Obsah (4)

§ 397§ 158§ 113§ 162

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kersti Kerstna-Vaks, Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja Otsuse tegemise aeg ja koht 18. veebruar 2013 Tartu Tsiviilasja number 2-

) § 113 lg-s 1 sätestatud määras (EKP intress + 7% aastas), kuid mitte enam kui 950,94 eurot. Kohus jättis TsMS § 163 lg 1 ja § 165 lg 3 alusel hagiavalduselt tasutud riigilõivu solidaarselt kostjate kanda ning poolte muud menetluskulud poolte endi kanda. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt oli hageja ja kostja I vahel sõlmitud laenulepingu alusel kostjal I raha maksmise kohustus, mida kostja I on rikkunud. Kuna tagastamata laenusumma suurust vaidlustatud ei ole, siis kuulub põhivõlgnevuse katteks kostjatelt hageja kasuks väljamõistmisele 2231,64 eurot.

§ 397

lg 1 alusel tuleb lepingu ülesütlemise ajaks sissenõutavaks muutunud tasumata intressi katteks kostjatelt välja mõista 664,40 eurot.

§ 158

lg 1 ja laenulepingu p 7.3 alusel tuleb kostjatelt välja mõista ka leppetrahv 63,91 eurot. Hageja nõuab kostjatelt sissenõutavaks muutunud viivise ja lisanduva viivise väljamõistmist nii põhinõudelt kui leppetrahvilt

§ 113lg 1 alusel.

Laenulepingujärgne viivise määr on 0,15% päevas ehk 54% aastas. 11.06.2012 seisuga on sissenõutavaks muutnud viivis põhinõudelt 2460,99 eurot ja leppetrahvilt 50,20 eurot, kokku 2511,19 eurot, samal ajal kui põhinõue ja leppetrahv kokku on 2295,55 eurot (2231,64 + 63,91).

§ 113

lg 8 kohaselt võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist vastavalt

§-s 162 sätestatule.

§ 162

lg-st 1 tuleneb, et kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Kohus leidis, et antud juhul esineb alus viivise määra vähendamiseks eelkõige kostjate II-V majanduslikku seisundit ja kohustuse osalist täitmist arvestades. Kohus vähendas arvestuslikult kokku lepitud viivise määra ½ võrra ehk 0,075%-ni päevas. Seega on 11.06.2012 seisuga sissenõutavaks muutunud põhinõude viivise suuruseks 1230,50 eurot 2460,99 euro asemel. Nimetatud viivise määr on suurem kui seadusjärgne viivise määr. Riigikohus on asunud seisukohale (3-2-1-60-05), et põhjendatud ei ole viivise vähendamine alla nõude seadusega tagatud ulatuse. Kohus leidis, et viivise määr 0,075% päevas (27% aastas) on mõistlik

§ 162lg 1 tähenduses.

