← Eesti

3-11-2042/7

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-11-2042 Otsuse kuupäev

  1. november 2011 Kohtunik Roby Koik Kohtuasi Kristjan Reinoja kaebus Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu- ja tollikeskuse
  2. mai
  3. a maksuotsuse nr 12.23/6864-13 tühistamiseks Asja läbivaatamise kuupäev Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebuse esitaja Kristjan Reinoja, esindaja Rainer Kuulme Vastustaja Maksu-ja Tolliameti Lõuna maksu- ja tollikeskus, esindaja Udo Mäesepp Resolutsioon Edasikaebamise kord
  4. Jätta kaebus rahuldamata.
  5. Poolte menetluskulud jätta nende endi kanda. Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o kuni
  6. detsembrini
  7. a. Tartu Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Asjaolud ja menetluse käik
  8. 07.07.
  9. a võttis Kristjan Reinoja AS-lt Hansapank (AS Swedbank) laenu Tallinnas Merihobu tee 5 asuva kinnistu ostmiseks. Laenulepingu alusel tasus K. Reinoja AS-le Swedbank ajavahemikul 07.07.2006- 12.08.
  10. a intresse kokku 171 197, 58 krooni. 11.07.
  11. a ostis K. Reinoja hoonestamata kinnistu Merihobu tee 5, Tallinnas ostuhinnaga 1 800 000 krooni ja tasus ostuga seotud notaritasu, riigilõivu ja muud tasud kokku 12 198 krooni. 08.08.
  12. a müüs K. Reinoja kinnistu Marek Matjusele. OÜ Clemantis Grupp kandis ajavahemikul 05.06.-15.10.
  13. a K. Reinoja pangaarvele 137 500 krooni.
  14. Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu- ja tollikeskuse 16.05.
  15. a maksuotsusega nr 12.2-3/6864-13 kohustati K. Reinojat tasuma tulumaksu summas 2848,10 eurot, kuna K. Reinoja on
  16. a jätnud deklareerimata ja tasumata tulumaksu kinnistu müügilt saadud tulult 115 001 krooni ja OÜ-lt Clemantis Grupp saadud 137 500 kroonilt. K. Reinoja esitas 07.07.
  17. a vaide maksuotsuse kehtetuks tunnistamiseks, mis jäeti Maksu- ja Tolliameti 22.07.
  18. a vaideotsusega nr 6-1/372-2 rahuldamata.
  19. 22.08.
  20. a esitas K. Reinoja Tartu Halduskohtule kaebuse Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu- ja tollikeskuse 16.05.
  21. a maksuotsuse nr 12.2-3/6864-13 tühistamiseks.
  22. Tartu Halduskohtu 23.08.
  23. a määrusega jäeti rahuldamata esialgse õiguskaitse taotlus. Kaebuse põhjendused ja taotlused
  24. Rikutud on kaebaja õigusi seoses maksusumma ebaõige ja alusetu määramisega, mistõttu taotleb kaebaja MKS § 151 lg 1 ja HKMS § 6 lg 2 p 1 kohaselt otsuse kehtetuks tunnistamist.
  25. Ebaõige on maksuhalduri seisukoht, et kaebaja on saanud kinnistu Merihobu tee 5 müügist kasu 115 001 krooni. Kaebaja hinnangul on ebaõige maksuhalduri seisukoht, et tasutud pangalaenu intresse ei saa kinnistu soetamismaksumuse hulka arvata (TMS § 38 lg 1 ja Riigikohtu 28.11.
  26. a lahend nr 3-3-1-56-07). Käesoleval juhul on laenu võtmine ja sellest tulenevalt intressi maksmine otseselt seotud kinnistu soetamisega ning kaebaja hinnangul tuleks kinnistu ostmiseks võetud laenult makstud intressid ja muud laenulepinguga seotud kulud arvestada kinnistu soetamismaksumuse hulka. Arvestades kinnistu ostmiseks võetud laenult makstud intressid (171 197,58 krooni) ja muud laenulepinguga seotud kulud (6600 krooni) kinnistu soetamismaksumuse hulka, ei ole kaebaja kinnistu Merihobu tee 5 müügist saanud mitte kasu, vaid kahju, seega ei esine aluseid kaebajale täiendava maksusumma määramiseks seoses kinnistu Merihobu tee 5 müügiga.
