← Eesti

2-10-31402/36

Obsah (12)§ 402§ 207§ 5§ 231§ 169§ 143§ 165§ 234§ 654§ 333§ 652§ 163

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Kohtunikud Malle Seppik, Margo Klaar ja Ele Liiv Otsuse tegemise aeg ja koht 27. detsember 2012. a., Tal

) sätestatud korras. Vastavate kulude lülitamine kahjude koosseisu, nagu on seda teinud hageja, ei vasta kehtivale õigusele. Tecnodesign OÜ ei vastanud hagile. Esimese astme kohtu otsus Harju Maakohus rahuldas

  1. juuni
  2. a. otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjatelt hageja kasuks solidaarselt välja 43.711, 56 eurot, viivise 2928, 17 eurot ja kahju hüvitamiseks 2898, 99 eurot. Kohus mõistis Tecnodesign OÜ-lt hagejale lisaks välja 7623, 05 eurot. Kuivõrd hageja on Itaalia äriühing, tuleb esmalt analüüsida poolte õigussuhtele kohaldatava õigusega seonduvat. Asja materjalist järeldub, et hageja ja OÜ Adrano vahel toimus hagis märgitud perioodil kaupade ost-müük (kd. I, tl. 66 - 70, tõlge tl. 71 - 75). See nähtub eeskätt poolte elektroonilisest kirjavahetusest, milles käsitletakse OÜ Adrano poolt tellitud kaupade eest tasumise tingimusi. OÜ Adrano ei ole esitanud tõendeid, mis kinnitaksid 6

