KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukooseis Kohtunik Maret Altnurme Otsuse tegemise aeg ja koht 28. veebruar 2013. a, Tallinn Haldusasja number 3-13-175 Haldusasi Menetlus

) § 2 p-s 4 toodud reisiparvlaeva definitsioon ei ole ehituslikult korrektne, kuna laeval olevatel tehnilistel vahenditel pole otsest seost laeva ehitusliku reisiparvlaeva võimekusega.

§ 2

p 4 käsitleb reisiparvlaeva mitteehituslikus kontekstis, mistõttu on VAKO oma otsuses ebaõigesti viidatud sättele tuginenud. Reisiparvlaeva iseloomustab eelkõige tema konstruktiivse poole vastavus rahvusvaheliste konventsioonide, Euroopa Liidu direktiivide ja volitatud klassiühingu nõuetele. Baltic Workboats AS valis kiirlaev „Runö“ klassiühinguks Lloyd’s Register’i, kelle poolt 11.05.2012 väljastatud esmasest vastavuse kirjast ja ekspluatatsiooni andmise aktist nähtuvalt on „Runö“ puhul tegemist katamaraanitüüpi kiirreisilaevaga. 6.4. Käesoleva vaidlusega seonduvalt esineb Veeteede Amet samaaegselt kolmes rollis, kuivõrd on: a) antud valdkonnas riiklik järelevalveasutus (

§ 76

lg 1),

1. b)hankija käesoleva vaidluse esemeks olevas riigihankes ja
2. c)Baltic Workboats AS kvalifitseerimise aluseks olnud laevaehituslepingu järgne tellija (riigihange nr 120240). Vaidlustusmenetluses esitatud seisukohtade pinnalt on selgunud, et hankija pole suutnud oma eelviidatud rolle eristada. Nii märkis hankija VAKO-le esitatud menetlusdokumendis, et tal on ainupädevus Eesti Vabariigi lipu all sõitvate laevade tehnilise järelevalve teostamiseks, sealhulgas ka määratlemiseks, milline on ühe või teise laeva tüüp ning milliseid reegleid sellest johtuvalt tuleb antud laeva suhtes kohaldada. Tuleb rõhutada, et hankija eelmärgitud seisukoht on ebaõige. Laeva ehituse lõppedes väljastatakse rahvusvaheliste konventsioonide, Euroopa Liidu direktiivide, Eesti Vabariigi seadusandluse ning klassiühingu reeglite alusel vastavasisulised esmased tunnistused, mis fikseerivad laeva ehitusliku staatuse ehituse lõppedes. Laeva ehitusliku tüübi ja sellele kohalduvate reeglite määramine ei saa olla hankija meelevaldne suvaotsustus, vaid lähtuda tuleb kehtivast õiguslikust regulatsioonist. Kaebaja palub kaebuse rahuldada ning menetluskulud jätta vastustaja kanda. Vastustaja vastulause 7. Referentslaev „Runö“ on (reisi)parvlaev. Vastustaja poolt 27.08.2010 hankes viitenumbriga 120240 avaldatud HT p II 1.5, lisa 1) kohaselt oli riigihanke hankelepingu esemeks katamaraan-tüüpi parvlaev, mis opereerib Ruhnu-mandri ja Ruhnu-Saaremaa liinil ja transpordib nii inimesi kui kaupa. 21.12.2010 sõlmisid kolmas isik ja vastustaja lepingu katamaraan-tüüpi reisiparvlaeva ehituseks. Laev projekteeriti kui 24m katamaraan reisiparvlaev, sh nägi projekt ette autotekki laeva ahtris ja ahtrirampi sõidukite peale- ja mahasõiduks. Üleandmise järel 2012. a navigatsioonihooajal opereeriti laevaga kui reisiparvlaevaga, sh kasutati laeva sõidukite transpordiks mandrilt Ruhnu saarele ja vastupidi. Seega leidis VAKO põhjendatult, et tegemist on parvlaevaga. Asjaolu, et sama laev on oma konstruktsioonilt ka katamaraan-tüüpi laev (laeval on konstruktsiooniliselt kaks korpust), kiirlaev (ekspluatatsioonikiiruse ja veealuse osa suhtest rakendub antud laeva suhtes kiirlaevakoodeks), reisilaev (on ette nähtud rohkem kui 12 reisija veoks) ei saa muuta asjaolu, et referentslaev on parvlaev

§ 2lg 4 mõistes.

