tähenduses äriühingu juhatuse liikmete Vello Liebergi ja Meelis Liebergi suhtes alustatud menetluses.
lg 1 kohaselt on maksuhalduril õigus nõuda kolmandatelt isikutelt, sealhulgas krediidiasutustelt, teavet maksumenetluses tähendust omavate asjaolude kindlakstegemiseks. Eelnimetatud isikud on kohustatud andmeid esitama, välja arvatud juhul, kui neil on seaduse alusel õigus tõendite ja andmete esitamisest keelduda. Samas sätestab seadus (
lg 2), et enne kolmandalt isikult teabe nõudmist tuleb teabe saamiseks pöörduda maksukohustuslase poole, välja arvatud juhul, kui maksuhalduril puuduvad andmed maksukohustuslase elu- või asukoha kohta, maksukohustuslane ei ole maksuhaldurile teadaoleval aadressil kättesaadav või takistab maksumenetluses tähendust omavate asjaolude väljaselgitamist ning käesoleva seaduse § 72 lõike 5 punktis 6 sätestatud juhul. Kaebaja märgib, et Riigikohus on oma praktikas korduvalt rõhutanud, et
Üldjuhul tuleb enne teabe nõudmist menetlusväliselt kolmandalt isikult pöörduda teabe saamiseks maksukohustuslase poole. Selle piiranguga peetakse silmas, et eelnevalt tuleb küsida teavet maksukohustuslaselt kui sama teabe saamiseks pöördutakse nn kolmanda isiku poole (RKHK 3-3-1-98-10). Kaebaja leiab, et maksukohustuslasele tuleb anda esmase selgitamise võimalus ka juhtudel, kus kolmandal isikul võib olla sellist maksustamist puudutavat teavet, mida maksukohustuslasel endal eeldatavalt ei ole. Kui maksukohustuslasel endal maksuhaldurile vajalik teave puudub, saab ta sellest maksuhaldurit informeerida. Kuid vaatamata sellele peab maksuhaldur esmalt pöörduma maksukohustuslase poole, kelle suhtes on menetlus algatatud. Vaidlustatud korralduses ei ole vastustaja põhjendanud, mis teda takistab pöörduda vajaliku teabe saamiseks isikute poole, kelle suhtes on vastav menetlus algatatud. Vastustaja märkis vaidlustatud korralduses üldsõnaliselt ja põhjendamatult, et korraldusega nõutav teave saab olla vaid kaebaja valduses. Vastustaja põhjendustes ei ole nimetatud ühtegi
Eeltoodust tulenevalt on kaebaja seisukohal, et vaidlustatud korraldus on põhjendamatu ja ei ole kooskõlas maksuõigusnormidega. 4.2. Kaebaja leiab, et vaidlustatud korraldusega nõutakse kaebajalt teabe esitamist ebaproportsionaalselt suures ja menetluse seisukohalt ebavajalikus ulatuses. Nimelt võimaldab
lg 1 maksuhaldurile nõuda kolmandalt isikult teavet maksumenetluses tähendust omavate asjaolude kindlakstegemiseks. Vaidlustatud korralduses märkis vastustaja, et kaebajal lasub maksuvõlg summas 129 521,08 eurot. Vastustaja põhjenduste kohaselt on kaebaja jätnud täitmata Lääne 2 MTK 30.04.2009 maksuotsuse nr 12.2-5/58, millega määrati maksukohustuse summas 135 649, 85 eurot. Samuti on täitmata 2012 märtsis ja aprillis deklareeritud maksukohustused summades 1 711, 63 eurot ja 576, 85 eurot ning intressinõue summas 80, 01 eurot. Vaidlustatud otsuse põhjendustest järeldub, et kaebaja poolt tasumata maksuvõla summa koosneb valdavalt 30.04.2009 maksuotsusega perioodide juuni 2006 kuni oktoober 2006 ja jaanuar 2007 kuni august 2008 eest määratud maksusummadest. Vaidlustatud korraldusega nõuab aga vastustaja kaebajalt kaebaja majandustegevust ja varalist seisundit kajastavate dokumentide esitamist perioodi 01.09.2008 kuni 31.07.2012 eest. Kaebaja leiab, et vastustaja nõue ei ole proportsionaalne ja nõutav teave ei oma tähendust Meelis Liebergi ja Vello Liebergi suhtes algatatud menetluses. Kaebaja leiab, et vaidlustatud korralduse kaudu üritab vastustaja varjatult teostada kaebaja majandustegevuse täiendavat kontrolli, mis on ebaseaduslik, ja selliselt antud korraldus on õigusvastane. Kaebaja leiab, et vastustaja on väljunud Meelis Liebergi ja Vello Liebergi suhtes algatatud menetluse raamidest ja on sisuliselt asunud kontrollima kaebajat. 4.3.Vastustaja esitas kohtule 24.10.2012 ja 23.01.2013 seisukohad ja tõendid, millega vastustaja püüab näidata, et kaebaja soovib teadlikult jätta avaldamata asjakohase teabe ja soovib aidata kaasa oma juhatuse liikme vastutusest vabanemisele. Kaebaja on seisukohal, et ta on esitanud kohtule kaebuse palvega tühistada MTA 24.08.2012 korraldus nr 13-7/222-
