KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristina Maimann Otsuse tegemise aeg ja koht 14.02.2013, Tallinn Haldusasja number 3-12-915 Haldusasi MTÜ Talumiskohustusega Maaoma

) tuleneva ranna ehituskeeluvööndi vähendamist osaliselt kuni 28 meetrini veepiirist (punkt 2). 2. 05.05.2012 saabus Tallinna Halduskohtule MTÜ Talumiskohustusega Maaomanike Ühingu kaebus Tallinna Linnavolikogu 05.04.2012 otsuse nr 43 tühistamiseks ning Tallinna Linnavalitsuse 16.06.2004 määruse nr 61 tühisuse tuvastamiseks. Kaebaja palub algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse ning jätta käesolevas asjas kohaldamata

§ 38lg 2 ja tunnistada see vastuolu tõttu põhiseadusega kehtetuks.

17.06.2012 esitas kaebaja kohtule kaebuse täpsustuse, milles selgitas, et kaebus Tallinna Linnavalitsuse 16.06.2004 määruse nr 61 peale on esitatud populaarkaebusena. Tallinna Halduskohtu 21.06.2012 määrusega tagastati kaebus läbivaatamatult Tallinna Linnavalitsuse 16.06.2004 määruse nr 61 tühisuse tuvastamise nõudes. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

1. MTÜ Talumiskohustusega Maaomanike Ühing palub kaebuse rahuldada ja menetluskulud jätta vastustaja kanda. 3.
2. Kaebaja märgib, et kaebus Tallinna Linnavolikogu 05.04.2012 otsuse nr 43 tühistamiseks on esitatud planeerimisseaduse (PlanS) § 26 lõike 1 alusel populaarkaebusena. 3.
3. Kaebaja poolt avalikul väljapanekul esitatud ettepanekuid ja vastuväiteid ei ole arvestatud ning muudatuste sisseviimisest keeldumist ei ole piisavalt põhjendatud. Otsus sisaldab kaalutlusvigu ning selles antud hinnangud on ebaadekvaatsed ega vasta tegelikkusele, menetlus on läbiviidud ebaefektiivselt. 3.
4. Kokkuvõtvalt on kaebuse motiivid järgmised: 200 m laiuse ehituskeeluvööndi kehtestamine on toimunud meelevaldselt. Puudub teave kavandatava tegevuse ja selle reaalsete alternatiivsete võimalustega kaasneva keskkonnamõju kohta ning negatiivse keskkonnamõju vältimise või minimeerimise võimaluste kohta Kopli lahe mereelustikule ja keskkonnale, kuna detailplaneeringuga kavandatavad tegevused hõlmavad ranna-ala ja merd ning mõjutavad otseselt merekeskkonda. Merepõhja paigaldatavate torustikega kaasneb mõju Kopli lahe merekooslustele, kaasneb negatiivne keskkonnamõju kalade järelkasvule ja häiritakse põhjaelustikku. Liig- ja sademevee juhtimisega merre kaasneb ja kiireneb kaldaastangu erosioon. Planeeringu alal on probleemiks Hälli ja Kätki tänavalt Eesti Vabaõhumuuseumi territooriumile suunatava sademevee puhtus, kuna kraavi küljed on aegajalt reostunud ja Vesiveski tiigil on nähtud õlireostust. Keskkonnamõju strateegilist 2 hindamist ei ole läbi viidud. Otsuses ei ole nõuetekohaselt rakendatud uurimisprintsiipi, mille oluliseks osaks on kogutud andmete täielikkus. Otsus ei ole objektiivne ja õiguslik motivatsioon on ebaloogiline. 3.
5. Vabaõhumuuseumi tee 10 ja 12 kinnistute ning lähiala detailplaneering on vastuolus avalike huvidega, kuna see on vastuolus Harju maavanema 19.04.1999 korraldusega nr 1682k kehtestatud Harju maakonnaplaneeringuga (MP) ja Tallinna Linnavolikogu 11.01.2001 määrusega nr 3 kehtestatud Tallinna linna üldplaneeringuga (TÜP), mis mõlemad näevad ette Vabaõhumuuseumi tee 10 ja 12 kinnistutel ehituskeeluvööndi laiusega 50 meetrit, mitte aga 200 meetrit. Vastupidiselt üldplaneeringule, milles on Kopli lahe ja Vabaõhumuuseumi tee poolses osas ette nähtud soovitatavalt kuni 50 m laiused haljaskoridorid ning liikumisrajad, mis tuleb säilitada hoonestusvabana, näeb detailplaneering ette hoonestuse. 3.5 Tallinna Linnavolikogu 05.04.2012 otsusega nr 43 kehtestatud Vabaõhumuuseumi tee 10 ja 12 kinnistute ning lähiala detailplaneering on vastuolus seadustega. Vaidlusalune otsus on vastuolus ranna ja kalda kaitse seaduse (RankS) § 10 lg-ga 1, mis sätestas tiheasustusalal (välja arvatud mererand Narva-Jõesuu linnas) ranna ja kalda kasutamise kitsendusena 50 m laiuse ehituskeeluvööndi, millega muudeti RankS § 9 lg-t 3, täiendades seda p-ga 6, mille kohaselt on tiheasustusalal mererannas (välja arvatud Narva-Jõesuu linn) ehituskeeluvööndi laiuseks 50 m. Samuti on otsus vastuolus

§ 38

lg 1 p-ga 3, mille kohaselt on linnas ja alevis ning aleviku ja küla selgelt piiritletaval kompaktse asustusega alal (edaspidi tiheasustusalal) ehituskeeluvööndi laiuseks 50 m. Detailplaneeringus 200 m laiuse ehituskeeluvööndi kehtestamine Kopli lahe rannaalal Vabaõhumuuseumi tee 10 ja 12 kinnistutele on kehtestatud vastuolus: - Eesti õiguse üldpõhimõtteks oleva õiguspärase ootuse printsiibiga, olles seega vastuolus Põhiseaduse (PS) §-ga 10 kui ka PlanS § 46 lg-s 2 sätestatud põhimõttega, et planeerimis- ja ehitusseaduse alusel kehtestatud planeeringud jäävad kehtima pärast PlanS jõustumist ehk MP-s ja TÜP-s sätestatud põhimõtted jäävad kehtima ja kehtivad ka peale

-i vastuvõtmist 10.05.2004, kuna

-is puudub rakendussätetes eriregulatsioon, mille kohaselt saaks

-i sätteid kohaldada tagasiulatuvalt kehtestatud MP-le ja TÜP-ile; -

§ 38

lg 5 p-ga 8, mille kohaselt ei laiene ehituskeeld tehnovõrgule ja –rajatistele (OÜ Eesti Energia Jaotusvõrk kuuluvale elektrimaakaabelliinile 8521/8520:VES); -

§ 40

lg-ga 2, mille kohaselt võib kohalik omavalitsus ranna ja kalda ehituskeeluvööndit suurendada ainult üldplaneeringuga; - Siseministeeriumi 29.08.2011 kirjaga nr 13-4/34-2, mille kohaselt kehtib Tallinna linna rannajoonel ja Harku järve kaldaalal MP-s ette nähtud ehituskeeluvöönd laiusega 50 m; - Haldusmenetluse seaduse (HMS) §-s 6 sätestatud uurimispõhimõttega, mille kohaselt on detailplaneeringu menetleja ja kehtestaja kohustatud välja selgitama menetlevas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguma selleks tõendeid omal algatusel. Otsusest ega detailplaneeringu materjalidest ei selgu, et oleks hinnatud või analüüsitud, kelle või mille kaitseks sätestatakse Kopli lahe rannaalal ehituskeeluvöönd 200 m (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 14.10.2003 otsus asjas nr 3-3-1-54-03, p-d 25-26). 3.6. Detailplaneeringus 50 m laiuse ehituskeeluvööndi kehtestamine ehitiste osas, mis on püstitatud enne RankS-i,

-i jõustumist Vabaõhumuuseumi tee 12 kinnistu merepoolses osas paikneva olemasoleva paadilautri osas, on vastuolus RankS-i ja

-i sätetega, kuna 3 RankS-i rakendussätetes kui ka

-i rakendussätetes puuduvad eriregulatsioonid, mille kohaselt oleks RankS-is või

-is sätestatud ehituskeeluvööndeid võimalik rakendada enne seaduste jõustumist püstitatud ehitistele. 3.

