Obsah (6)

§ 113§ 143§ 142§ 101§ 108§ 94

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus, Kentmanni kohtumaja Kohtunik Moonika Tähtväli Otsuse tegemise aeg ja koht 14.01.2013 Tallinn, Harju Maakohtu Kentmanni kohtumaja kohtukantselei T

§ 113lg 1 sätestatud määras alates hagi esitamisest kuni põhivõla tasumiseni.

1. Hageja on 21.12.2012 arvamuses märkinud, et on ekslikult esitanud kostja vastu nõude käendaja vastutuse rahalist maksimumsummat ületavas osas. Kostja vastutus piirdub käenduslepingus kokku lepitud maksimummääraga, milleks on 25 564,66 eurot (400 000 krooni).
2. Hageja leiab, et viivist on hagejal õigus nõuda ka käendaja vastutuse maksimumsummat ületavas osas juhul, kui käendaja on viivitanud käenduslepingust tuleneva kohustuse täitmisega, mille üle vaidlus puudub. Nimetatud seisukohta toetab Riigikohus 27.11.2012 otsuse nr 3-2-1-136-12 punktis
3. Alates 17.06.2010 kuni hagiavalduse esitamiseni 06.09.2012 on viiviseid kogunenud tasumata põhisummalt (25 564,66 eurot) kokku 4 619,53 eurot. Hageja muutis 21.12.2012 esitatud nõuet ning palus kostjalt välja mõista 30 184,19 eurot ja viivis protsendina seadusjärgses määras põhinõudelt (25 564,66 eurot) alates hagiavalduse esitamisest kuni põhinõude tasumiseni ning jätta menetluskulud kostja kanda. Kostja vastuväited
4. Kostja tunnistab hageja nõuet põhivõla 25 564,66 euro ulatuses. Vastavalt lepingu punktile 1 kohustus kostja vastutama arvelduskrediidilepingust nr XXXX tulenevate OÜ E kohustuste kohase täitmise eest, kuid mitte rohkem kui 400 000 krooni eest. Kostja leiab, et tulenevalt

§ 143lg 2 oli tema vastutuse maksimummäärana lepingu p 1 fikseeritud 400 000 krooni.

Selle asjaolu kinnituseks saab lugeda ka hageja poolt kostjale 06.04.2010 teatises sisalduvat nõuet täita käenduslepinguga võetud kohustus tasuda laenulepingust tulenev võlgnevus summas 400 000 krooni. Seega on kostja arvamusel, et tema käenduslepingust tulenev vastutuse rahaline maksimummäär on võrdne hageja põhinõude summaga 25 564,66 eurot ja hagejal ei ole õigus nõuda kostjalt kui käendajalt lisaks intressi ja viivise tasumist.

1. Juhul, kui kohus peaks siiski leidma, et hageja on õigustatud nõudma kostjalt intressi ja viivist, siis leiab kostja, et hageja on intressi arvestanud ebaõigest. Hageja ütles laenlepingu üles alates 18.11.2009 ning alates 19.11.2009 muutus intressimakse sissenõutavaks. Hageja poolt kohtule esitatud intressi arvestuse tabelist nähtub, et hageja on arvestanud intressimakseid kuni 17.06.2010, s.o ligikaudu 7 kuud rohkem. Samuti leiab kostja, et hageja poolt nõutud viivisesumma on ebamõistlikult suur. Ka ei ole hageja käitunud kooskõlas hea usu põhimõttega. 06.04.2010 teatisega andis hageja kostjale ega kohustuste kohtuväliseks täitmiseks kuni 21.04.2010, kuid hagiavaldusega kohtusse pöördus alles septembris
2. Nõutavast viivisevõlgnevuse arvestusest moodustab see periood 2/
3. Samuti jääb kostjale arusaamatuks hageja viivisearvestuse meetod, seda ei ole kirjeldatud hagis ega ole seda välja toodud viivise arvestuse tabelis. Kostja palub viivist välja mõista mõistlikus suuruses, aga mitte suuremas määras kui ½ põhivõlgnevusest. Kostjal puuduvad rahalised vahendid hageja nõuete rahuldamiseks, kuna on töötu. Kohtu põhjendused
4. Kohus, tutvunud hagiavalduse, kostja vastusega ning poolte poolt menetluse käigus esitatud tõenditega, leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt.
5. Kostja ei ole vaidlustanud asjaolu, et hageja ja OÜ E vahel sõlmiti arvelduskrediidi leping, millega hageja andis OÜ E arvelduskrediiti 400 000 krooni s.o 25 564,66 eurot (tl 711). Samuti pole kostja vaidlustanud asjaolu, et nimetatud lepingut pikendati korduvalt ning muudeti intressi määra (t.lk 12-22; 25).
6. Võlaõigusseaduse (

) § 396 lg 1 kohaselt kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Hageja kandis OÜ E kontole 400 000 krooni (25 564,66 eurot). Vaidlust ei ole selles, et nimetatud laenulepingu kohaselt oli OÜ E kohustus tagastada lepingust tulenevad maksed, kuid OÜ E õigeaegselt laenu ei tasunud. 15. Tulenevalt

§ 142

lõikest 1 kohustub käenduslepinguga käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Hageja on esitanud kohtule käenduslepingu rikkumisest tulenevad nõuded. Kohustuse rikkumine on

§-s 100 määratletud kui võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine.