(15)väiteid agendilepingule (VÕS § 670 lg. 1) sarnase õigussuhte olemasolu kohta. Muu hulgas ei ole tõendamist leidnud väide OÜ Adrano tegutsemise piiritlemise kohta hageja poolt Eesti Vabariigiga territooriumiga. Hageja esindajate poolt
  1. oktoobri
  2. a. nõudekirjas sisalduv viide Itaalia tsiviilkoodeksi artikli 1559 kohase administratsioonilepingu sõlmimisele (kd. I, tl. 129 - 130) ei ole OÜ Adrano väidete tõendamiseks piisav, vastuväidetes viidatud lepinguprojekti nimetatu kohtule ei esitanud. OÜ Adrano poolt märgitud asjaoludest, et ta pidi tegelema hageja kaubamärgi "Cafe Verri" arendamisega Eestis ning hageja soovis laiendada äritegevust siinses regioonis koostöös OÜ-ga Adrano, ei saa teha järeldust müügilepingule omase õigussuhte puudumise kohta. Hageja ja OÜ Adrano vahel võis eksisteerida üldisem koostöökokkulepe, kuid puuduvad andmed, et OÜ Adrano ei võinud tellida kaupu teistelt ettevõtjatelt ning pidi kaupu müüma hageja poolt soovitud kogustes ja nomenklatuuris. OÜ Adrano
  3. a. majandusaasta aruande osaks olevast juhatuse tegevusaruandest ilmneb, et OÜ Adrano tegeles ka teiste kaubamärkide arendamisega Eestis ning Itaalia venide müügiga (kd. I, tl. 29). Iseenesest on õige OÜ Adrano seisukoht, et agendilepingule sarnase õigussuhte puhul oleks lepingule iseloomulikuks kohustuseks OÜ Adrano poolt hagejale teenuse osutamine Eestis ning seetõttu kuuluks tõenäoliselt kohaldamisele Eesti õigus (REÕS § 33 lõiked 1 ja 2). Arvestades ülaltoodut, tuleb hageja ning OÜ Adrano vahel sõlmitud müügilepingutest tulenevate õiguste ja kohustuste määratlemisel lähtuda Viini
  4. a. konventsioonist. Konventsiooni
  5. artikli
  6. punkti (alapunkt a) kohaselt rakendatakse seda konventsiooni kaupade ostu-müügi lepingute kohta poolte vahel, kelle kommertsettevõtted asuvad eri riikides, kui need riigid on kokkuleppivad riigid. Nii Eesti kui Itaalia on selle sätte tähenduses kokkuleppivad riigid. Eesti on konventsiooni ratifitseeritud
  7. juuni
  8. a. seadusega ning Itaalia on selle ratifitseerinud
  9. detsembril
  10. a. Nii Eesti kui Itaalia suhtes siduva Rooma I määruse (Euroopa Parlamendi ja nõukogu
  11. juuni
  12. a. määrus (EÜ) nr. 593/2008 lepinguliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta) artikli 25 lg. 1 järgi ei piira määrus selliste rahvusvaheliste konventsioonide kohaldamist, mille osalisteks sama määruse vastuvõtmise ajal on üks liikmesriik või mitu liikmesriiki ning milles on sätestatud lepinguliste võlasuhetega seotud rahvusvahelise eraõiguse normid. Siiski ei reguleeri Viini
  13. a. konventsioon kõiki lahendatavas asjas vaidluse all olevaid õigussuhteid. Konventsiooni
  14. artikli
  15. lõike kohaselt kuuluvad konventsiooniga reguleeritava objekti kohta käivad küsimused, mida pole selles otseselt lahendatud, lahendamisele kooskõlas üldiste põhimõtetega, millel ta rajaneb, niisuguste põhimõtete puudumise korral aga kooskõlas rahvusvahelise eraõiguse normide jõul rakendatava õigusega. Hageja on põhjendatult märkinud, et Viini
  16. a. konventsioon ei reguleeri müüja nõuete aegumisega seonduvat, samuti ei nähta konventsioonis ette viivisemäära ostja või müüja rahaliste kohustuste täitmisega viivitamise puhuks. Nendes küsimustes tuleb lähtuda kohaldatava õiguse üle otsustamisel Eesti rahvusvahelise eraõiguse normidest. REÕS § 32 lg. 1 kohaselt kohaldatakse lepingule selle riigi õigust, mille kohaldamises pooled on kokku leppinud. Kui lepingule kohaldatavat õigust ei ole REÕS § 32 kohaselt valitud, kohaldatakse REÕS § 33 lõikest 1 tulenevalt lepingule selle riigi õigust, millega leping on kõige tugevamalt seotud. REÕS § 33 lg. 2 kohaselt eeldatakse, et leping on kõige tugevamalt seotud riigiga, kus on lepingu sõlmimise ajal selle lepingupoole elukoht või juhtorgani asukoht, kes peab täitma lepingule iseloomuliku kohustuse. Kui leping on sõlmitud selle poole majandus- või kutsetegevuse raames, kes peab täitma lepingule iseloomuliku kohustuse, eeldatakse, et leping on kõige tugevamalt seotud riigiga, kus asub selle poole peamine tegevuskoht. Kui lepingu kohaselt tuleb iseloomulik kohustus täita mõnes teises tegevuskohas, siis eeldatakse, et leping on kõige tugevamalt seotud riigiga, kus see teine tegevuskoht asub. Hageja ja OÜ Adrano ei ole kaupade müümisel kohaldatavas õiguses kokku leppinud. Müügilepingule iseloomulik kohustus on kaupade üleandmine tasu eest. Selle kohtuse pidi täitma hageja. Kuivõrd müügilepingud olid sõlmitud hageja majandus- või kutsetegevuse 7
(15)raames, tuleb REÕS 33 lg. 2 järgi eeldada, et lepingud on kõige tugevamalt seotud riigiga, kus asub selle poole peamine tegevuskoht. Hageja väidetest järelduvalt on tema peamine tegevuskoht Itaalias. Asjas olevad tõendid ei anna alust teha hageja tegevuskoha suhtes teistsugust järeldust. Seega näeb REÕS ette välisriigi – Itaalia – õiguse kohaldamise ning REÕS § 6 lg. 1 järgi tuleb kohaldada selle riigi rahvusvahelise eraõiguse norme. Kui need näevad ette Eesti õiguse kohaldamise (tagasisaade), tuleb kohaldada Eesti materiaalõiguse norme. Kui välisriigi õigus näeb ette kolmanda riigi õiguse kohaldamise, siis seda edasiviidet vastavalt REÕS § 6 lõikes 2 sätestatule ei arvestata. Tuvastamist ei leidnud, et Itaalia õiguse kollisiooninormide järgi kuuluks õigussuhtele kohaldamisele Eesti õigus. Eeldusel, et kaubatellimuste esitamisel OÜ Adrano poolt sõlmiti igakordselt iseseisev müügileping, tuleb viimase väidetavalt võlgnetava kaubaarve (väljastatud hageja poolt
  1. oktoobril
  2. a.) osas juhinduda lepingule kohaldatava õiguse kindlaksmääramisel
  3. a. Rooma lepinguliste kohustuste suhtes kohaldatava õiguse konventsioonist (edaspidi Rooma konventsioon). See konventsioon jõustus Eesti suhtes Euroopa Liidu Nõukogu
  4. a.
  5. aprillil Luxembourgis koostatud konventsiooni Eesti Vabariigi jt. ühinemise kohta Rooma konventsiooniga ning esimese ja teise protokolliga selle Euroopa Ühenduste Kohtus tõlgendamise kohta (edaspidi Rooma konventsiooniga ühinemise konventsioon, 2005/C169/01) ratifitseerimise jõustumisega. Rooma konventsiooniga ühinemise konventsioon jõustus Eesti suhtes
  6. oktoobril
  7. a. (vt. 3-2-1-130-08, p. 18). Rooma konventsiooni artiklist 17 tulenevalt kohaldatakse Rooma konventsiooni lepinguosalises riigis lepingute suhtes, mis on sõlmitud pärast kuupäeva, mil konventsioon kõnealuse riigi suhtes jõustub. Ka Rooma konventsiooni
  8. artikli
  9. ja
  10. lõike põhjal kuulub vaidlusalusele õigussuhtele kohaldamisele Itaalia õigus. Seejuures tuleb Rooma konventsiooni artikli 15 järgi silmas pidada vastava riigi materiaalõiguse norme, v. a. rahvusvahelise eraõiguse sätted. Seega on võimalikud edasiviited konventsiooni järgi välistatud. OÜ Adrano vastutuse olemasolu ja ulatus Tecnodesign OÜ kohustuste eest (või vastupidi) suhetes hagejaga tuleb kindlaks määrata Eesti õiguse alusel. Hageja poolt väidetud ettevõtte võõrandamisel puudub eraldi võetuna välismaine element. Ettevõtte võimalik üleminek on toimunud kahe Eesti äriühingu vahel. Seetõttu rahvusvahelise eraõiguse normid selles osas ei kohaldu. Eesti õiguse kohaldamine ei halvenda ka hageja õiguslikku positsiooni. Lahendada tuleb küsimus sellest, kas OÜ Adrano poolt väidetavalt täitmata kohustuste täitmist saab hageja nõuda OÜ-lt Adrano või Tecnodesign OÜ-lt või on tegemist kostjate solidaarkohustusega hageja ees. Poolte esitatud väidete ja tõendite põhjal otsustades on kostjate vahel
  11. juulil
  12. a. sõlmitud kokkuleppe alusel toimunud ettevõtte või selle osa üleminek. See nähtub osundatud kokkuleppe enda sisust (kd. III, tl. 3 - 8) ning OÜ Adrano
  13. a. majandusaasta aruandest (kd. I, tl. 28 - 38). Nendest tõenditest järelduvalt on OÜ Adrano võõrandanud
  14. a. juulis kõik talle kuulunud ettevõtte laovarud, põhivarad ning andnud üle kliendilepingud ja töötajad. Lisaks on ettevõtte üleminekut sisuliselt kinnitanud OÜ Adrano esindajana Alfio Santangelo
  15. augustil
  16. a. hageja esindajale saadetud ekirjas (kd. I, tl. 101 - 102, tõlge tl. 103). Kõnealusesse ettevõttesse kuuluvad asjad ja õigused on kostjate vahel
  17. juulil
  18. a. sõlmitud kokkuleppe punkti
  19. 1 põhjal Tecnodesign OÜ-le üle antud sama kokkuleppe sõlmimisega. Vastavalt VÕS § 180 lõikele 1 võib ettevõtte üleandja omandajaga sõlmitud lepinguga kohustuda andma omandajale üle ettevõtte. Ettevõte võib omandajale üle minna ka seaduse alusel. Ettevõttesse kuuluvad sama paragrahvi teise lõike järgi ettevõtte majandamisega seotud ja selle majandamist teenivad asjad, õigused ja kohustused, muu hulgas ettevõttega seotud lepingud. VÕS § 182 lõikest 2 tulenevalt lähevad ettevõttesse kuuluvate asjade ja õiguste üleminekuga omandajale üle kõik üleandja ettevõttega seotud kohustused, muu hulgas töölepingutest tulenevad kohustused ettevõtte töötajate suhtes, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Võlausaldaja või teise lepingupoole nõusolekut ei ole sama lõike järgi kohustuse või lepingu üleminekuks vaja, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Samas jääb ettevõtte üleandja VÕS § 183 lg. 1 kohaselt võlausaldajate ees solidaarselt 8
(15)omandajaga vastutavaks nende kohustuste eest, mis on tekkinud enne ettevõtte üleminekut ja muutunud ülemineku ajaks sissenõutavaks või mis muutuvad sissenõutavaks viie aasta jooksul pärast üleminekut. Samas eeldatakse, et omavahelises suhtes üleandjaga on kohustatud isikuks ettevõtte omandaja. Kõik ülalosundatud sätted kohalduvad VÕS § 185 järgi ka lepingutele, millega antakse üle organisatsiooniliselt terviklikuks üksuseks olev ettevõtte osa (käitis). Eeltoodu annab aluse järeldusele, et OÜ Adrano võimalikud täitmata kohustused hageja ees (mille täitmist hagiavalduses nõutakse) on
  1. juulil
  2. a. kostjate vahel sõlmitud kokkuleppe ja VÕS § 182 lõikes 2 sätestatu alusel üle läinud Tecnodesign OÜ-le. Samas on OÜ Adrano vastavalt VÕS § 183 lõikele 1 nende kohuste täitmise eest Tecnodesign OÜ-ga solidaarselt vastutav. VÕS § 65 lõikest 1 tuleneb, et kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt (solidaarvõlgnikud), võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. Seega võib hageja esitada kohustuse täitmise nõudeid mõlema kostja vastu. Kostjate omavahelised suhted ei oma vaidluse lahendamise seisukohast tähtsust. VÕS § 182 lg. 4 järgi peab ettevõtte omandaja võlausaldajatele viivitamata teatama kohustuste omandamisest, ettevõtte üleandja peab aga teatama võlgnikele nõuete loovutamisest omandajale. Asja materjali põhjal ei ole Tecnodesign OÜ teavitanud hagejat ettevõtte omandamisest, kuid see ei ole vaidluse lahendamise seisukohast õiguslikult määrav. OÜ Adrano esindaja on ülalviidatud
  3. augusti
  4. a. e-kirjaga teavitanud hagejat ettevõtte üleandmisest. OÜ Adrano ei oleks vabanenud ettevõtte müümisel kohustustest hageja ees ka Itaalia tsiviilkoodeksi artikli 2560 järgi.
  5. aprilli
  6. a. kohtuistungil esitatud kohtukõnes on hageja esindajad seadnud millegipärast kahtluse alla ettevõtte ülemineku (loobumata siiski nõuetest Tecnodesign OÜ vastu). Tegemist on väitega, mis on esmakordselt esitatud kohtuvaidluste käigus ning millega kohus ei saa

