Kui apellant ei taotle apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (
ASJAOLUD, MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED G.A.e volitatud esindaja esitas 14.10.2011 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles taotleb Ida-Viru maavanema 14.09.2011.a korralduse nr 1.1-2/971 p 1 tühistamist ja ettekirjutuse tegemist erastamismenetluse jätkamiseks (asja uueks läbivaatamiseks) ning Vabariigi Valitsuse 27.01.2005 määruse nr 16 „“Maareformi seaduse“ §-s 234 sätestatud vaba põllumajandus- ja metsamaa erastamise kord“ § 6 lg 1 osaliseks kohaldamata jätmiseks. Kaebuse kohaselt kandis Alajõe Vallavolikogu 19.02.2004 otsuse nr 6 p-ga 1.4 kaebuse esitaja vaba metsamaa erastajate nimekirja, kuna ta vastas avalduse esitamise ajal põllumajandustootja tingimustele. Alajõe Vallavolikogu täiendas 23.03.2004 otsusega nr 14 19.02.2004 otsuse nr 6 pi 1.4, lisades veergu "taotleja liik" - metsamajandusega tegeleja. Ida-Viru maavanem on eelnevalt 08.12.2006 korraldusega nr.1544, 12.05.2009 korraldusega nr.478 ja 18.02.2010 korraldusega nr.1.1-2/179 lõpetanud vaba metsamaa erastamise menetluse, millised otsused on kohtuotsustega tühistatud (haldusasjad nr 3-07-38, 3-09-1291, 3-10-664). Ida-Viru maavanema 14.09.2011.a korraldusega nr 1.1-2/971 lõpetas maavanem järjekordselt vaba metsamaa erastamise menetluse, kuna kaebuse esitaja ei vastanud enam metsamajandusega tegeleja kriteeriumitele. Kaebuse esitaja leidis, et vaidlustatav korraldus rikub tema maareformi seaduse (MaaRS) §-st 234 tulenevat õigust vaba metsamaa erastamiseks. Metsamaa võõrandamine toimus 12.08.2004, mil ei olnud Korda veel kehtestatud. Kaebuse esitaja ei pidanud metsamaa võõrandamise hetkel arvestama tulevikus kehtestatavast määrusest tulenevate lisatingimustega. Kaebuse esitajal kui vaba metsamaa erastajate nimekirja kantud isikul tekkis õiguspärane ootus, et ta vastab vaba metsamaa erastaja tingimustele ning seda küsimust uuesti ei otsustata. MaaRS §-s 234 sätestatud vaba põllumajandus- ja metsamaa erastamise kord ei sätesta tagasiulatuvalt rakendamise võimalust ja seega ei kuulu kord kohaldamisele enne selle jõustumist toimunud sündmuste suhtes. Seega tuleb vastuolu tõttu Eesti Vabariigi Põhiseadusega (PS) jätta kohaldamata Korra § 6 lg 1 viimane lause, mis kehtestab nimetatud normi tagasiulatuva mõju ja MaaRS § 234 lg 7 p 1 mis sätestab metsamaa võõrandamise piirangu erinevalt seaduses määratuga. Korra § 6 lg 1 esimene lause ei laienda MaaRS § 234 lg 7 p 1 (st piirang kümme aastat kuni erastajate nimekirja kinnitamiseni) kehtivust. Korra § 6 lg 1 viimane lause, et erastaja peab vastama kogu erastamisprotsessi vältel MaaRS-s sätestatud tingimustele, on vastuolus põhiseadusega. Eeltoodud norm on ka oma olemuselt tagasiulatuva mõjuga. Üheks õiguse üldpõhimõtteks on, et üldreeglina ei tohi õigusaktil olla tagasiulatuvat jõudu. Õiguse üldpõhimõtteks on ka õiguspärase ootuse printsiip igaühel on õigus tegutseda mõistlikus ootuses, et rakendatav õigusakt jääb kehtima. Kaebaja leiab, et Maavanema seisukoht, et juurdepääsu puudumine maaüksusele võimaldab maad otstarbekalt majandada, on kummaline. Antud juhul ongi kaebuse esitaja käitunud