lg 2 alusel pidi linnavalitsus põhistama korralduste kehtetuks tunnistamise faktiliste ja õiguslike kaalutlustega. Kompenseerimise korralduste kehtetuks tunnistamine rikub kaebaja õiguspärast ootust, ei ole kaalutud kaebaja õiguspärast ootus korralduste kehtima jäämiseks. Korralduste vaidlustamise tähtajad olid möödunud ning kaebajal oli õiguspärane ootus nende kehtima jäämiseks. Maavanema ettekirjutuste tegemiseks mõistlik tähtaeg oli möödunud ning linnavalitsus oleks pidanud seda kaaluma. Toimiku materjalid edastati Pärnu maavanemale järelevalve tegemiseks 07.09.2009 ja tagastati ilma märkusteta. Ettekirjutus oleks tulnud teha järelevalve käigus. Vaatamata kaebaja taotlusele ei andnud linnavalitsus piisavalt aega korralduste eelnõuga tutvumiseks ja vastuväidete esitamiseks. Kaebaja elukoht on Rootsis, mistõttu vajab ta mõistlikku aega vajaliku õigusabi saamiseks.
sätestatud ärakuulamisõiguse tagamiseks peab isikule andma võimaluse esitada oma arvamus. Antud juhul ei ole haldusorgan taganud kaebajale võimalust esitada omapoolseid argumente. Kaebuses haldusasjas nr 3-11-2591 märgib kaebaja, et esitas nõuetekohase avalduse õigusvastaselt võõrandatud vara kompenseerimiseks.
Antud juhul ei ole haldusorgan andnud kaebajale võimalust esitada menetluse käigus omapoolseid argumente.
Seega pidi komisjon põhistama 21.01.2009 otsuse nr 1 kehtetuks tunnistamist faktiliste ja õiguslike kaalutlustega. Antud juhul on seda tehtud vaid üldsõnaliselt, viitega J. V uurimistööle. Nimetatud ajaloolase uurimistöö ei ole objektiivne, selle tegijal on olnud huvide konflikt. Töö on tehtud rahandusministeeriumi tellimusel ja ministeeriumi raha eest. Samas on rahandusministeeriumil huvi temale soodsate tulemuste osas, mis välistaksid kompensatsiooni maksmise. Kehtetuks tunnistati õiguspärane haldusakt. Kaevatavast otsusest ei selgu, milline õiguslik tähendus on sellel ORAS-e mõttes. Kaebajale nimetatud uurimistööd ei tutvustatud ning seda ei ole ka kaevatavale otsusele lisatud, seega ei saanud kaebaja esitada ka vastuargumente. ÕVVTK otsuse kehtetuks tunnistamise aluseks ei saa olla kellegi uurimistöö, mis ei anna vastavat volitusnormi ja materiaalõiguslikku alust ega kohusta haldusakti kehtetuks tunnistama ega muutma. Samuti ei ole selle töö objektiivsus enne kindel, kui selle sisu ei ole võimalik erapooletult ja töö tellijast sõltumatult analüüsida. Vastustajal oleks tulnud hinnata otsuse vastavust kehtivale seadustele ning viidata otsuses vastavatele õigusaktide sätetele. Üheski ÕVVTK dokumendis ei ole eraldi toodud laevade omanike omandiõiguse ainsaks tunnuseks registrikannet. Osalus laevades omandati isikute poolt võlaõiguslike tehingutega ning alles pärast tehingut toimus omandiõiguse asjaõiguslik vormistamine. Antud juhul sattus omandiõiguse vormistamine aega, mis algas NSVL poolt EV okupeerimise ja Annekteerimise ettevalmistamine, seetõttu muutus omandiõiguse vormistamine registrites omanikele eluohtlikuks. Laevaomanik, kes ei kandnud oma osalust registrisse, ei saa seetõttu oma omandiõigust kaotada, kuna ta ei ole seda võõrandanud kolmandatele isikutele. 