← Eesti

3-10-2635/95

Obsah (8)§ 212§ 1§ 108§ 32§ 109§ 21§ 285§ 51

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lilianne Aasma, Virgo Saarmets ja Silvia Truman Otsuse tegemise aeg ja koht 19. veebruar 2013, Tallinn Haldusasja number 3-

§ 212lg 1 teises lauses sätestatud juhul.

3-10-2625 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. Maanteeameti (Põhja Regionaalse Maanteeameti õigusjärglane) liiklusregistri Tallinna büroo 25.08.2010 otsusega nr 10-00826/315 (tl 12) jäeti rahuldamata Swedbank Liising AS 07.07.2010 taotlus sõiduki (laadur-ekskavaator Venieri VF 10.33B, VIN-1 kood 24295) registriandmete muutmiseks seoses omaniku vahetumisega majandus- ja kommunikatsiooniministri 24.08.2004 määruse nr 175 „Mootorsõiduki ja selle haagise registreerimise eeskiri“ § 3 lg 5 ja Vabariigi Valitsuse 21.07.2005 määruse nr 197 „Riikliku liiklusregistri pidamise põhimäärus“ § 7 p 14 alusel. Kuna taotlusele lisatud müügilepingul on sõiduki võõrandajaks märgitud isik, kes ei ole liiklusregistri andmetel sõiduki omanik, on tekkinud kahtlus sõiduki omandiõiguses. Kahtlust suurendab asjaolu, et sõiduki registrijärgne omanik teatas, et ta ei ole antud sõidukit müünud ega selle omandiõigust kolmandatele isikutele muul viisil üle andnud ning sõiduki registrijärgse omaniku seisukoht ei ole otsuse tegemise seisuga muutunud.
  2. Swedbank Liising AS vaie 25.08.2010 otsuse nr 10-00826/315 kehtetuks tunnistamiseks jäeti Maanteeameti 13.09.2010 vaideotsusega nr 1.12-4/10-00407/054 (tl 19-23) rahuldamata.
  3. Swedbank Liising AS palus 08.10.2010 kaebuses (tl 3-7) ja 23.11.2010 kaebuse täienduses (tl 33) tühistada Põhja Regionaalse Maanteeameti liiklusregistri Tallinna büroo 25.08.2010 otsus nr 10-00826/315 ja kohustada vastustajat tegema kaebaja 07.07.2010 taotluse suhtes uus otsus, millega taotlus rahuldada.
  4. Vastustaja palus 16.12.2010 vastuses (tl 41-44) jätta kaebus rahuldamata ja taotles AS DnB Nord Liising kaasamist menetlusse kolmanda isikuna.
  5. Swedbank Liising AS leidis 07.02.2011 seisukohas (tl 62 ja pöördel), et kolmanda isiku menetlusse kaasamine ei ole vajalik, kuna poolte vahel on haldusõiguslik vaidlus ja kaebaja taotluse rahuldamise korral on AS-l DnB Nord Liising võimalik oma tsiviilõiguslike õiguste kaitseks pöörduda kohtusse (nt omandiõiguse tunnustamise hagiga).
  6. Tallinna Halduskohus kaasas 04.03.2011 määrusega (tl 64-66) AS-i DnB Nord Liising menetlusse kolmanda isikuna vastustaja poolel ja andis talle võimaluse vastata kaebusele.
  7. AS DnB Nord Liising vaidles 25.03.2011 vastuses (tl 76-78) kaebusele vastu, palus jätta kaebuse rahuldamata ja tema menetluskulud kaebaja kanda.
  8. Tallinna Halduskohus arutas asja 14.06.2011 kohtuistungil (protokoll tl 96-99) ja andis menetlusosalistele tähtaja kompromissläbirääkimiste pidamiseks. Tallinna Halduskohus andis 27.12.2011 määrusega (tl 113-114) menetlusosalistele võimaluse esitada täiendavaid taotlusi, tõendeid ja lõplikud seisukohad (kohtukõneteesid) hiljemalt 20.01.
  10. Tallinna Halduskohus jättis 05.04.2012 otsusega Swedbank Liising AS kaebuse rahuldamata (resolutsiooni p 1), mõistis kaebajalt vastustaja kasuks välja menetluskulud 1630,51 € (resolutsiooni p 2) ja kolmanda isiku kasuks menetluskulud 1602,88 € (resolutsiooni p 3). Menetluskulude osas märkis kohus, et vastustaja esindajal on esitatud dokumentide kohaselt kulunud kaebusega tutvumisele, asjaolude selgitamisele, suhtlemisele kliendi ja kolmanda isikuga ning tõendite kogumisele 4 tundi; kaebusele kirjaliku vastuse koostamisele 09.12.2010 ja 15.12.2010 on kulunud kokku 6 tundi; kohtuistungiks ettevalmistamisele, kohtuistungil osalemisele, protokolliga tutvumisele ja informatsioonivahetusele poolte ja kliendiga on kulunud 5 tundi. Vastustaja taotleb kaebajalt 1630,51 € menetluskulude väljamõistmist. Kolmanda isiku esindajal on kulunud kaebusele vastuste koostamisele ja täiendamisele, kirjavahetusele kliendi ja kohtuga 8 tundi ja 15 minutit; kohtuistungiks ettevalmistumisele ja sellel 2