Vastustaja on sõnaselgelt korralduses ära märkinud põhjuse, miks vastustaja pöördub dokumentide esitamise teabe väljanõudmiseks kaebaja poole – Kuna käesoleva korraldusega nõutav teave saab olla vaid OÜ Sirden Auto valduses, pöördub maksuhaldur selle saamiseks viimase poole (vt korralduse lk 2 keskel). Ebausutav on, et kaebajale, s.t kaebaja seaduslikule esindajale, kes oli teadlik tema suhtes algatatud vastutusmenetlusest (vt tl 35-38), jäi arusaamatuks, mil põhjusel on vastustaja esitanud kae3 bajale vaidlusaluse korralduse. Vastustaja peab oluliseks märkida, et antud juhul on tegemist kaebaja seaduslike esindajate vastutusmenetlusega ehk kaebaja maksuvõla sissenõudmise menetlusega
tähenduses, mitte kaebaja suhtes maksumenetlusega
Ka kaebuse sisust nähtub, et kaebaja on aru saanud korralduse sisust (kaebuse II osa, lk 2) ning asjaolust, et kaebaja on kaebaja seaduslike esindajate suhtes algatatud menetluses kolmas isik ja seetõttu on kaebaja etteheited korralduse motiveerimatusest otsitud. Sellisele järeldusele on vastustaja jõudnud lisaks eeltoodule ka põhjusel, et vastutusmenetluse käigus toiminguid tehes, on selgunud, et seaduslikud esindajad on teinud endast oleneva, et maksuhaldur ei saaks täita enda ülesandeid võimalikult lihtsalt, kiiresti ja efektiivselt, mistõttu menetluse läbiviimine venib põhjendamatult. Viimase väite kinnitamiseks on vastustaja esitanud kohtule 24.10.2012 ja 23.01.2013 terve rea tõendeid (vt. näiteks tl 40-77 ja 114-138). Vastustaja on 24.08.2012 teabenõudmise korraldustega (tl 35-38) ja vaidlusaluse korralduse väljaandmisel lähtunud
lg 3 sätetest, mille kohaselt maksuhaldur viib menetluse läbi võimalikult lihtsalt, kiirelt ja efektiivselt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebamugavusi, järgides sealjuures haldusmenetluse üldpõhimõtteid ja tagades menetlusosaliste õiguste kaitse. See tähendab mu hulgas seda, et kui teatud andmeid on põhimõtteliselt võimalik saada erinevatest allikatest, tuleb maksuhalduril nõuda neid sealt, kust neid on kõige lihtsam saada (Tallinna Ringkonnakohtu lahend 3-09-1009 p 5 alap 3, lk 5). Vastustaja leiab, et korralduse põhjendused on piisavad selleks, et kaebaja saaks hinnata korralduse põhjendatust ning motivatsioon võimaldab kohtul korralduse õiguspärasust kontrollida. Korraldus on piisavalt motiveeritud, loogiline, arusaadav ja õiguspärane. Täiendavalt lisab vastustaja, et ta pöördus antud kohtuvaidluse raames 18.10.2012 taotlusega (tl 82-83) kaebaja ajutise pankrotihalduri poole ning 19.10.2012 esitas ajutine pankrotihaldur vastustajale kohtule esitatud ajutise pankrotihalduri 15.10.2012 aruande (tl 84-89 pöördel), millisest nähtub, et ajutine pankrotihaldur on kaebaja majandustegevuse dokumentide väljavõttelise analüüsi tulemusel jõudnud arvamusele, et võlgniku majandustegevus on praktiliselt lõppenud
lg 2 seab menetlusliku piirangu, et üldjuhul tuleb enne kolmanda isiku poole teabe ja dokumentide esitamise nõudmist pöörduda maksukohustuslase poole, kuid lisab, et sellise kohustuse rikkumise korral võib olla tegemist menetlusliku rikkumisega.
