← Eesti

3-11-1203/115

Obsah (5)§ 212§ 213§ 223§ 116§ 197

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaire Pikamäe, Ruth Plaks ja Virgo Saarmets Otsuse tegemise aeg ja koht 19.02.2013, Tallinn Haldusasja number 3-11-1203 Hal

§ 212

lg 1 teises lauses sätestatud juhul (

§ 212lg 1).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 213lg 1 p 5).

Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (

§ 223lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

3-11-1203 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. Justiitsministeeriumi vanglate asekantsleri 18.04.2011 käskkirjaga nr 14-d (käskkiri) määrati Tallinna Vangla vangistusosakonna inspektor-kontaktisik A V avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 59 lg 1 ja § 84 p 1, vangistusseaduse (VangS) § 148 ja § 150 p 2, töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse (TDVS) § 11 ja § 12 alusel distsiplinaarkaristusena ametipalga vähendamine 10% aprillis ja mais
  2. Käskkirja kohaselt seisnes distsiplinaarsüütegu teenistuskohustuste süülises mittenõuetekohases täitmises: A V eksis korduvalt, so kahel korral seksuaalkurjategijate riskivalemi arvutamisel arvutusmetoodika vastu ning seetõttu arvutas valesti kinnipeetavate P P ja P P kohtule esitatavates iseloomustustes kajastatavad uue kuriteo toimepanemise tõenäosuse riskiprotsendid. Karistuse määramisel võeti arvesse, et A V puuduvad kehtivad distsiplinaarkaristused; ta on oma eksimusest aru saanud, kuid samas õigustab oma rikkumist, väites, et tema arvutatud riskivalem ei olnud kohtule kinnipeetava vabastamise otsustamisel määravaks argumendiks. A V eksimused riskivalemi arvutamisel on korduvad ning oleksid võinud soodustada kinnipeetavate põhjendamatut vabastamist. Eksimused ei ole põhjustatud A V ebapiisavast koolitusest ega vähesest praktikast. Ta osales riskivalemi koolitustel 23.11.2009 ja 09.12.2009 ning peale seda oli ligi kolme kuu vältel koolituse läbi viinud metoodikute kontrolli all. Lisaks osales ta ka 05.05.-07.05.2010 läbi viidud riskihindamise ja iseloomustuse koostamise koolitusel. 02.06.2010 on ta saanud individuaalset nõustamist. Kuna Murru Vanglas olid ka seksuaalkuriteo eest vangistust kandvad kinnipeetavad, siis pidi A V Murru Vanglas töötades omama ka seksuaalkurjategijate riskivalemi arvutamise spetsialiteeti.
  3. Ave Vill palus halduskohtule esitatud kaebuses käskkiri tühistada. Kaebuse põhjendused: 1) VangS § 149 lg 2 sätestab, et distsiplinaarmenetlus algatatakse käskkirjaga, milles määratakse distsiplinaarmenetluse läbiviija ja läbiviimise tähtaeg. Käskkiri tehakse viivitamatult teatavaks vanglaametnikule, kelle suhtes distsiplinaarmenetlus algatati. Kaebajale ei ole distsiplinaarmenetluse algatamise käskkirja (antud 25.01.2011) tutvustatud, mistõttu on karistamise käskkiri õigusvastane. Distsiplinaarmenetluse algatamisest sai kaebaja teada 02.02.2011, mil Tallinna Vangla vangistusosakonna juhataja käskkirja e-kirja teel kontaktisikutele saatis; 2) käskkirjas on välja toodud, et kaebaja osales riskivalemi koolitustel 23.11.2009 ja 09.12.
  4. Kaebaja osales 23.11.2009 koolitusel, kuid tunnistust koolituse läbimise kohta osalejatele ei väljastatud. 09.12.2011 koolitusel kaebaja ei osalenud; 3) kaebaja ei ole oma rikkumist õigustanud, vaid viitas riskivalemi arvutamise juhendmaterjalidele, milles on kirjas, et mõõdikud ei asenda otsust, vaid on abiks otsuse langetamisel; 4) kuigi distsiplinaarmenetlus viidi läbi mitmete ametnike suhtes, karistati vaid kahte ametnikku. Nii õigustati nt K. K karistuse mittemääramist asjaoluga, et tema süü on juhuslik, kuna puutus riskivalemi arvutamisega kokku vaid kaebaja puhkuse ajal. Sellise seisukohaga sallib vastustaja mittenõuetekohast ametiülesannete täimist; 5) põhjendamatu on vastustaja väide kaebaja spetsialiseerumisest. Seda peaks tõendama tunnistus ja suurem koolituste maht. Murru Vangla ei ole spetsialiseerunud seksuaalkurjategijate kinnipidamisele.
  5. Justiitsministeerium palus jätta kaebuse rahuldamata, jäädes käskkirjas toodud seisukohtade juurde. Vastustaja põhilised vastuväited kaebusele: 2