(8)3-10-2625 osalemisele ning menetluskulude nimekirja koostamisele on kulunud 2 tundi ja 45 minutit. Kolmas isik taotleb kaebajalt 1602,88 € menetluskulude väljamõistmist. Kaebaja vaidles vastustaja ja kolmanda isiku menetluskulude väljamõistmise taotlustele vastu, leides, et need tuleks jätta vastustaja kanda või vähendada vajaliku ja põhjendatud summani. Arvestades asja keerukust, menetluse pikkust ja asjaolu, et lisaks kohtuistungile võimaldas kohus pooltel jõuda kohtuvälisele kokkuleppele, mis eeldab kompromissläbirääkimisteks ettevalmistumist ja osalemist jms, ei ole vastustaja ega kolmanda isiku poolt nimetatud ajakulu kogu kohtumenetluse vältel ebamõistlikult suur ega põhjendamatu. Menetluskulud, mille väljamõistmist menetlusosalised kaebajalt soovivad, on vajalikud ja põhjendatud. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
  1. Swedbank Liising AS apellatsioonkaebuses paluti tühistada kohtuotsus menetluskulude jaotuse osas, jätta kolmanda isiku menetluskulud tema enda või vastustaja kanda, vähendada vastustaja menetluskulusid põhjendatud ja vajaliku suuruseni, mis saaks olla maksimaalselt 1141,46 €. Alternatiivselt paluti vähendada kaebajalt väljamõistetud menetluskulude suurust põhjendatud ja vajaliku suuruseni, mis saaks vastustaja kasuks olla maksimaalselt 1141,46 € ja kolmanda isiku kasuks maksimaalselt 941,08 €. Menetluskulude nimekirja järgi kandis vastustaja kulusid 1630,51 €, s.h käibemaks 271,75 €. Vastustaja esitas kohtule vastuse 16.12.
  2. Arve nr 20020394 spetsifikatsiooni järgi koostati 09.12.2010 üks vastus, millele kulus 4 tundi, ja 15.12.2010 teine, millele kulus 2 tundi; vastused koostati erinevate advokaatide poolt (KB ja RL), kuid vastustajat esindas ainult Raiko Lipstok (RL). Seega esitas vastustaja väärinfot. Vastustaja menetluskulusid tuleb vähendada ühe vastuse koostamisele kulunud summa võrra ja tema kasuks saaks välja mõista 1369,75 (1630,51 - 260,76) €, s.h käibemaks 228,29 (1369,75 / 6) €.

§ 1lg 3 ja Ts

MS § 174 lg 6 alusel peab avaldaja menetluskuludelt arvestatava käibemaksu hüvitamiseks kinnitama, et ta ei ole käibemaksukohustuslane või ei saa muul põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Kuna vastustaja on maksuameti kodulehel oleva info kohaselt käibemaksukohustuslane, ei saa ta nõuda menetluskuludelt arvestatava käibemaksu hüvitamist. Seega võiks vastustaja kasuks välja mõista maksimaalselt 1141,46 (1369,75 - 228,29) €. Kaebaja ei olnud ega ole ka praegu nõus kolmanda isiku menetlusse kaasamisega, kuna tegemist on haldusõigusliku vaidlusega kaebaja ja vastustaja vahel. Asjas tuli hinnata vastustaja pädevust omandiõiguse hindamisel ja registrikande tegemisest keeldumiseks põhjendatud kahtluse olemasolu. Kuna halduskohus ei saa hinnata omandiõigust, ei olnud kolmanda isiku kaasamine menetlusse vajalik ja tekitas ainult tarbetuid menetluskulusid. Samuti peab kaebajale olema ettenähtav, kui suureks võivad temalt välja mõistetavad menetluskulud kujuneda. Kaebuse esitamisel ei saanud kaebaja mõistliku isikuna ette näha, et menetlusse kaasatakse kolmas isik.

