Obsah (12)

§ 436§ 239§ 633§ 652§ 656§ 438§ 348§ 329§ 230§ 330§ 331§ 351

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja, Viivi Tomson Otsuse tegemise aeg ja koht 04. veebruar 2013 Tartu Tsiviilasja number 2-11-3726

§ 436

lg 1 ja § 631 lg 2, jättes nimetatud väidete osas seisukoha võtmata; 4) kui nõustuda maakohtu seisukohaga, et vabatahtlikult kahju hüvitama asumisega kostja poolt ei muutunud võimalik kahju õigusvastasest tekitamisest tulenev kohustus lepinguliseks kohustuseks, siis tekiks olukord, kus apellandi nõue on aegunud TsÜS § 153 lg 1 tähenduses. Apellant pidi saama oma nõudest teada juba

1. märtsil 1998, millest alates muutus nõue sissenõutavaks. Kui lähtuda maakohtu otsusest, siis tekiks kõikidel kutsehaigusjuhtumitel tööandjatel võimalus hüvitise maksmisest kõrvale hiilida, tasudes aegumistähtaja jooksul hüvitist nõuetekohaselt ning keeldudes edaspidi põhjusel, et nõuet ei tunnustata. Hea usuga vastuolus oleva olukorra vältimiseks on sätestatud TsÜS § 158 lg 1 ja
2. Nõude tunnustamine on TsÜS § 5 tähenduses tehing, seega jättis esimese astme kohus alusetult põhjendamata ja kohaldamata tehingust tulenevate nõuete esitamise võimalikkuse; 5) rikkus maakohus

§ 239lg-t 1, kuivõrd apellant taotles korduvalt kohtult tõendite kogumist (21.

novembril 2011 ja

1. mail 2012). Kuna vastustaja on juriidiline isik, siis omab asja juures tähtsust, kuidas deklareeris vastustaja 2004 – 2010 makstud hüvitisi maksuõiguslikus tähenduses; 6) kui ringkonnakohus leiab, et hagi esemeks on kutsehaigusega tekitatud kahju hüvitamine vastavalt tsiviilkoodeksis ettenähtud korrale, on vaja tuvastada, et: 1) esineb tervisekahju, mille põhjustas tööandja; 2) tööandja õigusvastane tegevuse; 3) põhjuslik seos tekkinud kahju ja tööandja õigusvastase teo vahel; 4) tööandja süü. Poolte vahel puudub vaidlus tervisekahju olemasolus. Maakohus ei arvestanud apellandi
2. mail 2012 esitatud seisukohta ja Sotsiaalkindlustusameti tõendit hüvitise arvestuse kohta. Tõendist nähtub, et see oli mõeldud esitamiseks OÜ-le Põlva Agro. Tõendi väljastamine on toiming haldusmenetluse seaduse (HMS) § 106 lg 1 tähenduses, mida on võimalik vaidlustada, kuid mida vastustaja kunagi ei vaidlustanud. Seega on tõend pooltele siduv ning tuleb eeldada seose esinemist vastustaja õigusvastase teo ja tekitatud kahju vahel. Tööandja õigusvastane käitumine seisnes selles, et: 1) tööandja ei mõõdistanud ohutegureid; 2) tööandja ei teinud riskianalüüsi; 3) tööandja ei taganud töövahendite (traktorite) korrasolekut, puudus plaaniline ennetusremont; 4) tööandja ei taganud seaduses ettenähtud töörežiimi (eriti vibratsiooniohtlike tööde puhul); 5) tööandja ei taganud tööaja sisse kuuluvaid profülaktilisi meetmeid.
3. Kostja OÜ Põlva Agro vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist ning menetluskulude apellandi kanda jätmist. 6 Vastuväidete kohaselt: 1) leidis apellant esmakordselt apellatsioonkaebuses, et apellandi ja vastustaja vahel oli võlatunnistuse näol lepinguline suhe. Tsiviilkohtumenetluse üldpõhimõtte kohaselt ei ole võimalik esitada apellatsioonkaebuses uusi asjaolusid ja tõendeid. Kuivõrd apellant ei ole põhjendanud ega põhistanud uute asjaolude esinemist (

§ 633

lg 5), siis peab ringkonnakohus jätma väite tulenevalt

§ 652lg-st 4 tähelepanuta.

