← Eesti

3-11-1482/66

Obsah (6)§ 129§ 110§ 551§ 536§ 564§ 539

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lilianne Aasma, Virgo Saarmets ja Silvia Truman Otsuse tegemise aeg ja koht 15. november 2012, Tallinn Haldusasja number 3-

) § 564 lg-le

  1. Korraldus nr 69 on piisavalt motiveeritud. Vallavalitsus lähtus põhimõttest, et ORAS § 12 lg 3 p 3 kohaselt tuleb hinnata üksnes D. Oe (isiku, kelle omandis on õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise otsustamise ajal) heausksust ja tähtsust ei oma hoonete vahepealsete omanike hea- või pahausksus. Seda rõhutas ka Riigikohus otsuses nr 3-3-1-29-
  2. Vastustaja eeldas praeguse omaniku D. Oe heausksust, kuna vastupidist ei ole tänaseni tõendatud. Riigikohtu otsusest nr 3-3-1-31-02 tulenevalt on seadusandja jätnud heauskse omandamise mõiste sisustamise ORAS § 12 lg 3 p 3 tähenduses haldusorgani ja kohtu sisustada, andes orientiiriks kaks heauskset omandamist välistavat tunnust: osavõtt vara omaniku kohtuvälisest represseerimisest ja osavõtt represseeritu vara õigusvastasest võõrandamisest. Seetõttu ei pidanud vallavalitsus korralduse andmisel vajalikuks eraldi põhjendada D. Oe heausksust vaidlusaluste hoonete omanikuna, vaid see on olnud eelduseks.
  3. D O palus vastuses jätta kaebus rahuldamata, leides, et omandireformi õigustatud subjekti õigus õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisele ei ole automaatselt võrdsustatav omandiõigusega õigusvastaselt võõrandatud varale, sest ORAS § 12 lg 3 näeb ette juhud, mil õigusvastaselt võõrandatud vara ei tagastata ja vara tagastamata jätmisega kaasnev õigustatud subjekti õiguste riive hüvitatakse ORAS § 13 lg 1 alusel kompensatsiooni määramisega. A. H kaduma jäämise ja S. R kodust lahkumise järel valdasid ja kasutasid Pärna talu hooneid kaasomanikud E. H ja H. S oma perega. Kuna E. H ja H. S moodustasid alates
  4. a ühe kolhoosipere, läksid neile kuuluvad omandiosad ehitistest vastavalt

§ 129lg-le 2 kolhoosipere vara hulka.

Pärast E. H surma 03.10.1967 jäi tema omandiosa elamus kolhoosipere varana üleelanud kolhoosipere liikmete (H. S, J. S, R. S) ühisomandisse. Seega saab omandireformi objektiks olla vaid ½ osa Pärna A-25 talu hoonetest ehk kaebajalt ja tema vennalt H. A õigusvastaselt võõrandatud ¼ omandiosad, kokku ½ talust. ÕVVTK Lääne maakonnakomisjoni otsusega nr 112 tunnistatigi S. R omandireformi õigustatud subjektiks üksnes ½ hoonete osas. Kuna ½ hoonetest kuulus juba enne 24.12.1970 H. Sule, ei saanud hoone tema nimele registreerimisega 24.12.1970 toimuda ka tema omandiosa õigusvastast võõrandamist.

§ 129lg 2 nägi ette, et elamu võis olla üksnes kolhoosipere omandis ja S.

R, elades ise Kalju külas, ei saanud

§ 110lg 4 alusel olla samaaegselt mitme elamu kaasomanik.

Haapsalu rajooni TSN TK ei saanudki teha 24.12.1970 teistsugust otsust kui kinnitada Pärna talu ehitiste omanikuks H. S. J. S ei omandanud Kullamaa küla RSN TK 15.02.1991 otsusega nr 2 üksnes elamut, elamu omandi üleandmisel kaasnes

§ 110lg 1 järgi ka omand samal krundil asuvatele kõrvalhoonetele.