3 3-11-223 Seega on vaja omandiõiguse tuvastamiseks hinnata laevakinnistusraamatu andemete kõrval ka ORAS poolt lubatavaid kaudseid tõendeid sh, omandiõiguslikes küsimustes tehtud tahteavaldusi. Selliste kaudsete tõendite hindamist on kasutatud teiste kinnis- ja vallasasjade puhul ning on kehtivate õigusaktide ja kohtupraktika kohaselt aktsepteeritavad, kui kinnistamise formaalsed toimingud jäid isikute tahtest olenemata lõpetamata. Notariaalregistri andmetes ja laevakinnistusraamatu andmetes on suured vastuolud, mis seab kahtluse alla registriandmete ainuõigsuse. Notari registrist nähtub, et A. T võtab laeva disponendina J. Iile laeva asjus üldvolikirja, esitab notarile Veeteede Talituse poolt 20.09.1939 antud tunnistuse. Veeteede Talitus pidas ka laevaregistrit ega saanud väljastada tõendit, kus oli märgitud mitteomanik. ENSV RKN 28.08.1940 otsusega otsustati natsionaliseeritud laevandusettevõtete ja laevade valitsemiseks määrata disponentide kohusetäitjaid kuni natsionaliseerimise lõpuleviimiseni, seega pidi omandiõigus muutuma natsionaliseerimise lõpuleviimisel, mitte natsionaliseerimisnimekirjadesse kandmisel. Notar tõestas enne natsionaliseerimise lõppemist 18.12.1940 kohtuvolikirja laeva disponendile A. T´ile. Samast aktist nähtub, et T. M on määratud komissariks laevanduse ettevõttele, millele vaidlusalune laev kuulub. Kaebaja hinnangul saab sellest dokumendist järeldada J. Ii omaniku staatust laeva suhtes 17.06.1940 seisuga, mis on väljastatud pärast natsionaliseerimishetke. Natsionaliseerimise kohta koostatud dokumentatsioon näitab, et vahetult enne natsionaliseerimist moodustati uus laevandusettevõte „I ja Nelberg“, mille omandis oli laev, mis ei ole fikseeritud üheski natsionaliseerimise üldnimekirjas, kuid oli olemas eelnimetatud notariaalregistris. Seega ei saa laevakinnistusregistri andmed olla ainsaks allikaks laeva osanike omandiõiguse kindlaks tegemisel, sest faktiliselt lähtuti käibes ka muudest andmetest, mitte ainult laevakinnistusregistri andmetest. J. V uuringus on jäetud tähelepanuta laevade kinnistamise ja registreerimise seaduse § 42, mille kohaselt peetakse kõrvuti laevakinnistusregistritega kaht eraldi kartoteeki: laevade ja laevaomanike kohta. Need kartoteegid kuulusid seaduse järgi kinnistusregistri koosseisu ja nende mittetäitmine oli seaduserikkumine. Laevaomanike nimede kohta peetud kartoteek annaks täpse omanike nimekirja, kuid seda ei ole õnnestunud arhiivist leida. Kartoteekide pidamise kohta arhiivis viited puuduvad. Säilinud Eesti laevade nimekirja ja natsionaliseeritud laevade ja nende osanike nimekirjade andmed ei ole täielikud, sest erinevates notariaalaktide raamatutes on laevade osaluse omandamise ja võõrandamise kohta erinevad andmed. Kaebaja hinnangul on notariaalregistrites märgitud andmed täpsemad ja tõepärasemad kui ebatäielikud laevanimekirjad ning natsionaliseeritud laevade ja nende osanike nimekirjade andmed. Kaebaja nõustaja J. V on läbitöötanud mahuka osa säilinud notariaalregistritest, mille tulemusel on selgunud, et need näitavad hoopis midagi muud kui kinnistusregistri materjalid. Seega tuleks eelistada notariaalregistrites jms omanike tegeliku tahte kohta saadavaid andmeid. Laevade kinnistusregistri andmed on ebatäielikud ning sinna ei kantud alati kõiki omanikke. J. V uuringu kohaselt sooritasid seaduskuulekad laevaomanikud määratud tähtajaks
Korralduse sissejuhatusest nähtub, millistest õiguslikest ja faktilistest asjaoludest lähtudes linnavalitsus kaevatava korralduse vastu võttis. Kompenseerimismenetlust alustades peab linnavalitsus kontrollima, kas menetluse alustamine on põhjendatud. Järelevalvemenetluses toodi välja põhjused, mis seadsid kahtluse alla komisjoni 21.01.2009 otsuse nr