Kuna ringkonnakohus ei saa antud asjaolu uurida ja peab selle jätma tähelepanuta, siis puudub vastustaja hinnangul alus täiendavate vastuväidete andmiseks. Maakohus ei saanud teha otsust asjaolu suhtes, mida pooled ei ole kohtule avaldanud. Vastustaja kinnitas siiski, et vastustaja ei andnud apellandile võlatunnistust ja selline apellandi tõlgendus on meelevaldne; 2) asus apellant esmakordselt apellatsioonkaebuses seisukohale, et poolte vahel võis olla kompromissileping ning heitis maakohtule ette, et maakohus jättis nimetatud asjaolu analüüsimata. Apellant ei ole põhjendanud uue asjaolu väljatoomist, mistõttu tuleb väide jätta

§ 652lg-le 4 tuginedes rahuldamata.

Apellandi viited

§§ 436

lg 1 ja 631 lg 1 rikkumise kohta on alusetud ja paljasõnalised; 3) ei rikkunud maakohus

§ 239lg 1.

Apellant leidis, et maakohus jättis tähelepanuta tema taotluse tõendite kogumiseks ning leidis, et asjas omab tähendust asjaolu, kuidas vastustaja deklareeris maksuõiguslikult perioodil 2004 kuni 2010 makstud hüvitisi. Apellant ei põhjendanud kordagi, mida nimetatud tõenditega tõendada soovitakse. Ka põhiistungil ei taotlenud apellant tõendite täiendavat kogumist, vaid nõustus asja sisulise lahendamisega kogutud tõendite pinnalt. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

1. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Ringkonnakohus tühistab Tartu Maakohtu
2. juuni 2012 otsuse ja saadab A. Keldi hagi OÜ Põlva Agro vastu tervisekahju hüvitamiseks maakohtule uueks läbivaatamiseks.
3. Antud juhul on hageja esitanud hagi kutsehaigusega tekitatud kahju hüvitamiseks. Kuigi hageja on hagiavalduses tuginenud muuhulgas faktilisele asjaolule, et poolte vahel on lepinguline suhe, mis tekkis seetõttu, et kostja täitis vabatahtlikult õigusvastasest kahju tekitamisest tulenevat kohustust, on hageja esitanud hagi aluseks oleva asjaoluna ka selle, et hageja on kutsehaige ning arvestades kostja juures töötatud aega, vastutab kostja hagejal kutsehaiguse tõttu tekkinud kahju eest 21,46% ulatuses. Hagiavalduses on hageja õigusliku alusena tuginenud TsK §-dele 448, 463 ja
4. Maakohus on õigesti vaidlustatud otsuses asunud seisukohale, et poolte vahel puudub lepinguline võlasuhe ja sel alusel hagi rahuldamata jätmine on õigustatud. Teistsugusele seisukohale ei anna alust asuda ka apellatsioonkaebuses esitatud apellandi väide, et poolte vahel on kompromissileping või on kostja andnud võlatunnistuse.

§ 633

lg 5 kohaselt kui apellatsioonkaebuse põhjendamiseks nimetatakse uusi asjaolusid ja tõendeid, tuleb apellatsioonkaebuses märkida uute asjaolude ja tõendite esimese astme kohtus esitamata jätmise põhjus. Seega tuleneb

§ 633

lg-st 5, et apellatsioonkaebuses ei saa üldjuhul esitada uusi asjaolusid ja tõendeid, kuid viidatud säte ei välista, et apellatsioonkaebuses esitatakse apellandi poolt uusi õiguslikke hinnanguid. Kuna hageja on juba hagis tuginenud faktilisele asjaolule, et poolte vahel oli lepingust tulenev õigussuhe, siis on ringkonnakohtu arvates apellatsioonkaebuses esitatud väide, et poolte vahel oli võlatunnistus VÕS § 30 lg 1 mõistes või kompromissileping VÕS § 578 mõistes, õigusliku hinnangu andmine, ning seetõttu ei ole õige vastustaja seisukoht, 7 et apellant on apellatsioonkaebuses tuginenud uutele asjaoludele, milliseid ta esimese astme kohtus ei esitanud.