1. Detailplaneeringu koostamisel ei ole kohalik omavalitsus taganud avalike huvide ja väärtuste tasakaalustatud arvestamist, (nt juurdepääs 10 m laiusele kallasrajale on suletud), mis on planeeringu kehtestamise eelduseks ning ei ole juhindutud ega järgitud MP-s sätestatud 50 m laiusest ehituskeeluvööndist ja TÜP-is sätestatust maakasutuse juhtfunktsioonist. Veeseaduse (VeeS) § 10 lg 2 p 1, kuna kallasrada laiusega 10 meetrit on Vabaõhumuuseumi tee 10 ja 12 kinnistutel suletud ning maaomanik rikub asjaõigusseaduse (AÕS) § 161 lg-tes 1 ja 2 sätestatud igaüheõigust kasutada kallasrada veekogu ääres liikumiseks ja viibimiseks, kalastamiseks ning veesõidukite randumiseks. 3.
2. Järgitud ei ole PlanS § 9 lg-s 12 sätestatud nõuet korraldada detailplaneeringu koostamisel keskkonnamõju strateegiline hindamine, kuna see on keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse (KeHJS) § 33 lg 1 p 3 kohaselt nõutav, sest detailplaneeringuga kavandatav tegevus Kopli lahte hüdroenergia kasutamiseks, soojuspumbasüsteemi/merekollektorite ehitamine ja ka Kopli lahte vaateplatvormi ehitus- ja täitetööde tegemine eeldab olulist keskkonnamõju, mis eeldavad VeeS § 8 lg 2 p 5 alusel vee erikasutusloa olemasolu. Tulenevalt KeHJS § 6 lg 2 p-st 18 lähtuvalt eeldab vee erikasutusloa andmine olulist keskkonnamõju, mida peab hindama. 3.
3. Kaebaja märgib 01.10.2012 kaebuse täienduses, et kuivõrd üldplaneeringut muutva detailplaneeringu puhul kuulub rakendamisele üldplaneeringu kohane menetlus, on keskkonnamõju hindamine sel juhul kohustuslik tulenevalt PlanS § 8 lg-st 9 ja KeHJS § 33 lg 1 p-st
4. Eeltoodut seisukohta toetab planeerimis- ja ehitusõiguse töögrupi poolt leitu PlanS seletuskirjas. 3.
5. PlanS § 18 lg-s 9 sätestatut rikuti, kuna avalikul väljapanekul (12.09.2011 kuni 11.10.2011) puudus

§ 40

lg-s 5 sätestatud Keskkonnaameti kooskõlastus, mis saadi alles 21.11.2011 kirjaga nr HJR 14-9/11/32023-

1. Keskkonnaameti kooskõlastuse näol on tegemist HMS § 16 lg-s 1 sätestatud kooskõlastusega, mille andmisest keeldumine tooks vältimatult kaasa planeeringu mittekehtestamise, kuna kohalikul omavalitsusüksusel ei ole võimalik ehituskeeluvööndit vähendavat planeeringut kehtestada (vt Riigikohtu 21.09.2011 otsus asjas nr 3-3-1-5-11 p-d 17 ja 18) ning planeeringu avalikku väljapanekut ei ole korraldatud peale nõusoleku saamist. 3.
2. Kaebaja põhjendab ehituskeeluvööndi määramise õigusvastasust täiendavalt tuginedes järgmistele õigusaktidele ja haldusorganite seisukohtadele. Ramsari konventsiooni alusel (jõustunud 29.07.1994) kaitstakse rannikumerd (sügavusega kuni 6 m), rannikujärvi, rannikualasid (rannad, laiud, ranna- ja soostunud niidud), siseveekogusid (jõed, järved, luha- ja lamminiidud) ja soid, kui seal leidub unikaalset elustikku või kaitsealuseid ökosüsteeme. 1992.a uuendati Läänemere kaitset Helsingi konventsiooniga – HELCOM, mille kohaselt vajavad hajaasustuses asuvad rannikuelupaigad, mida vahetult mõjustab meri, erilist tähelepanu ja kaitset. Tulenevalt HELCOM soovitustest rannikumere ja ranniku bioloogilise mitmekesisuse kaitseks ja säilitamiseks võeti Riigikogu poolt 22.02.2005 vastu ranna- ja kaldakaitse seadus, mis keelas RankS § 9 lg 3 p-s 6 ehitustegevuse tiheasustusega mererannas 50 m ribal, v.a. Narva-Jõesuu linn. 4 Ehituskeeluvööndi laius ei olnud seatud sõltuvuses katastriüksuse kõlvikulisest koosseisust. Kuni 09.01.1999 kehtinud metsaseaduse (MetsS) § 31 lg 1 kohaselt loeti seaduse mõistes riigimetsamaaks maad, mis 1940.a 23.juulini kuulusid riigile ehk maa, mis ei olnud enne Eesti NSV Riigivolikogu 23.07.1940 "Deklaratsiooni maa kuulutamisest kogu rahva omanduseks" riigiomandis, loeti üldjuhul erametsamaaks, mille üleviimine mittemetsamaaks toimus metsaomaniku taotlusel peale Metsaameti seisukoha ärakuulamist. Keskkonnaministeeriumi 04.04.1996 kirjas nr 13-5/582 asuti seisukohale, et Kopli lahe ranna alal on ehituskeeluvööndi laiuseks 50 m ning kruntide merepoolsel küljel tuleb säilitada kõrghaljastus vähemalt 50% ulatuses krundi pindalast. Keskkonnaministeeriumi 03.06.1996 kirjas nr 13-5/981 asuti seisukohale, et vastavalt RankS § 21 lg-le 1 kehtib ehituskeeluvöönd tiheasustusalal laiusega 50 m seni, kuni seda ei ole täpsustatud planeeringuga. Lisaks leiti, et Tallinna oludes, kus kirja koostamise ajal üldplaneering puudus, on vastuvõetavaks ehituskeeluvööndi määratluseks 47 kuni 70 m astangust ning kaaluda tuleb astangu kindlustamist, vältimaks puude varisemist. Alates 09.01.1999 kuni 01.01.2007 kehtinud MetsS § 26 lg 2 sätestas metsa kasutamise eesmärgiks planeerimis- ja ehitusseaduse alusel kehtestatud planeeringu või õigusakti ning MetsS § 3 lg 3 kohaselt ei rakendatud MetsS muuseas parkides ja haljasaladel; maatükil, kus projekteerimistingimused või detailplaneering näevad ette metsa majandamisest erinevat maakasutust; kus eraomanikule kuuluv metsamaa oli maakatastrisse kandmata. Metsaameti 16.04.1999 kirjaga nr 8-3/166 ja Keskkonnaministeeriumi Harjumaa Keskkonnateenistuse 28.03.2000.a kirjaga nr 130 kooskõlastati TÜP. Selle kooskõlastamisega loetakse kooskõlastatuks ka planeeringuga määratud maakasutuse juhtotstarbed ning teised maakasutus- ja ehitustingimused; Tallinna Linnavolikogu 11.01.2001 määrusega nr 3 kehtestatud TÜP-ga määrati Vabaõhumuuseumi tee 10 ja 12 kinnistute maakasutuse juhtfunktsiooniks ühiskondlike ja puhkeehitiste ala. Harju maavanema 11.03.2003 korraldusega nr 356 kehtestatud Harju maakonnaplaneeringu teemaplaneeringuga "Asustust ja maakasutust suunavad keskkonnatingimused" määrati Rannamõisa tee ning Kakumäe ja Kopli lahe vaheline maa-ala, sh kogu Kakumäe poolsaarel paiknev olemasolev väikeelamuala, rohevõrgustiku tuumalaks T
3. Kuigi RankS § 11 lg 2 kohaselt oli Kopli lahe rannal asuva metsa juht-funktsioon vee ja pinnase kaitsmine ning puhketingimuste säilitamine, oli metsa juhtfunktsiooni muutmine rannal ja kaldal võimalik ilma keskkonnaministri nõusolekuta tulenevalt RankS § 4 lg-st 2 s.o üldplaneeringu alusel. Alates 10.05.2004 kehtib

