Obsah (14)

§ 125§ 60§ 633§ 231§ 232§ 654§ 651§ 262§ 348§ 333§ 251§ 442§ 162§ 163

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Üllar Roostoja, Viivi Tomson, Kai Kullerkupp Otsuse tegemise aeg ja koht 21. veebruar 2013.a, Tartu Tsiviilasja number 2-10-43

§ 125

ja §-st 132 lg 1 tulenevalt on tuvastusnõude hagihind 1595 eurot ja kohus rahuldas hageja nõude 37,92 % ulatuses (13 232,86 + 1 595,00). Seega on põhjendatud, kui hageja menetluskuludest jääb 38 % kostja kanda; 3) toimus asjas kokku 9 kohtuistungit, millest kolmel kuulati üle tunnistajaid. Niivõrd mahukas kohtumenetlus oli tingitud sellest, et kostja ei suutnud ega osanud töölepingu ülesütlemist seaduse nõuetele vastavalt koostada; 4) on täiesti oletuslik seisukoht, et hageja kohtukulude kandmine vähendaks Lohusuu koolile plaanitavaid ressursse. Samuti pole selge, millel põhineb kohtu teadmine, et Lohusuu vald on halvasti toimetulev kohaliku omavalitsuse üksus. Valla majandusaasta aruanded ja eelarve ei kinnita viidatud seisukohta; 5) on praegune kohtuvaidlus menetluses alates 2010.a septembrist, mistõttu on ilmne, et kostja pidi arvestama oma eelarve planeerimisel ka võimalike kohtuvaidlusega seonduvate menetluskuludega. Nähtuvalt Lohusuu valla 2012. aasta eelarvest on kostja seda ka teinud – vastava eelarve II osast Põhitegevuse kulud nähtub ühe kululiigina „kohtuotsuse alusel välja mõistetud nõuded“ ning eelarves on kajastatud selle kululiigi teenindamiseks planeeritav summa 20 000 eurot; 6) on Riigikohus lahendis nr 3-2-1-109-08 sedastanud, et kui hagi rahuldatud ja rahuldamata osa suurusjärk on oluliselt erinev, on põhjendatum rakendada

§ 60

lg-s 1 sisalduvat põhimõtet, mille kohaselt hagi osalisel rahuldamisel mõistetakse kohtukulud hagejale võrdeliselt rahuldatud nõude suurusega, kostjale aga võrdeliselt selle osaga, milles hagi rahuldamata jäeti.