3 7.1. HT p-s III 2.3 sätestatud kvalifitseerimisnõude sõnastusest ei nähtu mingeid täiendavaid nõudeid parvlaeva suhtes, kuna selliste täiendavate nõuete esitamine oleks olnud vastuolus RHS üldpõhimõtetega (eelkõige RHS §-s 1 sätestatuga). Antud sõnastusest lähtuvalt pidi vastustaja hankijana lähtuma antud valdkonda reguleerivate õigusaktides sisalduvatest mõistetest, antud juhul

§ 2lg 4 sõnastusest.

Seega pidas hankija HT p-s III 2.3 sisalduva kvalifikatsiooninõude täidetuks iga pakkuja suhtes, kes viimase kolme aasta jooksul oli peatöövõtjana valmis ehitanud ja tellijale üle andnud

§ 2lg 4 mõistele vastava parvlaeva.

Edukaks tunnistatud kolmanda isiku kvalifitseerimisel oli selliseks laevaks “Runö”. „Runö” on klassifitseerimata laev, kuid hankija ei pidanud vajalikuks sätestada kvalifitseerimistingimusena, et ehitatud parvlaev omaks klassifikatsiooniühingu notatsiooni ning pakkuja vastavad tunnistused esitaks. Kvalifitseerimistingimused olid hankes sätestatud selliselt, et hankijal oli võimalus veenduda pakkujate kvalifikatsiooni vastavuses hankelepingu täitmiseks. 7.

1. Kaebaja poolt tõendina esitatud eksperthinnangud ei vasta sellistele tõenditele kehtestatud nõuetele ning tuleks jätta kohtu poolt tõendina arvestamata. Ekspertidele laeva hindamiseks esitatud üheski esitatud dokumendist ei sisaldu viidet laevale kui parvlaevale. Sellise dokumendivaliku puhul ei ole adekvaatse hinnangu andmine võimalik, kuna tegemist on laeva ekspluateerimise piiranguid käsitlevate dokumentidega mingis kitsas valdkonnas ja seetõttu nimetatakse ka dokumendis vaid piirangut käsitlevat valdkonda. Samuti märgib vastustaja, et valitud ekspertidest prof Lindpere on väljapaistev mereõiguse ekspert, kapten Raudsalu aga tunnustatud spetsialist meremeeste väljaõppe alal. Samas mõlemal eksperdil puudub mis tahes kokkupuude laevade järelevalve ja sertifitseerimise valdkonnas. 7.
2. Laev “Runö“ on kohalikus rannasõidus kasutatav laev, mitte rahvusvahelisi merereise sooritav laev ning tegemist on klassifitseerimata laevaga, st laevaga, mille tehnilist järelevalvet ei teosta mitte klassifikatsiooniühing, vaid lipuriigi mereadministratsioon. Seega on ka viited klassifikatsiooniühingute reeglitele ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi määrustele asjakohatud. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata ning menetluskulud kaebaja kanda. Kolmanda isiku seisukoht
3. Kolmas isik on esitanud vastustajale enda kvalifitseerimiseks andmed selle kohta, et 21.12.2010 sõlmis kolmas isik Veeteede Ametiga lepingu katamaraan-tüüpi parvlaeva ehitamiseks riigihanke „Ruhnu saarega ühenduse pidamiseks laeva soetamine“ tulemusena, mille teostamise periood oli 21.12.2010 - 18.05.
4. Seega on vastustaja tellinud kolmandalt isikult juba varasemalt katamaraan-tüüpi parvlaeva ehk juba ainuüksi seetõttu ei ole võimalik väita, et kolmanda isiku tehniline ja kutsealane pädevus ei vastanud vastustaja poolt kehtestatud nõuetele. 8.
5. Euroopa Nõukogu 29.04.1999 direktiivi 1999/35 EU (Direktiiv) art 2 defineerib ro-ro parvlaeva ja kiirreisilaeva mõisted.

§ 2p 4 sätestab samuti reisiparvlaeva definitsiooni.

