← Eesti

3-07-1817/103

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Enno Loonurm Otsuse tegemise aeg ja koht 03.02.2012; Tallinn Haldusasja number 3-07-1817 Haldusasi V.Õ. kaebus alusetu vahistamisega tekitatud kahju hüvitamise nõudes Asja läbivaatamise kuupäev Kohtuistung 18.01.2012 Menetlusosalised ja nende esindajad Kaebuse esitaja (avaldaja) – V.Õ., esindaja vandeadvokaadi abi Siret Saks; Vastustaja – Justiitsministeerium, volitatud esindaja Tanel Kalmet RESOLUTSIOON Jätta kaebus rahuldamata Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Otsuse avalikult teatavakstegemise päev on 03.02.

  1. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui selles ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  2. V.Õ. suhtes viidi läbi kriminaalmenetlus kriminaalasjas
  3. V.Õ. peeti 04.11.2003 kahtlustatavana kinni ja 05.11.2003 vahistati Tallinna Linnakohtu loal. Kaebuse esitaja oli vahi all kuni 22.04.
  4. Kriminaalmenetlus lõppes V.Õ. suhtes Harju Maakohtus 29.01.2007, kaebuse esitaja mõisteti õigeks. Kohus tuvastas, et kaebaja oli olnud vahi all 171 päeva ja tal oli õigus saada riigilt hüvitist vastavalt riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse (AVVKHS) alusel. Kaebaja esitas Rahandusministeeriumile avalduse kahju hüvitamiseks ning ministeerium hüvitas talle 15.08.2007 AVVKHS kohaselt hüvitatava kahju summas 98 154 krooni (pidades kinni tulumaksu 21594 krooni).
  5. V.Õ. esitas 17.09.2007 Tallinna Halduskohtule kaebuse Rahandusministeeriumi 15.08.2007 haldusakti nr 4-4/10236 peale. Kaebuse esitaja palus kohustada Eesti Vabariiki Rahandusministeeriumi kaudu hüvitama mittevaralist kahju ja saamata jäänud tulu osas, mis jäi Rahandusministeeriumi haldusakti alusel hüvitamata. Kaebuse esitaja palus tunnistada AVVKHS § 5 lõiked 1, 2 ja 4 põhiseadusega vastuolus olevaks.
  6. Tallinna Halduskohtu 18.11.2008 kohtuotsusega jäeti V.Õ. kaebus rahuldamata (I köide, tl 165171). V.Õ. esitas eelnimetatud kohtuotsuse peale 18.12.2008 apellatsioonkaebuse.
  7. Tallinna Ringkonnakohus jättis 14.05.2009 otsusega V.Õ. apellatsioonikaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata (I köide, tl 225-228). V.Õ. esitas 15.06.2009 Riigikohtule kassatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtu 14.05.2009 otsuse tühistamiseks.
  8. Riigikohtu halduskolleegiumi kogu koosseis andis 15.03.2010 määrusega kohtuasjas nr 3-3-1-69-09 halduskohtumenetluse seadustiku § 70 lõike 1 punkti 2 alusel haldusasja lahendamiseks üldkogule (II köide, tl 53-63). Riigikohtu üldkogu 31.03.2011 otsusega rahuldati V.Õ. kassatsioonkaebus osaliselt ning tühistati Tallinna Ringkonnakohtu 14.05.2009 otsus ning Tallinna Halduskohtu 18.11.2008 otsus. Haldusasi nr 3-07-1817 saadeti uueks läbivaatamiseks Tallinna Halduskohtule (II köide, tl 132-148, eriarvamus tl 149-150). Eelnimetatud lahendi kohaselt on vastustajaks Justiitsministeerium, sest taotletakse kohtu tekitatud kahju hüvitamist. Nimetatud kohtuotsuse punktis 94 on selgitatud, et haldusasja lahendaval kohtul tuleb tuvastada, kas V.Õ.l jäi alusetu vahistamise tõttu tulu saamata ja kui jäi, siis millises ulatuses. Seejärel tuleb kohtul hinnata, kas V.Õ.le makstud hüvitis oli õiglane. Juhul, kui halduskohus leiab, et õiglane hüvitis V.Õ.le oleks pidanud olema suurem kui talle AVVKHS-i alusel makstud hüvitis, tuleks PSJKS § 9 lõike 1 kohaselt jätta AVVKHS § 5 lõike 4 esimese lause esimene alternatiiv kohaldamata, tunnistada säte põhiseadusega vastuolus olevaks ning saata kohtuostus põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks Riigikohtule. Õiglase hüvitise maksmise aluste ja korra puudumisel tuleks kahju õiglases määras hüvitada põhiseaduse § 25 alusel.