§ 402lõikest 2 ja § 436 lõikest 3 tulenevalt arvestada.

Hageja on palunud kostjatelt solidaarselt välja mõista OÜ Adrano poolt ostetud kauba eest tasumata jäänud 43.711, 56 eurot. Nõue tuleneb täielikult tasumata kaubaarvetest nr. 1342, 1709, 1915, 2109 ning osaliselt tasumata kaubaarvetest nr. 1149 ja 1771 (kd. I, tl. 104 123, tõlked kd. II, tl. 137 - 161). See nõue tuleb rahuldada. Tulenevalt Viini

  1. a. konventsiooni artikli 61 punktist 1 (alapunktist a) ja artiklist 62 nende koostoimes võib müüja nõuda ostjalt ka hinna tasumist. Olemuslikult on tegemist kohustuse täitmise nõudega, mille rahuldamise eeldusena tuleks tuvastada võlasuhtest tuleneva kohustuse olemasolu, mis on jäänud täitmata või mida ei ole kohaselt täidetud, s. t. see on muutunud sissenõutavaks. Viini
  2. a. konventsiooni artikli 58 punkti 1 järgi peab ostja tasuma teistsuguste kokkulepete puudumisel kauba eest, kui müüja kooskõlas lepinguga ja konventsiooniga kas annab ostja käsutusse kauba enda või kaubakorraldusdokumendid. Sama artikli
  3. punktist tulenevalt pole ostja kohustatud tasuma kauba hinda seni, kuni tal pole olnud võimalust kaupa üle vaadata, välja arvatud juhud, millal poolte vahel kooskõlastatud tarne või maksekorda ei saa ühitada niisuguse võimaluse tekke ootamisega. OÜ Adrano endine juhatuse liige Alfio Santangelo on äriühingu nimel hageja esindajale
  4. jaanuaril
  5. a. saadetud e-kirjas kinnitanud täitmata kohtuste olemasolu 67.723, 65 euro ulatuses, s. h. ka ülalviidatud kaubaarvetes nr. 1342, 1709, 1915, 2109 ja 1149 kajastatud nõuded (kd. I, tl. 95 - 96, tõlge tl. 97 - 100). Osundatud e-kirjas on arve nr. 2109 tõenaoliselt ekslikult tähistatud kui arve nr. 2108, kuivõrd arve summa (4879, 73 eurot) ja kuupäev (
  6. detsember
  7. a.) kattuvad arvel nr. 2109 märgituga. Asjas puuduvad tõendid, mis kinnitaksid nende arvete hilisemat tasumist kostjate poolt (vaidlust ei ole selles, et arve nr. 1149 on osaliselt tasutud).
  8. oktoobri 2007.a. kaubaarvest nr. 1771 tulenevat nõuet ei ole
  9. jaanuari
  10. a. e-kirjas mainitud. Samas ei ole kostjad vaidlustanud hageja väidet, et selle arve kogusummast 4312, 52 eurot on OÜ Adrano
  11. oktoobril
  12. a. tasunud 3244, 62 eurot. Nimetatud asjaolu annab alust eeldada arvel nr. 1771 kajastatud kohustuste olemasolu tunnistamist kostjate poolt. Ka arve nr. 1771 puhul puuduvad asjas tõendid, mis kinnitaksid arve tasumata osa (s. o. 650 eurot) hilisemat 9