lg 2 sätestatud piirangu eesmärk on ennekõike kaitsta kolmandaid isikuid põhjendamatu koormamise, ebaproportsionaalse tülitamise eest (Tallinna Ringkonnakohtu lahend asjas 3-07-2611, p 9). Kolmanda isiku poole pöördumine on õigustatud juhul, kui menetlusalustelt isikutelt pole mingil põhjusel teabe saamine võimalik (Tallinna Ringkonnakohtu lahend asjas 3-07-2611, 3-08-1414 p 11).
lg-s 2 sätestatut ei saa mõista selliselt, et mistahes andmeid, mida maksuhaldur kontrollimiseks vajab, tuleks alati esmalt nõuda maksukohustuslase käest (Tallinna Ringkonnakohtu lahend 3-09-1009 p5 alap 2, lk 5). 4 Riigikohus on lahendi nr 3-3-1-24-11 p-s 12 selgitanud, et
Selles nähakse ette toiming, mis tuleb enne kolmanda isiku poole pöördumist teha. HMS § 58 kohaselt haldusakti kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Antud juhul kaebaja 2011 majandusaasta aruande, mis on kinnitatud kaebaja seaduslike esindajate poolt 27.06.2012 (tl 26-34), - tegevusaruandest nähtus, et kaebaja on esitanud 30.04.2012 avalduse pankroti väljakuulutamiseks. Vastustaja, teades nimetatud asjaolu ning asjaolu, et üldjuhul on kaebaja majandustegevust puudutavad dokumendid kaebaja valduses, leidis, et on mõistlik ja otstarbekas pöörduda korraldusega isiku poole, kelle seaduslikus valduses on vastutuskohustuse väljaselgitamise seisukohast tähendust omavad dokumendid. Seega vastustaja eeldas põhjendatult, et Meelis Liebergi ja Vello Liebergi valduses nõutavaid dokumente pole ja oli õigustatud koheselt pöörduma kaebaja kui dokumentide valdaja poole. Tallinna Ringkonnakohus on asjas 3-07-2611 (p 9) selgitanud, et: „Kolmanda isiku poole pöördumine on õigustatud juhul, kui maksukohustuslaselt pole mingil põhjusel teabe saamine võimalik. Teabe saamine maksukohustuslaselt pole lisaks lõikes 2 toodud asjaoludele võimalik ka sellisel juhul, kui maksukohustuslasel ei saa nõutavaid andmeid või dokumente olla.
lg-s 2 pole otseselt viidatud, et sättes toodud loetelu olukordadest, mil maksuhaldur on õigustatud pöörduma vahetult kolmanda isiku poole, piirdub juhtumitega, mil maksukohustuslane valdab nõutavaid andmeid või dokumente. Seda on mõistlik eeldada ning selline tõlgendus on tuletatav ka sätte eesmärgist – kolmandat isikut tuleb kaitsta põhjendamatu tülitamise eest, kui maksumenetluse läbiviimisel vajalikke andmeid maksukohustuslane ei valda, pole kolmanda isiku poole pöördumine põhjendamatu. Kolmanda isiku poole pöördumise põhjus peab olema teabe nõudmise korralduses märgitud, et kolmandale isikule oleks selge tema poole pöördumise vajadus.“
lg 1 esimeses lauses on vastustajale antud selgesõnaline volitus nõuda kolmandalt isikult igasugust teavet, mis omab tähendust seaduslike esindajate (Meelis ja Vello Lieberg) suhtes läbiviidavas maksumenetluses (vastutusmenetluses). Eeltoodut arvesse võttes on mõistlik järeldada, et
lg 2 piirang ei laiene juhtumitele, mida ei saa
60 lg 1 tähenduses seaduslikelt isikutelt (Meelis ja Vello Lieberg) nõuda, kuid oluline on, et selline nõudmine oleks kontrollitav, mis on antud juhul tagatud
61 lg-s 3 toodud nõuetega. Seega
lg 2 piirangut tuleb mõista nii, et kolmas isik ei saa olla primaarne tõendi allikas, kuid olukorras, kus varasemalt maksukohustuslaselt kogutud informatsioonist (tegemist kaebaja maksuvõla sissenõudmise menetluse raames kaebaja seaduslike esindajate osas algatatud vastutusmenetlusega) selgub, et maksustamise seisukohalt vajalike asjaolude kindlakstegemiseks valdab dokumente ainult kolmas isik (kaebaja), siis sellises olukorras on kolmanda isiku (kaebaja) poole pöördumine igati õigustatud.