  9. Tallinna Halduskohtu 04.05.2011 määrusega võeti haldusasi nr 3-07-1817 menetlusse ja jätkati eelmenetluse ülesannete täitmisega HKMS § 12 lg 2 alusel. Menetlusosalistel võimaldati esitada vaidluse lahendamiseks olulised kokkuvõtlikud seisukohad lähtuvalt Riigikohtu 31.03.2011 otsusest (II köide, tl 153-154).
  10. Tallinna Halduskohtu 15.12.2011 määrusega määrati kindlaks kohtuistungi toimumise aeg. KAEBUSE SISU JA TAOTLUS
  11. Kaebuse esitaja kokkuvõtlikud seisukohad on järgmised (II köide, tl 164-167). 8.
  12. V.Õ.l jäi saamata tulu tema ning OÜ Advokaadibüroo Kuklane ja Partnerid vahel 06.01.2003 sõlmitud patroonilepingu alusel. Riigikohus tuvastas ning toimikus sisaldub ka advokaadibüroo ja V.Õ. vahel sõlmitud patroonlepingu koopia. Patroonilepingu näol oli tegemist käsundilepinguga, mille järgi V.Õ. (käsundisaaja) kohustus osutama advokaadibüroo (käsundiandja) ülesandel ja juhendamisel õigusteenuseid. Advokaadibüroo pidi V.Õ.le lepingus sätestatud kohustuste täitmise eest maksma tulemustasu. Tulemustasu suurus oli lepingu järgi 40% advokaadibüroo kinnitatud majandusaasta aruande puhaskasumist. Tasu tuli maksta hiljemalt majandusaasta aruande kinnitamisele järgneva kalendrikuu jooksul. V.Õ.le hüvitati saamata jäänud tulu ainuüksi summas 49 077 krooni (3 136,59 eurot). Arvestades patroonilepingu järgi saamata jäänud tulu suurusjärku (erinevus on 8,5 kordne), siis ei saa kuidagi pidada hüvitist õiglases määras olevaks, millele Riigikohus oma otsuse punktis 93 ka viitas. V.Õ. ei saanud alates 04.11.2003 oma patroonilepingust tulenevaid kohustusi täita. Käsundiandja
  13. aasta aruandes fikseeritud puhaskasum oli 609 649 krooni ja
  14. aasta 2 puhaskasum 243 859 krooni. Kuivõrd V.Õ. osaks oli 40%, jäi kokku saamata 424 159 krooni ja 60 senti (27 108,74 eurot). 8.
  15. Kaebuse esitaja on esitanud AB Kuklase & Partnerid ja V.Õ. vahel sõlmitud patroonilepingu, millest nähtub, et V.Õ. oli õigustatud saama 40% advokaadibüroo puhaskasumist. Seega on tõendatud ettevalmistused kasu saamiseks, mida V.Õ. oleks olnud õigustatud saama. Vaidlus puudub selle üle, et V.Õ. ei saanud kasu e. saamata jäänud tulu, kuna võeti vahi alla ning ei olnud võimeline vahistamise fakti tõttu oma lepingulisi kohustusi täitma. Seega rikkus V.Õ. patroonilepingut, endast olenematutel põhjustel. Rikkumine ei ole vabandatav. Toimik sisaldab ka majandusaasta aruandeid, millest tulenevalt saab arvutada majandusaasta puhaskasumi ning sellest lähtuvalt V.Õ.le kuuluva osa, milleks on 424 159 krooni ja 60 senti (27 108,74 eurot). Seega, on tõendatud isiku poolt tehtud ettevalmistused (patroonileping), lepingu rikkumine (vahistamise fakt ning lepingu jätkamise võimatus) ning saamata jäänud tulu suurus (majandusaasta aruannete kaudu summas 424 159 krooni ja 60 senti). Kaebuse esitaja hinnangul on tõendatud saamata jäänud tulu kui kahjuhüvitise väljamõistmise eeldusteks olevad asjaolud, kaebuse esitaja poolt viidatud tõenditega, mis sisalduvad ka kohtutoimikus. 8.
