) § 30 lg 1 järgi. Konstitutiivseks võlatunnistuseks teevad antud kinnitused asjaolu, et kostja möönab kauba kättesaamist ning uuest võlausaldajast teadmist ühekorraga. Kostja lõi oma allkirjaga uue võlasuhte, millega kinnitas kohustuse olemasolu hageja ees. Alternatiivse õigusliku alusena on käesoleval juhul võimalik kohaldada analoogiat
lõikega 1.
lg 1 sätestab, et kui faktooringu klient rikub faktooringu kliendi ja faktooringuvõlgniku vahel sõlmitud müügi- või teenuse osutamise lepingut, millest tulenev rahaline nõue oli loovutatud faktoorile, ei või faktooringuvõlgnik nõuda faktoorile nõude alusel makstud raha tagastamist, kui faktooringuvõlgnik võib nõuda raha tagastamist kliendilt. Analoogiliselt
lg 1 sätestatule ei ole kostjal antud juhul võimalik kauba mitte kättesaamise vastuväidet esitada, kuna ta on kauba kättesaamist juba allkirjaga kinnitanud. Hageja märgib, et ta lähtus kolmandalt isikult nõudeid omandades just kostja allkirjast arvel, mis andis hagejale kindluse selles, et kostjal kolmanda isiku vastu mistahes pretensioonid puuduvad ning kostja on teadlik ja nõus sellega, et arvel märgitud summa tuleb tasuda hagejale. Eeltoodust tulenevalt palus hageja kostjalt välja mõista 66 804,87 eurot. Kostja vastuväited Kostja vaidles hagile vastu. Kostja ei saanud vaidlusaluste arvete alusel vilja. Raamatupidaja allkirjal arvetel on vaid formaalne tähendus, millega kinnitati arve kättesaamist. Kuna nende arvete alusel kostjale vilja ei tarnitud, väljastas kolmas isik kostjale kreeditarved. 2 Allkiri arve kättesaamise kohta ei muuda arvet konstitutiivseks võlatunnistuseks. See ei loo poolte vahel iseseisvat võlasuhet. Samuti puudub alus
Ei saa väita, et vaidlusalune õigussuhe oleks seaduses reguleerimata. Kohaldamisele kuulub nõude loovutamise üldregulatsioon. Kolmanda isiku seisukoht Iseseisva nõudeta kolmas isik kostja poolel osaühing GM (pankrotis) (kolmas isik) kinnitas, et kostja ei ole vaidlusaluste arvete alusel kolmandalt isikult kaupa saanud. Kohtu põhjendused
lg 1 sätestab, et faktooringulepinguga kohustub üks isik (faktooringu klient) loovutama teisele isikule (faktoor) rahalise nõude kolmanda isiku (faktooringuvõlgnik) vastu, mis tuleneb lepingust, mille alusel faktooringu klient müüb faktooringuvõlgnikule oma majandus- või kutsetegevuses eseme või osutab teenuse, faktoor aga kohustub tasuma nõude eest ja kandma nõude täitmata jätmise riisikot või andma faktooringu kliendile nõude täitmise arvel krediiti, nõuet faktooringu kliendi jaoks valitsema ja teostama sellest tulenevaid õigusi, muu hulgas korraldama nõudest tulenevat raamatupidamist, ja nõude sisse nõudma. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on hageja ja kolmas isik sõlminud 25.02.2010.a faktooringulepingu, mille kohaselt kohustus kolmas isik loovutama hagejale faktooringulepingu lisaks olevas ostjate nimekirjas nimetatud ostjale esitatud rahalised nõuded. Faktooringulepingu lisaks olevas ostjate nimekirjas on ostjana märgitud ka kostja. Kolmas isik on esitanud kostjale 07.01.2011.a vilja eest arve nr 220025 summas 17 798,68 eurot ja 13.01.2011.a arve nr 220028 summas 49 006,19 eurot. Arvetel on kostja raamatupidaja kinnitanud kauba saamist. Arvetel on ka märge, et arvel näidatud nõue on loovutatud hagejale. Kostja on väitnud, et tegelikult kolmas isik nimetatud arvete alusel kostjale vilja ei tarninud. Selle kinnituseks on kostja esitanud kolmanda isiku poolt 31.01.2011.a väljastatud kreeditarved arvetele nr 220025 ja 220028. Tunnistaja VH (tunnistaja VH on kostja osakonnajuhataja, kes tegeleb vilja vastuvõtmisega) ütluste kohaselt ei kinnita kauba kättesaamist raamatupidaja, vaid laohoidja. Kauba vastuvõtmine ei käi arve, vaid saatedokumentide alusel. Tunnistaja ütluste kohaselt vaidlusaluste arvete kohta saatedokumente ei ole ning vili kostjani ei jõudnud. Kostja on esitanud kohtule ka kolmanda isiku poolt tarnitud kauba saatelehed ja kolmanda isiku poolt esitatud arved. Nendest järeldub, et vaidlusaluste arvete kohta saatelehed puuduvad. Lisaks on kolmanda isiku pankrotihaldur kinnitanud, et kostja ei ole vaidlusaluste arvete alusel vilja saanud. Ülaltooduga on kohtu hinnangul tõendatud, et arvete nr 220025 ja 220028 alusel kostjale vilja ei tarnitud. Kohus ei nõustu hagejaga, et kostja on kaotanud hea usu põhimõttest tulenevalt õiguse kauba mittesaamise vastuväidet esitada. Kostja ei ole faktooringulepingu pool ning sellest tulenevalt puuduvad kostjal hageja suhtes ka faktooringulepingust tulenevad kohustused. Kuna faktooringulepingust ei tulene kostjale ei õigusi ega kohustusi, siis ei saa ta neid hageja suhtes ka kuritarvitada.