  27. Ebaõige on maksuhalduri seisukoht, et kaebaja on saanud muud tulu summas 137 500 krooni, mille ta sai OÜ-lt Clemantis Grupp. OÜ Clemantis Grupp poolt on 2008.a. kantud kaebaja arvelduskontole kokku 137 500 krooni. Kaebaja selgituste kohaselt oli nimetatud summa ette nähtud OÜ-le Clemantis Grupp põhivara ostmiseks, mida aga tegelikkuses ei ostetud. Arvestades kaebaja selgitusi, on ilmne, et kaebaja on vastava rahasumma OÜ-lt Clemantis Grupp saanud alusetult ning vastav rahasumma kuulub seega OÜ-le Clemantis Grupp tagastamisele, mistõttu ei ole kaebaja saanud ka vastavas summas tulu. OÜ Clemantis Grupp ja kaebaja vahel on 08.04.
  28. a sõlmitud ka vastav kokkulepe alusetult saadud rahasummade tagastamiseks, seega ei ole eelviidatud summa näol tegemist kaebaja tuluga (kaebajal on kohustus vastav summa OÜ-le Clemantis Grupp tagasi maksta) ning vastavas summas maksusumma määramine on sel põhjusel alusetu. On ilmne, et tuluna ei saa käsitleda rahasummat, millise isik kohustub kogu ulatuses tagastama, kusjuures maksuhalduri ebaõige käsitluse juures jääb ka arusaamatuks, kuidas käsitleb maksuhaldur OÜ-lt Clemantis Grupp saadud rahasummat siis, kui vastav rahasumma on kaebaja poolt 08.04.
  29. a sõlmitud kokkuleppe kohaselt kogu mahus OÜle Clemantis Grupp tagastatud. 2 Vastustaja vastuväited
  30. Kaebus tuleb jätta rahuldamata. Vastustaja leiab, et väär on kaebaja seisukoht, et kinnistu soetamismaksumuse hulka tuleb arvestada ka laenulepingust tulenev intress. Laenuintresse saab soetamismaksumusele lisada siis, kui laenu kasutatakse vara valmistamiseks ja parendamiseks. Intresse saab arvestada selle perioodi eest, mis kulus valmistus- või parendustöödeks (RKHK 28.11.2007 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-56-07). Kaebaja soetas kinnistu, mis oli hoonestamata ja maksumenetluses ei tuvastatud, et ta oleks kinnistul teinud parendustöid (TuMS § 38 lg 2). Kulutuste mittetegemist kinnitab ka asjaolu, et kinnistu ostu- ja müügilepingute kohaselt puudus kinnistul ehitusluba. Ka võttis kaebaja pangalt laenu kinnistu ostmiseks, mitte parendamiseks.
  31. 01.06.2008 laenulepinguga antud summa ei ole kajastatud OÜ Clemantis Grupp
  32. a ega
  33. a majandusaasta aruannetes. Kontrollimisel selgus, et
  34. a majandusaasta aruandes on bilansi real nõuded ja ettemaksed näidatud summa 1364 krooni, mis bilansi lisa 2 kohaselt koosneb maksude ettemaksudest.
  35. a majandusaasta aruandes on bilansi real nõuded ja ettemaksed näidatud summa 1364 krooni, mis bilansi lisa 3 kohaselt koosneb maksude ettemaksudest ja tagasinõuetest. Maksuhalduri hinnangul on 01.06.
  36. a OÜ ja K. Reinoja vahel sõlmitud laenuleping vormistatud tagantjärgi selleks, et oleks maksuhaldurile esitada pangakontole laekunud summade kohta dokument, mis tõendaks tulu mittesaamist. Vastustajale jääb arusaamatuks, miks on laenuleping vormistatud 01.06.2008, kui K. Reinoja ütluse kohaselt selgus alles peale rahade kandmist ja omatarbeks ärakulutamist (s.o hiljem kui 05.10.2008), et sõiduautot osta ega raha firmale tagastada ei saa. K. Reinoja on saanud äriühingult raha, millelt on tulumaks kinni pidamata ja tasumata. Vastustaja on seisukohal, et hiljem sõlmitud kokkulepet raha tagastamise kohustuse võtmise kohta ei saa arvesse võtta tulumaksukohustust vähendava asjaoluna juba seetõttu, et mõlemat tehingupoolt esindab üks ja sama isik. Ühetaolise maksustamise põhimõttega vastuolus ning ka õigusvastane on olukord, kus tehingu pooltel on võimalik kokku leppida maksukohustuse suuruses või maksukohustust sootuks vältida. Kohtu põhjendused ja otsus
  37. Vaidlustatud maksuotsus ei riku kaebaja õigusi, mille tõttu puudub alus kaebuse rahuldamiseks (HKMS § 26 lõike 1 punkt 6).
  38. Kaebaja tugineb kinnistu müügist kasu saamise osas TuMS § 38 lõikele 1, vastustaja viitab aga ka sama paragrahvi lõike 2 asjakohasusele. TuMS § 38 lõiked 1 ja 2 sätestavad:

(1)Soetamismaksumus on kõik maksumaksja poolt vara omandamiseks ning selle parendamiseks ja täiendamiseks tehtud dokumentaalselt tõendatud kulud, sealhulgas makstud komisjonitasud ja lõivud.