  16. V.Õ. ja Advokaadibüroo Kuklane & Partnerid OÜ vahel oli sõlmitud patroonileping, mille õiguslikuks vormiks on käsundusleping. VÕS § 619 sätestab, et käsunduslepinguga kohustub üks isik (käsundisaaja) vastavalt lepingule osutama teisele isikule (käsundiandja) teenuseid (täitma käsundi), käsundiandja aga maksma talle selle eest tasu, kui selles on kokku lepitud. VÕS 629 lg 1 sätestab, et kui käsundisaajale tuleb tasu maksta pärast käsundi täitmist või käsundi täitmiseks antud tähtaja möödumist ja käsundusleping lõpeb enne käsundi täitmist või selle täitmiseks antud tähtaja möödumist, on käsundisaajal õigus mõistlikule osale tasust asjaolusid arvestades. Sel juhul on käsundisaajal õigus saada kogu tasu üksnes juhul, kui leping lõppes käsundiandjast tuleneva asjaolu tõttu ja tasu maksmine on asjaolusid arvestades õiglane. Käesoleval juhul on mõlemad lepingu osapooled seisukohal, et advokaadibüroo ei ole kohustatud V.Õ.le tasu maksma, kuna osalise tasu maksmine ei ole õiglane asjaolusid arvestades, just seetõttu, et kaebaja vahistamine tõi endaga kaasa olulise kahju advokaadibüroole, mis väljendub nii varalises, kui ka maine kaotamisega kaasnevas kahjus. Juhul, kui lepingu pooled leiavad, et osalise tasu maksmine ei ole õiglane asjaolusid arvestades (tekitatud kahju), siis ei saa kohus sekkuda poolte vahelisse privaatautonoomiasse ning mõista välja kahju Advokaadibüroost Kuklase & Partnerid OÜ. Kaebuse esitajal jäi tulu saamata ainuüksi tulenevalt tema vahistamise faktist. Advokaadibüroo Kuklase & Partnerid OÜ juhatuse liikme Olev Kuklase poolt kohtule esitatud vastuses kinnitatakse, et kaebuse esitajale tasu ei makstud põhjusel, et lepinguline suhe lõppes seoses kaebuse esitaja vahi alla võtmisega. Vastusest selgub, et patroonilepingu näol oli tegemist tulemuslepinguga ja faktiliselt jättis kaebuse esitaja tehtavad tööd pooleli seoses vahi alla sattumisega. Olev Kuklase viitab, et patroonilepingu näol oli tegemist tulemustasuga seonduva lepinguga, kuid tulemustasu ja selle suurus oli seotud büroo puhaskasumi kinnitamisega ja selle tasumine oleks saanud toimuda vaid juhul, kui kaebuse esitaja oleks käitunud vastavalt lepingule. Advokatuurist välja astumine ei oma mingisugust seost patroonilepingu lõppemisega, sest see toimus tunduvalt hiljem kui juba oli selgunud vaieldamatult lepinguliste suhete jätkumise võimatus, sest kaebuse esitaja vahi all pidamiseks oli antud luba niivõrd pikaks ajaks. Juhul kui kaebuse esitajat ei oleks vahi alla võetud, oleks kaebuse esitaja saanud käituda vastavalt patroonilepingule, mistõttu oleks tal õigus olnud saada tulemustasu. Arvestades, et kaebuse esitajal ei olnud võimalik lepingut täita advokaadibüroost ja temast mitteolenevatel põhjustel - viibis alusetult vahi all, siis puudub käesolevas asjas põhjuslik seos advokaadibüroo tegevuse ja lepingu lõppemise vahel. 8.