ENSV Ministrite Nõukogu 21.12.1967 määruse „Kodanike isiklikus omandis olevate ja maal asuvate elamute ja majapidamishoonete registreerimise korra“ §-st 1 tulenes, et J. Su elamu omanikuks vormistamisel tekkis tal omand kogu majavaldusele. Kullamaa küla RSN TK 15.02.1991 otsuse vastuvõtmise ajaks polnud Haapsalu rajooni TSN TK 24.12.1970 otsust nr 203 tunnistatud seadusevastaseks ega tühistatud. 24.12.1970 otsuse hilisem tühistamine ei muuda automaatselt õigusvastaseks kõiki sellele tuginevaid haldusakte. Lääne Maakohtu halduskohtunik jättis 17.03.1998 määrusega nr 3-50/97 läbi vaatamata S. R kaebuse Kullamaa küla RSN TK 15.02.1991 otsusele nr 2, seega kehtib nimetatud otsus ka praegu. Vastavalt

§-le 132 muutus J. S kolhoosipere viimase liikmena pärandi vastuvõtmisel vara ainuomanikuks. Kullamaa küla RSN TK 15.02.1991 otsus nr 2 oli seega õigusliku tähendusega sündmuseks, mil lõppes kolhoosipere liikmete ühisomand ja tekkis kolhoosipere ainsa liikme ainuomand. Tema omandiõigus ja selles tulenev õigus vara oma pojatütrele D. 4

(10)3-11-1482 Oele pärandada sõltus viidatud haldusaktist, mitte sellest, mida arvavad sellest kolmandad isikud. Otsus oli seaduslik ja selle kehtivust tuli eeldada. Kaebaja paljasõnalised väited haldusakti sisulisest ebaõigsusest ei muuda haldusakti kehtetuks. Ka
  1. a kohtuotsusega hoonete omandamise aluseks oleva
  2. a haldusakti seadusevastaseks tunnistamine ja maavanema poolt
  3. a tühistamine ei muutnud tagasiulatuvalt olematuks omandit hoonetele ega automaatselt tühiseks kõiki õigusvastaselt võõrandatud varaga ajavahemikul 24.12.1970 kuni 30.11.1995 tehtud tehinguid ja õigustoiminguid. Vastavalt J. Su surma ajal kehtinud

§-le 532 loetakse pärandi avanemise päevaks pärandaja surma päev ja

§ 551

lg 5 alusel loeti vastuvõetud pärand pärijale kuuluvaks alates pärandi avanemise ajast, so alates 12.12.1994.

§ 551

lg 2 kohaselt loeti pärija pärandi vastuvõtnuks, kui ta faktiliselt asus pärandvara valitsema või valdama. D. O võttis pärandi vastu, asudes seda valdama ja valitsema, sest Pärna talu oli pärandi avanemise ajal tema suvekodu. D. O paigutas 24.01.1995 Pärna tallu elama oma ema G Su, st valitses pärandvara. Pärna talu hooneid valdas ta ka ise alaliselt Tallinnas elades ja nädalavahetustel maal käies. D. O omandas J. Su järelt päritud vara alates pärandi avanemisest. Lisaks esitas D. O avalduse pärandi vastuvõtmiseks 08.02.1995, mil kaebaja ei olnud veel algatanud menetlust Haapsalu Rajooni RSN TK 24.12.1970 otsuse ebaseaduslikuks tunnistamiseks. S. R esitas Tallinna Linnakohtusse hagiavalduse J. Su 12.06.1994 testamendi kehtetuks tunnistamiseks, mille kohus jättis 03.12.1997 määrusega läbi vaatamata. D. O oleks J. Su vara pärinud ka seadusjärgse pärimise korral esimese ringi pärijana

§ 536lg 1 p 1 ja § 536 lg 4 alusel, kuna J.