(15)maksmist kostjate poolt. Poolte esitatud asjaolud ei anna alust järeldada, et esineks Viini
  1. a. konventsiooni V peatüki IV jaost lähtuvaid ostja kui lepingupoole vastutusest vabastamise aluseid. Nõuded ei ole aegunud. Fabrizio Perotta poolt Itaalia õiguse kohta esitatud selgituse (kd. II, tl. 169 - 172, tõlge tl. 173 - 176) kohaselt tuleks õigussuhtele kohaldada Itaalia tsiviilseadustiku artiklis 2946 sätestatud 10-aastast aegumistähtaega. Sellest lähtuvalt ei saa hagis käsitletud nõuded olla mingil juhul aegunud. Isegi kui kohalduks Itaalia tsiviilkoodeksi artiklist 2948 tulenev 5-aastane aegumistähtaeg (millele hageja on algselt osundanud), ei oleks
  2. a. ja hiljem sissenõutavaks muutunud nõuded hagi esitamise ajaks olnud aegunud. Seonduvalt OÜ Adrano poolt esitatud vastuväidetega võib lisada, et käsitletavatel arvetel kajastatud nõuded ei oleks aegunud ka Eesti õiguse järgi. TsÜS § 146 lg. 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude üldine aegumistähtaeg kolm aastat. Vastavalt TsÜS § 147 lõikele 1 algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kui nõue muutub sissenõutavaks arve esitamisega, algab nõude aegumistähtaeg sama paragrahvi lõike 3 teises lauses sätestatu kohaselt selle kalendriaasta lõppemisest, mil õigustatud isik võib arve esitada. Seega alanuks hageja poolt
  3. a. jooksul esitatud arvete suhtes 3-aastane aegumistähtaeg Eesti õiguse järgi
  4. jaanuaril
  5. a. kell 00:00 ning lõppenuks TsÜS § 136 norme arvestades
  6. detsembril
  7. a. kell 24:
  8. Samas on OÜ Adrano selle aegumistähtaja jooksul vähemalt ühel korral hageja nõudeid tunnustanud, mis katkestab TsÜS § 158 lg. 1 kohaselt nõude aegumise.
  9. jaanuaril
  10. a. OÜ Adrano juhatuse liikme poolt hagejale saadetud e-kirjaga on vaidlusaluseid nõudeid tunnustatud. Järelikult hakanuks 3-aastane aegumistähtaeg
  11. jaanuarist
  12. a. uuesti kulgema. Hagiavaldus on esitatud
  13. juunil
  14. a., seega enne aegumistähtaja lõppu.
  15. oktoobril
  16. a. esitatud arvel nr. 1771 põhineva nõude aegumistähtaja algust tuleks TsÜS § 147 lg. 3 järgi arvestada
  17. jaanuarist
  18. a. ning see oleks lõppenud
  19. detsembril
  20. a. See nõue ei oleks Eesti õiguse järgi aegunud sõltumata aegumise katkemisest. Mis kahju hüvitamise nõudeid puudutab, siis annab Viini
  21. a. konventsiooni artikli 61 punkti 1 alapunkt b müüjale õiguse nõuda kahjude hüvitamist vastavalt sama konventsiooni artiklites 74 – 77 sätestatule, kui ostja ei täida mõnda oma kohustust lepingu või konventsiooni järgi. Viini 1980.a konventsiooni artikli 61 punktist 2 tuleneb seejuures, et teiste õiguskaitsevahendite kasutamine ei võta müüjalt õigust nõuda kahjude hüvitamist. Konventsiooni artikli 74 kohaselt moodustab lepingu rikkumisest tekkinud kahjum summa, mis on võrdne selle kahjuga (kaasaarvatud minetatud kasu), mille teine pool lepingu rikkumise tagajärjel on tekitanud. Niisugused kahjumid ei või ületada kahju, mida lepingut rikkunud pool lepingu sõlmimise hetkel ette nägi või pidi ette nägema oma rikkumise võimaliku tagajärjena, võttes arvesse asjaolusid, mida ta sel ajal teadis või pidi teadma. OÜ Adrano suhtes ei saa rahuldada nõuet (summas 6065, 43 eurot), mis tuleneb OÜ Adrano väidetavast kohustusest tasuda laenu tagasimakseid Itaalia pangale Banca Popolare di Novara. Hageja esitatud tõenditest ilmneb küll mainitud laenulepingu sõlmimine ja laenu väljastamine (kd. I, tl. 76 - 79, tõlge tl. 80 - 87). Samas ei ole piisavalt tõendamist leidnud hageja väited laenulepingu sõlmimise eesmärkide ning hageja ja OÜ Adrano vahelise kokkuleppe kohta. Hageja poolt kostjale pangalaenu intresside tasumiseks väljastatud arved (kd. I, tl. 88 - 94, tõlge kd. II, tl. 130 - 136) ei tõenda iseseisvalt kohustuse olemasolu. Liiatigi ei ole OÜ Adrano esindaja kinnitanud hageja väiteid, et osa viidatud arvetest on OÜ Adrano poolt tasutud (kd. III, tl. 12). Isegi kui osa arvetest OÜ Adrano poolt hagejale tasuti, ei tõenda see hageja poolt väidetud kokkuleppe sisu. Muu hulgas tuleb arvestada, et laenulepingu alusel väljastati laenusumma hagejale (mitte OÜ-le Adano). Viimati nimetatud asjaolu on kinnitanud ka hageja esindaja
  22. aprilli
  23. a. kohtuistungil (kd. III, tl. 13). Samas saab Tecnodesign OÜ suhtes nõude kõnealuses osas rahuldada. Vastavalt

§ 207

lõikele 2 osaleb iga hageja või kostja menetluses teise poole suhtes iseseisvalt. Hageja või kostja toimingust ei tulene kaashagejale või -kostjale õiguslikke tagajärgi, kui 10

(15)seaduses ei ole ette nähtud teisiti.

§ 5lg.

1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teisest lõikest tulenevalt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Vastavalt VÕS § 68 lõikele 3 kehtivad seaduses nimetamata asjaolud, mis mõjutavad solidaarvõlgnike vastutust, eelkõige aegumise vastuväide, üksnes selle solidaarvõlgniku suhtes, keda need puudutavad, kui solidaarkohustusest ei tulene teisiti. Seega saab solidaarvõlgnikeks olevate kaaskostjate puhul tuvastada vaidlusaluseid õigussuhteid hagejaga üldjuhul eraldiseisvalt. Tecnodesing OÜ ei ole hagile vastuväiteid esitanud, mistõttu tuleb

§ 231lg.

