Obsah (4)

§ 41§ 3§ 31§ 69

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukooseis Kohtunik Maret Altnurme Otsuse tegemise aeg ja koht 21. veebruar 2013. a, Tallinn Haldusasja number 3-12-2349 Haldusasi Eesti V

).

1. EAS-i 16.07.2012 otsusega nr 1.1-5.1/12/1546 otsustati lugeda mitteabikõlblikuks 5% hankega seotud kuludest (7 099 945,04 eurot), milleks on 354 997,25 eurot ja sellest toetus 278 031,26 eurot. Viidatud toetussumma nõuti Eesti Meremuuseumilt tagasi, tasaarveldades nõutud summa toetuse saaja järgneva väljamaksega.
2. Eesti Meremuuseum esitas 14.08.2012 Siseministeeriumile vaide tagasinõude otsuse peale. Siseministeeriumi 09.10.2012 vaideotsusega nr 14-1.2/404-3 jäeti esitatud vaie rahuldamata.
3. 08.11.2012 saabus Tallinna Halduskohtule Eesti Vabariigi kaebus (kultuuriministri kaudu) EAS-i 16.07.2012 otsuse tühistamise nõudes. Kaebuse sisu
4. Kaebaja on seisukohal, et tagasinõue esitati tähtaega rikkudes ja on seetõttu õigusvastane. Vaidlustatud haldusaktist nähtub, et see on rajatud Rahandusministeeriumi 28.11.2011 kontrollakti järeldustele. Seega sai EAS enda haldusakti aluseks olevatest asjaoludest teada 28.11.2011 kontrollakti saamisel. Käesolev haldusakt on antud 16.07.2012 ning Vabariigi Valitsuse 22.12.2006 määruse nr 278 (Määrus) § 11 lg-s 1 sätestatud tähtajast kinnipidamine eeldab, et EAS oleks asjassepuutuvatest asjaoludest teada saanud mitte varem kui 16.04.
5. Arvestades fakti, et EAS otsuse aluseks olev Rahandusministeeriumi kontrollakt koostati 28.11.2011, on äärmiselt ebatõenäoline, et EAS sai selle kätte alles 16.04.2012 või hiljem. Rahandusministeerium saatis kontrollakti EAS-ile 20.01.
6. Sellest järeldub, et tagasinõue on esitatud pärast Määruse § 11 lg-s 1 sätestatud tähtaja möödumist, mistõttu on tegemist õigusvastase haldusaktiga. 7.
7. EAS-i viide perioodi 2007-2013 struktuuritoetuse seaduse (STS) § 26 lg-s 5 sätestatud nn materiaalõiguslikule tähtajale ja Määruse § 11 lg-s 1 sätestatud tähtaja kui menetlustähtaja pikendamise võimalusele on alusetu ja asjassepuutumatu. Fakt on see, et käesolevas kaasuses ei ole EAS rakendanud menetlustähtaja pikendamist ning järelikult kohaldub menetlustähtajana Määruse § 11 lg-s 1 sätestatud tähtaeg, mis möödus 23.04.
8. Asjaolu, et vaidlustatud otsuse tegemise ajaks ei olnud möödunud STS § 26 lg-s 5 sätestatud tähtaeg (31.12.2025), ei tähenda seda, et tagasinõude otsus on selle tegemise aja küsimuses õiguspärane. Määruse § 11 lg-s 1 sätestatud menetlustähtaeg kohaldub kõigile tagasinõuetele ning STS § 26 lg 5 välistab üksnes sellised tagasinõuded, mille esitamise alustest pole enne 31.12.2025 teada saadud. STS § 26 lg-s 5 sätestatud aegumistähtajast ei saa tuletada järeldust, et Määruse § 11 lg-s 1 sätestatud tähtaeg ei kuulu üldse kohaldamisele või et viimatinimetatud tähtaja ületamisel ei ole õiguslikke tagajärgi. 7.
9. Eesti Meremuuseum ei ole rikkunud

§ 41lg-t 3.

Vaidlustatud haldusakt on kõnealuses osas motiveerimata ning seetõttu vastuolus haldusmenetluse seaduse (HMS) § 56 lg-te 1 ja 2 nõuetega 2 ning see asjaolu välistab ka haldusakti õiguspärasuse HMS § 54 järgi. Vaidlustatud haldusaktist ei selgu, milliste registreeringute ja tegevuslubade osas on Eesti Meremuuseum väidetavalt jätnud oma kontrollikohustuse täitmata. Haldusakti põhjendustest ei nähtu ühtegi konkreetset

§ 41

lg 3 kohaselt kontrollimisele kuulunud asjaolu (tegevusluba või registreering), mida Eesti Meremuuseum väidetavalt ei kontrollinud. Järelikult on haldusakt kõnealuses osas motiveerimata ja seetõttu õigusvastane. 7.3. Vaidlustatud haldusaktis kohaldatakse

§ 41lg-t 3 ebaõigesti.

Küsimus on kuni 30.06.2010 kehtinud

§ 41lg 3 tõlgendamises.

Riigihankes nr 117077 oli hankelepingu töövõtukorraldus täisvastutusega peatöövõtt. Sellise töövõtukorralduse puhul eeldatakse, et peatöövõtja ei pea kõiki töid ise teostama ning tema peamine ülesanne on tööde korraldamine ja juhtimine ning peatöövõtja vastutab tellija ees kõigi tööde nõuetekohase teostamise eest. Töövõtukorralduse iseloomust tulenevalt oli töövõtjalt ehk hankemenetluses pakkujalt

§ 41

lg 3 kohaselt nõutav üksnes majandustegevuse registri (MTR) registreering ehitamise ja ehitusjuhtimise valdkonnas ning Muinsuskaitseameti tegevusluba mälestistega seotud tööde teostamiseks. Nende nõuete täitmist Eesti Meremuuseum kontrollis.