Su ainsaks lapseks oli R S (D. Oe isa). D. O ei teadnud, et ta vanaisal võib puududa õigus pärandada Pärna A-25 talu hooneid ja puudusid ka andmed, millest mõistlik inimene oleks pidanud seda järeldama. Pelgalt kuulujutud või teadmine, et keegi kolmas isik pretendeerib samuti samale varale, ei muuda isikut pahauskseks. Arvestades Kullamaa küla RSN TK

  1. a otsuse nr 2 kehtivust, sai Pärna talu hooneid pärandada ja heauskselt pärida. Kaebuses esitatud AÕS § 95 lg-st 2 tulenevad vastuväited D. Oe omandi heausksusele ei ole asjassepuutuvad. Riigikohus rõhutas 30.05.2002 lahendis nr 3-3-1-31-02, et ORAS § 12 lg 3 p 3 ei kasuta tsiviilõiguslikku heausksuse mõistet ja seda sätet tuleb tõlgendada kitsendavalt. Kuna tegu on õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise vaidlusega, siis kohalduvad sellele ORAS sätted. ORAS § 2 lg 2 kohaselt ei tohi omandireform tekitada uut ülekohut, mida aga seniselt omanikult vara äravõtmine tekitaks. Samuti tuleb arvesse võtta, et õigusvastaselt võõrandatud hooned on sageli säilinud vaid uue omaniku jõupingutuste tulemusel. Õigusvastaselt võõrandatud vara saab ära võtta üksnes siis, kui omanik on pahauskne ORAS § 12 lg 3 p 3 kohaselt, mis tähendab, et pahausksust tingiv asjaolu peab olema võrreldav õigusnormis toodud näidetega - tegu peab olema omanikupoolse, demokraatlike õiguspõhimõtete kohaselt õigusvastase tahtliku teoga vara omaniku suhtes, mis soodustab otseselt või kaudselt endise omaniku omandi kaotust ehk õigusvastast võõrandmist. D. O ei ole S. Rega teiste Pärna A-25 talu endiste omanike suhtes pannud toime mingit etteheidetavat tegu. Asjas ei oma tähtsust H. Su või J. Su hea- või pahausksus. Vastavalt Riigikohtu 21.05.2002 otsusele nr 3-3-1-29-02 ei oma isegi omandamistehingu võimalik seadusevastasus otsest ja automaatset toimet omandi heausksusele. Väide, et kui vallavalitsuse 28.01.2005 tõendis oleks märgitud, et S. R on tunnistatud ½ hoonete osas õigustatud subjektiks, „siis jäänuks pärimistunnistuse väljastamine võib-olla ära“, on oletuslik ega tugine seadusele. J. Su pärimistoimiku tõmmisest nähtub, et S. R on oma positsioonist ehk taotlusest notarit teavitanud, kuid see ei takistanud pärimisõiguse tunnistuse väljastamist. Pärimistunnistus on ka vaid deklaratiivse tähendusega dokument.
  2. Tallinna Halduskohus jättis 06.01.2012 otsusega S. R kaebuse rahuldamata ja mõistis S. Rilt välja D. Oe kasuks menetluskulud 696 eurot. 5

(10)3-11-1482 Vaidlustatud korraldus ei ole HMS § 56 nõuete kohaselt motiveeritud. Korralduses on küll viidatud selle andmise faktilistele ja õiguslikele asjaoludele, kuid need alused pole piisavalt loogiliselt seotud korralduse resolutsiooniga. Tõendeid pole nende koostoimes ja vastastikuses seoses analüüsitud, samuti pole põhjendatud, miks kaebaja seisukohad pole asjakohased. HMS §-st 58 tulenevalt ei tingi eeltoodu korralduse tühistamist motivatsioonipuuduste tõttu. ORAS § 12 lg 3 p 3 alusel tehtav otsus pole kaalutlusotsus, vaid eeldab faktiliste asjaolude tuvastamist. Seega on motivatsioonipuudused võimalik kõrvaldada ka kohtumenetluses.

§ 129

lg 1 järgi kuulus kolhoosipere vara tema liikmetele ühisomandiõiguse alusel ja § 129 lg 2 alusel võis kolhoosipere omanduses olla elamu.

§ 110

lg 1 kohaselt võis kodaniku isiklikus omanduses üldjuhul olla ainult üks elamu ja § 110 lg 4 järgi kolhoosipere liikmetel, kellele ühisomandiõiguse alusel kuulub elamu, ei või olla isiklikus omanduses teist elamut või selle osa.