4 põhjal eeldada hagi alusena toodud faktilise asjaolude omaksvõttu. Hageja nõue summas 6065, 43 eurot, mis tuleneb OÜ Adrano väidetavast kohustusest tasuda laenu tagasimakseid Itaalia pangale Banca Popolare di Novara, on hagiavalduses märgitud asjaoludel õiguslikult põhjendatud. Viini

  1. a. konventsiooni artikli 61 punkti 1 alapunkt b koosmõjus artikliga 74 annab aluse nõude rahuldamiseks. Täiendavalt ei ole vaja lähtuda Itaalia tsiviilkoodeksi artiklist 1223, kuna hageja väidete kohaselt oli lepingu sõlmimine Banca Popolare di Novara-ga tingitud OÜ Adrano müügilepingutest tulenevate kohustuste rikkumisest. Samas ei ole see aspekt vaidluse lahendamise seisukohalt määrava tähtsusega. Hageja nõue n. ö. inkassokulude hüvitamiseks kuulub rahuldamisele osaliselt. Nende kulude kandmist on hageja hagiavaldusele lisatud ja hiljem esitatud dokumentidega iseenesest tõendanud (kd. I, tl. 132 jj, kd. II, tl. 194 - 195). Samas ei saa kõiki kulutusi pidada kahjuks Viini
  2. a. konventsiooni artikli 74 tähenduses. Nimetatud artiklis sätestatu kohaselt peab kahju selle hüvitamise ühe eeldusena olema võlgnikule lepingu sõlmimisel ettenähtav. Lisaks tuleb ostjal ja müüjal oma kohustuste täitmisel ning õiguste teostamisel käituda mõistlikkuse põhimõttest lähtudes. Seetõttu ei saa ka müüja nõuda konventiooni alusel ostjalt kahjuna mistahes kulutuste hüvitamist, vaid ainult vajalike ja põhjendatud kulutuste kompenseerimist. Viini
  3. a. konventsioon küll ei sisalda sätteid lepingupoolte üldise kohustuse kohta käituda lepingu sõlmimisel ja täitmisel hea usu ning mõistlikkuse põhimõtetest lähtuvalt. Samas viitavad väga mitmed artiklid mõistlikkuse (konventsiooni eestikeelses tõlkes "arukuse") kriteeriumile või standardile (näit. art. 44, art. 46 p. 3, art. 60 p. a, art. 76 p 2, art. 79 p. 1 jne.). Seega võib mõistlikkuse põhimõtet käsitleda siiski konventsiooni üldise põhimõttena. Hageja poolt kostjatelt nõutavaid kulutusi, mis kaasnevad hageja juhatuse liikmete ajavahemikul
  4. –
  5. oktoobrini
  6. a. toimunud reisiga Eestisse, ei saa pidada kuludeks, mida OÜ Adrano oleks lepingute sõlmimise hetkel näidud ette või pidanuks ette nägema oma rikkumise võimaliku tagajärjena. Selliste kulutuste tegemist ei saa pidada ka mõistlikuks, arvestades, et hageja kasutas oma väidete kohaselt samaaegselt võla sissenõudmiseks nii Itaalia kui Eesti advokaatide abi. Hageja väited Eesti advokaadibüroo külastamise möödapääsmatuse kohta hageja seadusjärgsete esindajate poolt ei ole veenvad. Vastavas osas jääb hageja nõue kostjate vastu rahuldamata. Nõuet ei saa rahuldada Tecnodesign OÜ osas, kuna kahju ettenähtavus ja kulutuste põhjendatus on kohtu poolt hageja esitatud asjaoludele antav õiguslik hinnang, mitte faktilise asjaolu tuvastamine. OÜ Adrano osas ei saa tema vastuväidetest lähtuvalt rahuldada käsitletavat inkassokulude nõuet ka osas, mis puudutab Itaalias kantud õigusabikulusid summas 1557, 62 eurot. Hageja esitatud tõenditest ei nähtu, milles Advokaadibüroo Fabrizio Perotta poolt Itaalias hagejale osutatud õigusabi täpsemalt seisneb ning kas see on üldse seotud võlgnevuse sissenõudmisega kostjatelt. Kuludokumentidel on osutatud teenuse osas selgituseks märgitud "nõustamine lepingulises küsimuses" (kd. I, tl. 135 ja 137, tõlked vastavalt tl. 136 ja 138). Tecnodesign OÜ (kui teise solidaarvõlgniku) suhtes saab nõude rahuldada, eeldades

§ 231lg.

4 järgi hagi alusena toodud faktiliste asjaolude omaksvõttu. Eestis kantud õigusabikulude (2827, 50 eurot) ja nõudekirjade saatmise kulude (71, 49 eurot) osas on hageja nõue põhjendatud. Tegemist on kahjuga Viini 1980. a. konventsiooni artikli 74 tähenduses, mille hüvitamist saab konventsiooni artikli 61 punkti 1 alapunkti b 11

(15)alusel ostjalt nõuda. Arvestades VÕS § 183 lõikes 1 sätestatut, vastutvad kostjad selle kohustuse eest solidaarselt. Selline kahju pidi olema müügilepingute sõlmimisel ostjale ettenähtav ning tehtud kulutused on vaidluse välismaist elementi ning esindajate töö eeldatavat mahtu arvestades vajalikud ja põhjendatud. Ei saa nõustuda OÜ Adrano väitega, nagu moodustaks arvete spetsifikatsioonidest nähtuvalt enamuse kuludest hageja lepingulise esindaja osutatud õigusabi uurimisorganite poolt menetlusse võtmata kriminaalasjas. Arvete spetsifikatsioonidest (kd. I, tl. 140, 142 - 143, 145, 147, 149) nähtuvalt on hagejale osutatud Advokaadibüroo Hedman Partners poolt erinevaid teenuseid ning kahjunõue hõlmab üksnes tsiviilõigussuhetes osutatud õigusabi. Ka pankrotihoiatuse esitamist saab lugeda võlgnevuse sissenõudmise üheks õiguspäraseks vahendiks. Käsitletavate õigusabikulude ja postikulude näol ei ole tegemist menetluskuludega, mille hüvitamist saaks vastaspoolelt nõuda

