← Eesti

3-11-1633/51

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lilianne Aasma, Virgo Saarmets ja Silvia Truman Otsuse tegemise aeg ja koht

  1. jaanuar 2013, Tallinn Haldusasja number 3-11-1633 Haldusasi R S kaebus Tallinna Vangla vangistusosakonna juhataja 02.05.2011 käskkirja nr 528-d tühistamiseks Tallinna Halduskohtu
  2. aprilli
  3. a otsus Vaidlustatav lahend Menetluse alus ringkonnakohtus R S apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja – R S Vastustaja – Tallinna Vangla RESOLUTSIOON
  4. Jätta R S apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu
  5. aprilli
  6. a otsus haldusasjas nr 3-11-1633 muutmata.
  7. Jätta poolte apellatsioonimenetluse kulud nende enda kanda. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt
  8. märtsil
  9. a, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  10. Tallinna Vangla vangistusosakonna juhataja 02.05.2011 käskkirjaga nr 528-d määrati R Sle vangistusseaduse (VangS) § 67 p 1 ja § 37 lg 1 rikkumise eest distsiplinaarkaristuseks kartserisse paigutamine 10 ööpäevaks ning piirati tema suhtes karistuse kandmise ajal täielikult VangS §-de 22, 30-32, 34-38, 41, 43 ja 46 ning osaliselt (lubatud soetada kauplusest kartseris lubatud esemeid) § 48 kohaldamist vangistuse eesmärkide (kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele) paremaks saavutamiseks. Käskkirja kohaselt seisnes rikkumine selles, et R. S ei allunud 30.03.2011 vanglateenistuse ametniku seaduslikule korraldusele minna tööle. Ametniku korraldustele mitteallumine seab ohtu vangla sisekorra ja julgeoleku. Karistuse liigi valikul arvestati, et R. S pani toime raske distsipliinirikkumise, mistõttu noomitus või lühiajalise või pikaajalise kokkusaamise keeld ei oleks eesmärgipärased. Süüd raskendava asjaoluna arvestati kehtiva distsiplinaar- karistuse olemasolu samalaadse rikkumise eest, kergendavaid asjaolusid ei esinenud. Suunamaks kinnipeetavat õiguskuulekale käitumisele ja vanglas kehtestatud korra järgimisele, leiti, et proportsionaalne on kinnipeetavat karistada kartserisse paigutamisega 10 ööpäevaks. 3-11-1633
  11. R S palus kaebuses tühistada Tallinna Vangla vangistusosakonna juhataja 02.05.2011 käskkiri nr 528-d. Kaebaja selgitas seletuskirjas, et tööle rakendamise ja tööle asumise protsessi etappe tehti vales järjekorras, mis ei võimaldanud tal teada saada töö ülesannetest, vajalikust väljaõppest ega täitmise tingimustest, ja tal valutas tugevalt hammas, millest ta teavitas vanglaametnikku. Kuna kinnipeetava võimelisuse teha tööd teeb kindlaks arst (VangS § 37 lg 3) ja see on ajas muutuv, pidanuks distsiplinaarmenetlust läbiviiv ametnik hiljemalt seletuskirjaga tutvumise järel pöörduma vangla meditsiiniosakonna poole, et selgitada välja kaebaja jätkuv võimelisus tööd teha. Käskkirja paljasõnaline konstateering “menetluse käigus tuvastati, et kinnipeetava hambavalu või hambaarsti vastuvõtule minek ei olnud tööle asumise takistuseks“ tähendab, et käskkiri on selles osas lisaks kaalutlusveale ka motiveerimatuse tõttu kontrollimatu. Haldusakti motiveerimine on haldusakti õiguspärasuse oluline eeldus (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 54, § 56 lg-d 1 ja 3; Riigikohtu lahendid nr 3-3-1-54-03, 3-3-1-42-02, 3-3-1-14-00 ja 3-3-1-57-07). Asjaolu, et kaebaja 18.04.2011 hambaarsti vastuvõtul ei käinud, ei õigusta vangla rikkumist. Hambaarsti juurde minemiseks puudus vajadus, kuna kaebaja hammas vähemalt tollel hetkel ei valutanud. Kaebajale määratud karistus on ebaproportsionaalne ja käskkiri selles osas ebapiisavalt motiveeritud. Riigikohus leidis otsuses nr 3-3-1-2-06, et kinnipeetava paigutamine kartserisse on kõige rangem distsiplinaarmeede. Kartserisse paigutamist tuleb pidada intensiivselt põhiõigusi riivavaks ja kinnipeetava seisundit märgatavalt halvendavaks karistuseks. Selle karistuse olemust ja tagajärgi silmas pidades on Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovituses Rec

