lg 1 kohaselt igakuine elatusraha ühele lapsele ei või olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Seega on kompromissi kinnitamise ajal elatise minimaalmääraks käesoleval ajal 160 eurot.
kohaselt ülalpidamist on kohustatud andma täisealised esimese ja teise astme ülenejad ja alanejad sugulased, so ülalpidamiskohuslased.
lg 1 p 1 kohaselt on alaealine laps õigustatud saama ülalpidamist.
lg 1 sätestab, et ülalpidamise ulatus määratakse kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt ülalpidamise kindlaksmääramisel arvestatakse õigustatud isiku kõiki eluvajadusi, sh tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi, alaealise ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise kulutusi.
Kui selleks on mõjuv põhjus, võib kohustatud isik nõuda, et tal võimaldataks anda ülalpidamist muul viisil. Alaealise lapse vanem täidab lapse ülalpidamise kohustust elatise maksmise teel eeskätt juhul, kui ta ei ela lapsega koos või kui ta ei osale lapse kasvatamises. Lapsega koos elav vanem peab elatist kasutama lapse huvides. Vanemad võivad oma lapse ülalpidamise kohustuse täitmist omavahelisel kokkuleppel täpsustada ja määrata kindlaks, millisel viisil ja kui pika ajavahemiku kaupa tuleb ülalpidamist anda. Kokkulepe ei välista ega piira seadusest tuleneva nõude esitamist, arvestades kokkuleppega ettenähtut. 3
järgi tulenevad vanemate ja laste vastastikused õigused ja kohustused laste põlvnemisest, mis on seaduses sätestatud korras kindlaks tehtud.
Vanema ja lapse õigustest olulisima osa moodustab hooldusõigus. Hooldusõigus tähendab
lg 2 mõttes seda, et vanemal on kohustus ja õigus hoolitseda oma alaealise lapse eest, sh hoolitseda lapse isikliku heaolu (isikuhooldus) ja lapse vara (varahooldus) eest ning otsustada lapsega seotud asju (otsustusõigus), samuti on hooldusõiguslik vanem
Vanema isikuhooldusõigus hõlmab
lg 1 ja § 126 lg 2 järgi muuhulgas vanema kohustust ja õigust last kasvatada, tema järele valvata, määrata tema viibimiskohta ja suhtlusringkonda. Hooldusõigusliku vanema õigus määrata lapse viibimiskohta ja suhtlusringkonda hõlmab muuhulgas ka vanema õigust määrata, kus ja kellega koos laps elab, ning see loob ühtlasi eeldused lapse kasvatamiseks ja tema eest hoolitsemiseks. Vanema õiguste ja kohustuste maht sõltub sellest, kas vanemale kuulub lapse suhtes hooldusõigus või mitte.
järgi tekib vanematel lapse sünni järel lapse suhtes ühine hooldusõigus.
juulist 2010 kuuluvaks lapse vanematele ühiselt. Seega on enne
lg 1 järgi teostama lapse suhtes hooldusõigust ja täitma hoolduskohustust
Kui vanemad ei jõua ühist hooldusõigust teostades lapsele olulises asjas kokkuleppele, võib kohus
järgi vanema taotlusel anda selles asjas otsustusõiguse ühele vanemale, piirates vajadusel tema otsustusõiguse teostamist või pannes talle lisakohustusi. Seega otsustavad vanemad lapse elu puudutavaid küsimusi ühise hooldusõiguse korral üldjuhul ühiselt. Vanemate üksmeele puudumise korral võib kohus vanema taotlusel anda lapse elu puudutava küsimuse otsustamise õiguse üle ühele vanematest.
lg 1 järgi ei otsusta kohus ise lapse elu puudutavat küsimust vanemate eest, vaid annab ühele vanemale õiguse otsustada seda üksi, so ilma teise vanemata. Iseenesest saab kohus viidatud sätte 4
lg 1 järgi lapse huvidest, arvestades kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi. Riigikohus on viidatud kohtuotsuses rõhutanud, et iseenesest säilib vanemate ühine hooldusõigus ka siis, kui vanemad asuvad eraldi elama. Kui ühist hooldusõigust omavad vanemad elavad alaliselt lahus, otsustavad nad üldjuhul lapsega seotud olulisi asju
Lapse igapäevaelu küsimusi otsustab
Muus osas ei mõjuta vanemate lahuselu vanemate ühisest hooldusõigusest tulenevaid õigusi ja kohustusi. Seega säilivad ühise hooldusõiguse korral mõlemal vanemal lapse suhtes üldjuhul võrdsed õigused ja kohustused, sh õigus määrata üksmeelselt lapse viibimiskoht ning leppida kokku, kumma vanema juures laps peamiselt elab ja kuidas saab laps teise vanemaga suhelda. Kuid kui vanemad siiski ei jõua lahuselu korral neis küsimustes kokkuleppele, saab vanem nõuda, et kohus annaks