§ 108

lg 11 kohaselt võib kohus jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Kolmanda isiku menetluskulud oleks pidanud jätma vastustaja, kes kolmanda isiku kaasamist taotles, või kolmanda isiku enda kanda. Kui kohus eeltooduga ei nõustu, siis menetluskulude nimekirja järgi kandis kolmas isik kulusid 1602,88 €, s.h käibemaks 267,15 €. Kolmas isik esitas vastuse 25.03.2011. Arve nr 01703-11 spetsifikatsiooni järgi koostati 09.03.2011 üks vastus, millele kulus 3 tundi ja 15 minutit, ning 25.03.2011 teine, millele kulus 4 tundi ja 30 minutit. Seega esitas kolmas isik väärinfot. Kolmanda isiku menetluskulusid tuleb vähendada ühe vastuse koostamisele kulunud summa võrra ja tema kasuks saaks välja mõista 1129,30 (1602,88 - 473,58) €, s.h käibemaks 1129,30 / 6 = 188,22 €.

§ 1lg 3 ja TsMS § 174 lg 6 alusel peab avaldaja menetlusku3

(8)3-10-2625 ludelt arvestatava käibemaksu hüvitamiseks kinnitama, et ta ei ole käibemaksukohustuslane või ei saa muul põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Kuna kolmas isik on maksuameti kodulehel oleva info kohaselt käibemaksukohustuslane, ei saa ta nõuda menetluskuludelt arvestatava käibemaksu hüvitamist. Kaebajalt kolmanda isiku kasuks välja mõistetavate menetluskulude suuruseks võiks olla maksimaalselt 941,08 (1129,30 - 188,22) €. Kuna reaalselt kompromissläbirääkimisi ei peetud, ei toimunud ka nendeks valmistumist ega nendel osalemist. Kaebaja palub vähendada lisaks eeltoodule vastustaja ja kolmanda isiku menetluskulusid mõistliku suuruseni, kuna menetluses toimus ainult üks istung ning nii vastustaja kui ka kolmanda isiku poolt esitati ainult üks sisuline menetlusdokument. Täiendavalt selgitas kaebaja, et juhtis kompromissläbirääkimiste puudumisele tähelepanu põhjusel, et otsusest nähtuvalt arvestas kohus nendega vastustaja menetluskulude põhjendatuks pidamisel. Kaebaja jääb oma seisukoha juurde ka käibemaksu osas, kuid rõhutab, et kui kohus leiab, et vastustaja ei saanud käibemaksu tagasi arvestada, tuleks selles osas jätta apellatsioonimenetluse kulud vastustaja kanda. Kuna vastustaja on käibemaksukohustuslane, võis kaebaja eeldada, et vastustaja saab kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Kaebaja ei tea, kuidas ja mis proportsioonides käib vastustajal käibemaksu arvestus. TsMS § 174 lg 6 järgi oleks vastustaja pidanud seda muud põhjust, mille tõttu ta ei saa käibemaksu tekkinud kuludelt tagasi arvestada, selgitama ja kinnitama juba halduskohtus menetluskulude nimekirjas, kuid ei teinud seda, mistõttu kaebaja esitas apellatsioonkaebuse.

§ 32lg 1 p 5 järgi võis vastustajat menetluses esindada ka tema töötaja või ametnik.

Vaidlus puudutab vastustaja tööprotseduure ja pädevust. Kaebaja võis heauskselt eeldada, et vastustaja (avalike ülesannete täitja) oskab ka kohtumenetluses oma funktsioone ja pädevust ise, ilma välisõigusabita selgitada ning kaebajal ei teki sellest, et soovib avalike ülesannete täitja kohustuste ja pädevuse täpsemat selgitamist, täiendavaid ettearvamatuid menetluskulusid. Seega on vastustaja poolt advokaadi palkamine pahauskne ja vastustaja menetluskulusid tuleb

§ 109lg 6 kohaselt vähemalt vähendada.