§ 38

lg 2, mis sätestab katastriüksuse metsamaa kõlvikulise koosseisu puhul ranna ja kalda ehituskeeluvööndi laiuseks 200 m. Riigikohus on 23.10.2006 haldusasja nr 3-3-1-57-06 punktis 12 märkinud, et „HMS § 5 lg 5 sätestab, et kui haldusmenetlust reguleerivad õigusnormid muutuvad menetluse ajal, kohaldatakse menetluse alguses kehtinud õigusnorme. Alles alates 01.01.2007 jõustunud MetsS § 2 lg 1 sätestas seaduse eesmärgiks metsa kui ökosüsteemi kaitse ja säästva majandamise. Muuseas sätestasid MetsS § 3 lg-d 2 ja 3 metsamaa kõlvikulise koosseisu mõiste (vastavasisuline mõiste puudus seaduses kuni 01.01.2007); Segadus ehituskeeluvööndite määratlemisel tekkis Keskkonnaministeeriumi 19.02.2008 kirja nr 16-6/35921-6 järgselt, milles Keskkonnaministeerium keeldus Kammelja tn 13 kinnistul Läänemere ehituskeeluvööndi vähendamisest, kuna toimikust ei nähtunud, et Tallinna Linnaplaneerimise Amet oleks arvestanud detailplaneeringus kehtiva 200 m laiuse ehituskeeluvööndiga. 5 Keskkonnaministeeriumi 29.06.2009 kirja nr 20-1/9573-2 kohaselt on sõltumata sellest, et Tallinna üldplaneeringu tekstis ei täpsustata randade ja kallaste kaitset, leitud, et TÜP käsitleb RankS §-s 9 sätestatud seadusjärgset ehituskeeluvööndi ulatust. Maa-ameti 05.05.2010 kirja nr 12.1-5/3697 kohaselt ei ole maa kasutamise sihtotstarbel ja maa kõlvikulisel koosseisul (maaüksuse looduslik seisund) omavahelist seost ning katastriüksuse sihtotstarbe määramisel tuleb juhinduda planeeringust. Harju Maavalitsuse 08.11.2010 kirja nr 9-2/4091 kohaselt ei ole Harju maakonnaplaneeringu teemaplaneering ’’Asustust ja maakasutust suunavad keskkonnatingimused’’ TÜP-i muutev planeering ning sellest tulenevalt peab kohalik omavalitsus Kakumäe poolsaarel ja mujal Tallinna haldusterritooriumil detailplaneeringute koostamisel lähtuma TÜP-ga määratud maakasutuse juhtotstarvetest ning teistest maakasutus- ja ehitustingimustest. Harju Maavalitsuse 07.07.2011 kirja nr 2.1-13k/2692 kohaselt on Tallinna Linnavolikogu PlanS § 29 lg 3 alusel teavitanud Harju Maavalitsust kehtiva TÜP ülevaatamise tulemustest ning üldplaneeringus ranna ehituskeeluvööndi osas muudatusi ei tehtud.

eelnõu 279 SE I seletuskirjaga tutvudes saab üheselt tuvastada, et

6. peatükk „Rand ja kallas“ tuuakse seni kehtinud RankS-ist

-i koosseisu, muutmata randade ja kallaste kaitse ja kasutamise põhimõtted. Seega oli seadusandja soov ja tahe

-i vastuvõtmisel mitte muuta kehtinud põhimõtteid, sh põhimõtet, et üldjuhul tuleb välistada ehitustegevus hajaasustuses asuval ranna ja kalda alal ning tuleb hoiduda uute tiheasustusalade moodustamisest hajaasustuses ning põhimõtet, et linnas ja alevis ning aleviku ja küla selgelt piiritletaval kompaktse asustusega alal, so tiheasutusalal on lubatav hoonestuse rajamine rannal ja kaldal, kui see on kooskõlas üldplaneeringuga, mida kinnitavad

§ 41lg-d 2 ja 5.

Koostatava Tallinna rohealade teemaplaneeringu seletuskirjas on planeeringus kasutatavad mõisted defineeritud, muuhulgas nii ehituskeeluvööndi mõiste, mis hõlmab piiranguvööndi metsamaa erisust, kui ka metsamaa mõiste, mille defineerimisel on samuti kasutatud metsaseaduses toodud metsamaa definitsiooni.

-i eelnõu 279SEI seletuskirjast nähtub, et seadusandja soov oli välistada ehitustegevus hajaasustuses asuval ranna ja kalda alal ning hoiduda uute tiheasustusalade moodustamisest hajaasustuses ning kompaktse asustusega alal lubada hoonestuse rajamist ranna ja kaldaalal siis kui see on kooskõlas üldplaneeringuga.

1. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata ning menetluskulud kaebaja kanda. Vastustaja leiab, et kohalik omavalitsus ei ole otsuse tegemisel oma pädevuse piire detailplaneeringu menetluse käigus ületanud, kaalutlusõigust on rakendatud õigesti ja piisavalt ning on arvestatud vastavalt võimalustele ja vajadustele huvitatud isikute seisukohtade ja õigustega ning Keskkonnaameti põhjendatud seisukohtadega. Detailplaneeringu koostamisel ei ole rikutud seadusi ja norme või kahjustatud avalikke huve. Detailplaneeringu koostamisel on arvestatud PlanS-is sätestatud planeeringu avaliku menetluse nõuetega ning lähtutud PlanS §-s 9 detailplaneeringu sisule esitatavatest nõuetest. 4.
2. Kaebaja poolt on avalike huvide riive puudulikult sisustatud. Populaarkaebuse esitamine PlanS § 26 lg 1 alusel eeldab, et rikutud on õigusaktidest tulenevaid norme avalikke huvisid riivavalt. Seejuures peab kaebuse esitaja oma kaebuses ise täpselt osundama, milliseid avalikke huvisid on riivatud. See tähendab, et kaebuse esitanud isik peab põhjendama, miks riivab planeering avalikke huve ja millist õigusakti sätet planeeringu menetlemisel või kehtestamisel on avalikkuse kahjuks rikutud. Planeeringu kohtulik vaidlustamine PlanS § 26 lg 1 alusel on perspektiivne vaid juhul, kui sellega riivatakse oluliselt avalikke huve ja planeeringuga rikutakse üheselt mõnda seadusest tulenevat õigusnormi. Kuna avaliku huvi mõiste ei ole üheselt seaduses määratletud, siis tuleb 6 iga vaidluse puhul kohtus seda mõistet ja selle riivet eraldi sisustada. Avaliku huvi on vastustaja (ka lähtuvalt Keskkonnaameti seisukohast) ja kolmas isik Kultuuriministeeriumi kaudu piisavalt ning veenvalt sisustanud. 4.
3. Ekslik on kaebaja väide, et detailplaneeringuga suletakse ala ja muudetakse ranna-ala kasutamine võimatuks. Vabaõhumuuseumi tee 10 ja 12 kinnistute ning lähiala maa-ala detailplaneeringu koostamise eesmärgiks on mitmekesistada Eesti Vabaõhumuuseumi territooriumi kasutamise võimalusi ning siduda vabaõhumuuseumi territoorium ja selle lähiala paremini ümbritseva linnaruumiga, kavandada Vabaõhumuuseumi tee äärde kergliiklusteed ja mereäärt ühendav avalikult kasutatav rannapromenaad läbi vabaõhumuuseumi territooriumi, planeerida nii muuseumi kui kontaktvööndi alal olevale puhkealale uus teenindav hoonestus. Selleks on muuseumi territooriumile rajatavate uute hoonemahtude vahele planeeritud mereni viiv rannapromenaad ehk vaateplatvormiga lõppev vahetänav, mis annab võimaluse avalikuks juurdepääsuks mererannale ka muuseumi kinnioleku ajal. Lisaks on detailplaneeringu eesmärgiks kavandada vabaõhumuuseumi territooriumile Ennistuskoda Kanut – Tallinna muuseumide ühishoidla ja Eesti Vabaõhumuuseumile vajalikud infrastruktuuriobjektid (uus haldushoone ja külastajate pääsla, puidutöökoda ja majandusõu, konserveerimislaborid, fondihoidla ning ajutised ekspositsioonipinnad, parkimisalad jne), muuta vabaõhumuuseumi ala linnaruumi atraktiivseks osaks, säilitades sealjuures alal domineeriva looduskeskkonna. Planeeringulahenduse väljatöötamisel on arvestatud Vabaõhumuuseumi territooriumi ja selle lähiala maastikuliste väärtustega. Samuti on oluline märkida, et detailplaneering on aluseks Vabaõhumuuseumi setu ja Peipsi-vene teema külastuskeskuse ja parklate rajamise projektile Euroopa Regionaalarengu Fondist toetuse saamiseks üleriigilise tähtsusega kultuuri- ja turismiobjekti väljaarendamiseks. 4.
4. Kaebaja viited võimalikule keskkonnamõjule on alusetud. Keskkonnamõju on kaudselt hinnanud Keskkonnaamet oma põhjendatud nõusolekus ehituskeeluvööndi vähendamiseks 21.11.2011 kirjas nr HRJ 14-9/11/32023-2.

§ 40

lg 1 sätestab võimaluse ranna ja kalda ehituskeeluvööndit suurendada või vähendada. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt ranna ja kalda ehituskeeluvööndi vähendamine võib toimuda Keskkonnaameti nõusolekul. Seega on

andnud Keskkonnaametile õiguse ja pädevus kaaluda ehitamise võimalikkust ehituskeeluvööndis. Keskkonnaamet on otsust tehes lähtunud kohaliku omavalitsuse taotlusest, detailplaneeringust, Tallinna Linnaplaneerimise Ameti kodulehel avaldatud Tallinna linna üldplaneeringu ning koostamisel olevate Tallinna rohealade teemaplaneeringu ja Haabersti linnaosa üldplaneeringu materjalidest, samuti muudest olemasolevatest detailplaneeringu ala puudutavatest dokumentidest. Ehituskeeluvööndi vähendamise otsustamisel on lähtutud: -

§ 40

lg-s 1 sätestatud tingimustest: arvestatud ranna- ja kalda kaitse eesmärke ning lähtutud taimestikust, reljeefist, kõlvikute ja kinnisasjade piiridest, olemasolevast teede- ja tehnovõrgust ning väljakujunenud asustusest; -

§-s 34 sätestatust, mille kohaselt on ranna või kalda kaitse eesmärk rannal või kaldal asuvate looduskoosluste säilitamine, inimtegevusest lähtuva kahjuliku mõju piiramine, ranna või kalda eripära arvestava asustuse suunamine ning seal vaba liikumise ja juurdepääsu tagamine; -

§ 37

lg-s 2 sätestatust, mille kohaselt on ranna ja kalda piiranguvööndis asuvate metsade kaitse-eesmärk vee ja pinnase kaitsmine ja puhketingimuste säilitamine. 7 Keskkonnaamet on kaalutlusõigust teostades lähtunud

-s sätestatud ülaltoodud kriteeriumitest. Kaalutlusõigust teostades on ühtlasi lähtutud ka HMS § 4 lg-st 2, mis sätestab, et kaalutlusõigust tuleb teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve, mistõttu on otsus kooskõlas kehtiva õigusega. Keskkonnamõju strateegilise hindamise algatamine ei ole KeHJS § 6 lg 2 p-st 18 lähtuvalt kohustuslik, vaid vee erikasutuse puhul tuleb kaaluda, kas tegevusega kaasneb oluline mõju või mitte ja kas seetõttu on vaja algatada keskkonnamõju strateegiline hindamine. Tallinna Linnavalitsuse 30.09.2009 korraldusega nr 1580-k on jäetud Vabaõhumuuseumi tee 10 ja 12 kinnistute ning lähiala detailplaneeringu keskkonnamõju strateegiline hindamine algatamata ning leitud, et keskkonnamõju strateegilise hindamise läbiviimine detailplaneeringu koostamisel ei ole vajalik nimetatud korralduse punktis 5 toodud kaalutlustel. Detailplaneeringu alusel ei ole hüdroenergial põhineva soojuspumbasüsteemi mõjusid võimalik detailselt hinnata, vajadusel saab algatada keskkonnamõju hindamise vee erikasutusloa taotlemisel projektile. Planeeringu kooskõlastamisel on Keskkonnaamet märkinud, et merekollektori baasil lahendatavale soojavarustuse projektile tuleb lisada vee erikasutusloa materjalid, loa taotlusmaterjalide menetlemisel tuleb hinnata merepõhja paigaldatavate torustike mõju Kopli lahe merekooslusele. Avalikku veekogusse ehitist kavandava planeeringu vastuvõtmiseks on vajalik Tehnilise Järelevalve Ameti eelnev luba. Enne loa andmise otsustamist on Tehnilise Järelevalve Ametil õigus küsida Keskkonnaministeeriumilt, Kaitseministeeriumilt, Siseministeeriumilt, Muinsuskaitseametilt, Veeteede Ametilt ja Lennuametilt täiendavat seisukohta. Eespool loetletud ministeeriumid ning ametid on detailplaneeringu kooskõlastanud ja Tehnilise Järelevalve Amet andis loa detailplaneeringu vastuvõtmiseks. 4.4. Detailplaneeringu sisulise lahenduse otstarbekuse üle on kaalutlusõiguse alusel ainupädev otsustama kohalik omavalitsus, kelle pädevuses on kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse järgi kohaliku elu küsimuste, kaasa arvatud territoriaalplaneerimise, iseseisev ja lõplik korraldamine ning otsustamine. Seetõttu juhul, kui planeeringulahendus ei ole vastuolus kehtivate seaduste ja normidega, on erinevate kinnisasja omanike huvide arvesse võtmisel ning planeeringutega kavandatavate ehitus- ja maakasutustingimuste ruumilise sobivuse üle otsustajaks kohalik omavalitsus. Tulenevalt otsuses ja selle seletuskirjas toodud põhjendustest ja kaalutlustest ning arvestades asjaolu, et detailplaneering on läbinud järelvalvemenetluse Harju Maavanema juures ja kaebaja kaebuses sisalduvale on antud ammendavad ning põhjalikud selgitused on üheselt selge, et kaebus on perspektiivitu, otsus on kooskõlas kehtiva õigusega ning selle tühistamiseks puudub igasugune alus. 4.5. Kaebaja taotleb

§ 38lg 2 põhiseadusevastaseks tunnistamist.

Kaebaja on esitanud arusaamatu jada PS sätteid.