1. Lohusuu vald vaidles H. Eiche apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta see rahuldamata ning apellatsioonimenetluse kulud poolte endi kanda. Kostja põhjenduste kohaselt jättis maakohus õigesti ja õiglaselt poolte menetluskulud nende endi kanda. 9
2. Ka kostja Lohusuu vald esitas apellatsioonkaebuse. Kostja palus tühistada maakohtu otsus osas, millega kohus tuvastas töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse, mõistis kostjalt hageja kasuks TLS § 109 tuleneva hüvitisena välja 3068.50 eurot ja puhkuse ajal töötamise eest saamata jäänud töötasu katteks 785.34 eurot. Muus osas palus kostja jätta maakohtu otsuse muutmata ja tuvastada töölepingu erakorralise lõpetamise seaduslikkus. Apellatsioonkaebuses esitatud põhjenduste kohaselt: 1) ei vasta tõele kohtu järeldus, et hagejale ei antud alluvate poolt teada, et tema käitumisstiil on sobimatu, solvav, alandav. Hagejat teavitati, kuid järgnesid vaid uued solvangud ja alandamised. See on tõendatud mitmete tunnistajate, nt K. O., ütlustega; 2) on kohus otsuses tuvastanud võimaluse, et hageja võis koolis ja kooliga seotud isikutega kooliväliselt põhjendamatult üleolevalt ja autokraatselt suhelda. Seega on kohus tuvastanud ülesütlemise üheks aluseks oleva sobimatu käitumisstiili, kuid on selle kogumis hindamata jätnud. Hageja käitumine oli ka kohtus sobimatu ja hageja korralekutsumine viis eelmise kohtukoosseisu tagandamiseni; 3) ei reageerinud kostja tööandjana varem, kuna tal puudus asja tõsidusest ülevaade. Alles aastal 2010 avanes tööandjale pilt tegelikust olukorrast. See, et tööandja jättis temast mittetulenevatel asjaoludel sekkumata, ei vähenda asjaolude raskusastet töösuhte ülesütlemiseks; 4) on väär kohtu järeldus, et hoiatus on tõendamata. Hoiatusvestluse toimumine, on tõendatud volikogu esimehe T. Kivi ütlustega, seda on tõendanud vallavanem Urmas Soosalu ülesütlemisavalduses. See, et
3. mail 2010 nimetatud inimesed koos Hagejaga direktori kabinetis enne ja pärast hoolekogu istungit vestlesid, on tõendatud ka L. A. ütlustega; 5) on hageja kogenud ja mitmeid koolitusi läbinud direktor, mistõttu on alusetu kohtu väide, et kostja pidanuks hoiatuseks kohustama hagejat läbima koolitusi-suhtlemistreeninguid; 6) on asjakohatud kohtu viited ajakirjanduses käsitletud äärmuslikele juhtumitele, mis annaksid aluse kaaluda erakorralise töösuhte lõpetamist. Ei ole õige, et vaid ülimalt äärmuslikud teod annavad aluse töösuhte lõpetamiseks ja igasugune muu põhjus, mis ei vasta süüteo tunnustele, pole mõjuv; 7) on asjakohatu kohtu väide, et T. Kivi ütlustesse tuleb suhtuda reservatsiooniga, sest tegemist kostja ametiisikuks oleva isikuga. Hagejale ei olekski saanud hoiatust teha kostja ametiisikuks mitteolev isik. Hageja hoiatamist ei jäädvustatud, kuna kehtiv TLS ei sätesta hoiatusele vorminõudeid ja maikuus 2010 ei mõelnud tööandja hoiatust tehes, et sellele järgneb tingimata töölepingu erakorraline ülesütlemine; 8) võidi hoolekogu kokkukutsumisel küll rikkuda vorminõudeid, kuid see ei tee sisu tühiseks. Samuti polnud kostjal vaja vormilist külge kontrollida. Kui hoolekogu enamus liikmeid leidis, et olukorra normaliseerumiseks on vajalik koolijuhi väljavahetamine, siis ei olnud kostjal õigust seda tähelepanuta jätta. 9) võttes arvesse hageja käitumist alluvatega, solvamisi, ähvardusi, haritud inimesele täiesti sobimatut sõnavara, ei pidanud tööandja mõistlikuks pakkuda hagejale tema võimetele vastavat teist töökohta. Teise töökoha pakkumise võimalus sisuliselt ka puudus; 10) ei ole õige kohtu väide, et kostja ei soovinud S. Š. ütlusi kasutada hageja juhtimisstiilile etteheidete tegemise tõendamiseks. Kohus piiras
4. aprilli 2011 määrusega tunnistajate teemaderingi, millest nad võivad kohtus tunnistusi anda. Kostja pidi tegema valiku ja sellest kohtule teada andma. Kui kostja küsimus väljus kohtu hinnangul etteantud teemast, ei lubanud kohus tunnistajal küsimusele vastata, samas hageja poolt esitatud teemaga 10 mitteseotud küsimused jättis kohus tähelepanuta (L. A., M. P.). Kohus võttis kostjalt võimaluse tõendada tähtsust omavaid asju, millega rikkus menetlusõiguse norme; 11) ei teinud kostja venekeelse kooliosa korraldusse puutuvalt järeldusi ainult S. Š. arvamuse pinnalt. Tunnistajana on kohtus ütlusi andnud ka I. P. ja K. O., kes rääkisid samuti hageja tõrjuvast suhtumisest kooli vene ossa; 12) saadi hageja poolt tühistatud projektidest üks tagasi tänu kooli pedagoogide kiirele tegutsemisele. Teist, äärmiselt mahukat projekti ei suudetudki kooli jaoks päästa, sest need rahad olid juba teisele koolile antud. Kohus on jätnud hageja taolisele käitumisele seoses projektide tühistamisega hinnangu andmata. Pärast hageja poolt Lohusuu Kooli osalemise tühistamist ülalnimetatud projektides otsustati tööleping üles öelda etteteatamistähtaega järgimata; 13) on asjakohatu kohtu etteheide, et kostja pole järginud ülesütlemistähtaega. Kostja on mitmes kohas põhjendanud, miks tähtajast kinni ei peetud; 14) on kohus valesti hinnanud väidet, et Lohusuu vald ei ole kunagi eraldanud raha venekeelsete laste eraldi kooliks ettevalmistamiseks. Lohusuu Koolil on iseseisev eelarve, mille koostab kooli direktor. See, et hageja otsesõnu venekeelse osa sulgemise mõtet välja ei öelnud, et tähenda seda, et ta oma käitumisega sellest mõista ei andnud. Tunnistajad S. Š., I. P. ja K. O. on kohtus andnud põhjalikke tunnistusi selle kohta, et hageja ei ole näidanud üles tahet Lohusuu Kooli venekeelse osa säilitamiseks; 15) oli hagejaga töösuhte erakorralise lõpetamise üheks põhjuseks oli hageja käitumine pärast pöördumistest teadasaamist alluvate kodusid külastades. Kostjale jääb arusaamatuks kohtu hinnang, et kodukülastuste kirjeldamisel on tunnistajate ütlused subjektiivsed ja sõltuvad suhtluses osaleva teise poole maailmavaatest ja arusaamisest eetikast ja käitumisnormidest. Pole selge, kumba poolt kohus silmas pidas ja milline käitumisnormidest arusaam hageja sõnakasutust aktsepteerib; 16) esitas hageja hagis mitmeid valesid (nt mitte ühelgi õppenõukogul ei ole tõstatatud probleeme, millised on välja toodud pöördumises; isikuid mõjutati allkirju andma nende töökohtade püsimajäämisega ähvardades jne), mille ümberlükkamiseks palus kostja kooli töötajatelt kohtusse esitamiseks seletusi. Kohus peab kostja samme tõendite kogumisel ebakohaseks, hageja poolt hagis esitatud tõendamata väiteid aga kohaseks; 17) ei ole kohus põhjendanud, miks on
5. august 2010 revisjonikomisjoni analüüsi koostamise kuupäevana küsitav. Tegemist ei ole Lohusuu valla põhimääruse § 51 lõikes 5 nimetatud otsuse või aktiga, tegemist on analüüsiga, tõendusmaterjaliga, et kostja väide koolituskulude ebaproportsionaalsuse kohta paljasõnaliseks ei jääks. Revisjonikomisjon ei olnud kooli rahade kasutamise kohta analüüsi koostades kohustatud kooli direktorit sellest informeerima ega paluma tal analüüsi koostamisest osa võtta. Samuti on kohus koolituskulude analüüsist välja jätnud
6. aasta (koolitustele kulunud summa 21 574 kr, hageja kasutas sellest 5743 kr, mis on rohkem kui ¼ kogusummast) ja
7. aasta, mil koolituste kogusumma koolis oli 30779 kr, millest hageja kasutas sellest 6047 krooni, see on 1/5 kogusummast; 18) on vallavolikogul õigus arutada päevakorraväliseid teemasid, kui enamus volikogu liikmeid sellega nõus on ja kui muudetud päevakord kinnitatakse enne päevakorrapunktide juurde asumist. Siinkohal on kohus selgelt ületanud oma pädevuse piire, s.t lahendanud küsimusi, mis ei kuulu tema pädevusse; 19) märkis kohus otsuses eksitavalt, et kostja olnuks kompromissi korras valmis hüvitama hagejale mitte rohkem kui ühe kuupalga suuruse hüvitise. Kostja on tunnistanud hagi 11 osaliselt, s.o kasutamata puhkuse kompensatsiooni 227,96 euro ulatuses. Samuti oli kostja nõus kompromissi korras tasuma ka kolme kuu hüvitise; 20) ei olnud hagejal seadusest tulenevat õigust oma algatusel puhkust katkestada. TLS § 69 lg 6 alused hageja puhkuse katkestamise põhjustes puuduvad. Puhkuse ajal täidetud tööülesanded oleks olnud võimalik varem ära teha või delegeerida; 21) esitas kostja
8. veebruaril 2012 toimunud kohtuistungi protokolli osas
9. veebruaril 2012 taotluse protokolli parandamiseks. Hageja vaidles sellele vastu. Kohus jättis parandused protokolli tegemata vaatamata kahtlusel, et keegi on istungit helisalvestanud. Järelikult oli parandamisettepanekud väga tõepärased. Samuti ei võtnud kohus vastu tunnistaja K. K. parandusettepanekut tema
10. veebruaril 2012 antud ütlustele.
11. H. Eiche vaidles Lohusuu valla apellatsioonkaebusele vastu. Hageja vastuväidete kohaselt: 1) tuleb

§ 633

lg 3 p 1 kohaselt apellatsioonkaebuse põhjendustes märkida, millist õigusnormi on esimese astme kohus oma otsuses või otsuse tegemisel rikkunud või missuguse asjaolu on esimese astme kohus ebaõigesti või ebapiisavalt tuvastanud. Kostja seda märkinud ei ole. Samuti jääb apellatsioonkaebusest ebaselgeks, milliseid tõendeid kohus vastu ei võtnud ning millisel põhjusel ei esitanud kostja vastuväidet kohtu tegevusele. Kostja asus mitmeid väiteid tõendama ja põhjendama alles kohtumenetluse ajal; 2) eksitab kostja kohut eelmise kohtuniku taandamise osas. Viru Maakohtu