  17. Vastustaja on viivitanud 27 108,74 euro tasumisega alates 25.07.
  18. Viivise summaks
  19. aasta ja
  20. aasta eest on kokku 4245,2 eurot. Viivise summaks
  21. aasta I poolaasta eest on kokku 1276,05 eurot. Viivise summaks
  22. aasta II poolaasta ning
  23. aasta ja
  24. aasta
  25. 3 juunini on kokku 4236 eurot. Kaebuse esitaja taotleb viiviste väljamaksmist kuni põhivõlgnevuse täitmiseni. 8.
  26. Kaebuse esitaja taotleb menetluskulude jätmist Justiitsministeeriumi kanda. VASTUSTAJA SEISUKOHT
  27. Justiitsministeeriumi kokkuvõtlikud vastuargumendid kaebuses esitatud seisukohtadele on järgmised (II köide, tl 173-175). 9.
  28. Justiitsministeerium juhib tähelepanu VÕS § 100, kus defineeritakse kohustuse rikkumine kui võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Kahju õigusvastase tekitamise kohta on VÕS §-s 1043 sätestatud, et teisele isikule õigusvastaselt tekitatud kahju tekitanud isik peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekkimises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele; välistatud ei ole kahju hüvitamine ka muul õiguslikul alusel (VÕS § 1044). Kaebaja ei ole demonstreerinud, kas kahju tekitamine toimus kohustuse rikkumisega või kahju õigusvastase tekitamisega ning viimasel juhul, kas süüliselt, eraldi seaduses ettenähtud hüvitise olemasolul või millise õigusvastase tegevusega nimelt (vt VÕS § 1045 näitlikku loetelu). Vastustaja viitab ühtlasi VÕS § 1050 lõikele 1, mille kohaselt kahju tekitaja ei vastuta kahju eest, kui ta tõendab, et ta ei ole kahju tekitamises süüdi, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti. Süü mõiste on avatud VÕS §-s 104, seda määratletakse kohustuse rikkumise atribuudina ning see tähendab kas käibes vajaliku hoole järgimata jätmist või õigusvastase tagajärje soovimist võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel. Kaebaja argumentatsioonist ei nähtu, millise riigipoolse kohustuse rikkumist ja millist süü vormi on silmas peetud. 9.
  29. Vastustaja viitab ka VÕS § 139 lõikele 2, mille kohaselt vähendatakse kahjuhüvitist juhul, kui kahjustatud isik jättis kahju tekitaja – väidetavalt riigi – tähelepanu juhtimata ebatavaliselt suurele kahju tekkimise ohule või jättis kahju tekkimise ohu tõrjumata või jättis tegemata toimingu, mis oleks tekkinud kahju vähendanud, kui kahjustatud isikult võis seda mõistlikult oodata. Ei ole teada, et kaebaja oleks kriminaalmenetluse käigus viidanud suurele kahju tekkimise ohule; tema poolt advokatuurist välja astumine oli tõlgendatav taktikalise käiguna kriminaalmenetluses ning seega ka võimaliku kahjuga nõustumisena. Ei ole selge, kas kaebaja oleks advokatuurist välja astunud ja seega patroonilepingu täitmise ja sellest tulu saamise võimaluse kaotanud ka juhul, kui tema suhtes oleks läbi viidud kriminaalmenetlus ilma vahistamist kohaldamata. Pidades seda tõenäoliseks, muutub ebatõenäoliseks väidetav kausaalne seos vahistamise ja lepingu täitmise võimatuse ning seega nõutava kahju tekkimise ja hüvitisnõude vahel. 9.
