2-11-5282 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus, Tartu mnt kohtumaja Kohtukoosseis kohtunik Indrek Parrest Otsuse tegemise aeg ja koht 21. september 2012, Tallinn Tsiviilasja number 2-

) § 365 lg 1 järgi võib liisinguvõtja esitada otse müüja vastu liisinguandja kui ostja nõude, mis tekib sellest, et müüja rikub liisinguandjaga sõlmitud müügilepingut. Sellist nõuet esitades on liisinguvõtjal kõik ostja õigused ja kohustused, välja arvatud eseme eest maksmise kohustus ja õigus nõuda eseme omandi üleandmist. Hageja nõue võiks kuuluda rahuldamisele

§ 115

lg 1 alusel, mis võimaldab võlausaldajal kohustuse rikkumise korral nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitamisele. Seega saab kahju kuuluda hüvitamisele juhul, kui hageja ja kostja vahel oli võlasuhe, millest tulenes kostja kohustus hageja suhtes, mida kostja on rikkunud. Hagejale peab olema tekkinud kahju. Kahju kuulub hüvitamisele üksnes juhul, kui kohustuse rikkumise ja kahju tekkimise vahel on põhjuslik seos

§ 127lg 4 tähenduses.

Nõude rahuldamine sõltub

§ 115lg-s 1 sätestatu kohaselt ka sellest, kas kostja kahju tekkimise eest vastutab.

1. Pooltel puudub vaidlus selles, et hageja, kostja ja AS-i SEB Liising vahel on
2. augustil 2010 sõlmitud kolmepoolne kapitalirendi tüüpi liisinguleping, millega AS SEB Liising omandas kostjalt sõiduki ning andis selle hageja kui liisinguvõtja kasutusse. Ei ole vaidlust ka selles, et sõiduk oli lepingu sõlmimise ajal ligikaudu 11 aastat vana ja läbi sõitnud u 156 000 km.
3. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja on sõiduki müüjana oma kohustusi rikkunud, andes hagejale üle puudustega asja. Juhul kui kostja poolt müüdud sõidukil esines puudusi, vaidlevad pooled edasi selle üle, kas müüja vastutab puuduste eest ning kas hageja on ilmnenud puudustest kostjat mõistliku aja jooksul teavitanud (

§ 220). Lisaks on pooltel erimeelsus ka kahjunõude põhjendatud suuruse osas.

11.

§ 77

lg 1 kohaselt peab võlgnik kohustuse täitma lepingule või seadusele vastava kvaliteediga ning kui lepingulise kohustuse täitmise kvaliteet ei tulene lepingust või seadusest, peab lepingupool kohustuse täitma asjaolusid arvestades vähemalt keskmise kvaliteediga. Ka müügilepingu korral peab

§ 217

lg 1 järgi ostjale üleantav asi vastama lepingutingimustele muu hulgas kvaliteedi osas.

§ 217

lg 2 p 1 järgi ei vasta asi lepingutingimustele muu hulgas siis, kui sellel ei ole kokkulepitud omadusi.

§ 217

lg 2 p 2 järgi ei vasta müüdud asi lepingutingimustele lisaks ka siis, kui asi ei sobi otstarbeks, milleks ostja seda vajab või milleks seda liiki asju tavaliselt kasutatakse. 4

§ 217

lg 2 p 2 teisest alternatiivist tulenevalt otstarbeks, milleks seda liiki asju tavaliselt kasutatakse ehk olema kõlblik teel liiklemiseks. See ei hõlma kohtu hinnangul üksnes sõiduki faktilise kasutamise võimalust, vaid sõiduki kasutamiseks ei tohiks olla ka õiguslikke takistusi. Müügitehingu ajal kehtinud liiklusseaduse § 13 lg-st 1 lähtuvalt oli lubatud liikluses lubatud kasutada sõidukit, mille tehnoseisund vastab Eestis kehtivatele nõuetele. Samuti ei või kehtivatele tehnonõuetele mittevastavat mootorsõidukit liikluses üldjuhul kasutada tulenevalt kehtiva liiklusseaduse §-st