1. aprilli 2011.a kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-10-43533 taandus eelmine kohtukoosseis ise ning põhjuseks oli eelkõige kohtu tegevus seonduvalt tunnistajate ülekuulamisega; 3) on kohus hageja käitumisele hinnangu andnud otsuse p-des 1-1, 1-2, 1-3, 1-4, 1-17, 1-18 ning ka põhjendanud, millisel põhjusel ei ole võimalik hageja väidetavat autokraatset käitumist käsitleda töölepingu erakorralise ülesütlemise alusena; 4) peab kostja vääraks kohtu järeldust, et hoiatus on tõendamata. Tööandja jaoks ebasoodsa järeldusetegemine ja menetlusosalise rahulolematus ei anna alust väita, et kohtu vastav järeldus ei oleks kooskõlas asjas kogutud tõenditega. Kohtu järeldus on kinnitatud tunnistajate ütlustega ning
2. oktoobri 2010 menetlusdokumendi lisana (tlk 137-138) esitatud hoolekogu protokolliga; 5) on TLS § 88 lg 1 p 2 näol tegemist ebakohase ülesütlemisalusega, kuna selle eeldused on tõendamata; 6) ei saanud hageja käitumine seoses projektide tühistamisega olla ebalojaalne ja tööandja mainet kahjustav, kuna toimus pärast töölepingu ülesütlemisest teada saamist. Lisaks ei ole kostja enne apellatsioonkaebust kordagi väitnud, et TLS § 88 lg 1 p 5 alusel hagejaga töölepingu lõpetamise tingisid hageja pöördumised SA Archimedes või Integratsiooni SA poole. Vastavaid projekte puudutavad kirjad esitas kostja
3. oktoobril 2010 nn vastuhagi lisadena, kuid
4. oktoobril 2011 loobus kostja nn vastuhagist ja tõenditest; 7) on kostja

§ 231

lg 4 kohaselt omaks võtnud, et venekeelse koolieelikute rühma kaotamine ei tulenenud hagejast ning see ei saanud olla aluseks töölepingu erakorraliseks lõpetamiseks; 8) ei olnud hageja vastutav Illuka noortelaagris huvijuhiga toimunud intsidendi eest, kuna kõnealune üritus ei olnud seotud Lohusuu kooliga. Nõutud seletuskiri siiski kostjale esitati. 9) heidab kostja kohtule ette, et kohus ei arvestanud

1. augusti 2010.a kuupäeva kandvat revisjonikomisjoni analüüsi ning selles esitatud 2007.a ning 2009.a arvnäitajaid. 12 Ülesütlemisavalduses ega selle põhjendustes ei esitanud kostja ühtegi arvulist näitajat, samuti perioodi ning esemeid, milliste ostmist hagejale ette heidetakse, kõnealune aruanne esitati alles kohtumenetluses. 10) võtab kostja apellatsioonkaebuses omaks, et hageja täitis puhkuse ajal tööülesandeid ega ole selles osas apellatsioonkaebust esitanud. Seega võtab kostja omaks ka selle, et hageja on õigustatud nõudma 16 päeva eest töötasu ning tasu saamata jäänud põhipuhkuse eest.
2. H. Eiche esitas Lohusuu valla apellatsioonkaebuse peale vastuapellatsioonkaebuse, milles vaidlustas maakohtu otsuse ka kostjalt hageja kasuks TLS § 109 alusel väljamõistetava hüvitise määra osas. Hageja palus tühistada maakohtu otsus osas, milles jäeti osaliselt rahuldamata H. Eiche nõue Lohusuu valla vastu TLS § 109 alusel väljamõistetava hüvitise nõudes ning teha tühistatud osas asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uus kohtuotsus, millisega mõista Lohusuu vallalt H. Eiche kasuks välja TLS § 109 alusel hüvitis (brutotöötasuna) 12 274,00 eurot ja jätta menetluskulud ringkonnakohtus Lohusuu valla kanda. Hageja muutis oma apellatsioonkaebuses esitatud seisukohta menetluskulude jaotuse osas ja palus juhul, kui ringkonnakohus tema vastuapellatsioonkaebuse täies ulatuses rahuldab, jätta nii maa- kui ka ringkonnakohtus kantud menetluskulud kostja kanda. Vastuapellatsioonkaebuses toodud põhjenduste kohaselt: 1) rikkus kohus

§ 232

lg-t 1 ning § 436 lg-t 1, kui jättis osaliselt rahuldamata hageja nõude mõista TLS § 109 lg 2 alusel välja hüvitis 12 kuu keskmise töötasu ulatuses. Otsusest tuleneb, et kohus üksnes peab võimalikuks hageja ebasobivat suhtlusstiili koolis, kuid ei leia, et see oleks tõendamist leidnud, mistõttu puudus alus hüvitise vähendamiseks. Hagejale tuleks TLS § 109 lg 2 alusel välja mõista suurem hüvitis kui kolme kuu keskmine töötasu. Arvestades ülesütlemise asjaolusid, (sh asjaolu, kuidas kostja püüab alles kohtumenetluses asuda tunnistajate ütlustega tõendama ülesütlemise põhjendusi ning on selge, et vähemalt osade tunnistajate ütlused ei ole usaldusväärsed), samuti seda, et eelnevalt puudusid hagejal mistahes tööalased rikkumised, tema tegevusele ei olnud etteheiteid, on põhjendatud kostjalt välja mõista hüvitis ulatuses, millises hageja ei saanud töötasu kostjapoolsest tühisest ülesütlemisest tulenevatel põhjustel, s.o hageja ühe aasta keskmise töötasu ulatuses. Tuleb arvestada, et käesolev vaidlus on ei ole ka tänaseks päevaks jõustunud lahendust saanud; 2) esineb põhjendatud kahtlus selles, et tunnistajad on andnud valeütlusi. Ka kohus möönis, et ütlused on ebausaldusväärsed ja vastuolulised ning nõustus hagejaga, et hoolekogu kokkukutsumise ja päevakordade osas on toimunud üksjagu segadust. Eeltoodu näitab, et esineb vähemalt põhjendatud kahtlus selles, et vastava hoolekogu osas on antud valeütlusi, arvestades seejuures, et vastava hoolekogu protokoll ilmus välja alles

