tähenduses saavad pooled kokku leppida (
) omavahelistes õiguslikus suhtes kohaldatavas viivisemääras ilma seadusest tulenevate piiranguteta. Krediidilepingu üldtingimuste p 10.1. kohaselt tuleb viivist tasuda vastavalt hageja poolt kehtestatud hinnakirjale. Kostjatele lepingu sõlmimisel tutvustatud hinnakirja kohaselt on viivise määraks 0,25% võlgnetavalt summalt päevas. Viivise arvestamisel lähtutakse tegelikust päevade arvust kuus ja 365-päevasest aastast, selle arvestamine lõpetatakse võlgnevuse tasumise päeval ning tasumata viiviselt ja intressilt viivist ei arvestata. Poolte vahel sõlmitud viivise kokkulepe sisaldub krediidilepingus, on seaduslik ja kehtiv ning see tuleb täies ulatuses kostjatelt solidaarselt välja mõista. Hageja ei nõustu kostjate väitega, et antud asjas kuulub kohaldamisele TsÜS § 86, sest käesoleval juhul ei esine nimetatud seadusesättes sätestatud asjaolusid. Poolte vahel kokkulepitud viivis 0,25% tagastamata krediidisummast aastas ei saa olla vastuolus heade kommetega ja tühine, kuna esiteks, viivise rakendumine sõltub põhimõtteliselt võlgnikust enesest ja seetõttu ei saa viivisekokkulepe kohustust täitvat võlgnikku kuidagi kahjustada. Võlgnik oleks saanud nimetatud viivist vältida lepingust tulenevate kohustuste nõuetekohase täitmisega. Teiseks, Riigikohus on tunnistanud, et viivisekokkulepe suuruses kuni 1% võlgnetavalt summalt päevas ei saa olla vastuolus heade kommetega. Antud asjas on aga 3 viivise suurus ülaltoodust neli
Seega ei ole poolte vahel sõlmitud lepingu tingimused vastuolus heade kommetega ja tühised, kuna krediidilepingu on kostjana sõlminud majandus- või kutsetegevuses tegutsev isik. Samuti juhib hageja kohtu ja kostjate tähelepanu asjaolule, et hageja on niigi juba kostjate vastu esitatud viivise nõuet vähendanud. Hagi esitamise hetkel ehk 13.02.2012 seisuga oli kostjate sissenõutavaks muutunud, kuid tasumata viivise summaks 1 374.13 eurot, kuid hageja nõudis kostjatelt sellest ainult 990,83 euro tasumist ehk sisuliselt 30% vähem. Kohtuotsuse põhjendused. 8. Kohus on seisukohal, et kuivõrd kostjad võtsid hagi osaliselt õigeks, kuulub hagi osaliselt rahuldamisele vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 440 lõikele 1, mille kohaselt rahuldab kohus hagi, kui kostja võtab kohtuistungil või kohtule esitatud avalduses hageja nõude õigeks. Materiaalõiguslikuks aluseks hagi rahuldamisel on võlaõigusseaduse (
) § 8 lg 2, mille kohaselt leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik,
lg 1, mille kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele,
, mis sätestab, et kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine,
lg 1 punktid 1 ja 4, mis sätestavad, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ning taganeda lepingust ja öelda lepingu üles ja p 6, mille kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist kui võlgnik on kohustust rikkunud,
lg 1 kohaselt võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust.
lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär, kui käesoleva seaduse §-s 94, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Tulenevalt eeltoodud sätetest ning asjaolust, et kostjad võtsid osaliselt hagi õigeks, kuulub kostjatelt solidaarselt väljamõistmisele põhivõlg 1108,17 eurot, intress summas 27,88 eurot, võla sissenõudmisega seotud kulud summas 89,46 eurot. 9. Viivisenõue osas asub kohus seisukohale, et see ei ole heade kommete vastane nagu kostjad ekslikult leiavad. Nimetatud seisukohta põhjendab kohus järgmisega: TsÜS § 86 lg 1 kohaselt on heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing tühine. TsÜS § 86 lg 2 p 2, millele tuginevad kostjad, sätestab, et tehing on heade kommetega vastuolus muu hulgas siis kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadustest, sõltuvussuhtes, kogenematusest või muust sellisest asjaolust, ja kui pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Seega tuleb tühisuse tuvastamiseks TsÜS § 86 lg 2 p 2 järgi kohtul esmalt kindlaks teha, kas tehingust tulenevate vastastikuste soorituste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas, ja seejärel kontrollida, kas isik tegi tehingu sundolukorras ning sellele lisaks peab üks tehingu pooltest olema teinud tehingu oma erakorralise vajaduse, sõltuvussuhte, kogenematuse või muu sellise asjaolu tõttu (sellele seisukohale on asunud Riigikohus oma lahendis 3-2-1-49-11). Tõendamiskohustus lasub üldjuhul TsMS § 230 4 lg 1 järgi poolel, kes tehingu tühisusele tugineb, väljaarvatud tarbijakrediidilepingute puhul, milleks käesolev krediidileping ei ole, sest tegemist ei ole tarbija poolt sõlmitud lepinguga (
ja
). Tulenevalt asjaolust, et ABC L OÜ väide, et krediidileping hagejaga sõlmiti erakorralisest vajadusest tingituna, on paljasõnaline ja tõendamata ning kostjad ei ole tõendanud ka seda, et tehingust tulenevate vastastikuste soorituste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas, ei ole poolte vahel sõlmitud krediidileping viiviste osas tühine heade kommete vastasuse tõttu nagu kostjad ekslikult leiavad. 10. Kohus asub seisukohale, et hageja poolt kostjatelt nõutav viivis 0,25 % päevas tähtaegselt tasumata võlakohustuselt ei ole ülemääraselt suur. Viivis on õiguskaitsevahend võlgnikupoolsele kohustuse rikkumisele
Käesoleval juhul on tegemist kokkuleppelise viivisega, sest pooled on kokku leppinud viivise suuruseks 0,25 % päevas, mis vastavalt
lausele on lubatav. Asjaolu, et pooled on kokku leppinud viivise maksmise kohustuses on tõendatud krediidilepingu lisaks oleva üldtingimuste p-s 9.
lõigete 1 ja 4 kohaselt kohustub käenduslepinguga käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Käenduse kehtivus ei sõltu põhivõlgniku ja käendaja vahelisest suhtest.
lg 1 sätestab, et kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada.
lg 1 sätestab, et kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt (solidaarvõlgnikud), võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. Menetluskulude jaotamine.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.