elts, OÜ Metlin ja MTÜ Kasari
elts ühine kaebus keskkonnaministri kohustamiseks korraldama kaebajate kasutuses olevad jahipiirkonnad, koostama jahimaakorralduskavad, need kinnitama ja andma kaebajate jahipiirkondi kinnitavad üldkorraldused hiljemalt 6 kuu jooksul, arvates kohtuotsuse jõustumisest; Keskkonnaameti keelamiseks anda haldusakti või teha toimingut, millega loetakse kaebajate jahipiirkondade kasutusõiguse load kehtetuks või õigusvastaseks põhjusel, et 01.03.2013 möödub
§-s 65 sätestatud tähtaeg; keskkonnaministri keelamiseks kaebajate jahipiirkondade moodustamise üldkorraldus (keskkonnaministri 14.06.2001 määruse nr 32) kehtetuks tunnistada või tuvastada tühisus, põhjendusega, mis tugineb jahipiirkonna moodustamata jätmisele ja/või jahimaa korraldamata jätmisele või muudele
§-s 65 sätestatud kohustuse täitmata jätmise tõttu tekkinud asjaoludele või õigustele. Menetlusosalised Kaebajad — MTÜ Noarootsi Jahimeeste Selts, MTÜ Haapsalu
elts, OÜ Metlin ja MTÜ Kasari
elts, esindaja vandeadvokaat Tarmo Peterson; eeldatud vastustajad Keskkonnaamet. — Keskkonnaministeerium ja Menetlustoiming Kaebuse tagastamine Resolutsioon 1. Tagastada MTÜ Noarootsi Jahimeeste Selts, MTÜ Haapsalu
elts, OÜ Metlin ja MTÜ Kasari
elts ühine kaebus.
elts, OÜ Metlin ja MTÜ Kasari
elts Tallinna Halduskohtule ühise kaebuse keskkonnaministri kohustamiseks korraldama kaebajate kasutuses olevad jahipiirkonnad, koostama jahimaakorralduskavad, need kinnitama ja andma kaebajate jahipiirkondi kinnitavad üldkorraldused (määrused) mõistliku aja jooksul, kuid hiljemalt 6 kuu jooksul, arvates kohtuotsuse jõustumisest; Keskkonnaameti keelamiseks anda haldusakti või teha toimingut, millega loetakse kaebajate jahipiirkondade kasutusõiguse load kehtetuks või õigusvastaseks põhjusel, et 01.03.2013 möödub
§-s 65 sätestatud tähtaeg; keskkonnaministri keelamiseks kaebajate jahipiirkondade moodustamise üldkorraldus (keskkonnaministri 14.06.2001 määruse nr 32) kehtetuks tunnistada või tuvastada tühisus, põhjendusega, mis tugineb jahipiirkonna moodustamata jätmisele ja/või jahimaa korraldamata jätmisele või muudele
§-s 65 sätestatud kohustuse täitmata jätmise tõttu tekkinud asjaoludele või õigustele. Kaebuse materjalidest nähtuvalt on kaebajad Läänemaal asuvate jahipiirkondade kasutajad vastavalt riigi poolt väljastatud jahipiirkonna kasutusõiguse lubadele. Kaebaja MTÜ Noarootsi Jahimeeste Seltsi kasutuses on Noarootsi jahipiirkond kuni 25.02.2014 kehtiva jahipiirkonna kasutusõiguse loa nr L-6 (KLIS nr 319853) alusel; kaebaja MTÜ Haapsalu
elts kasutuses on Haapsalu jahipiirkond kuni 20.07.2013 kehtiva jahipiirkonna kasutusõiguse loa nr 4 (KLIS nr 319830) alusel; kaebaja OÜ Metlin kasutuses on Linnamäe ja Palivere jahipiirkonnad vastavalt kuni 20.07.2013 kehtiva jahipiirkonna kasutusõiguse loa nr Lääne-1 (KLIS nr 319857) alusel ja kuni 20.07.2013 kehtiva jahipiirkonna kasutusõiguse loa nr L-2 (KLIS nr 319855) alusel; MTÜ Kasari
elts kasutuses on Kasari jahipiirkond kuni 20.07.2013 kehtiva jahipiirkonna kasutusõiguse loa nr 3 (KLIS nr 319839) alusel. Kuni 01.03.2003 reguleeris jahinduse valdkonda 07.05.1994 jõustunud jahikorralduse seadus (RT I 1994, 30, 465), mis tunnistati
-ga kehtetuks. Kuni 01.03.2003 kehtinud jahikorralduse seaduse § 4 lõike 1 kohaselt jagunes jahimaa jahipiirkondadeks ning sama sätte lõike 2 kohaselt eristati kolme liiki jahipiirkondi:
eaduse (
) 01.03.2003 jõustumisel kõigi nelja kaebaja kasutuses rendijahipiirkonnad ning neil kõigil oli sellel ajal kehtiv rendijahileping rendijahipiirkonna kasutamiseks. Enne
jõustumist kasutasid kaebajad jahipiirkondi riigiga sõlmitud jahirendilepingute alusel. 01.03.2003 kehtima hakanud
võimaldas nendel jahimaa rentnikel, kellel oli kehtiv jahirendileping, vormistada see ümber jahipiirkonna kasutusõiguse loaks. Kui vastav taotlus esitati ning rahuldati, väljastati Keskkonnaameti poolt senisele jahirentnikule rendijahipiirkonna kohta kasutusõiguse luba, s.o sisuliselt asendati jahirendileping kasutusõiguse loaga. Kõik neli kaebajat taotlesid rendijahilepingute ümbervormistamist jahipiirkonna kasutusõiguse loaks, mis neile ka väljastati. Pärast
alusel jahipiirkonna kasutusõiguse loa ümbervormistamist muutusid rendijahipiirkonnad
tähenduses jahipiirkondadeks ning
regulatsioon ei tee vahet mitte üheski sättes, kas tegemist on endise rendijahipiirkonnaga või
jõustumise järgselt moodustatud uue jahipiirkonnaga. 2
rakendussätte § 65 kohaselt moodustab keskkonnaminister jahipiirkonnad ja korraldab jahimaa korraldamise vastavalt
nõuetele kümne aasta jooksul seaduse jõustumisest arvates. Seega möödub märgitud tähtaeg 01.03.2013. Käesoleva hetke seisuga on Eestis 324 jahipiirkonda, millest 64 on
Tegemist on endiste rendijahipiirkondadega, mida ei ole pärast
jõustumist ümber korraldatud. Kaebajate kasutuses olevad 5 jahipiirkonda kuuluvad nende jahipiirkondade hulka. Keskkonnaministeerium on võtnud kaalumisele rakendada seadust selliselt, et 64 jahipiirkonna kasutusõiguse load kaotavad 01.03.2013
Eesti Jahimeeste Seltsile saadetud 15.08.2012 kirjas nr 13-11/6492-2 vastuseks Eesti Jahimeeste Seltsi 15.07.2012 kirjale avaldas Keskkonnaministeerium seisukoha, et 64 jahipiirkonna kasutusõiguse load kaotavad 01.03.2013 ehk
Kaebajate hinnangul esineb reaalne oht, et
sätestatud tähtaja möödumisele tuginedes võib Keskkonnaminister tühistada jahipiirkonna moodustamise aluseks olevad õigusaktid või Keskkonnaamet kaebajate jahipiirkonna kasutusõiguse load või lugeda nende kehtivus lõppenuks. Kirjeldatud riski suurt tõenäosust kinnitab veel ka asjaolu, et