Mistahes muid eeldusi selleks, et laev oleks käsitletav reisiparvlaevana, seadus ei sätesta. HT p III 2.3) 1 välistas pakkujate kvalifitseerimiseks reisiparvlaevade ehk merereise tegevate sõidukite peale- ja mahasõitmise vahenditega reisilaevade hulgast üksnes teisaldatavad ujuvvahendid. Direktiivist ja Direktiivi mõistetele vastavalt koostatud

definitsioonidest tuleneb, et kiirlaevu ja parvlaevu defineeritakse täiesti erinevalt – parvlaeva puhul on määravaks veermiktranspordi pealesõidu ja mahasõidu võimalus, kiirlaevade puhul defineeritakse laev läbi spetsiifilise kiirusevalemi. Seega võib parvlaev olla kiirlaev ja mitte olla, samuti võib kiirlaev samal ajal olla parvlaev või seda mitte olla. Mõisted „kiirlaev“ ja „parvlaev“ on seega täiesti erinevad ja üksteisest sõltumatud mõisted, mis 4 võivad laevaehituses eksisteerida kas koos või eraldi. VAKO on selle seisukohaga õigesti nõustunud. Igati mõistlik on eeldada, et Veeteede Amet kasutas hankes mõisteid just viidatud tähenduses. 8.2. Laeval „Runö“ on vastava võimekuse tagamiseks ramp olemas. „Runö“ puhul defineeris vastustaja seda katamaraan-tüüpi reisiparvlaevaks. Selle laeva sertifitseerimine High Speed Craft Code kohaselt tulenes aga tema kiirusparameetritest. Pelgalt asjaolu, et suure kiiruse tõttu on „Runö“ kiirlaev ja kerekuju tõttu katamaraan, ei välista ega piira seda, et nimetatud laeva näol on tegemist reisiparvlaevaga

§ 2p 4 mõttes.

Samuti ei välista ega piira „Runö“ märgitud staatust asjaolu, et erinevatel klassiühingutel on erinevad reeglid ja definitsioonid laevade määratlemisel parvlaevadeks. Klassifikatsiooniühingud on eraõiguslikud isikud ning nende reeglid on nende endi jaoks, sealt ei saa võtta legaaldefinitsioone ega määranguid. Üldteadaolevalt on enamus kiirlaevu ühtlasi reisiparvlaevad, st neil on autotekk ja ramp sõidukite iseseisvaks peale- ja mahasõiduks. 8.3. „Runö“ on kogumahutavusega alla 500 tonni (169 tonni), mis tähendab, et tegu on klassifitseerimata laevaga, mille tehnilist järelevalvet ei pidanud vastavalt

§ 12lg-le 3 lisaks Veeteede Ametile teostama klassifikatsiooniühing.

Laevad kogumahutavusega alla 500 tonni ei pea ilmtingimata vastama klassifikatsiooniühingu nõuetele ega pea ilmtingimata saama täiskomplekti klassidokumente nagu eksperdid H. Lindpere ja R. Raudsalu ekslikult eeldavad. Klassifitseerimata laevade puhul (kogumahutavusega alla 500 tonni) otsustab Veeteede Amet MOS § 12 lg 3 kohaselt ise, kas ta rakendab klassifikatsiooniühingu järelevalvet, ei rakenda seda üldse või rakendab valikuliselt. Ka esitatud klassifikatsiooniühingu selgitusest nähtub, et pelgalt asjaolu, et „Runö“ ei ole tervikuna ehitatud klassifikatsiooniühingu järelevalve all, ei muuda „Runö“ kommertsfunktsiooni teistsuguseks ning et „Runö“ on käsitletav reisiparvlaevana. 8.