§ 38lg 2 on arusaadav ja piisav ning ei peagi sisustama metsa või metsamaa mõistet.

Metsa ja metsamaa mõiste on antud metsaseaduse §-s 3. Maa sihtotstarve registreeritakse maakatastris tulenevalt maakatastriseaduse § 18 ja seda tehakse vastavalt igakordsele situatsioonile kas detailplaneeringu alusel, ehitus- või kasutusloa alusel. Sihtotstarbe muutmiseks mitte õigusaktidest tulenevalt on tarvis maaomaniku taotlus kohalikule omavalitsusele. Vastustaja ei saa aru kaebaja taotluse põhjendustest, välja ei ole toodud ühtegi PS asjassepuutuvat sätet, mida

§ 38

lg 2 rikub või riivab ega konkreetset olukorda, kus on probleeme tulenevalt

§ 38lg-st 2.

Säte peab olema kohtuasja lahendamiseks olulise tähendusega. Käesoleva kohtuasja 8 põhivaidlust detailplaneeringu kehtivuse üle

§ 38lg 2 absoluutselt ei puuduta.

1. Asjas arvamuse andmiseks kaasatud Harju Maavanem leiab, et kaebus on põhjendamatu. Andres Shapura vastuväited on lahendatud planeeringu järelevalve menetluse raames ja selle kohta on koostatud kaks kirja (Harju maavanema 03.02.2012 kiri nr 6-7/617). Maavanem jääb oma seisukohtade juurde.
2. Asjas arvamuse andmiseks kaasatud Keskkonnaamet on seisukohal, et kaebuses esitatud põhjendused ei anna alust Tallinna Linnavolikogu 05.04.2012 otsuse nr 43 tühistamiseks ja kaebus tuleb jätta rahuldamata. 6.
3. Keskkonnaameti 21.11.2011 otsus (nõusoleku andmine ehituskeeluvööndi vähendamiseks planeeringu põhijoonisel näidatud lõikudes ja ulatuses) on õiguspärane.

§ 40

lg 3 annab Keskkonnaametile õiguse ja pädevus kaaluda ehitamise võimalikkust ehituskeeluvööndis ja 21.11.2011 otsus kui menetlustoiming on tehtud pädeva haldusorgani poolt.

§ 40lg-st 3 tuleneva nõusoleku andmine on kaalutlusotsus.

Keskkonnaamet on 21.11.2011 otsust tehes järginud HMS § 4 lg-s 2 sätestatut. Keskkonnaamet on lähtunud menetlustoimingu tegemisel

-s nõutud looduskaitselistest kaalutlustest. Keskkonnaamet on menetlustoimingu teinud seaduses sätestatud eesmärgil ja alustel. Keskkonnaamet on 21.11.2011 otsuse tegemisel lähtunud planeeringualal olevast olukorrast looduses ning

-s sätestatud alustest. 6.2. Keskkonnaamet on motiveerinud 21.11.2011 otsust, tuginedes kõigile asjas teadaolevatele asjaoludele ja

-s sätestatud kõigile kriteeriumitele. Tallinna Linnavalitsus oli seega õigustatud otsuse nr 43 kehtestamisel lähtuma Keskkonnaameti 21.11.2011 otsusest ja vähendama ehituskeeluvööndit Vabaõhumuuseumi tee 10 ja 12 kinnistute ning lähiala detailplaneeringu alusel. Keskkonnaameti hinnangul on otsuse nr 43 vastuvõtmisel avatud ja kaalutud igakülgselt ehituskeeluvööndi vähendamisega seonduvat ja lähtuvalt ala praegusest kasutusfunktsioonist ja kavandatava tegevuse iseloomust on ehituskeeluvööndi vähendamine Keskkonnaameti hinnangul planeeringu põhijoonisel näidatud ulatuses põhjendatud. 6.3. Ekslikud on kaebaja seisukohad seoses sellega, et vaadeldava detailplaneeringuga on suurendatud

§ 40lg 2 alusel ehituskeeluvööndit (50 meetrilt 200 meetrini).

Vabaõhumuuseumi tee 10 ja Vabaõhumuuseumi tee 12 kinnistud asuvad Kopli lahe ääres Läänemere rannal Tallinna linnas ehk tiheasustusalal. Tulenevalt

§ 38

lg 1 p-st 3 on linnas ranna ehituskeeluvööndi ulatuseks 50 m.

§ 38

lg 2 sätestab, et rannal asuval metsamaal ulatub ehituskeeluvöönd ranna kalda piiranguvööndi piirini.

§ 37lg 1 p 1 kohaselt on ranna piiranguvööndi laius Läänemere rannal 200 m.

Planeeringu kehtestaja ega Keskkonnaameti vahel ei ole olnud vaidlust selles, et planeeringuala asub osaliselt metsamaal. 21.11.2012 otsuses on välja toodud, et ehituskeeluvööndi vähendamise taotluse lõigus 1 on tegemist kõrghaljastusega kaetud alaga, mis hoonete ja rajatiste alla jäävas osas hävineb. Lõigus 2 on ehituskeeluvööndisse kavandatav hoonestusala kaetud osaliselt kõrghaljastusega ning osaliselt rohumaa. Lõigus 3 on tegemist valdavalt rohumaaga, festivaliküünide asukohaks valitud hoonestusala lõunaosa paikneb kõrghaljastusega kaetud alal. Planeeringu koosseisus oli haljastuse dendroloogiline hinnang puistu kaupa (2006.a, täpsustatud 2010.a), mille kohaselt lõigu 1 hoonestusalal asuv kõrghaljastus kuulub IV väärtusklassi (väheväärtuslik), lõigu 2 hoonestusalal asuv kõrghaljastus kuulub samuti IV väärusklassi ja lõigu 3 hoonestusalal on tegemist II väärtusklassi (väärtuslik) kuuluva puistuga, mille sees festivaliküünide alal on 9 väheväärtuslikke puudegruppe. Seega ei ole vaidlust, et planeeringualal asub ranna piiranguvööndis metsamaa, mistõttu kuulub rakendamisele

§ 38

lg 2.

§ 38

lg 2 ei sisalda erandit tiheasustusalal paikneva metsamaa osas, mistõttu kohaldub

§ 38lg 2 nii tihe- kui hajaasutusega alade metsamaal.

Seaduse mõte on olnud ranna piiranguvööndis kasvavate metsade kaitse ja seal ehitustegevuse keelamine. See on metsamaal kehtiv erinõue, mis kehtib ka tiheasustusalal.

, sätestades metsamaale ka tiheasustusalal laiema ehituskeeluvööndi (so ranna piiranguvööndi piirini), on silmas pidanud, et ka tiheasustusalal on mets sama väärtuslik kui hajaasustuses, seetõttu kehtib metsamaal ehituskeeluvööndi laienemine võrdselt nii tiheasustusalal kui hajaasustuses. Kui tiheasustusala metsa peaks käsitlema ümbritsevast inimtegevusest tulenevalt teisiti (leebemalt) nagu leiab kaebaja, ei oleks ka

ehituskeeluvöönd tiheasustusala metsamaal laiem kui mittemetsamaal. Seega tiheasustusalal tuleb arvestades asjaolu, et looduskooslusi, sh metsa on vähe ning iga olemasoleva loodusliku ala säilitamist tuleb pidada oluliseks. Kehtiva üldplaneeringu täpsustamiseks ja täiendamiseks koostatakse teemaplaneeringuid. Koostatava Tallinna rohealade seletuskirjas on planeeringus kasutatavad mõisted defineeritud, mh nii ehituskeeluvööndi mõiste, mis hõlmab piiranguvööndi metsamaa erisust, kui ka metsamaa mõiste, mille defineerimisel on samuti kasutatud metsaseaduses toodud metsamaa definitsiooni. Ranna ja kalda kaitsmisest tiheasustusalal metsamaal on andnud seisukoha ka Keskkonnaministeerium 28.07.2008 kirjaga nr 16-1/27879-