sisu ja tähendust on just kõnealuse tõlgenduse osas eraldi analüüsinud Riigikogu õigus- ja analüüsiosakond. Kaebajate hinnangul on kirjeldatud tegevus õigusvastane ning ei ole kooskõlas
§-ga 65. 1.2 Keskkonnaminister, Keskkonnaministeerium on jätnud täitmata
§-s 4, §-s 6 ja §-s 65 sätestatud kohustused. Kaebajad on seisukohal, et neile on
sätestatud tähtaja sisulise saabumise tõttu tekkinud subjektiivne õigus nõuda Keskkonnaministeeriumilt ja keskkonnaministrilt nende kasutuses olevate jahipiirkondade korraldamist ja kinnitamist mõistliku aja jooksul keskkonnaministri üldkorraldusega vastavalt
§-le 4 ja § 6 lõikele 3. Kaebajate subjektiivsed õigused on otseselt seotud
, § 6 ja § 65 regulatsioonidega, sest vastasel juhul ei sõltuks kaebajate jahipiirkondade kasutusõiguse lubade kehtivus Keskkonnaministeeriumi ebaõige tõlgenduse kaudu
§-s 65 sätestatud tähtajast. Kaebajate subjektiivsete õiguste riive esineb ka seetõttu, et jahipiirkonna kohta jahimaakorralduskava puudumine ei võimalda jahipiirkonna kasutajal kasutada ja realiseerida kõiki jahipiirkonna kasutusõiguse loast tulenevaid õigusi ja eeliseid, arvestades jahimaakorralduskavaga reguleeritavate ja määratavate küsimuste ringi. Eeltoodu tõttu esitatakse kohtule kohustamiskaebus kohustamaks keskkonnaministrit vastavalt
§-le 4, § 6 lõikele 3 ja §-le 65 korraldama kaebajate kasutuses olevad jahipiirkonnad, koostama ja kinnitama jahimaakorralduskavad ning andma kaebajate jahipiirkonnad kinnitavad üldkorraldused (määrused) mõistliku aja jooksul, kuid mitte hiljem kui kuue kuu möödumisel, arvates kohtuotsuse jõustumisest. 1.3 Asjas olemasoleva info pinnalt on alust arvata, et Keskkonnamet võib tunnistada kaebajate jahipiirkonna kasutusõiguse loa kehtetuks või lugeda selle tähtaja möödunuks, tuginedes
§-s 65 sätestatud tähtaja saabumise põhjendusele. Kaebajate hinnangul on tegemist ebaõige
Kuna
loetleb üksnes riigi pädevuses olevate toimingute tegemist, siis puudub kaebajatel sisuliselt ka võimalus tagada
Järelikult ei saa panna kaebajatele mitte mingisugust vastutust juhtumiks, kui
sätestatud tähtaja jooksul ei tehta ära seaduses nimetatud toiminguid.
sõnastuses puudub igasugune regulatsioon jahipiirkonna kasutusõiguse lubade osas. Sellest tulenevalt puudub
sõnastuses ka regulatsioon, mis võiks kuidagi sätestada õigusliku tagajärje jahipiirkonna kasutusõiguse lubade kehtivuse kohta. Järelikult ei toeta
mitte mingil viisil tõlgendust, mille kohaselt võiks 01.03.2013 tähtaja saabumise tagajärjeks olla korraldamata ning kinnitamata jahipiirkondade kasutusõiguse lubade kehtivuse lõppemine või nende õigusvastaseks muutumine. Kaebajad on seisukohal, et käesoleval juhul esinevad alused keelamiskaebuse esitamiseks. Keskkonnaministeerium on selgelt mõista andnud, et
kohaselt kaotavad 64 jahipiirkonna kasutusõiguse luba 01.03.2013 saabumisega kehtivuse. Kaebajad ei saa tõhusalt kaitsta oma õigusi haldusakti või toimingu hilisemal vaidlustamisel. Jahipiirkonna kasutusõiguse lubade või jahipiirkonna moodustamise üldkorralduse kehtetuks tunnistamisega kaasnevad kaebajatele negatiivsed tagajärjed. Kaebajad peavad negatiivsete tagajärgede saabumisel oma õiguste kaitseks algatama uued kohtuvaidlused, mis ei pruugi tagada kaebajatele samaväärselt tõhusat kaitset kui keelamiskaebus. Lisaks tuleb arvestada, et olukorras, kus jahipiirkonna kasutusõiguse load tunnistatakse kehtetuks, alustavad kolmandad isikud, kes samuti sooviksid saada jahipiirkonnale kasutusõigust, esitama 3 taotlusi jahipiirkonna kasutusõiguse lubade väljastamiseks, millest tulenevalt peavad kaebajad asuma ka nendesse vaidlustesse. Lisaks, kui maaomanikeni jõuab informatsioon, et Keskkonnaamet või Keskkonnaminister on tunnistanud kehtetuks kaebajate jahipiirkonna kasutusõigust puudutavad dokumendid, tuleb kaebajatel pärast haldusakti vaidlustamist ja esialgse õiguskaitse saamist selgitada jahipiirkonna igale maaomanikule, et ta on endiselt jahipiirkonna kasutaja ning tõestama oma õigusi, mis on kaebajatele äärmiselt koormav ning tekitab tõenäoliselt täiendavaid õiguslikke vaidlusi, arvestades maaomanike negatiivset hoiakut jahipiirkonna kasutajatesse. Selliste uute kohtuvaidluste koorma asetamine kaebajatele ei ole kaebajate hinnangul kooskõlas menetlusökonoomia põhimõttega ega taga kaebajatele tõhusal viisil oma õiguste kaitsmiseks, ja samas on lihtsamal ja tõhusamal viisil võimalik neid probleeme vältida keelamiskaebuse esitamisega. 2. Ühes kaebusega esitati ka esialgse õiguskaitse taotlus, milles palutakse kohtul keelata keskkonnaministril ja Keskkonnaametil haldusakti, üldkorralduse või määruse andmine või toimingu tegemine — jahipiirkonna kasutusõiguse loa kehtetuks tunnistamine või selle tühisuse tuvastamine; jahipiirkonna moodustamise üldkorralduse, s.o keskkonnaministri 14.06.2001 määruse nr 32 kehtetuks tunnistamine või tühisuse tuvastamine — põhjendusega, mis tugineb jahipiirkonna moodustamata jätmisele ja/või jahimaa korraldamata jätmisele või muudele
eaduse §-s 65 sätestatud kohustuse täitmata jätmise tõttu tekkinud asjaoludele või õigustele. Taotluse kohaselt ei saa kaebust pidada perspektiivituks, kuna keskkonnaminister ja Keskkonnaministeerium ei ole ilmselgelt täitnud neile seadusega pandud üheselt mõistetavaid kohustusi ning sellega on rikkunud kaebajate õigusi.
