) muutmiseks nii, et üürikomisjon saaks otsuse kätte toimetada ka Ametlikes Teadaannetes avaldamisega. Justiitsministeeriumist teatati, et soovitud seadusemuudatust ei algatata /tl 21/. Seejärel soovis kaebuse esitaja üürikomisjonilt teada, kas see kasutab teisi seaduses ettenähtud võimalusi Otsuse kättetoimetamiseks. Üürikomisjoni vastuse kohaselt seda teha ei kavatseta (vt üürikomisjoni 3.9.2012 saadetud e-kirja, kus sisaldub ka varasem kirjavahetus, tl 5-9). Viitega
lg 1 ja § 2 lg 1 sätetele kaebaja märgib, et üürikomisjon ei ole kohus, vaid kohtuväline vaidluste lahendamise organ. Üürikomisjon on kohaliku omavalitsuse juures asuv organ, millele on seadusega antud pädevus lahendada konkreetset liiki eraõiguslikke õigusvaidlusi. Tegemist on täidesaatva riigivõimu organiga – haldusorganiga, mis 2 materiaalses mõttes täidab õigusemõistmise funktsiooni. Üürikomisjonis toimuv menetlus lõppeb otsusega (
), mis on haldusakt haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) tähenduses.
järgi kohaldab üürikomisjon üürivaidluste lahendamisel mitmes menetlusetapis tsiviilkohtumenetluse sätteid, nt komisjoni istungile kutsumise (
lg 3), tõendite (
lg 1), istungi kinniseks kuulutamise (
lg 2) ja esinduse (
MS) regulatsioonist üksnes selles ulatuses, milles
seda konkreetselt viitab. Menetluse osas, kus
eriregulatsioon puudub ning pole ka viidet TsMS-le, peab üürikomisjon haldusorganina lähtuma HMS-st.
lg 1 järgi on komisjoni otsus avalik ning lg 2 järgi saadab üürikomisjon pooltele otsuse ärakirja.
lg 1 kohaselt on komisjoni otsuse jõustumine seotud otsuse kättesaamisega: otsus jõustub, kui otsuse kättesaamise päevast alates 20 päeva jooksul ei ole maakohtusse esitatud hagi samas vaidlusasjas.
ei täpsusta otsuse teatavakstegemise vormi, seega tuleb selles osas otsida lahendust HMS-st. HMS § 62 lg 1 järgi tehakse haldusakt menetlusosalisele teatavaks vabas vormis. Samas on haldusorganil HMS § 62 lg 2 tulenevalt kohustus teha haldusakt teatavaks kättetoimetamisega isikule, kelle õigusi haldusaktiga piiratakse või kellele pannakse haldusaktiga täiendavaid kohustusi. Kuna üürivaidlusest tuleneva üürikomisjoni otsusega pannakse vähemalt ühele üürivaidluse poolele kohustusi või piiratakse tema õigusi, tuleb vähemalt sellele üürivaidluse poolele üürikomisjoni otsuse teatavakstegemise osas lähtuda HMS § 62 lg 2 tulenevast kättetoimetamise kohustusest. HMS § 62 lg 2 sätestatud juhtudel tuleb haldusakt toimetada isikule kätte HMS
ega HMS rahvastikuregistri järgsele elukohale kättetoimetamise seisukohast õiguslikult siduvat tähendust. Eeltoodust tulenevalt ei saa haldusorgan haldusakti kättetoimetamisel lähtuda üksnes rahvastikuregistrisse kantud elukoha aadressist, vaid peab HMS § 6 sätestatud uurimispõhimõttest tulenevalt tegema pingutusi isiku tegeliku elukoha väljaselgitamiseks. Kuigi HMS ei anna täpseid juhiseid selle kohta, kui kaugele ulatub haldusorgani hoolsuskohustus isiku