KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtukoosseis Kohtunik Sirje Õunpuu Otsuse tegemise aeg ja koht 11. veebruar 2013.a, Tallinn, Tartu mnt kohtumaja Tsiviilasja number 2-12-16402 Ts

§-d 96 ja 97) on vanemad kohustatud andma ülalpidamist oma alaealisele lapsele. Vastavalt

§-le 99 määratakse ülalpidamise ulatus kindlaks lapse vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes.

§ 100

lg-d 1 ja 2 sätestavad, et ülalpidamist antakse üldjuhul raha perioodilise maksmisega (elatis) ning alaealise lapse vanem täidab lapse ülalpidamise kohustust elatise maksmise teel eeskätt juhul, kui ta ei ela lapsega koos või kui ta ei osale lapse kasvatamises. Ülalpidamise kindlaksmääramisel arvestatakse lapse kõiki eluvajadusi, sealhulgas tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi, samuti tema kasvatamise kulutusi, kusjuures igakuine elatis ühele lapsele ei või olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Hageja taotleb elatise väljamõistmist suuruses 250 eurot kuus. Leiab, et lapse ülalpidamiseks kulub kuus 500 eurot, selle summa hulka ei arvesta ta kommunaalkulusid (t.l.128). Kostja leiab, et väikese lapse ülalpidamise kulutused peaksid olema märgatavalt väiksemad ja näidatud kulutused on hageja poolt ülepaisutatud. Kostja on nõus maksma lapse ülalpidamiseks 160 eurot igakuiselt ning soovib lapsele teha täiendavaid kulutusi osaledes lapse kasvatamisel. Kulutuste tõendamiseks on hageja esitanud perearsti tõendi 11.05.2012.a., mille kohaselt lapsele on määratud ravimassaaži koos ujumisega 10 korda (t.l.17). Massaaži eest on hageja tasunud 150 eurot (t.l.18). On esitatud kommunaalkulude arved jaanuarist märtsini 2012 (t.l.8-13) s.o. talvekuude eest. Samas on hageja loobunud nende kulude arvamisest lapsele tehtavate kulutuste hulka. Suures koguses esitatud apteegikaupade maksekviitungid jätab kohus arvestamata kulutuste hindamisel ja nõustub kostja vastuväitega, et valdav osa kviitungeid on väljastatud apteegi poolt, kus hageja töötab. Ravimite ja teiste kaupade maksekviitungid ei tõenda hageja vajaduste rahuldamist. Kohus leiab, et 1-aastase lapse ülalpidamiskulutused kuus saavad olla väiksemad hageja poolt näidatud 500 eurost. Lapse mõlemad vanemad töötavad ja omavad sissetulekut. Kostja on kinnitanud oma soovi teha peale elatise väljamõistmist lapsele veel täiendavaid kulutusi. Kostja lubadused on tõsiseltvõetavad, sest kostja senine käitumine näitab, et vaatamata lapse ema vastuseisule on ta püüdnud last rahaliselt toetada ja ostnud lapsele asju. Toodud asjaolusid arvestades peab kohus mõistlikuks määrata väljamõistetava elatise suuruseks 160 eurot kuus. 4