lg 1 ei seo nõutavate dokumentide ja asjade ringi, mis on vajalikud vastutusmenetluses tähendust omavate asjaolude kindlakstegemiseks, üksnes selliste dokumentide ja asjadega, mida valdab/võib vallata kolmanda isiku kõrval paralleelselt seaduslik esindaja. Juhul, kui konkreetseid dokumente valdab eelduslikult ainult kolmas isik (kaebaja), siis oleks põhjendamatu ja ebamõistlik nõuda esmalt dokumente seaduslikult esindajalt, sest see ei viiks soovitud tulemuseni ja vastupidi koormaks põhjendamatult seaduslikku esindajat (vastuolus
5 Vastustaja leiab, et isegi juhul, kui kaebajalt korraldusega nõutud dokumendid on Meelis Liebergi ja Vello Liebergi valduses, siis kaebajale esitatud korraldus ei saa kuidagi ikkagi rikkuda kaebaja õigusi ja huve, kuna kaebaja kui juriidiline isik on abstraktsioon ning kaebaja eest ja nimel saab kaebajalt vaidlusaluse korraldusega nõutud teavet anda üldjuhul kaebaja seaduslik esindaja, kelleks antud juhul on nii Meelis Lieberg kui Vello Lieberg ehk samad isikud, kelle suhtes on algatatud vastutusmenetlust kaebaja maksuvõla sissenõudmiseks. Seega kokkuvõtvalt leiab vastustaja, et vastustaja ei ole
Kui kohus siiski leiab, et tegemist on
lg 2 rikkumisega, ei saa selline rikkumine vastustaja poolt olla oluline menetlusnormide rikkumine ega anna põhjust korralduse tühistamisnõude rahuldamiseks. Vastustaja märgib, et vastustaja on 16.10.2012 pöördunud Meelis Liebergi poole e-kirjaga (tl 39), millises palus lisaks 19.09.2012 (küsimustele vastamise tähtaega on vastustaja Meelis Lieberg taotlusel korduvalt pikendanud), esitatud kirjalikele küsimustele vastust ka küsimusele kas Teie valduses on OÜ Sirden Auto dokumendid? Kui ei, siis märkige ära, kelle valduses dokumendid on. Juhul kui dokumendid on Teie valduses, siis palun esitage maksuhaldurile 3 päeva jooksul järgmised dokumendid: 1)OÜ Sirden Auto pearaamatu väljatrükk perioodi 01.09.2008 - 31.07.2012 kohta; 2)OÜ Sirden Auto vara (sh nõuded ja kohustused) nimekiri või bilanss seisuga 01.09.2008 31.07.2012; 3) OÜ Sirden Auto pangakontode väljatrükid 01.09.2008 - 31.07.