31.01.2013 taotles kaebaja vastustajalt 15,97 € riigilõivu välja mõistmist. 11. Vastustaja palus vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Kaebaja vaidlustab menetluskulud vastustajat esindanud advokaadibüroo 17.12.2010 arvel nr 20020394 kuupäeva 15.12.2010 järel oleva 4080 EEK (260,76 €) ulatuses ja põhimõtteliselt aktsepteerib 1141,46 € väljamõistmist. Arved ei sisalda tasu kompromissläbirääkimiste pidamise eest. On arusaamatu, miks tuleks läbirääkimiste mittetoimumise tõttu vähendada kulusid, mis ei oma läbirääkimistega seost. 14.06.2011 kohtuistungil kutsus kohus üles kaebajat ja kolmandat isikut otsima kompromisslahendusi, mida nad lubasid ka teha. Kuna kompromissi ei otsitud ja sellest kohut ei teavitatud, pidi vastustaja esitama kompromissi kohta 19.03.2012 vastuse kohtunõudele. Vastustaja menetluskulude taotlus ei sisalda kohtunõudega tutvumise ja sellele vastuse koostamise õigusabikulu. Seega olid vastustaja kulud kaebajalt väljamõistetud summast suuremad, mistõttu vastustaja palub kohtu poolt väljamõistetud kulusid enam mitte vähendada ja leiab, et kaebajalt välja mõistetud kulud ongi mõistlikud kulud. Initsiaalid KB arvel tähendavad, et advokaadibüroo jurist KB valmistas 08.12.2010 ja 09.12.2010 vastuse ette, ning initsiaalid RL tähendavad, et 15.12.2010 vaatas vandeadvokaat RL vastuse üle ja tegi oma täiendused. Vastust allkirjastanud vandeadvokaadi töö hõlmas töö kliendilt vastu võtmist, kaebuse ja selle lisade analüüsi, vastuse ettevalmistanud juristile tööülesande selgitamist, vastuse ja vastuse lisade ülevaatamist, vastuse sisu koos lisadega kliendiga kooskõlastamist ja kohtule saatmist. K B ja R L kulutasid töö peale kokku 10 tundi ja töö keskmiseks tunnihindeks ilma käibemaksuta kujunes 1276 krooni. Nii madal hind sai 4

(8)3-10-2625 võimalikuks tööjaotuse tõttu. Vastus kaebusele esitati 16.12.2010. See on tavapärane, et ühte dokumenti koostatakse mitme päeva jooksul. Vastustaja ei pea usutavaks, et kaebaja ka tegelikult kahe erineva kohtudokumendi eest arve esitamist kahtlustas. Kaebaja kahtlusest võiks mingi moel aru saada, kui tema poolt etteheidetav 2 töötundi oleks arve kohaselt teostatud kuupäevaliselt hiljem, kui vastav vastus kohtule esitati. Nii see aga polnud. Kaebajalt mõisteti välja käibemaks 271,75 € (arve nr 20020394 - 163,10 € ja arve nr 2021350 - 108,65 €). Selleks, et riigiasutus saaks konkreetselt kulutuselt sisendkäibemaksu maha arvata: peab ta olema registreeritud käibemaksukohustuslasena tavakorras
(1)ja kulutus peab olema otseselt seotud tema maksustatava käibega
(2). Riigi-, valla- ja linnaasutuse tegevus loetakse ettevõtluseks ja sellest saab tekkida käive ainult siis, kui see kujutab endast EL käibemaksudirektiivi 2006/112/EÜ I lisas nimetatud majandustegevust või selliseid tehinguid, mida saavad teha ka eraõiguslikud maksukohustuslased ja mille maksustamata jätmine mõjutaks oluliselt konkurentsi. Liiklusregistrikannete tegemine ei kuulu direktiivi I lisas nimetatu hulka ja liiklusregistri kandeid tehes ei paku vastustaja ka ühelegi eraõiguslikule isikule konkurentsi. Kui riigiasutus esitab arve teenuse kohta, mida osutades ta täidab riigi funktsiooni ja ei konkureeri eraõiguslike isikutega, ei ole see ettevõtlus ja seda teenust käibemaksuga ei maksustata. Kuna antud kohtuvaidluses vastustajale osutatud õigusabi ei ole seotud tema maksustatava käibega, ei saa vastustaja tasutud õigusabikuludelt arvestatud käibemaksu tagasi arvestada. Järelikult kuulub vastustaja poolt tasutud õigusabikuludelt arvestatud tasutud käibemaks koos õigusabikuludega kaebaja poolt hüvitamisele. Kui vastustaja kaebajat sõiduki omanikuna ei registreerinud, alustas kaebaja kohtuvaidlust vastustaja vastu, selle asemel, et vaielda sõiduki omandiõiguse küsimuses kolmanda isikuga. Vastustaja ei mõista, kuidas kohus saanuks kohustada vastustajat sõiduki omaniku registriandmeid muutma ilma sõiduki registrijärgset omanikku menetlusse kaasamata. Arusaamatu on ka taotlus panna kolmanda isiku menetluskulud vastustaja kanda. Nii otsuse tegemise ajal kehtinud