sõnastus ei toeta mitte kuidagi Keskkonnaministeeriumi, Keskkonnaministri või Keskkonnameti tõlgendust, mille kohaselt lõpeb
tähtaja saabumisel kaebajate kasutuses olevate jahipiirkondade kasutusõiguse lubade kehtivus või mõjutaks
tähtaja saabumine jahipiirkondade moodustamise määruse (Keskkonnaministri 14.06.2001 määrus nr 32) kehtivust või õiguspärasust. Kaebajate õiguste kaitse on pärast vastustajate poolsete toimingute tegemist võimatu. Nimelt ohustab vastustajate võimalik tegevus kaebajate igapäevast ettevõtlust ning vaba eneseteostust, millega kaasneb kaebajatele ka oluline kahju, kuna vastustajad võivad sisuliselt täielikult lõpetada kaebajate tegevuse, kui kaebajate jahipiirkonna kasutusõiguse load või jahipiirkonna moodustamise aluseks olev keskkonnaministri 14.06.2001 määrus nr 32 tunnistatakse
Sel juhul lakkab kuni jahipiirkonna moodustamiseni igasugune jahinduslik tegevus jahipiirkondades, sh ei ole võimalik reguleerida ulukite arvukust, teostamata jäävad ulukihooldustööd, jahindusrajatiste rajamine jne. Kolmandad isikud, kellele on väljastatud jahipiirkonnas ulukite küttimiseks jahiload, ei saa oma õigusi teostada. Ulukite arvukuse reguleerimata jäämisest tekib kahju maa- ja metsaomanikele. Kaebajatel kui jahipiirkonna kasutajatel jääb saamata jahilubade müügist planeeritud tulu, mille arvelt on tehtud või tehakse ulukihooldust ning täidetakse muid
eadusest jahipiirkonna kasutajale sätestatud kohustusi. Ulukite arvukuse reguleerimata jätmise tõttu võivad maa- ja metsaomanikud esitada jahipiirkonna kasutaja vastu kahjunõudeid, samuti on võimalik, et nõudeid esitatakse jahilube soetanud jahimeeste poolt. Vastustaja tegevus tähendab kaebajate jaoks selliste tagajärgede tekkimist, mille kõrvaldamine ei ole pärast kaebajate jaoks soodsa lahendi jõustumist mõistlikult võimalik. Kaebajate õigused on kaalukamad kui avalik huvi. Asjas pole võimalik sõnastada avalikku huvi, mis õigustaks vastustaja poolsete kaebajaid kahjustavate toimingute tegemist. Puudub igasugune mõistlik põhjendus, mis õigustaks selliste toimingute tegemist kiiremas korras. Kuna kaebuse esemeks on kohustada vastustaja täitma temal ilmselgelt lasuvat kohustust ehk täitma talle seadusandja poolt pandud kohustust, on kaebajate kaebus hõlmatud ka avaliku huviga, täpsemalt kattuvad asjas kaebajate huvid ja avalik huvi. Esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamine on ka avalikes huvides, sest see keelab vastustajat tegema toiminguid, mis oleks otseselt vastuolus
§-s 65 sätestatud jahimaade korraldamise kohustusega. 3. Kohus küsis 25.02.2013 kohtunõudega (tl 55–56) Keskkonnaministeeriumilt ja Keskkonnaametilt kaebuses esitatud esialgse õiguskaitse taotluse kohta kirjalikku seisukohta. 4 3.1 Keskkonnaamet asus seisukohale (tl 63–65), et esialgse õiguskaitse taotlus on põhjendamatu ning puuduvad alused selle rahuldamiseks. Täitmata on esialgse õiguskaitse kohaldamise eeldused. Keskkonnaamet ei ole kordagi avaldanud kaebajatele kartust või koguni tahet jahipiirkonna kasutusõiguse lubade kehtivuse lõppemise või kehtetuks tunnistamise osas. Keskkonnaamet, nagu ka kaebajad, on seisukohal, et jahikorralduse seaduse alusel antud keskkonnaministri 22.08.1994 määrus nr 30 „Lääne maakonna rendijahipiirkondade moodustamine“ (edaspidi Määrus nr 30) on sisult üldkorraldus. Vastavalt haldusmenetluse seaduse (HMS) § 51 lõikele 2 on üldkorraldus haldusakt, mis on suunatud üldiste tunnuste alusel kindlaksmääratud isikutele või asja avalik-õigusliku seisundi muutmisele. Jahipiirkonna moodustamine mõjutab otseselt jahipiirkonda jäävate kinnistute omanike õigusi, sest nende maa (metsa) väärtus ja seisund võib sõltuda nende maal toimuvast jahipidamisest või sellest hoidumisest. Ühtlasi mõjutab otsus ka jahipiirkonda jäävate maade avalik-õiguslikku staatust - nendel maadel on õigus pidada jahti, kui maaomanik ei ole seda keelanud. Viimane tegevus eeldab maaomaniku aktiivsust ehk üldjuhul eeldatakse jahipidamise võimalust jahipiirkonnas. HMS § 61 lõike 2 kohaselt kehtib haldusakt kuni kehtetuks tunnistamiseni, kehtivusaja lõppemiseni, haldusaktiga antud õiguse lõpliku realiseerimiseni või kohustuse täitmiseni, kui seadus ei sätesta teisiti. Määrust nr 30 ei ole kehtetuks tunnistatud. Samuti ei sätesta
Järelikult kehtib määrus nr 30 ka pärast 01.03.2013. Seejuures rõhutab Keskkonnaamet, et sõltumata määruse nr 30 kehtivusest puudub seaduslik alus ja sisuline vajadus jahipiirkonna kasutusõiguse lubade kehtetuks tunnistamiseks seoses rendijahimaade korraldamata jätmisega.