(4)3-11-1203 1) 25.01.2011 käskkirjaga algatati distsiplinaarmenetlus selgitamaks välja, kas vanglate tegevus seksuaalkurjategijatest kinnipeetavate ennetähtaegse vabastamise protsessis kohtutele esitatavate iseloomustuste koostamisel on olnud asjakohane ja vastab õigusaktide nõuetele. Menetlus algatati konkreetsete dokumentide koostamise õiguspärasuse suhtes ning laienes seega kõigile vanglaametnikele. Kõiki ametnikke teavitati käskkirjast 02.02.2011; 2) kaebajale anti menetluse kestel võimalus esitada oma selgitused tema poolt koostatud riskihindamiste ja valemite koostamiste kohta. Kaebajale tutvustati ka distsiplinaarmenetluse kokkuvõtet; 3) vastustaja ei saa tõendada, et kaebaja osales 09.12.2009 toimunud retsidiivsusmõõdikute koolitusel, sest osavõtjate allkirjalehel kaebaja allkiri puudub; 4) 23.03.2008-15.01.2011 paigutati seksuaalkurjategijad ainult Murru Vanglasse. Seda ongi vastustaja silmas pidanud „spetsialiseerumise“ sisustamisel; 5) kaebajat ei ole ebavõrdselt koheldud. Kaebaja oli vangla sisese töökorraldusega määratud riskihindamisi koostama ja riskivalemit arvutama, mistõttu teiste ametnike kokkupuude selle valdkonnaga vähenes. Kaebajale oli pandud suurem vastutus riskihindamise ja – valemite rakendamise üle, sest seksuaalkurjategijate riskihindamisi tegi kuni 01.10.2011 Murru Vanglas kaebaja. 4. Tallinna Halduskohtu 05.07.2012 kohtuotsusega jäeti kaebus rahuldamata. Kohtuotsuse põhjendused: 1) riskivalem võib olla kohtu jaoks mittemääravaks faktoriks kinnipeetava vabastamise otsustamisel, kuid samas peab kohtule esitama tõesed andmed. Ainult kohus saab otsustada, millised dokumendid on otsuse tegemisel määravaks, kuid igal juhul hindab kohus esitatud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, mis eeldab dokumentides sisalduva teabe õigsust, täpsust ja korrektsust. Ebatäpne informatsioon võib kohut eksitada ning selle tulemus võib olla ebaõige otsuse tegemine ning kinnipeetava põhjendamatu vabastamine. Seksuaalkurjategijate riskivalemi arvutamine vastavalt metoodikale on oluline, kuna selle järgi hindab kohus ka riskiprotsenti. Kaebaja, kes on määratud vangla siseselt riskihindamisi koostama ja riskivalemit arvutama, peab seda tegema täpselt ja vigadeta. Kaebajal on võimalik oma tööülesannete täitmisel pöörduda metoodikute poole, mida ta vastustaja kinnitusel on ka korduvalt teinud. Lisaks on Justiitsministeeriumi poolt välja töötatud hindamisjuhis; 2) kohtuistungil väitis kaebaja, et kui riskivalemid on arvutatud, siis salvestatakse need eraldi kausta, kuhu kõigil on juurdepääs ja kus igaüks võib neid muuta. Samas ei osanud kaebaja öelda, kas konkreetsel juhul on andmete muutmist toimunud, kuid leidis, et vastustaja oleks pidanud seda kontrollima. Distsiplinaarmenetluse käigus kaebaja vastavat kahtlust ei tõstatanud. Kohus kogus kaebaja soovil kohtumenetluses eeltoodud kahtlusega seoses täiendavaid tõendeid, mille tulemusel selgus, et kaebaja poolt salvestatud faile ei ole vahepeal muudetud; 3) distsiplinaarmenetlus on läbi viidud piisava põhjalikkusega, sh on kaebajale tagatud ärakuulamisõiguse teostamine. Ebavõrdse kohtlemise väide on tõendamata ja paljasõnaline. Karistuse määramisel ei ole vastustaja väljunud diskretsiooni piiridest ega rikkunud proportsionaalsuse põhimõtet. 3
(4)3-11-1203 MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
  1. A V apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada. Kaebaja leiab, et halduskohus ei ole piisava põhjalikkusega tuvastanud ebavõrdse kohtlemise asjaolu. Õige ei ole kohtu seisukoht, et kaebaja vastav väide on paljasõnaline ja tõendamata. Tuvastati kõigi isikute süü, kes olid riskivalemi valesti arvutanud, kuid karistati vaid kahte isikut, kellest üks oli kaebaja.
  2. Justiitsministeerium palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Kohus ei ole suhtunud ebavõrdse kohtlemise väitesse pealiskaudselt. Otsus, kas ja kuidas rikkujat karistada, on väga individuaalne. Vaidlusaluse otsuse tegemisel on arvestatud nii isikust tulenevaid näitajaid (nt kas tegemist on korduva rikkumisega) kui ka rikkumisest tulenevaid näitajaid (nt rikkumise raskus). RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  3. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ning ei pea vajalikuks neid korrata. Kuna apellatsioonkaebuses on halduskohtu otsusele esitatud vastuväide üksnes ebavõrdse kohtlemise põhimõtte väidetava rikkumisega seoses, siis