1. Asjas esitatud tõenditest ilmneb, et kostja poolt müüdud sõiduki sihtotstarbeline kasutamine on õiguslikult takistatud, kuna heitgaaside piirsisaldus ei vasta keskkonnaministri poolt kehtestatud nõuetele (vt toimik, lk 21). Tõenditest järelduvalt puudub sõidukil heitgaaside puhastussüsteemis nõutav katalüsaator, see on eemaldatud ja asendatud toruga (vt toimik, lk 19). Samadest tõenditest nähtuvalt on katalüsaatori puudumine ainus või peamine põhjus, miks sõiduki heitgaaside puhastussüsteem vajalikul määral ei toimi. Vaidlustamata asjaolude kohaselt oli müüdud sõiduki näol tegemist kasutatud autoga. Kasutatud asjade puhul tuleb arvestada, et asja senisest tavapärasest kasutamisest tingitud kulumine ja sellega kaasnevad puudused, mida sarnastel uutel asjadel ei esine, ei kujuta endast veel lepingutingimustele mittevastavusi. Samas tuleb lepingutingimustele mittevastavust jaatada siis, kui asjal on puudusi, mida müüdud asjaga võrreldavatel kasutatud asjadel tavaliselt ei esine (vt: Riigikohtu
2. aprilli 2010 otsus tsiviilasjas nr 3-21-23-10, p 12). Kohtu hinnangul tuleb ka katalüsaatori puudumist lugeda praegusel juhul puuduseks, mida sellise sõidukiga võrreldavatel kasutatud asjadel tavaliselt ei esine. Teistsugusele seisukohale võiks hüpoteetiliselt asuda juhul, kui katalüsaator oleks olemas, kuid ei toimiks nõuetekohaselt. Seega ei vasta müüdud sõiduk

§ 217lg 2 p 2 teisest alternatiivist lähtudes lepingutingimusele.

12.

§ 218

lg 1 esimese lause järgi vastutab müüja asja lepingutingimustele mittevastavuse eest, kui mittevastavus on olemas juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko ülemineku ajal ostjale. Seega on vaja ostjal vaidluse korral tõendada, et puudus oli asjal olemas ka juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko ülemineku ajal. Asja juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko läheb ostjale üle asja üleandmisega (

§ 214lg 2).

Sõiduki üleandmine hageja esindajale on tõendite põhjal toimunud 11. augustil 2010 (vt toimik, lk 27-30). Kohtu hinnangul on M.J ütlustega praegusel juhul piisavalt tõendatud, et katalüsaator puudus sõidukil juba sõiduki üleandmisel ning kostja esindaja on katalüsaatori eemaldamist tunnistajaga toimunud telefonivestluses ka möönnud (vt toimik, lk 150). Asjas puuduvad tõendid, millest võis järeldada, et hageja on sõidukilt katalüsaatori ise eemaldanud või lasknud seda teha. 13.

§ 218

lg 4 kohaselt ei vastuta müüja asja lepingutingimustele mittevastavuse eest, kui ostja lepingu sõlmimisel asja lepingutingimustele mittevastavust teadis või pidi teadma. Sõlmitud liisingulepingu (vt toimik, lk 8-10) punkti 1.16.4 järgi peab müüja poolt üleantav ese koos selle oluliste osade ja päraldistega vastama müüja (st kostja) ja liisinguvõtja (hageja) vahel kokkulepitud tingimustele. Lepingu sõlmimise päeval on hageja ja kostja allkirjastanud ka eelpool osundatud üleandmise-vastuvõtmise akti (vt toimik, lk 27-30). Aktis on märgitud, et lepingu ese on komplektne, kasutuskõlblik ja vastab AS-i SEB Liising ja kostja vahel sõlmitud müügilepingu tingimustele ning omab selles ettenähtud lisaseadmeid. Hageja on sõiduki vastuvõtjana samas aktis kinnitanud, et 5

§ 217lg 2 p 2 mõttes.

15. Kohtu hinnangul pole hageja kaotanud ka õigust lepingutingimustele mittevastavusele tugineda. Kohus põhjendab seisukohata järgmiselt. Vastavalt

§ 220

lg 1 esimesele lausele peab ostja teatama asja lepingutingimustele mittevastavusest müüjale mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta asja lepingutingimustele mittevastavusest teada sai või pidi teada saama. Lisaks peab oma majandus- või kutsetegevuses müügilepingu sõlminud ostja sama paragrahvi teise lõike järgi lepingule mittevastavust sellest teatamisel piisavalt täpselt kirjeldama. Eelnimetatud kohustuste rikkumise korral kaotab ostja