eltsid ei ole andnud Keskkonnaametile võimalust tekkinud olukorda selgitada ja lahendada. Asjas ei esine erandlikke asjaolusid, mis eeldaksid kohtu sekkumist. Riigikohus on kohtuasja 3-3-1-84-11 otsuse punktis 22 nimetanud keelamiskaebuse menetlusõigusliku lubatavuse eeldused, mis peavad esinema üheaegselt. Need on: 1) antav haldusakt või sooritatav toiming peaks olema isiku õigusi riivav; 2) õiguste rikkumist ei ole hiljem üldse võimalik kohase kaebusega ära hoida või kõrvaldada ega heastada (haldusakti või toimingu tagajärjed on pöördumatud) või kui hilisem õiguste kaitse oleks ebamõistlikult keeruline; 3) kui on põhjust arvata, et selline haldusakt antakse või toiming sooritatakse.
eltside kaebuses ei ole teine ja kolmas tingimus täidetud.
eltsid ei ole esitanud ühtegi veenvat põhjendust miks ei ole piisav või võimalik oletatava kasutusõiguse loa kehtetuks tunnistamisele tühistamiskaebuse esitamine. Kaebuses on vaid esitatud paljasõnaline väide, et kaebajad ei saa tõhusalt kaitsta oma õigusi haldusakti või toimingu hilisemal vaidlustamisel. Veel kirjutatakse, et loa kehtetuks tunnistamisel tuleb arvestada olukorraga, kus kolmandad isikud, kes samuti sooviksid saada jahipiirkonna kasutusõigust, alustavad taotluste esitamist lubade saamiseks ning kaebajad peavad asuma ka nendega vaidlustesse. Viimane argument on samuti põhjendamatu, sest kui oletada, et alates 01.03.2013 kaebajate jahipiirkondi ei eksisteeri, siis ei saa neid ka kellegi teise kasutusse anda. Juhul, kui kaebajad peavad silmas jahipiirkondade uue kinnitamise järgset aega, siis teistel isikutel ei teki taotluste esitamise õigust, sest kaebajate jahipiirkonna kasutusõiguse lubade kehtivus ei ole lõppenud. Peale selle ei saaks teiste isikute taotlusi
Kuigi kaebajate kasutusõiguse lubade tähtaeg möödub
lõike 1 järgi sõltuvalt välja andmise kuupäevast perioodil juuli 2013 kuni veebruar 2014, siis pikendab Keskkonnaamet nende kehtivust
Selgitatud ei ole milline pöördumatu kahju kaebajatel tühistamiskaebuse kohtumenetluse ajal tekiks. Ilmselt ei saaks kaebajad jahti pidada senises jahipiirkonnas, kuid esiteks ei ole see ainuke võimalus jahi pidamiseks ja teiseks ei oleks jahipiirkonna ajutisel mittekasutamisel
eltsidele pöördumatut mõju. Vastupidi — järgmiseks jahihooajaks võib olla uluki asurkond kasvanud ning küttimislimiidid suuremad. Kaebajate põhikirjast selgub, et enamiku tegevuste jaoks ei ole jahipiirkonna kasutusõiguse luba esmatähtis. Näiteks ei takista loa puudumine jahindusalase koolituse organiseerimist, sportliku jahilaskmise arendamist või jahikoerte aretamist. Veel väidavad kaebajad, et nad ei saa oma õigusi tühistamiskaebusega tõhusalt kaitsta seetõttu, et ei ole võimalik reguleerida ulukite arvukust, teha ulukihooldustöid, rajada jahindusrajatisi. Nimetatud tegevused on jahipidamisega kaasnevad kohustused. Kohustustest vabanemist ei saa nimetada pöördumatuks kahjuks. Jahilubade müügist võib jääda saamata tulu, kuid jäävad ära ka kohustused, mille täitmiseks tulu planeeriti. Lisaks märgitakse, et ulukite 5 arvukuse reguleerimata jätmise tõttu võivad maa- ja metsaomanikud esitada jahipiirkonna kasutaja vastu kahjunõudeid. Viimane väide on ekslik, sest loa kehtetuks tunnistamisel ei ole kaebajad enam jahipiirkonna kasutajad ning ei vastuta tekkiva ulukikahju eest. Puudub põhjus oletada, et Keskkonnaamet tunnistaks kaebajate jahipiirkonna kasutusload pärast 01.03.2013 kehtetuks. Keskkonnaamet ei ole oma niisugust kavatsust väljendanud ühegi avalduse või teoga. Kaebajad väidavad kaebuse punktis 43, et „Keskkonnaamet ei ole teabepäringutele vastanud. Seega on põhjust arvata, et vastustajad käituvad kaebajate õigusi rikkuval viisil.“ Kaebajate väide on vale, sest kaebajad ei ole Keskkonnaametile ühtegi päringut esitanud ning MTÜ-le Läänemaa Jahindusklubi vastamise tähtaeg ei ole veel saabunud. Seega puudub kaebajatel Keskkonnaameti vastu keelamiskaebuse esitamiseks kaebeõigus, sest ei ole põhjust arvata, et Keskkonnaamet annaks kaebajate õigusi riivava akti ning ei esine asjaolusid, mis takistaks kaebajatel hiljem kohase kaebusega oma õigusi kaitsta. Kaebajatel kaebeõiguse puudumise tõttu tuleb kaebus halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 2 punkti 1 alusel tagastada. Kaebajad ei ole kaebuses esile toonud loa kehtetuks tunnistamisele järgnevaid tagajärgi, mis oleksid niivõrd olulised, et
eltside tegevus lakkaks või neile tekiks oluline kahju, mis viiks