-is sätestatud korras. Viini

  1. a. konventsiooni artikkel 78 annab lepingupoolele õiguse nõuda hinna või mõne muu summa tasumisega viivitamise korral viivitusintressi (protsente). Seda on poolel sama artikli kohaselt õigus nõuda lisaks kahjule, mida võib sisse nõuda
  2. artikli alusel. Samas, nagu eespool märgitud, ei näe konventsioon ette intressimäära. Selleks tuleb pöörduda siseriikliku õiguse poole, kohaldades vaidlusalusel juhul Itaalia materiaalõigust. Seadusjärgsete intressid määratakse Itaalia tsiviilkoodeksi artiklis 1284 sätestatu kohaselt kindlaks suuruses, mis vastab rahandusministri poolt kehtestatud protsendile aastas. Rahandusminister võib oma Itaalia Vabariigi riiklikus teatajas avaldatud dekreediga, mitte enne kui
  3. detsembril intresside kehtestamisele eelneval aastal, muuta nende suurust lähtuvalt riiklike võlakirjade keskmisest iga-aastasest tulukusest kestusega, mis ei ületa kahtteist kuud, ning võttes arvesse iga-aastast registreeritud inflatsiooni taset. Kui
  4. detsembriks ei ole kehtestatud uut intresside määra, jääb see järgmiseks aastaks kehtima muutmata kujul. Eelnimetatud määra arvestatakse kokkuleppeliste intresside puhul, kui pooled ei ole nende määra eelnevalt kehtestanud. Osundatud määr on hageja esitatu põhjal olnud kuni
  5. detsembrini 2009.a. 3% aastas ning alates
  6. jaanuarist
  7. a. 1% aastas. Hageja on arvestanud ülatoodust lähtuvalt viiviseid võlgnetavalt 43.711, 56 eurolt alates
  8. juulist
  9. a. kuni
  10. detsembrini
  11. a. (kokku 530 päeva eest) 3% määraga kokku 1868, 22 eurot ning edasi kuni
  12. aprillini
  13. a. (846 päeva eest) 1% aastamääraga kokku 1013, 15 eurot. Seega oli
  14. aprilli
  15. a. seisuga sissenõutavaks muutunud viivise summaks hageja arvestuste kohaselt 2881, 37 eurot (kd. III, tl. 24). Tuvastatud ei ole esitatud viivisearvestuse põhjendamatust Itaalia õiguse järgi. Kostjad ei ole hageja esitatud viivisearvestusele ka vastu vaielnud.
  16. aprillist
  17. a. kuni kohtuotsuse tegemiseni on möödunud veel 39 kalendripäeva ning vastavalt hageja taotlusele tuleb nimetatud perioodi eest täiendavalt välja mõista viivis 46, 80 euro ulatuses (ühe päeva viivisesumma 1, 20 eurot). Kokkuvõttes kuulub ülaltoodut arvestades kostjatelt hageja kasuks väljamõistmisele
  18. juuni 2012.a seisuga sissenõutavaks muutnud viivis summas 2928, 17 eurot. Hageja esitas kostjate vastu nõudeid kogusummas 58.435, 99 eurot, mis kuulub OÜ Adrano osas rahuldamisele 49.538, 72 euro ulatuses ja Tecnodesign OÜ osas 57.161, 77 euro ulatuses. Seega rahuldab kohus hagi OÜ Adrano vastu ligikaudu 85% ulatuses ja Tecnodesign OÜ vastu ligikaudu 98% ulatuses. Tulenevalt

§ 169

lõikes 1 sätestatust jäävad hageja poolt kantud menetlusdokumentide Tecnodesign OÜ-le kohtutäituri vahendusel kättetoimetamise kulud (

§ 143

p. 4) ning väljaandes Ametlikud Teadaanded kutsete ja teadete avaldamise kulud (

§ 143p. 5) Tecnodesign OÜ kanda.

Muus osas jäävad

163 lõikes 1 sätestatust lähtudes hageja menetluskulud 85% ulatuses kostjate kanda ja 15% ulatuses hageja enda kanda. OÜ Adrano menetluskulud jäävad 15% ulatuses hageja kanda ning Tecnodesign OÜ võimalikud menetluskulud selle kostja enda kanda. Vastavalt

§ 165lg.

3 esimesele lausele vastutavad kostjad hageja menetluskulude hüvitamise eest solidaarselt, v. a. eelnimetatud menetluskulud, mis jäävad

169 lg. 1 alusel üksnes Tecnodesign OÜ kanda (

§ 165lg. 2). 12

(15)Apellatsioonkaebus OÜ Adrano palub maakohtu otsuse tühistada ja saata asja uueks läbivaatamiseks Harju Maakohtule ning jätta menetluskulud hageja kanda. Kohus on otsuse tegemisel aluseks võtnud Fabrizio Perotta poolt Itaalia õiguse kohta esitatud selgitused (kd. II, tl. 169 - 172, tõlge tl. 173 - 176), mille kohaselt tuleb vaidlusalusele õigussuhtele kohaldada Itaalia tsiviilseadustiku artiklis 2946 sätestatud 10-aastast aegumistähtaega, millest lähtuvalt ei saa hagis käsitletud nõuded olla mingil juhul aegunud. OÜ-le Adrano jääb selgusetuks, miks on kohus tuginenud Fabrizio Perotta poolt antud selgitustele, kuna viimane ei ole ekspert ning OÜ-le Adrano on endiselt selgusetu Itaalia tsiviilseadustiku artikli 2946 sisu (seda ei ole avaldatud ka kohtuotsuses). Apellant ei ole veendunud, et hageja lepingulise esindaja antud interpreteering on sisult ja vormilt õige ning erapooletu. Kohus oleks pidanud Itaalia õigusnormide sisu kohta küsima arvamust erapooletult eksperdilt, kuna vastava õiguse tundmine nõuab eriteadmisi. Kohus on muu hulgas viidanud, et Fabrizio Perotta on hageja lepinguline esindaja, kuigi ta seda tulenevalt

§-st 218 olla ei saa.

§ 234

sätestab, et väljaspool Eesti Vabariiki kehtivat õigust, rahvusvahelist õigust ja tavaõigust tuleb tõendada üksnes niivõrd, kuivõrd need ei ole kohtule teada. Õiguse väljaselgitamisel võib kohus kasutada ka teisi teabeallikaid ning teha teabe hankimiseks vajalikke toiminguid. REÕS § 4 lg. 3 sätestab, et kohtul on välisriigi õiguse sisu väljaselgitamiseks õigus pöörduda abi saamiseks Eesti Vabariigi Justiitsministeeriumi või Välisministeeriumi poole, samuti kasutada eksperte. Kohus seda võimalust põhjendamatult ei kasutanud. OÜ Adrano arvates ei saa olla ettenähtav, et kahju õigusabikulude näol saab enne kohtumenetlust olla 2827, 50 eurot. Kohus ei analüüsinud Advokaadibüroo Hedman Partners poolt esitatud arvete spetsifikatsioone perioodil

