← Eesti

3-07-1817/124

Obsah (6)§ 128§ 629§ 1050§ 139§ 620§ 127

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Kaire Pikamäe, liikmed Virgo Saarmets ja Ruth Plaks Otsuse tegemise aeg ja koht 11.06.2012, Tallinn Haldusasja nu

§ 128

lg-st 4 lähtuvalt eelkõige kasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema poolt tehtud ettevalmistuste tõttu tõenäoliselt saanud, kui kohustust ei oleks rikutud või õigusvastaselt kahju tekitatud. Kahjustatud isik peabki tõendama üksnes neid asjaolusid, millest nähtub tulu saamise tõenäosus. Saamata jäänud tuluks võib olla kahjustatud isiku poolt saamata jäänud töötasu ja muud sissetulekud. V. Õ ei 2

(7)3-07-1817 saanud kasu, kuna võeti vahi alla ning ei olnud võimeline oma lepingulisi kohustusi täitma. Seega on tõendatud isiku poolt tehtud ettevalmistused (patroonileping), lepingu rikkumine (vahistamise fakt ning lepingu jätkamise võimatus) ning saamata jäänud tulu suurus (majandusaasta aruannete kaudu summas 424 159 krooni ja 60 senti). Saamata jäänud tulu kui kahjuhüvitise väljamõistmise eeldusteks olevad asjaolud on tõendatud ja tõendid kohtule esitatud. 3)

§ 629

lg 1 sätestab, et kui käsundisaajale tuleb tasu maksta pärast käsundi täitmist või käsundi täitmiseks antud tähtaja möödumist ja käsundusleping lõpeb enne käsundi täitmist või selle täitmiseks antud tähtaja möödumist, on käsundisaajal õigus mõistlikule osale tasust asjaolusid arvestades. Sel juhul on käsundisaajal õigus saada kogu tasu üksnes juhul, kui leping lõppes käsundiandjast tuleneva asjaolu tõttu ja tasu maksmine on asjaolusid arvestades Õ. Advokaadibüroo ei ole kohustatud V. Õle tasu maksma, kuna osalise tasu maksmine ei ole Õ, arvestades, et kaebaja vahistamine tõi endaga kaasa olulise kahju advokaadibüroole, mis väljendub nii varalises, kui ka maine kaotamisega kaasnevas kahjus. Kohus ei saa sekkuda poolte vahelisse privaatautonoomiasse ning mõista välja kahju advokaadibüroolt. Kaebuse esitajal jäi tulu saamata ainuüksi tulenevalt tema vahistamise faktist. Advokaadibüroo Kuklase & Partnerid OÜ juhatuse liikme Olev Kuklase poolt kohtule esitatud vastusest selgub, et patroonilepingu näol oli tegemist tulemustasuga seonduva lepinguga, kuid tulemustasu ja selle suurus oli seotud büroo puhaskasumi kinnitamisega ning selle tasumine oleks saanud toimuda vaid juhul, kui kaebuse esitaja oleks käitunud vastavalt lepingule. Advokatuurist väljaastumine ei oma mingisugust seost patroonilepingu lõppemisega, sest see toimus tunduvalt hiljem, kui oli juba selgunud lepinguliste suhete jätkumise võimatus, sest kaebuse esitaja vahi all pidamiseks oli antud luba niivõrd pikaks ajaks. Arvestades, et kaebuse esitajal ei olnud võimalik lepingut täita advokaadibüroost ja temast mitteolenevatel põhjustel, siis puudub käesolevas asjas põhjuslik seos advokaadibüroo tegevuse ja lepingu lõppemise vahel. Seega ei ole võimalik esitada kahjunõuet advokaadibüroo vastu. 4) Vastustaja on viivitanud 27 108,74 euro tasumisega alates 25.07.2007. Viivise summaks 2007. a ja 2008. a eest on kokku 4245,2 eurot. Viivise summaks 2009. a I poolaasta eest on kokku 1276,05 eurot. Viivise summaks 2009. a II poolaasta ning 2010. a ja kuni 06.06.2011 on kokku 4236 eurot. 5. Justiitsministeerium palus jätta kaebuse rahuldamata. 1) Kaebaja ei ole seisukohtadele lisanud ühtegi täiendavat tõendit, mis kinnitaks tulude saamata jäämist. Selliseks tõendiks võiks olla väljavõte kaebaja pangakontodest vaidlusaluse ajavahemiku kohta. 2) Kaebaja ei ole selgitanud, kas kahju tekitamine toimus kohustuse rikkumisega või kahju õigusvastase tekitamisega, ja viimasel juhul, kas süüliselt, eraldi seaduses ettenähtud hüvitise olemasolul või millise õigusvastase tegevusega nimelt (vt võlaõigusseaduse (

) § 1045 näitlikku loetelu).