1. Õigusaktidest ei tulene, et HT-s kasutatavad mõisted peaksid omama legaaldefinitsiooni või ühtima õigusaktides sätestatud mõistetega. Seetõttu võib vastustaja HT kohaselt käsitleda parvlaevana mh selliseid ujuvvahendeid, mis on reisiparvlaevad ja millele on antud katamaraan-tüüpi kiirlaeva vastavussertifikaat. RHS § 41 lg 1 p 2 kohaselt tuleb kvalifitseerimiseks esitada dokumendid hankija poolt määratletud tunnustele vastavate asjade müügi lepingute kohta, mistõttu üksnes ja ainult vastustaja saab põhjendada, kuidas tuleb HT-s mõistet „parvlaev“ tõlgendada ning kas kolmanda isiku poolt esitatud andmed lepinguobjekti kohta vastasid vastustaja poolt määratletud tunnustele või mitte. 8.
2. Kaebaja märkus selle kohta, et vastustaja esineb käesolevas menetluses kolmes rollis, ei ole asjakohane. Kahtlemata on vastustaja pädevuses koostada hankedokumendid ning sätestada kriteeriumid, millistele RHS § 41 lg 1 p 2 kohaselt hankija poolt määratletud tunnustele peaksid pakkujad kvalifitseerimiseks vastama. Hankedokumente ei ole vaidlustatud. Seetõttu ei saa HKMS § 268 lg 4 kohaselt kaebaja tugineda käesolevas haldusasjas väidetavale hankedokumentide õigusvastasusele. 8.
3. Käesoleval juhul sätestas vastustaja HT p-i III 2.3) 1 eemärgiga tuvastada, et pakkuja on hankelepingu esemeks olevale asjale sarnast asja ehitanud ning omab seetõttu eelduslikult eelnevas tegevuses kogetu põhjal valdkonnapõhiseid oskusi ja teadmisi. Seejuures ei oma mistahes tähtsust kaebaja subjektiivne arusaam, et vastustaja oleks tohtinud kvalifitseerida vaid need pakkujad, kes olid varasemalt ehitanud „parvlaeva“, mis oleks vastanud täies ulatuses klassiühingu Det Norske Veritas reeglitele ja omaks täiskomplekti klassifikatsiooniühingu dokumente. Selline vastustaja otsus ei oleks olnud õiguspärane, kuna kolmas isik omab hanke tulemusena sõlmitava hankelepingu täitmiseks piisavat kompetentsi ja kogemust. HT eesmärgiks on sätestada vaid minimaalsed nõuded, st, et HT tõlgendamisel tuleb eelistada erinevate tõlgendusvõimaluste korral tõlgendust, mille kohaselt oleks pakkuja puhul tõendatud hankelepingu nõuetekohase täitmise võime. Järelikult on 5 kolmanda isiku poolt 21.12.2010 lepingu alusel ehitatud katamaraan-tüüpi reisiparvlaev käsitletav parvlaevana HT p III 2.3) 1 mõttes. 8.
4. Üksnes vastustaja saab sisustada HT-s märgitud mõisteid, mistõttu ei oma asja lahendamisel mistahes tähendust kaebaja poolt esitatud ekspertide arvamus. Kuna mõisted reisilaev, parvalev, kiirlaev ja katamaraan ei ole üksteist vastastikku välistavad, siis ei tähenda ka asjaolu, et laeva „Runö“ nimetati mõnes dokumendid kiirreisilaevaks seda, et ta samal ajal ei või olla ka parvlaev. Visuaalselt laeva vaadates ei saa vaielda selle üle, et laeval on

ja rahvusvahelistes õigusaktides (reisi)parvaleva tunnustena nimetatud omadused ja funktsioonid. Kolmas isik palub jätta kaebuse rahuldamata ning menetluskulud kaebaja kanda. Kohtu põhjendused Kohus on seisukohal, et kaebus on alusetu ja tuleb jätta rahuldamata. Kohtu põhjendused on alljärgnevad.