otstarbekamalt maaüksuse majandamise seisukohalt ning algatamata pikaajalist ja kulukat kohtumenetlust võõrandas maaüksuse (antud osas faktiliste väidete kohta vaidlus puudub). Maavanema kaalutlus ja hinnang metsamaa terviklikkuse tagamise eesmärgist ja selle täitmisest jääb arusaamatuks. Nimelt on kaebaja taganud antud maaüksuse terviklikkuse. Maaüksust ei ole tükeldatud ega jagatud. Müüdi eraldiseisev lahustükk, seega ka antud osas ei ole G.A tegutsenud ebaotstarbekalt (samal seisukohal Keskkonnateabe keskus). Maavanema hinnang N. V (maaüksuse omandaja) poolt antud andmetele metsa uuendamise kohta on ühekülgne. Keskkonnateabe keskus on maavanemale edastanud oma seisukohad. Maavanem on antud seisukohti moonutanud. Metsamaa on heas seisus (korralik looduslik uuendus ning võimalikud istutustööd). Kaebaja on täitnud seadusest tulenevad tingimused, st taganud maaüksuse terviklikkuse ning metsamaa majandamine on toimunud igati otstarbekalt, eesmärgipäraselt. Arvestades asjaolu, et kaebuse esitaja pöördub kohtu poole antud küsimuses neljas kord, haldusmenetlus on läbiviidud erapoolikult ning haldusorganil puudub igasugune huvi asja lahendamiseks vastupidiselt, on läbiviidud haldusmenetlus vastuolus hea halduse põhimõttega. Märkimisväärne on, et haldusorgan on ei ole täitnud abistamis- ja selgitamiskohustust, st ei ole juhtinud kaebaja tähelepanu, millises osas soovib haldusorgan täiendavat informatsiooni. Kaebuse esitaja on seisukohal, et Korraldus on puudulikult ja ebaobjektiivselt motiveeritud. Haldusaktis jääb selgusetuks miks kaebaja tegevus seaduses kehtestatud nõuetele ei vasta. Kaebaja palub kaebuse rahuldamist. Vastustaja Ida-Viru maavanem vaidles kaebusele vastu. 2 G.A.el oli vaba metsamaa erastamise õiguse säilimiseks võimalus tema omandis olev metsamaa võõrandada Nikolai Veresovile vaid metsamaa terviklikkuse ja otstarbeka kasutamise tagamiseks. Haldusmenetluste käigus ei ole nimetatud asjaolu kinnitust leidnud. G.A.e poolt esitatud selgitustest, tõenditest ja kohtuistungitel antud ütlustest on metsamaa võõrandamise peamise põhjusena eelkõige esile tõusnud juurdepääsu puudumine maatükile ja mitteläbisaamine naabritega. Kaebaja on taotlenud Vabariigi Valitsuse 27.01.2005 määruse nr 16 Maareformi seaduse” §-s 234 sätestatud vaba põllumajandus- ja metsamaa erastamise kord” § 6 lg 1 ja MaaRS § 234 lg 7 p 1 kohaldamata jätmist seoses nende sätete vastuolu tõttu Põhiseadusega. Tartu Ringkonnakohus on 05.02.2008 otsuses 3-07-38 (jõustunud 07.03.2008) leidnud, et puudub alus eelviidatud seadusesätete kohaldamata jätmiseks ning põhiseaduslikkuse järelevalvemenetluse algatamiseks. Kaebuse esitaja leiab kaebuses, et haldusorgan ei ole täitnud abistamis- ja selgitamiskohustust, st ei ole juhtinud kaebaja tähelepanu, millises osas soovib haldusorgan täiendavat informatsiooni. Nimetatud väide ei ole õige ja seda tõendavad Ida-Viru maavanema poolt kaebuse esitajale saadetud järgmised kirjad: 24.10.2008 kiri nr 1.2-25/3770, 30.11.2009 kiri nr 1.2-25/4157-5, 14.12.2009 kiri nr 1.2-25/4157-8, 18.04.2011 kiri nr 1.2-25/1663, 02.08.2011 kiri nr 1.2-25/16636. Nimetatud kirjades on kaebuse esitajalt küsitud täiendavaid