§ 108

kohaselt võib õigustatud isik nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist ja kohustuse täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju hüvitamist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatishagi kohtule esitamist. Kostja konto väljavõttest (t.l. 54) nähtub, et nii enne kui pärast lapse sündi on kostja kandnud JN arvele korduvalt rahalisi vahendeid, viimane on need tagastanud ja viimane summa (300 eur) on DD tagastatud seoses JN arve sulgemisega 03.10.2011.a.. Nimetatud asjaolu ei vaidlusta ka hageja esindaja, kuid oma käitumist selgitada ei soovi. Kostja on esitanud kohtule tema saadetud sms sõnumid, milles palub JN teatada enda pangakonto andmed, et ta saaks poja ülalpidamiseks sellele raha kanda. Kohtuistungil on JN kinnitanud, et sõnumid on saadetud tema telefonile, kuid ta ei ole neid lugenud. Samas on eelnevalt väitnud, et sõnumid ei olnud arusaadavad ja sisaldasid ähvardusi. Kostja on esitanud kohtule tõendid (t.l.74, 75, 126), millest nähtub, et ta on avanud pangas lapse nimele konto 05.09.2012.a. ning kandnud sellele kontole rahalisi vahendeid. Seisuga 19.01.2013.a. on NF arvel rahalisi vahendeid 2000 eurot, mille isa on lapse arvele kandnud lapse ülalpidamiskulutusteks, lapse ema neid kasutanud ei ole. Kostja väitel on ta pakkunud lapse emale raha ka lapsega kokkusaamistel, kuid viimane on alati keeldunud, väites, et laps ei vaja midagi, tal on kõik olemas. Hageja esindaja kostja nimetatud väiteid vaidlustanud ei ole. Eeltooduga on tõendatud, et DD on soovinud täita oma vanema kohustusi poja NF suhtes nii enne kui ka pärast lapse sündimist. Reaalset osalemist lapse ülalpidamises ja kasvatamises on takistanud lapse ema JN, kes keeldus kostjat lapse isana tunnistamast ja jätkuvalt on keeldunud lapse isalt vastu võtmast nii raha kui ka lapsele ostetud asju. Oma kohustuste täitmiseks on DD kasutanud ära kõik võimalused: on kohtu kaudu tuvastanud oma isaduse kulutades selleks olulisi materiaalseid vahendeid, on ostnud lapsele asju, mida kasutas lapsega koosolemise ajal, on kandnud lapse ema arvele raha ja JN keeldumisel oma arvelduskonto avaldamisest avanud lapsele pangas arve, kuhu kandnud lapse ülalpidamiseks rahalisi vahendeid. Eelnimetatud põhjusel ei ole hagejal õigust nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist tagasiulatuvalt. Kohus on seisukohal, et antud juhul on võimalik kohaldada VÕS § 119 sätteid, mis puudutavad vastuvõtuviivitust. Nimetatud paragrahvi lg 1 kohaselt võlausaldaja satub vastuvõtuviivitusse, kui võlgnik ei saa täita oma kohustust võlausaldajast tuleneva asjaolu tõttu, eelkõige, kui võlausaldaja ei võta õigustamatult vastu talle tegelikult pakutud kohustuse kohast täitmist või keeldub õigustamatult kohustuse täitmisest, milleta võlgnik ei saa oma kohustust täita, lg 2 kohaselt nimetatud juhul vastutab võlgnik oma kohustuse rikkumise eest üksnes juhul, kui ta põhjustas selle tahtlikult või raske hooletuse tõttu. Nimetatud asjaolusid kohus tuvastanud ei ole. Kohus arvestab kostja väiteid, et ta on lapsele vankri, riiete, mänguasjade jms ostmisel kulutanud ca 1000 eur, lisaks on tõendatud, et lapse arvele (mille käsutamise õigus on JN ) on kostja kandnud 2000 eur. Seega on kostja osalenud lapse 17 elukuu jooksul lapse ülalpidamises vähemalt 3000 euro ulatuses e. (3000:17) 176 eur ulatuses kuus. Kohus peab seda piisavaks ja leiab, et elatis tuleb välja mõista alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kohtuistungil hageja esindaja lubas hakata kasutama lapse arvele kantud raha. DD ja JN ühine poeg FN, kes on 1a 5 kuu vanune, elab koos emaga. Isal on probleeme lapsega suhtlemises, sest lapse ema, vaid talle teadaolevatel põhjustel, on püüdnud poja elust isa välja jätta. Maardu Linnavalitsuse lastekaitsetöötajate kaasabil sai DD võimaluse elementaarseteks kontaktideks lapsega. Kuna laps algselt isa võõrastas, siis DD palus JN kaasabi, et alustada lapsega suhtlemist ühiselt. Lapse ema sellest ettepanekust keeldus. 5