§ 220

lgst 3 tulenevalt üldjuhul asja lepingutingimustele mittevastavusele tuginemise õiguse. Poolte väited ja esitatud tõendid vaidlusalusest puudusest teavitamise osas on üksteise suhtes vasturääkivad. Hageja seadusjärgse esindaja seletusi ja tunnistaja M.J ütlusi kogumis hinnates (vt toimik, lk 149 ja 150) teavitas hageja kostjat katalüsaatori puudumisest ja tehnoülevaatuse mitteläbimisest esimest korda tõenäoliselt 2010. aasta detsembris. Hageja poolt esitatud kõnedeeristustest ei saa teha järeldusi telefonikõnede sisu kohta (vt toimik, lk 79-81). Kohtu hinnangul võiks juhtumi asjaolusid arvestades asuda pigem seisukohale, et puudusest teavitamine ei ole toimunud

§ 220lg 1 mõttes mõistliku aja jooksul.

Kuivõrd tegu oli suhteliselt vana sõidukiga ning hageja väidete kohaselt ilmnes sellel kohe ka mitmeid teisi puudusi, oleks hageja pidanud

§ 219lg-st 1 lähtuvalt sõidukit täiendavalt kontrollima või laskma kontrollida.

Selle käigus oleks eeldatavalt ilmnenud ka katalüsaatori puudumine. Samas ei oma müüja õigeaegse teavitamise aspekt praeguse asja lahendamise seisukohast määravat tähtust. Tuvastatud asjaolud annavad aluse rakendada

§ 221lg 1 p 2, mille 6

§ 219

lg-s 1 sätestatud kohustused ka kostja suhtes, st kostja oleks pidanud kasutatud sõiduki omandamisel selle viivitamata üle vaatama või üle vaadata laskma. Kohus lisab, et katalüsaatori puudumine on kindlasti selline asjaolu, millest kostjal tulnuks vastavalt

§ 14

lg 2 esimesele lausele lepingu sõlmimise ettevalmistamise käigus hagejat teavitada. 16. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et kostja on müüjana oma kohustusi rikkunud. Kohus ei ole tuvastanud asjaolusid, mis kostja vastutusest kohustuse rikkumise eest vabastaksid. Kohus märgib, et

§-st 218 lähtuv müüja vastutus asja lepingutingimustele mittevastavuse eest on vabandatavusest sõltumatu, st müüja ei saa vabaneda vastutusest vabandatava rikkumise korral (

§ 103). 17.

Edasiselt analüüsib kohus hagetava kahjunõude põhjendatust ja tõendatust. Hageja on palunud kostjalt välja mõista B-varuosa katalüsaatori maksumuse koos paigaldusega summas 1556 eurot. Nõude suurust tõendab hageja LA OÜ vastava hinnapakkumisega (vt toimik, lk 104). Tegemist on olemuslikult otsese varalise kahju hüvitamise nõudega, mille sisuks on hageja poolt tulevikus kantavate kulutuste (

§ 128lg 3) hüvitamine.

Kahju hüvitamise eesmärk on

§ 127

lg 1 kohaselt kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Katalüsaatori paigaldamisega kaasnevate kulude puhul esineb ka põhjuslik seos kostja lepingurikkumistega

§ 127lg 4 mõttes.

Kui kostja oleks täitnud ülalkäsitletud kohustusi kohaselt, ei peaks hageja kõnealuseid täiendavaid kulusid kandma. Samas tuleb asja lahendamisel arvestada, et kahju hüvitamise tulemusel ei või hageja põhjendamatult rikastuda. Riigikohus on oma praktikas korduvalt rõhutanud põhimõtet, et kahju hüvitamine ei tohi olla võlausaldaja rikastumise allikas ning et kahju hüvitamise eesmärgiks ei ole kohustust rikkunud poole karistamine (vt nt: Riigikohtu 21. detsembri 2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-05, p 11). Ka

§ § 127 lg-st 5 lähtudes tuleb kahjuhüvitisest maha arvata igasugune kasu, mida kahjustatud isik sai kahju tekitamise tagajärjel, eelkõige tema poolt säästetud kulud, välja arvatud juhul, kui kasu mahaarvamine oleks vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga. Vaidlus toimub praegusel juhul kasutatud sõidukil ilmnenud puuduse üle. Ostes kasutatud sõiduki, ei saanud ostja eeldada, et sõiduk on samasuguses olukorras nagu uus. Seega peaks kostja hüvitama vaid need kulutused, mis tuleb teha sõiduki viimiseks hüpoteetilisse olukorda, kus see oleks pidanud olema, et vastata lepingu nõuetele.

