§-s 113 lg 1 sätestatud määras. Hageja on hagiavalduses kinnitanud ka, et on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Kostja seisukoht Kostja on kohtule 31.01.2012 esitanud kirjaliku vastuse (tl 60-61), milles vaidleb hagile vastu osaliselt. Kostja ei vaidle hagile vastu põhivõlgnevuse osas. Kostja leiab, et tegemist on tarbijakäenduslepinguga, mistõttu kostja vastutab käenduslepingu punktis 1.2 määratud summa so 50000 krooni ulatuses. Eeltoodust tulenevalt saab hageja nõuda kostjalt üksnes 3195, 58 eurot. Hageja poolt märgitud viivised ületavad kostja vastutuse rahalist maksimumsummat (s.o 3195,58 eurot) ning sellest tulenevalt ei ole hagejal õigus neid kostjalt nõuda. Peale selle on kostja seisukohal, et käenduslepingu punkti 5.5 näol on tegemist kohtualluvuse kokkuleppega TsMS § 104 tähenduses, mistõttu asja peab lahendama Tartu Maakohtu Tartu kohtumajas. Samas on kostja kinnitanud ka, et on nõus kirjaliku menetlusega. 2
Käenduslepingu sõlmimise ajal kehtinud
lg 1 kohaselt tarbijakäendusleping oli käendusleping, kus käendajaks on tarbija.
lg 1 mõttes, on poolte kokkuleppe kohtualluvuse küsimuses tühine, sest vaidlus ei ole seotud mõlema poole majandusvõi kutsetegevusega. Kohus leiab, et hagi on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele osaliselt.
lg 1 kohaselt käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Käenduslepingu ( tl 7-9) ja kostja omaksvõtuga on tõendatud, et pooled on 01.11.2009 sõlminud käenduslepingu, mille punkti 1.1 kohaselt kostja käendas FIE I. U. ja hageja vahel 12.03.2008 sõlmitud müügilepingust AT 34-08 tulenevaid hageja nõudeid I. U. vastu ( sh põhivõlgnevus 1 655 458,70 krooni ja lisanduvad intressid), mis 01.11.2009 seisuga oli 1 904 836,60 krooni. Müügilepingu ( tl 11-14) ja kostja omaksvõtuga on tõendatud, et I. U. ja hageja sõlmisid 12.03.2008 põllumajandustarvikute müügilepingu nr AT 34-08, mille alusel hageja müüs I. U. müügilepingu 14.03.2008 ja 21.04.2008 lisades kindlaks määratud koguses ja liiki põllumajandustarvikuid ning kohustus tegema võimalikuks nende omandi ülemineku ostjale. Pooltel ei ole vaidlust ka selle üle, et hageja oma müügilepingust tulenevad kohustused täitis. Kliendivõlgnevuse aruanne ja arved ( tl 16-36) tõendavad I. U. võlgnevust hageja ees summas 1 902 836,60 krooni so 121 613,42 eurot (millest põhivõlgnevus 105 803,09 eurot ja kõrvalnõuded 15810,33 eurot). Nõudeavaldusest (tl 38) nähtub, et I. U. pankrotimenetluses esitas hageja võlausaldajana oma nõude I. U. vastu. Kostja ei ole käesolevas menetluses vaidlustanud hageja väidet ja nähtub ka kostja 04.11.2010 kompromissi taotlusest hagejale
lg 1 kohaselt kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa oma nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Käesoleval juhul ei ole lepingu pooled kokku leppinud solidaarvastutuse kohaldamata jätmises. Pooltevahelise käenduslepingu p 1.2 kohaselt kostja kohustus käendajana vastutama solidaarselt põhivõlgnikuga so FIE I. U. hageja nõude rahuldamise eest summas 500 000 krooni. Pooltel ei ole vaidlust selle üle, et lepingu tekstis näidatud summa puhul tegemist eksitusega ja tegelikuks käendaja vastutuse rahaliseks piirmääraks tuleb lugeda 50 000 krooni so käesoleval ajal 3195,58 eurot.