eltside tegevuse lõppemiseni. Käesoleval juhul ei oleks haldusakti tagasitäitmine võimatu: haldusorganil ei oleks juriidilisi ega muid takistusi kaebajatele uue jahipiirkonna kasutusõiguse loa andmiseks ning jahipiirkond säiliks teoreetilise kohtumenetluse ajal jahipidamise seisukohast endisena, sest looduses on muutuste tekkimiseks 1–2 aastat lühike aeg. Pigem võib uluki asurkond kasvada. Seega saaksid kaebajad pärast kohtuvaidlust jahipiirkonda uuesti kasutada. 3.2 Keskkonnaministeerium asus seisukohale (tl 83–85), et esialgse õiguskaitse eeldused on täitmata, mistõttu tuleb taotlus jätta rahuldamata. Kaebusest jääb selgusetuks, milliseid kaebajate põhiõigusi rikub asjaolu, et keskkonnaminister ei ole pidanud vajalikuks läbi viia või ka jätnud täitmata kohustuse viia läbi nende kasutuses olevate jahimaade osas jahimaakorraldust ja ei ole vastu võtnud uut akti jahipiirkonna piiride kinnitamise kohta. Ühtegi sisulist põhjendust uue jahimaakorralduse läbiviimise vajaduse kohta ei ole kaebuses esitatud. Kaebajad kasutavad jahipiirkondi jätkuvalt lähtudes olemasolevast kehtivast jahimaakorraldusest keskkonnaministri 14.06.2001 määrusega nr 32 kehtestatud piirides. Samuti lähtub viidatud määrusest ka Keskkonnaamet kasutusõiguse tasu määramisel. Ministeerium nõustub kaebajatega selles, et jahipiirkonna moodustamise akt (keskkonnaministri 14.06.2001 määrus nr 32 „Lääne maakonna rendijahipiirkondade ümberkorraldamine“) on sisult üldkorraldus. Jahipiirkonna moodustamise akt mõjutab jahipiirkonda jäävaid maaomanikke, võimaldades õigustatud isikutel (jahipiirkonna kasutusõiguse loa omanik vms) jahipiirkonda jäävatel kinnisasjadel pidada jahti, kui maaomanik ei ole seda keelanud. Jahipidamise keelamine eeldab maaomaniku aktiivsust ehk üldjuhul eeldatakse jahipiirkonnas jahipidamise võimalust. Seega on jahipiirkonna moodustamise akt suunatud kindlaksmääratud isikutele ja samaaegselt mõjutab ka maa avalik-õiguslikku seisundit. Keskkonnaministri 14.06.2001 määrus nr 32 kehtib, seda ei ole kehtetuks tunnistatud ja vastustajal ei ole ka kavas seda teha. Määruses endas ega seaduses ei ole sätestatud akti kehtivuse tähtaega ning ei esine ka muid aluseid, mis võimaldaks lugeda akti kehtetuks. Asjaolu, et
on pannud Keskkonnaministeeriumile kohustuse viia jahimaakorraldus enne
jõustumist moodustatud jahipiirkondades läbi 10 aasta jooksul ja ministeerium ei ole seda kohustust täies mahus täitnud, ei mõjuta eespool viidatud jahipiirkonna moodustamise akti kehtivust. Lisaks märgib ministeerium, et ühestki õigusaktist, sh ka viidatud
§-st 65 ei tulene, et jahipiirkond, mis on kehtiva
eaduse alusel korraldamata, kaotab kehtivus 10 aasta möödumisel
jõustumisest. Kui jahirendileping on ümber vormistatud kasutusõiguse loaks, ei erine selle alusel jahipiirkonna kasutusõigus millegi poolest kehtiva
alusel saadud kasutusõigusest. Ministeeriumile teadaolevalt on kaebajatel kehtivad jahipiirkonna kasutusõiguse load, seega on neil õigus pidada jahipiirkonnas jahti. Jahipiirkonna kasutusõiguse loa kehtivust reguleerivad
§-d 14 ja 16.
lõike 1 kohaselt kehtib jahipiirkonna kasutusõiguse luba üldjuhul 10 aastat ning sama paragrahvi lõike 2 alusel on võimalik taotleda selle pikendamist, kusjuures pikendamisel ei oma tähtsust viimasest jahimaakorraldusest möödunud aeg. Kasutusõiguse loa kehtivuse lõppemise ja kehtetuks tunnistamise 6 alused on toodud
Ükski viidatud alustest ei anna õigust lõpetada jahipiirkonna kasutusõigus põhjendusega, et riik on jätnud jahimaa 10 aasta jooksul korraldamata. Menetluses olev
eaduse eelnõu ei näe enam ette jahimaade korraldamist sellisel kujul, nagu see on sätestatud kehtivas
-s. Seega ei ole riik pidanud vajalikuks edaspidi suunata vahendeid jahimaa korraldamisse. Sisuliselt on jahimaade korraldamisest loobutud juba mõned aastad tagasi, kui alustati uue
eaduse väljatöötamist. Seda kinnitab asjaolu, et viimasel aastal ei ole keskkonnaminister ühtegi jahimaakorralduskava kinnitanud. Ministeeriumile teadaolevalt on kavas
eadus jõustada veel sel kevadel. Seega tõusetub küsimus kaebajate taotluse viia läbi jahimaakorraldus, koostada ja kinnitada jahimaakorralduskavad täitmise võimalikkusest. Isegi juhul, kui seadus ei jõustu, jääb üles küsimus jahimaa korraldamise vajalikkusest käesoleval juhul. Kaebajad ei ole esitanud ühtegi sisulist põhjendust, mis tingiks vajaduse viia läbi jahimaakorraldus. Ainsa põhjendusena oma sellekohasele taotlusele on nad välja toodud seaduses sätestatud riigi kohustuse (
). Ministeerium ei ole millegagi väljendanud oma tahet tunnistada kehtetuks keskkonnaministri 14.06.2001 määrust nr 32 ega ka teisi jahikorralduse seaduse alusel antud rendijahipiirkonna moodustamise akte. Ühtegi sellekohast menetlust ei ole algatatud ja seda ei ole ka plaanis. Nagu juba eespool selgitatud, ei too viidatud haldusaktide automaatset kehtetust kaasa ka
§-s 65 sätestatu. Vastustaja seisukoht enne
jõustumist moodustatud rendijahipiirkondade edasise saatuse kohta väljendub üheselt Riigikogu menetluses oleva uue
eaduse eelnõu SE 351 § 63 lõikes 3, mille kohaselt loetakse jahikorralduse seaduse alusel moodustatud rendijahipiirkonnad jahipiirkondadeks kuni jahipiirkonna piiride muutmiseni eelnõukohase seaduse § 12 alusel. Sama on vastustaja väljendanud ka Riigikogu menetluse oleva