§ 1050

lg 1 kohaselt ei vastuta kahju tekitaja kahju eest, kui ta tõendab, et ta ei ole kahju tekitamises süüdi, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti. Kaebaja argumentatsioonist ei nähtu, millise riigipoolse kohustuse rikkumist ja millist süü vormi on silmas peetud. 3) Ei ole teada, et kaebaja oleks kriminaalmenetluse käigus viidanud suurele kahju tekkimise ohule (

§ 139

lg 2), tema poolt advokatuurist välja astumine oli tõlgendatav taktikalise käiguna kriminaalmenetluses ning seega ka võimaliku kahjuga nõustumisena. 4) Kaebaja poolt käsunduslepingu täitmine eeldas advokaadi abina õigusteenuste pakkumist, sh teatud eetiliste nõudmiste täitmist, ning kaebaja ei olnud võimeline neid kohustusi täitma 3

(7)3-07-1817 seetõttu, et ta astus välja advokatuurist pärast oma vahistamist vabatahtlikult. Kriminaalmenetlusele allutamine ei tähenda juristide jaoks enesestmõistetavalt isiku süüdiolekut ning seadusega ettenähtud mõjude hulka ei kuulu isiku karjääri katkestamine. Seega puudus kaebajal kui eeldamisi süütult vahi alla võetud isikul igasugune ratsionaalne põhjus advokatuurist välja astuda ja seega oma perspektiivikas karjäär katkestada. 5) Isegi kui mingisugune ootuspärasus on olemas
  1. a tulemustasu osas, siis
  2. a osas on väidetud saamatajäänud tulu paljasõnaline ja põhjendamatu nii kaebaja advokatuurist lahkumise kui puhaskasumi protsendi määratlematuse tõttu. Seega puudub alus kahju hüvitamiseks nõutud ulatuses, juba makstud kahjuhüvitis on seaduslik ja Õ ning kaebus tuleb jätta rahuldamata. 6) Kui kohus siiski otsustab lugeda kaebaja
  3. a saamata jäänud tulemustasu osas nõude põhjendatuks ning kahju põhjustatuks vahistamise faktist, siis kõnealune summa on koos kõigi maksudega 243 859,6 krooni, millest kaebaja on saamata jäänud tulu hüvitisena kätte saanud 49 077 krooni. Saamata jäänud töötasu osas on kaebajal nõue osaühingu kui käsundiandja vastu, kes tema ligi kümnekuisest tööst/teenustest enne vahistamist kasu sai. Lisaks tuleb hüvitist vähendada talumiskohustuse osas, arvestades kaebaja õigeksmõistmist, kuid ka seda, et kuritegu pandi tegelikult toime, selle toimepanemise vahendiks oli kaebaja kasutuses olev korter ja arvutustehnika, tema kontol toimusid ebaselge sisuga tehingud ning süüdimõistetuks osutus tema elukaaslane – mis olid kaalukad argumendid kaebaja kahtlustamiseks kuriteos. Välistada ei saa, et varalise kaotuse ning talumiskohustuse ja saadud hüvitise vahe redutseerub nullile. 7) Riigivastutuse seaduse (RVastS) kohaldumise korral oleks viivis üldjuhul välistatud. RVastS ei näe ette viivist kahju hüvitamise korral. RVastS § 7 lg 4 näeb ette, et kui seadusega pole sätestatud teisiti ja see pole vastuolus avalik-õiguslike suhete olemusega, kohaldatakse avaliku võimu teostamisel tekitatud kahju hüvitamisel ka eraõiguse kahju hüvitamise sätteid.

kahju hüvitamise sätted ei näe ette viivist. Viivist ei näe ette ka AVVKHS.