§ 564

lg 1 kohaselt kolhoosipere liikme surma korral pärand pere liikmete ühisvaras ei avanenud. Kirjanduses avaldatud seisukohtade järgi oli see nii põhjusel, et kolhoosipere ühisvaras puudusid kindlaksmääratud osad. Pärand kolhoosipere ühisvarale avanes ainult pere viimase liikme surma korral. Samuti ei saanud kolhoosipere liige teha testamenti oma ühisvara osa pärandamiseks, testamendi teel võis samuti pärida ainult kolhoosipere viimase liikme surma korral (V. Kelder. Kolhoosiõigus, Tallinn 1965, lk 193). Pärast Pärna A-25 talu maa natsionaliseerimist 1940. a olid endise kinnistu nr 12281 maa ja sellel asuvad hooned, mis varem moodustasid ühe kinnisasja, eraldi käibes (maa oli sisuliselt tsiviilkäibest väljas). Elisabeth H, tema tütar H S, H. Su abikaasa J S ja viimaste poeg R S moodustasid Pärna A-25 talu elamus elades kolhoosipere. Pärast E. H surma kinnitati Haapsalu rajooni TSN TK 24.12.1970 otsuse nr 203 p-ga 1 kõnealune elamu ja majandushoone tema tütre H Su nimele ning H. Su surma järel registreeriti Kullamaa küla RSN TK 15.02.1991 otsuse nr 2 p-ga 1.3 elamu uueks omanikuks H. Su abikaasa J S. Ekslik on kaebaja seisukoht, et kuna 15.02.1991 otsus nr 2 tugineb õigusvastasele ja kehtetule haldusaktile, on otsus nr 2 samuti õigusvastane ja kehtetu. HMS § 61 lg-st 2 ja §-st 60 tulenevalt ei too haldusakti võimalik õigusvastasus automaatselt kaasa selle kehtetust ning täita tuleb ka õigusvastast haldusakti. Kuna 24.12.1970 otsus nr 203 tunnistati seadusevastaseks ja kehtetuks alles pärast 15.02.1991 otsuse nr 2 vastuvõtmist, polnud 15.02.1991 otsuse vastuvõtmise ajal põhjust 24.12.1970 otsust kõrvale jätta. Asjaõigusseaduse rakendamise seaduse § 16 lg 1 kohaselt kuulus alates 01.12.1993 kolhoosipere vara kolhoosipere peale ja tema abikaasale ühiselt. Vaidlust pole selle üle, et 01.12.1993 J. S abielus ei olnud ja ta oli registreeritud kõnealuse elamu omanikuks. Seega tekkis J. Sul ainuomand Pärna A-25 asuva talu maadel asuvatele hoonetele (majandushooned ja abiehitised kuulusid elamu juurde ning moodustasid majavalduse – vt Tsiviilkoodeks. Kommenteeritud väljaanne, Tallinn 1969, lk 130). J. Sul oli

§ 539

lg-le 1 tuginevalt võimalik pärandada oma vara, sh Pärna A-25 talu hooned testamendiga oma lapselapsele D. Oele. Korralduses nr 69 leiti õigesti, et endise Pärna A25 talu maadel asuvad hooned olid korralduse andmise ajal D. Oe omandis. Kooskõlas Riigikohtu otsuses nr 3-3-1-29-02 esitatud seisukohtadega tuleb vara tagastamise taotluse lahendamisel kontrollida vara füüsilise isiku heausksesse omandisse kuulumist vallavalitsuse korralduse andmise seisuga. D. Oe kui praeguse omaniku heausksust tuleb eeldada, kui ei ole tõendatud vastupidist. Riigikohus leidis otsuses nr 3-3-1-31-02, et ORAS § 12 lg 3 p-s 3 ei kasutata tsiviilõiguslikku heausksuse mõistet ning heausksuse sisustamisel on orientiiriks kaks heauskset omandamist välistavat tunnust – osavõtt vara omaniku kohtuvälisest represseerimisest ja osavõtt represseeritu vara õigusvastasest võõrandamisest. Vaidlust ei ole selle üle, et D. O on sündinud pärast S. Rilt vara õigusvastast võõrandamist ega saanud kaebajat seetõttu represseerida ega tema vara õigusvastasest võõrandamisest osa võtta. Pahausksuse saavad ORAS § 12 lg 3 p 3 tähenduses kaasa tuua vaid sellised asjaolud, mille puhul saab 6