tegeliku elukoha väljaselgitamisel, peab haldusorgan selle otsustama kaalutlusõiguse alusel, lähtudes igakordsetest asjaoludest ning efektiivsuse, eesmärgipärasuse ja proportsionaalsuse põhimõttest. Seejuures võib kohaldamisele tulla ka HMS § 31 lg 1 p 2. Nimetatud säte ütleb, et kui puuduvad andmed menetlusosalise aadressi kohta või kui menetlusosaline ei ela teadaoleval aadressil ja tema tegelik viibimiskoht ei ole teada ning dokumenti ei ole muul viisil võimalik kätte toimetada, avaldatakse dokumendi resolutiivosa üleriigilise levikuga ajalehes. HMS § 31 lg 5 kohaselt loetakse dokument avaldamisega kättetoimetatuks ning koosmõjus
lõikega 1 tähendaks see ühtlasi ka otsuse jõustumiseni kulgeva 20-päevase tähtaja algust. Kuna üürikomisjon keeldub Otsuse kättetoimetamiseks mingeid toiminguid tegemast, ei saa otsus ka jõustuda ja kaebuse esitajal on võimatu võtta midagi ette üürikomisjoni Otsusega väljamõistetud summa kättesaamiseks. Vastustaja Tallinna linn ei nõustu kaebusega ja palub jätta see rahuldamata. 3 Vastustaja jääb Tallinna Linnavaraameti 1. oktoobri 2012 vastuses kohtunõudele sisalduvate seisukohtade juurde /tl 16-17/. Teisisõnu on vastustaja endiselt seisukohal, et kuivõrd üürikomisjon lähtub oma töös
-st, siis tuleb üürikomisjonil ka otsuste kättetoimetamisel lähtuda
§-s 20 sätestatud otsuse teatavakstegemise regulatsioonist. Viitega
lg-le 1 leiab vastustaja, et üürikomisjoni otsus jõustub kehtiva
järgi üksnes juhul, kui otsus on menetlusosalisele isiklikult allkirja vastu kätte antud. Selline tõlgendus tugineb asjaolule, et
ei sätesta erinevalt HMS-st otsuse kättetoimetamise erinevaid viise, vaid sätestab sõnaselgelt otsuse jõustumise eeldusena otsuse kättesaamise menetlusosalise poolt. Kuna ka individuaalse töövaidluse lahendamise seadus (edaspidi ITLS) sätestab HMS-st erinevad otsuse kättetoimetamise viisid (§ 23¹ sätestab otsuse kättesaamise postkasti panekuga ja § 23² otsuse kättetoimetamise hoiustamisega), võib asuda seisukohale, et nii
-s kui ka ITLS-s kehtestatud regulatsioon on erinormiks HMS-s kehtestatud regulatsiooni suhtes ning üürikomisjoni otsuse kättetoimetamisele ei saa kohaldada HMS-s sätestatud haldusakti kättetoimetamise regulatsiooni. Kõnealune tõlgendus põhineb ka asjaolul, et 2006. a muudeti
võrreldes esialgse variandiga selliselt, et tagaseljaotsuse tegemise võimaluse asemel seadustati otsuse tegemine poole kohalolekuta ning nimetatud seaduse § 22 lg 1 sätestab, et otsus jõustub otsuse kättesaamise päevast alates 20 päeva jooksul. Eelnevast tulenevalt on alust eeldada, et kui seadusandjal oleks olnud tahe rakendada eeltoodut HMS-s ja ITLS-s antud regulatsiooni ka üürikomisjoni otsuste suhtes, oleks see seaduses ka sõnaselgelt sätestatud. Kuivõrd