  1. oktoobrist
  2. a. kuni
  3. aprillini
  4. a. ja selgusetuks jääb, millised osutatud õigusabiteenused on kohtu arvates käsitletavad hageja kahjuna. Enamus arvete spetsifikatsioonides kajastatud õigusabikuludest ei ole käsitletavad hageja kahjuna, mida peaks kandma OÜ Adrano. Palju kuludest moodustab hageja lepingulise esindaja poolt osutatud õigusabi uurimisorganite poolt menetlusse võtmata kriminaalasjas, mida hageja püüdis OÜ Adrano vastu algatada. Lisaks on teostatud analüüse, koostatud memosid, peetud kohtumisi jne., mille teostumist ja otstarbekust ei ole apellandil mingil viisil võimalik kontrollida. OÜ-ni Adrano on kogu väidetava töö tulemusena jõudnud ainult
  5. oktoobril
  6. a. koostatud nõudekiri, mille koostamiseks on vastavalt spetsifikatsioonile kulunud 1 tund. Vastustaja seisukoht Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et maakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada osas, millega mõisteti kostjatelt hageja kasuks lepingurikkumisega tekitatud kahju katteks solidaarselt välja õigusabile tehtud kulutused 2898, 99 eurot. Uue otsusega tuleb kostjatelt selle summa asemel solidaarselt välja mõista 2053, 99 eurot, lisaks tuleb ainuüksi kostjalt OÜ-lt Tecnodesign hageja kasuks välja mõista 845 eurot. Ülejäänud osas on otsus õige ja apellatsioonkaebus ei anna alust selle tühistamiseks. Tühistamata osas on otsus põhjalikult põhjendatud, kolleegium järgib maakohtu otsuse põhjendusi ning vastavalt

§ 654lõikele 6 neid ei korda.

Maakohtu järeldust selle kohta, et vaidlusaluse nõude aegumisele tuleb kohaldada Itaalia tsiviilõigust, ei ole kostja apellatsioonkaebuses iseenesest vaidlustanud. Maakohus on oma otsuses põhjalikult põhjendanud seda, milline vastav säte ja millisel põhjendusel kohaldamisele kuulub. Kostja ei ole oma kaebuses vaidlustanud neid maakohtu järeldusi omapoolsete seisukohtade esitamisega. Kostja on kaebuses esitanud vaid kahtluse selle kohta, kas maakohus on Itaalia tsiviilseadustiku artiklit 2946 õigesti kohaldanud, jättes konkreetsed 13

(15)sisulised seisukohad ja omapoolse tõlgenduse, nagu ka kahtlusele alust andvad asjaolud esitamata. Nõustuda ei saa kaebuses märgituga, nagu ei oleks kohus otsuses osundatud sätte sisu avanud, sest maakohtu otsuses on sõnaselgelt märgitud, et Itaalia tsiviilseadustiku artiklis 2946 on sätestatud 10-aastane üldine hagi aegumistähtaeg. Kohus on samuti märkinud, et kui kohaldada tulekski Itaalia tsiviilseadustiku artiklist 2948 tulenevat 5-aastast aegumistähtaega, ei oleks hageja esitatud nõuded ikkagi aegunud. Kostja apellatsioonkaebusest ei nähtu, miks kostja sisuliselt nende järeldustega ei nõustu. Sealjuures ei ole kostja ka väitnud, nagu oleks Itaalia tsiviilseadustikus mõni muu lühemat aegumistähtaega ettenägev säte, mida vaidlusalusele õigussuhtele tuleks kohaldada. Kaebuses ei ole apellant ka põhjendanud, mis võiks anda alust kahelda Itaalia advokaadi poolt antud arvamuse õigsuses.

§ 234

kohaselt tuleb väljaspool Eesti Vabariiki kehtivat õigust, rahvusvahelist õigust ja tavaõigust tõendada üksnes niivõrd, kuivõrd need ei ole kohtule teada; õiguse väljaselgitamisel võib kohus kasutada ka teisi teabeallikaid ning teha teabe hankimiseks vajalikke toiminguid; välisriigi õiguse väljaselgitamisel lähtus kohus muu hulgas REAÕ §-st

  1. REÕA § 4 lg. 1 kohaselt tehakse välisriigi õiguse sisu kindlaks asja menetleva kohtu poolt; kohtul on õigus nõuda selleks poolte kaasabi. Sama paragrahvi lg. 2 kohaselt on pooltel õigus esitada kohtule dokumente välisriigi õiguse sisu kindlakstegemiseks; kohus ei ole kohustatud poolte esitatud dokumentidest juhinduma. Lõike 3 kohaselt on kohtul õigus pöörduda abi saamiseks Eesti Vabariigi Justiitsministeeriumi või Välisministeeriumi poole, samuti kasutada eksperte. Lõike 4 kohaselt, kui välisriigi õiguse sisu ei ole kõigile pingutustele vaatamata võimalik mõistliku aja jooksul kindlaks teha, kohaldatakse Eesti õigust. Kolleegium leiab, et maakohus ei ole Itaalia õiguse sisu kindlakstegemisel osundatud norme rikkunud. Toimiku materjalidest nähtub, et
  2. jaanuari
  3. a. eelistungil käsitles kohus küsimust Itaalia õiguse kohaldatavusest nõude aegumisele ning tegi hagejale ettepaneku esitada selle kohta omapoolse põhistuse ja tõendid (kd. II, tl. 85). Itaalia advokaadi Fabrizio Perotta õigusliku arvamuse Itaalia materiaalõiguse kohaldamise kohta esitas hageja koos tõlkega kohtule ja apellandile
  4. märtsil
  5. a. (kd. II, tl. 166 – 176). Kohtuistung toimus
  6. aprillil
  7. a., sellel käsitles maakohus muuhulgas ka aegumise küsimust ja selgitas, et selles küsimuses tuleb kohaldada Itaalia õigust; samuti kinnitas kohus, et on võtnud hageja poolt esitatud Itaalia õiguse aegumise instituuti puudutavad selgitused asja materjali juurde (kd. III, tl. 10 – 13). Apellandil oli piisavalt aega eespoolmärgitud arvamusega tutvuda ja vajadusel selle ümberlükkamiseks omapoolsed tõendid esitada või taotleda, et kohus võtaks täiendavad meetmed välismaise õiguse sisu ja kohaldamise reeglite kindlakstegemiseks. Seda apellant ei teinud: apellant ei esitanud enne kohtuistungit ega ka istungil hageja esitatud õigusliku arvamusega seoses mingeid taotlusi ega ka vastuväiteid kohtu tegevusele. Samuti ei avaldanud apellant kohtule mingeid kahtlusi seoses hageja poolt esitatud õigusliku arvamuse paikapidavusega. Taolistel asjaoludel ei olnud maakohtul tarvidust pöörduda täiendava arvamuse saamiseks justiits- või välisministeeriumi või veel kellegi kolmanda (eksperdi) poole. Lisaks olgu märgitud, et