(2006)2 Euroopa Vanglareeglistiku kohta (p 60.5) sätestatud, et kartserisse paigutamist tuleb karistusena kohaldada üksnes erandlikel juhtudel. Kui isegi eeldada, et käskkiri on kaalutlusvigadeta, siis antud juhtumi aluseks olevaid asjaolusid ei saa käsitada „erandliku asjaoluna“ vanglareeglistiku p 60.5 mõttes, mis õigustaks kaebajale rangeima karistuse kohaldamist. Olukorras, kus vangla majandustöödele on määratud mitmeid kinnipeetavaid, ei saa vangla ruumide ühekordne koristamata jätmine ühe kinnipeetava poolt või selle viibimine tuua vanglale kaasa raskeid tagajärgi ning seada ohtu vangla julgeolekut ja sisekorda ega anda seetõttu alust rääkida raskest distsipliinirikkumisest. Selliste raskete tagajärgede ja ühtlasi raske distsipliinirikkumise jaatamiseks ei saa olla piisav üksnes vangla abstraktne viide vangistuse täideviimise eripreventiivsele eesmärgile. Isegi paljusid distsiplinaarkaristusi omava kinnipeetava osas on Riigikohus seadnud võrreldava kaaluga rikkumise eest karistusena kartserisse paigutamise kahtluse alla. Riigikohus märkis määruse nr 3-3-1-95-10 p-s 7, et kaebaja on põhjendatult tõstatanud küsimuse plastlusika rikkumise eest karistusena kartserisse paigutamise proportsionaalsusest. Terviseseisundi tõttu töötamisest vabastamise taotlemine ei saa olla käsitletav rikkumisena, ammugi mitte raskema rikkumisena. Selliseks erandlikuks asjaoluks ei ole ka kaebajale varem määratud distsiplinaarkaristus, kuigi see kõnealuse distsiplinaarkaristuse määramise ajal formaalselt kehtis, pidanuks vangla käskkirjas selle väljatoomisest hoiduma, kuna vangla oli teadlik selle vaidlustamisest. 3. Tallinna Vangla vastuses paluti jätta kaebus rahuldamata ja leiti, et VangS § 37 lg 1 kooskõlas Põhiseaduse (PS) § 29 lg-ga 2 piirab kinnipeetava õigust valida endale meelepärast tööd, tööle asumise aega või seda, kuidas tööle rakendamine vormistatakse. Majandustöö seisneb vangla enda olmeliste vajaduste rahuldamises, näiteks nõude pesemises, koristamises jms, mis on jõukohane igale kinnipeetavale, kellele arst ei ole töövõimetust määranud. Kuna 30.03.2011 kaebaja ei teavitanud hambavalust kui töö tegemist takistavast asjaolust, puudus vajadus pöörduda meditsiiniosakonna poole täiendava kinnituse saamiseks tema töövõimelisusest. Kaebaja hiljem esitatud argument, et ta ei saanud tööd teha hambavalu tõttu, ei ole usutav. Kuna seadusest tulenevalt võib kinnipeetavale määrata distsipliinirikkumise eest karistuseks kartserisse paigutamise kuni 45 ööpäevaks, ei ole 10 ööpäevaks kartserisse paigutamine toimepandud rikkumise suhtes ebaproportsionaalselt raske karistus. 2
(5)3-11-1633
  1. Tallinna Halduskohtu 13.04.2012 otsusega jäeti R. Si kaebus rahuldamata. Tallinna Vangla 21.03.2011 käskkirjale nr 206-k, millega määrati kinnipeetav R. S tööle 0,1 koormusega abitöölisena majandustöödele alates 28.03.2011 kuni 27.06.2011, on R. S märkinud: „koristama ei ole nõus.“ Kaebaja oli käskkirjast tulenevast töökohustusest teadlik, kuid soovis vältida koristustööde tegemist. Seda, et kaebaja ei allunud 30.03.2011 kell 10.32 vanglaametniku seaduslikule korraldusele minna tööle, kinnitavad järelvalveosakonna valvur I. Kitsemetsa 30.03.2011 ettekanne nr 658, kaebaja 15.04.2011 seletuskiri ja 29.04.2011 distsiplinaarmenetluse protokoll. Kaebajale tutvustati vangistusalaseid õigusakte 16.11.
