KOHTUOTSUS Täiendav otsus Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Villem Lapimaa Otsuse tegemise aeg ja koht 8. jaanuar 2013. a, Tallinn Haldusasja number 3-12-2650 Haldusasi Stadler

§ 170

lg 1 p 3 kohaselt võib asja otsustanud kohus menetlusosalise taotlusel või omal algatusel teha täiendava otsuse, kui kohus ei ole jaotanud menetluskulu või ei ole märkinud menetlusosaliselt väljamõistetud menetluskulu summat. Vastavalt

§ 109

lg 1 esitatakse kuludokumendid, mis seonduvad osalemisega kohtuistungil, kus lõpetati asja arutamine, samuti selliste kulude nimekiri, kohtule hiljemalt kolme tööpäeva jooksul pärast istungi lõppu. Kuivõrd kohus tegi asjas otsuse

1. detsembril
2. a, st enne kui saabus kohtuistungil osalemisega seotud kulude kohtule esitamise tähtaeg, tuleb kohtule tähtaegselt esitatud kulude väljamõistmise taotluste lahendamiseks teha täiendav otsus.
3. Kohus leiab, et kolmanda isiku Construcciones y Auxiliar de Ferrocarriles, S.A taotlus on põhjendatud ja tuleb rahuldada.

§ 108

lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti ning lg 8 kohaselt hüvitab kolmanda isiku menetluskulud tema poole vastaspool samade reeglite järgi nagu poolele. Construcciones y Auxiliar de Ferrocarriles, S.A poolt seoses kohtuistungiga kantud õigusabikulusid summas 595 eurot tuleb kohtu hinnangul lugeda vajalikeks ja põhjendatuteks. Nähtuvalt toimiku materjalidest on kulud kantud (II kd lk 78).

1. Vastustaja Tallinna Linnatranspordi AS-i taotlus menetluskulude väljamõistmiseks kaebajalt kui kaotanud poolelt on samuti põhjendatud ja tuleb rahuldada. Vastustaja poolt seoses kohtuistungiga kantud õigusabikulud summas 1092 eurot tuleb kohtu hinnangul lugeda vajalikeks ja põhjendatuteks. Nähtuvalt toimiku materjalidest on kulud kantud (I kd lk 187).
2. Kohus nõustub vastustajaga, et praeguses asjas esineb piisavalt alust kalduda kõrvale kohtupraktikas juurdunud reeglist, et vastustaja õigusabikulusid kaebajalt välja ei mõisteta. Riigikohus on pidanud võimalikuks vastustaja poolt tema põhitegevusega seotud vaidluses kantud õigusabikulude väljamõistmist kaebajalt, kui selleks esinevad erandlikud asjaolud (vt
3. juuni
4. a otsuse nr 33-1-26-12 p-s 20 toodud kokkuvõtet). Viimase aja kohtupraktikas on just eraõiguslikest isikutest hankijate õigusabikulusid peetud erandjuhtudel hüvitamisele kuuluvateks, vt lisaks kaebaja viidatud Tallinna Ringkonnakohtu otsusele ka sama kohtu
5. aprilli
6. a otsust haldusasjas nr 3-12119, mille peale esitatud kassatsioonkaebuse, kus vaidlustati mh menetluskulude väljamõistmist kaebajalt käesoleva haldusasja kaebajaga sarnastel motiividel, jättis Riigikohus
7. mail
8. a menetlusse võtmata. Ehkki trammide ostmine on vastustaja põhitegevusega seotud vaidlus, pole see hanke eset ja maksumust arvestades igapäevane või isegi sageli ettetulev tööülesanne. Ei saa eeldada, et munitsipaalettevõte palkab endale alaliselt tööle juristid, kes on võimelised efektiivselt kaitsma ettevõtte seaduslikke huve ja õigusi üliharva esinevates ja avalikes huvides läbiviidavates suurhangetes. Vaatamata asjaolule, et ka eraõigusliku isiku läbiviidav riigihankemenetlus on avalik-õiguslik menetlus, pole viimase puhul riigihanke teostamisel siiski tegemist haldusorganiga (HMS § 2 lg 2). Kui haldusorgani puhul on õigusabikulude väljamõistmise piirang õigustatav asjaoluga, et haldusmenetluse menetlusosaline on suhetes haldusorganiga eelduslikult nõrgem pool, kellele õigusabikulude kandmise riski panemine võib takistada või vähemalt negatiivselt mõjutada kohtusse pöördumise põhiõiguse teostamist, siis praegusel juhul ei ole hankija ja pakkuja suhted sellega võrreldavad. Pakkujateks on kaks rahvusvahelist suurkorporatsiooni, kellest üks realiseerib oma seaduslikku õigust vaidlustada konkurendi võitu hankes. Õigusabikulude kandmise risk on nende jaoks tühine kui mitte olematu, arvestades kaalul olevaid summasid. Kohus on veendunud, et õigusabikulude väljamõistmine (vastustaja taotletud ulatuses) ei oma mingisugust „jahutavat efekti“ pakkujate kaebeõiguse teostamisel rongide ja trammide suurhangete. Hankijal peab olema praegusel juhul võimalus ennast professionaalselt ja efektiivselt kaitsta alusetute vaidlustuste eest. 3

§ 170lg 4 viitab Ts

MS § 448 lg-le 4, mille kohaselt peab kohus täiendava otsuse tegemiseks istungi, välja arvatud juhul, kui asi on lahendatud kohtuistungit pidamata. Tulenevalt

§ 1

lg-st 3 tuleb praeguses asjas juhinduda

§ 131

lg 1 p-st 2, mis võimaldab halduskohtu äranägemisel asendada kohtuistungi kirjaliku menetlusega. Kohus viitab, et ka tsiviilkohtumenetluses ei lahendata pärast otsuse tegemist menetluskulude taotlusi istungimenetluses, vaid kirjalikus menetluses määrusega (TsMS § 174). TsMS § 448 lg 4 peetakse silmas eeskätt lahendamata jäänud haginõuete arutamist varasemas menetlusvormis, mitte konkreetse menetluskulu väljamõistmise otsustamist, mille tegemise võimalikkust täiendava otsusega TsMS ette ei näegi. Ei saa eeldada, et pooltel oleks soovi ja vajadust koguneda veelkord kohtuistungile kahe õigusabikulu arve küsimust suuliselt arutama. Arvestades täiendava otsusega lahendatava küsimuse marginaalsust võrreldes põhivaidlusega ning asjaolu, et kaebaja on saanud esitada vastuväited vastustaja taotlusele, peab kohus praeguses asjas kohtuistungi korraldamist ebamõistlikuks. 11. Käesolev otsus on täiendav otsus, mis on 31. jaanuaril 2012. a haldusasjas nr 3-12-2650 tehtud otsuse osa. Kohus märgib, et

§ 181lg 1 kohaselt ei mõjuta käesoleva täiendava otsuse tegemine 31.

detsembri 2012. a kohtuotsuse apellatsioonitähtaega (s.o erinevalt TsMS § 632 lg 3 lsst 1). /allkirjastatud digitaalselt/ Villem Lapimaa 4