ei sätesta otsuse kättetoimetamise regulatsiooni, võib järeldada, et seadusandja tahe ongi olnud muuta üürikomisjoni otsuste jõustumine võimalikult rangeks, s.t seadusandja on ette näinud, et üürikomisjoni otsus jõustub üksnes juhul, kui üürivaidluse pool on selle allkirja vastu kätte saanud, ning juhul, kui üürivaidluse pool üürikomisjoni otsust vastu ei võta või ei õnnestu seda talle allkirja vastu kätte anda, siis üürikomisjoni otsus ei jõustu. Vastustaja on seisukohal, et kehtiv
regulatsioon otsuste jõustumise osas on ilmselgelt liiga range ning piirab üürikomisjoni volitusi otsuse kättetoimetamisel. Varasemalt avaldas üürikomisjon otsuseid juhul, kui otsust ei olnud võimalik poolele elu- või asukoha aadressil kätte toimetada, väljaanded Ametlikud Teadaanded, võrdsustades seda kättetoimetamisega allkirja vastu. Otsuste avaldamine Ametlikes Teadaannetes ei ole enam võimalik seoses 1. novembrist 2011 jõustunud Ametlike Teadaannete uue põhimäärusega, mille § 8 lg 1 p 3 näeb ette, et teadaanne peab sisaldama viidet õiguslikule alusele. Kuna kehtiv
ei sätesta võimalust avaldada otsuseid väljaandes Ametlikud Teadaanded, siis pärast
muudatused, mis võimaldaksid üürikomisjonil otsuseid taas avaldada väljaandes Ametlikud Teadaanded. Kaebuse esitaja täiendavad seisukohad Kaebuse esitaja ei saa nõustuda vastustaja seisukohaga, mille kohaselt jõustub üürikomisjoni otsus kehtiva
järgi üksnes juhul, kui otsus on menetlusosalisele isiklikult allkirja vastu 4 kätte antud. Nagu ka vastustaja on märkinud, reguleerib otsuse jõustumist
lõige 1, mille kohaselt jõustub komisjoni otsus, kui otsuse kättetoimetamise päevast alates 20 päeva jooksul ei ole maakohtusse esitatud hagi samas vaidlusasjas. Seega seotakse otsuse jõustumine selle seaduses sätestatud mis tahes viisil kättetoimetamisega, mitte üksnes menetlusosalisele isiklikult allkirja vastu kätte andmisega kui ühe kättetoimetamise viisiga. Nagu ka kaebuses märgitud, ei täpsusta
otsuse kättetoimetamise vormi, seega tuleb selle osas otsida lahendust HMS-st. Mis puudutab kättetoimetamist reguleerivate üldnormi ja erinormi vahekorda, siis on kaebuse esitaja nõus, et ITLS sisaldab võrreldes HMS-ga kahte lisavõimalust dokumendi kättetoimetamiseks, kuid see ei välista HMS-s sätestatud kättetoimetamise võimaluste kasutamist. Samuti ei välista
-s HMS kättetoimetamise regulatsiooni kohaldamise võimalusele mitteviitamine selle regulatsiooni kohaldamist. Kuna
ei sisalda sätet, mis võimaldaks kasutada üürivaidluse puhul ainult mõnda kindlat kättetoimetamise viisi, mis välistaks HMS-s sätestatud kättetoimetamise viisid, siis tuleb üürivaidluse kui haldusmenetluse korral kohaldada HMS kättetoimetamise regulatsiooni. Vastupidine tõlgendus ei saaks kuidagi olla eesmärgipärane, kuna välistaks näiteks võimaluse, et üürikomisjon ise otsuse kätte toimetab. KOHTU PÕHJENDUSED
lg 2 järgi üürikomisjon saadab pooltele otsuse ärakirja.
lg-st 1 tulenevalt komisjoni otsus jõustub, kui otsuse kättetoimetamise päevast alates 20 päeva jooksul ei ole maakohtusse esitatud hagi samas vaidlusasjas. Komisjon lisab poole taotlusel otsusele jõustumismärke.