§ 108

lg 8 kui ka menetluskulude kandmise ajal kehtinud

92 lg 7 kohaselt hüvitab kolmanda isiku menetluskulud tema vastaspool ehk kaebaja ja juhul kui vastaspool neid hüvitama ei pea, siis kolmas isik ise, mitte aga temaga nn ühel poolel vaidlev pool. Täiendavalt selgitas vastustaja, et pole teinud kulutusi kompromissläbirääkimistele. Vastustaja järeldas kohtunõudest, et kaebaja ei teavitanud kohut kompromissi mittesaavutamisest. Advokaadibüroo arve nr 20020394 kohaselt ei kulunud vastuse koostamiseks mitte 6 tundi (nagu väidab kaebaja), vaid 10 tundi. Asjas oli vastustajal vaid üks lepinguline esindaja ja kokkuhoid kliendile saavutati töökorraldusega. Vastustaja selgitas, et tal ei teki maksustatavat käivet liiklusregistri kannete tegemisel. Käesoleva vaidluse tekkides ei kuulunud Põhja Regionaalne Maanteeamet, kus puudus juristi ametikoht, Maanteeameti koosseisu. Tegemist oli eraldi asutustega ja polnud võimalik kasutada teise asutuse juristi. Reformi tulemusena on moodustatud Maanteeameti Põhja Regioon, mis kuulub Maanteeameti koosseisu. 31.01.2013 esitas vastustaja 782,28 € apellatsioonimenetluse kulude väljamõistmise taotluse ja kulude kandmist tõendavad dokumendid. 12. Kolmanda isiku vastuses paluti jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Kaebaja eesmärk oli kolmandast isikust nö mööda minna ja registrikande vaidlustamise kaudu lahendada vaidlus omandiõiguse üle, kaasamata registrijärgset omanikku. Omandiõiguse üle peetavad vaidlused lahendatakse üldkohtus, mistõttu kaebaja käitumine on hea usu põhimõttega vastuolus, kaebus oli perspektiivitu ja seetõttu

§ 108lg 11 ei kohaldu.

Kolmanda isiku tahe kompromissi sõlmimiseks nähtub 25.03.2011 menetlusdokumendi p-st 2.2.1 ja 14.06.2011 kohtuistungi protokollist. Analoogselt TsMS § 162 lg-le 4 ei piisa

(8)3-10-2625 § 108 lg 11 kohaldamiseks üksnes ebaõiglusest või ebamõistlikkusest. Tegemist on kõrgendatud standardiga, mille järgi peab olema äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik kohtukulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti. Kolmas isik ega vastustaja ei ole süüdi selles, et kaebaja üritas lahendada omandiõiguse küsimust registrikande vaidlustamise kaudu. Kaebaja ei kasutanud

§ 21

lg-s 3 sätestatud kolmanda isiku kaasamise määruse vaidlustamise võimalust ja minetas õiguse kohtule ette heita kolmanda isiku kaasamist. Kohus kaasas kolmanda isiku 04.03.2011 määrusega õigesti menetlusse ja palus esitada seisukoha hiljemalt 25.03.

