõrandatud vara eest kompensatsiooni määramise korra p 9 ei saa tõlgendada nii, et sellise subjektiotsuse õiguspärasust peab vara kompenseerimise menetluses linnavalitsuse poolt üle kontrollima. Kuna ÕVVTK Pärnu linnakomisjoni 21.01.2009 otsus Pärnu Linnavalitsuse korralduse, millega otsustati kompensatsiooni maksmine, nagu ka vaidlustatud korralduse andmise ajal kehtis, tulnuks linnavalitsusel lähtuda ÕVVTK Pärnu linnakomisjoni otsusest ning kompensatsioon õigusvastaselt 5
(6)3-11-223 võõrandatud vara eest tasuda. Apellatsioonimenetluses vaidlustatud korraldus oli selle andmise ajal seetõttu õigusvastane.
  1. ÕVVTK Pärnu maakonnakomisjoni 18.04.2012 otsuse nr 1 järel ei kehti apellandi vara kompenseerimise õigustatud subjektiks tunnistamise otsust ning linnavalitsuse vaidlustatud korralduse kehtetuks tunnistamisel oleks linnavalitsusel võimalik tugineda asjaolule, et apellanti õigusvastaselt võõrandatud vara kompenseerimise subjektiks tunnistatud ei ole. Kohtuotsuse tegemise ajal on vara kompenseerimise korraldus seega õigusvastane haldusakt ning linnavalitsuse 27.12.2010 korralduse õigusvastasuse kaasa toonud asjaolu ära langenud. Tühistamisnõude rahuldamine kohtu poolt eeldab, et vaidlustatud haldusakt on ka kohtuotsuse tegemise ajal õigusvastane.
  2. Ringkonnakohus nõustub Pärnu Linnavalitsuse ja halduskohtuga, et apellandile oli antud piisav võimalus vastuväidete esitamiseks enne vaidlustatud korralduse andmist. Apellant oli tõenditest nähtuvalt teistes sarnastes asjades tehtud otsustest juba teadlik, et vara endise omaniku väljaselgitamisel võidakse tõendeid hinnata nii, et apellandi vanaisa omandiõigust laevale selle õigusvastaselt võõrandamise ajal ei pruugita samasuguste tõendite põhjal lugeda tõendatuks. Tähtaeg vastuväidete esitamiseks ei olnud sedavõrd lühike ja haldusmenetluses kogutud tõendite hulk sedavõrd suur, et apellandil poleks olnud võimalik oma seisukoha tähtaegne kujundamine ja esitamine.
  3. Vaidlustatud korralduses on arvesse võetud kompensatsiooni määramisest möödunud aega ning selgitatud algsete haldusaktide andmise menetlusi ja nende põhjalikkust. Korralduses on selgitatud ka maavanema poolt järelevalvemenetluse läbiviimist. Ringkonnakohus ei nõustu apellandiga, et korralduses tulnuks arvesse võtta apellandil tekkinud usaldust kompensatsiooni maksmise korralduse kehtima jäämise suhtes. Olukorras, kus apellandile oli antud võimalus sellekohaste vastuväidete esitamiseks, ent ta seda ei teinud, ei saa apellandi usaldust varasemate korralduste kehtimajäämise suhtes pidada kaalukamaks kui avalikku huvi maksta kompensatsiooni õigusvastaselt võõrandatud vara eest vaid seaduses näidatud õigustatud subjektidele. Kompensatsiooni määramise korralduses selgitati, et kompensatsioon makstakse välja
  4. a III kvartalis ning tõendid kinnitavad, et seda summat apellandile välja polnud veel makstud. Sellises olukorras ei saa pidada korralduse kaalutlusi ebapiisavateks.
  5. Seetõttu tuleb E. A. K apellatsioonkaebus jätta rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu
  6. märtsi
  7. a otsus muutmata.

§ 108

lg 1 alusel jäävad apellandi menetluskulud, mis koosnevad apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõivust, tema enda kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Oliver Kask Viive Ligi Lauri Madise 6

(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.