  30. Vastustaja peab oluliseks siiski ka seda, et kaebaja poolt käsunduslepingu täitmine eeldas advokaadi abina õigusteenuste pakkumist, sh teatud eetiliste nõudmiste täitmist, ning kaebaja ei olnud võimeline neid kohustusi täitma seetõttu, et ta astus välja advokatuurist pärast oma vahistamist vabatahtlikult ja arvati sellest kogust välja advokatuuriseaduse § 36 lg 1 p 1 alusel. Seda taktikalist sammu tuleb hinnata käiva kriminaalmenetluse kontekstis, kui kaebaja ei saanud ette näha oma vahistamise tegelikku tähtaega (OÜ esindaja sõnul „pikemaks ajaks“), kriminaalmenetluse kulgu ja tagajärge. Kaebaja oli eeldamisi süütu, ta pidi vabastatama vahi alt hiljemalt kahtlustuse alusetuks osutumisel ja ta oli kavatsenud oma karjääriga edukalt edasi minna. Kriminaalmenetlusele allutamine ei tähenda juristide jaoks enesestmõistetavalt isiku süüdiolekut ning selle seadusega ettenähtud mõjude hulka ei kuulu isiku karjääri katkestamine. Seega puudus kaebajal kui eeldamisi süütult vahi alla võetud isikul igasugune ratsionaalne põhjus advokatuurist välja astuda ja seega oma perspektiivikas karjäär katkestada. Seejuures oli kaebaja teadlik kehtivast patroonilepingust, mida ta oli kümme kuud täitnud, mida ta oli vabanedes valmis tulemuslikult ja heas usus edasi täitma ja mille alusel tal oli õigus soliidsele osale OÜ puhaskasumist. 4 9.
  31. Vastustaja on seisukohal, et riigi poolt hüvitamisele kuuluva kahju olemasolu ei ole tõendatud. Isegi kui mingisugune ootuspärasus on olemas
  32. aasta tulemustasu osas, siis
  33. aasta osas on väidetud saamatajäänud tulu paljasõnaline ja põhjendamatu nii kaebaja advokatuurist lahkumise kui puhaskasumi protsendi määratlematuse tõttu. Seega puudub alus kahju hüvitamiseks nõutud ulatuses, juba makstud kahjuhüvitis on seaduslik ja õiglane ning kaebus tuleb jätta rahuldamata. Kui kohus siiski otsustab lugeda kaebaja
  34. aasta saamata jäänud tulemustasu osas nõude põhjendatuks ning kahju põhjustatuks vahistamise faktist, märgib vastustaja, et kõnealune summa on koos kõigi maksudega 243859,6 krooni, millest kaebaja on saamata jäänud tulu hüvitisena kätte saanud 49077 krooni. Saamata jäänud töötasu osas on kaebajal nõue OÜ kui käsundiandja vastu, kes tema ligi kümnekuusest tööst/teenustest enne vahistamist kasu sai; kaebaja ja OÜ vastastikune seisukoht ega nende muud omavahelised nõuded ei muuda seda võlga olematuks. Selle töö/teenuste väärtuse võrra tuleb hüvitist vähendada, kuna riik ei ole kohane subjekt selle hüvitamiseks. Lisaks tuleb hüvitist vähendada talumiskohustuse osas, arvestades kaebaja õigeksmõistmist, kuid ka kriminaalasja asjaolusid, nimelt ja muuhulgas seda, et kuritegu tegelikult toime pandi, selle toimepanemise vahendiks oli kaebaja kasutuses olev korter ja arvutustehnika, tema kontol toimusid ebaselge sisuga tehingud ning süüdimõistetuks osutus tema elukaaslane – mis olid kaalukad argumendid kaebaja kahtlustamiseks kuriteos, mida kaebaja tegelikult toime ei pannud. Vastustaja ei välista, et varalise kaotuse ning talumiskohustuse ja saadud hüvitise vahe redutseerub nullile. 9.
  35. Viivisenõude osas märgib Justiitsministeerium, et isegi RVS kohaldumise korral oleks viivis üldjuhul välistatud. RVS ei näe ette viivist kahju hüvitamise korral. RVS § 7 lg 4 näeb ette, et kui seadusega pole sätestatud teisiti ja see pole vastuolus avalik-õiguslike suhete olemusega, kohaldatakse avaliku võimu teostamisel tekitatud kahju hüvitamisel ka eraõiguse kahju hüvitamise sätteid. VÕS kahju hüvitamise sätted sisalduvad seaduse
  36. peatükis ja seal sõnastatud kahju hüvitamise eesmärk on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud (§ 127 lg 1), st restitutsioon, mis ei ole praeguse vaidluse puhul kohane üldkogu otsuses nimetatud põhjusel: siin on arvestatav osa talumiskohustusel. VÕS kahju hüvitamise sätted ei näe ette viivist. Viivist ei näe ette ka AVVKHS. 9.