§ 197

lg-st 1 tulenevalt ringkonnakohus muudel käskkirja õiguspärasuse aspektidel ei peatu. Ringkonnakohus märgib üksnes, et halduskohtu otsus on tervikuna õiguspärane ja põhjendatud.

  1. Halduskohus on õigesti leidnud, et ebavõrdset kohtlemist ei ole aset leidnud. Ebavõrdse kohtlemise väide ei saa olla üldsõnaline, vaid kaebaja peab viitama, kellega võrreldes on teda ebavõrdselt koheldud. Kaebuses on välja toodud üksnes K. K isik. Teisi isikuid pole nimetatud ka kohtumenetluse kestel. Ringkonnakohus leiab, et vastustaja kaalutlus, mille kohaselt otsustati K. K mitte karistada, sest ta üksnes asendas kaebajat puhkuse ajal ning riskivalemite arvutamine ei kuulunud üldjuhul tema teenistusülesannete hulka, on lubatav. Samuti tuleb silmas pidada, et K. K rikkumine oli ühekordne. Distsiplinaarmenetluse kokkuvõttega tutvudes ongi näha, et karistatud on ainult neid ametnikke, kelle rikkumised olid korduvad ning kellel oleks pidanud olema piisavad kogemused riskivalemite rakendamisel. Seega põhines vastustaja valik, milliseid teenistuskohustusi rikkunud isikuid distsiplinaarkorras karistada, kontrollitavatel ning põhjendatud kriteeriumidel. Tegemist ei olnud ebavõrdse kohtlemisega. Vastustaja kaalutlusõigus distsiplinaarmenetluses hõlmab muu hulgas õigust otsustada, kas rikkumise eest distsiplinaarkaristus määrata või mitte.
  2. Kuna apellatsioonkaebus rahuldamisele ei kuulu, jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud. /allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pikamäe /allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Plaks /allkirjastatud digitaalselt/ Virgo Saarmets 4

(4)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.