lg 2 kohaselt on maksuhalduril pädevus otsustada maksude tasumise õigsuse kontrollimisega seotud toimingute sooritamise vajaduse, toimingute liigi ja ulatuse üle ning ta kogub asja otsustamiseks vajalikud tõendid. Maksuhaldur ei ole maksustamise seisukohast tähendust omavate asjaolude väljaselgitamisel seotud ainult menetlusosalise esitatud taotluste ja tõenditega. Vastustaja leiab, et
tuleneva uurimispõhimõtte kohaselt peab maksuhaldur arvesse võtma kõiki asjas tähtsust omavaid asjaolusid. Selleks tuleb tal esmalt need asjaolud tuvastada, võttes tarvitusele
§-des 60-65 sätestatud meetmed ehk selleks tuleb koguda erinevat teavet, mis võib asja otsustamise seisukohast omada tähendust. Vastustaja leiab, et sel moel kogutav teave ei pea piirduma vahetult ja otseselt kontrollitavate seaduslike esindajatega seotud andmetega, vaid võib hõlmata ka muid andmeid, millest on põhjendatud alust arvata, et need võivad sea6 duslike esindajate vastutusmenetluse seisukohast oluliste asjaolude kohta tõendusteavet sisaldada. Vaidlusaluse korralduse alusel nõutud dokumentide esitamata jätmisel on takistatud menetluse seisukohast oluliste asjaolude väljaselgitamine ehk ei ole võimalik tuvastada, kas seaduslikud isikud varjavad vastutusmenetluse seisukohast olulist teavet. Põhjendatud kahtluse kontrollimiseks on vastustajal vältimatult vajalik tutvuda kõigi vaidlusaluses korralduses nõutud dokumentidega. Vastustaja leiab, et nõuetekohaselt raamatupidamise kronoloogilisi registreid pidaval ning majandustehingud kajastavaid algdokumente nõuetekohaselt säilitaval äriühingul (kaebajal) on vaidlusaluses korralduses välja toodud andmete põhjal hõlpsalt võimalik vajalikku teavet kandvad dokumendid leida ja need, vajadusel koos täiendavate selgitustega, vastustajale esitada. Seda, kas või milline on nende dokumentide või muu teabe tõendusväärtus Meelis Liebergi ja Vello Liebergi suhtes vastutusmenetluse läbiviimise seisukohast, saab vastustaja hinnata alles esitatud dokumentide ja antud teabe pinnalt. Eeltoodust tulenevalt on väär kaebaja seisukoht, et vastustaja nõue ei ole proportsionaalne ja nõutav teave ei oma tähendust Meelis Liebergi ja Vello Liebergi suhtes algatatud menetluses. Põhjusel, et vastustaja on alustanud kaebaja maksuvõla sissenõudmiseks kaebaja seaduslike esindajate suhtes vastutusmenetlust ja mitte kaebaja maksumenetlust
95 tähenduses, on ainetud kaebaja väited, et vaidlustatud korralduse kaudu üritab vastustaja varjatult teostada kaebaja majandustegevuse täiendavat kontrolli, mis on ebaseaduslik, selliselt antud korraldus on õigusvastane ning vastustaja on väljunud Meelis Liebergi ja Vello Liebergi suhtes algatatud menetluse raamidest ja on sisuliselt asunud kontrollima kaebajat. Vastustaja leiab, et see on vastustaja otsustus kelle suhtes, mis tingimustel ja asjaoludel vastustaja kontrollitoiminguid teostab (
Kaebaja ei saa vastustajale ette öelda, millist teavet ning dokumente, kellelt ning missuguses ulatuses vastustaja menetluses asjaolude väljaselgitamiseks koguma peab. Vastustaja märgib, et kohtud on korduvalt (vt. näiteks lahendeid haldusasjades 3-3-1-24-11 p 15, 3-3-1-25-11 p 11, 3-3-1-26-11 p 11) sedastanud põhimõtet, et kolmandalt isikult teabe nõudmine ning dokumentide esitamiseks kohustamine on vähemkoormavam, kui maksumenetluse alustamine kolmanda isiku suhtes. 5.4. Vastustaja teavitas kohut lisaks ka mitmetest käimasolevat vastutusotsuse menetlust puudutavates asjaoludest, mis vastustaja arvates kinnitavad, et kaebaja soovib teadlikult jätta avaldamata teabe ning esitamata dokumendid, mis omavad tähtsust juhatuse liikme suhtes algatatud vastutusmenetluses asjaolude väljaselgitamisel ning kaebaja tegevusest/tegevusetusest on tingitud vastutusmenetluse venimine, millise taotletav eesmärk kaebaja poolt on eeldatavalt juhatuse liikme vastutusest pääsemise võimaluse saavutamine. Samuti teavitas vastustaja kohut, et kaebaja esitas 30.04.2012 Pärnu Maakohtule pankrotiavalduse (tsiviilasi nr 2-12-17405). 13.09.2012 kohtumäärusega võeti kaebaja pankrotiavaldus menetlusse ja ajutiseks pankrotihalduriks nimetati Eha Pehk. 23.10.2012 määrusega teatas kohus võimalusest maksta kaebaja pankrotimenetluse kulude katteks kohtu deposiiti 4000 eurot. Kohtumääruse resolutsioon avaldati samal kuupäeval Ametlikes Teadaannetes. 25.10.2012 esitas vastustaja PankrS § 29 lg 8 alusel Pärnu Maakohtule taotluse kaebaja äriregistrist kustutamise tähtaja pikendamiseks 6 kuuni. Vastustaja põhjendas taotlust sellega, et on alus7 tanud menetlust kaebaja maksuvõla eest vastutavate isikute väljaselgitamiseks
13.11.2012 määrusega lõpetas kohus kaebaja pankrotiavalduse menetluse pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu. Sama määrusega jättis kohus vastustaja taotluse osaliselt rahuldamata ja pikendas kaebaja äriregistrist kustutamise tähtaega vaid 4 kuuni (tl 121-123). 27.11.2012 esitas vastustaja määruskaebuse (tl 125-128), millise Tallinna Ringkonnakohus 08.01.2013 kohtumäärusega jättis läbi vaatamata (tl 142-143). Vastustaja selgitab, et ta kaalub hetkel Tallinna Ringkonnakohtu 08.01.