1. HT p III 2.3) kohaselt pidi pakkuja oma tehnilise ja kutsealase pädevuse osas kvalifitseerimistingimustele vastamiseks olema viimase kolme aasta jooksul (27.09.2009 – 27.08.2012) peatöövõtjana valmis ehitanud ja tellijale üle andnud vähemalt ühe suurema kui 20m pikkuse parvlaeva (välja arvatud teisaldatavad ujuvvahendid). Selle tõendamiseks pidi pakkuja esitama vormil KD-6 nimetatud nõudele vastavate lepingute andmed, näidates ära nende maksumused, sõlmimise kuupäeva ja info teiste lepingupoolte kohta. Tõendamaks enda vastavust HT p-s III 2.3) kehtestatud kvalifitseerimise tingimusele esitas Baltic Workboats AS oma pakkumuses vormi KD-6, millest nähtuvalt on kolmas isik nõutud perioodil ehitanud ja andnud tellijale üle katamaraan-tüüpi parvlaeva riigihanke „Ruhnu saarega ühenduse pidamiseks laeva soetamine“ tulemusena. Selleks laevaks ongi vaidlusalune „Runö”. Menetlusosaliste vahel puudub vaidlus selles, et Baltic Workboats AS on ehitanud laeva „Runö“ valmis peatöövõtjana, ajavahemikus 27.09.2009 – 27.08.2012 ning „Runö“ on 24m pikk. Menetlusosaliste vahel on vaidlus selles, kas „Runö” on käsitletav parvlaevana HT p III 2.3) tähenduses: kaebaja leiab, et „Runö” ei ole parvlaev HT tähenduses ja vastustaja ning kolmas isik on seisukohal, et „Runö” on parvlaev HT tähenduses. Seega tuleb kohtul välja selgitada, mis on parvlaev HT tähenduses.
2. Kaebaja on võtnud liigituse aluseks ehitusliku aspekti ning leidnud, et „Runö” ei ole ehituslikult klassifitseeritav parvlaevana. Oma seisukoha kujundamisel on kaebaja tuginenud merendusasjatundjate arvamusele (H. Lindpere ja R. Raudsalu esialgne arvamus, tl 27-32, ning T. Kõutsi arvamus, tl 205-209), kus on analüüsitud erinevaid merendusalaseid õigusakte ning leitud, et kuna „Runö” ei vasta mitmetele klassifikatsiooniühingu poolt parvlaevale seatud nõuetele ega ole klassifikatsiooniühingu poolt noteeritud parvlaevana, siis ei ole ehituslikus mõttes tegemist parvlaevaga. Kaebaja tugineb lisaks klassifikatsiooniühingu Lloyd’s Register 11.05.2012 tõenditele (tl 33 ja 34), kus „Runö” on saanud klassinotatsiooni kui Passenger Catamaran ehk reisikatamaraan; Vene Mereregistri 18.05.2012 kiirlaeva ohutustõendile (VAKO toimikus), kus „Runö” käsitletakse kui kategooria A reisilaeva; Veeteede Ameti 11.07.2012 kirjale AS-le Saaremaa Laevakompanii (VAKO toimikus), millest nähtub, et kuni reisikatamaraan „Runö” ahtriteki nõuetega vastavusseviimiseni on sellel tekil lubatud vedada Roomassaare-Ringsu-Pärnu liinil sõiduautosid tingimusel, et ülemisel tekil on kaks täiendavat pulberkustutit 12 kg pulbriga ja reisijate viibimine ahtritekil on keelatud kogu merereisi ajal; ning Veeteede Ameti 02.08.2012 kiirlaeva opereerimisloale (VAKO toimikus), kus „Runö” mudeliks on märgitud katamaraan ning kategooriaks kategooria A kiirreisilaev. Nendele tõenditele tuginedes on kaebaja seisukohal, et „Runö” on kiirreisilaev, millel puudub parvlaeva võimekus – tegemist ei ole ehituslikus mõttes parvlaevaga. 6
3. Hankija on võtnud liigituse aluseks funktsionaalsuse aspekti ning leidnud, et „Runö” on funktsioonipõhiselt parvlaev, mis vastab nii

§ 2

p-s 4 defineeritud reisiparvlaeva mõistele kui ka Direktiivi art-s 2 sätestatud ro-ro-reisiparvlaeva mõistele. Hankija viitab, et „Runö” on Veeteede Ameti poolt riigihanke nr 120240 tulemusel ostetud laev. Nimetatud hankes hangiti katamaraantüüpi parvlaeva ehitamist, mis laevaehituslepingu järgi nimetati kui katamaraan-tüüpi reisiparvlaev (hankedokumendid ja laevaehitusleping tl 134-162). „Runö” on klassifitseerimata laev kogumahtuvusega alla 500 tonni, mis on mõeldud kohalikuks rannasõiduks ning mille üle teostab tehnilist järelevalvet

§ 12lg 3 alusel mitte klassifikatsiooniühing, vaid Veeteede Amet.