Eeltoodut arvestades võib üürikomisjoni õigusvastane tegevusetus või viivitus Otsuse kättetoimetamisel rikkuda R. L’ i õigusi ning esineda alus üürikomisjoni kohustamiseks sooritamata toimingu sooritamiseks. 2. Käesoleva haldusasja poolte vahel puudub vaidlus selles, et
ei sätesta üürikomisjoni otsuse kättetoimetamise erinevaid viise, vaid sätestab üksnes üürikomisjoni kohustuse saata pooltele otsuse ärakiri ning otsuse jõustumise eeldusena selle kättesaamise menetlusosalise poolt. Samas ilmneb poolte seisukohtadest, et nad on eri meelt selles, millist seadust tuleb kohaldada üürikomisjoni otsuse kättetoimetamisel ehk millisel viisil toimub/võib toimuda niisuguse otsuse kättetoimetamine üürivaidlusasja pooltele. Kaebaja on seisukohal, et üürikomisjon haldusorganina ei saa haldusakti kättetoimetamisel lähtuda üksnes rahvastikuregistrisse kantud elukoha aadressist, vaid peab HMS §-s 6 sätestatud uurimispõhimõttest tulenevalt tegema pingutusi isiku tegeliku elukoha väljaselgitamiseks ning juhul, kui üürikomisjonil puuduvad andmed menetlusosalise aadressi kohta või kui menetlusosaline ei ela teadaoleval aadressil ja tema tegelik viibimiskoht ei ole teada, tuleks üürikomisjonil tulenevalt HMS § 31 lg 1 p-st 2 avaldada otsuse resolutiivosa üleriigilise levikuga ajalehes. Vastustaja Tallinna Linnavaraameti kaudu on vastuses kohtunõudele asunud seisukohale, et üürikomisjonil ei ole täiendavaid kohustusi seoses otsuse kättetoimetamisega juhul, kui otsust 5 ei õnnestu esimesel katsel kätte toimetada. Olukorras, kus otsust ei õnnestu esimesel katsel kätte toimetada, lähtub üürikomisjon
-st. Varasemalt avaldas üürikomisjon otsuste resolutsioone juhul, kui otsust ei olnud võimalik poolele muul viisil kätte toimetada, seaduse analoogiat rakendades väljaandes Ametlikud Teadaanded. Seoses
-st“. Esiteks, kui
sätestab üksnes üürikomisjoni kohustuse saata pooltele otsuse ärakiri, siis mille alusel valis üürikomisjon saatmisviisiks just tähtkirja ja kust tulenes enne Ametlike Teadaannete uue põhimääruse jõustumist 01.11.2011 üürikomisjoni praktika avaldada otsuste resolutsioonid väljaandes Ametlikud Teadaanded. Jääb ebaselgeks, kuidas nimetatud seaduse analoogiat rakendav praktika oli/on kooskõlas vastustaja väitega, et üürikomisjoni otsus kehtiva
järgi jõustub üksnes juhul, kui otsus on menetlusosalisele isiklikult allkirja vastu kätte antud, ning mis andis komisjonile aluse võrdsustada seda kättetoimetamisega allkirja vastu. Teiseks ei ole kohtule mõistetav, kuidas saab tõlgendada
ja sellest juhinduda nii, et kui „otsust ei õnnestu esimesel katsel kätte toimetada“, siis võib üürikomisjon käed rüppe lasta ja ei ole enam tema mure, mis otsusest ja selle alusel edaspidi saab. On ilmselgelt ebaproportsionaalne ja väär halduspraktika jääda ootama, et üürikomisjonis positiivse lahendi saanud isik peaks hakkama samas küsimuses algatama igati rohkem aja- ja ressursikulu nõudva kohtumenetluse, ja seda üksnes selleks, et kohus edaspidi toimetaks I. P’ le kätte kohtuotsuse. Kindlasti ei saanud seadusandja tahteks olla mõttetute kohtuvaidluste tekitamine, vaid
kehtestamise eesmärk oli pigem just nende ja ebamõistlike kohtukulude vältimine. 6 4. Kohus möönab, et kehtiv