lähtudes vastutusotsuse maksuvõla sissenõudmiseks kolmandalt isikult, kes seaduse alusel vastutab maksumaksja või maksu kinnipidaja kohustuse täitmise eest. Korraldusest nähtub, et seisuga 23.08.2012 on OÜ-l Sirden Auto tasumata maksuvõlgu ja maksu kõrvalkohustustest tulenevaid summasid kokku 129 521,08 eurot (summa ei sisalda tähtaegselt tasumata maksusummadelt arvestatavat intressi). Vaidlust ei ole asjaolu üle, et OÜ Sirden Auto ei ole täitnud
lg 1 sätestatud kohustust tasuda maksusumma ja maksu kõrvalkohustusest tulenevad summad. Nii on OÜ Sirden Auto täitmata jätnud Lääne maksu- ja tollikeskuse 30.04.2009 maksuotsuse nr 12.2-5/58, millega kohustati äriühingut tasuma 2 122 459 eesti krooni ehk 135 649,85 eurot. Lisaks maksuotsusega määratud maksusummale on äriühing jätnud tasumata töötajate töötasudelt maksustamisperioodidel märts 2012 ja aprill 2012 deklareeritud tulu-, sotsiaal-, kogumispensioni- ja töötuskindlustusmaksed kogusummas 1711,63 eurot, samade maksustamisperioodide käibemaksu kogusummas 576,85 eurot ning intressinõude 80,01 eurot. Vaidlustatud korraldusest nähtub veel, et OÜ 8 Sirden Auto maksuvõla sundtäitmine on suures osas osutunud edutuks, mistõttu kogub maksuhaldur teavet ja tõendeid, et välja selgitada OÜ Sirden Auto maksuvõla tekkimise põhjused ja võimalik maksuvõla tasumise kohustuse täitja. Selleks on maksuhaldur alustanud menetlust äriühingu juhatuse liikmete Vello Liebergi ja Meelis Liebergi suhtes. Korralduse kohaselt saab korraldusega nõutav teave olla vaid OÜ Sirden Auto valduses, mistõttu pöördub maksuhaldur selle saamiseks viimase poole. (tl 7-9). Nende asjaolude ülevaidlust ei ole. 6.2. Maksukorralduse seaduse § 11 sätestab uurimispõhimõtte ja selle rakendamise üldpõhimõtted maksumenetluses. Nähtuvalt
lg 2 otsustab just maksuhaldur maksumenetluses vajalike toimingute sooritamise vajaduse, liigi ja ulatuse üle. Toimingute sooritamisel ja teabe nõudmisel tuleb maksuhalduril muuhulgas arvestada nii
lg 3 toodud menetluse lihtsuse, kiiruse ja efektiivsuse põhimõtetega kui ka
toodud normidega kolmandatelt isikutelt teabe nõudmist käsitletavate sätetega.