(2)Kapitalirendi (liisingu) korras soetatud vara soetamismaksumuseks on lepingujärgsete rendi- või väljaostumaksete kogusumma ilma intressideta. 3 TuMS § 38 lõike 1 kohaselt tuleb vara ostu-müügi lepingu alusel soetamisel juhinduda soetamismaksumuse määramisel müügihinnast, s.o ostu-müügi lepingus kokkulepitud hinnast, millele võib lisada ka vara omandamisega seotud kulud, mida ostja ei tasunud müüjale, nt notaritasud ja riigilõivud. Poolte vahel ei ole vaidlust kaebaja poolt ostetud hoonestamata kinnistu ostuhinnas ja notaritasude ja riigilõivude suuruses. Kaebaja poolt viidatud Riigikohtu 28.11.
  1. a otsuse nr 3-3-1-56-07 aluseks olnud asjaolud ei ole sarnased käesoleva vaidluse asjaoludega, mille tõttu ei kohaldu Riigikohtu poolt väljendatud seisukohad käesolevale kaasusele, nagu on õigustatult maksu- ja kohtumenetluses väljendanud vastustaja. Riigikohus on 28.11.
  2. a otsuse nr 3-3-1-56-07 punktis 11 asunud seisukohale: “ Riigikohus on seisukohal, et TuMS § 38 lg 1 ei välista laenuintresside lülitamist vara soetamismaksumusse. Laenu võtmine ja sellest tulenevalt intressi maksmine võib teatud juhtudel olla otseselt seotud vara soetamise või parendamisega. Laenuintresse saab soetamismaksumusele lisada siis, kui laenu kasutatakse vara valmistamiseks ja parendamiseks. Intresse saab arvestada selle perioodi eest, mis kulus valmistus- või parendustöödeks“ Riigikohtu arvates ei ole TuMS § 38 lõike 1 taoline tõlgendus vastuolus sama paragrahvi lõikega 2, mis sätestab: "Kapitalirendi (liisingu) korras soetatud vara soetamismaksumuseks on lepingujärgsete rendi- või väljaostumaksete kogusumma ilma intressideta." Liisingulepingu esemeks on tavaliselt valmis asi, mida liisinguvõtja saab kohe kasutama hakata. See tähendab, et liisinguintressid ei ole seotud vara valmistamise või parendamisega, vaid tegemist on tasuga asja kasutamise eest.“
  3. Käesoleva vaidluse asjaolud erinevad Riigikohtu menetluses olnud vaidlusest selle poolest, et kaebaja ei ole tõendanud, et oleks laenulepinguga soetatud vara valmistanud või parendanud (RK otsuse p 11 esimese lõigu 3.ls ), nagu see oli Riigikohtu menetluses olnud asjas. Riigikohus on aga asunud seisukohale, et laenuintresse saab soetamismaksumusele lisada ainult siis, kui laenu kasutatakse vara valmistamiseks ja parendamiseks. K. Reinoja ja AS Hansapank vahel 07.07.
  4. a sõlmitud laenulepingu (tlk 34 p-37) punktiga 2.
  5. on tõendatud, et laenulimiidi kasutamise sihtotstarve on kinnistu ost. Kaebaja ei ole tõendanud, et ta oleks laenu kasutanud ebasihtotstarbeliselt ehk siis ostetud kinnistule midagi ehitanud (valmistanud) või kinnistut kuidagi taoliselt parendanud. Seetõttu ei riku vaidlustatud maksuotsus kaebaja õigusi seoses kohtupraktikas väljendatud seisukohtade ebaõige kohaldamisega vastustaja poolt. Kaebuse rahuldamise välistab TuMS § 38 lõikes 1 sätestatu, sama paragrahvi
  6. lõikes sätestatul on käesoleva vaidluse suhtes selgitav iseloom seonduvalt intressidega, kui vara soetatakse kapitalirendi (liisingu) või ostu-müügi korras. Kuna kaebaja ei ole väitnud, et ta oleks kinnistule enne selle võõrandamist midagi ehitanud või seda kuidagi parendanud, siis ei tõusetu käesolevas asjas ka küsimust, millise perioodi eest võiks intressid kuuluda vara soetamismaksumuse hulka.
  7. Osaühingult saadud raha maksustamise osas tugineb kaebaja laenulepingule ja osaühingu ees võetud kohustusele. 4 Halduskohus nõustub vastustajaga, et ühetaolise maksustamise maksiimiga on vastuolus olukord, kus tehingu pooltel on võimalik kokku leppida maksukohustuse suuruses või maksukohustuse vältimises. Kaebaja vaidlustab maksuotsuse tema enda ja OÜ Clemantis Grupp vahel sõlmitud laenulepingule (tlk 50-51) tuginedes ja tema enda ja OÜ Clemantis Grupp vahel 08.04.