eaduse muutmise seaduse eelnõu SE 328 kohta Vabariigi Valitsusele antud arvamuses, öeldes, et eelnõu järgi säilivad nii rendijahipiirkonnad kui jahipiirkonnad senistele kasutajatele. Sama väljendub 26.02.2013 Riigikogu keskkonnakomisjonile saadetud e-kirjas, milles on selgelt välja öeldud, et asjaolu, mille kohaselt on uued jahipiirkonnad 10 aasta jooksul moodustamata, ei mõjuta piirkondade kasutajaid, kui on kehtiv kasutusõiguse luba. Puudub alus eeldada, et ministeerium tunnistab kehtetuks keskkonnaministri 14.06.2001 määruse nr 32 ehk annaks akti, mis riivab kaebajate õigusi. Ministeerium ei ole millegagi andnud põhjust sellekohaseks eelduseks. Ja isegi juhul, kui ministeerium kavandaks viidatud üldkorralduse kehtetuks tunnistamist, ei kaasne sellega pöördumatuid tagajärgi. Hilisem oma õiguste kaitse ei ole ülemäära keeruline. Isik, kes leiab, et kirjeldatud aktiga on tema õigusi rikutud, saab oma õigusi kaitsta tõhusalt akti vaidlustamisega kohtus. Siinkohal märgib ministeerium, et isegi juhul, kui keskkonnaministri 14.06.2001 määrus nr 32 tunnistatakse kehtetuks, ei too see automaatselt kaasa jahipiirkonna kasutamise aluseks oleva jahipiirkonna kasutusõiguse loa kehtetust (HMS § 61 lg 2). Selleks tuleb läbi viia juba eraldi menetlus. Isegi juhul, kui 14.06.2001 määrus nr 32 tunnistada kehtetuks, ei too see kaasa kaebuses märgitud pöördumatuid tagajärgi. Keskkonnaministeerium palub kohtul kaebus HKMS § 121 lg 2 p 1 ja punkti 2 alusel tagastada, kuivõrd keelamiskaebuse osas puudub kaebajatel kaebeõigus, kaebusega ei ole kaebajatel ka võimalik saavutada kaebuse eesmärki. 4. Kaebaja selgitas kohtule täiendavalt, et kui kohtumenetluse käigus vastustajad enda seisukohti võrreldes varasemaga ka muudavad, ei muuda see olematuks seda, et enne kaebuse esitamist eksisteeris reaalne ja erinevate dokumentidega tõendatud kaebajate õiguste rikkumise risk. Vastustajad pole asja juurde esitanud mitte ühtegi tõendit, mis kinnitaks seda, et nad on
tõlgendamise kohta varasemalt avaldanud seisukohti, mis ei riku kaebajate õigusi ja ühtiks kaebajate poolt kaebuses väljendatud seisukohtadega. Täpsemalt puuduvad asjas tõendid, mis kinnitaks seda, et kaebajad oleks kuidagi üle reageerinud. Vastustajad on alles kohtumenetluses muutnud enda seisukohti ning nõustunud kaebajate poolt
§-le 65 antud tõlgendusega. Kaebajad on teadlikud RVastS § 6 lõikes 3 sätestatud regulatsioonist, kuid kaebajad on seisukohal, et RVastS § 6 lg 3 ei piira kohustamiskaebuse esitamise õigust olukorras, kus haldusorgan on enda seisukoha mingis küsimuses üldsusele suunatult juba 7 avaldanud ning pärast seaduses sätestatud tähtaega on haldusorgan jäänud tegevusetuks. Antud asjas ei ole kohustamiskaebuse esitamise eelduseks see, et keskkonnaminister oleks konkreetsetele kaebajatele teinud
, § 6 ja § 65 täitmisest keelduva otsuse või jätnud nende vastava taotluse selleks ette nähtud tähtaja jooksul läbi vaatamata. Kaebajad ei ole esitanud RVastS § 6 lõikes 3 nimetatud taotlust haldusakti andmiseks või toimingu sooritamiseks ega ole saanud sellele negatiivset lahendit, kuid see pole antud asjas olevatel tingimustel ka vajalik. Täpsemalt ei kuulu antud asjaoludel kohaldamisele RVastS § 6 lõikes 3 sätestatud kaebeõiguse piirang. Keskkonnaminister on korduvalt väljendanud seisukohta, et
tähtaja möödumisel kaotavad 64 jahipiirkonna kasutusõiguse luba 01.03.2013 saabumisega kehtivuse. Puudub info, et vastustaja poolt antud info ei oleks tõsiseltvõetav või et minister oleks sellest seisukohast taganenud. Seega on tegemist olukorraga, kus haldusakti andmine või toimingu sooritamine on vägagi tõenäoline. Ei saa olla mõistlikku vaidlust selles, et kaebajate kasutusõiguse lubade või jahipiirkonna moodustamise määruse (üldkorralduse) kehtivuse lõppemine on sündmus, mis mõjutab oluliselt nende õigusi, sh põhiõigusi (vaba eneseteostus, ettevõtlusvabadus). Riigikohus tõlgendab RVastS § 5 lõiget 1 selliselt, et isik võib oma õigusi rikkuva toimingu sooritamata jätmist ennetavalt nõuda ka siis, kui selleks on põhjendatud huvi (Riigikohtu lahend nr 3-3-1-3-04). Seega saab keelamiskaebuse esitada, kui esineb põhjendatud huvi. Kuna puudub vastupidine info, on asjas väga tõenäoline, et vastustajad võivad pärast
tähtaja saabumist asuda tegema toiminguid või andma haldusakte, mis lähtuvad seisukohast, mille järgi on 01.03.2013 möödumisega kaotanud kehtivuse 64 jahipiirkonna kasutamiseks väljastatud jahipiirkonna kasutusõiguse luba, sh kaebaja kasutusõiguse load.
lõike 3 kohaselt peab Keskkonnaamet pärast 01.03.2013 avalikustama ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded info kaebaja jahipiirkondade kasutusõiguse lubade kehtivuse lõppemise kohta. Seega tehakse, arvestades keskkonnaministri poolt enne kaebuse esitamist tehtud avaldusi, esimene kaebaja õigus riivav toiming vastustajate poolt ära juba pärast 01.03.2013 saabumist. Paljud huvitatud isikud (maaomanikud, konkureerivad ühingud) asuvad eeldatavasti vastustajatelt nõudma informatsiooni kasutusõiguse lubade kehtivuse kohta pärast 01.03.2013 saabumist, sest võib arvata, et vastustajad on enda