Seepärast ei ole oluline, milliseid puudusi laevas leidis klassifikatsiooniühing ja kuidas laev klassifikatsiooniühingu poolt noteeriti, tema funktsionaalsust parvlaevana see ei vähenda.

1. Eelnevat analüüsides on selge, et menetlusosalised on erineval positsioonil mõiste „parvlaev” sisustamisel seetõttu, et nende liigituse alus on erinev. Hankija jaoks on määrav, kas laev „Runö” saab täita oma funktsiooni parvlaevana ning kaebaja jaoks on oluline, kas „Runö” on ehitatud vastavalt kõigile klassifikatsiooniühingu poolt parvlaevale esitatavatele nõuetele. Nii on hankija poolt mõistele „parvlaev” antud tõlgendus märksa laiem, kui seda on kaebaja tõlgendus. Kohtu hinnangul on konkreetse vaidluse kontekstis oluline üksnes see, kuidas hankija HT-s mõistet „parvlaev” sisustada soovis ja kuidas see võis pakkujatele arusaadav olla.
2. Riigikohus on oma 22.02.2012 lahendi nr 3-3-1-2-12 p-des 15.1 ja 15.2 viidanud, et pakkuja tehniline ja kutsealane pädevus näitab seda, kas pakkujal on piisav kohasuse aste, täitmaks hankelepingut nõuetekohaselt. Riigikohus viitab ka Euroopa Kohtu praktikale ja märgib, et kui HT on sõnastatud selgelt, annab see kõigile potentsiaalsetele, piisavalt arukatele, kogenud ja mõistlikult hoolsatele pakkujatele objektiivse võimaluse luua endale konkreetne ettekujutus teostatavatest töödest ja nende tegemise kohast ning võimaluse koostada sellest lähtudes oma pakkumus (Euroopa Kohtu
3. aprilli
4. a otsus asjas nr C-423/07: Euroopa Komisjon vs. Hispaania Kuningriik, p 58). Ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu
5. märtsi
6. a direktiivi 2004/18 (direktiiv 2004/18) "ehitustööde riigihankelepingute, asjade riigihankelepingute ja teenuste riigihankelepingute sõlmimise korra kooskõlastamise kohta" art 44 lõike 2 koostoimes art-ga 48 alusel tuleb miinimumtingimused pakkuja tehnilise ja kutsealase suutlikkuse kohta esitada HT-s. Direktiivi 2004/18 lisas VII A, mis puudutab teavet, mis peab sisalduma riigihankelepingute sõlmimise teates, märgitakse HT-s sisalduva teabe kohta järgmist (p 17): "Valikukriteeriumid, mille alusel võidakse pakkujad välistada nende isiklikust seisukorrast lähtudes, ja vajalik teave, mille alusel on võimalik otsustada, et nad ei kuulu välistamist võimaldavate juhtumite alla. Valikukriteeriumid ja teave teenuseosutaja olukorra kohta ning talle esitavate majanduslike ja tehniliste miinimumnõuete hindamiseks vajalikud andmed ja formaalsused. Võimalikud minimaalsed nõuded." Lisaks eelnevale on kohtupraktikas leidnud kinnitust põhimõte, et kui kvalifitseerimistingimus on HT-s sõnastatud mitmetimõistetavalt, tuleb sellist kvalifitseerimistingimust tõlgendada laiendavalt nii, et see tagaks võimalikult suure arvu pakkujate poolt pakkumiste tegemise.
7. Kohtu hinnangul näitab juba ainuüksi see, et pakkuja ja hankija on laeva „Runö” osas asunud kardinaalselt erinevatele seisukohtadele selles, kas HT tähenduses on tegemist parvlaevaga või mitte, seda, et vastav kvalifitseerimistingimus ei olnud HT-s sõnastatud selgelt ja üheselt mõistetavalt. Selles situatsioonis tuleb vaidlusalust kvalifitseerimistingimust tõlgendada kui hankija minimaalset nõuet pakkujale ehk anda mõistele „parvlaev” esitatud tõlgendustest laiem, so on hankija poolt antud, tõlgendus, täitmaks maksimaalselt RHS §-s 1 sätestatud - olemasolevate konkurentsitingimuste efektiivne ärakasutamine – põhimõtet.
8. HT oli sõnastatud ilma igasuguste täiendklausliteta peale selle, et tegemist ei tohi olla teisaldatava ujuvvahendiga – HT-s ei olnud nõutud, et ehitatud laev peaks olema 7 klassifikatsiooniühingu poolt saanud parvlaeva notatsiooni. Nii ei saanud ka pakkujad anda mõistele „parvlaev” kitsamat tõlgendust, kui seda defineerivad õigusaktid (

§ 2p 4 ja Direktiivi art 2).