lg-te 1 ja 2 kohaselt on maksuhalduril õigus nõuda kolmandatelt isikutelt, sealhulgas krediidiasutustelt, teavet maksumenetluses tähendust omavate asjaolude kindlakstegemiseks. Eelnimetatud isikud on kohustatud andmeid esitama, välja arvatud juhul, kui neil on seaduse alusel õigus tõendite ja andmete esitamisest keelduda. Vajaduse korral võib maksuhaldur kohustada kolmandat isikut teabe andmiseks ilmuma maksuhalduri poolt määratud ajal maksuhalduri ametiruumidesse. Enne kolmandalt isikult teabe nõudmist tuleb teabe saamiseks pöörduda maksukohustuslase poole, välja arvatud juhul, kui maksuhalduril puuduvad andmed maksukohustuslase elu- või asukoha kohta, maksukohustuslane ei ole maksuhaldurile teadaoleval aadressil kättesaadav või takistab maksumenetluses tähendust omavate asjaolude väljaselgitamist ning
lg 5 p-s 6 sätestatud juhul.
lg-s 2 on sätestatud piirav tingimus sama paragrahvi lõige 1 alusel teabe nõudmiseks. Selle piirangu kohta on selgituse andnud Riigikohus oma lahendis 3-3-1-98-10: „Eelnimetatud piirang on sätestatud selliselt, et üldjuhul tuleb enne teabe nõudmist nn kolmandalt isikult pöörduda teabe saamiseks maksukohustuslase poole. /…/ Piirangu sisuks olevat nõuet, et eelnevalt peab olema teavet nõutud maksukohustuslaselt, ei tule mõista konkreetsete kokkulangevate küsimuste tasandil. Maksuhaldur peab maksumenetluses tähendust omavate asjaolude kindlakstegemiseks nõudma samade tehingute kohta teavet kõigepealt maksukohustuslaselt.” Lahendis nr 33-1-24-11 täpsustas Riigikohus oma varasemaid seisukohti: „Kolleegium selgitab, et lisaks "kolmandalt isikult" teabe nõudmise eesmärgile sätestab
lg 1 esimene lause teabe nõudmiseks õigusliku aluse, määratledes ühtlasi, millist teavet maksuhaldur kolmandalt isikult võib nõuda.
Selles nähakse ette toiming, mis tuleb enne kolmanda isiku poole pöördumist teha. Kolleegiumi arvates ei ole õige
lg 1 esimeses lauses sätestatud teabe nõudmise materiaalõiguslikku alust kitsendavalt tõlgendada sama paragrahvi lõikes 2 sätestatud menetlusnõude kaudu.
lg 1 esimeses lauses on maksuhaldurile antud selgesõnaline volitus nõuda kolmandalt isikult igasugust teavet, mis omab tähendust maksukohustuslase suhtes läbiviidavas maksumenetluses. Teabe seos läbiviidava maksumenetlusega on sobiv kriteerium kolmandalt isikult nõutava teabe sisuliseks piiritlemiseks.” Nähtuvalt eeltoodust on Riigikohus, sisustades
lg 2 sisalduvat, määratlenud esiteks maksukohuslase poole pöördumise nõude kui menetlusõigusliku tingimuse. Lisaks on ta asunud seisukohale, et selle alusel ei tohi kolmandalt isikult teabe nõudmise
Kohus nõustub siinkohal nii Riigikohtu kui ka eelpool viidatud Tallinna Ringkonnakohtu poolt haldusasja nr 3-07-2611 p 9 väljendatud seisukohaga, et
lg 2 ei määratle ammendavalt olukordi, mil saab eelnevalt maksukohustuslase poole pöördumata kolmanda isiku käest teavet nõuda. On ilmselge, et olukorras, kus vastav 9 teave on eeldatavalt ainult kolmandal isikul, puudub vajadus, lähtuvalt muuhulgas
lg 3 toodud maksumenetluse efektiivsuse, kiiruse ja võimalikult väheste kuludega läbiviimise põhimõtetest, eelnevalt nõuda samu andmeid või dokumente maksukohustuslaselt. Kohus märgib siinjuures täiendavalt, et vastutusotsuse menetlus on kolmandalt isikult teabe nõudmise küsimuses olemuslikult veidi erinev tavalisest maksumenetlusest. Nimelt võib vastutusotsuse tegemise menetluses tulenevalt selle olemusest kokku langeda füüsiliselt maksuhalduri teabenõuet täitev isik kolmanda isiku seadusliku esindajana ja maksukohustuslane eraisikuna. Samas omab näiteks maksukohustuslaseks olev äriühingu juhatuse liige küll