  2. Vangistusalastest õigusaktidest tulenevate kohustuste eiramise näol on tegemist süülise käitumisega. Vastustaja meditsiinitöötaja on läbi viinud meditsiinilise kontrolli ja lubanud kaebajat rakendada „…osalise töökoormusega ja mitte väga füüsilist koormust nõudvatel töödel.“ Seega on täidetud eeldused ja kaebajale tekkis seadusel põhinev töökohustus vastavalt Tallinna Vangla 21.03.2011 käskkirjale nr 206-k. Kaebaja märgib seletuskirjas muu hulgas, et „…Minu arvamust määratud töö sobivuse kohta ei küsitud“ ja „Olen esitanud taotluse metalli- või puidutööle (erialalt olen keevitaja, vanglasse lasin faksida sellekohase tunnistuse ja iseloomustuse varasemast töökohast.). Majandustöödega tegelenud ei ole ja ilma eriväljaõppeta ei valda.“ Seega oli kaebajale seletatud, et ta peab tegema koristustöid, ta ei soovinud asuda just nimelt koristustöödele ja keeldus seetõttu tööle minemast. Kui kaebaja oleks teavitanud vanglaametnikku hambavalust, kajastuks see I. Kitsemetsa ettekandes. Ka 28.04.2011 koostatud õienditest telefonivestluse kohta vangistusosakonna inspektorkontaktisik Veiko Ilvesega ning finants- ja majandusosakonna spetsialist Natalja Valdiga (Valt) seoses 30.03.2011 koostatud ettekannetega nähtub, et kaebaja ei teavitanud vangalaametnikke hambavalust tööle määramisel. Kaebaja avaldas soovi minna hambaarsti juurde 22.02.2011, oli registreeritud vastuvõtule 04.04.2011 ja järgnev aeg oli 18.04.2011, kuhu ta keeldus minemast. Kuna kaebaja esitas väite väljakannatamatust hambavalust alles 15.04.2011 seletuskirjas, on see väide otsitud, ennastõigustav ega vasta tõele. Kaebajal puudus alus keelduda vanglaametniku seadusliku korralduse - minna tööle - täitmisest. Tõendamist ei leidnud, et kaebaja oleks teavitanud vanglaametnikke vaidlusaluse sündmuse toimumise ajal enda hambavalust. Seetõttu ei saanudki vanglaametnikud pöörduda meditsiiniosakonna poole täiendava kinnituse saamiseks kaebaja töövõimelisusest. Käskkirjas on analüüsitud kaebaja väidetava hambavaluga seonduvat põhjalikult ja arvestatud otsuse tegemisel, vaidlustatud käskkirjas ei esine kaebaja väidetud kaalutlusviga. Vastustaja on kaalunud kaebajale määratud karistust ning käskkirjas on arusaadavalt ja piisava põhjalikkusega motiveeritud karistusliigi valikut ja karistuse pikkust. 10 ööpäevane kartserikaristus on proportsionaalne toimepandud rikkumisega, kuna kinnipeetavate distsipliinirikkumised, mis on seotud allumatusega vanglaametniku seaduslikele korraldustele, ohustavad vangla julgeolekut. Vangla julgeolekut ei ohusta mitte ruumide koristamata jätmine, vaid allumatus vanglaametniku seaduslikule korraldusele. Vangla kaalutlused karistuse määramisel ei ole õigusvastased ega välju seadusega vanglale antud kaalutlusõiguse piiridest. Arvestatud on kinnipeetava süü raskusaset, kaebaja isikut ja tema varasemat käitumist. Vaatamata varasema distsiplinaarkaristuse vaidlustamisele, võis vastustaja sellele viidata, sest tegemist oli käskkirja andmise hetkel kehtiva distsiplinaarkaristusega. Seda seisukohta toetab ka Riigikohtu otsuse nr 3-3-1-100-09 p-s 15 märgitu. Kaebaja ei toonud esile ja kohtumenetluses ei ilmnenud asjaolusid, mis seaksid kahtluse alla karistusliigi ja -määra valiku ning põhjendatuse. Kaebaja poolt distsiplinaarmenetluse käigus esitatud seletuskirjas sisalduvat väidet, mille kohaselt oli tööst keeldumise põhjuseks asjaolu, et kogu tööle rakendamise ja tööle asumise protsessi etappe tehti vales järjekorras (mis ei võimaldanud tal teada saada töö ülesannetest, vajalikust väljaõppest ega täitmise tingimustest), on käskkirjas analüüsitud ja kaalutlusõigust on selles osas teostatud nõuetekohaselt. Kaebaja väide on põhjendamata ja tõendamata. 3