1. Samas on ebaõige apellandi väide, et poolte vahel oli VÕS § 30 lg 1 kohane võlatunnistus. VÕS § 30 lg 2 kohaselt peab kohustatud isiku poolt antud võlatunnistus olema kirjalikus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kirjalik vorm tähendab võlatunnistuse puhul seega kirjalikku dokumenti, millele on kohustatud pool alla kirjutanud. Antud asjas ei ole hageja esitanud kirjalikku dokumenti, millele oleks kostja alla kirjutanud. VÕS § 30 lg 3 järgi võlatunnistus ei pea olema kirjalikus vormis, kui võlgnik tunnistab võlga, mis on tekkinud tema majandus- või kutsetegevuses. Antud juhul ei ole kostjal tekkinud võlga hageja ees seoses majandustegevusega, vaid tegemist on seadusest tuleneva kahju hüvitamise nõudega. Lähtudes eeltoodust on ebaõige hageja väide, et tegemist on võlatunnistusega.
2. Alusetu on apellandi väide, et maakohus ei põhjendanud, miks ei olnud käesoleval juhul tegemist kompromissilepinguga. Apellant ei ole ise sellist õiguslikku asjaolu maakohtus esitanud. VÕS § 578 lg 1 järgi kompromissileping on leping õiguslikult vaieldava või ebaselge õigussuhte muutmise kohta vaieldamatuks poolte vastastikuste järeleandmiste teel. Antud juhul puuduvad asjas tõendid selle kohta, et pooled oleksid sõlminud kompromissilepingu. Asjaolu, et kostja maksis vabatahtlikult hagejale mingil perioodil hüvitist õigusvastaselt tekitatud kahju eest, ei tähenda seda, et pooled oleksid sõlminud lepingu (või kompromissilepingu). Seega on ebaõige apellandi seisukoht, et poolte vahel on lepinguline suhe (kas leping, võlatunnistus või kompromissileping) ning maakohus on õigesti tuvastanud, et poolte vahel puudub lepinguline suhe.
3. Samas aga ringkonnakohus leiab, et maakohus on asja läbivaatamisel rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi ning selline normi rikkumine on

§ 656

lg 2 teise lause järgi aluseks maakohtu otsuse tühistamisele ja asja saatmisele maakohtule uueks läbivaatamiseks.

§ 438

lg 1 järgi peab kohus asja lahendamisel otsustama, mis asjaolud on tuvastatud ja millist õigusakti tuleb kohaldada.

§ 436

lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Seega tuleb kohtul kvalifitseerida haginõue sõltumata hageja taotlusest, st kohus kohaldab õigust omal algatusel. Siiski ei tohi kohtu antav õiguslik hinnang tulla pooltele üllatuslikult, st kohus peab võimaluse korral juhtima poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust (vt nt

§ 348lg 1, § 351, § 392 lg 1 p 3, § 400 lg 5, § 401 lg 1).

Kohus peab eelnimetatud kvalifitseerimis- ja selgituskohustust täitma ja pooled peavad avaldama oma seisukohad üldjuhul eelmenetluses (vt

§ 329

). Vajadusel teeb kohus selle kohustuse täitmiseks pooltele ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid (

§ 230lg 2 teine lause).

Pool peab arvestama teise poole õigusega saada piisavalt aega oma seisukoha kujundamiseks (vt

§ 330lg-d 3 ja 4).

Kohus võib käsitletava kohustuse täitmiseks pikendada eelmenetlust ja võtta vastu hilinenult esitatud avaldusi, taotlusi, tõendeid, väiteid või vastuväiteid (vt

§ 331

lg 1) või lükata erandkorras kohtuistungi edasi (vt

§ 331lg 2).

Juhul kui maakohus on kvalifitseerimis- ja selgituskohustust rikkunud, võib ringkonnakohus võimaluse korral selle rikkumise kõrvaldada (

§ 656

lg 2 teine lause), andes pooltele vajadusel võimaluse esitada apellatsioonimenetluses ka uusi tõendeid (vt

§ 230lg 2 teine lause, § 639 lg 1, § 652 lg 1 p 2 ja lg 3 p 2 ning lg 9).

Sellisel juhul ei piira

§ 652lg-s 4 sätestatu uute tõendite vastuvõtmist.

