KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaire Pikamäe, Ruth Plaks, Virgo Saarmets Määruse tegemise aeg ja koht 28.12.2012, Tallinn Haldusasja number 3-12-1656 Haldusasi V L kaebus Eesti Vabariigi tegevusega tekitatud 15 334 698,90 euro suuruse kahju hüvitamise nõudes Menetlusosalised Kaebaja – V L Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 04.10.2012 määrus Menetluse alus ringkonnakohtus V L määruskaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Jätta V L määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 04.10.2012 määrus haldusasjas nr 3-12-1656 muutmata. EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (HKMS § 121 lg 4, § 235 lg-d 1 ja 3). ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
- V L esitas 08.08.2012 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles soovis, et kohus kohustaks Eesti riiki lõpetama tegevuse, mis seisneb selles, et Tallinnas Falkpargi 16a/Adamsoni 20 ja 20a asuva õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes on omandireformi õigustatud subjektiks tunnistatud A A ning taotles samas Eesti Vabariigi tegevusega tekitatud 15 334 698,90 euro suuruse kahju hüvitamist.
- Tallinna Halduskohtu 06.09.2012 määrusega jäeti V L kaebus käiguta ning anti kaebuses esinevate puuduste kõrvaldamiseks 15-päevane tähtaeg. Kohus viitas, et kaebuses peab olema esitatud selge ja arusaadav nõue ning nõude aluseks olevad faktilised asjaolud. Kaebaja on väga pikalt esitanud oma seisukohti seoses A Ai testamendi ja selles sätestatuga, ent kaebusest ei nähtu, kuidas see on seotud kaebajale väidetava kahju tekkimisega. Selleks tuleb kaebajal lühidalt ja konkreetselt välja tuua, milline haldusorgan, millise konkreetse tegevusega (haldusakti andmisega, haldusakti andmisest keeldumisega, toiminguga) väidetava kahju põhjustas. Samuti pole kaebaja tasunud riigilõivu. Riigilõivuseaduse (RLS) § 571 lõikes 2 sätestatakse, et halduskohtule kahju hüvitamiseks või alusetu rikastumise teel saadu 3-12-1656 tagastamiseks kaebuse esitamisel tasutakse riigilõivu kolm protsenti summast, mille väljamõistmist taotletakse, või vara väärtusest, mille tagastamiseks kohustamist taotletakse, kuid mitte alla 15 euro ja mitte üle 750 euro. Kaebaja nõude suuruseks on enam kui 15 miljonit eurot – seega tuleb riigilõivu tasuda maksimaalmääras, s.t 750 eurot.
- V L esitas 26.09.2012 halduskohtule täiendavad seisukohad.
- Tallinna Halduskohus tagastas 04.10.2012 määrusega V L kaebuse. Kohus leidis, et V L esitas 26.09.2012 halduskohtule sisuliselt kaebuse uusversiooni, kus kirjeldab ja selgitab kokku 46-l leheküljel samu asjaolusid ja seisukohti, mis on välja toodud esialgu esitatud kaebuseski. Tallinna Halduskohtu 06.09.2012 määruses kirjeldatud puudusi see dokument ei leevenda. Samuti ei ole kaebaja tasunud riigilõivu. Kohus selgitas, et väär on kaebaja seisukoht, et tema poolt esitatud kaebus on RLS § 22 lg 1 p 6 alusel lõivuvaba. RLS § 22 lg 1 p 6 vabastab riigilõivust üksnes sellise kaebuse või hagi, millega taotletakse otseselt õigusvastase repressiooni tagajärjel tekkinud kahju hüvitamist. Kaebuse esitaja sellise kahju hüvitamist taotlenud ei ole ning sisuliselt taotleb Eesti Vabariigilt omandireformi käigus vastu võetud kaebaja hinnangul õigusvastaste haldusaktide ja toimingutega tekitatud kahju hüvitamist. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD MÄÄRUSKAEBUSE MENETLUSES
- V L esitas 15.10.2012 Tallinna Ringkonnakohtule määruskaebuse, milles palus tühistada Tallinna Halduskohtu 04.10.2012 määrus. Kaebaja kirjutab määruskaebuses, et kohtute järjepideva ja õigustamatu tegevuse tulemusena on katkematult ignoreeritud A Ai notariaalselt tõendatud testamendi fideikomissi ja õigustamatult on tunnistatud üksnes A A õigusvastaselt võõrandatud vara (Falkpargi 16/A) omanikuks. Eesti riik on teostanud õigusvastast represseerimist sellega, et pole lubanud Falkpargi 16/A kinnistu kasutamist selle tõelisel omanikul. Selle õigusvastase tegevuse saaks hüvitada kompensatsiooni korras 15 334 698,90 eurot. Kaebaja ei nõustu halduskohtu seisukohaga, justkui poleks tema kaebus RLS § 22 lg 1 p 6 alusel riigilõivuvaba. A Ai õigusjärglased asusid
- ja
- aastal ümber Saksamaale, s.t nõukogude okupatsiooniga seonduvalt pidid vara tõelised omanikud oma vara maha jätma. Taasiseseisvunud Eesti riik kinnitas üksnes A Ai vaidlusaluse vara omanikuks, mistõttu on taas toime pandud represseerimine A Ai testamendiga seonduvate isikute (s.h kaebaja) suhtes.