  1. Tallinna Halduskohus jättis 03.02.2012 otsusega kaebuse rahuldamata. 1) Riigikohtu 31.03.2011 lahendi 3-3-1-69-09 punktis 91 juhiti tähelepanu vajadusele koguda täiendavaid tõendeid. Seega võimaldas kohus kaebuse menetlusse võtmisel ja eelmenetluse ülesannete täitmise jätkamisel esitada kaebajal hiljemalt 06.06.2011 vaidluse lahendamiseks olulised seisukohad. Kaebaja on vastanud, kuid täiendavaid tõendeid ei esitanud. Patroonilepingu tekst on varasemalt esitatud. 2) Lähtuvalt tulemustasu suuruse iga-aastase kokkuleppimise põhimõttest ja selle tegematajätmisest käsunduslepingu sõlmimisele järgneval aastal, ei peaks kaebuse esitaja
  2. a eest üldse 40-protsendilist kasumiosa taotlema. Vastasel korral oleks võinud käsundisaaja ka hilisemate majandusaastate eest vastavaid summasid taotleda, arvestades asjaolu, et leping sõlmiti määramata ajaks.
  3. a oli kaebajal võimalik kuni novembrikuu alguseni lepingut täita ja õigusteenuseid osutada. Taoline tegevus eeldab üldjuhul ka vastava tasu saamist. Kaebaja on viidanud küll

§ 629

lg-le 1, mille kohaselt ei tule tasu maksta, kui leping lõpetatakse käsundisaaja poolse rikkumise tõttu (kohtuistungi protokoll, II kd, tl 191, keskel), kuid see väide ei ole täpne ning sellega ei saa ka sisuliselt nõustuda.

§ 629

lg 1 kohaselt on käsunduslepingu lõppemisel enne käsundi täitmist käsundisaajal õigus mõistlikule osale tasust. Sama paragrahvi teises lõikes on sätestatud, et tasu suuruse määramisel tuleb arvestada muu hulgas käsundisaaja poolt juba tehtut, käsundiandjale sellest tekkivat kasu ja lepingu lõppemise põhjust. Kohus ei saa sekkuda poolte vahelisse privaatautonoomiasse ning mõista kahju välja advokaadibüroolt. Põhimõtte kui sellisega võib nõustuda, kuid samas ei tähenda see, et siis võiks vastavaid summasid riigilt nõuda. 4

(7)3-07-1817 3) Kaebuse esitaja ei ole pidanud vajalikuks kõiki käsunduslepingust tulenevaid võimalusi kasutada ega maakohtu poole pöörduda. Sellest tulenevalt ei saa asuda seisukohale, et tulu jäi saamata alusetu vahistamise tõttu, millest ühtlasi järeldub, et AVVKHS § 5 lg 4 esimese lause esimese alternatiivi põhiseadusele vastavust ei ole vaja konkreetse normikontrolli menetluses enam hinnata. Põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus eeldab, et vastav seadus oleks asjassepuutuv ja vaidluse sisuliseks lahendamiseks olulise tähendusega. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 7. V. Õ palus apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ja teha uus otsus, millega rahuldada kaebus Eesti Vabariigi vastu Justiitsministeeriumi kaudu alusetu vahistamisega tekitatud kahju hüvitamise nõudes summas 27 108,74 eurot, millele lisanduvad viivised. Samuti palus apellant jätta menetluskulud vastustaja kanda. Apellant jääb kõikide seni esitatud väidete juurde ja märgib lisaks järgmist: 1) Halduskohus on rikkunud HKMS § 233 lg-s 1 sätestatud põhimõtete kohaldamist Riigikohtu seisukohtade tõlgendamisel ja kohaldamisel ning jätnud alusetult rakendamata materiaalõiguse normi saamata jäänud tulu kui kahju hüvitamiseks. Halduskohtul tuli tuvastada, kas V. Õl jäi saamata tulu ja seejärel, millises ulatuses tulu saamata jäi ning kas see oli põhjuslikus seoses alusetu vahistamisega. Kohus ei ole välja selgitanud, milline sissetulek oleks V. Õl võinud olla vahi all viibimise ajal. Samuti ei ole võetud seisukohta, kas saamata jäänud tulu võis tekkida alusetust vahistamisest. Halduskohus on jätnud põhjendamata selle, miks apellandi üks või teine väide ei oma tähtsust kohtumenetluses. 2) Halduskohus on eiranud asjaolu, et käsundilepingu 2-aastase kehtivuse ajal viibis apellant teatud ajavahemikul vahi all, mistõttu lepingu alusel antavaid võimalikke ülesandeid ei olnud apellandil võimalik sooritada. Apellandi poolt sissetuleku teenimine oli takistatud riigi tegevusega. Halduskohus on järeldanud, et V. Õl ei ole alates vahistamisest 04.11.2003 mingisugust sissetulekut olnud, kuid selline seisukoht on vastuolus esitatud tõenditega ja

§ 128lg-ga 4.