1. novembril
3. Lohusuu vald vaidles H. Eiche vastuapellatsioonkaebusele vastu. Kostja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja apellatsiooniastme menetluskulud poolte endi kanda. Kostja põhjenduste kohaselt: 1) jääb ta kõigi enda esitatud apellatsioonkaebuses toodud põhjenduste juurde ega hakka neid üle kordama; 2) on H. Eichest tulenevatel mõjuvatel põhjustel tema töösuhe Lohusuu vallaga lõpetatud erakorraliselt etteteatamistähtaega järgimata ning Lohusuu vald pole seetõttu kordagi andnud põhjust ootuseks, et see töösuhe mingitel asjaoludel jätkuda võiks. Sellepärast ei vasta tõele hageja väidetav aastapikkune soov algselt töösuhet jätkata; 13 3) ei saa tunnistajate ütlusi mitteusaldusväärseiks pidada vaid seetõttu, et nende ütlused ülesütlemisavalduses puuduvad. Enamik tunnistajaid viibis kohtus esimest korda, st täiesti uues situatsioonis ja rollis, ilma ühegi eestkõnelejata ning “vastakuti” endise tööandjaga, ei saa tunnistajatele ette heita nende kõhklemisi vastustes ning mõnede kahe aasta taguste ja veel varasemate sündmustega seotud ebaoluliste detailide mittemäletamist (nt kas 2010.a toimunud hoolekogu kutse läks sellele või teisele liikmele paberkandjal või telefoni teel); 4) oli maakohus piiritlenud tunnistajate teemaderingi. Nt M.P. oli kohtusse kutsutud tunnistusi andma konflikti kohta pärast lisatasu äravõtmist ning kodukülastuse kohta. Hageja rünnak ootamatul teemal (hoolekogu kokkukutsumise korralduslik pool) oli lubamatu. Kohus oleks pidanud enda piiritletud teemaderingist kinni pidama, mitte tunnistajaid kõigepealt segadusse viima ja seejärel nende ütlusi ebausaldusväärseteks hindama. 5) on meedias on korduvalt kajastatud juhtumeid, kus koolidirektori vallandamise korral astub tema kaitseks välja terve kogukond, siis kuni tänase päevani ei ole Lohusuu vallavalitsusse laekunud ühtegi kaebust seoses H. Eiche töölepingu ülesütlemisega, samuti pole talle kohtuistungitele (kokku on toimunud 9 kohtuistungit) toetust avaldama tulnud ükski endine kolleeg ega lapsevanem; 6) pöörab hageja liigset tähelepanu hoolekogu istungi kokkukutsumise vorminõudele. Kui hoolekogu kokkukutsumise vorminõuet pole täidetud, siis saavad sellele tähelepanu juhtida ja rahulolematust avaldada kokkukutsutavad, s.t hoolekogu liikmed. Mitte ükski neist ei ole selle kohta rahulolematust avaldanud; 7) ei ole põhjendatud hageja taotlus jätta menetluskulud Lohusuu valla kanda. Kostja on kogu kohtumenetluse vältel näidanud üles huvi ja kompromissivalmidust töövaidluse võimalikult kiireks lahendamiseks. Kui Lohusuu vald on hagejale välja pakkunud kompromisslahenduse, mida on reaalselt võimalik kompromisslahendusena käsitleda, siis hageja pole kordagi loobunud 12 kuu keskmise palga hüvitamise ja puhkusehüvitise nõudest. Samuti on kostja teadlikult hoidunud kohtukulude suurendamisest ega ole antud tsiviilasjas palganud endale lepingulist esindajat, kuigi sellises mahus kohtumenetlus on vallasekretärile tema põhitöö kõrval ilmselgelt koormav. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
4. Ringkonnakohus leiab, et nii H. Eiche esialgne apellatsioonkaebus menetluskulude jaotuse osas kui Lohusuu valla apellatsioonkaebus on osaliselt põhjendatud ja kuuluvad vastavas osas ka rahuldamisele. Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse osas, milles kohus rahuldas täies ulatuses hageja nõude graafikujärgse põhipuhkuse ajal töötamise eest hüvituse saamiseks summas 785,34 eurot (kohtuotsuse resolutsiooni p 3). Nimetatud osas teeb ringkonnakohus uue otsuse, millega rahuldab H. Eiche vastava nõude osaliselt ja mõistab Lohusuu vallalt H. Eiche kasuks hüvitisena graafikujärgse põhipuhkuse ajal töötamise eest välja 227,96 eurot. Ringkonnakohus rahuldab osaliselt H. Eiche apellatsioonkaebuse menetluskulude jaotuse osas. Maakohtu otsus kuulub tühistamisele osas, milles kohus jättis asjas menetluskulud poolte endi kanda. Menetluskulud tuleb jaotada võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega, jättes 74 % menetluskuludest hageja H. Eiche kanda ja 26 % kostja Lohusuu valla kanda. Rahuldamata tuleb jätta H. Eiche vastuapellatsioonkaebus, millega taotleti TLS § 109 lg 1 alusel väljamõistetava hüvitise määra suurendamist 3-lt kuult 12 kuuni ja ühtlasi menetluskulude jätmist täies ulatuses Lohusuu valla kanda. 14
5. Käesoleva tsiviilvaidluse põhisisuks on küsimus, kas kostjal, s.o Lohusuu vallal, oli TLS § 88 alusel õigus erakorraliselt üles öelda hagejaga, s.o Heili Eiche’ga, sõlmitud tööleping. Töösuhte erakorralise ülesütlemise õiguse puudumisel tuli vastavalt hageja taotlusele tuvastada ülesütlemise tühisus, lõpetada tööleping TLS § 107 alusel ning otsustada TLS § 109 lg 1 alusel hagejale (töötajale) väljamõistetava hüvitise suurus. Erakorralise ülesütlemise õiguse olemasolul tuleks töösuhe lugeda lõppenuks ülesütlemise ajast arvates ning TLS § 109 alusel hüvitis väljamõistmisele ei kuuluks. Lohusuu vald kui tööandja on käesolevas menetluses olnud läbivalt seisukohal, et hageja H. Eiche näol oli tegemist võimeka ja kogenud koolijuhiga, seega ei heitnud vald hagejale ette koolijuhina töötamiseks vajalike oskuste või kogemuste puudumist. Nii maakohtu menetluses kui ka apellatsioonkaebuses tugineb Lohusuu vald eelkõige sellele, et töösuhte erakorralise ülesütlemise aluseks olid hageja isikuomadused ja sellest tulenenud probleemid, sh konfliktsituatsioonid isikute vahel ja kooli kollektiivis. Kolleegium leiab, et maakohus jõudis tõendeid ja asjaolusid kogumis hinnates lõppjärelduses õigele seisukohale, et töötaja üldisi isikuomadusi ja suhtlemisstiili ei ole käesoleval juhul alust pidada niisuguseks mõjuvaks põhjuseks, mis oleks andnud aluse hagejaga sõlmitud töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu hinnanguga tõenditele, samuti kohtu põhjendustega, ega pea

§ 654lg 6 alusel vajalikuks neid kõiki oma otsuses korrata.

Vastavalt

§ 651

lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.