§ 41

lg 3 pani hankijale kohustuse kontrollida pakkuja (mitte alltöövõtjate) registreeringute ja tegevuslubade olemasolu. Põhimõtte, et kõik töövõtja poolt kaasatavad alltöövõtjad peavad vastama õigusaktides sätestatud nõuetele, tagamiseks oli hankemenetluses ette nähtud eraldi regulatsioon läbi hankelepingu tingimuste: hankedokumentide koosseisu kuulunud lepingu eritingimuste p 4.4 nägi ette, et töövõtja peab tagama, et kõik alltöövõtjad vastaksid õigusaktides ja hankedokumentides kehtestatud nõuetele ning neil oleks olemas kõik vajalikud registreeringud ja litsentsid. 7.4. EAS-i seisukoht, mille kohaselt pidanuks Eesti Meremuuseum kontrollima pakkujate kvalifitseerimise faasis kõigi pakkujate alltöövõtjate MTR registreeringute ja tegevuslubade olemasolu, on vastuolus

§ 3p-s 3 sätestatud põhimõttega.

On ilmselge, et pakkumuste esitamise faasis ei sõlmi pakkujad (potentsiaalsed peatöövõtjad) siduvaid lepinguid kõigi eriosade alltöövõtjatega, sest selles staadiumis ei saa ükski pakkuja olla kindel, et hankija temaga lepingu sõlmib. Seega on igati loogiline, et pakkumuse esitamisel pakkuja üksnes nimetab need tööd, mille teostamiseks ta kavandab alltöövõttu, ning märgib kavandatava alltöövõtja andmed (vastava informatsiooni esitamise nõude nägi ette riigihanke läbiviimise ajal kehtinud

§ 31lg 2 p 9).

Sellest tulenevalt on mõistlik ja otstarbekas kontrollida alltöövõtjate nõuetelevastavust hankelepingu täitmise käigus enne konkreetse alltöövõtja kaasamise kooskõlastamist. Nimelt selliselt ongi Eesti Meremuuseum antud juhul toiminud. 7.5. Vaidlustatud haldusakt on sisuliselt motiveerimata ka selles osas, mis puudutab Eesti Meremuuseumi kui haldusakti adressaadi arvamuse arvestamata jätmist. Vaidlustatud haldusaktis pole mitte millegagi põhjendatud seda, miks EAS Eesti Meremuuseumi vastuväidetega ei nõustu ja nendele vaatamata leiab, et Eesti Meremuuseum rikkus

nõudeid. Ärakuulamisõigus ja haldusakti põhjendamise kohustus on vahetult seotud ning kui haldusorgan ärakuulamise käigus antud selgitusi ja põhjendusi ignoreerib, siis on ühelt poolt ärakuulamisõigus isikule tagatud vaid näiliselt (HMS § 40 lg 1 rikkumine) ning teiselt poolt on haldusakt jäetud nõuetekohaselt põhjendamata (HMS § 58 lg-te 1 ja 2 rikkumine). Sisuliselt nähtub vaidlustatud haldusaktist, et Eesti Meremuuseum esitas

rikkumise etteheitele põhjalikud vastuväited nii faktilisest kui õiguslikust aspektist, kuid EAS konstateeris selle peale üksnes seisukohta, et EAS nõustub Rahandusministeeriumi tähelepanekuga ja leiab, et Eesti Meremuuseum rikkus

§ 41lg 3 nõudeid.

7.6. Eesti Meremuuseum ei ole rikkunud

§ 69lg-t 3.

On vaieldamatu, et

1. a lõpu seisuga oli AS Nordecon teostanud oma vahendite arvel töid ligi 100 miljoni krooni ulatuses ning Eesti Meremuuseum tellijana oli teostatud tööde aktide alusel välja maksnud ca 17 miljonit krooni. Seega 3 oli töövõtja finantseerinud oma vahendite arvel töid oluliselt suuremas ulatuses kui lepinguga ettenähtud 50 miljonit krooni ning see asjaolu oli tingitud
2. a-l ilmnenud suureulatuslikust lisatööde mahust. Sellises olukorras nõudis AS Nordecon
3. a lõpus tellijalt tööde jätkamise tingimusena ettemaksu tasumist. Eesti Meremuuseum pidas ettemaksu nõuet põhjendatuks, sest see oli tingitud objektiivsetest ehk pooltest sõltumatutest asjaoludest ning ettemaksu tasumata jätmisel oli reaalne oht, et AS Nordecon katkestab hankelepingu täitmise. Ettemaksu sätestava kokkuleppe sõlmimine oli seega täiesti otseselt ja vahetult seotud
4. a-l ilmnenud suuremahuliste lisatöödega ning sellest tulenenud töövõtja peaaegu kahekordistunud finantseerimiskohustusega. Asjaolu, et kokkulepe sõlmiti
5. a lõpus ning ettemaks maksti välja
6. a alguses, ei võimalda järeldada, et ettemaksu arvel tasuti
7. a-l "tekkinud" tööde eest. Lisatööde teostamise vajadus ilmnes
8. a suvel ning need tööd teostati 2010 II. poolaastal ning
9. a alguses. Kuivõrd tööde maht oli suur ning tellija sai hankelepingu kohaselt nende eest tasuda alles pärast tööde teostamist ja aktsepteerimist, siis ei olnud varem võimalik töövõtjale tasu välja maksta. Üksnes ettemaksu tasumine vastavalt sõlmitud lisakokkuleppele võimaldas AS-il Nordecon tööde teostamisega jätkata ning tagas lepingu eesmärgi saavutamise. 7.
10. Toetuse tagasinõudmise alused vastavalt STS § 26 lg 2 p-le 2 puuduvad, kuna Eesti Meremuuseum ei ole

nõudeid rikkunud. Järelikult ei ole ta rikkunud ka toetuse saamise tingimusi ning STS § 26 lg 2 p 2 ei ole antud juhul kohaldatav. Kaebaja palub kaebuse rahuldada ning menetluskulud jätta vastustaja kanda. Vastustaja vastulause