(10)3-11-1482 asuda seisukohale, et omandi äravõtmine on õiglane ka ilma täieliku hüvituseta ja see ei too kaasa uut ülekohut. Praegu sellise olukorraga tegemist pole. Kaebaja ei ole tõendanud, et D. O (või tema õiguseellased) oleks vara omandamisel toime pannud ORAS § 12 lg 3 p-s 3 viidatud asjaoludega ligilähedaseltki sarnaseid tegusid. Kaebaja ei ole vastu vaielnud ka D. Oe seisukohale, et Pärna A-25 hooned on säilinud ja neid on parendatud eelkõige D. Oe õiguseellaste tööpanuse tõttu. Korralduse nr 69 tühistamiseks poleks alust ka siis, kui asjas tuleks ORAS § 12 lg 3 p 3 asemel või sellega koos kohaldada heauskse omandamise tsiviilõiguslikku käsitlust (AÕS § 95). See ei ole pärimise puhul kohaldatav, kuna reguleerib vallasomandi tekkimist üleandmisega. Pärimine tähendab üldõigusjärglust, st kõigi pärandatud varaga seotud õiguste ja kohustuste üleminekut. Pärimise korral ei toimu asja võõrandamist (üleandmist), vaid pärija asub pärandaja üleõigusjärglasena tema asemele. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
  1. S R apellatsioonkaebuses palutakse tühistada halduskohtu 06.01.2012 otsus, rahuldada uue otsusega kaebus ja mõista vastustajalt välja kaebaja menetluskulud. S. R kordab kaebuses ja täiendavates seisukohtades esitatud väiteid ning leiab, et kohtuotsusest ei nähtu põhjendused, miks tema väiteid tõeseks ei peetud või tema esitatud tõenditega ei arvestatud. Kohtuotsuses on määravalt aluseks võetud vastustaja ja kolmanda isiku positsioon, samas kui kaebaja esiletoodu on valdavalt kõrvale jäetud. Kaebajale jääb arusaamatuks, miks tugines kohus Kullamaa küla RSN TK 15.02.1991 otsuse nr 2 p 1.3 kehtivuse ja sellest tingitud tagajärgede osas HMS § 61 lg-le 2 ja §-le 60, kui need normid otsuse andmise ajal ei kehtinud. Seega kohaldas kohus materiaalõigust valesti. Kohus hakkas ise täitma haldusorgani ülesannet, jõudes järeldusele, et kuigi korralduses nr 67 on motiveerimispuudused, on vastustaja lõplik seisukoht õige. Kohtul selline õigus puudub. Kohus kohaldas vääralt HMS § 54, § 55 lg-t 1 ja § 56 lg-d 1 ja 2, kuna korraldus ei vasta viidatud sätetes esitatud nõuetele. Väär on kohtu seisukoht, nagu poleks kaebaja vaielnud vastu kolmanda isiku väidetele, et kõnealused ehitised on säilinud ja neid on parendatud eelkõige kolmanda isiku õiguseellaste tööpanuse tõttu. Kaebaja märkis 23.11.2011 menetlusdokumendis, et ei nõustu kolmanda isiku seisukohtadega, mis pole kooskõlas kaebaja enda positsiooniga.
  2. Kullamaa Vallavalitsus palub vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, leides, et kohtuotsus on seaduslik ja põhjendatud.
  3. D O palub vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, leides, et kohtu siseveendumuse kujunemine on otsuses selgelt jälgitav ning kohus ei ole vastustajat või kolmandat isikut eelistanud. Kohus analüüsis põhjalikult Pärna A-25 talu hoonete omandisuhete muutumist ajavahemikus 1940-2006, hinnates iga omaniku muudatuse seaduslikku alust ja õiguspärasust ning jõudes järeldusele, et omandi üleminekud olid seaduslikud. Kohus tuvastas, et D. O ega tema õiguseellased pole pannud toime ORAS § 12 lg 2 p-s 3 sätestatud tegusid, ning selgitas, miks ta ei loe D. Oe omandit pahauskseks ORAS § 12 lg 2 p-s 3 sätestamata muu asjaolu alusel. Ebaõige on kaebaja etteheide, et kohus pole lahendis toonud põhjendusi, miks peaks pahausksus olema ORAS-s kitsam kui tsiviilõiguses. Kohus viitas Riigikohtu lahendile nr 3-3-132-02, mille kohaselt tsiviilõiguslik heausksus omandireformile ei kohaldu. Samuti tuvastas kohus õigesti, et isegi kui AÕS § 95 lg-s 2 sätestatud heausksust välistavaid asjaolusid omandireformile kohaldada, ei kuuluks vara ka siis S. Rile tagastamisele. 7