lg 2; Õigusvastaselt võõrandatud vara eest kompensatsiooni määramise korra p 3, 5, 8, 9; õigusvastaselt võõrandatud vara toimiku nr 02212; Pärnu maavanema järelevalve menetluses avaldatu (09.08.2010, 18.08.2010, 21.11.2010 kirjade) alusel. Kaevatava korraldusega on otsustatud mitte alustada vaidlusaluse vara osas kompenseerimismenetlust ning tagastada õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise toimik ÕVVTK Pärnu Linnakomisjonile (tl 29). Korraldusega tunnistati kehtetuks Pärnu Linnavalitsuse 19.05.2009 korraldus nr 276 ja 07.07.2009 korraldus nr 372. Kaebaja väidetel ei saa ORAS § 11 lg 1 olla aluseks kaevatavale korraldusele, kuna linnavalitsuse pädevuses ei ole vara omandireformi objektiks tunnistamine, seetõttu ei saanud linnavalitsus viidatud õigusnormist lähtuda. ORAS § 11 on toodud seaduse II osas, kus on sätestatud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ning kompenseerimise õiguslikud alused. ORAS § 11 lg 1 sätestab, et omandireformi objektiks on õigusvastaselt võõrandatud maa koos sellega püsivalt seotud loodusobjektidega, ehitised, laevaregistrisse kantud laevad, põllumajandusinventar, tootmishoonete sisseseade, aktsiad ja osatähed, arvestamata neil lasunud võlgu. 6 3-11-223 Arvestades seda, et ORAS § 5 lg 1 kohaselt on omandireformi kohustatud subjektid kohustatud omandireformi õigustatud subjektidele vara tagastama või kompenseerima ning kuna antud juhul on vastustaja kaevatavas korralduses jõudnud seisukohale, et asjas esitatud tõendite kohaselt ei saa omandireformi kohustatud subjekt lugeda vaidlusalust vara omandireformi objektiks ja kaebajat omandireformi õigustatud subjektiks, on antud viide asjakohane, sest linnavalitsus on kohustatud kompenseerima üksnes omandireformi objektiks olevat vara. Õigusvastaselt võõrandatud vara eest kompensatsiooni määramise korra p 361 sätestab, kui maavanemale talle saadetud materjalide kontrollimisel selgub, et kohaliku omavalitsuse täitevorgani korraldus kas täielikult või osaliselt ei vasta seadusele või seaduse alusel vastuvõetud muule õigusaktile, esitab maavanem 15 päeva jooksul pärast dokumentide saamist kirjaliku ettepaneku viia see õigusaktiga kooskõlla. Mida antud juhul on maavanema poolt tehtud. Maavanem järelevalve korras tehtud ettepaneku aluseks toodud selgitustes viitab vastuoludele/puudustele seoses vara omandiõiguse tõendamisega ning maavanema ettepaneku kaalumiseks tuli linnavalitsusel oma korralduses hinnata maavanem poolt esitatud seisukohti. Kaevatavas otsuses ei tuvastatud omandireformi subjekti ega tehtud kindlaks objekti, vaid leiti, et vara kompenseerimismenetluse alustamiseks puudub alus ning tunnistati kehtetuks eelnevas menetluses vaidlusaluse vara osas vastuvõetud otsused. Arvestades seda, et kohustatud subjektil tuleb vara tagastada/kompenseerida õigustatud subjektile, on korralduses kajastatud arutelu vaidlusaluse vara omandiõiguse osas asjakohane. Seega ei ületanud Pärnu Linnavalitsus talle õigusaktidega antud pädevust. Kaebuse kohaselt on õigusvastaselt võõrandatud vara eest kompensatsiooni määramise korra p 3, 5, 8, 9 menetlusnormid, mis ei sisalda korralduste tühistamise materiaalõiguslikke aluseid. Õigusvastaselt võõrandatud vara eest kompensatsiooni määramise korra (edaspidi „kord“ vastavas käändes) p 3 sätestab, et vara kompenseerimise menetlust korraldavad ja kompenseerimist otsustavad kohaliku omavalitsuse täitevorganid. Tulevalt eeltoodust on Pärnu Linnavalitsusel vara kompenseerimise menetluse korraldamiseks ja kompenseerimise otsustamiseks vajalik pädevus vara kompenseerimise või sellest keeldumise kohta korralduse vastuvõtmiseks. ORAS ega nimetatud seaduse alusel vastuvõetud õigusaktid ei sisalda keeldu vara kompenseerimise menetluses kogutud ja koostatud dokumentide uuesti läbivaatamiseks ning vajadusel vastuvõetud õigusaktide ja otsuste muutmiseks/kehtetuks tunnistamiseks. Käesoleval juhul on haldusakt tunnistatud kehtetuks isiku kahjuks.