  8. a sõlmitud kokkuleppele (tlk 8) tuginedes, kusjuures kaebaja on ise nii laenu saajana kui osaühingu juhatuse liikmena allkirjastanud nii laenulepingu kui kokkuleppe. Halduskohus on seisukohal, et käesolevas vaidluses kogutud tõendite pinnalt on vastustaja õigustatult asunud seisukohal, et laenuleping evib fiktiivse lepingu tunnuseid ja vastustajal on õigustatud kahtlus laenulepingu tagantjärele vormistamises, mis viitab õigusvastasele tehingu poolte kokkuleppele maksukohustuse suuruse üle või maksukohustuse vältimiseks.
  9. Kaebajale võib olla intellektuaalselt huvitav teada saada (vt kaebuse p 4.2, käesoleva kohtulahendi p 9 viimane lause), kuidas vastustaja tõlgendab 08.04.
  10. a kokkulepet, mis on sõlmitud üks päev pärast kaebaja ja tema lepingulise esindaja vahel sõlmitud esinduslepingut (tlk 10, maksuotsuse viies lõik), siis kui raha on osaühingule tegelikkuses tagastatud. Kaebaja on küll nimetatud tõendit pidanud vaidluse lahendamisel määravaks, kuna ainult see tõend on koos kaebusega kohtule esitatud, kuid halduskohus on seisukohal, et nimetatud kokkulepe ei anna alust maksuotsuse tühistamiseks osaühingult saadud tulu maksustamise osas. Kaebaja ei ole esitanud tõendeid väidetavalt alusetult saadu osaühingule tagastamise kohta, kui kaebaja seda teeb, on tal ilmselt õigus vastustaja poole pöördumiseks tuginedes uutele asjaoludele. Seejärel selgub ka kaebajat huvitav vastustaja seisukoht.
  11. Kaebuse kohaselt kandis osaühing kaebaja arvele raha sõiduauto ostmiseks, mis jäi aga kaebajast sõltumatutel asjaoludel soetamata. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et osaühing ei ole nimetatud maksetelt tulumaksu deklareerinud ega tähtaegselt tasunud. Halduskohus on seisukohal, et kaebaja ei ole kummutanud vastustaja poolt kaebaja 23.02.
  12. a kinnitusega (tlk 40) ja kaebaja konto väljavõttega (tlk 41-44) tõendatud asjaolu, et kaebaja kulutas raha isiklikuks otstarbeks. Vastustaja on õigustatult asunud seisukohale, et laenuleping on koostatud kaebaja poolt tagantjärgi maksukohutusest vabanemiseks, mis ei ole kooskõlas ühetaolise maksustamise põhimõttega, mille tõttu ei oma maksustamisel õiguslikku tähendust ka kokkulepe raha tagastamise kohustuse võtmise kohta. Vastustaja seisukoha põhjendatust tõendab osaühingu majandusaasta aruannetes kaebajale väidatavalt antud võla kajastamata jätmine laenuna. Märkimist väärib siinkohal asjaolu, et kaebajal endal on õigus majandusaasta aruannete allkirjastamiseks. Laenulepingu fiktiivsusele viitab ka kaebaja versiooni eluline mitteusutavus ja vastuolud selles. Nimelt on kaebaja selgitanud, et raha kandis ta osaühingust oma arvele osaühingule auto ostmiseks. Kui auto ostmise võimatus selgus väidetavalt pärast 15.10.
  13. a, mil tehti viimane ülekanne kaebaja kontole, siis puudus ju 01.06.2008.a seisuga alus ja sisuline vajadus laenulepingu koostamiseks, kuna selle aja seisuga käsitles kaebaja ise osaühingu juhatuse liikmena seda raha osaühingu põhivara soetamiseks kasutatava rahana. Kaebajal oli võimalus vastustajale ja halduskohtule esitada tõendid laenulepingu koostamise ja allkirjastamise kohta 01.06.
  14. a. Kaebaja ei ole pidanud vajalikuks neid tõendeid esitada. Kohtule on esitatud poolte poolt allkirjastamata laenulepingu koopia, mille tõttu on 5 halduskohus seisukohal, et puudub alus ka selle tõendi alusel maksuotsuse tühistamiseks, sest kaebaja ei ole tõendanud laenulepingu allkirjastamist poolte poolt ja laenulepingu allkirjastamist kuupäeval, mis on märgitud lepingu tekstis.
  15. Poolte menetluskulud jäävad nende enda kanda. Roby Koik kohtunik 6

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.