Sellest tulenevalt annavad vastustajad suure tõenäosusega kõigile küsijatele vastuse, et Eesti jahinduses on tõepoolest tekkinud olukord, kus 01.03.2013 kaotasid kehtivuse 64 rendijahipiirkonna kasutamiseks väljastatud jahipiirkonna kasutusõiguse load, sh kaebaja load. Tuleb arvestada, et olukorras, kus jahipiirkonna kasutusõiguse load tunnistatakse haldusaktiga kehtetuks või loetakse kehtetuks, alustavad kolmandad isikud, kes samuti sooviksid saada jahipiirkonnale kasutusõigust, esitama taotlusi jahipiirkonna kasutusõiguse lubade väljastamiseks, millest tulenevalt peab kaebaja asuma ka nendesse vaidlustesse. Samuti tuleb arvestada ka kaebajate maine kahjustamisega, kui kaebajad peaks paljudele erinevatele isikutel pidevalt selgitama, et nende tegevus ei ole õigusvastane ja nad on asunud enda õigusi kohtus kaitsma. Kuna kaebajate õigusi ohustavad just vastustajate toimingud (reaalaktid), siis nende eest on kaebajatel võimalik kaitsta vaid etteulatuvalt. Tagantjärgi tegevus hilisemate kaebustega tähendab üksnes tagajärgedega tegelemist ning tagajärgede kõrvaldamist. Arusaadavalt ei ole faktilise tegevuse tagajärgi võimalik täielikult kõrvaldada hilisemates kohtuvaidlustes. Rõhutame – faktilise tegevusega tekkivat kahju on võimalik täielikul vältida üksnes ennetamisega. Seega on keelamiskaebus antud asjas just õige ja kohane kaebuse liik. Kaebajad rõhutavad seda, et nende jaoks ongi erilisel määral probleemsed just toimingute seotud õiguste riived (nt mainekahju ja pidev selgitustöö maaomanike ja konkurentidega pärast jahipiirkondade kasutusõiguse lubade kehtivuse lõppemise teate avaldamist vastustajate poolt). Kokkuvõttes annab keelamiskaebus kaebajatele võimaluse vaielda kõnealune õiguslik probleem selgeks vastustajatega ühe kitsa vaidluse raamistikus ning vältida väga paljude erinevate vaidluste tekkimist (nt maaomanike ja konkurentidega) ja säästa õigusabikulusid ning aega. Seega on antud asjas kaebajatel põhjendatud huvi rakendada enda õiguste kaitseks keelamiskaebust. Järelikult on keelamiskaebus asjas õigustatud. Keelamiskaebuse esitamise võimalust ei välista see, et õiguslikult ja teoreetiliselt on hiljem võimalik esitada ka tühistamiskaebus või vaidlustada toimingu õiguspärasus. Keelamiskaebus kuulub just siis rakendamisele, kui hilisem kaebus ei tagaks optimaalset õiguste kaitset ehk õiguste rikkumise tagajärgi ei saaks tühistamiskaebuse ja hilisema esialgse õiguskaitse taotlusega tõhusalt kõrvaldada. 8 Antud asjas ongi just tegemist juhtumiga, kus kõik hilisemad kaebused jääksid isiku õiguste kaitsel liiga hiljaks. Sisuliselt on kaebajatel võimalik keelamiskaebusega keskenduda ühele vaidlusele ja vältida tulevaste väga erinevate vaidluste tekkimist erinevate isikutega. Seega on keelamiskaebuse esitamine põhjendatud. Mõistlikku vaidlust ei saa olla selles, et vastustajad olid enne kaebajate poolt kaebuse esitamist ühel (so vastupidisel) seisukohal ning alles kohtumenetluse ajal on nad avaldamata jäetud põhjustel nõustunud kaebaja poolt esitatud
Eeltoodu ei tähenda aga mitte seda, et kaebajad oleks esitanud alusetud keelamiskaebused, vaid seda, et vastustajad on sisuliselt nõustunud keelamiskaebusega. Kaebaja jahipiirkonna kasutusõiguse lubade kehtetuks tunnistamisel või jahipiirkonna moodustamise akti kehtetuks tunnistamisel
eltside tegevus sisuliselt lõppeks, kuna muud jahinduslikud tegevused, millele on viidatud kaebajate põhikirjades, ongi üles ehitatud ning toetuvad sellele, et kaebaja on jahipiirkonna kasutaja. Kaebaja hinnangul on ilmselge, et just selliste asjaolude valguses ongi põhjendatud lubada keelamiskaebust, kuna hilisemate haldusaktide vaidlustamine ei taga kaebajale tõhusat õiguskaitset ning sellega kaasnevad tagajärjed on pöördumatud (küsimuses ei ole mitte looduses toimuvatest muutustest, vaid kaebaja tegevusele, kui ta peab olema 1–2 aastat ilma jahipiirkonnata ning pidama vastustajatega õigusvaidlusi). KOHTU PÕHJENDUSED
§-s 65 sätestatud tähtaeg; keelata Keskkonnaministril kaebajate 9 jahipiirkondade moodustamise üldkorralduse, s.o keskkonnaministri 14.06.2001 määruse nr 32 kehtetuks tunnistamine või tühisuse tuvastamine põhjendusega, mis tugineb jahipiirkonna moodustamata jätmisele ja/või jahimaa korraldamata jätmisele või muudele
§-s 65 sätestatud kohustuse täitmata jätmise tõttu tekkinud asjaoludele või õigustele. HKMS § 45 lõikega 1 täiendatakse sisuliselt riigivastutuse seaduse (RVastS) § 5 lõiget 1, tuues selgemalt esile, et kaebuse esitamiseks peab esinema reaalne oht isiku õigusi rikkuva haldusakti või toimingu andmiseks. On küll tõsi, et kaebajatele väljastatud jahipiirkondade kasutusõiguse lubade kehtetuks tunnistamine riivaks kaebajate õigusi, ent põhjendatuks ei saa pidada kaebajate hirmu, et neile väljastatud haldusaktid (load) muutuvad kehtetuks kellegi kirjavahetuse või subjektiivse arvamuse alusel. HMS § 61 lõike 2 kohaselt haldusakt kehtib kuni kehtetuks tunnistamiseni, kehtivusaja lõppemiseni, haldusaktiga antud õiguse lõpliku realiseerimiseni või kohustuse täitmiseni, kui seadus ei sätesta teisiti. Kaebajatele väljastatud jahipiirkonna kasutusõiguse lubade kehtivuse lõppemiseks ja kehtetuks tunnistamiseks nähakse
§-s 16 ette ammendavad alused.
lg 1 punkti 1 järgi lõpeb jahipiirkonna kasutusõiguse loa kehtivus, kui möödub loal märgitud tähtaeg. Kaebajad saavad viidatud kehtivuse lõppemise aluse tekkimist ise vältida, esitades
lõikes 2 ettenähtud korras taotlused lubade pikendamiseks.