järgi lapse viibimiskoha määramise küsimuses talle ainuotsustusõiguse, säilitades muus osas ühise hooldusõiguse. Vanemate tõsised ja korduvad erimeelsused lapse kasvatamise küsimustes võivad viidata siiski sellele, et vanemate ühise hooldusõiguse säilitamine ei pruugi olla lapse huvides. Riigikohus märgib, et eelnevast tulenevalt võiks vanemate lahuselu korral otsustusõiguse üleandmise asemel vaadata vanemate ühise hooldusõiguse tervikuna ümber ja muuta seda vastavalt sellele, milliseid õigusi kumbki vanem lahuselu korral lapse suhtes tegelikult teostab ja milliseid kohustusi täidab ning milline õiguste ja kohustuste jaotus tagab vanemate lahuselu korral lapse huvides parima lahenduse. Selleks on kummalgi hooldusõigust omaval vanemal
lg 1 järgi õigus taotleda lahuselu korral kohtult hagita menetluses seda, et lapse hooldusõigus antaks talle osaliselt või täielikult üle. Viidatud sätte alusel saab vanem esmalt nõuda ühise hooldusõiguse lõpetamist ja talle ainuhooldusõiguse, sh näiteks lapse viibimiskoha valikul ainuotsustusõiguse üleandmist. Kui kohus annab ainuhooldusõiguse täielikult ühele vanemale, ei ole teisel vanemal lapse suhtes enam hooldusõigust (sh lapse viibimiskoha määramise ega lapse elu puudutavate oluliste küsimuste otsustamise ega neis küsimustes lapse esindamise õigust), kuid
lg 1 teise lause järgi on hooldusõiguseta vanemal kohustus ja õigus lapsega isiklikult suhelda ning
lg 4 järgi on tal üldjuhul ka lapse igapäevaelu puudutavate küsimuste otsustamise õigus ajal, mil laps teise vanema nõusolekul või kohtulahendi alusel tema juures viibib. Samuti säilib
Vanemate lahuselu korral võivad vanemad ühise lapse suhtes ühise hooldusõiguse osaliselt säilitada ning kohus võib anda ühele vanemale ainuhooldusõiguse üksnes osaliselt, so osas, milles vanemad ei suuda ühist hooldusõigus üksmeeles lapse huvides teostada. Kui vanemad ei jõua kokkuleppele, kumma vanema juures laps vanemate lahuselu korral elab, võib kohus viidatud sätte alusel säilitada vanemate ühise hooldusõiguse, kuid anda ühele vanemale lapse viibimiskoha määramise küsimuses ainuotsustusõiguse. Seejuures tuleb aga kohtul arvestada ka seda, et andes ühele vanemale lapse viibimiskoha määramise õiguse, puudutab see ühtlasi kummagi vanema võimalust teostada lapse suhtes isikuhooldusõigust (last kasvatada ja tema eest hoolitseda).
Ühist hooldusõigust omavatel vanematel on ka ühine esindusõigus. Käesoleval hetkel on DT mõlemal vanemal lapse hooldusõigus.
lg 2 p 2 sätestab, et vanem esindab last üksinda, kui talle on selles asjas käesoleva seaduse § 119 kohaselt otsustusõigus üle antud. TP on esitanud lõpliku nõudena taotluse anda talle otsustusõigus lapse viibimiskoha (elukoha) määramiseks ja ainuotsustusõigus lapse kooli valiku tegemisel, so otsustada, kus koolis tema poeg DT omandab haridust. Samuti on ta soovinud, et ta võiks otsustada lapse tervise kaitset puudutavad küsimused. Kohus on DT vanemaid ära kuulats 11.02,.2013 jõudnud veendumuseni, et osundatud küsimustes otsustusõiguse jätmist DT emale JT ei vaidlusta ning on sellega nõus. Ta on analoogset seisukohta väljendanud ka kohtule saadetud vastuses. Kohus leiab, et käesolevas tsiviilasjas ei ole kompromiss vastuolus heade kommetega ega seadusega ega riku olulist avalikku huvi, lähtudes hagejaks oleva alaealise lapse huvidest ning DT mõlema vanema heast tahtest, mistõttu tuleb kompromiss kinnitada ja menetlus lõpetada. Kompromissi on võimalik täita. TsMS § 174’ lg 1 kohaselt asja menetluse lõpetamise korral kompromissi tõttu määrab kohus menetluse lõpetamise määruses lisaks menetluskulude jaotusele ka hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse. Kuna vastavalt poolte vahel sõlmitud kompromissile jäävad menetluskulud kummagi poole enda kanda, so selle poole kanda, kes kulud on kandnud, ei määra kohus kindlaks menetluskulude rahalist suurust. TsMS § 174’ 1g 4 kohaselt ei saa pooled nõuda täiendavalt menetluskulude kindlaksmääramist TsMS § 174 lg 1-3 sätestatud korras. TsMS § 164 lg 1 sätestab, et hagilises perekonnaasjas kannab kumbki pool oma menetluskulud ise. Ka TsMS § 168 lg 3 kohaselt, kompromissi sõlmimise korral kannavad pooled oma menetluskulud ise, kui nad ei ole kokku leppinud teisiti. Menetluskulude jaotamisel juhindub kohus TsMS § 164 lõikest 1 ning § 172 lg 1 ning jätab kõik TP ja JT menetluskulud nende endi kanda. Lapsele DT menetluse ajaks riigi õigusabi korras määratud esindamisega seotud kulud jäävad Eesti Vabariigi kanda. 6
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.