) § 143 lg 1 kohaselt on lapsel õigus isiklikult suhelda mõlema vanemaga. Mõlemal vanemal on kohustus ja õigus suhelda lapsega isiklikult. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt peab vanem hoiduma tegevusest, mis kahjustab lapse suhet teise vanemaga või raskendab lapse kasvatamist. Kohus leiab, et kuna JN ja DD ei ole seni saanud kokkuleppele, kuidas korraldada nende ühise poja F suhtlemist isaga, tuleb suhtlemiskord kindlaks määrata kohtu poolt. Korra kindlaksmääramisel arvestab kohus järgmiste asjaoludega: - - - - - Laps elab emaga ja on isaga saanud suhelda erineva sagedusega päevadel, kokkulepitud tundide jooksul. Suhtlemise tulemusena laps oma isa tunneb ja on temaga harjunud. DD oskab arvestada lapse huvidega : algselt soovis ta lapsega ööpäevaringseid kohtumisi, kuid lapse huvides loobus oma soovist, leidis, et laps on selleks liiga väike ja harjunud magama oma kodus ema juuresolemisel. Nõustub asendama pühapäevased kohtumised laupäevastega, seda lapse ema soovil. DD soovib kohtuda pojaga iga kolmapäeva pärastlõunal kell 15-19 ja laupäeval kell 10 –

1. JN väitel on lapse päevane uneaeg kella 12-15 vahel ja õhtune magamaminek 20.
2. Ta ei soovi lapse kohtumist isaga nädala sees ja ka nädalavahetusel võiks piirduda vaid poole päevaga. Soovib last enne magama panekut rinnaga toita. Maardu Linnavalitsus on asunud seisukohale, et lapse isa DD on näidanud, et ta soovib oma poja kasvatamisest osa võtta, nii moraalselt kui materiaalselt. On ostnud lapsevankri ja riideid, samuti käinud kahel korral psühholoogi vastuvõtul. JN spetsialisti poole pöördumist vajalikuks ei pidanud. Lapse tutvumine isa ja tema perega ning uue elusituatsiooniga kohanemine peaks toimuma järk-järgult s.t. ca poole aasta vältel kestusega kuni neli tundi korraga (t.l.116-117). Lasnamäe LOV lastekaitsespetsialisti hinnangul DD elukohas aadressil XXX vastavad elamistingimused lapse vajadustele. Lapsele on mänguasjad, vanker ja ka turvatool lapse autos sõidutamiseks. Lapsele on võimalused lõunauinaku tegemiseks (t.l. 133). Kohus arvestades eeltoodut ja kõigi menetlusosaliste seisukohti leiab, et laps võiks isaga kohtuda igal kolmapäeval pärast lõunast ärkamist nelja tunni jooksul, samuti igal laupäeval alates kella 10.00 kuni 19.
3. Kohus ei arvesta ema vastuväiteid rinnaga toitmise vajaduse osas. Seda põhjusel, et juba 20.07.2012.a. on hageja väitnud, et laps ei toitu ainult emapiimast (t.l.57). Samuti ei ole antud asjaolu saanud ka takistuseks ema töötamisele. Kohus leiab, et vajadusel on võimalik rinnapiim pudelis lapsele kaasa anda. DD võtab lapse tema alalisest elukohast ja toimetab lapse tagasi kohtuotsusega määratud või vanemate poolt kokkulepitud ajal. Selline lapse ja isa suhtlemiskord on mõistlik kehtestada vähemalt üheks aastaks. On võimalik, et aasta pärast lapse vanemad ei vaja enam kohtu sekkumist ja suudavad lapse suhtlemise isaga kokku leppida lähtudes lapse huvidest. Vajadusel on võimalik kummalgi vanemal lepitusmenetluse korras uuesti pöörduda kohtu poole teistsuguse suhtlemiskorra kehtestamiseks või jätkata suhtlemist senise korra kohaselt. 6