1. Ringkonnakohus ei nõustu Lohusuu valla seisukohaga, nagu oleks maakohus jätnud kogumis hindamata asjaolu, et hageja (H. Eiche) võis koolis ja ka kooliväliselt käituda ning suhelda üleolevalt ja autokraatselt. Maakohus on oma otsuse põhjendavas osas (otsuse p-d 1-5 ja 1-25) korduvalt väljendanud seisukohta, et töölepingu ülesütlemise erakorralisus saanuks kohtu arvates seisneda mingis ühekordses vastuvõetamatus ja äärmuslikus käitumises. Maakohus leidis seega, et hageja kui koolijuhi isiksuseomaduste, sh eelkõige juhtimis-, käitumis- ja suhtlemisstiili puhul oli (on) tegemist pikaajaliselt ilmnevate asjaoludega, mis sellisena ei anna tööandjale alust TLS § 88 alusel töötajaga sõlmitud töölepingut erakorraliselt üles öelda. Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, mille kohaselt käesoleva vaidluse asjaoludel ei saanud hagejale etteheidetavat juhtimis- ja suhtlemisstiili lugeda piisavaks töölepingu erakorralise ülesütlemise aluseks TLS § 88 lg 1 mõttes. Iseenesest on õige, et TLS § 88 lg 1 ei näe ette ammendavat loetelu töötajast tulenevatest põhjustest, milliste esinemisel on tööandjal õigus tööleping erakorraliselt üles öelda. TLS § 88 lg 1 kohaselt peab töölepingu erakorralise ülesütlemise töötajast tulenev põhjus siiski olema sedavõrd mõjuv, et selle tulemusena ei saa mõlemapoolseid huve järgides töösuhte jätkamist eeldada.
2. Käesoleval juhul on Lohusuu vald tööandjana olnud seisukohal, et alates hageja tööle asumisest Lohusuu kooli direktorina 2005.a kuni umbkaudu
3. aastani hagejale etteheiteid ei olnud, kuid hageja suhtlus- ja juhtimisstiil muutus ning konfliktid hakkasid kuhjuma alates
4. aastast. Seejuures on ka vald möönnud, et töökollektiivides on lahkhelid üldjuhul tavapärased ning reeglina need ka kollektiivi siseselt lahendatakse. Kolleegium leiab, et käesoleva asja materjalide põhjal ei ole võimalik esile tuua konkreetset hetke, millest alates muutus hageja käitumine n-ö taluvuse piire ületavaks. Esile ei ole toodud ka hageja poolseid konkreetseid töökohustuste rikkumisi enne
5. aastat. Lohusuu vald on üksnes üldsõnaliselt esitanud väiteid, et alates
6. aastast hakkas aeg-ajalt vallavalitsusse jõudma signaale selle kohta, et koolis ei suju töö enam kõigile sobival viisil; oli murelikke pöördumisi kooli töötajatelt, lapsevanematelt jt vallaelanikelt. Seejuures 15 oli vald ka ise seisukohal, et niisugustele signaalidele ei olnud põhjust koheselt reageerida ja töökollektiivis või asutuses aeg-ajalt lahkhelide esinemist saab pidada inimestevahelistes suhetes normaalseks. Ringkonnakohus märgib, et niisugused üldsõnalised etteheited aeg-ajalt esilekerkinud konfliktide ja murelike pöördumiste kohta ei ole töölepingu erakorralise ülesütlemise aluseks TLS § 88 lg 1 järgi, kuna neid ei saa lugeda niisuguseks mõjuvaks põhjuseks, mis välistanuksid töösuhte edasise jätkamise. Konkreetseid etteheiteid hagejale, mis lõppkokkuvõttes viisid ka töösuhte lõpetamiseni, on kostja esile toonud
7. aastast. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega, et ka
8. aasta puhul esile toodud sündmusi ei ole siiski alust pidada niisugusteks mõjuvateks põhjusteks, mis andnuksid aluse töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks.
9. Ebaõige on Lohusuu valla apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht, et lepinguvabaduse põhimõtte järgi ei saa sundida tööandjat ja töövõtjat koos töötama, kui üks pooltest seda enam ei soovi. Võlaõigusseaduse § 8 lg 2 järgi on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik ning lepingust ühepoolse tahteavalduse alusel vabanemine on võimalik üksnes sellekohase õigusliku aluse olemasolul. Seda põhimõtet rõhutab Töölepingu seadus, mille kohaselt tööandjal on õigus tööleping üles öelda üksnes erakorraliselt (TLS § 83, § 85 lg 5, §§ 87-89). Töötajat tuleb töövaidluste lahendamisel käsitada töösuhte nõrgema poolena (vt ka Riigikohtu seisukohta tsiviilasjas nr 3-2-1-143-11 p 12). Seega tuleb tööandjal töösuhte ülesütlemisel arvestada TLS §-des 107 ja 109 sätestatud tagajärgedega juhuks, kui kinnitust ei leia mõjuva põhjuse olemasolu töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks TLS § 88 lg 1 järgi.
10. Küsimus hageja hoiatamisest ja tööandja varasemast reageerimisest konfliktidele omab asja lahendamisel tähtsust sellest seisukohast, kas hagejale töötajana anti võimalus oma tööstiili muuta ja kohandada, tulles senisest rohkem vastu tööandja ootustele. Ringkonnakohtu arvates ei võimalda asjas esitatud tõendid asuda järeldusele, et hagejale oleks selgesõnaliselt antud märku sellest, et tema juhtimis- ja suhtlemisstiili loeb tööandja (vallavalitsus) niisuguseks, mis muudab hageja oma ametikohale sobimatuks ning millele võib järgneda töölepingu erakorraline ülesütlemine. Kui tööandja soovib töösuhte erakorralisel lõpetamisel tugineda sellele, et töötaja isikuomadused ei vasta temalt oodatavale, siis tuleb tööandjal põhimõtteliselt anda töötajale võimalus oma käitumis- või tööstiili muuta. TLS § 88 lg-s 3 sätestatud hoiatamiskohustuse mõtteks ongi töötaja teavitamine sellest, et tööandja arvates on olemas alus töösuhte lõpetamiseks, kuid töötajal on seda tagajärge siiski võimalik ära hoida. Vallavolikogu esimees T. Kivi on tunnistajana (t III kd lk 87-88) andnud ka ütlusi, millest järelduvalt volikogu esimees ei teavitanud hagejat viimase tööstiili ebasobivusest, vaid vastupidi – kuna hageja oli volikogu esimehest vanem ja kogemustega pedagoog, siis ei peetud kohaseks teda õpetada ja hageja pidanuks ise aru saama, et „selline käitumine ei ole kohane“. Samuti tuleneb T. Kivi tunnistajana antud ütlustest, et vallavalitsus pidaski töölepingu ülesütlemist „töötaja korrale kutsumiseks“. Selle käsitlusega ei saa nõustuda, kuna hoiatamise või korralekutsumise mõte on võimaldada töötajal oma käitumises korrektiive teha. Töösuhte ülesütlemise korral kaotab töötaja võimaluse töökoha säilitamiseks omapoolsete käitumismuudatuste tegemisega. Samuti ei nõustu ringkonnakohus mõtteviisiga, et kuna hageja on haritud ja intelligentne inimene, siis ei tulnud talle edastada sõnaselgelt formuleeritud etteheiteid ega hoiatust töölepingu võimaliku erakorralise ülesütlemise kohta, vaid ta pidanuks asjaolude põhjal ise olukorrast aru saama ja vastavad järeldused tegema. Töösuhte erakorralisel ülesütlemisel kannab tööandja põhilist vastutust ja riisikot selle eest, et ülesütlemine toimuks seaduses ettenähtud tingimustel ja alustel. 16 Tunnistaja L. A. ütlustega (t III kd lk 60) on tõendatud üksnes see, et 11.05.2010.a viibisid direktor, volikogu ja valla esindaja eraviisiliselt direktori kabinetis, kuid koosviibimise õhkkonnast ja arutatu sisust tunnistaja teadlik ei olnud.
11. Lohusuu vald on apellatsioonkaebuses esitanud kommentaarid maakohtu otsuse põhjendustele (p-d 1-12 kuni 1-16), kuid ei selgu, kas ja missuguses osas nägi apellant maakohtu poolset õigusnormi ebaõiget kohaldamist või menetlusnormi rikkumist. Kolleegiumi arvates on maakohus õigesti märkinud, et seadusest ei tulene kooli hoolekogu pädevust direktorile umbusalduse avaldamiseks selles tähenduses, et niisugune umbusaldusavaldus oleks kooli pidajale siduv, s.o et hoolekogu poolt direktorile umbusalduse avaldamise korral oleks kooli pidaja, nt kohaliku omavalitsusüksuse juht, kohustatud direktoriga töösuhte lõpetama. See ei välista hoolekogu võimalust ja õigust esitada vallavalitsusele oma nägemusi ja ettepanekuid õppe- ja kasvatustöö paremaks korraldamiseks. Kuna aga hoolekogu ettepanek direktoriga töösuhte lõpetamiseks ei omanud vahetut õiguslikku tagajärge (s.o sellest ei tekkinud kooli pidajale vastavat kohustust), siis ei oma ringkonnakohtu arvates asja lahendamisel määravat tähendust see, kas Lohusuu kooli hoolekogu 19.07.2010.a istungi kokkukutsumisel järgiti hoolekogu kokkukutsumise korda või mitte. Hoolekogult vastavasisulise pöördumise saamine võinuks olla tööandjale täiendavaks ajendiks pöörduda hageja poole konkreetsete etteheidetega ja hoiatusega, et järgneda võib töölepingu ülesütlemine. Hoolekogu tegevus ei asenda aga kostja kui vaidlusaluses suhtes tööandja kohustusi ja tegevust töösuhte ülesütlemise nõuetekohasuse tagamisel.
12. Maakohtu poolset materiaalõigusnormi ebaõiget kohaldamist ei nähtu ka kohtuotsuse põhjendava osa p-st 1-17, kus maakohus analüüsib TLS § 88 lg 1 p 2 kohaldamise eeldusi ning leiab, et selle sätte eeldused käesolevas asjas täidetud ei olnud. Ringkonnakohus nõustub selles osas maakohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata.
13. Lohusuu vald heidab maakohtule ette ka menetlusõiguse normide rikkumist, s.o tõendite esitamise õiguse ja võimaluse piiramist kostja kahjuks. Asja materjalidest nähtuvalt rahuldas maakohus oma 18.04.2011.a määrusega täielikult hageja taotluse kahe tunnistaja ülekuulamiseks ja osaliselt kostja taotluse tunnistajate ülekuulamiseks, s.o 11-st taotletud isikust 9 osas. Nimetatud määrusest ei nähtu maakohtu poolset menetlusnormide rikkumist, sh kohtu keeldumist asjas tähtsust omada võivate tõendite vastuvõtmisest. Kooskõlas