lg 1 sätestatud menetlusosalise ärakuulamise nõuet ning ei võtnud vastuväidetele tähtaja määramisel arvesse asjaolu, et kaebaja elukoht on Rootsis. Pärnu Linnavalitsus edastas kaebajale 10.12.2010 kaevatava korralduse eelnõu ning Pärnu Maavalitsuse 18.08.2010 ja 25.11.2010 kirjad ning andis vastuväidete esitamiseks aega kuni 20.12.2010 (tl 17). Kaebaja esindaja taotles talle antud tähtaja pikendamist kaks kuud, haldusasjas nr 3-10-2021 kohtu seisukoha saamiseks. Samuti taotles kaebaja tähtaja pikendamise rahuldamata jätmisel uue täiendava tähtaja määramist (tl 26). Pärnu Linnavalitsuse väidetel ei peetud põhjendatuks tähtaja pikendamist taotletud ulatuses, kuna toimik kuulus korralduse alusel komisjonile tagastamisele, kes oma otsuse ülevaatamisel saab arvestada haldusasjas nr 3-10-2021 tehtava lahendiga. Arvestades seda, et kohtumenetluses ei ole asjas uusi tõendeid esitatud, samuti asjaolu, et kaebaja esindaja haldusmenetluses ja käesolevas asjas kaebaja nõustaja on üks ja sama isik, kelle asukoht on Eestis ning kes on pika aja jooksul esindanud kaebajat analoogsetes vaidlustes erinevates kohtuasjades (nõustajana haldusasjades nr 3-10-2021; 3-09-1475), oli kaebaja oma esindaja kaudu teadlik kõikidest asjas olulistest õiguslikest ja faktilistest asjaoludest, ei saa kohtu hinnangul lugeda objektiivseks takistuseks vastuväidete esitamisel kaebaja asukohta välisriigis ja/või vajadust õigusabi organiseerimiseks. Lähtudes eeltoodust oli kaebajale enne kaevatava korralduse vastuvõtmist tagatud võimalus arvamuse ja vastuväidete esitamiseks. Tulenevalt eeltoodust, hinnates asjas kogutud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses ei tuvastanud kohus Pärnu Linnavalitsuse kaevatavate korralduste vastuvõtmisel selliseid vormija menetlusnõuete rikkumisi, mis võisid mõjutada asja otsustamist. Seega on taotluse Pärnu Linnavalitsuse 27.12.2010 korralduse nr 617 tühistamiseks põhjendamata ja rahuldamisele ei kuulu. 9 3-11-223 ÕVVTK Pärnu maakonnakomisjoni otsusega nr 1 on konstateeritud, et Pärnu linnakomisjon oma 21.01.2009 otsusega nr 2 tunnistas omandireformi õigustatud subjektiks E. K´i ühetekilise kaubalaeva „Lake Lucerne“ 6,989 % osas kaudsete tõendite alusel. Otsuses tugineb komisjon Rahandusministeeriumi 2010 tellitud uuringule, mille tulemusel kinnitatakse, et laeva omanikuks sai olla ainult registrisse kantud isik või tema pärija. Laeva omanikuks oli laevakinnistusregistri kannete kohaselt laeva õigusvastase võõrandamise ajal laevaühing ja registris nimetatud laevaühingu osanikud, kelle hulgas ei ole nimetatud taotleja vanaisa M Tit. Eeltoodu alusel otsustas komisjon tunnistada kehtetuks ÕVVTK Pärnu linnakomisjoni 21.01.2009 otsuse nr 2 (haldusasja nr 3-11-2591 tl 13). ÕVVTK Pärnu linnakomisjoni 21.01.2009 otsusega nr 2 tunnistati omandireformi objektiks kaubalaev „Lake Lucerne“ ning loeti tõendatuks, et vara kuulus õigusvastase võõrandamise ajal 6,989 % osas M T´ile. Õigustatud subjektiks nimetatud vara osas