- Tallinna Halduskohus jättis 24.10.2012 määrusega V L määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
- Ringkonnakohus märgib esmalt, et määruskaebuse menetlemisel kontrollitakse üksnes vaidlustatud määruse õiguspärasust ja põhjendatust ehk käesoleval juhul seda, kas kaebuse tagastamine oli õiguspärane ja põhjendatud. Määruskaebuse menetlemisel ei lahenda ringkonnakohus kaebaja poolt määruskaebuses esitatud testamendiga seotud asjaolude tuvastamise ega Eesti Vabariigilt kahjuhüvitise väljamõistmise taotlusi.
- Halduskohus on tagastanud kaebuse kahel põhjusel: kaebusest ei nähtu kaebaja konkreetne nõue ja seda nõuet põhistavad faktilised asjaolud ning kaebuselt on tasumata riigilõiv. Vastavalt HKMS § 121 lg 1 p-s 2 sätestatule tagastatakse kaebus, kui see ei vasta 2
(3)3-12-1656 HKMS §-de 37-39 nõuetele, kaebaja ei ole kohtu poolt määratud tähtaja jooksul puudusi kõrvaldanud ja puudused takistavad asja läbivaatamist. Ringkonnakohus leiab, et kaebusest ja kaebuse täiendustest ei selgu konkreetselt ja üheselt mõistetavalt, milline on kaebaja nõue ning milliste haldusaktide või -toimingute tulemusena kannatas kaebaja väidetavalt kahju. Kaebaja on esitanud oma nõude abstraktsel kujul, paludes kohtul kohustada Eesti riiki lõpetama tegevuse, mis seisneb selles, et Tallinnas Falkpargi 16a/Adamsoni 20 ja 20a asuva õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes on omandireformi õigustatud subjektiks tunnistatud A A. Sellist nõuet ei ole võimalik menetleda, kuivõrd sellest ei selgu, mida kaebaja tegelikult kohtult ootab. Kaebaja on muuhulgas soovinud ettekirjutuse tegemist kõigile tema poolt vastustajateks märgitud riigivõimu esindajatele, s.h kohtutele, kes varasemates menetlustes pole tema taotlusi rahuldanud. Ringkonnakohtu hinnangul on selline taotlus ilmselgelt põhjendamatu ega saa kaebajat sihile viia. Määruskaebuses ei ole kaebaja toonud välja asjaolusid, mis kõrvaldaksid halduskohtu poolt juba 06.09.2012 määruses sedastatud puudusi. Ringkonnakohus mainib, et kaebus tervikuna on äärmiselt raskestiloetava sõnastusega, süsteemitu ja ebakonkreetne. Kaebaja poolt esitatud kaebuse, kaebuse täienduste ja määruskaebuse pinnalt ei ole võimalik ka kohtul kaebajat abistada sobiva taotluse sõnastamisel. 9. Halduskohus on õigesti märkinud, et antud asjas ei kohaldu kaebajale RLS § 22 lg 1 p 6, mille kohaselt ei võeta riigilõivu õigusvastaste repressioonidega seoses äravõetud või mahajäetud vara tagastamise ja kahju hüvitamise nõude läbivaatamine. Antud asjas on juba toimunud vara tagastamine ja kaebaja taotleb Eesti Vabariigilt sisuliselt omandireformi käigus vastu võetud haldusaktide ja toimingutega tekitatud kahju hüvitamist. Kaebusele kohaldub riigilõiv RLS § 571 lg 2 järgi ehk kaebuse esitamisel kuulus tasumisele 750 eurot riigilõivu. Kaebaja riigilõivu ei tasunud, mistõttu tuli ka sel põhjusel kaebus tagastada. Kuna halduskohus on kaebuse tagastanud põhjendatult, pole halduskohtu 04.10.2012 määruse tühistamiseks alust. Virgo Saarmets Ruth Plaks Kaire Pikamäe 3
(3)