8

1. Antud juhul on maakohus jätnud tähelepanuta selle, et hagi on esitanud kutsehaigusega tekitatud kahju hüvitamiseks ning hageja on palunud välja mõista kostjalt hüvitise ühekordse summana ja igakuuliselt perioodiliste maksetena. Kuigi hageja on hagiavalduses tuginenud muuhulgas faktilisele asjaolule, et poolte vahel on lepinguline suhe, siis ei ole ta siiski nõudnud lepingu täitmist, vaid seadusest tulenevalt kahju hüvitamist. Hageja on esitanud hagi aluseks oleva asjaoluna selle, et hageja on kutsehaige ning arvestades kostja juures töötatud aega, vastutab kostja hagejal kutsehaiguse tõttu tekkinud kahju eest 21,46% ulatuses. Hagiavalduses on hageja õigusliku alusena tuginenud TsK §-dele 448, 463 ja
2. Lähtudes hagiavaldusest on hagi alusena märgitud faktilised asjaolud ebaselged ning maakohus oleks pidanud sellele juhtima eelmenetluses hageja tähelepanu. Tööandja kohustus tervisekahjustuse tagajärjel tekkinud kahju hüvitamiseks, kui kahju põhjustanud tegu leidis aset enne VÕS-i jõustumist, tuleneb TsK §-dest 463-
3. Tsiviilkoodeksi järgi lahendati tervisekahjustuse tagajärjel tekkinud kahju hüvitamise asju lepinguväliselt, sõltumata sellest, kas samal ajal oli pooltel ka leping (s.o tööleping), mille rikkumisele võinuks põhimõtteliselt samamoodi tugineda. Kui võlasuhe on tekkinud kahju õigusvastasest tekitamisest, siis kohustatud poole poolt oma kohustuse täitmise tagajärjel ei muutu nimetatud võlasuhe lepinguliseks võlasuhteks. Tegemist on ikkagi võlasuhtega, mis tuleneb kahju õigusvastasest tekitamisest. TsK kohaselt tuli vastutuse aluse kindlakstegemiseks hinnata õigusvastase teo olemasolu, kahjuliku tagajärje esinemist, põhjuslikku seost nende vahel ning lõpuks süü olemasolu või puudumist kohustatud isiku käitumises.
4. Maakohus on jätnud täitmata seadusest tuleneva kvalifitseerimis- ja selgitamiskohustuse. Maakohus oleks pidanud tulenevalt

§ 351

lg-test 1 ja 2 selgitama eelmenetluses pooltele, et hageja nõue kutsehaigusega tekitatud kahju hüvitamiseks saab tugineda TsK vastavatele sätetele ning samuti oleks pidanud kohus selgitama vastutuse eeldusi (õigusvastase teo olemasolu, kahjuliku tagajärje esinemine, põhjuslikku seost nende vahel ning lõpuks süü olemasolu või puudumine kohustatud isiku käitumises). Maakohtu poolt selgitamiskohustuse täitmata jätmise tulemusena on hageja alles apellatsioonkaebuses esitanud oma väited seoses TsK kohase vastutuse tekkimisega, s.o on esitanud väiteid seoses tööandja õigusvastase käitumisega ning põhjusliku seosega hagejal tekkinud kahju ja kostja õigusvastase tegevuse vahel. Juhul, kui maakohus on kvalifitseerimis- ja selgituskohustust rikkunud, võib ringkonnakohus võimaluse korral selle rikkumise kõrvaldada, andes pooltele vajadusel võimaluse esitada apellatsioonimenetluses ka uusi tõendeid. Ringkonnakohus leiab, et antud juhul ei ole võimalik ise rikkumist kõrvaldada, sest maakohus on rikkunud eelmenetluse ülesandeid olulises ulatuses ning seetõttu tuleb saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. 13. Apellatsioonkaebuses esitatud taotluse võtta asja juurde Põlva Maakohtu 15. novembri 2005 otsus nr 2-039-05 ja Põlvamaa Tööinspektsiooni 27.03.1998 koostatud uurimise akt lahendab maakohus asja uuel läbivaatamise. Menetluskulude jaotuse otsustab maakohus asja uuel läbivaatamisel. Andra Pärsimägi Üllar Roostoja 9 Viivi Tomson