tunnistati E. K (haldusasja toimik nr 3-11-223 tl 11). Omandireformi õigustatud subjektiks tunnistamine on adressaati soodustav haldusakt. Selle haldusakti tühistamine on adressaati koormav haldusakt ja selle andmiseks peab seaduse reservatsiooni põhimõttest tulenevalt olema õiguslik alus. Lisaks tuleb kaaluda haldusakti õigusvastasuse põhjusi ja õiguserikkumisega kahjustatud avalikku huvi ühelt poolt ning isiku mõistlikku õiguspärast ootust, et kord tema suhtes antud soodne haldusakt jääb kehtima, teiselt poolt. Samuti tuleb haldusakti kehtetuks tunnistamise otsustamisel hinnata haldusakti mõju kolmandate isikute õigustele (Riigikohtu halduskolleegiumi 07.12.2001 otsus kohtuasjas nr 3-3-1-51-01). Seega tuleb haldusakti põhjendamisel selle andmise faktilised asjaolud siduda õigusnormi koosseisuga, mis vastab tuvastatud asjaoludele. ORAS § 16 lg 2 sätestab, et avalduse esitanud isiku õigustatud subjektiks tunnistamise otsustab maavanema moodustatud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise maakonnakomisjon. Käsitletud paragrahvi lg 6 kohaselt hinnatakse dokumente kogumis. Kui tõendamisele kuuluvaid asjaolusid ei ole võimalik tõendada esitatud ja kogutud tõenditega ja kohalik komisjon leiab, et täiendavate tõendite saamine ei ole võimalik, jätab maakonnakomisjon avalduse rahuldamata. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra p 20 kohaselt jätab maakonnakomisjon esitatud taotluse kas täielikult või osaliselt rahuldamata, kui taotlus ei ole kooskõlas õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist ja kompenseerimist reguleerivate seaduste või muude õigusaktidega või kui esitatud ja kogutud tõendid on küsimuse otsustamiseks ebapiisavad ning komisjoni arvates pole võimalik täiendavaid tõendeid hankida. Otsus taotluse rahuldamata jätmise kohta peab sisaldama rahuldamata jätmise põhjenduse, milles viidatakse nendele seadustele või muudele õigusaktidele, millele taotlus ei vasta, või märgitakse asjaolud, mis on jäänud tõendamata. Vaidlustatud otsuses ei ole hinnatud ühtegi toimikusse nr 02212 kogutud tõendit. Samuti ei selgu otsusest, kas tõendeid on antud juhul võimalik lisaks koguda või mitte. Kuna tõendeid ei ole hinnatud, on komisjon rikkunud talle seadusega pandud kohustust hinnata tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses. Kui kogutud tõendid on omavahel vastuolus, on komisjonil asja uuesti läbivaatamisel ülesanne hinnata vastuolulisi tõendeid kogumis ja otsustada, millised tõendid on veenvad ning põhjendada, miks eelnevalt samas asjas kaebaja jaoks positiivse otsuse aluseks olnud tõendid ei ole veendavad ning tuleb kõrvale jätta. Kaevatavas otsuses ei ole viidatud selle vastuvõtmise õiguslikule alusele, ei ole kaalutud eelnevalt antud haldusakti õigusvastasuse põhjuseid, hinnatud erinevaid huve ega kaebaja ootust haldusakti kehtima jäämiseks. Kaevatavas otsuses on tuginetud üksnes Rahandusministeeriumi poolt 2010 tellitud ajaloolisiõiguslikule uuringule (tl 13).