1. Tagasinõude otsus on antud Määruse § 11 lg-s 1 sätestatud tähtaja jooksul. Määruse § 11 lg-s 1 peetakse silmas toetuse tagasinõudmise nö lõplike aluste teadasaamise päeva. STS § 26 lg-test 1 ja 2 tulenevalt peab EAS toetuse tagasinõudmise otsusele eelnevalt tuvastama rikkumise fakti ja veenduma toetuse tagasinõudmise alustes ja ulatuses. Käesoleval juhul sai EAS Rahandusministeeriumi 28.11.2011 kontrollakti 20.01.2012 kirjaga, milles mh paluti EAS-il anda kommentaarid tuvastatud hankerikkumistele. EAS pidas hanke osas adekvaatse info saamiseks vajalikuks pöörduda enne Eesti Meremuuseumi poole ning sellest tulenevalt esitas 06.03.2012 oma kommentaarid kontrollaktile. Rahandusministeerium teavitas 15.04.2012 kirjaga EAS-i, et nõustub osaliselt EAS-i kommentaaridega ning oli nõus projekti osas tagasinõude määra vähendamisega. EAS sai eelviidatud Rahandusministeeriumi kirja kätte 16.04.2012, mistõttu, arvestades tagasinõutava toetuse summat, oli tagasinõude otsuse tegemise viimaseks tähtajaks 16.07.
2. Seega anti tagasinõude otsus Määruses sätestatud menetlustähtaja jooksul. 8.
3. Toetuse tagasinõude tegemise materiaalõiguslik tähtaeg tuleneb STS § 25 lg-st 5, mille kohaselt võib toetuse tagasinõude teha kuni 31.12.
4. Määruse § 11 lg-s 7 korratakse see tähtaeg üle, samas ei ole määrusega võimalik seadusest tulenevat aegumistähtaega kujundada ega kitsendada. Määruse § 11 lg-s 1 nimetatud tähtaeg on menetlustähtaeg, mida on haldusorganil võimalik põhjendatult pikendada, st, et tegemist pole seadusest tuleneva aegumistähtajaga, mille lõppemisel ei ole haldusorganil enam õigust toetuse tagasinõudmise otsust anda. Isegi juhul, kui asuda seisukohale, et vastustaja on andnud tagasinõude otsuse selleks ettenähtud menetlustähtaega ületades, poleks menetlustähtaja möödumine saanud mõjutada asja otsustamist. Kaebaja oli teadlik projekti suhtes algatatud toetuse tagasinõudmise menetlusest ning selle tulemusel väljaantavast haldusaktist. Seega ei saaks tulenevalt HMS §-st 58 vaidlustatud haldusakti kehtetuks tunnistada. 8.
5. Eesti Meremuuseum on rikkunud

§ 41lg-t 3.

Hanketeate avaldamise hetkel kehtinud

redaktsiooni § 41 lg 3 pani hankijale kohustuse kontrollida, kas pakkuja või taotleja vastab eelviidatud sätte nõuetele. Hankija vastav kohustus ei olnud seotud asjaoluga, kas hankija on nõude – tõendada pakkujate või taotlejate vastavust õigusaktides kehtestatud erinõuetele (tegevusloa või 4 registreeringu olemasolu) – hanketeates või hankedokumentides ette näinud või mitte.

§ 41

lg-s 3 sätestatu näol ei ole tegemist nö tavalise kvalifitseerimise tingimusega, mille esitamise hanketeates otsustab hankija vastavalt hanke olemusele, kogusele ja otstarbele, vaid erilise, otseselt seadusest tuleneva nõudega, mille olemasolu või puudumine ei sõltu hankijast ning millele vastavust hankija on kohustatud igal juhul pakkujate või taotlejate kvalifitseerimisel kontrollima ning vastava otsuse tegemisel ka arvestama. Eesti Meremuuseum oli järelikult kohustatud kontrollima pakkujatel erinevate registreeringute või tegevuslubade olemasolu

§ 41

lg 3 alusel, hoolimata asjaolust, et selle tegevusloa olemasolu nõuet ei olnud kehtestatud hanketeates kvalifitseerimise tingimusena. Hankes ei täitnud toetuse saaja oma kohustust ning eksis sellega

§ 41lg 3 kohaldamise osas.

16.04.2012 saadetud alltöövõtjate kooskõlastamise lehel on näidatud, kuidas tagati MTR registreeringute olemasolu lepingu täitmisel, kuid

redaktsioon eeldas sel ajal pakkujalt kõikide vajalike registreeringute olemasolu pakkumuse esitamise hetkel.

§ 41

lg 3 kohaselt oli Eesti Meremuuseum kohustatud kontrollima kõikide vajalike registreeringute olemasolu pakkumuse esitamise hetkel ning töövõtukorraldusega täisvastutusega peatöövõtt ei näe kontrollimiskohustuse osas ette mingisuguseid erisusi. 8.3. Eesti Meremuuseum on rikkunud

§ 69lg-t 3.

Toetuse saaja ja edukas pakkuja leppisid 21.12.2010 kokku hankelepingu muutmises, millega toetuse saaja võttis kohustuse tasuda edukale pakkujale ettemaksu summas 12 507 600 krooni (sh käibemaks). Tegemist on muudatusega, mille sisseviimisel tuleb lähtuda

§ 69lg 3 regulatsioonist.