  1. Justiitsministeerium palub vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  2. Riigikohtu 31.03.2011 otsusega on ära määratletud, et riik on kaebajale alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju (saamata jäänud tulu) hüvitanud summas 49 077 krooni (pärast tulumaksu mahaarvamist jääb summaks 38 280 krooni). Kaebaja tõendab suurema kahju tekkimist 06.01.2003 sõlmitud patroonilepinguga, mille p 2 nägi ette kaebajale tulemustasu maksmist, mille suurus on 40% käsundiandja kinnitatud majandusaasta aruande puhaskasumist. Makstavast tasust kuulusid maha arvestamisele seaduses ettenähtud maksud (sotsiaalmaks ja tulumaks). Vastavalt patroonilepingu p-le 5 pidi tulemustasu suurus üle vaadatama igal järgneval aastal. Igakuist palga maksmist ei olnud lepingus ette nähtud. Lepingu sõlmimist on kinnitanud lepingu mõlemad pooled. Ringkonnakohus peab OÜ Advokaadibüroo Kuklase & Partnerid sellekohast kirjalikku kinnitust piisavaks. Ringkonnakohtul puuduvad tõendid, mis annaksid alust seada lepingu kehtivust kahtluse alla. Seega lähtub kohus allpool saamata jäänud tulu kindlaksmääramisel eelnimetatud lepingust. Kaebaja ei ole muid tõendeid saamata jäänud tulu osas kohtule esitanud. 5

(7)3-07-1817
  1. Vaidlust ei ole järgmistes asjaoludes: OÜ Advokaadibüroo Kuklase & Partnerid
  2. a puhaskasum oli 609 649 krooni ning
  3. aasta puhaskasum 450 750 krooni; kaebaja viibis alusetult vahi all 171 päeva, so 04.11.2003-22.04.
  4. Novembris 2003 astus kaebaja advokatuurist välja. Kaebaja ei ole OÜ-lt Advokaadibüroo Kuklane ja Partnerid patroonilepingu alusel tasu maksmist nõudnud.
  5. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kaebaja on jätnud põhjendamatult kasutamata

§ 629lg 1 ls 1 sätestatud õiguse nõuda advokaadibüroolt mõistlikku osa tasust.

Kaebaja on tuginenud

§ 620

lg 1 ls-le 2, mille kohaselt on käsundisaajal õigus nõuda kogu tasu üksnes juhul, kui leping lõppes käsundiandjast tuleneva asjaolu tõttu ja tasu maksmine on asjaolusid arvestades Õ. Nimetatud säte ei ole aga antud juhul asjakohane, sest kaebajale ei heideta ette, et ta jättis advokaadibüroolt välja nõudmata kogu patroonilepingu järgse tasu, vaid tuginedes

§ 629

lg 1 ls-le 1seisneb etteheide selles, et käsundiandjalt ei nõutud välja mõistlikku osa tasust. Patroonileping sõlmiti 06.01.2003 ning selle edasine täitmine muutus kaebaja vahistamise tõttu võimatuks alates 04.11.