regulatsioon on vaidlusaluses küsimuses kahetsusväärselt ebaselge ja ebapiisav, kuid ei nõustu sellega, et seadus piirab üürikomisjoni võimalusi otsuste kättetoimetamisel. Ebaselgus väljendub kohtu arvates selles, et kui teatud küsimustes on seaduses tehtud selged viited, et kohaldatakse tsiviilkohtumenetluse sätteid (nt ja komisjoni istungile kutsumise ja istungi kinniseks kuulutamise, esinduse suhtes jms), siis üürikomisjoni otsuste teatavakstegemise osas puuduvad seaduses endas nii täpsed regulatsioonid nagu ka viitelised normid. Ometi seondub otsuse kättesaamisega selle jõustumine. Samas on selge, et otsuse „saatmine“ ja „kättetoimetamine“ ei ole sünonüümid, vaid viimane on oluliselt laiem mõiste. Seega tuleb
lg 2 ja § 22 lg 1 (ka § 23 lg 1) vaadelda ja kohaldada nende koostoimes: selleks, et üürikomisjoni otsus jõustuks ja muutuks pooltele täitmiseks kohustuslikuks, peab üürikomisjon enda läbi viidud menetluse lõppsaaduse – otsuse – asjaosalistele saatma/kätte toimetama/teatavaks tegema. Et konkreetsed viisid selleks on
-s sätestamata ja puudub ka viide selles osas tsiviilkohtumenetluse sätete kohaldamise suhtes, tuleb vastustajal juhinduda HMS-st kui üldseadusest igasugusele haldusmenetlusele, nagu on õigesti märkinud R. L. Eeltoodut kinnitab ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 11.01.2008 määrus asjas nr 3-2-1-127-07, kus kohus on märkinud seoses olukorraga, et ITLS-s on täpselt reguleerimata töövaidluskomisjoni otsuse kättetoimetamine, et kuna töövaidluskomisjon on haldusorgan, siis tuleb töövaidluskomisjoni otsuse kättetoimetamisele kohaldada HMS-t. Samas otsuses on kõrgeim kohus rõhutanud, et kuna töövaidluskomisjon ei ole kohtuorgan, siis ei saa tema otsuse kättetoimetamisele kohaldada TsMS vastavaid sätteid. Halduskohus peab vajalikuks nimetatud lahendile viidata, kuna vastustaja on ise toonud paralleeli just ITLS-ga. Asjaolust, et Justiitsministeerium ei kiirustanud Tallinna linna tehtud
muutmise ettepanekute realiseerimisega /tl 18-21/, võib samuti välja lugeda seda, et kuigi
ei ole täiuslik, ei takista seadus siiski üürikomisjonil oma kohustusi nõuetekohaselt täita. 5. HMS § 25 „Kättetoimetamise viisid“ lg 1 kohaselt haldusakt, kutse, teade või muu dokument toimetatakse menetlusosalisele kätte vastavalt seaduses või määruses ettenähtud korrale või taotluses tehtud valikule kas postiga, dokumendi väljastanud haldusorgani poolt või elektrooniliselt. Sama paragrahvi lg 2 näeb ette, et seaduses sätestatud juhtudel antakse dokument allkirja vastu kätte väljakutsutud menetlusosalisele või avaldatakse ajalehes. Vastavalt HMS § 26 lg-le 1 dokumendi postiga kättetoimetamise korral saadetakse dokument menetlusosalisele taotluses märgitud aadressil tähtkirjaga. Seaduses või määruses sätestatud juhtudel võib dokumendi kätte toimetada lihtkirjaga või väljastusteatega tähtkirjaga. HMS § 28 lg 1 järgi dokumendi kättetoimetamisel menetlusosalisele dokumendi väljastanud haldusorgani poolt antakse dokument menetlusosalisele kätte allkirja vastu teatisel, millel märgitakse dokumendi üleandmise aeg. Sealjuures sama paragrahvi lg 4 kohaselt dokument loetakse menetlusosalisele kättetoimetatuks ka siis, kui see on allkirja vastu kätte antud menetlusosalisega koos elavale vähemalt 10-aastasele perekonnaliikmele. Tulenevalt HMS § 31 lg-st 1 dokumendi resolutiivosa avaldatakse üleriigilise levikuga ajalehes või seaduses sätestatud juhtudel ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded, muu hulgas siis kui puuduvad andmed menetlusosalise aadressi kohta või kui menetlusosaline ei ela teadaoleval aadressil ja tema tegelik viibimiskoht ei ole teada ning dokumenti ei ole muul viisil võimalik kätte toimetada (p 2). Sama paragrahvi lg 5 alusel niisuguse avaldamisega loetakse dokument kättetoimetatuks. Eeltoodust ilmneb, et lisaks tähtkirjaga saatmisele (mida võib korduvalt püüda teha) on üürikomisjonil võimalik Otsus ise I. P’ le kätte viia või anda see tema elukohas üle tema vähemalt 10-aastasele perekonnaliikmele või, nende viiside mittetoimimisel, avaldada Otsuse resolutiivosa üleriigilise levikuga ajalehes – kõik need võimalused on aktsepteeritavad selleks, et lugeda Otsus kättetoimetatuks ja see jõustada. Viimatinimetatud võimalus on 7 kohtu arvates igati lubatav ka seetõttu, et