ligipääsu äriühingu dokumentidele (mida ka käesoleval juhul nõuti), kuid mitte eraisikuna, vaid ainult tulenevalt oma ametipositsioonist äriühingus. Kohus leiab, et formaalselt ei saakski maksukohustuslane eraisikuna, väljaspool oma äriühingu juhtimissuhet, äriühingu dokumente ja äritegevuse alast olulist teavet reeglina kellelgi anda rikkumata seejuures oma ametikohustusi. Sisuliselt saab korralduses nõutud dokumente õiguspäraselt väljastada ainult äriühing ise läbi tema selleks õigustatud või volitatud isikute. Kohus märgib täiendavalt, et
lg-s 2 sätestatud piirangu – nõuda teavet eelnevalt maksukohuslaselt - nõude on maksuhaldur kohtu hinnangul vähemalt formaalselt täitnud – 24.08.2012 korraldusega nr 13-7/222-5 on maksuhaldur pöördunud Meelis Liebergi poole ning 24.08.2012 korraldusega nr 13-7/222-4 on maksuhaldur pöördunud Vello Liebergi poole teabe saamiseks kohustades eelpool viidatud isikuid ilmuma maksuhalduri juurde ning andma selgitusi juhatuse liikme tegevuse kohta OÜ Sirden Auto juhtimisel. Nähtuvalt antud korralduste numbritest on need antud enne, kui vaidlustatud korraldus. Seega oli vaidlustatud korralduse puhul nõue, et maksuhaldur peab maksumenetluses tähendust omavate asjaolude kindlakstegemiseks esmalt pöörduma maksukohustuslase poole, formaalselt täidetud. Et konkreetne viide 24.08.2012 korraldustele nr 13-7/222-4 ja 13-7/222-5 on vaidlustatud korralduses jäänud märkimata, ei muuda see korraldust korraldust veel õigusvastaseks, kuigi selguse huvides oleks võinud vastav viide korralduses olla. Kohus möönab küll siinkohas, et seaduse selline puhtalt grammatiline tõlgendamine ei ole antud juhul õigustatud, sest seaduse mõttest, kuid mitte tekstist, tuleneb asjaolu, et kolmanda isiku poole tuleb pöörduda pärast vastuse saamist. Samas näitab selline võimalus kohtu arvates veelkord nimetatud sätte eesmärgipärase tõlgendamise vajadust, mida kohus on eelnevalt ka teinud tuginedes Riigikohtu ja Tallinna Ringkonnkohtu seisukohtadele. 6.
lg 1 kohaselt teha maksuvõla sissenõudmiseks kolmandalt isikult, kes seaduse alusel vastutab maksumaksja või maksu kinnipidaja kohustuste täitmise eest. Nii on korraldus kohtu hinnangul selge, üheselt mõistetav ning otseselt seoses Vello Liebergi ja Meelis Liebergi suhtes läbiviidava menetlusega. Asjaolu, et see väljub kaebaja suhtes tehtud 30.04.2009 maksuotsuse nr 12.2-5/58 ja kaebaja poolt vaidlustatud korralduses märgitud kaebaja poolt tasumata jäetud maksusummade määramise perioodi raamest ei muuda antud juhul korraldust õigusvastaseks. Nimelt
kohaselt on maksuhaldur maksude tasumise õigsuse kontrollimisel ja maksusumma määramisel kohustatud arvestama kõiki asjas tähendust omavaid, sealhulgas nii maksukohustust suurendavaid kui ka vähendavaid asjaolusid. Maksuhaldur otsustab maksude tasumise õigsuse kontrollimisega seotud toimingute sooritamise vajaduse, toimingute liigi ja ulatuse ning kogub asja otsustamiseks vajalikke tõendeid. Maksuhaldur ei ole maksustamise seisukohast tähendust omavate asjaolude väljaselgitamisel seotud ainult menetlusosalise esitatud taotluste ja tõenditega. Eelnevast sättest tuleneb maksuhaldurile laialdane uurimisautonoomia, mis tähendab, et selle, kuidas maksuhaldur talle seadusega pandud kohustusi täidab, otsustab maksuhaldur ise talle antud pädevuse piires. Konkreetsel juhul on vaieldavas korralduses maksuhaldur piisava põhjalikkusega ära näidanud, miks ja millega seoses ta kolmandalt isikult teavet vajab ning kolmas isik ei ole kohtule näidanud, et selline korraldus teda kuidagi õigusvastaselt koormaks. 6.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.