lg 1 sätestab, et võlausaldaja võib oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Vastavalt 3
lg 1 võib võlgnik uue võlausaldaja nõude vastu lisaks vastuväidetele, mis tal on uue võlausaldaja vastu, esitada kõiki vastuväiteid, mis tal olid senise võlausaldaja vastu nõude loovutamise ajal. Tulenevalt
lg 1, asja müügilepinguga kohustub müüja andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu.
lg 3 sätestab, et ostja ei pea tasuma ostuhinda enne, kui tal on olnud võimalus asi üle vaadata, välja arvatud juhul, kui kokkulepitud üleandmis- või tasumisviisist tulenevalt ei ole see võimalik. Kohus on tuvastanud, et kolmas isik kostjale vaidlusaluste arvete alusel vilja tarninud ei ole. Samuti ei ole tõendatud, et kolmanda isiku ja kostja vahel oleks olnud kokkulepe kauba eest tasumises enne selle tarnimist. Eeltoodule tuginedes ei ole kostjal tekkinud ka vilja eest tasumise kohustust. Kuna kolmandal isikul ei tekkinud kostja vastu nõudeõigust, siis ei saanud kolmas isik nõuet hagejale ka loovutada. Hageja on leidnud, et antud vaidluse puhul on võimalik kohaldada analoogiat
lõikega 1.
lg 1 sätestab, et kui faktooringu klient rikub faktooringu kliendi ja faktooringuvõlgniku vahel sõlmitud müügi- või teenuse osutamise lepingut, millest tulenev rahaline nõue oli loovutatud faktoorile, ei või faktooringuvõlgnik nõuda faktoorile nõude alusel makstud raha tagastamist, kui faktooringuvõlgnik võib nõuda raha tagastamist kliendilt. Kohus on seisukohal, et käesolev vaidlus ei ole sarnane
lg 1 kirjeldatuga, kuna kostja ei ole hagejale raha tasunud ning kostja ei ole hageja vastu esitanud ka mingeid nõudeid. Samuti puudub vajadus analoogia kohaldamiseks, kuna vaidlusalust olukorda reguleerivad (
- § 258 reguleerimata küsimustes) nõuete ülemineku üldsätted (
Eeltoodust tulenevalt on nõude loovutamisele tuginev hageja nõue kostja vastu põhjendamatu. Hageja leiab samuti, et kostja allkiri arvetel nr 220025 ja 220028, millega ta kinnitab kauba kättesaamist, on konstitutiivne võlatunnistus
Kohus ei nõustu hagejaga.
lg 1 sätestab, et leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu, on võlatunnistus. Kohus leiab, et kostja raamatupidaja kinnitust kauba kättesaamise kohta ei saa pidada iseseisva kohustuse loomiseks ega ka kohustuse olemasolu tunnistamiseks. Kauba kättesaamise kinnitamine ei tähenda automaatselt maksekohustuse tunnustamist. Tahe luua iseseisev kohustus peab kohustatud isiku tahteavaldusest selgelt nähtuma. Vaidlusalustes arvetes ei viita miski sellele, et kostjal oli arvete allkirjastamisega (kauba kättesaamise kinnitamisega) tahe luua iseseisev kohustus või tunnistada võlgnevuse olemasolu. Seega on põhjendamatu ka
Ülaltoodust tulenevalt tuleb hagi jätta rahuldamata. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. Vastavalt TsMS § 162 lg 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna hagi jääb rahuldamata, siis tuleb kõik menetluskulud jätta hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva 4 jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 3 kohaselt esitatakse hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega. Indrek Soots kohtunik 5
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.