(10)3-11-1482 Ekslik on kaebaja väide, et kohus poleks tohtinud Kullamaa küla RSN TK 15.02.1991 otsuse suhtes kohaldada kehtiva HMS § 60 lg-t 2 ja § 61 lg-t 2, kuna otsus võeti vastu enne HMS jõustumist. Sellise väitega nõustumisel peaks asuma seisukohale, et ükski enne 01.01.2002 vastu võetud haldusakt ei kehti, olles HMS-i jõustumisega kehtetuks muutunud. HMS § 60 ja § 61 sätestavad õiguspärase ootuse ja seaduslikkuse tagamiseks vajalikud menetluse üldpõhimõtted, mis kohalduvad kõigile haldusaktidele, sõltumata nende vastuvõtmise ajast. Kohus ei saanud anda õiguslikku hinnangut 15.02.1991 otsusele, sest ka kohus on seotud haldusakti kehtivuse eelduse ja kohustuslikkusega ning selle otsuse vaidlustamiseks ei ole praegu asja lahendavale kohtule kaebust esitatud. Kaebaja poolt otsuse peale esitatud kaebus jäeti Lääne Maakohtu halduskohtuniku 17.03.1998 määrusega nr 3-50/97 läbi vaatamata. Kohus selgitas, et vaidlusaluse haldusakti väljaandmisel tehtud otsustus eeldab faktiliste asjaolude tuvastamist ega ole kaalutlusotsustus. Seega peavad haldusakti põhjendustes sisalduma normi kohaldamise aluseks olevad asjaolud, mitte kaalutlused. Korralduse õiguslik alus on asjakohane ja korralduses on nimetatud asjaolud, millele D. Oe omand tugineb: vara omandamine pärimise teel ja ORAS §-s 12 lg 3 p-s 3 nimetatud heausksust välistavate asjaolude puudumine. Seega kohaldas kohus õigesti HMS §-i
  1. Tulenevalt Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-29-02 esitatud seisukohast hinnatakse omandireformis vara praeguse omaniku heausksust, mis tähendab, et heausksust ei pea tõendama, vaid tuleb tõendada omaniku pahausksus ehk heausksust välistavate asjaolude esinemine. Haldusorgan ei saanud otsust tehes kaaluda heausksust välistavaid asjaolusid, sest S. R ei olnud esitanud ORAS § 12 lg 3 p-le 3 ligilähedasigi asjaolusid, nende tõendamisest rääkimata. Kohus tuvastas õigesti, et kaebaja pole vaielnud vastu kolmanda isiku seisukohale, et kõnealused ehitised on säilinud tema õiguseellaste tööpanuse tõttu. Kaebaja vastuväide, et „ta ei nõustu kolmanda isiku positsiooniga, mis ei ole kooskõlas kaebaja positsiooniga“ tähendab sisuliselt seda, et ta ei ole nõus millegagi, mida kolmas isik kaebusele vastu väidab. Menetlusliku vastuväitena pole see kohtu poolt kontrollitav. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  2. Ringkonnakohus leiab, et halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna selle tühistamiseks või muutmiseks alust. Ringkonnakohus nõustub vaidlustatud otsuse põhjendustega ega korda neid (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