  37. Menetluskulude osas märgib vastustaja, et kuna nõue on alusetu, tuleks menetluskulud kanda täielikult kaebajal. KOHTU PÕHJENDUSED
  38. Käesoleva haldusasja praeguses menetlusjärgus on tegemist kaebuse esitaja varalise kahju hüvitamise nõudega, mis väljendub saamata jäänud tulus. Esialgses kaebuses sisaldunud mittevaralise kahju hüvitamise nõudest on avaldaja käesolevaks ajaks loobunud. Seda on konstateeritud Tallinna Ringkonnakohtu 14.05.2009 otsuse punktis 10 ja ka hilisemates Riigikohtu lahendites. Asja uueks läbivaatamiseks saatmise järgselt võeti kaebus Tallinna Halduskohtu 04.05.2011 määrusega menetlusse ja jätkati eelmenetluse ülesannete täitmisega nimelt alusetu vahistamisega tekitatud kahju hüvitamise nõudes. Nõuet täpsustati veel ka kohtuistungil ning avaldaja selgitas, et kaebus on esitatud lähtuvalt selle esitamise ajal kehtinud HKMS § 6 lg 3 p-st 2, mis võimaldas avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju, sealhulgas saamata jäänud tulu välja nõuda (kohtuistungi protokoll, II köide, tl 190).
  39. Riigikohtu üldkogu 31.03.2011 lahendi 3-3-1-69-09 punktis 48 on selgitatud, et kaebaja taotles talle vahistamisega tekitatud kahju hüvitamist osas, mis ületab Rahandusministeeriumi makstud summat. Samuti on selgitatud, et tegemist on avalik-õigusliku vaidlusega ja kuna kriminaalmenetlusega tekitatud kahju hüvitamise nõude läbivaatamiseks ei ole teistsugust menetluskorda, on halduskohus pädev kaebust läbi vaatama. 5
  40. Eelnimetatud Riigikohtu lahendis leidis üldkogu, et põhiseaduse §-dest 32 ja 12 koostoimes tuleneb riigi kohustus hüvitada õiguspärase vahistamisega põhjustatud saamata jäänud tulu, tagamaks põhiõiguste riive proportsionaalsus ja et alusetu vahistamisega õiguspäraselt põhjustatud saamata jäänud tulu täiendavat hüvitamist ei võimalda riigivastutuse seadus ega ükski teine seadus (p-d 84-85). Lähtuvalt eeltoodust märkis üldkogu, et AVVKHS § 5 lõike 4 esimese lause esimene alternatiiv, mis välistab saamata jäänud tulu hüvitamise AVVKHS-is ette nähtust suuremas ulatuses, võib olla vastuolus PS §-dega 32, 12 ja 11 nende koostoimes ja seda seetõttu, et välistab saamata jäänud tulu hüvitamise konkreetsel juhul õiglases määras (p 87).
  41. Riigikohtu üldkogu 31.03.2011 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-69-09 selgitati, et kohtuasja lahendamiseks on vaja võtta seisukoht kas AVVKHS § 5 alusel ning alusetu vahistamise tõttu saamata jäänud tulu hüvitamiseks makstud summa oli õiglane ja et hüvitise õiglust konkreetsel juhul saab hinnata üksnes olukorras, kus kahju tekitamine ja suurus on tuvastatud. Seega on vaja kindlaks teha, kas V.Õ.l jäi alusetu vahistamise tõttu tulu saamata ning kui suur oli tema saamata jäänud tulu (Vt eelnimetatud lahendi p 88, II köide, tl 147). Kuna kahju tekkimine ja kahju suurus oli tuvastamata, ei saanud üldkogu konkreetse normikontrolli menetluses hinnata AVVKHS § 5 lõike 4 esimese lause esimese alternatiivi põhiseadusele vastavaust (Vt sama lahendi p 93, II köide, tl 147).