dokumente tema väidete tõenduseks, selgitusi ja vastuväited maavanema poolt kogutud tõenditele, tehtud ettepanek arutada menetluse edasist käiku. Paraku on kaebuse esitaja paljudel juhtudel jätnud maavanema kirjad lihtsalt tähelepanuta. Kaebuse esitaja jätab tähelepanuta ka selle, et MaaRS § 234 lõikes 7 sätestatud piirang jõustus 15.03.2003 st enne Alajõe Vallavolikogu poolt 19.02.2004 vaba metsamaa erastajate nimekirja kinnitamist ning kaebuse esitajal oli võimalus oma tegevuses sellega arvestada. Kontrollimaks G.A.e väidet, et Vahevälja kinnistu omandamisel puudus sellel praktiliselt kasvav mets ning maatükk ei vastanud ei selle omandamise ega ka võõrandamise ajal metsamaa tunnustele, pöördus maavanem kõlviku liigi täpsustamiseks ja metsainventuuri teostamiseks 28.06.2011 vastavasisulise taotlusega nr 1.2-25/1663-4 Keskkonnateabe keskuse poole. Enne eelnimetatud taotluse esitamist, andis maavanem 03.06.2011 G.A.ele võimaluse esitada Keskkonnateabe keskusele omapoolseid küsimusi, mis kõik Keskkonnateabe keskusele ka edastati. Keskkonnateabe keskuse 28.07.2011 vastuse nr 15.-13/1753 kohaselt oli maaüksus katastritunnusega 12201:002:0040 metsamaa nii 2000 aastal kui ka 2004 aastal st G.A.e poolt maaüksuse omandamise ja võõrandamise ajal. Eeltooduga on maavanema poolt kontrollitud ja ümber lükatud G.A.e väide, et tema poolt 2000 aastal omandatud ja 2004 aastal N.V le võõrandatud maatükk ei vastanud metsamaa tunnustele. MaaRS § 234 lg 7 p 1 kohaselt oli metsamaa võõrandamine G.A.e poolt lubatud vaid juhul, kui see toimus metsamaa terviklikkuse ja otstarbeka kasutamise tagamiseks. Keskkonnateabe keskuse 28.07.2011 vastuse nr 15.-13/1753 kohaselt ei mõjutanud antud juhul võõrandatava maaüksuse (katastritunnusega 12201:002:0040) müük metsa terviklikkust, kuna tegemist oli eraldiseisvate metsaosadega. Eeltoodust järeldub, et G.A.e poolt metsamaa võõrandamine ei saanud tagada metsa terviklikkust ning seetõttu ei ole arvestatav G.A.e väide, et metsamaa müük oli vajalik metsa terviklikkuse tagamiseks. Vastustaja väitel ei reageerinud kaebaja ka talle edastatud Keskkonnateabe keskuse 28.07.2011 vastusele nr 15.-13/1753, mille kohta küsiti tema arvamust ja seisukohti. Samuti ei reageerinud kaebaja maavanema 14.12.2009 kirjale seisukoha kujundamiseks ja vastuväidete esitamiseks esitatud Viru Maaparandusbüroo 09.12.2009 teatele nr 1-2/217-1. Eeltoodust tuleneb, et kaebajal ei olnud vastuväiteid maavanema poolt kogutud tõendite kohta. Vaidlustatud korralduses on maavanem järginud kõiki HMS-st tulenevaid nõudeid ning kontrollinud kõiki kaebuse esitaja poolt esitatud väiteid ning analüüsinud menetluse käigus kogutud infot. Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata. KOHTU PÕHJENDUSED 3 Alates 01.01.2012 kehtiva halduskohtumenetluse seadustiku (
) § 131 lg 1 p 1 kohaselt võib kohus asja läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui kohtu hinnangul on asja lahendamiseks olulised asjaolud võimalik välja selgitada kohtuistungit korraldamata ning pooled on nõustunud asja arutamisega kirjalikus menetluses (ka kuni 31.12.2011 kehtinud