  3. Halduskohtu seisukoht, mille kohaselt motiveerimispuudused ei pruugi alati olla haldusakti tühistamise aluseks, on kooskõlas Riigikohtu halduskolleegiumi praktikaga. HMS § 58 sätestab, et haldusakti kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Riigikohus on korduvalt (05.11.2008 otsuse nr 3-3-1-49-08, p 11; 15.10.2009 otsuse nr 3-3-1-57-09, p 13) leidnud, et olukorras, kus haldusorgan peaks nii või teisiti sama sisuga haldusakti uuesti välja andma, ei ole haldusakti tühistamine akti põhjenduste puudulikkuse tõttu menetlusökonoomia põhimõttest lähtuvalt põhjendatud. Halduskohus on järeldanud õigesti, et käesolevas asjas vaidlustatud korraldus on vaatamata motiveerimispuudustele sisuliselt kontrollitav. Kuna halduskohtumenetluses kontrollitakse kohaliku omavalitsuse korralduse õigsust, seega ka faktiliste asjaolude kindlaks tegemise õigsust, pidi kohus uurima nii korralduse aluseks olnud õigusvastaselt võõrandatud Pärna A-25 vara toimikus nr 5964 sisalduvaid tõendeid, korralduses viidatud täiendavalt kogutud tõendeid ja ka kohtumenetluses menetlusosaliste poolt esitatud tõendeid. See ei tähenda 8
(10)3-11-1482 aga kohaliku omavalitsuse asemele astumist, vaid tegemist on kohaliku omavalitsuse korralduse sisulise õiguspärasuse kontrolliga, mida kohus on asja lahendamisel kohustatud tegema (HKMS § 61 lg 1).
  1. Halduskohus on otsuses põhjendanud, millistele tõenditele ja õigusaktidele tuginedes jõudis kohus järeldusele, et J. Sul tekkis ainuomand Pärna A-25 talu maadel asuvatele hoonetele ja J. Sul oli õigus hooned pärandada ning D. O oli vaidlustatud korralduse vastuvõtmise ajal hoonete heauskne omanik. Halduskohus on tuginenud otsuse tegemisel asjas esitatud tõenditele kogumis ja andnud neile ammendava hinnangu. Asjaolu, et see ei ühti kaebaja hinnanguga, ei võimalda veel järeldada, et kohus on rikkunud menetlusõiguse norme ning jätnud kaebaja väited ja esitatud tõendid otsuse tegemisel arvesse võtmata. Eraldi seisukoha võtmata jätmine Kullamaa Vallavalitsuse 28.01.2005 tõendi nr 214, kaebaja 10.03.1995 pärandi vastuvõtmise avalduse ja kaebajale 08.06.2009 väljastatud pärimistunnistuse ning D. Oe 07.04.2010 kohtuistungil haldusasjas nr 3-06-3008 läbi esindaja antud seletuse suhtes ei oma kohtuotsuse lõpptulemuse seisukohalt ka määravat tähtsust. Kuna kaebaja 26.03.1998 taotlus (I kd, tl 128 p 10 ja tl 158 pöördel) oli J. Su pärimistoimiku materjalide hulgas, pidi notarile D. Oele testamendijärgse pärimisõiguse tunnistuse väljastamisel 13.04.2005 olema teada, et kaebaja taotleb temalt õigusvastaselt võõrandatud Pärna A-25 talu tagastamist. Asjaolu, et kaebaja on teinud 10.03.1995 pärandi vastuvõtmise avalduse ja kaebajale on 08.06.2009 väljastatud pärimistunnistus ning D. O oli kaebaja hinnangul vähemalt
  2. a teadlik kaebaja positsioonist vaidlusaluste hoonete suhtes, ei anna alust hinnata tõendeid kogumis teisiti, kui seda tegi halduskohus.
  3. Kohus on ka õigesti tuvastanud, et kaebaja pole vaielnud sisuliselt vastu D. Oe seisukohale, et kõnealused ehitised on säilinud tema õiguseellaste tööpanuse tõttu.