Samuti ei ole hageja tõendanud, et ta on saanud kahju suuremas ulatuses kui 0,075% viivisemäärast arvestatud viivis. 3 Eeltoodust tulenevalt mõistis kohus kostjatelt hageja kasuks välja 11.06.2012 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise katteks 1280,70 eurot (põhinõudelt arvestatud viivis 1230,50 eurot ja leppetrahvilt arvestatud viivis 50,20 eurot). Viivise põhieesmärgiks on rahalise kohustuse täitmise rikkumisega võlausaldajale kaasneva kahju sissenõudmise lihtsustamine ja lisaks ka võlgniku sundimine oma kohustuse täitmisele. Reeglina ei saa viivis tagada võlausaldaja muud huvi. Viivise rakendumine sõltus kostjatest (lepingute mittekohane täitmine) ning seetõttu on põhjendatud mõista TsMS § 367 alusel kostjatelt hageja kasuks välja ka lisanduv viivis seadusjärgses määras 2295,55 eurolt (põhinõue 2231,64 eurot ja leppetrahv 63,91 eurot) alates 12.06.2012 kuni 2295,55 euro tasumiseni, kuid mitte rohkem kui 950,94 eurot, sest kohus peab põhjendatuks piirata hageja viivisenõuet kokku 2295,55 euroga. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1. S. Rogožin, J. Pavlov, L. Pavlova ja M. Nikitina esitasid apellatsioonkaebuse, milles taotlevad Tartu Maakohtu
2. augusti 2012 otsuse tühistamist osaliselt ning uue otsuse tegemist, millega mõista välja kostjatelt viivis 280,70 eurot ja jätta lisanduv viivis välja mõistmata ning jätta kõik apellantide menetluskulud vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) eiras kohus TsMS § 232 lg-s 1 sätestatud põhimõtteid. Kohus vähendas viivist tuginedes kostjate majanduslikule seisundile, jättes arvestamata hageja käitumise. Apellandid palusid vähendada viivist mõistliku suuruseni ka sel alusel, et viivise tekkimine ei ole seotud kostjate pahatahtliku käitumisega. Viivise tekkimises on süüdi hageja. Tõele ei vasta hageja väide, et hagi esitamise seisuga ei olnud käendajad võlgnevust tasuma asunud. Kostja II alustas koheselt, kui sai teada arvelduskonto blokeerimisest 22 000 ulatuses, hagejaga läbirääkimisi. Suhtlemist lubati alustada tingimusel, kui eelnevalt tasutakse 50% võlgnevusest. Kostja II tasus 06.09.
3. a 6000 krooni ja 20.10.
4. a 4000 krooni, millele lisandus kostja V kontolt 16.09.2010 maha võetud 1000 krooni, kokku 11 000 krooni. Hageja väitel oli kostja I võlgnevus 20.10.2010 seisuga 11 000 krooni. Kostja II soovis võlgnevuse 11 000 krooni tasuda maksegraafiku alusel ühe aasta jooksul, kuid hageja keeldus. Hageja soovis, et maksegraafikule kirjutaksid alla kõik neli käendajat, kuid kostjale II ei olnud kostja III asukoht teada. Hageja teatas, et maksegraafiku sõlmimine üheks aastaks ei ole sellisel juhul võimalik, kuid on võimalik kolmeks aastaks. Kostjale II jäi arusaamatuks, miks hageja ei soovi maksegraafiku koostamist üheks aastaks, mis olnuks jõukohane ja mõistlik lahendus. Hagiavalduses esitatud nõue on rohkem kui kuus korda suurem võrreldes võlgnevusega läbirääkimiste pidamise ajal, millest järeldub, et ettepanek ei olnud hagejale vastuvõetav, kuna maksegraafiku sõlmimisel ei oleks hageja saanud alusetult rikastuda viivise kaudu. Hageja pahatahtlik käitumine, mis on suunatud viivise juurde kasvatamisele, kordus kohtumenetluses. 11.04.2012 kohtuistungil nõustus hageja, et kompromissi sõlmimine oleks mõistlik lahendus, kuid istungil kompromissi ei sõlmitud, sest hageja esindaja ütles: „Ma ei saa seda siin ja täna otsustada. Teataksin otsusest kahe nädala jooksul. Kostjad võiksid kahe nädala jooksul maksta mingigi summa ära. See aitaks otsustamisele kaasa. Ja usun, et siis tuleks panga poolt positiivne otsus.” Pärast kostjate poolt 250 euro tasumist teatas hageja kostjatele, et kokkulepet ei tule. Seega hageja eesmärk on saada viivise kaudu võimalikult rohkem raha ning ta leiab selleks alati ettekäändeid, mis on lubamatu ja ühiskonnas taunitav. Kui hageja oleks