§ 333

lõigetest 1 – 3 tulenevalt kaotab menetlusosaline õiguse tugineda menetlusnormi rikkumisele kohtu poolt, sealhulgas kohtulahendi peale esitatavas kaebuses, kui ta õigeaegselt ei ole esitanud vastuväidet kohtu tegevusele, mis seisneb menetlusnormi rikkumises. Täiendavate tõendite kogumine kohaldatava õiguse kohta on menetlustoiming, mille tegemata jätmise kohta on iseenesest võimalik vastuväidet esitada. Apellant seda ei teinud, kaotades seega õiguse väidetavale rikkumisele tugineda. Ka

§ 652

lõikes 6 on sätestatud, et pool ei saa apellatsioonimenetluses tugineda asjaolule, et esimese astme kohus rikkus menetlusõiguse normi, kui ta ei esitanud samale kohtule sellele õigeaegselt vastuväidet. See annaks juba iseenesest aluse jätta tähelepanuta apellatsioonkaebuse väide Itaalia õiguse kohaldatavuse kohta täiendavate tõendite kogumata jätmise osas. 14

(15)Õigusabikulu 2827, 50 euro osas on maakohus nõude õiguslikku alust piisavalt põhjendatud ja selles osas ei ole apellant otsust ka vaidlustanud. Apellant on selle kulu väljamõistmist vaidlustanud põhjendusel, et sellises ulatuses kohtumenetlusele eelnev õigusabikulu ei olnud apellandile ettenähtav, et kohus ei ole põhjendanud seda, millised kulud hüvitamisele kuuluvad, aga samuti, et hageja poolt esiletoodud kuludest enamuse hüvitamist ei saa hageja apellandilt vaidlusaluses asjas nõuda. Kolleegium leiab, et apellandi väidetega kahju ettenähtavuse ning kulude enamuse kohta ei saa nõustuda, küll tuleb kostjalt OÜ-lt Adrano väljamõistetud kahjuhüvitist õigusabikulu arvel vähendada 845 euro võrra. Hagiavalduse lisana esitas hageja hagetavate õigusabikulude kohta talle esitatud arved ühes spetsifikatsioonidega (kd. I, tl. 140 - 149), mille kohta hagiavalduses märkis, et võlakaasusega seotud õigusabi on spetsifikatsioonidel linnukesega märgitud. Kokku on arvete ja nende lisade kohaselt teenust, mis hageja poolt on selliselt märgistatud, osutatud ajavahemikul
  1. oktoobrist
  2. a. kuni
  3. aprillini
  4. a. (seega enne hagi kohtusse esitamist) kogumahus 21, 75 tundi hinnaga ´a 130 eurot (kogumaksumusega 2827, 50 eurot). Teenuse sisuks on olnud telefonivestlused, meilivahetus ja kohtumised hageja seaduslike esindajatega, apellandile esitatavate nõudekirjade ettevalmistamine, apellandilt saadud vastuskirja analüüs ja edasisi samme puudutava memo koostamine, õiguskaitsevahendite (pankrotiavalduse või hagi esitamine) analüüs ja memode koostamine ning Itaalia advokaatidega kirjavahetuse pidamine kokku 15, 25 tunni ulatuses (maksumusega 1982, 50 eurot). Kolleegium leiab, et arvestades pooltevahelise õigussuhte laadi ja keerukust, vaidluse ulatust, välismaise komponendi olemasolu, aga ka nõude suurust, on selles ulatuses kohtueelse õigusabi osutamine põhjendatud ja tuleb kostjate poolt hüvitada. See summa moodustab põhivõlast vaid ca 4, 5% ning seega ei kerki ka rikkumisega seotud kahju ulatuse ettenähtavuse küsimust. Ülejäänud hageja poolt märgitud 6, 5 tundi on kulunud kostja vastu esitatud kuriteoteate koostamisele, kriminaalmenetluses võimalike valikute analüüsile ja selles menetluses esitatud kaebustele. Et kriminaalmenetluses ette võetud sammud jäid tagajärjetuks, ei saa sellele tehtud kulutusi lugeda hageja kahjuks, mille kostja OÜ Adrano peaks hüvitama. Et Tecnodesign OÜ ei ole hagile vastuväiteid esitanud, ei mõjuta eespooltoodud motiivid temalt hageja kasuks väljamõistetava kahjuhüvitise suurust. Seega tuleb kostjatelt õigusabile tehtud kulutuste arvel kahjuhüvitisena solidaarselt välja mõista 1982, 50 eurot ning kostjalt OÜ-lt Tecnodesign täiendavalt veel 845 eurot. Lisaks tuleb kostjatelt solidaarselt välja mõista ka 71, 49 eurot, mille hageja on kulutanud nõudekirjade saatmisele. Kokku tuleb kostjatelt hageja kasuks solidaarselt lepingurikkumisega tekitatud kahju hüvitamiseks välja mõista 2053, 99 eurot ja kostjalt OÜ-lt Tecnodesign veel 845 eurot. Kokku tuleb seega kostjatelt hageja kasuks solidaarselt välja mõista põhivõlg 43.711, 56 eurot, kohtuotsuse tegemise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis 2928, 17 eurot ja lepingurikkumisega tekitatud kahju hüvitis 2053, 99 eurot. Kostjalt OÜ-lt Tecnodesign tuleb lisaks sellele välja mõista 8468, 05 eurot (7623, 05 + 845). Et ringkonnakohtu poolt otsuses tehtud muudatused ei mõjuta praktiliselt hageja nõude rahuldamise proportsioone, ei ole menetluskulude poolte vahel jaotamise osas vajalik maakohtu otsust muuta. Et apellatsioonkaebuses esitatud nõue rahuldatakse 1, 8% ulatuses, tuleb vastavalt

§ 163lg.

1 ja § 171 lg. 1 koosmõjust tulenevalt jätta poolte apellatsioonimenetluse menetluskuludest 1, 8% hageja ja 98, 2% kostja OÜ Adrano kanda. Margo Klaar Ele Liiv Malle Seppik 15

(15)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.