§-dega 351 ja 392 on kohus muuhulgas selgitanud, missugused asjaolud vajavad asjas tõendamist (kohtu selgitamiskohustus). Samuti ei ole ringkonnakohtul alust asuda seisukohale, nagu oleks maakohus rikkunud menetlusnorme tunnistajate ülekuulamise käigus.

§ 262

lg 7 kohaselt on kohtu ülesandeks tunnistajate ülekuulamisel kõrvaldada suunavad küsimused ning küsimused, mis asjasse ei puutu või mille eesmärk on saada võimalus esitada uusi asjaolusid, mida seni ei ole esile toodud, samuti korduvad küsimused.

§ 348

lg 1 kohaselt juhib kohus kohtuistungit ning selgitab välja menetlusosaliste arvamuse asjas tähendust omavate asjaolude suhtes ja kõrvaldab asja arutamisest kõik, mis ei oma asja lahendamiseks tähendust.

§ 333

sätestab korra vastuväidete esitamiseks kohtu tegevuse kohta menetluse juhtimisel, samuti menetlussätete rikkumise kohta. Asja materjalidest ei nähtu, et kostja oleks menetluses esitanud menetluslikke vastuväiteid kohtu tegevusele. Lisaks puudutavad etteheited tunnistajate varasemat (esmakordset) ülekuulamist, kuid kohtukoosseisu vahetumise tõttu tunnistajate varasemaid ütlusi asja lahendamisel ei arvestatud. Poolte taotletud tunnistajad on uuesti üle kuulatud 16.01.2012.a ja 15.02.2012.a 17 maakohtu istungitel ning ka nendest protokollidest ei nähtu, et kostja oleks esitanud vastuväiteid kohtu tegevusele, sh selle kohta, et kostjal ei olnud võimalik esitada tunnistajatele küsimusi tema poolt oluliseks peetud asjaolude kohta.