5. a lubanud likvideerida võlgnevuse kokkuleppe alusel aasta jooksul, oleks hageja saanud kohtumenetlust vältida, kuid ta ei teinud seda viivise saamise soovi tõttu. Kostjad on alati soovinud probleemi lahendada ja viivise juurdekasvu vältida. Hageja ei 4 vaielnud kostjate väidetele vastu. Arvestades hageja pahatahtlikku käitumist, tuleks viivist vähendada 90%: 50% majandusliku seisundi tõttu ja 40% hageja pahatahtliku käitumise tõttu; 2) olukorras, kus viivist vähendati 50% võrra kostjate raske majandusliku seisundi tõttu, ei ole mõistlik ja loogiline lisanduva viivise väljamõistmine, sest see muudab viivise vähendamise mõttetuks: viivise vähendamisel on teada, et kostjad ei suuda ühekordse maksena võlgnevust likvideerida.
6. Swedbank AS vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja menetluskulude solidaarselt apellantide kanda jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) ei ole viivisemäär 0,15% päevas ebamõistlikult suur, kuna leping on sõlmitud kahe ettevõtte vahel majandustegevuses. Sellise viivisemäära kasutamine lähtuvalt lepingu olemusest ja sisust ning arvestades lepingupoolte huvisid ei kahjusta kohustatud lepingupoolt ebamõistlikult ja sellega ei ole rikutud lepingupoolte kohustuste ja õiguste tasakaalu. Sellest hoolimata ei vaidlustanud hageja maakohtu otsust. Apellandid nõuavad viivise vähendamist ebamõistlikult suures ulatuses, süüdistades põhjendamatult viivisenõude suuruses hagejat. Viivisenõue on tekkinud lepingu mittekohasest täitmisest. Seega on hageja õigustatud viivist nõudma ja millegagi ei ole põhjendatud vähendada viivist apellantide arvutatud summani. Samuti ei ole millegagi põhjendatud taotlus jätta jooksva viivis tasumise nõue rahuldamata; 2) saab viivisenõue tekkida siis, kui lepingust tulenevat põhikohustust ei täideta kohaselt. See ei saa olla tingitud hageja käitumisest. Viivise tekkimine on kostjate tegevuse/tegematuse tulemus. Kui kostjad ei oleks jäänud võlgnevusse, ei oleks viivisenõuet tekkinud. Ka kompromissi sõlmimine (graafiku sõlmimine) ei oleks vabastanud kostjaid viivise tasumisest ega hoidnud ära viivisenõude tekkimist, kuna viivis suureneb igapäevaselt kuni põhiosa võlgnevuse tasumiseni. Kui kostjad soovisid, et viivist ei lisanduks, oleksid nad pidanud ära tasuma põhiosa võlgnevuse, mida nad ei teinud. Kompromissi mittesõlmimine ei vabasta kohustatud isikut lepingust tulenevate kohustuste täitmisest. Seega asjaolu, kas hageja keeldus kompromissi sõlmimisest või mitte, ei mõjuta apellantide kohustusi hageja ees, sest viivis suureneb igapäevaselt, kui põhivõlgnevus on tasumata; 3) enne kohtusse pöördumist tegi hageja kostja II soovil novembris 2010 laenu refinantseerimise otsuse, mis kehtis kuni 29.12.
7. Leping saadeti detsembri alguses kostjatega kokkulepitud Tartu Annelinna kontorisse, kuid kostjad lepingut allkirjastama ei läinud. 07.12.2010 rääkis hageja võlahalduse spetsialist Heleri Kallas kostjaga II, kes väitis, et oli saanud trauma, ja lubas tagasi helistada 09.-10.12.2010 ning öelda, millal leping allkirjastatakse. Kuna kostja II ei helistanud, proovis H. Kallas ise 17.12.2010 kostjaga II ühendust saada, kuid kõnele ei vastatud. Eeltoodust nähtub, et hageja on andnud kostjatele võimalusi olukord lahendada, kuid viimased ei võtnud hageja ettepanekut vastu. Seega ei saa kostjad süüdistada hagejat viivisenõude suuruses; 4) on kostja III laenusaaja juhatuse liige ja osanik ning kostja II laenusaaja osanik, kes olid otseselt seotud võlgnevuse tekkimisega ja sellest kogu aeg teadlikud; 5) ei ole hageja võlausaldajana kohustatud vastu võtma ettepanekuid, mis kahjustavad tema huve (on ebamõistlikud). Kostjad kohustatud isikutena pidid arvestama sellega, et lepingust tulenevate kohustuste kohase täitmata jätmise tulemusena tekib hagejal õigus nõuda viivist. Viivise nõudeõigus tuleneb seadusest (