(5)3-11-1633 Kohus loeb antud asjas üldtuntuks asjaolu, et majapidamistööd ja eriti eluruumide lihtsad igapäevased koristustööd, millele kaebajat sooviti rakendada, ei nõua eriväljaõpet ja täiendavat erikoolitust. Oma eluruumide lihtsa koristamisega saavad hakkama juba väikesed lapsed. Vastustaja viis distsiplinaarmenetluse läbi kooskõlas menetlusnormidega. Käskkiri on antud kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta, vastab vorminõuetele ning on õiguspärane. Kaebaja väited määratud karistuse ebaproportsionaalsuse ning käskkirja selles osas ebapiisava motiveerituse kohta on otsitud ja ei vasta tegelikkusele. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
  1. R. Si apellatsioonkaebuses palutakse tühistada halduskohtu otsus ning rahuldada uue otsusega kaebus ja mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulud (riigilõiv 31,94 €). Kartserisse paigutamine riivab kinnipeetava vabaduspõhiõigust väga intensiivselt (Riigikohtu otsus nr 3-1-2-2-11, p 72; otsus nr 3-3-1-3-10, p 10; otsus nr 3-3-1-2-06) ning kuna kaebaja suhtes piirati ka VangS §-de 22, 30-32, 34-38, 41, 43, 46 ja 48 kohaldamist, oli tema vabadusõiguse ja teiste õiguste riive iseäranis ulatuslik ja intensiivne. Proportsionaalsus (PS § 11) on ka üks olulisematest Euroopa Liidu õiguse üldpõhimõtetest. Seejuures ei ole kohtu poolt haldusakti proportsionaalsuse kontroll kaalutlusotsustuse otstarbekuse kontroll HKMS § 158 lg 3 mõttes. Arvestada tuleb ka HMS § 4 lg-s 2 ja §-s 54 sätestatut. Kaebuses esitas kaebaja ridamisi olulisi, sh Riigikohtu praktikale tuginevaid põhjendusi, mis seondusid vaidlustatud käskkirja proportsionaalsusega. Nende analüüsimisel piirdus kohus abstraktse ja trafaretse tõdemusega, millega ei saa lugeda kohtu poolt HKMS § 165 lg 1 p 4 järgituks. Ka vangla julgeoleku motiivi kasutamisel kinnipeetavale määratud distsiplinaarkaristuse liigi õiguspärasuse põhistamisel ei saa kohus jääda sedavõrd kõrge abstraktsusastme juurde. Allumatus vanglaametniku seaduslikele korraldustele ohustab vangla julgeolekut eeskätt sõltuvalt distsiplinaarsüüteoga rünnatava õigushüve tähendusest ja kaalukusest vangistuse tervikkontekstis. Käesoleval juhul ei esine erandlikke asjaolusid, mis õigustanuks R. Sle rangeima distsiplinaarkaristuse määramist. Erandlik ei ole asjaolu, et R. Sl on kehtiv distsiplinaarkaristus. R. Sle kohaldatud distsiplinaarkaristus on ilmses vastuolus süüteo raskuse ja selle toimepanemise asjaoludega. Isegi paljusid kehtivaid distsiplinaarkaristusi omava kinnipeetava osas on Riigikohus (lahend nr 3-3-1-95-10) seadnud kaebaja hinnangul võrreldava kaaluga distsipliinirikkumise eest karistusena kartserisse paigutamise kahtluse alla. Vangla julgeoleku ohustamise jaatamise tõdemus (põhjendamisargument) ei saa muutuda kohtu jaoks n-ö kilbiks, millega sisult ebaproportsionaalseid kartserikaristusi üldsõnaliselt õigustada ja jõusse jätta. Kohtu eelkirjeldatud rikkumised on käsitatavad materiaalõiguse – HMS § 4 lg 2 ja § 54 – ebaõige kohaldamisena ja kohtumenetluse normide – HKMS § 158 lg 3 ja § 165 lg 1 p 4 – olulise rikkumisena HKMS § 180 lg 1 esimese lause mõttes.