1. 6.
2. Planeeringulahenduse elluviimisel ei halvene inimeste vaba liikumine ja juurdepääs merele. Keskkonnaamet on ehituskeeluvööndi vähendamiseks nõusolekut andes tuvastanud, et planeeringulahenduse kohaselt ehituskeeluvööndisse kavandatavad uued hoonestusalad ei muuda rannaalal vaba liikumise ja juurdepääsuga seotud asjaolusid, sh ei halvenda neid võrreldes olemasoleva olukorraga. Keskkonnaameti 21.11.2011 otsuses on esitatud, et täiendavate piirdeaedade rajamine kallasrajale ei ole lähtuvalt asjaõigusseadusest ja looduskaitseseadusest lubatud. Läbi vabaõhumuuseumi territooriumi on kavandatud avalik rannapromenaad ehk vaatetorniga lõppev vahetänav, mis annab võimaluse avalikuks juurdepääsuks mererannale ka muuseumi kinnioleku ajal (otsuse nr 43 seletuskiri p 4). 6.
3. Hinnates keskkonnamõju hindamise vajalikkust KeHJS § 6 lg-tes 1 ja 2 nimetamata tegevuse suhtes ja lähtudes tegevuse ala ja selle lähiümbruse keskkonnatingimustest nagu maakasutusest, alal esinevatest loodusvaradest, nende omadustest ja taastumisvõimest ning looduskeskkonna vastupanuvõimest, otsustas Tallinna Linnavalitsus, et keskkonnamõju strateegilise hindamise läbiviimine ei ole vajalik. Keskkonnaamet ei ole kohaliku omavalitsuse otsusele, jätta keskkonnamõju strateegiline hindamine algatamata, vastuväiteid esitanud. Keskkonnaamet on seisukohal, et vajadusel saab algatada keskkonnamõju hindamise vee erikasutusloa taotlemisel Kopli lahte hüdroenergia kasutamiseks soojuspumbasüsteemi/ merekollektorite ehitamiseks või teiste KeHJS mõistes tegevusluba nõudvate lubade taotlemisel. KOHTU PÕHJENDUSED
4. Kaebus on esitatud avalikes huvides ehk populaarkaebusena. PlanS § 26 lg 1 sätestab, et planeeringu kehtestamise otsuse vaidlustamiseks on igal isikul õigus kui ta leiab, et see otsus on vastuolus seaduse või muu õigusaktiga. 10 Riigikohus on korduvalt selgitanud, et ka populaarkaebuse korral peab kaebaja välja tooma vaidlustatava haldusakti väidetava õigusvastasuse alused, osutades sealhulgas õigusvastaselt kahjustatud avalikule huvile (lahendid asjades nr 3-3-1-84-08; 3-3-1-61-07 jt). Kaebaja tugineb kaebuses peamiselt sellele, et ehituskeeluvöönd on määratud õigusvastaselt nii selle laiendamisel 200 meetrini kui osalisel vähendamisel 28 meetrini; tagatud ei ole õigus kallasrajale; keskkonnamõju strateegilise hindamise läbiviimine oli kohustuslik; Keskkonnaameti kooskõlastus ehituskeeluvööndi vähendamisele ei olnud detailplaneeringu avalikul väljapanekul; kasutatud on üldplaneeringu menetluse asemel detailplaneeringumenetlust; kaebaja ettepanekud ja vastuväited on jäetud arvestamata, esitamata selle kohta piisavaid põhjendusi. Kohus nõustub, et avalik huvi võib esineda seoses kallasrajal läbipääsu tagamisega (

§ 36lg-st 1 tulenev nõue).

Kaevatava haldusakti seletuskirja kohaselt paikneb planeeritav ala ligikaudu 1,5 km pikkuse ja ligikaudu 0,5 km laiuse vööndina Kopli lahe ääres ning Vabaõhumuuseumi territooriumil ei kulge rannapromenaadi. Eelviidatud norm kaitseb küll õigust kallasrajale (VeeS § 10 lg 2 p 1 kohaselt 10 meetri ulatuses), mitte ei kohusta rajama rannapromenaadi. Keskkonnaameti 21.11.2011 kirja (tlk 35-36, I kd) kohaselt on rannajoonel valdavalt üle 5 meetri kõrgune rannaastang; planeeringuala on praegu osaliselt piirdeaiaga suletud (Vabaõhumuuseumi tee 12 kinnistu läänepiiril ulatub piirdeaed rannaastangu servani, Vabaõhumuuseumi tee 10 kinnistu idapiiril kaldaastangu alla veepiirini). Kohtuistungil väitis kaebaja, et planeeringuga kavandatav läbi Vabaõhumuuseumi territooriumi kulgev promenaad ei taga kallasrajale juurdepääsu. Promenaad (vahetänav) on piirdeaiaga piiratud ja selle kasutamisel tuleb lunastada pilet. Samuti on klindi alla jääv vähemalt 10 meetri laiune kallasrada üleujutuste tõttu läbimatu. Samuti võib möönda avaliku huvi esinemist selle suhtes, et rannaala ehituskeeluvööndit ei vähendataks, kuna piisava suurusega ehituskeeluvööndi nõue tagab looduskoosluste säilimist ja kaldale juurdepääsu (

§ 34- ranna ja kalda kaitse eesmärk).

Ka keskkonnamõju (strateegilise) hindamise kohustus võib olla seostatav avaliku huviga, kuna negatiivsete keskkonnamõjude (kaebuse kohaselt mõju merekeskkonnale, erosioon, sadevete puhtus) väljaselgitamine ja leevendamine on üldistes huvides. Arusaamatuks jäi kohtumenetluses, sh ka kohtuistungil, milles väljendub avaliku huvi kahjustamine seoses ehituskeeluvööndi määramisega 50 meetri asemel 200 meetri laiusena tulenevalt

§ 38lg-st 2.

Kaebaja väitis kohtuistungil, et kuna planeeritava ala maaomanik on riik, siis saab ta kaitsta riigi kui maaomaniku huvi, et detailplaneeringuga ei seataks teiste kõrgema astme planeeringutega (maakonnaplaneering, Tallinna üldplaneering) vastuolus olevaid kitsendusi maa kasutamisele. Seda, millist avalikku huvi väidetav õigusvastane laiem ehituskeeluvöönd kahjustab kaebaja ei selgitanud. Eesti Vabariik on menetlusse kaasatud Kultuuriministeeriumi kaudu ning menetlusosalise esindajad ei leidnud, et riigi kui maaomaniku õigusi oleks rikutud või et kaebuse esitajale oleks üldse antud õigus riigi esindamiseks. PlanS § 26 lg 1 annab kaebuse esitamise õiguse avaliku huvi kaitseks. Kaebaja selle kaebuse väite osas avalikku huvi ei määratlenud. Lisaks selgitab kohus, et kui populaarkaebuses väidetakse piisavate põhjenduste puudumist, siis peab ka see olema seostatav avalike huvidega. Kaebaja väitis üksnes seda, et tema vastuväiteid ja ettepanekuid ei arvestatud ning nende arvestamata jätmist ei põhjendatud haldusaktis piisavalt. Seega ei ole kohtul võimalik antud väidet avaliku huvi väljatoomata jätmise tõttu sisuliselt hinnata. 11 Arusaamatuks jääb ka kaebaja väide, et kaevatavast otsusest ei nähtu, kelle või mille huvides on ehituskeeluvööndiks 200 meetrit. Kuna ehituskeeluvööndi laius

§ 38

lg 2 vastuolu tõttu põhiseadusest tuleneva õigusselguse ja õiguspärase ootuse põhimõttega.