Pooled olid nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Kaebaja esindaja taotluse osas jätta kohaldamata Korra § 6 lg 1 viimane lause (erastaja peab vastama kogu erastamisprotsessi vältel „Maareformi seaduses“ sätestatud tingimustele) ning MaaRS § 234 lg 7 p 1 ja kontrollida nende sätete vastavust Põhiseadusele, märgib kohus, et Tartu Ringkonnakohus on sellise taotluse oma 05.02.2008 otsuses nr. 3-07-38 juba lahendanud, nõustudes halduskohtu seisukohaga, et puudub alus sätte kohaldamata jätmiseks ja põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks. Halduskohus nõustub nende põhjendustega, sest taotlused on identsed ning pooled ja vaidlus on samad. Seega jääb taotlus rahuldamata. Kaebaja arvab halduskaebuses, et kuna ta on erastajate nimekirja kantud 19.02.2004, talle kuulunud metsamaa võõrandamine toimus peale nimekirja kandmist (02.09.2004) ja enne valitsuse määruse kehtestamist, ei saa piirangud talle laieneda. Sisuliselt leiab kaebaja, et ta ei pea kogu erastamisprotsessi vältel vastama „Maareformi seaduses“ sätestatud tingimustele ning selline piirang riivab oluliselt tema ettevõtlusvabadust. Maareformi seaduse (MaaRS) § 222 lg 1 kohaselt teeb kohalik omavalitsus üldjuhul üksnes erastamise eeltoimingud ja maa erastamise tegelikuks korraldajaks on maavanem. Arusaadavalt tuleb vastava menetluse õiguspärasuse tagamiseks maavanemal kontrollida esitatud dokumentide õigsust ja erastaja vastavust kehtestatud tingimustele ka ilma selleta, et mõni konkreetne õigusakt teda selleks otseselt kohustaks. Kuna maavanem ei tohi maad erastada seda õigust mitteomavale isikule, on selge, et erastaja peab vastama MaaRS-s kehtestatud tingimustele kogu erastamisprotsessi vältel. Asjaolu, et maareformi seaduses pole seda otseselt sätestatud, ei saa tõlgendada nii, et vastava õiguse saamiseks piisab kui tingimused on täidetud vaid nimekirjade kinnitamise ajal. Vaba metsamaa erastamise eesmärk on maa efektiivse kasutamise tagamine ja põllumajandusliku tootmise toetamine ning sellega ei ole kooskõlas olukord, kui maa omanikuks saab isik, kes üksnes ostab ja müüb maad ja tegelikult põllu- või metsamajandusega ei tegelegi. Kaebaja selline tõlgendus on vastuolus MaaRS eesmärgi ja mõttega. Küsimusi, kas erastaja peab vastama kehtestatud tingimustele kogu erastamisprotsessi vältel ning kas volikogu nimekirja kinnitamisega on erastamine sisuliselt juba otsustatud või on maavanemal siiski täiendava kontrolli õigus ja puuduste ilmnemisel võib ta maa ka erastamata jätta, on käsitletud Riigikohtu halduskolleegiumi 12.10.2006.a kohtuotsuses nr. 3-3-1-46-06. Kuigi selle vaidluse esemeks polnud metsamaa võõrandamine, on lahend koostatud enne, kui Vabariigi Valitsuse 16.02.2007.a määrusega nr. 41, millega täiendati „Maareformi seaduse § 234 sätestatud vaba metsamaa erastamise korra“ § 6 lg 1 nõudega, et erastaja peab kogu erastamisprotsessi vältel vastama maareformi seaduses sätestatud tingimustele (jõustunud 02.03.2007.
Menetluskulud jäävad kaebaja kanda. Kuna vastustaja menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud ei ole, ei mõista kohus kaebajalt vastustaja menetluskulusid välja (
(allkirjastatud digitaalselt) Ülle Polluks Kohtunik 6
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.