  1. Lepingulised esindajad koostasid 09.03.2011 olemasolevatele andmetele tuginedes esialgse vastuse projekti ja andsid õigusliku hinnangu vaidlusele. Seejärel kogus klient esindajate juhiste järgi täiendavaid tõendeid, kontakteerus asjaga seotud isikutega, misjärel lõpetati 25.03.2011 vastuse projekti täiendamine. Vaidluse asjaolude ja poolte varem esitatud seisukohtadega tutvumisele, oma seisukoha kujundamisele, tõendite kogumisele ja vastuse koostamisele kulunud 7 tundi 45 minutit on kolmanda isiku arvates mõistlik kulu. Kolmas isik on ühes menetlusdokumendis esitanud kõik tõendid ja seisukohad, vältides tulevikus tehtavaid kulutusi (nt täiendavate seisukohtade esitamine, kohtukõne teeside koostamine). Kolmas isik esitas 11.02.2013 apellatsioonimenetluse kulude väljamõistmise taotluse ja kulude summas 232,74 € kandmist tõendavad dokumendid. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  2. Ringkonnakohtus käib vaidlus menetluskulude jaotuse, kaebajalt vastustaja ja kolmanda isiku kasuks välja mõistetud menetluskulude suuruse ja põhjendatuse üle. I
  3. Halduskohus mõistis kaebajalt kehtiva

§ 108

lg 1 ja § 109 lg 6 alusel vastustaja ja kolmanda isiku kasuks välja varasema halduskohtumenetluse seadustiku (

v.r) kehtivusajal kantud menetluskulud. Alates 1. jaanuarist 2012 kehtiva

§ 285

lg 1 kohaselt kohaldatakse enne selle seadustiku jõustumist tehtud menetlustoimingute korral menetluskulude jaotusele ja nende väljamõistmisele seni kehtinud halduskohtumenetluse seadustikus sätestatut. Samas ei saanud see viia asjas ebaõige otsuse tegemisele, sest asjas kohaldamisele kuuluvad sätted ei ole sisuliselt muutunud. Nii

v.r § 92 lg 1 kui ka

§ 108lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kolmanda isiku menetluskulud hüvitab tema poole vastaspool samade reeglite järgi kui (nagu) poolele (

v.r § 92 lg 7 esimene lause;

§ 108lg 8 esimene lause).

Kohus mõistab välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud (

v.r § 93 lg 5;

§ 109lg 6).

II 15. Erinevalt halduskohtust leiab ringkonnakohus, et kaebajalt vastustaja välise õigusabi kasutamisest tulenenud menetluskulude väljamõistmine ei ole käesolevas asjas põhjendatud. Riigikohtu halduskolleegium on korduvalt rõhutanud, et halduskohtumenetluses kantud haldusvälise õigusabi teenuse kulude väljamõistmine haldusorganile on põhjendatud, kui kohtuasjas vaieldavad küsimused on väljaspool haldusorgani igapäevast põhitegevust (vt 21.06.2012 otsus nr 3-3-1-26-12, p 29; 27.10.2011 otsus nr 3-3-1-53-11, p 31; 19.06.2007 otsus nr 3-3-1-24-07, p 16; 10.05.2001 määrus nr 3-3-1-11-01; 05.10.2005 otsus nr 3-3-1-4805; 14.05.2007 otsus nr 3-3-1-16-07). Haldusorgan võib välist õigusabi kasutada, kuid peab arvestama, et kui tegemist on haldusorgani põhitegevusega seotud vaidlusega, siis võivad tema menetluskulud jääda tema enda kanda ka kaebuse põhjendamatuse korral (vt 06.11.2007 otsus nr 3-3-1-52-07, p 10). Haldusorgani kasuks menetluskulude väljamõistmise võimalikkus on piiratud mitme tingimusega, nagu näiteks välise õigusabi vajalikkus haldusorgani jaoks, 6