  2. Tallinna Vangla vastuses palutakse jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  3. Kaebaja ei ole esitanud halduskohtu otsusele vastuväiteid osas, milles halduskohus jõudis järeldusele, et kaebaja oli teadlik vangistusalastest õigusaktidest tulenevatest kohustustest ja nende eiramise näol on tegemist süülise käitumisega; kaebaja ei allunud 30.03.2011 vanglateenistuse ametniku seaduslikule korraldusele minna tööle; kaebaja ei keeldunud tööle 4
(5)3-11-1633 minekust hambavalu tõttu ja et tal puudus tööle minekust keeldumiseks seaduslik alus; vastustaja ei pannud distsiplinaarmenetluse käigus arsti poole pöördumata jätmise ja kaebaja jätkuva töö tegemise võimelisuse tuvastamata jätmisega toime kaebuses väidetud rikkumist.
  1. Kaebaja vaidlustab halduskohtu otsuse talle määratud distsiplinaarkaristuse raskuse ja ebaproportsionaalsuse motiivil. Kaebaja leiab jätkuvalt, et kartserisse paigutamist tuleks kohaldada üksnes erandlikel asjaoludel, mida antud juhul ei esine ja erandlikuks ei muuda seda kaebajal kehtiva distsiplinaarkaristuse olemasolu.
  2. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuse etteheitega ja leiab, et halduskohus ei ole materiaalõiguse norme ebaõigesti kohaldanud ega kohtumenetluse norme rikkunud. Halduskohus on kaebaja väiteid kaalutlusõiguse teostamise ja karistuse ebaproportsionaalsuse kohta hinnanud otsuse p-des 8.10, 8.11, 8.12 ning toonud vastavad järeldused välja otsuse pdes 12, 13 ja
  3. Olukorras, kus vastustaja on esitanud asjakohased kaalutlused ning kohus nendega nõustub, ei pea kohus hakkama juba tehtud analüüsi kordama (HKMS § 165 lg 2).
  4. Ka ringkonnakohtu arvates peab määratav karistus olema proportsionaalne ning kartserikaristuse valik peab olema põhjendatud ja tulenema rikkumise asjaoludest, kinnipeetava varasemast käitumisest ja muudest tähtsust omavatest asjaoludest. Vaieldamatult on kartserikaristus rangeim karistuse liik, mille puhul kinnipeetava õigusi oluliselt piiratakse. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kaebajale määratud karistus ilmselgelt ebaproportsionaalne. Vastustaja on õigesti arvestanud varasema kehtiva distsiplinaarkaristuse olemasolu samasuguse rikkumise eest vastutust raskendava asjaoluna ning esile toonud, et tööst keeldumine ja vanglateenistuse ametniku korralduse eiramine näitab kinnipeetava negatiivset suhtumist kehtivasse õiguskorda ja annab halba eeskuju teistele kinnipeetavatele. Käskkirjas on põhjendanud, miks muud karistused ei täida karistuse eesmärki. Põhjendamatu ei ole ka vastustaja hinnang noomituse ja lühi- või pikaajalise kokkusaamise keelamise ebapiisavuse kohta. Samuti on mõistetav, miks ei valita karistuseks töölt kõrvaldamist, kui rikkumise sisu seisneb tööst keeldumises. Käskkirjas on õigesti esile toodud, et kaebaja seletuskirjas esitatud väited tööst keeldumise põhjuste kohta ei leidnud tõendamist ja on ennastõigustavad. Sellistel eeldustel on õigustatud valida karistuse liik, mille tagajärg on kinnipeetavale vahetult tunnetatav. Vastasel juhul ei pruugi karistus omada vajalikku eripreventiivset mõju. VangS § 63 lg 1 p 4 võimaldab kinnipeetava kartserisse paigutada kuni 45 ööpäevaks. Kaebajale on eelnevalt samalaadse rikkumise eest määratud 7-ööpäevane kartserikaristus ja kaevatava käskkirjaga määrati 10-ööpäevane kartserikaristus. Ringkonnakohus leiab, et vastustaja on oma kaalutlusõigust nõuetekohaselt rakendanud ja kartserikaristuse kestvus on proportsionaalne, kuivõrd korduv rikkumine osutab selgelt, et varasem karistus ei olnud kinnipeetava õiguskuulekale käitumisele suunamiseks piisav.
  5. Eelneva põhjal jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.
  6. Kuna ringkonnakohus ei tee otsust kaebaja kasuks, jäävad kaebaja menetluskulud HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. Vastustaja ei taotlenud kaebajalt menetluskulude väljamõistmist. Seega jäävad poolte menetluskulud nende enda kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Lilianne Aasma Virgo Saarmets Silvia Truman 5
(5)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.