  1. Mõiste „mõistlik osa tasust“ on määratlemata õigusmõiste, mille suuruse fikseerib vaidluse korral üldkohus. Kuna kaebaja on jätnud kohase õiguskaitsevahendi kasutamata, ei ole antud juhul võimalik teada, kui suures ulatuses oleks kaebaja poolt riigilt nõutav saamata jäänud tulu olnud väiksem. Ringkonnakohus lähtub mõiste „mõistlik osa tasust“ sisustamisel proportsioonist, mis ajavahemikul
  2. aastal kaebaja patroonilepingut täitis.
  3. aasta puhaskasum oli 609 649 krooni. Kaebaja täitis patroonilepingut 307 päeva ning viibis vahi all 58 päeva aastast. Seega on
  4. aasta saamata jäänud tulu puhul põhjendatud rääkida vaid 40%-st 96 877,40 krooni suurusest puhaskasumist, mis on 38 751 krooni.
  6. aastal viibis kaebaja vahi all 113 päeva. Ringkonnakohus ei pea põhjendatuks kaebajale kogu
  7. aasta saamata jäänud tulu hüvitamist. Kaebaja astus ise vabatahtlikult
  8. aasta novembris advokatuurist välja, muutes patroonilepingu täitmise vahi alt vabanedes võimatuks. Asjaolu, et patroonilepingu järgne käsundiandja ei soovinud väidetavalt kaebajaga koostööd jätkata, ei olnud ringkonnakohtu hinnangul vahetus seoses kaebaja vahistamisega, vaid väidetav negatiivne mõju advokaadibüroole tulenes juba kaebaja suhtes kriminaalmenetluse alustamise faktist. AVVKHS näeb hüvitise ette alusetult vabaduse võtmise, mitte aga alusetult kriminaalmenetluse alustamise eest. Seega väljuks käesoleva asja lahendamise piiridest sellise kahju väljamõistmine, mis on seotud vaid kriminaalasja alustamise faktiga. Ringkonnakohus arvestab veel asjaoluga, et puudub kindlus, et ka
  9. aastaks oleks tulemustasuks kokku lepitud 40% puhaskasumist. Arvestades 113 vahi all viibitud päeva, moodustab 40%
  10. aasta puhaskasumist 55 822 krooni.
  11. Patroonilepingu p 2 kohaselt kuulusid nimetatud summadest (38 751 krooni
  12. aastal ja 55 822 krooni
  13. aastal) mahaarvamisele nii sotsiaal- kui ka tulumaks.
  14. aasta eest oleks lepingu p-st 2 tulenevalt väljamakse kaebajale tehtud
  15. aastal. 38 751 kroonist oleks kinni peetud sotsiaalmaks summas 12 787,83 krooni ning tulumaks summas 2382,42 krooni (arvestades tulumaksumäära 26% ning maksuvaba tulu 16 800 krooni).
  16. aasta eest oleks netosummas tasumisele kuulunud 23 580,75 krooni.
  17. aasta eest oleks väljamakse tehtud
  18. aastal. 55 822 kroonist oleks kinni peetud sotsiaalmaks summas 18 421,26 krooni ning tulumaks summas 4080,18 krooni 6

(7)3-07-1817 (tulumaksumäär 24% ning maksuvaba tulu 20 400 krooni). Seega oleks kaebaja
  1. aasta eest netos saanud 33 320,56 krooni.
  2. Liites
  3. ja
  4. aasta saamata jäänud tulu, kujuneb eeltoodud arvestuse järgi summaks netos 56 901,31 krooni. AVVKHS alusel maksti kaebajale saamata jäänud tulu hüvitamiseks netos 38 280 krooni. Seega on vahe 18 621,31 krooni. Eeltoodu ei anna aga alust veel pidada AVVKHS regulatsiooni põhiseadusvastaseks ning kaebajale makstud hüvitist ebapiisavaks. Nii võttis ringkonnakohus eeltoodud arvutuste tegemisel eelduseks, et patroonilepingu järgi saadu oleks olnud kogu kaebaja poolt saadud tulu. Kaebaja on aga kohtuistungil selgitanud, et ta nõustus tasu maksmisega üks kord aasta, sest jooksev tulu tuli mujalt, eelkõige tööst pankrotitoimkondades. Seega, kui mitte arvestada saamata jäänud tulu suuruse arvutamisel maksuvaba tulu suurusega (eeldusel, et kaebaja oleks selles suuruses tulu teeninud pankrotitoimkondades), väheneks patroonilepingu alusel tasumisele kuuluv summa
  5. aasta osas 19 212,75 kroonini ning
  6. aasta osas 28 424,56 kroonini. Vaheks AVVKHS alusel makstava summaga kujuneks 9357,31 krooni.

§ 127

lg 5 kohaselt tuleb kahjuhüvitisest maha arvata igasugune kasu, mida kahjustatud isik sai kahju tekitamise tagajärjel, eelkõige tema poolt säästetud kulud. Arvestades, et vahi all viibimise ajal puudusid kaebajal tavapärases ulatuses väljaminekud toidule ja riietusele, leiab ringkonnakohus, et 38 280 krooni tasumine kaebajale saamata jäänud tulu katteks on olnud piisav. 15. Eeltoodud põhjendustel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ning halduskohtu otsus muutmata. Kaebaja menetluskulud jäävad tema enda kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud. Kaire Pikamäe Virgo Saarmets Ruth Plaks 7

(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.