§ 113

) ja viivise suurus on ilmselges seoses kostjate ebakorrektse käitumisega, mitte hagejast tingitud. 5 RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

1. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Käesolevas asjas on apellatsioonkaebuse esitanud S. Rogožin, J. Pavlov, L. Pavlova ja M. Nikitina (kostjad 2-5) ning nad vaidlustasid maakohtu otsuse nendelt väljamõistetud viivise osas. Ringkonnakohus kontrollibki maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes nimetatud osas.
2. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Maakohtu
3. augusti 2012 otsus muutmata. Kuna maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, siis nõustudes esimese astme kohtu põhjendustega, ei pea ringkonnakohus vajalikuks neid kõiki oma otsuses TsMS § 654 lg 6 alusel korrata. Maakohus on andnud hinnangu kõikidele esitatud tõenditele, kohaldanud õigesti materiaal- ja menetlusõiguse norme ning põhjendatult vähendanud kostjatelt väljamõistetud sissenõutavaks muutunud viivist 1280,70 euroni ning väljamõistmisele kuuluvat lisanduvat viivist piiranud maksimaalselt 950,94 euroga.
4. Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud põhjendustele märgib ringkonnakohus, et ükski nendest ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ja kostjatelt 2-5 väljamõistetud sissenõutavaks muutunud viivise vähendamiseks 280,70 euroni ja lisanduva viivise väljamõistmata jätmiseks. Asja materjalidest nähtuvalt taotles hageja kostjatelt viivise 2511,19 euro väljamõistmist. Kostjad taotlesid maakohtult viivise vähendamist mõistliku suuruseni (t.l 44, 75). Maakohus vähendas viiviseid ning mõistis kostjatelt solidaarselt välja sissenõutavaks muutunud viivise 1280,70 eurot ja TsMS § 367 järgi lisanduva viivise mitte rohkem kui 950,94 eurot. Seega peavad kostjad kohtuotsuse kohaselt tasuma viivist maksimaalselt 2231,64 eurot ehk võrdeliselt nendelt väljamõistetud põhivõlaga. Maakohus leidis, et viivis 2231,64 eurot on mõistlik

§ 162lg 1 tähenduses.

Riigikohus on mitmes lahendis (näiteks 3-2-1-87-10, 3-2-1-66-05) asunud seisukohale, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel tuleb põhivõlast suuremat viivisenõuet põhjendada võlausaldajal, kui võlgnik nõuab viivise vähendamist ja viivist on arvestatud rohkem kui seadusjärgses suuruses. Sel juhul peab võlausaldaja tõendama suurema kahju olemasolu. Lisaks on Riigikohus lahendis nr 3-2-1-66-05 märkinud, et kui viivise vähendamist taotles kohtult kostja, on nimelt tema kohustus TsMS § 91 lg 1 (TsMS kehtiva redaktsiooni § 230 lg 1) järgi tõendada, et viivise suurus on ebaproportsionaalne, mh et hageja ei ole raha maksmise kohustuse viivitamisest kahju saanud. Kui kostja ei suuda tõendada, et viivis on hageja kahjuga võrreldes ebaproportsionaalselt suur, tuleb viivise vähendamise taotlus jätta rahuldamata. Erandiks on viivise nõudmine suuremas ulatuses kui põhivõlg. Apellandid (kostjad 2-5) ei ole tõendanud, et nendelt maakohtu otsusega väljamõistetud (vähendatud) viivis oleks ebaproportsionaalselt suur ning seetõttu tuleb apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. Apellatsioonkaebuse põhjendustest nähtuvalt ei ole maakohus viivise vähendamisel arvestanud hageja pahatahtliku käitumisega ning see asjaolu annab aluse väljamõistetud viivise veelgi vähendamiseks. Apellantide arvates seisneb hageja pahatahtlik käitumine selles, et hageja ei nõustunud kompromissiga kostjate pakutud tingimustel. Ringkonnakohus apellantide sellise seisukohaga ei nõustu. Viivise nõue on tekkinud kostjate poolt põhikohustuse mittetäitmisega ning seetõttu on põhjendamatu apellantide väide, et viivise suurenemise põhjustas hageja. Isegi juhul, kui pooled oleksid sõlminud kompromissi, 6 ei oleks see vabastanud kostjad viivise tasumisest, sest ka kompromissi korral pidanuksid kostjad põhikohustuse täitma ning kuni nõude lõpliku täitmiseni oli hagejal õigus arvestada viivist. Hagejale ei saa ette heita seda, et ta ei nõustunud sellise kompromissiga, mis oleks vabastanud kostjad viivise tasumisest. Apellantide taotlus, jätta maakohtu poolt nendelt TsMS § 367 järgi väljamõistetud viivis välja mõistmata, ei ole kooskõlas

§ 162lg-s 1 sätestatuga. 9. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad menetluskulud apellatsiooniastmes Ts

MS § 171 lg 1 järgi solidaarselt apellantide kanda. Kersti Kerstna-Vaks Andra Pärsimägi 7 Üllar Roostoja