lg 1 lubab haldusakti põhjendused esitada 10 3-11-223 eraldiseisvas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud. Riigikohtu halduskolleegium on kohtuasjas nr 3-3-1-39-07 punktides 10 ja 12 leidnud, et haldusakti motiveeringuks ei saa pidada dokumenti, mida ei tehta teatavaks koos vaidlustatud haldusakti endaga. Kaebaja väidetel ei ole uurimistööd talle tutvustatud ja seda ei ole lisatud kaevatavale otsusele ning kaebaja ei ole saanud esitada sisulisi vastuargumente. Vastustaja kaebaja eelpool märgitud väiteid vaidlustanud ei ole ega ei ole esitanud tõendeid kaebaja väidete ümberlükkamiseks. Kaebuses ÕVVTK Pärnu maakonnakomisjoni 08.09.2011 otsuse nr 2 tühistamiseks märgib kaebaja, et otsuse vastuvõtmisel on rikutud
Komisjon ei taganud kaebajale võimalust esitada menetluse käigus omapoolseid argumente ega kaevatava otsuse ebaõigetele ja puudulikele motiividele tähelepanu juhtida Komisjon ei ole kaebaja eelpool toodud väidetele vastuväiteid esitanud ega ei ole esitanud tõendeid kaebaja väidete ümberlükkamiseks. Haldusorgan peab enne haldusakti vastuvõtmist andma menetlusosalisele võimaluse esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja kohta oma arvamus ja vastuväited. Kohtupraktikas on ärakuulamisõiguse mittevõimaldamist loetud haldusmenetluse nõuete sedavõrd jämedaks rikkumiseks, mis haldusakti sisule antavast hinnangust sõltumata toob kaasa akti kehtetuks tunnistamise (vt Riigikohtu 19.12.2006 otsust haldusasjas nr 3-3-1-2306). Kohtumenetluses kaebusele esitatud vastuväidetes toodud põhjendused kaevatavas otsuses ei kajastu (tl 32-33). Seega ei teadnud kaebaja otsuse andmise/saamise hetkel otsuse andmise põhjendusi ning seetõttu ei olnud tagatud tema põhiseaduslik kaebeõigus, kuna tal ei olnud võimalik efektiivselt ja argumenteeritult vaidlustada haldusakti andmise asjaolusid. Kuna kaevatavas otsuses ei ole viidatud ühelegi seadustele või muudele õigusaktidele, ei ole kaalutud erinevaid huve ega kaebaja ootust haldusakti kehtima jäämiseks ning kaebajale ei ole otsuses viidatud uurimistööd teatavaks tehtud ja talle ei ole tagatud ärakuulamisõigust kaevatava otsuse vastuvõtmisel, on otsuse vastuvõtmisel oluliselt rikutud menetlus- ja vorminõudeid. Kaebaja hinnangul ei ole J. V uurimistöö objektiivne, sest selle tegijal on olnud huvide konflikt, mis seisnes selles, et töö on tehtud Rahandusministeeriumi tellimusel ning selle eest on töö teostaja saanud ka honorari Rahandusministeeriumilt. Kaebaja väidetel on Rahandusministeerium huvitatud talle soodsate uurimistöö järeldustest so järeldustest, mis välistaksid kompensatsiooni maksmise. Kaebaja hinnangul on töö subjektiivset laadi ega ole otsuste tegijatele õiguslikult siduv. Kaebusest ei selgu, millist huvide konflikti valdkonda kaebaja silmas peab ning millised õigusaktid nimetatud valdkonda reguleerivad. Iseenesest ei saa kohtu hinnangul huvide konfliktiks lugeda olukorda, kus avalik-õiguslik isik (ministeerium) tellib eraisikult (ajaloolaselt) uurimistöö ning see tasustatakse ministeeriumi poolt. Avalikus sektoris loetakse huvide konfliktiks olukordi, kus on tekkinud ametiisiku ametikohustuste ja erahuvide vastuolu ning kus erahuvid võivad mõjutada ametikohustuste täitmist. Kaebaja poolt kirjeldatud asjaoludest nimetatud konflikti ei ilmne. Samuti ei selgu kaebusest, milles väljendub antud juhul uurimistöö/järelduse tegija subjektiivsus (väärtused, hinnangud, hoiakud, veendumus), mis seaks kahtluse alla uurimistöö objektiivsuse (töös kirjeldatud faktilised ja õiguslikud asjaolud). Kui uurimistöö koostaja on suutnud uurimistöös täpselt kirjeldada järelduste tegemise aluseks olnud asjaolusid, ei ole oluline mida keegi usub, soovib või tunneb. Kaebaja ei ole esitanud asjas väiteid ega tõendeid, mis seaksid kahtluse alla uuringus toodud faktilised ja/või õiguslikud asjaolud. 11 3-11-223 Tulenevalt eeltoodust, hinnates asjas kogutud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses on kaebus ÕVVTK Pärnu maakonnakomisjoni 08.09.2011 otsuse nr 1 tühistamiseks põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Kaebaja taotleb kaebuses Pärnu Linnavalitsuse korraldusele asjas kantud menetluskulude hüvitamist. Pärnu Linnavalitsus vastavat taotlust esitanud ei ole. Kuna kaebus korralduse tühistamiseks rahuldamisele ei kuulu jäävad kaebaja menetluskulud HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. Menetlusosalised ÕVVTK Pärnu maakonnakomisjoni otsuse tühistamise nõudes menetluskulude hüvitamiseks taotlenud ei ole ning menetluskulud jääavad kaebaja ja ÕVVTK komisjoni kanda. Annika Vendik Kohtunik 12
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.