§ 38

lg 2 sätestab, et rannal asuval metsamaal ulatub ehituskeeluvöönd ranna kalda piiranguvööndi piirini.

§ 37

lg 1 p 1 kohaselt on ranna piiranguvööndi laius Läänemere rannal 200 m.

§ 38

lg 2 ei sisalda erandit tiheasustusalal paikneva metsamaa osas, mistõttu kohaldub

§ 38lg 2 nii tihe- kui hajaasutusega alade metsamaal.

Kohus leiab, et vastustaja on tõlgendanud ja kohaldanud vaidlusalust sätet õigesti. Kaebaja menetluslik taotlus tuleb jätta rahuldamata. Kaebaja leiab, et erinevad haldusorganid on

§ 38

lg-t 2 tõlgendanud selle ebaselguse tõttu erinevalt, mis on toonud kaasa vastuolulise seaduse rakendamise praktika. Õiguspärase ootuse põhimõtet on kaebuse kohaselt rikutud sellega, et

-i viidatud sätet kohaldati tagasiulatuvalt, kuigi PlanS § 46 lg 2 alusel peaksid jääma kehtima kõik enne selle seaduse vastuvõtmist kehtestatud planeeringud, antud juhul Tallinna üldplaneering ja maakonnaplaneering, mis näevad ette 50 meetrise ehituskeeluvöödi. Haldusmenetlust reguleerivate õigusnormide muutumise korral, tuleb HMS § 5 lg 5 alusel juhinduda menetluse alguses kehtinud õigusnormidest. Kohtule jääb arusaamatuks viide HMS § 5 lg-le 5, kuivõrd

§ 38lg 2 ei ole haldusmenetlust reguleeriv norm (menetlusnorm). Asjakohatu on ka viide Plan

S rakendussättele (§ 46 lg 2), mis ei puuduta peale PlanS jõustumist algatatud detailplaneeringuid. Kohus on seisukohal, et kaebaja väidab sisuliselt seda, et normi on halduspraktikas tõlgendatud ja kohaldatud erinevalt ja valesti, mistõttu põhiseadusele vastavuse kontrollimise taotlus on asjakohatu. Asjaolust, et mingi normi tõlgendamine võib olla tavapärasest keerulisem (millist probleemi antud juhul küll ei esine), ei tõusetu veel põhjendatud vajadust normi põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistada. Kaebaja ise on märkinud, et mõiste „metsamaa“ on sisustatud metsaseaduses. 13 MetsS § 3 lg 2 kohaselt on metsamaa käesoleva seaduse tähenduses maa, mis vastab vähemalt ühele järgmistest nõuetest: 1) on metsamaa kõlvikuna kantud maakatastrisse; 2) on maatükk pindalaga vähemalt 0,1 hektarit, millel kasvavad puittaimed kõrgusega vähemalt 1,3 meetrit ja puuvõrade liitusega vähemalt 30 protsenti. MetsS § 3 lg 3 kohaselt ei loeta metsamaaks õuemaad, elamumaad, pargi, kalmistu, haljasala, marja- ja viljapuuaia, puukooli, aiandi, dendraariumi ning puu- ja põõsaistandike maad. Planeeringuala on 79,98 ha. Selle looduslikku kooslust kirjeldab kaevatava otsuse seletuskirja punkt 1 (suuremal osal planeeringualast domineerivad männikud, lisaks kaasikud ja haavikud ning planeeringuala keskosas ajalooliselt väärtuslik metsapargi ala). Kaebaja väide oli, et kogu ala on tema arvates (metsa)park ning planeering ei näe ette maakasutusena metsamajandamist, mistõttu ei ole tegemist metsamaaga. Kohus leiab, et kaevatavas haldusaktis olemasoleva olukorra kirjelduse pinnalt saab järeldada, et ala vastab metsamaa määratlusele. Ka Keskkonnaamet ei ole vastavat asjaolu oma nõusolekut andes kahtluse alla seadnud. Ekslik on kaebaja seisukoht, et metsamaa määratlusest lähtumise välistab MetsS § 4. Antud paragrahv välistab teatud tingimustel (toodud lõikes 2) metsaseaduse regulatsiooni kohaldamise.

-i tõlgendamisel ja kohaldamisel metsamaa mõiste sisustamist MetsS § 3 kaudu kaebaja poolt viidatud norm ei välista. Jura novit curia, mistõttu kohus ei pea vajalikuks käsitleda kaebaja poolt kaebuses viidatud erinevate haldusorganite kirju (millest enamus on koostatud enne 01.01.2007 MetsS jõustumist) ning nendest kaebaja arvates tulenevaid seisukohti. Kohtuistungil täpsustatu kohaselt taotleb kaebaja abstraktse normikontrolli läbiviimist. HKMS § 158 lg 4 kohaselt jätab kohus asja lahendamisel kohaldamata seaduse kui see on vastuolus põhiseadusega (sama PS § 152). Seega on halduskohtul võimalik teostada vaid konkreetset normikontrolli. Seejuures peab norm olema vaidluse lahendamisel asjassepuutuv (normi kohaldamata jätmine muudab vaidluse tulemust) ning väidetav vastuolu ei ole ületatav õiguse tõlgendamise teel. Abstraktse normikontrolli taotlemiseks on kaebajal võimalik pöörduda Õiguskantsleri poole. 10. Planeeringu liigi valik. Kaebaja väidab, et kuna detailplaneeringuga muudeti üldplaneeringut ehituskeeluvööndi kohatise vähendamisega 28 meetrini (millise asjaolu üle menetlusosalistel vaidlus puudub), nähti ette 200 meetrine ehituskeeluvöönd ning muudeti maakasutuse juhtotstarvet (nähti ette transpordimaa parkla rajamiseks), tulnuks otsus teha üldplaneeringu menetluses. Kaebaja viitab

§ 40lg-le 2, mille kohaselt ehituskeeluvööndi suurendamine toimub üldplaneeringuga; Plan

S § 8 lg-le 9, mille kohaselt üldplaneeringu koostamisel võetakse arvesse keskkonnamõju strateegilise hindamise tulemusi. Kohtule jääb antud väite puhul arusaamatuks, millist avalikku huvi kaebaja kaitseb. Samuti jääb selgusetuks väide maakasutuse juhtfunktsiooni muutmisest. Maakasutuse juhtfunktsioon on PlanS § 8 lg 3¹ kohaselt üldplaneeringuga määratav territooriumi kasutamise valdav otstarve. Antud juhul ei saa olla vaidlust selles, et Vabaõhumuuseumi territooriumi (kohaliku omavalitsuse territooriumi osa) valdav otstarve oleks muudetud (kaebaja käsitluses parklaks). Üldplaneeringuga määratud maakasutuse juhtotstarbe ulatuslik muutmine detailplaneeringuga ei ole ka samas tulenevalt PlanS § 9 lg 7 p-st 1 välistatud. 14 Detailplaneeringuga ei suurendatud seadusega (

§ 38

lg 2) ettenähtud ehituskeeluvööndit, vaid selle seadusest tulenev suurus märgiti planeeringusse. Puudub norm, mis ehituskeeluvööndi vähendamiseks kohustaks läbi viima üldplaneeringu menetlust. Viide PlanS § 8 lg-le 9 on täiesti asjakohatu, kuna sellega ei reguleerita planeeringu liigi valikut. 11. Keskkonnaameti nõusoleku puudumine ehituskeeluvööndi vähendamiseks 28 meetrini detailplaneeringu avaliku väljapaneku ajal. Puudub vaidlus, et seadusega (

§ 40lg 3) nõutav Keskkonnaameti nõusolek ehituskeeluvööndi vähendamiseks anti. Kaebaja väidab, et Plan

S § 18 lg 9 alusel oli nõutav Keskkonnaameti poolt planeeringule antud kooskõlastuse väljapanek. Samuti ei korratud planeeringu avalikku väljapanekut peale nõusoleku saamist. Kaebaja ei ole selgitanud, millise avaliku huvi kahjustamise on väidetav menetluslik rikkumine kaasa toonud. Kaebaja on

alusel antavat nõusolekut ja PlanS alusel antavaid kooskõlastusi põhjendamatult samastanud ning jätnud tähelepanuta

§ 40lg 4 p-i 2.