näeb ette muu hulgas TsMS § 317 lg 1 p 1 kohaldamise, mille järgi menetlusosalisele võib menetlusdokumendid kätte toimetada avalikult, kui isik ei ela registris märgitud aadressil ning isiku aadress või viibimiskoht ei ole teada ja dokumenti ei saa kätte toimetada isiku esindajale või muul viisil. Antud juhul I. P. kutsutigi istungile Ametlikes Teadaannetes avaldatud teatega. Seega
ei välista olukorda, et niisugusel viisil kutsutu ei pruugi tegelikult istungi toimumisest teadlik olla ja asi lahendatakse temata koos sellest tulenevate tagajärgedega. Samamoodi peab isik, kes ei ela oma registrijärgsel aadressil ega ole esitanud registrisse ka vastavaid parandusi, arvestama riskiga, et tema suhtes toimuvad mingid menetlused ja tehakse otsused, millest teavitatakse teda avalikult. Kui ta neid avalikke teateid ei jälgi, siis riskib ta sellega, et talle võivad saabuda ebameeldivad tagajärjed, millest ta ei saa õigeaegselt teada. Samas ei saa selle isiku sellekohane tegevusetus tuua kaasa mingeid kahjunõudeid seaduses ettenähtud viisidel dokumente avaldanud haldusorgani vastu. Küll aga ei ole välistatud kahjunõue näiteks sel alusel, et Otsuse järgi õigustatud isik ei saa talle välja mõistetud rahasummasid üürikomisjoni õigusvastase tegevusetuse või viivituse tõttu kätte ja kannab seeläbi kahju. Et vastustaja on tänaseks ebamõistlikult kaua venitanud Otsuse I. P’ le kättetoimetamisega, tuleb kaebaja õiguste tõhusamaks kaitseks teha Tallinna linnale ettekirjutus täita asjakohane kohustus viivitamatult. 6. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Samas tuleneb eelmärgitud sättest, et isikul, kelle kahjuks otsus tehti, tuleb üldjuhul kanda ka vastaspoole menetluskulud. HKMS § 109 lg 1 järgi esitatakse menetluskulude väljamõistmiseks kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid. Nende esitamata jätmisel menetluskulusid välja ei mõisteta. Antud juhul kohus rahuldab R. L’ i kaebuse. Kaebaja on palunud vastustajalt välja mõista menetluskuluna kaebuse esitamisel tasutud riigilõiv ja jätta ka kõik ülejäänud menetluskulud vastustaja kanda. R. L’ i poolt riigilõivu 15.- eurot tasumine on tõendatud 04.09.2012 maksekorraldusega nr 610 /tl 10/. Muude kaebaja menetluskulude kohta nõuet ega maksedokumente esitatud ei ole. 19.09.2012 kohtunõudes kohus selgitas, et kohtu hinnangul on tegemist halduskohtumenetluse mõttes vaidlusega, mille lahendamine oleks ilmselgelt otstarbekam ja ökonoomsem kohtuväliselt, hoides sellega kokku nii kohtu kui ka kõigi menetlusosaliste ajaja muu ressursi kulu. Vastustaja ei pidanud kohtuvälist lahendit (nimetades Otsuse resolutiivosa avaldamist üleriigilise levikuga ajalehes) võimalikuks, mistõttu on lisaks seaduslikkusele igati ka õiglane, et vastustaja korvab kaebaja menetluskulud. Seega kohus vastavalt HKMS § 109 lg-le 2 ja § 158 lg-le 5 leiab, et Tallinna linnalt tuleb välja mõista R. L’ i kasuks 15.- eurot ning menetlusosaliste võimalikud ülejäänud menetluskulud peavad jääma nende enda kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Hurma Kiviloo kohtunik 8
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.