lõike 2 kohaselt tunnistatakse jahipiirkonna kasutusõiguse luba kehtetuks, kui: 1) jahipiirkonna kasutaja ei ole kolme kuu jooksul pärast kasutusõiguse loa kehtivuse peatamist kõrvaldanud peatamise aluseks olnud asjaolusid; 2) jahipiirkonna kasutaja ei ole tasunud kasutusõiguse tasu kolme kuu jooksul pärast kasutusõiguse loa kehtivuse peatamist või ei ole esitanud kasutusõiguse andjale viimase poolt heaks kiidetud kasutusõiguse tasu maksmise graafikut, juhul kui kasutusõiguse loa kehtivuse peatamine oli tingitud kasutusõiguse tasu tasumata jätmisest; 3) jahipiirkonna kasutajal on rohkem kui üks kehtiv karistus käesoleva seaduse või selle alusel antud õigusaktide nõuete rikkumise eest; 4) loa taotlemisel on teadlikult esitatud valeandmeid. Esitatud kaebusest ei nähtu, et ükski märgitud alustest kaebajate suhtes esineks. Seega tuleb põhjendamatuks pidada kaebajate kahtlusi, et jahipiirkonna kasutusõiguse load tunnistatakse kehtetuks märtsikuu saabumisega seonduvalt või et jahipiirkondade kasutusõiguse lubadest tulenevaid õigussuhteid saab muuta või lõpetada üksnes kirjavahetus ministeeriumiga või muu haldusorganiga. Kohtul puudub ka põhjus kahelda Keskkonnaministeeriumi ja Keskkonnaameti seisukohtades, milles viimased kinnitavad, et ei kavatse kaebajatele väljastatud jahipiirkondade kasutusõiguse lube
§-ga 65 seonduvalt kehtetuks tunnistada. Kaebajate esitatud Riigikogu 17.12.2012 istungi stenogrammi väljavõttes kajastuv keskkonnaministri seisukoht toetab Keskkonnaministeeriumi arvamust esialgsele õiguskaitse taotlusele, et menetluses olev
eaduse eelnõu ei näe enam ette jahimaade korraldamist sellisel kujul, nagu see on sätestatud kehtivas
-s, mistõttu ei ole riik pidanud vajalikuks edaspidi suunata vahendeid jahimaa korraldamisse. Keskkonnaministeerium on korduvalt väljendanud seisukohta, et jahipiirkondade moodustamata jätmine ei mõjuta piirkondade kasutajaid ning neile väljastatud jahipiirkondade kasutusõiguse lubade pikendamine toimub kehtiva
eaduse regulatsioonide alusel (tl 97, 98). Ka kaebajate esitatud Riigikogu kantselei õigus- ja analüüsiosakonna arvamusest
eaduse muutmise seaduse eelnõu (328 SE) kohta (tl 41–42) märgitakse, et järeldada, et rendijahipiirkonnas lõpeb kasutusõigus
§-s 65 sätestatud alusel, on meelevaldne. Ka paragrahvi 65 sõnastus ei kinnita kuidagi, et uute jahipiirkondade moodustamata jätmine puudutaks kuidagi nende seniseid kasutajaid, kui kasutusõiguse load on 2003. aasta seaduse alusel saadud. Ühtlasi ei nähtu kohtule objektiivseid põhjendusi, miks ei saa pidada piisavaks vastavat jahipiirkondade kasutusõiguse lubade kehtetuks tunnistamise haldusakti vaidlustamist tühistamiskaebusega. Kohtu hinnangul on kaebajate potentsiaalset õiguste rikkumist võimalik tõhusalt kaitsta kaebajate õigusi rikkuva konkreetse haldusakti vaidlustamisega, mille käigus on võimalik taotleda ka esialgset õiguskaitset. Eeltoodu tõttu ei saa keelamisnõuded kaebajate ühises kaebuses antud juhul lubatavad olla. Üksiti on haldusaktide kehtetuks tunnistamise juhud ja alused seadusega reguleeritud ning kui sellised alused tekivad, ei saa kohus haldusorganit haldusakti kehtetuks tunnistamast keelata. 6.2 Kohustamiskaebusega taotlevad kaebajad kohustada keskkonnaministrit vastavalt
§-le 4, § 6 lõikele 3 ja §-le 65 korraldama kaebajate kasutuses olevad jahipiirkonnad, koostama 10 jahimaakorralduskavad, need kinnitama ja andma kaebajate jahipiirkondi kinnitavad üldkorraldused (määrused) mõistliku aja jooksul, kuid hiljemalt 6 kuu jooksul, arvates kohtuotsuse jõustumisest. RvastS § 6 lõike 1 kohaselt võib isik haldusakti andmist või toimingu sooritamist nõuda, kui avaliku võimu kandja on kohustatud haldusakti andma või toimingu sooritama ja see puudutab isiku õigusi. Kaebajatel ei saa kaebeõigust halduskohtule kaebuse esitamiseks seega tekkida pelgalt asjaolust, et ministeerium ei ole täitnud talle seadusega pandud kohustust, kui see kaebaja subjektiivseid õigusi ei puuduta. Kaebusest nähtuvalt kasutasid kaebajad kehtivate jahirendilepingutega jahimaa rentnikena
§-ga 64 sätestatud võimalust ja esitasid avaldused kehtivate jahirendilepingute jahipiirkonna kasutusõiguse lubadeks ümbervormistamiseks (
rakendussätete § 64 lõike 1 kohaselt tuli enne
eaduse jõustumist sõlmitud ja jahipiirkonna kasutusõiguse aluseks oleva jahirendilepingu ümbervormistamiseks jahipiirkonna kasutusõiguse loaks esitada taotlus kahe aasta jooksul seaduse jõustumisest arvates). Kaebajate taotlused rahuldati ja neile väljastati Keskkonnaameti poolt jahipiirkonna kasutusõiguse load (tl 20–33). Hetkel on kõigile kaebajatele väljastatud jahipiirkonna kasutusõiguse load kehtivad. Kaebusest ei nähtu sellist eesmärki, mida esitatud kohustamisnõuetega saavutada saaks. Avalikes huvides kaebajad kaebust esitada ei saa, mistõttu ei saa haldusorgani väidetavad tegematajätmised kaebuse esitamise aluseks olla. Kohus peab paljasõnalisteks kaebajate väiteid, et jahimaakorralduskava puudumine ei võimalda jahipiirkonna kasutajal kasutada ja realiseerida kõiki jahipiirkonna kasutusõiguse loast tulenevaid õigusi ja eeliseid, kuivõrd kaebajad on kümne aasta vältel saanud neile väljastatud jahipiirkonna kasutusõiguse lube realiseerida. RvastS § 6 lõike 3 kohaselt tuleb taotlus haldusakti andmiseks või toimingu sooritamiseks esitada selleks pädevale haldusorganile ning taotluse rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätmise korral võib isik esitada vaide haldusorganile või kaebuse halduskohtule. Kaebajad on täiendavates seisukohtades kohtule ise märkinud, et nad ei ole esitanud RvastS § 6 lõikes 3 nimetatud taotlust haldusakti andmiseks või toimingu sooritamiseks ega ole saanud sellele negatiivset lahendit, kuivõrd pole seda antud asjas olevatel tingimustel vajalikuks pidanud. Kui kaebuse aluseks olnud asjaolude õigsust eeldades puudub kaebajal ilmselgelt kaebeõigus, võib kohus kaebuse HKMS § 121 lg 2 punkti 1 alusel selle esitajale tagastada. 7. Eeltoodud põhjustel leiab kohus, et antud juhul on kaebeõigus välistatud. Kohtulikult kaitstavate subjektiivsete õiguste rikkumise võimatuse tõttu tuleb kaebus tagastada. Kohus tagastab kaebuse selle esitajatele HKMS § 121 lg 2 punkti 1 alusel. 8. Kuivõrd kaebus tagastatakse kaebeõiguse ilmselge puudumise põhjendusel, jätab kohus esialgse õiguskaitse taotluse läbi vaatamata. Tasutud riigilõiv vastavalt HKMS § 104 lg 5 punktile 2 tagastamisele ei kuulu. /allkirjastatud digitaalselt/ Aili Maasik Kohtunik 11
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.