Hankija finantskohustusi reguleerivate lepingusätete näol on tegemist oluliste lepingutingimustega, mistõttu hankelepingu sõlmimise järgselt ettemaksu tasumise võimaluse loomine seab pakkujad ebavõrdsesse positsiooni, rikkudes seeläbi pakkujate võrdse kohtlemise ning vaba konkurentsi printsiipe. Seega on toetuse saaja lepingumuudatusega seadnud teised pakkujad ebavõrdsesse olukorda võrreldes eduka pakkujaga, kuna teised pakkujad ei saanud ette näha täiendavat ettemaksu võimalust, milline omakorda vähendab vajaliku käibevahendite summa olemasolu ning mis toob sellega seoses kaasa võimaluse esitada madalama hinnaga pakkumus. Hankelepingu muutmises ettemaksu osas lepiti kokku alles 21.12.2010, mis oli toetuse saaja väitel tingitud vajadusest kiirendada rekonstrueerimistööde teostamist. Samas, arvestades AS Nordecon 21.03.2012 kirja nr 15-1/12/306 Eesti Meremuuseumile, mille kohaselt oli AS-il Nordecon

1. a lõpu seisuga kohustusi kokku 98,9 miljonit krooni (koos käibemaksuga 118,7 miljonit krooni) ning 31.12.2010 seisuga oli Eesti Meremuuseum töövõtjale teostatud tööde eest tasunud kokku 17,8 miljonit krooni (ilma käibemaksuta), saab asuda seisukohale, et ettemakset ei teostatud töövõtjale
2. a-l, vaid oli mõeldud
3. a-l tekkinud tööde teostamiseks.
4. a osas ei olnud hankedokumentides töövõtjale finantseerimisemäära seatud. Sellest tulenevalt ei ole ettemakse otseselt seotud
5. a-l selgunud täiendavate tööde tegemisega ega töövõtja finantseerimismäära ületamisega
6. a-l. Asjaolu, et
7. a jooksul oli Eesti Meremuuseum tasunud edukale pakkujale 17,8 miljonit krooni, kuid oli arvestanud ettemaksuks 30 miljonit krooni, ei tähendanud, et toetuse saajal oli võimalik teha ettemaksuks tasumata jäänud osas, so summas ca 12,2 miljonit krooni, täiendavaid ettemakseid
8. a-l teostatavate tööde tarbeks. Ettemaksu mõte on tasuda teatud summa enne tööde tegemist, et kindlustada tööde tegemine tulevikus, mitte tehtud tööde eest tagantjärgi. 8.
9. Toetuse osaliseks tagasinõudmiseks esinevad õiguslikud alused, millele tagasinõude otsuses on viidatud - STS § 26 lg 2 p 2 ja lg 21 ning Määruse § 111 lg
10. Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata ning menetluskulud kaebaja kanda. Kohtu põhjendused Kohus on seisukohal, et kaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Kohtu põhjendused on alljärgnevad. 5 Toetuse tagasinõudmine ei ole aegunud
11. 18.12.1995 Nõukogu määruse nr 2988/95 „Euroopa ühenduste finantshuvide kaitse kohta” art 1 kohaselt võetakse Euroopa ühenduste finantshuvide kaitsmiseks käesolevaga vastu üldised eeskirjad ühenduse õiguse suhtes toimunud eeskirjade eiramise ühtse kontrolli ning haldusmeetmete ja karistuste kohta. Eeskirjade eiramine tähendab ühenduse õiguse mis tahes sätte rikkumist ettevõtja tegevuse või tegevusetuse kaudu, mis kahjustab või kahjustaks ühenduste üldeelarvet või nende juhitavaid eelarveid kas otse ühenduste nimel kogutud omavahenditest laekunud tulu vähenemise või kaotamise või põhjendamatu kuluartikli tõttu. Art 4 lg-d 1 ja 2 sätestavad, et tavaliselt järgneb mis tahes eiramisele põhjendamatult saadud soodustuse äravõtmine kas kohustusena maksta või tagasi maksta maksmisele kuuluvad või põhjendamatult saadud summad, või saadud soodustuse taotlemisel selle toetuseks või ettemakse saamise ajal antud tagatise täieliku või osalise kaotamisena. Lõikes 1 osutatud meetmete kohaldamine piirdub saadud soodustuse äravõtmisega, ja kui nii on sätestatud, siis ka intressidega, mis võidakse kindlaks määrata ühtsel alusel. Vastavalt art 3 lg-tele 1 ja 3 on aegumistähtaeg menetluste algatamiseks neli aastat, alates art 1 lg-s 1 osutatud eeskirjade eiramise toimepanekust. Valdkondade eeskirjades võib sätestada lühema ajavahemiku, mis aga ei või olla vähem kui kolm aastat. Jätkuvate või korduvate eeskirjade eiramiste korral hakatakse aegumistähtaega arvestama päevast, mil eiramine lõpeb. Mitmeaastaste programmide korral ei aegu asi mingil juhul enne programmi täielikku lõpetamist. Liikmesriikidele jääb võimalus kohaldada käesoleva artikli lõigetes 1 ja 2 sätestatust pikemat ajavahemikku.
12. Euroopa Kohtu 21.12.2011 otsuses asjas nr C-465/10 on kohus eelotsuse taotluse menetluse raames vastanud mitmele ka meie asjas tähtsust omavale küsimusele. Nii on kohus selgitanud riigihangete lepingute sõlmimisel tehtud minetuste korral Euroopa Liidu õiguse õigusliku aluse valikut tagasinõuete esitamisel ning samuti ülaltoodud aegumistähtaega puudutavat. Kohus on leidnud järgmist (otsuse p-d 28-32): „/…/ põhikohtuasjas ei ole vaidlust küsimuses, et Indre’i kaubandus- ja tööstuskoda oli hankija, et kõne all oleva teenuste riigihankelepingu maksumus ületas direktiivi 92/50 artiklis 7 ette nähtud 200 000 euro suurust piirmäära ning et Indre’i kaubandus- ja tööstuskoda ei järginud selle lepingu sõlmimisel direktiivis 92/50 sätestatud seda tüüpi riigihankelepingu sõlmimise eeskirju, eelkõige sellega, et ta langetas valiku lepingupoole kohta enne hanketeate avaldamist ning lisaks ei avaldatud seda Euroopa Ühenduste Teatajas. Sellega seoses peab vastavalt määruse nr 2052/88 artikli 7 lõikele 1 toetuse saaja projekti ühendusepoolse rahastamise korral järgima „teenuste riigihankelepingute” sõlmimise menetlust direktiivi 92/50 tähenduses, kui ta on „hankija” selle direktiivi tähenduses ning kui lepingu maksumus, mille alusel toetuse saaja soovib nimetatud projekti ellu viia, on kõrgem kui direktiivi 92/50 artiklis 7 sätestatud piirmäär. Määruse nr 4253/88 artikli 23 lõike 1 kohaselt võtavad liikmesriigid avalike või eraalgatuslike ettevõtmiste lõpuleviimise tagamiseks nimetatud ettevõtmiste käigus vajalikud meetmed, et kontrollida korrapäraselt, kas liidu rahastatud ettevõtmised on korrektselt ellu viidud, vältida eeskirjade eiramisi ja võtta meetmeid nende vastu ning nõuda tagasi kuritarvituse või hooletuse tagajärjel kaotatud summad. /…/ Kui ERF-ist rahastatud ettevõtmise üle teostatud kontroll näitab, et selle ettevõtmise elluviimisel on rikutud ettenähtud tingimusi, käesoleval juhul riigihankealaste liidu õigusnormide järgimise tingimust, ning kui rahastuse saaja on hankija, siis võib liikmesriik, kes ERF-toetust andis, vastavalt määruse nr 4253/88 artikli 23 lõike 1 esimesele lõigule koostoimes