Kuigi Riigikohtu lahendist haldusasjas nr 3-3-1-5-11 tulenevalt saab nõusolekule kohaldada HMS § 16 lg 1 sätestatud kooskõlastuse kohta käivat regulatsiooni, ei tähenda see, et tegemist oleks PlanS kohase kooskõlastusega, mille olemasolu on vajalik planeeringu vastuvõtmiseks ning mis pannakse avalikule väljapanekule koos planeeringuga.

§ 40

lg 4 p-st 2 tuleneb, et kohalik omavalitsus esitab ehituskeeluvööndi vähendamiseks taotluse ja vastuvõetud planeeringu. PlanS kohased kooskõlastused võetakse aga enne planeeringu vastuvõtmist.

1. Kaebaja väidab, et Tallinna üldplaneering soovitab Kopli lahe ja Vabaõhumuuseumi tee poolses osas jätta 50-meetrise ehituskeeluvööndi ning see peaks olema hoonestusest vaba haljaskoridor ning liikumisrada, kuid otsuse tegemisel ei ole seda põhimõtet järgitud. Ranna ehituskeeluvööndit vähendatakse kohati 28 meetrini (kaevatava otsuse p 2), muutes sellega ühtlasi kehtivat üldplaneeringut. Ehituskeeluvööndi vähendamiseks on nõusolek Keskkonnaametilt saadud ning muus osas kuulub kaalutlusõigus otsust tegevale haldusorganile, sisaldades endas ka otstarbekuse küsimust, mis ei ole kohtu poolt sisuliselt kontrollitav/ümberhinnatav. Kohtul ei ole Keskkonnaameti nõusolekut väljendavas kirjas (21.11.2011 kiri, tlk 33-37, I kd) sisalduvate põhjenduste põhjal alust asuda seisukohale, et menetlustoimingu tegemisel oleks kaalutlusõigust ebaõigesti rakendatud. Ka detailplaneeringu kehtestaja on oma otsust vaidlusaluses osas põhjendanud piisavalt. Puudub vaidlus, et Vabaõhumuuseum tegutseb avalikes huvides. Hoonestusalad on otsuse kohaselt valitud arvestades vabaõhumuuseumi miljöö säilitamist haljastusest võimalikult vabadele aladele; järgitakse muuseumi sisest logistikat ja vajalike funktsioonidega hoonete sobivust muuseumi maa-alale. Juurdetulev külastuskeskus planeeritakse kõige lagedamale 15 maa-alale, festivaliküünide asukoht on valitud arvestades väljakujunenud kiige- ja lõkkeplatsi ala ja sobivust erinevate ürituste korraldamiseks ning avatust merele. Valitud lahendus säilitab vabaõhumuuseumi-sisest miljööd. Kohtu arvates ei saa olla vaidlust, et ehituskeeluvööndi vähendamine ei mõjuta antud juhul kallasraja läbitavust ega sellele juurdepääsu (vööndi laius on kohati 28 m, kallasraja asukoht on klindi all). Samuti on ilmne, et kuna vabaõhumuuseum ei ole ka praegu 50 meetri ulatuses avatud territoorium (mere ääres jalutamiseks ja sportimiseks; puudub rannapromenaad ning seda ei näe ette ka menetletav Haabersti linnaosa üldplaneering), ei saa olla mõistlikku kahtlust selles, et valitud lahendus oleks ilmselgelt ebaotstarbekas, mis võiks viidata haldusorgani poolt planeerimisdiskretsiooni teostamata jätmisele. Kohus ei saa haldusorgani eest kaaluda avalikke huve ja võtta seisukohta, et vabaõhumuuseumi miljöö säilitamise ja funktsioonide mitmekesistamise eesmärgist lähtuv lahendus ei ole sobiv ning eelistama peaks avatud haljaskoridori ja liikumisradade tagamist.
2. Kallasrada

§ 36

lg 1 sätestab, et rannal või kaldal asuva kinnisasja valdaja on kohustatud tagama inimeste ja loomade vaba läbipääsu kallasrajal veeseaduse § 10 tähenduses. Sama paragrahvi lõige 2 kohaselt on kohalikud omavalitsused kohustatud üld- ja detailplaneeringuga tagama avalikud juurdepääsuvõimalused kallasrajale. VeeS § 10 lg 1 kohaselt on kallasrada kaldariba avaliku veekogu ja avalikuks kasutamiseks määratud veekogu ääres ning asub kaldavööndis. Kallasraja laiust arvestatakse lamekaldal keskmise veeseisu piirjoonest ja kõrgkaldal kaldanõlva ülemisest servast, lugedes viimasel juhul kallasrajaks ka vee piirjoone ja kaldanõlva ülemise serva vahelist maariba. VeeS § 10 lg 2 p 1 kohaselt on kallasraja laius laevatataval veekogul 10 meetrit. Kohtuistungil (kus uuriti ka planeeringu põhijoonist) ei jäänud menetlusosalistel vaidlust, et klindiastangu peal kallasrada puudub ja piirdeaed ulatub planeeringu kohaselt klindiastangu servani. Kohus nõustub kaebaja vastaspoolega, et planeeringulahenduse kohaselt ehituskeeluvööndisse kavandatavad uued hoonestusalad ei muuda rannaalal vaba juurdepääsuga seotud asjaolusid, kuna need ei ulatu kallasrajale ning Vabaõhumuuseumi territoorium ei ole ka praegu avatud väljaspool muuseumi tööaega. Vabaõhumuuseumi läbiv aiaga ääristatud nn vahetänav seevastu tagab olemasoleva olukorraga võrreldes juurdepääsu rannani (lõpeb vaateplatvormiga). Kaebaja väide, et kavandatav vahetänav on ligipääsetav pileti lunastamisel on paljasõnaline ning kaevatava otsuse seletuskirjast nähtub, et vahetänav ehk promenaad on avalikult kasutatav, sh muuseumi kinnioleku ajal.

§ 36

lg 1 ei anna, lähtudes normi sõnastusest, õigust ligipääsuks kallasrajale, vaid õiguse sellel takistamatult liikuda.

§ 36

lg-st 2 tulenev kohustus ei pea olema täidetud tingimata selliselt, et kallasrajale ligipääs toimub merega risti läbi muuseumi territooriumi. Läbipääs kallasrajal ning sellele avalik juurdepääs oleks takistatud, kui planeeringukohane piirdeaed vm rajatis sulgeks kallasraja, mis asub klindiastangu all. Keskkonnaameti 21.11.2011 nõusolekus on märgitud, et täiendavate piirdeaedade rajamine kallasrajale ei ole lähtuvalt asjaõigusseadusest ja looduskaitseseadusest lubatud (tlk 37, I kd) ning kehtestatud planeering järgib seda nõuet. 16 Kui eelnevale vaatamata kallasrada suletakse, siis on võimalik kasutada muid õiguskaitsevahendeid. Vaba liikumine klindiastangu alla oleval kallasrajal ei ole planeeringu realiseerimisel takistatud. Kaebaja kohtuistungil esitatud väide, et kallasrada on üleujutatud on paljasõnaline. 15. Kuna kaebus jääb rahuldamata siis jäävad kaebaja menetluskulud HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. Teised menetlusosalised taotlusi menetluskulude väljamõistmiseks ei esitanud, seega jäävad nende võimalikud menetluskulud nende endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Kristina Maimann Kohtunik 17