§ 101

lg 1 p 1 ja 6 sätestavad, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. Sama paragrahvi teise lõike järgi võib võlausaldaja kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest või lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. Kostja ei ole vaidlustanud asjaolu, et ta ei ole käendajana täitnud käenduslepingutes (t.lk 23-24; 26-27) võetud kohustust. Põhivõlgnevus 16.

§ 108

lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Vastavalt

§ 142

lõikele 3 võib käendus olla piiratud tähtaja või rahasummaga, samuti võib see olla seotud muu tingimusega. Kostjal oli käenduslepingu järgi raha maksmise kohustus, mida kostja on rikkunud, jättes laenusumma 25 564,66 eurot tagastamata. Vastavalt käenduslepingu punktile 1 (t.lk 26) vastutab kostja arvelduskrediidilepingust nr XXXX ja lepingu kõigist lisadest tulenevate OÜ E kohustuste kohase täitmise eest panga ees solidaarselt laenusaajaga võlgnetava summa, kuid mitte rohkem kui 400 000 krooni (25 564,66 eurot) tasumise eest. Rikkumise vabandatavus on üldjuhul olemuslikult välistatud raha maksmise kohustuse rikkumisel. Seega vastutust välistavaid asjaolusid ei esine. Kostja on kirjalikus vastuses hagile (tl 52-53 p 2.1) võtnud hagi õigeks võlgnetava laenusumma osas. Hageja on 21.12.2012 tunnistanud, et kostja vastutus on piiratud käenduslepingus kokku lepitud maksimumsummaga. Seega kuulub kostjalt käendajana hageja kasuks väljamõistmisele 25 564,66 eurot OÜ E tagastamata laenusumma katteks. Viivis

1. Pooled vaidlevad selle üle, kas hagejal on vaatamata käenduslepingu punktis 1 sätestatud maksimumsumma piirangust õigus nõuda kostjalt lisaks maksimumsumma piirangule viivist.
2. Hageja nõuab kostjalt 06.09.2012 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise väljamõistmist põhinõudelt kokku 4619,53 eurot. Viivise arvutamisel on hageja lähtunud seadusjärgsest viivise määrast ja arvestanud viivist võlgnevuse sissenõutavaks muutumisest 17.06.2010 kuni hagiavalduse koostamiseni 06.09.
3. Kostja arvates on kõrvalnõuded ebamõistlikult suured.
4. Riigikohus 27.11.2012 otsuse nr 3-2-1-136-12 punktis 15 leidnud, et piirsumma kaitseb käendajat üksnes tagatud võla suurenemise eest, mitte aga nt käendaja enda viivitusest tekkivate nõuete, eelkõige viivisenõude või menetluskulunõuete vastu, s.t need saab võlausaldaja käendaja vastu esitada ka piirsummat ületavas osas.
5. Seega on hageja viivisenõue kuni hagiavalduse esitamiseni põhjendatud ja kuulub rahuldamisele.

§ 113

lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse

§-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas.

§ 94

lg 1 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga (EKP) põhirefinantseerimis-operatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta

1. jaanuari ja
2. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Kostja ei ole vaidlustanud hageja viivisearvestuse õigsust. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista kuni hagiavalduse esitamiseni sissenõutavaks muutunud viivis summas 4619,53 eurot. Viivised hagiavalduse esitamisest kuni põhinõude täitmiseni
3. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Üldise kohtupraktika, Riigikohtu seisukohtade ja hea usu põhimõtte kohaselt ei mõisteta võlaõiguslike lepingute alusel viiviseid välja suuremas ulatuses kui põhinõue. Kooskõlas eelnevas punktis märgitud viivise määrast mõistab kohus AM välja Swedbank AS-i kasuks alates 06.09.2012 viivise põhinõudelt võlaõigusseaduse § 113 lõikes 1 sätestatud määras kuni põhinõude 25 564,66 euro tasumiseni, kuid mitte rohkem kui 20 915,13 eurot (25 564,66 põhinõude summa – 4 619,53 juba väljamõistetud viivis). Menetluskulud
4. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Tulenevalt TsMS § 163 lg-st 1 kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuna kohus rahuldas hageja nõude 47,39% ulatuses, siis on põhjendatud jätta menetluskulud 47,39% ulatuses kostja ja 52,61% ulatuses hageja kanda. Kohus arvestas menetluskulude proportsiooni määramisel, et hageja vähendas 21.12.2012 nõuet 52,61%. Moonika Tähtväli kohtunik