HT-s sätestab hankija oma usalduse piiri pakkujate suhtes ning kust see piir jookseb, pakkuja vaidlustada ei saa. Kolmas isik on oma seisukohtades õigesti osundanud, HT kvalifikatsioonitingimuse eesmärk on tuvastada, et pakkuja on hankelepingu esemeks olevale asjale sarnast asja ehitanud ning omab seetõttu eelduslikult eelnevas tegevuses kogetu põhjal valdkonnapõhiseid oskusi ja teadmisi. Seejuures ei oma mistahes tähtsust kaebaja subjektiivne arusaam sellest, kas hankija poolt seatud lävi selleks on pakkuja arvates piisav või mitte. Konkreetsel juhul ei ole hankija tõlgendus mõistele „parvlaev” olnud vale, vaid on lähtunud lihtsalt teistsugusest liigituse alusest kui kaebaja oma – hankija tõlgendus on märksa laiem. Kui hankija usalduse piir pakkuja suhtes lähtus mõiste „parvlaev” laiemast tõlgendusest, siis nii on ja seda ei saa kaebaja otstarbekuse argumendil vaidlustada ning seda eriti siis, kui HT vaidlustamise tähtaeg on ammu ümber. 16.

§ 2

p 4 kohaselt on reisiparvlaev merereise tegev sõidukite peale- ja mahasõitmise vahenditega reisilaev. Direktiivi art 2 sätestab, et ro-ro-reisiparvlaev on mereliikluses üle 12 reisijale mõeldud reisijateveoalus, mis on planeeritud nii, et maantee- või raudteesõidukid võivad ise pardale ja maha sõita. Mõlemat definitsiooni analüüsides saab asuda seisukohale, et funktsioonipõhiselt on parvlaeva kõige olulisemaks omaduseks see, et laevale saavad sõidukid ise peale- ja maha sõita. Ka Veeteede Ameti poolt hallatav merendusentsüklopeedia Mereviki defineerib parvlaeva kui liinireisilaeva, millel on üks või mitu autotekki. On fakt, et „Runöl” on see võimekus olemas, laev on varustatud ahtriaparelliga (rambiga) ja sõidukite veoks ette nähtud autotekiga ning 2012. a navigatsioonihooajal laev faktiliselt ka selle võimekusega opereeris – vedas sõidukeid, mis ise laevale ja sealt maha sõitsid. Vastavalt

§ 12lg-le 3 teostab laeva tehnilist järelevalvet Veeteede Amet.

Veeteede Amet on „Runö” opereerimise tervikuna tunnistanud sõitjatele ohutuks. See nähtub nii Veeteede Ameti 06.07.2012 kirjast AS-ile Saaremaa Laevakompanii, kus Veeteede Amet lubab „Runöl” vedada sõiduautosid kahe tingimuse täitmisel, kui ka Veeteede Ameti poolt 02.08.2012 laevale antud opereerimisloast. Vaidlus puudub selles, et Veeteede Ameti poolt 06.07.2012 seatud lisatingimused täideti. Kirjas viidatud kehtivate nõuetega mittevastavus seisnes Veeteede Ameti selgituste kohaselt selles, et reisijate evakuatsioonitee ei olnud laeva üleandmise ajal eraldatud tuletõkkega autotekist ning see puudus kõrvaldatakse