  42. Praeguses menetlusjärgus tuleb seega kõigepealt tuvastada kas kaebuse esitajal jäi tulu saamata alusetu vahistamise tõttu ja kui jäi, siis millises ulatuses. Seda kas makstud hüvitis oli ka õiglane, tuleb hinnata üksnes sel juhul kui eelnevalt peaks selguma, et tulu jäi saamata alusetu vahistamise tõttu, aga mitte näiteks tegevusetuse pinnalt või muudel põhjustel.
  43. Kaebuse esitaja seostab saamata jäänud tulu patroonilepinguga, mille alusel ta tegi nähtuvalt kohtuasja materjalidest tööd 06.01.2003 kuni 04.11.2003, kuid tulemustasu selle eest ei saanud. Seoses eelnimetatuga juhiti Riigikohtu 31.03.2011 lahendi 3-3-1-69-09 punktis 91 tähelepanu vajadusele koguda täiendavaid tõendeid. Seega võimaldas kohus kaebuse menetlusse võtmisel ja eelmenetluse ülesannete täitmise jätkamisel esitada avaldajal hiljemalt 06.06.2011 vaidluse lahendamiseks olulised kokkuvõtlikud seisukohad ning lähtuda seejuures ka Riigikohtu 31.03.2011 otsusest. Seejärel oli võimalik esitada omapoolsed seisukohad ka Justiitsministeeriumil (II köide, tl 153-154).
  44. Kaebuse esitaja on määrusele vastanud, kuid täiendavaid tõendeid ei esitanud (II köide, tl 164167). Avaldaja põhiväide taandub sellele, et patroonilepingu rikkumine toimus vahistamise tõttu ning mõlemad lepingupooled olid seisukohal, et advokaadibüroo ei olnud kohustatud V.Õ.le tasu maksma. Patroonilepingu tekst on varasemalt esitatud (I köide, tl 117-118). Selles osas vaidlust ei ole ning vastustaja ei pidanud lepingu originaali väljanõudmist seetõttu ka vajalikuks. Menetlusosalised ei ole teinud seonduvalt lepinguga taolisi viiteid, mille pinnalt oleks vaja tekste võrrelda (kohtuistungi protokoll, II köide, tl 191). Kaebuse esitaja selgitas veel, et patroonilepingu kui käsunduslepingu puhul ei tule tasu maksta kui leping lõpetatakse käsundisaaja poolse rikkumise tõttu ja et antud juhul leidsid mõlemad lepingu osapooled, et tegemist oli patroonilepingu rikkumisega. Seetõttu kaebuse esitajal ka kahju tekkimise ja suuruse kohta mingisuguseid täiendavaid tõendeid esitada ei olnud (kohtuistungi protokoll, II köide, tl 191, keskel). Vastustaja seonduvalt kahjuna vaadeldava summa arvutamisega ega ka arvutuste alusmaterjaliga vastuväiteid ei esitanud (kohtuistungi protokoll, II köide, tl 191, keskel). Vastustaja seisukoht on samuti pigem põhimõttelist laadi ning Justiitsministeeriumi hinnangul ei ole riigi poolt kahju tekitatud (kohtuistungi protokoll, II köide, tl 191). Vastustaja selgitas, et näiteks
  45. aastal osutas kaebaja umbes 10 kuu jooksul õigusteenust ja selle eest oleks tulnud maksta kas siis lähtuvalt lepingust või lähtuvalt tegelikult tehtud tööst ja et peale vahistamist oleks olnud võimalik lepingut jätkata, kuid kaebuse esitaja lahkus advokatuurist. 6