1. Lohusuu vald ei nõustunud kohtu hinnanguga tunnistajate ütlustele seoses kooli venekeelse osaga. Ringkonnakohus märgib, et tunnistajatest on üksnes S. Š. andnud niisuguseid ütlusi, millest järelduvalt tunnistaja avaldas oma seisukohti ka teis(t)ele isiku(te)le. Tunnistajad I. P. ja K. O. on andnud ütlusi vaid selle kohta, milliseid järeldusi nad ise sisimas tegid. Seega ei nähtu kohtuotsuse põhjendustest tunnistajate ütluste kui tõendite ebaõiget hindamist.
2. Ringkonnakohus nõustub ka maakohtu järeldusega ja põhjendustega [otsuse p 1-20], mille kohaselt ei olnud alust pidada tööandja mainet kahjustavaks hageja käitumist seoses 04.-05.08.2010.a kooli nimel kolmandatele isikutele edastatud kirjadega, millega tühistati kooli osalemine kahes projektis. Kolleegium on seisukohal, et hageja poolt nimetatud kirjade edastamist ei ole alust pidada töösuhtest tulenevate kohustuste rikkumiseks, mis oleks andnud aluse töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks TLS § 88 lg 1 alusel. Asja materjalidest ei nähtu, et tööandja oleks varasemas menetluses ka sellekohaseid väiteid esitanud või põhistanud, missugust töölepingulist kohustust hageja niisuguse käitumisega rikkus. Kuna kirjad koostati vahetult pärast seda, kui hagejale oli teatavaks saanud tööandja kavatsus lõpetada temaga tööleping, siis ei ole alust hagejale ette heita ebalojaalsust.
3. Apellant vaidleb vastu maakohtu seisukohale, mille kohaselt jättis apellant tööandjana põhjendamatult kohaldamata etteteatamistähtaja regulatsiooni töölepingu ülesütlemisel [otsuse p-d 1-21 – 1-25]. Kolleegium märgib, et TLS §-s 97 sätestatud ülesütlemisest etteteatamise tähtajad omavad õiguslikku tähendust juhul, kui töölepingu ülesütlemine on kehtiv, sh on ülesütlemiseks seadusest tulenev alus. Tühise ülesütlemise õiguslikud tagajärjed on sätestatud TLS §-des 104-
4. Käesoleva juhul on kohus tuvastanud, et Lohusuu valla poolt hagejaga töölepingu erakorraline ülesütlemine oli tühine. Seetõttu ei mõjuta poolte õigusi ega kohustusi TLS §-s 97 sätestatu. Maakohus on sellegipoolest võtnud ka seisukoha, et kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades ei olnud etteteatamistähtaja järgimata jätmine põhjendatud (kohtuotsuse p 1-24), mistõttu ei ole alust kohtule ette heita kostja väidetega mittearvestamist.
5. Seonduvalt apellatsioonkaebuses esitatud väidetega hageja tegevuse/tegevusetuse kohta kooli venekeelse osa edasiarendamisel [otsuse p-d 2-1 – 2-6] nõustub ringkonnakohus H. Eiche vastuses toodud seisukohaga, et varasemas menetluses ei ole vald ise selgelt tuginenud sellele, et kooli eelarve koostamine kuulus hageja kui direktori ülesannete hulka ning tema ülesandeks oli muuhulgas ka tagada olemasolevate vahendite piires venekeelsete õpilaste kooliks ettevalmistamise rahastamine. Samuti ei ole alust asuda seisukohale, et oma üksnes kaudselt väljendatud suhtumisega venekeelse õppe edendamisse (õpetajatest tunnistajate isiklikud järeldused selle kohta, et direktor ei ole venekeelse õppetöö jätkamisest huvitatud) rikkus hageja oma töökohustusi sellisel määral, et see andnuks aluse tööleping temaga üles öelda.
6. Apellant heidab maakohtule ette tõendite ebaõiget hindamist, mis seisnes selles, et kuigi kostja ei vaielnud otseselt vastu huvijuhi poolt 2009/2010 õppeaastal korraldatud ürituste tabelile, pidanuks kohus tunnistajate ütluste põhjal ise jõudma järeldusele, et huvijuht nende ürituste korraldamisel tegelikult siiski piisavat initsiatiivi üles ei näidanud [otsuse p-d 3-1 – 3-12]. Ringkonnakohus ei nõustu ka selle etteheitega ning juhib tähelepanu kohtuotsuse p-le 3-10, kus maakohus on õigesti märkinud, et kostja ei ole teadaolevalt hagejale huvijuhiga seoses ette heitnud seda, et huvijuht ei täitnud väidetavalt pikka aega neid ülesandeid, milleks 18 ta pedagoogide arusaamise kohaselt kooli tööle võeti. Seega ei ole tööandja ise esile toonud, nagu olnuks töösuhte ülesütlemise aluseks hageja poolne töökohustuste rikkumine seonduvalt huvijuhi palkamisega, kes jättis oma tööülesanded olulisel määral täitmata. Seetõttu ei kuulunud käesoleva asja lahendamisel ka vahetult tõendamisesemesse, kas ja missuguses ulatuses korraldas huvijuht 2009.-
7. õppeaastal koolis üritusi. Seonduvalt vallavalitsusele laekunud pöördumistega, kus eri isikud või huvigrupid avaldasid oma muret koolis toimuva pärast, märgib kolleegium veel kord, et niisuguseid pöördumisi ei saa pidada töösuhte lõpetamise vahetuteks alusteks, vaid tööandjal tuleb ka pöördumiste olemasolul järgida seaduses sätestatud korda.
8. Ringkonnakohtu arvates ei nähtu tõendite ebaõiget hindamist maakohtu otsuse p-st 5-2, kus kohus analüüsis tunnistajate ütlusi seonduvalt hageja käitumisega nn kodukülastuste raames, mis järgnesid hoolekogu pöördumisest teadasaamisele. Kohus on hinnanud kõigi tunnistajate ütlusi nii eraldi kui ka kogumis ning jõudnud põhjendatult järeldusele, et tunnistajate ütlused ei kinnita, nagu oleks hageja tunnistajaid eraeluliselt rünnanud, solvanud või ähvardanud.
9. Õige on Lohusuu valla seisukoht, et vallal on kostjana õigus esitada asja kohta tähtsust omavaid tõendeid, kuid esitatavad tõendid peavad vastama

§-s 229 sätestatule. Kohtumenetluse vältel kostja poolt kooli töötajate poole pöördumine täiendavate selgituste saamiseks on käsitatav tõendi loomisena, kusjuures menetlusvälistelt isikutelt saadavad kirjalikud selgitused saaksid asjas olla käsitatavad üksnes dokumentaalsete tõenditena. Võtmaks tsiviilasja lahendamisel arvesse niisuguse isiku seletusi, kellele on teada asjas tähtsust omavad asjaolud, on kohaseks viisiks selle isiku tunnistajana ülekuulamine

§ 251jj sätete järgi.

1. Seoses Lohusuu valla revisjonikomisjoni analüüsiga koolis riigieelarveliste vahendite kasutamise kohta aastatel 2007 – 2010 (t I kd lk 171) märgib ringkonnakohus, et analüüsi koostamise kuupäev määravat tähtsust ei oma, kuivõrd analüüsi eesmärk on kajastada möödunud perioodidel asetleidnud rahaliste vahendite kasutamist. Seega omab asjas tähtsust eelkõige analüüsis esitatud arvandmete tõendatus. H. Eiche’le edastatud töölepingu ülesütlemisavalduse põhjendustes (t I kd lk 23-26) ei viidata konkreetselt revisjonikomisjoni 05.08.2010.a dokumendile, vaid üldsõnaliselt revisjonikomisjoni tegevusele, mille tulemusena väidetakse olevat ebaproportsionaalselt suur osa koolitusrahadest kulunud H. Eiche enda koolitustele ning inventarirahadest suur osa direktori kabineti sisustamisele. Kolleegium nõustub maakohtuga selles, et kostja ei ole esitanud andmeid selle kohta, et revisjonikomisjoni poolt läbiviidud analüüsi tulemusi oleks hagejale tutvustatud. Sõltumata sellest, et revisjonikomisjoni koostatud 05.08.2011.a kuupäeva kandev analüüs ei olnud nõuetekohaselt vormistatud revisjonikomisjoni otsuse või järeldusena ja et kohus ei olnud veendunud selle koostamise kuupäevas, ei ole analüüsis esitatud andmeid koolitusraha kulutamise kohta sisuliselt vaidlustatud ja ka maakohus on neid andmeid otsuse tegemisel arvesse võtnud. Seejuures on maakohus põhjendanud 2007 ja 2009 aastate kohta toodud andmete arvestamata jätmist. Seega ei ole ka selles osas alust maakohtule ette heita tõendite ebaõiget hindamist.
2. Kohtuotsuse põhjenduste p-s 7-1 on maakohus küll märkinud, et kohaliku omavalitsusüksuse volikogu koosolekute päevakord on siduv ja päevakorravälistes küsimustes tehtavad otsused oleksid tühised. Sellega ei ole maakohus siiski andnud konkreetset hinnangut Lohusuu Vallavolikogu 03.08.2010.a koosoleku otsuste seaduslikkusele ja kehtivusele. Poolte nõuded ja taotlused lahendab kohus kohtuotsuse resolutsiooniga, millises osas muutub otsus jõustumise korral ka menetlusosalistele siduvaks 19 (

§ 442lg 5, § 457 lg 1).