määruse nr 2052/88 artikli 7 lõikega 1, eiramiste ärahoidmiseks ja käsitlemiseks tugineda nimetatud toetuse andmisele ning paluda toetuse saajal nimetatud rahastus tagasi maksta.” Aegumistähtaja osas märgib kohus järgmist (otsuse p-d 52-59): „Määruse nr 2988/95, eelkõige selle artikli 3 lõike 1 esimese lõigu vastuvõtmisega soovis liidu seadusandja kehtestada antud valdkonnas üldise aegumissätte, mille eesmärk on ühelt poolt määratleda kõikides liikmesriikides kohaldatav minimaalne tähtaeg ja teiselt poolt loobuda võimalusest nõuda tagasi liidu eelarvest põhjendamatult saadud summasid nelja aasta möödumisel vaidlusaluste maksetega seotud rikkumise 6 toimepanemisest. See aegumissäte on kohaldatav nimetatud määruse artiklis 4 osutatud liidu finantshuve kahjustavate eiramiste suhtes. /…/ Kuna liidu eelarve vahendeid ei tohi kasutada ettevõtmiseks, mille elluviimisel on rikutud direktiivi 92/50 sätteid, siis tuleb nentida, et sellistel asjaoludel, nagu on kõne all põhikohtuasjas, on toetuse saajale vahendite andmine alusetu alates tema poolt nende sätete rikkumisest. /…/ Direktiivi 92/50 sätete eiramisega kahjustatakse teenuste osutamise vabadust kogu seda direktiivi rikkudes sõlmitud lepingute täitmise kestuse jooksul. Nimelt, kuigi on tõsi, et direktiivide teatud riigihangetealased sätted võimaldavad liikmesriikidel säilitada neid direktiive rikkudes sõlmitud lepingute mõju ning aitavad nii kaitsta lepingupoolte õiguspärast ootust, ei saa – ilma et vähendataks siseturu rajamist käsitlevaid EL toimimislepingu sätete ulatust – need sätted kaasa tuua, et hankija tegevust liidu eelarve suhtes saab pärast selliste lepingute sõlmimist pidada liidu õigusega kooskõlas olevaks. Järelikult jätkub sellistel asjaoludel, nagu on kõne all põhikohtuasjas, ERF-toetuse saaja poolt direktiivis 92/50 sätestatud eeskirjade rikkumine toetust saanud ettevõtmise eluviimisel – see on rikkumine, mis toob kaasa põhjendamatu kuluartikli ja kahjustab seega liidu eelarvet – teenuseosutaja ja selle toetuse saaja vahel õigusvastaselt sõlmitud lepingu kogu elluviimise kestel nii, et sellist eeskirjade eiramist tuleb pidada „jätkuvaks eeskirjade eiramiseks” määruse nr 2988/95 artikli 3 lõike 1 teise lõigu tähenduses. Selle sätte kohaselt hakatakse toetuse saajale alusetult makstud toetuse tagasinõudmise aegumistähtaega arvestama päevast, mil eeskirjade eiramine lõpeb. Järelikult, sellistel asjaoludel, nagu on kõne all põhikohtuasjas, kus ERF-toetust saanud ettevõtmise elluviimiseks sõlmitud lepingut ei ole tühistatud, vaid see on lõpuni viidud, hakkab määruse nr 2988/95 artikli 3 lõike 1 esimeses lõigus sätestatud nelja-aastane aegumistähtaeg kulgema alates päevast, mil õigusvastaselt sõlmitud riigihankelepingu täitmine lõpule jõudis.” Ülaltoodust saab järeldada, et Euroopa Liidu riigihanke-alaste normide rikkumise puhul on liikmesriigil toetuse tagasinõudmise kõige lühemaks aegumistähtajaks määruse nr 2988/95 art 3 lg 1 kohaselt 4 aastat eeskirjade eiramise toimepanekust, mida on art 3 lg 3 võimalik liikmesriigil pikendada, kuid mitte lühendada. Aegumistähtaeg hakkab kulgema alates päevast, mil õigusvastaselt sõlmitud hankelepingu täitmine lõpule jõuab. Ehkki viidatud kohtuotsuses mainitud määrus nr 4253/88 on asendunud määrusega nr 1083/2006, on otsuses märgitud põhimõtted kehtivad ka täna.
13. STS § 26 lg 5 kohaselt võib tagasinõudmise otsuse teha hiljemalt
14. aasta
15. detsembril. Nõukogu määruse nr 1083/2006 art-s 88 sätestatud juhul võib tagasinõudmise otsuse teha kuni Vabariigi Valitsuse määratud dokumentide säilitamise tähtpäevani. STS § 26 lg 6 alusel kehtestatud Määruse § 11 lg 1 kohaselt otsustatakse toetuse tagasinõudmine kaalutlusõiguse alusel 45 kalendripäeva jooksul, üle 127 823 euro suuruse tagasinõude puhul 90 kalendripäeva jooksul toetuse tagasinõudmise alustest teadasaamise päevast arvates. Põhjendatud juhtudel võib otsuse tegemise tähtaega mõistliku aja võrra pikendada. Eelnevast nähtuvalt ei lähe Määruse § 11 lg 1 loogika kokku Nõukogu määruse nr 2988/95 art 3 lg-s 1 sätestatud loogikaga juhul, kui tõlgendada Määruse § 11 lg-s 1 tähtaega aegumistähtajana ja mitte menetlustähtajana, nagu seda käsitleb EAS.
16. Euroopa Kohus on liidetud kohtuasjades C-383/06-C-385/06 13.03.2008 tehtud kohtuotsuse p-s 59 leidnud, et: „/…/ kuritarvituse või hooletuse tagajärjel kaotatud summade tagasinõudmine peab toimuma määruse nr 4253/88 art 23 lg 1 alusel ja siseriiklikus õiguses kehtiva korra kohaselt, kuid siseriikliku õiguse kohaldamine ei tohi kahjustada ühenduse õiguse kohaldamist ja tõhusust ning selle tagajärjel ei tohi eeskirju eirates antud summade tagasinõudmine muutuda praktiliselt võimatuks. Siseriikliku kohtu ülesanne on tagada ühenduse õiguse kohaldamine täiel määral, jättes vajadusel kohaldamata või tõlgendades niisugust siseriiklikku normi nagu Awb säte, mis ühenduse õiguse kohaldamist takistab. Siseriiklik kohus võib tingimusel, et ühenduse huve on täiel määral arvestatud, rakendada ühenduses kehtivaid õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtteid, hinnates nii kaotatud summade saajate kui ka ametiasutuste käitumist”. 7 Tsiteeritud kohtulahenditest saadud juhistest tulenevalt tuleb kohtul püüda tõlgendada Määruse § 11 lg-s 1 sätestatud tähtaegu kooskõlas Euroopa Liidu õigusega. Seetõttu saab kohus jõuda järeldusele, et tagasinõude aegumise üldtähtaeg tuleneb Nõukogu määruse nr 2988/95 art-st 3 ning Määruse § 11 lg-s 1 sätestatud tähtaegu tuleb käsitleda haldusorganit korrale kutsuvate menetlustähtaegadena, mille järgimata jätmise tulemiks ei ole tagasinõude õigusvastasus. Nõukogu määruse nr 2988/95 artst 3 tulenevalt ei saa isikul 4 aasta jooksul alates aegumistähtaja kulgema hakkamisest tekkida õiguspärast ootust, et talle tagasinõuet ei esitata. Arvestades, et kaebuse esitajale anti toetust EAS-i 30.07.2010 otsusega, mida muudeti 08.08.2011 otsusega ja 24.04.2012 otsusega ning aegumistähtaeg hakkas kulgema alles päevast, mil lõppes väidetavalt õigusvastaselt sõlmitud hankelepingu täitmine, ei olnud 16.07.2012, mil EAS tegi tagasinõude otsuse, nõude esitamise tähtpäev ilmselgelt veel saabunud. Seetõttu ei ole EAS-i tagasinõue aegunud ning kohtul tuleb järgmiseks asuda hindama, kas EAS-i etteheited kaebajale