§ 77

lg 1 teise lause järgi peab lepingupool muu kokkuleppe puudumisel täitma kohustuse asjaolusid arvestades vähemalt keskmise kvaliteediga. Samas ei ole mõistlik ega ilmselt ka võimalik paigaldada sõiduki heitgaaside normidele vastavusse viimiseks kasutatud katalüsaatorit, vaid tuleb paigaldada uus. Kuigi hageja ei nõua menetluses enam sõiduki originaalvaruosa paigaldamisega seotud kulutuste hüvitamist, saab ta sõiduki vanust ja läbisõitu arvestades kohtu hinnangul kasu ka B-varuosa paigaldamisel. Taoline kasu tuleb kahjuhüvitisest maha arvestada. Kohus vähendab kahjuhüvitist vastavalt 500 euro võrra. s.o 1056 euroni. 7

§ 127

lg-st 5, peab kohus mõistlikuks 1056 euro suuruse kahjuhüvitise väljamõistmist kostjalt hageja kasuks. Kohus märgib, et käesoleval juhul ei esine asjaolusid, mis annaksid aluse kahjuhüvitise vähendamiseks

§ 127lg-le 2 või 3 tuginedes.

Iseenesest võib olla küll vaieldav, kas kostja kahju tekkimist sellises ulatuses rikkumise võimaliku tagajärjena lepingu sõlmimise ajal ette nägi või pidi ette nägema (arvestades eeskätt kasutatud sõiduki müügihinda 6327,25 eurot (sh käibemaks)). Samas, nagu kohus on juba eelpool järeldanud, rikkus kostja oma lepingust tulenevaid kohustusi tahtlikult või vähemalt raske hooletuse tõttu. See omakorda välistab

§ 127lg-st 3 lähtuva (kahju ettenähtavuse) piirangu kohaldamise.

1. Seonduvalt kostja väidetega tuleb lisada, et B-varuosast märkimisväärselt odavam universaalne katalüsaator ei pruugi hageja esitatud tõenditest nähtuvalt tagada heitgaasi puhastussüsteemi tõrgeteta tööd (vt toimik, lk 97-99, 100, 101, 102-103, 104-105 ja 114). Seetõttu ei pea kohus põhjendatuks võtta kahjuhüvitise suuruse leidmisel aluseks universaalse katalüsaatori paigaldamise maksumust. Hageja võib nõuda sõiduki parandamiseks tehtavate mõistlike kulutuste hüvitamist ning ei ole iseenesest kohustatud valima kõige odavamat puuduse kõrvaldamise võimalust.
2. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Vastavalt TsMS § 173 lg-s 4 sätestatule näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 163 lg 1 järgi kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Samas on kohus ülalmärgitud
3. augusti 2012 määruses (millega kohus lõpetas menetluse nõuete osas kostjalt kahe kuu liisingumaksete väljamõistmiseks ning värvitööde teostamise kulude hüvitamiseks) pidanud otstarbekaks lähtuda analoogia korras TsMS § 173 lg-st 5 ning jätnud menetluskulude jaotuse märkimata. Seega tuleb kohtul ka nimetatud nõuetega seonduvate menetluskulude osas võtta seisukoht käesolevas lahendis. Vastavalt TsMS § 168 lg-le 2 kannab hageja menetluskulud, kui menetlus lõpetatakse määrusega ja sama paragrahvi lõigetest 3-5 ei tulene teisiti.
4. Kuivõrd kohus rahuldab hagi ligikaudu 68% ulatuses, tuleks menetluskulud jätta TsMS § 163 lg-st 1 juhindudes 32% ulatuses hageja kanda ja 68% ulatuses kostja kanda. Nõuete osas, millest hageja on menetluse käigus loobunud, tuleks aga menetluskulud jätta TsMS § 168 lg-test 2 ja 4 lähtudes täies ulatuses hageja kanda. Kohtu hinnangul ei esine TsMS § 168 lg-s 5 sätestatud aluseid, mis võimaldaksid jätta hageja menetluskulud nende nõuete osas kostja kanda. Arvestades eeltoodut ning juhindudes ka TsMS § 162 lg-st 4, on kohtu arvates mõistlik ja põhjendatud jätta hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõiv menetluskuluna 50% ulatuses hageja kanda ja 50% ulatuses kostja kanda ning muud poolte menetluskulud jätta poolte endi kanda. Kohus märgib, et TsMS § 150 lg 2 p 2 ja lg 4 järgi on hagejal õigus taotleda riigilõivu osalist tagastamist nõuete osas, millest hageja on menetluse käigus loobunud. 8