  4. Halduskohtu tuginemine Haapsalu rajooni TNS TK 24.12.1970 otsuse nr 201 p 1 ja Haapsalu rajooni Kullamaa küla RSN TK 15.02.1991 otsuse nr 2 kehtivuse selgitamisel HMS §-des 60 ja 61 sätestatud põhimõtetele on ringkonnakohtu arvates asjakohane, sest nimetatud sätetes seaduseandja poolt HMS-s tunnustanud haldusõiguse üldpõhimõtted haldusaktide kehtivuse ja mõju osas kehtisid ka enne HMS-i kehtima hakkamist. Halduskohtu käsitlus on kooskõlas Riigikohtu 26.11.2001 otsuse nr 3-3-1-53-01 p-s 3 vallavalitsuse 17.02.1999 korralduse kehtivuse kohta haldusõiguse üldpõhimõtetele tugineva selgitusega, mille kohaselt haldusakti õigusvastasus ei too automaatselt kaasa haldusakti kehtetust. Haldusakt kehtib sõltumata akti õigusvastasusest üldjuhul kuni kehtetuks tunnistamiseni, kehtivusaja lõppemise või haldusaktiga antud õiguse lõpliku realiseerimise või kohustuse täitmiseni. Riigikohus on reformikomisjoni 04.10.1996 otsuse peale esitatud kaebuse läbivaatamisel selgitanud 07.03.2003 määruse nr 3-3-1-21-03 p-s 3, et haldusakti kehtivus tähendab seda, et aktis sisalduv regulatsioon omab õiguslikku jõudu. Haldusakti tühisus on akti automaatne kehtetus, kui haldusaktis esinevad ilmselged puudused, mis on sätestatud seaduses. Kui aga haldusaktis on puudused, mida seaduses otsesõnu ei ole märgitud, või kui haldusakti puudused ei ole ilmselged, kehtib see haldusakt, vaatamata tema võimalikule õigusvastasusele, seni kuni pädev organ või kohus ta kehtetuks tunnistab või tühistab. Sama lahendi p-s 14 selgitas Riigikohus, et haldusakti kehtetuks tunnistamine tähendab seda, et haldusakt kaotab oma õigusjõu. Haldusakti tühistamine tähendab haldusakti tunnistamist kehtetuks tagasiulatuvalt, täpsemalt - kehtetuks algusest peale. Tühistamine ei muuda kehtivat haldusakti tühiseks, vaid üksnes kehtetuks. Haldusakt lakkab kehtimast tühistamisotsuse jõustumise hetkest. Pärast tühistamisotsuse tegemist ei saa keegi eitada, et haldusakt kuni tühistamiseni kehtis. 9
(10)3-11-1482 Arvestades eeltoodut kehtis Haapsalu rajooni TNS TK 24.12.1970 otsuse nr 201 p 1 kuni seda tühistava Lääne maavanema 21.08.1997 otsuse nr 688 jõustumiseni ja halduskohus järeldas õigesti, et Kullamaa küla RSN TK 15.02.1991 otsuse vastuvõtmise ajal ei olnud põhjust Haapsalu rajooni TNS TK 24.12.1970 otsust kõrvale jätta.
  1. Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 1 alusel jääb S. R apellatsioonkaebus rahuldamata ja vaidlustatud halduskohtu otsus muutmata.
  2. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kolmanda isiku menetluskulud hüvitab tema poole vastaspool samade reeglite järgi nagu poolele vastavalt HKMS § 108 lg-le
  3. Kuna ringkonnakohus jätab muutmata halduskohtu otsuse, millega jäeti kaebus rahuldamata, siis jäävad kaebaja apellatsioonimenetluse kulud 573,47 € (riigilõiv 15,97 € ja õigusabi 557,50 €) tema enda kanda. Kullamaa Vallavalitsus ei taotlenud menetluskulude väljamõistmist ja tema võimalikud menetluskulud jäävad tema enda kanda. D. O taotles ringkonnakohtus kaebajalt menetluskulude väljamõistmist summas 616,80 € (464 € õigusabi eest ja sõidukulu hüvitus 50 €, lisandub käibemaks 102,80 €) ja esitas kulude kandmist tõendavad dokumendid. Ringkonnakohtu hinnangul on tegemist vajalike ja põhjendatud menetluskuludega HKMS § 109 lg 6 mõttes, mille kandmine on nõuetekohaselt tõendatud, ning ringkonnakohus mõistab kaebajalt välja D. Oe kasuks 616,80 €. Virgo Saarmets Silvia Truman Lilianne Aasma 10
(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.