normide rikkumisest on põhjendatud või mitte. Eelnevast tulenevalt puudub kohtul ka vajadus võtta seisukoht selles, millisel kuupäeval EAS toetuse tagasinõudmise alustest teada sai Määruse § 11 lg 1 tähenduses või kas vastavat menetlustähtaega pikendati nõuetekohaselt või mitte. Tagasinõude otsuse põhjendatus –

§ 41lg 3 rikkumine 13.

Kohus ei nõustu EAS-i, Siseministeeriumi ja Rahandusministeeriumi seisukohtadega selles, et Eesti Meremuuseum rikkus avatud hankemenetluses viitenumbriga 117077 „Meremuuseumi Lennusadama angaaride ehitustööd”

§ 41lg-t 3.

14. Kuni 30.06.2010 kehtinud

§ 41

lg 3 sätestas, et kui hankelepingu alusel sooritatava tegevuse jaoks on õigusaktides kehtestatud erinõuded, kontrollib hankija, kas pakkujal on selline tegevusluba või registreering või kas ta kuulub vastavasse organisatsiooni tema asukohariigi õigusaktide kohaselt, nõudes vajaduse korral pakkujalt sellekohast tõendit, kui need andmed ei ole hankijale oluliste kulutusteta registri kaudu kättesaadavad. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et hankija teostas

§ 41

lg 3 kohase kontrolli pakkuja enese kohta, kuid ei kontrollinud vastavate tegevuslubade ja registreeringute olemasolu pakkuja alltöövõtjatel. Pooled vaidlevad küsimuses, kas

§ 41

lg 3 kohustas hankijat kontrollima vastavate lubade olemasolu ka pakkuja alltöövõtjatel või mitte. Kohus on seisukohal, et konkreetse hanke puhul piisas pakkujate kvalifitseerimise faasis pakkuja kontrollist ja seda järgmistel põhjendustel. 15.

§ 41

lg 3 sõnastusest ei tulene, et hankija peab kontrollima ka alltöövõtjaid, vaid säte nõuab, et hankija peab kontrollima pakkujat. Samas on selge, et kui pakkuja kavatseb tööde teostamisel kasutada alltöövõttu ning hanke läbiviimise ajal kehtinud