1. a navigatsioonihooajaks, kui paigaldatakse veekardin. Seisukohta, et funktsionaalselt tuleb laeva „Runö” käsitleda reisiparvlaevana, toetab ka Mereregistri Laevade Eesti AS 04.02.2013 kiri (tl 172). Et nimetatud äriühing on Veeteede Ameti poolt tunnustatud klassifikatsiooniühing, puudub kohtul põhjus selles seisukohas kahelda. Kõike eelnevat kokku võttes saab kohus asuda seisukohale, et „Runö” on funktsioonipõhiselt parvlaev ning vastab sellisena parvlaeva mõistele HT p III 2.3 mõttes. Hankija otsus Baltic Workboats AS kvalifitseerimiseks oli õiguspärane. Kaebus jääb rahuldamata ning VAKO 15.01.2013 otsus nr 253-12/136182 ja Veeteede Ameti peadirektori 05.12.2012 käskkiri nr 83-RH jõusse. Asjaolu, kas „Runö” vastas hankelepingule või mitte, pole käesoleva vaidluse objekt. Et üksnes vastustaja saab sisustada HT-s märgitud mõisteid ning mõiste kõige laiemast ja tavapärasemast sisust pidid lähtuma ka pakkujad, ei oma asja lahendamisel tähendust kaebaja poolt esitatud ekspertide arvamused. Samuti ei ole määrava tähtsusega hankija tahte sisustamisel, millistes erinevates rollides Veeteede Amet käesoleva vaidluse kontekstis esines. Pooled ei vaidle selles, et mõisted reisilaev, parvalev, kiirlaev ja katamaraan ei ole üksteist vastastikku välistavad. Seetõttu ei tähenda ka asjaolu, et laeva „Runö“ nimetati mõnes dokumendid kiirreisilaevaks seda, et ta samal ajal ei võiks täita parvlaeva funktsioone, kui vastav võimekus on laeval olemas ning see on mereadministratsiooni poolt ohutuks tunnistatud. 8
2. 29.01.2013 määrusega rahuldas kohus kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse HKMS § 252 lg 4 alusel ning peatas vaidlusaluse riigihanke läbiviimise (sh hankelepingute sõlmimise) kuni 28.02.2012 (kaasa arvatud). Kuivõrd kohus on kohaldanud asjas esialgset õiguskaitset tähtaegselt, mille lõpptähtaeg saabub otsuse avalikult teatavaks tegemisega samal kuupäeval, ning kaebus jääb rahuldamata, puudub vajadus esialgse õiguskaitse edasiseks kohaldamiseks ja esialgse õiguskaitse pikendamiseks. Et õiguskaitse oli kohaldatud tähtaegselt, puudub vajadus ka eraldi õiguskaitse tühistamiseks kohtuotsuse resolutsioonis, nagu see on sätestatud HKMS § 253 lg-s
4. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Sellest sättest tulenevalt jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja pole kohtule esitanud taotlust menetluskulude hüvitamiseks, mistõttu ei tõusetu vastustaja menetluskulude väljamõistmise küsimust kaebajalt. HKMS § 109 lg 1 kohaselt esitatakse menetluskulude väljamõistmiseks kohtule enne kohtuvaidlusi menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kuludokumendid, mis seonduvad osalemisega kohtuistungil, kus lõpetati asja arutamine, samuti selliste kulude nimekiri, esitatakse kohtule hiljemalt kolme tööpäeva jooksul pärast istungi lõppu. Kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. HKMS § 109 lg 6 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. 18.02.2013 ja 21.02.2013 esitas kolmas isik kohtule HKMS § 109 lg-le 1 vastava menetluskulude hüvitamise nõude. Kolmas isik taotleb kaebajalt menetluskulude väljamõistmist kokku summas 3462 eurot. Kolmas isik on esitanud kohtule seoses tekkinud menetluskuludega Advokaadibüroo Pohla & Hallmägi 11.02.2013 arve nr 20130084 summas 3201,24 eurot ja 18.02.2013 arve nr 20130101 summas 260,76 eurot koos kulude aruandega ning arvete tasumist tõendavate maksekorraldustega. Olles tutvunud kohtule esitatud arvetega ning õigusabiteenuse kulude aruannetega, on kohus seisukohal, et käesoleva asja mahtu ja keerukust arvestades on kolmanda isiku menetluskulud põhjendatud ja kooskõlas kehtiva kohtupraktikaga. Nii mõistab kohus kaebajalt kolmanda isiku kasuks välja menetluskulud summas 3462 eurot. Et kaebajaid asjas on kaks, tuleb mõlemalt kaebajalt kolmanda isiku kasuks välja mõista 1731 eurot. /allkirjastatud digitaalselt/ Maret Altnurme Kohtunik 9