(8)3-10-2625 kooskõla proportsionaalsuse põhimõttega, haldusorgani enda ametnike või töötajate kvalifikatsioon, kaebuse esitaja majanduslik olukord jne (vt 26.04.2010 otsus nr 3-3-1-9-10, p-d 15 ja 17; 14.01.2009 otsus nr 3-3-1-62-08, p 15; 14.05.2007 otsus nr 3-3-31-16-07, p 13; 15.10.2004 otsus nr 3-3-1-49-04, p 10). Menetluskulude jagamisel võib arvestada ka muid kaalukaid ja erandlikke asjaolusid, näiteks kaebaja pahatahtlikkust või vaidlusaluse küsimuse erilist tähendust õiguskorras (vt 15.11.2007 otsus nr 3-3-1-58-07, p 13).
  1. Seega ei ole haldusorganil keelatud kasutada halduskohtumenetluses välist õigusabi, kuid kohtuasi peab olema reeglina haldusorgani igapäevase põhitegevuse raamidest väljuv, et oleks õigustatud kantud haldusvälise õigusabi teenuse kulude väljamõistmine kaebajalt. Vastustajale kaebaja taotluse lahendamise ajal kehtinud õigusaktidega pandud ülesannete täitmisest tekkinud vaidlusi ei ole alust pidada vastustaja põhitegevuse raamidest väljuvaks. Majandus- ja kommunikatsiooniministri 26.05.2009 määrusega nr 57 kinnitatud Põhja Regionaalse Maanteeameti põhimääruse § 9 määratles vastustaja põhiülesanded ja § 10 nägi ette ameti tegevused põhiüleannete täitmiseks, milleks p 15 kohaselt oli riikliku liiklusregistri pidamine. Vabariigi Valitsuse 21.07.2005 määruse nr 197 „Riikliku liiklusregistri pidamise põhimäärus“ § 4 kohaselt oli vastustaja registri volitatud töötleja, kelle ülesandeks oli andmete registrisse kandmine ja andmetes muudatuste tegemine. Põhimääruse § 15 lg 2 nägi ette volitatud töötleja õiguse keelduda toimingu tegemisest registrisse, kui ta avastab taotleja esitatud andmetes puudusi või kui andmed on ebaõiged. Ka majandus- ja kommunikatsiooniministri 24.08.2004 määruse nr 175 „Mootorsõiduki ja selle haagise registreerimise eeskiri“ § 3 lg 5 sätestas, et registrikannet ei teostata, kui tekib kahtlus, et dokument või selles sisalduv kanne on võltsitud või ebaõige. Kuivõrd vastustaja ülesandeks on liiklusregistri pidamine ja registrisse kantud andmete muutmise toimingute tegemine, ei väljunud käesolev kohtuasi vastustaja igapäevase põhitegevuse raamidest. Käesoleva kohtumenetluse asjaolud ei ole ka sedavõrd erilised, et esineks erandlik põhjus vastustaja kantud õigusabikulude väljamõistmiseks kaebajalt.
  2. Vastustaja selgitas nii haldus- kui ringkonnakohtus, et Põhja Regionaalses Maanteeametis puudus vaidluse tekkides juristi ametikoht. Nagu ringkonnakohus eespool leidis, ei välju käesolev vaidlus vastustaja igapäevase põhitegevuse raamidest. Ringkonnakohtu arvates ei ole asi ka materiaal- ega menetlusõiguslikult sedavõrd keerukas, et teised ametnikud peale juristi ei oleks ilmselgelt olnud suutelised halduskohtus vaidlustatud toimingu tegemisest keeldumise aluseks olnud asjaolusid ja kaalutlusi / põhjendusi esitama.
  3. Tulenevalt eeltoodust tühistab ringkonnakohus halduskohtu otsuse kaebajalt vastustaja menetluskulude väljamõistmise osas ja teeb selles osas uue otsuse, millega jätab vastustaja halduskohtus kantud menetluskulud tema enda kanda. III
  4. Kolmas isik märgib õigesti, et kuna kaebaja ei kasutanud võimalust esitada kolmanda isiku menetlusse kaasamise määruse peale ringkonnakohtule määruskaebust, kuigi sellise võimaluse sätestas

v. r § 14 lg 41 ja näeb ette kaebaja viidatud

§ 21

lg 3 ning määruse peale edasikaebamise korda selgitas halduskohus 04.03.2011 kolmanda isiku kaasamise määruses (tl 64), siis minetas kaebaja õiguse heita halduskohtule ette kolmanda isiku mittevajalikku menetlusse kaasamist ning sellest tulenevalt ka kaebajale tarbetute ja ettenägematute kulude tekkimist. 20. Haldusasja materjalidest nähtub, et kolmanda isiku lepingulised esindajad vandeadvokaat Indrek Leppik ja advokaat Martti Peetsalu esitasid 25.03.2011 halduskohtule vastuse kaebusele koos lisadega (tl 75-82 pöördel), I. Leppik esindas kolmandat isikut kohtuistungil 14.06.2011 1 tund ja 15 minutit (protokoll tl 96-99); 20.01.2012 esitas M. Peetsalu 7