§-de 76 lg 1 ja 101 lg 1 p 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele ning võlausaldajal on kohustust rikkunud võlgnikult õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui kohustuse täitmiseks on ette nähtud tähtaeg või kui see on määratletav lepingu alusel, tuleb
lõike 2 alusel kohustus täita selle tähtaja kestel, kui lepingust või asjaoludest ei tulene, et täitmise tähtpäeva võib määrata võlausaldaja.
§-s 108 lg 1 on sätestatud, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Pooltel ei ole sisulist vaidlust selle üle, et kuna FIE I. U. on hagejaga 12.03.2008 sõlmitud müügilepingust AT 34-08 tulenevad kohustused kauba eest tasumisel jätnud täitmata, on hagejal poolte vahel 01.11.2009 sõlmitud käenduslepingust tulenevalt tekkinud õigus nõuda nende täitmist kostjalt ja seda lepingu punktis 1.2 kokkulepitud ulatuses so 3195,58 eurot. Käenduslepingu p-s 2 on pooled kokku leppinud, et kostja on kohustatud käenduslepingust 4
§-de 76 lg 1, 101 lg 1 p 1, 108 ja 142 lg 1, 145 lg 1 alusel kostjalt hageja kasuks välja mõista.
lg 1 p 6 ja § 113 sätestavad, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivist).
§-s 113 lg 1 on sätestatud, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse
§-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Pooltel on vaidlus selle üle, kas lisaks käenduslepingus punktis 1.2 märgitud summale hageja võib kostjalt nõuda viivist käenduslepinguga võetud kohustuse tähtajaks täitmata jätmise eest. Hageja nõuab kostjalt alates 13.11.2010 viivist
§-s 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Kostja leiab, et käenduslepingu punktis 2 märgitud summa on käendaja vastutuse absoluutne maksimumsumma.
lg 3 kohaselt käendus võib olla piiratud tähtaja või rahasummaga, samuti võib see olla seotud muu tingimusega. Nagu kohus eespool tuvastas, et on kostja käendus piiratud rahasummaga so 3195,58 euroga. Hageja viivisenõude näol on kohtu hinnangul tegemist mitte põhivõlgniku kohustuse täitmise nõudega käendaja poolt, vaid justkui käendaja iseseisva kohustusega hageja ees. Kohtu arvates ei ole selline hageja nõue kooskõlas käenduse olemusega, milleks on käendaja kohustus vastutada põhivõlgniku kohustuse täitmise eest.
§-st 145 lg 2 kohaselt käendaja vastutab käendatava kohustuse eest täies ulatuses sh ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Samas
Kohus, erinevalt hagejast leiab, et käendajal ei teki lisaks põhivõlgniku kohustuse ( sh viivise maksmise kohustuse) täitmisele veel täiesti iseseisvat viivise maksmise kohustust. Kuna käesoleval juhul on poolte vahel käenduslepingust tulenevad suhted, ei ole kohtu arvates kohane olukorda võrrelda laenulepinguga nagu seda teinud hageja. Eeltoodu alusel jätab kohus hagi viivise nõudes rahuldamata. TsMS § 173 lg 1 ja 4 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. Vastavalt TsMS §-le 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Käesoleval juhul on tegemist hagi osalise rahuldamisega. Hageja nõue hagi esitamisel oli kokku 3464,32 eurot, millest kohus on rahuldanud hageja nõude 3195,58 euro so 92 % ulatuses. Riigilõivu suurus sõltub hagi hinnast, mis TsMS §-st 133 lg 1 tulenevalt arvutatakse põhinõude järgi. Kuna hagi põhinõude osas on täielikult rahuldatud, tuleb hageja menetluskuludest riigilõiv jätta täielikult kostja kanda. Tulenevalt hageja nõude rahuldamise ulatusest tervikuna jätab kohus 5
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.