§ 31

lg 2 p 9 nõudis pakkumuses ka (hankedokumendi miinimumnõuete kaudu) kavandatavate alltöövõtjate nimetamist, peaks seaduse mõte olema hankija-poolne kontroll kogu töid teostama hakkava meeskonna tehnilise ja kutsealase pädevuse üle. Konkreetse hanke puhul nähtub, et see hankija-poolne kontroll oli tagatud, kuid teise meetodiga, kui seda peab õigeks EAS. Nii nähtub asja materjalidest, et riigihankes nr 117077 oli hankelepingu esemeks väga suure ja tehniliselt keerulise ehituse täisvastutusega peatöövõtt. Kaebaja on õigesti leidnud, et sellise töövõtukorralduse puhul ei teosta peatöövõtja kõiki töid ise, vaid tema peamine ülesanne on tööde korraldamine ja juhtimine ning samuti vastutab peatöövõtja tellija ees kõigi tööde, ka alltöövõtjate poolt teostatavate tööde, nõuetekohase teostamise eest. Hankedokumentide koosseisu kuulunud hankelepingu eritingimuste p 4.4 nägi ette, et töövõtja peab tagama, et kõik alltöövõtjad vastaksid õigusaktides ja hankedokumentides kehtestatud nõuetele ning neil oleks olemas kõik vajalikud registreeringud ja litsentsid. Nii on õige, et hankija tagas alltöövõtjate kvalifikatsiooni kontrolli läbi hankelepinguga pakkujale pandava kvalifikatsiooni tagamise kohustuse.

ei sätesta, kuidas ja millises menetluse faasis alltöövõtjate kvalifikatsiooni kontrollida tuleb ning seetõttu on kohus arvamusel, et sellise kontrolliskeemi kasutamine, nagu seda tegi Eesti Meremuuseum, ei ole

-ga keelatud. Hankija lähtus loogiliselt sellest, et mõistlik on 8 kontrollida alltöövõtjate nõuetelevastavust hankelepingu täitmise käigus enne konkreetse alltöövõtja kaasamise kooskõlastamist ja kohtu hinnangul ei saa seda hankijale ette heita, kuivõrd

vastava sättega kehtestatud eesmärk sai ka nii täidetud. Kohtule esitatud tõendist tl-l 70 nähtub üheselt, millal, millist alltöövõtjat ja millise tööga seoses hankija kontrollis. 16. Mis puudutab kaebaja pretensiooni haldusakti vastava osa motiveerimatuse kohta, siis osaliselt on kohus selle pretensiooniga nõus. Kohus ei nõustu argumendiga, et haldusaktist pidanuks nähtuma konkreetselt, millise allhankija osas jäeti hankijapoolne kontroll teostamata. Kuna hankija pole eitanud, et ta enne pakkujate kvalifitseerimist alltöövõtjaid ei kontrollinud, ei olnud sellekohane detailne loetelu aktis ka vajalik. Vaidlustatud haldusakt on sisuliselt motiveerimata osas, mis puudutab Eesti Meremuuseumi kui haldusakti adressaadi arvamuse arvestamata jätmist. Eesti Meremuuseumi vastuväiteid

§ 41

lg 3 rikkumise kohta ei ole EAS oma otsuses kuidagi ümber lükanud ega nendega ka nõustunud – need vastuväited on jäetud täiesti analüüsimata. EAS on üksnes viidanud Rahandusministeeriumi seisukohale

§ 41

lg 3 kohaldamise küsimuses, kuid see seisukoht ei hõlma endas Eesti Meremuuseumi vastuväiteid. Selles osas on akt olulise motiveerimisveaga. Kohus nõustub kaebajaga, et ärakuulamisõigus ja haldusakti põhjendamise kohustus on vahetult seotud ning kui haldusorgan ärakuulamise käigus antud selgitusi ja põhjendusi ignoreerib, siis on ärakuulamisõigus olnud vaid formaalsus ning haldusakt on jäetud nõuetekohaselt põhjendamata. Tegemist on menetlusveaga, mis võis viia sisuliselt väära otsuse tegemiseni ning on iseseisvaks aluseks HMS § 58 alusel haldusakti tühistamisele. Tagasinõude otsuse põhjendatus –

§ 69

lg 3 rikkumine 17.

§ 69

lg 3 sätestas, et hankija võib sõlmitud hankelepingu muutmises kokku leppida üksnes juhul, kui muutmise tingivad objektiivsed asjaolud, mida ei olnud hankijal võimalik hankelepingu sõlmimise ajal ette näha ja hankelepingu muutmata jätmise korral satuks täielikult või olulises osas ohtu hankelepinguga taotletud eesmärgi saavutamine. Euroopa Kohtu 19.06.2008 otsuse asjas nr C-454/06 p-des 34 ja 35 märkis kohus, et: „Menetluse läbipaistvuse ja pakkujate võrdse kohtlemise tagamiseks tuleb kehtiva riigihankelepingu klauslite muutmist pidada uue riigihankelepingu sõlmimiseks direktiivi 92/50 tähenduses juhul, kui need muudatused on algse riigihankelepingu tingimustest oluliselt erinevad ja kui neist ilmneb järelikult poolte soov pidada uusi läbirääkimisi lepingu oluliste tingimuste osas (vt selle kohta

1. oktoobri
2. aasta otsus kohtuasjas C-337/98: komisjon vs. Prantsusmaa, EKL 2000, lk I-8377, punktid 44 ja 46). Riigihankelepingu kehtivuse ajal tehtud muudatust võib pidada oluliseks juhul, kui muudatusega tuuakse lepingusse sisse tingimusi, mida ei olnud seatud algse hankemenetluse ajal ja mis oleksid juhul, kui nad oleksid olnud seatud esialgses hankemenetluses, võimaldanud osaleda hankemenetluses ka teistel kui esialgu vastuvõetavaks tunnistatud pakkujatel või oleksid võimaldanud tunnistada edukaks mõne muu pakkumuse kui see, mis esialgu välja valiti.” Nii näeb

hankelepingu muutmise eeldusena ette kahe samaaegselt esineva tingimuse täitmist: 1) muutmise peavad tingima objektiivsed asjaolud, mis ei olnud enne hankelepingu sõlmimist ettenähtavad; 2) hankelepingu muutmata jätmise tagajärg oleks hankelepingu eesmärgi saavutamata jätmine täielikult või olulises osas. Järelikult tuleb kohtul tuvastada, kas käesoleva hanke puhul esinesid tingimused, mis

§ 69lg 3 alusel lubaksid hankelepingut muuta.