Käesoleval juhul ei ole kohus tuvastanud volikogu otsuse tühisust ega ole seega lahendanud maakohtu pädevusse mittekuuluvat küsimust.

1. Ebaõige kohtulahendi tegemist ei toonud kaasa asjaolu, et maakohtu otsuse põhjendustes märgitu kohaselt oli kostja valmis kompromissi korras hagejale tasuma maksimaalselt ühe kuupalga suuruse hüvitise, kuid 02.06.2011.a kohtule saadetud kirjas väljendas hageja siiski ka valmisolekut tasuda hageja 3 kuu töötasu suuruse hüvitise. Kogu varasema menetluse vältel oli kostja valmis tasuma mitte enam kui ühe kuupalga suuruse hüvitise. Pooled asja lahendamiseks kompromissi ei sõlminud.
2. Ringkonnakohus nõustub Lohusuu valla apellatsioonkaebusega selles, et hageja nõude graafikujärgse põhipuhkuse ajal töötamise eest töötasu saamiseks on maakohus põhjendamatult rahuldanud täies ulatuses. Kostja on juba varasemas menetluses esitanud seisukoha, et puhkuse ajast tööülesannete täitmine ja selle eest töötasu nõudmine ei saa toimuda töötaja enda valikul, vaid selleks peab tööandja olema töötajat kohustanud või vähemalt nõusoleku andnud (kostja 15.01.2010.a vastus täiendavale hagiavaldusele, t I kd lk 199-200). Kolleegiumi arvates on ebaõige maakohtu seisukoht, et graafikujärgse puhkuse ajal töötamise eest töötasu saamise ainsaks eelduseks on tõendamine, et hageja (töötaja) oma puhkuse ajal tööülesandeid täitis. TLS § 19 p 1 alusel on töötajal puhkuse kasutamise ajal õigus tööülesannete täitmisest keelduda, s.o töötaja ei ole kohustatud sel ajal tööd tegema. Puhkuse katkestamise aluseid reguleeritakse TLS § 69 lg-tes 5 ja
3. Käesoleval juhul ei ole pooled tuginenud sellele, nagu oleks hageja korraline põhipuhkus katkestatud TLS § 69 lg 5 alusel tööandja korraldusel, või et oleksid esinenud alused puhkuse katkestamiseks töötaja poolt TLS § 69 lg 6 alusel.
4. Kostja ei vaielnud vastu hageja poolt puhkuse ajal ÜPUI suveseminaril osaletud aja eest 5 päeva ulatuses hüvitise maksmisele, lahutades 5 päeva keskmisest tasust juba välja makstud puhkuseraha. Kostja ei ole vaidlustanud ka hageja esitatud keskmise (bruto-)tööpäevatasu arvestust ega puhkusetasu arvestust. Eeltoodust lähtudes leiab ringkonnakohus, et kuna kostja on hageja nõuet graafikujärgse puhkuse ajal töötamise eest hüvitise saamiseks tunnistanud summas 227,96 €, siis kuulub nõue vastavas osas ka rahuldamisele. Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud kohtuotsuse resolutsiooni p 4 osas, millega mõisteti kostjalt hageja kasuks välja saamata jäänud põhipuhkuse tasu katteks 173,52 eurot.
5. Ringkonnakohus leiab, et Heili Eiche vastuapellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ning see tuleb jätta rahuldamata. Maakohus ei ole rikkunud materiaalõigusnormi ega menetlusnormi, jättes osaliselt rahuldamata hageja nõude mõista kostjalt TLS § 109 lg 1 alusel välja hüvitis 12 kuu keskmise töötasu ulatuses. Maakohus asus põhjendatult seisukohale, et käesoleval juhul ei esine niisuguseid erandlikke asjaolusid, mis tingiksid TLS § 109 lg-s 1 sätestatud kolme kuu keskmise töötasu suuruse hüvitise suurendamise 12 kuu töötasu määrani. Seaduses sätestatud hüvitist 3 kuu keskmise töötasu ulatuses tuleb käsitada üldjuhul väljamõistmisele kuuluva määrana, mida töövaidlusorgan võib mõjuvatel põhjustel nii suurendada kui ka vähendada. Maakohus on hüvitise määramisel arvestanud nii töölepingu ülesütlemise asjaolusid kui ka mõlema poole huve. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt luges maakohus hageja juhtimis- ja suhtlemisstiili ebasobivuse esiletoodud asjaolude ja tõendite alusel osaliselt tõendatuks, ehkki kohus ei pidanud etteheiteid hageja käitumisele piisavalt mõjuvaks aluseks töölepingu erakorralisel ülesütlemisel. Seega oli kohtul alust arvestada nimetatud asjaolu ka TLS § 109 lg 1 alusel hüvitise suuruse kindlaksmääramist mõjutava olulise tegurina. 20 Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et TLS § 109 lg 1 kohaldamisel on tegemist kohtu diskretsiooni- ehk kaalutlusotsustusega, millesse saab kõrgema astme kohus sekkuda vaid juhul, kui kohus on ületanud diskretsiooni piire. Kolleegiumi arvates maakohus käesoleval juhul diskretsiooni piire ületanud ei ole.
6. Oma esialgses apellatsioonkaebuses ning hilisemas vastuapellatsioonkaebuses taotles H. Eiche alternatiivselt menetluskulude jaotamist võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või menetluskulude jätmist täielikult vastustaja (s.o Lohusuu valla) kanda. Ringkonnakohus ei rahulda taotlust jätta menetluskulud täielikult Lohusuu valla kanda, kuna selline otsustus eeldanuks

§ 162lg 1 kohaselt H.

Eiche hagi täieulatuslikku rahuldamist. Kuna vastuapellatsioonkaebuses esitatud taotlus rahuldada H. Eiche hüvitisnõue TLS § 109 lg 1 alusel 12 kuu keskmise töötasu ulatuses jääb rahuldamata, siis on tegemist hagi osalise rahuldamisega.

§ 163

lg 1 kohaselt kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Ringkonnakohus nõustub, et maakohus ei ole menetluskulude jätmist poolte endi kanda piisavalt põhjendanud ning on sellega rikkunud ka diskretsioonipiire. Hagi osalise rahuldamise korral tuleb üldjuhul pidada põhjendatuks menetluskulude võrdelist jaotamist. 33. Hageja nõudis kokku 13 232,86 euro väljamõistmist, millest ringkonnakohtu otsuse kohaselt kuulub väljamõistmisele kokku 3469,98 eurot (s.o 557,38 euro võrra vähem võrreldes maakohtu otsusega). Seega rahuldatakse hagi 26 % ulatuses. Hagi rahuldamise ulatuse protsentuaalsel kindlaksmääramisel ei tule eraldi arvestada töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamise nõude rahuldamist, kuivõrd ülesütlemise tühisuse tuvastamine on hüvitisnõude rahuldamise vahetuks eelduseks. Eeltoodust lähtudes tuleb nii maa- kui ringkonnakohtus kantud menetluskulud jätta 74 % ulatuses hageja kanda ja 26 % ulatuses kostja kanda. Üllar Roostoja Viivi Tomson Kai Kullerkupp /allkirjastatud digitaalselt/ / allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ 21