  46. Arvestades asjaolu, et avaldajal ei ole täiendavaid tõendeid seonduvalt väidetava kahju tekkimisega esitada, tuleb hinnata protsessiosaliste seisukohti haldusasja materjalide hulgas sisalduva patroonilepingu pinnalt. Selles osas aga taandub vaidlus sisuliselt küsimusele kas advokaadibüroo oleks pidanud tehtud töö eest tasu maksma ja kas lepingu osapoolte ühisest seisukohast lepingu rikkumise ja lõppemise ning tasu maksmise vajaduse puudumise kohta võiks tekkida kohustusi riigile. Tasu maksmine on reguleeritud patroonilepingu teises punktis ja selle kohaselt pidi käsundiandja maksma lepingus sätestatud kohustuste täitmise eest tulemustasu, mille suurus on 40% majandusaasta aruande puhaskasumist. Lepingu esemeks oli õigusteenuste osutamine. Lepingu punkti 5 kohaselt oli vaja tulemustasu suurus poolte vahel igal järgneval aastal läbi vaadata ja kui kokkulepet ei saavutata, tuli lugeda leping lõppenuks. Lähtuvalt tulemustasu suuruse igaaastase kokkuleppimise põhimõttest ja selle tegematajätmisest käsunduslepingu sõlmimisele järgneval aastal, ei peaks kaebuse esitaja
  47. aasta eest üldse 40-protsendilist kasumiosa taotlema. Vastasel korral oleks võinud käsundisaaja ka hilisemate majandusaastate eest vastavaid summasid taotleda, arvestades asjaolu, et leping sõlmiti määramata ajaks, kuid see on eraldi teema ja seostu enam otseselt käesoleva vaidlusega.
  48. aastal oli aga kaebuse esitajal võimalik kuni novembrikuu alguseni lepingut täita ja õigusteenuseid osutada. Taoline tegevus eeldab üldjuhul ka vastava tasu saamist. Kaebuse esitaja on seoses eelnimetatuga viidanud küll VÕS § 629 lõikele 1, mille kohaselt ei tule tasu maksta kui leping lõpetatakse käsundisaaja poolse rikkumise tõttu (kohtuistungi protokoll, II köide, tl 191, keskel), kuid see väide ei ole täpne ning sellega ei saa ka sisuliselt nõustuda. Võlaõigusseaduse § 629 lg 1 kohaselt on käsunduslepingu lõppemisel enne käsundi täitmist käsundisaajal õigus (vähemalt) mõistlikule osale tasust. Sama seaduse ja paragrahvi teises lõikes on sätestatud, et tasu suuruse määramisel tuleb arvestada muu hulgas käsundisaaja poolt juba tehtut, käsundiandjale sellest tekkivat kasu ja lepingu lõppemise põhjust. Kaebuse esitaja on selgitanud, et juhul kui lepingu pooled leiavad, et osalise tasu maksmine ei ole asjaolusid arvestades õiglane, siis ei saa kohus sekkuda poolte vahelisse privaatautonoomiasse ning mõista kahju välja advokaadibüroolt (Vt vastuse p 2.12, II köide, tl 165, pöördel). Põhimõtte kui sellisega võib nõustuda, kuid samas ei tähenda see seda, et siis võiks vastavaid summasid riigilt nõuda.
  49. Halduskohus ei saa kohustada lepingu osapooli nendevahelist tsiviilõiguslikku kokkulepet täitma ja seda iseäranis olukorras, kus viidatakse privaatautonoomiale, kuid see ei tähenda ka seda, et sel juhul peaks vastutama riik. Antud juhul nähtub haldusasja materjalist, et kaebuse esitaja ei ole pidanud vajalikuks kõiki käsunduslepingust tulenevaid võimalusi kasutada ega maakohtu poole pöörduda. Sellest tulenevalt ei saa asuda seisukohale, et tulu jäi saamata alusetu vahistamise tõttu, millest ühtlasi järeldub, et AVVKHS § 5 lõike 4 esimese lause esimese alternatiivi põhiseadusele vastavaust ei ole vaja konkreetse normikontrolli menetluses enam hinnata. Põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus eeldab, et vastav seadus oleks asjassepuutuv ja vaidluse sisuliseks lahendamiseks olulise tähendusega. Lähtuvalt eeltoodust tuleb jätta kaebus rahuldamata. Enno Loonurm Kohtunik 7

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.