(8)3-10-2625 menetluskulude nimekirja koos kulude kandmist tõendavate dokumentidega (tl 135-140). Kolmanda isiku poolt vaidluse asjaolude ja poolte varem esitatud seisukohtadega tutvumisele, oma seisukoha kujundamisele, tõendite kogumisele ja vastuse koostamisele kulunud 7 tundi 45 minutit on ka ringkonnakohtu arvates mõistlik aeg. Asjaolu, et kolmas isik on esitanud kaebusele ühe vastuse, mida 31.03.2011 arve nr 017-03-11 spetsifikatsiooni (tl 137 ja pöördel) kohaselt on koostatud 09.03.2011 ja 25.03.2011, ei anna alust teha kolmandale isikule etteheiteid väärinfo esitamise kohta ega menetluskulude vähendamiseks. 21. Põhjendatud ei ole ka kaebaja TsMS § 174 lg-le 6 tuginev väide, nagu ei saaks kolmas isik nõuda menetluskuludelt arvestatava käibemaksu hüvitamist. Riigikohtu halduskolleegium selgitas 19.12.2012 otsuse nr 3-3-1-54-12 p-s 21, et 1. jaanuarist 2012 jõustunud

ei näe ette TsMS § 174 lg 6 kohaldamist halduskohtumenetluses ning märkis, et kuna halduskohtumenetluse varasem regulatsioon menetluskulude osas oli piisav, puudub vajadus ka enne

  1. jaanuari 2012 kantud menetluskulude väljamõistmisel tsiviilkohtumenetluse sätete (sh TsMS § 174 lg 6) kohaldamiseks. Kolleegium pidas otsuse ps 22 jätkuvalt halduskohtumenetluses kohaldatavaks kolleegiumi 15.11.2007 otsuse nr 3-3-158-07, p-des 15 ja 16 toodud seisukohta, et menetluskulu tuleb välja mõista koos arvel märgitud käibemaksuga. Kolleegium leidis, et halduskohus ei saa kohtuasja läbivaatamisel võtta siduvat seisukohta selles, kas menetluskulu kandnud isikul on õigus sisendkäibemaksu täielikult või osaliselt maha arvata. Kui ettevõtjale mõistetakse välja menetluskulud koos käibemaksuga, siis peab ta vastavalt KMS § 29 lg-le 7 korrigeerima varem maha arvatud sisendkäibemaksu. Sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse tuvastamiseks tuleb välja selgitada isiku kogu majandustegevus. Lisaks märkis kolleegium: „Kuna lõplik ümberarvestus tehakse alles aasta lõpus, ei ole enne võimalik kindlaks määrata, kui suures osas on menetlusosaline tegelikult saanud sisendkäibemaksu maha arvata. Võib juhtuda, et alles pärast kohtuprotsessi tekib ettevõtjal maksuvaba käive, mis aasta lõpus vähendab õigusabikulult maha arvatud sisendkäibemaksu.“
  2. Eeltoodud põhjendustel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata kaebajalt kolmanda isiku kasuks menetluskulude väljamõistmise osas. IV
  3. Apellatsioonimenetluses taotles kaebaja vastustajalt 15,97 euro riigilõivu väljamõistmist. Arvestades apellatsioonkaebuse pooles ulatuses rahuldamist, tuleb vastustajalt

§ 108lg 2 alusel välja mõista kaebaja kasuks pool tasutud riigilõivust 7,98 eurot.

  1. Kuna ringkonnakohus asus seisukohale, et kaebajalt vastustaja välise õigusabi kasutamisest tulenenud menetluskulude väljamõistmine ei ole käesolevas asjas põhjendatud, jäävad ka vastustaja apellatsioonimenetluse kulud tema enda kanda.
  2. Kolmas isik esitas apellatsioonimenetluse kulude väljamõistmise taotluse ja kulude kandmist tõendavad dokumendid 11.02.
  3. Vastavalt Tallinna Ringkonnakohtu 07.01.2013 määruse resolutsiooni p-le 2 võis esitada kohtule avaldusi ja seisukohti kuni 11.02.2013, kuid uusi asjaolusid ja taotlusi sisalduv avaldus tuli esitada selliselt, et selle saaks edastada teistele menetlusosalistele vähemalt seitse päeva enne eelviidatud tähtaja lõppu, nagu näeb ette ka

§ 51lg 3.

Seega on menetluskulude taotlus esitatud pärast kohtu määratud tähaaja möödumist ja kolmanda isiku apellatsioonimenetluse kulud jäävad tema enda kanda. Lilianne Aasma /allkirjastatud digitaalselt/ Virgo Saarmets /allkirjastatud digitaalselt/ Silvia Truman /allkirjastatud digitaalselt/ 8

(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.