Lisaks peab kohus analüüsima, kas konkreetsel juhul teostatud hankelepingu muudatus oli selline, mida saab pidada oluliseks viidatud Euroopa Kohtu lahendi valguses ja seega sisuliselt uue hankelepingu sõlmimiseks.

1. Poolte vahel puudub vaidlus järgmistes faktilistes asjaoludes.
2. a lõpu seisuga oli AS Nordecon teostanud oma vahendite arvel töid ligi 100 miljoni krooni ulatuses ning Eesti Meremuuseum tellijana oli teostatud tööde aktide alusel välja maksnud ca 17 miljonit krooni. Seega oli töövõtja finantseerinud oma vahendite arvel töid oluliselt suuremas ulatuses kui lepinguga ettenähtud 50 miljonit krooni ning see asjaolu oli tingitud
3. a-l ilmnenud suureulatuslikust 9 lisatööde mahust. Vastustaja ei ole vastu vaielnud, et
4. a suvel angaaride raudbetoonkonstruktsioonide rekonstrueerimistööde käigus toimunud konstruktsioonide avamisel selgus vajadus tunduvalt suuremamahuliste lisatööde kiireks teostamiseks. Ka see asjaolu - et esines äärmine vajadus rekonstrueerimistööde kiirendamiseks, kuna tegemist oli otseselt avariiohtlikus olukorras olevate konstruktsioonidega ning tööde kiire teostamine vähendanuks oluliselt angaaride raudbetoonkonstruktsioonide varingu ohtu – on vastustaja poolt vaidlustamata. Nendel põhjustel ei vaidle vastustaja vastu tegelikult sellele, et konkreetsel juhul esines esimene eeldus

§ 69

lg 3 kohaldamiseks – hankelepingu muutmise tingisid objektiivsed asjaolud, mis ei olnud enne hankelepingu sõlmimist ettenähtavad.

1. Olukorras, kus
2. a lõpu seisuga oli AS Nordecon teostanud oma vahendite arvel töid ligi 100 miljoni krooni ulatuses (so 50% ulatuses rohkem, kui hankelepinguga oli kokku lepitud) ning Eesti Meremuuseum tellijana oli teostatud tööde aktide alusel välja maksnud ca 17 miljonit krooni, nõudis AS Nordecon
3. a lõpus tellijalt tööde jätkamise tingimusena ettemaksu tasumist (AS Nordecon 21.03.2012 kiri Eesti Meremuuseumile, tl 104). Tõendist nähtuvalt oli eelmises punktis märgitud lisatööde ilmnemisega äärmiselt kriitiline mitmete alltöövõtjate jätkamine projektis, kes soovisid täiendavalt ettemakse kokku 10,4 miljoni krooni ulatuses, et tasuda omakorda oma tarnijatele, tagamaks, et tööd muuseumi objektil ei katkeks või üldse ei lõppeks. Eesti Meremuuseum pidas ettemaksu nõuet põhjendatuks, sest see oli tingitud objektiivsetest ehk pooltest sõltumatutest asjaoludest ning ettemaksu tasumata jätmisel oli reaalne oht, et AS Nordecon katkestab hankelepingu täitmise. Sellises situatsioonis nõustub kohus kaebajaga, et asjaolu, et lisakokkulepe sõlmiti
4. a lõpus ning ettemaks maksti välja
5. a alguses, ei võimalda järeldada, et ettemaksu arvel tasuti
6. a tekkinud tööde eest. Viidatud AS Nordecon tõendist nähtuvalt nõuti ettemaksu tasumist, kuna peatöövõtja alltöövõtjad nõudsid tehtavate tööde eest ettemaksu ning peatöövõtjal selleks omavahendid juba puudusid. Et ettemaks tehti just alltöövõtjate põhimaterjalide väljaostmise vajadusest lähtuvalt, nähtub ka AS Nordecon 26.11.2010 kirjast Eesti Meremuuseumile (tl 102 pöördel). EAS on iseenesest õigesti viidanud, et ettemaksu mõte on tasuda teatud summa enne tööde tegemist ja ülaltoodud AS Nordecon kirjadest nähtuvalt selleks just ettemaksu nõutigi. Eelnevast võib järeldada, et ettemaksu võimaldamata jättes (hankelepingut muutmata jättes) oleks suure tõenäosusega katkenud Eesti Meremuuseumi ehitus või lõppenud sootuks. Seega – hankelepingu muutmata jätmise tagajärg oleks olnud hankelepingu eesmärgi saavutamata jätmine täielikult või olulises osas ning esineb ka teine eeldus

§ 69lg 3 kohaldamiseks.

20. EAS on viitega ülaltsiteeritud Euroopa Kohtu lahendile viidanud, et isegi kui oleks täidetud

§ 69

lg-s 3 sätestatud eeldused, ei oleks tohtinud hankelepingut muuta, kuna see seab oluliselt ebavõrdsesse olukorda teised pakkujad. Kohus selle väitega ei nõustu. Vaidlus puudub selles, et hankelepingu kohaselt pidi AS Nordecon arvestama, et hankija oli võimeline

1. a-l teostatud tööde eest maksma maksimaalselt 30 miljoni krooni ulatuses (tegelikult maksti välja ca 17 miljonit krooni) ning AS Nordecon pidi
2. a-l olema võimeline finantseerima ehitustöid omavahenditest eeldatavalt vähemalt 50 miljoni krooni ulatuses. Olukorras, kus: • hankija oli välja maksnud ca poole vähem teostatud tööde eest kui hankeleping ette nägi; • peatöövõtja oli kulutanud ca poole rohkem omavahendeid tööde teostamiseks kui hankeleping ette nägi; • enamkulutatu tulenes otseselt ettenägematutest ja kiireloomulistest töödest; • teostatud tööde eest sai hankelepingu alusel tasuda alles pärast nende vastuvõtmist ja akteerimist; tuleb äärmiselt ebatõenäoliseks lugeda, et ettemaksu võimaldamine summas ca 12,5 miljonit krooni selleks, et tööd jätkuksid ja ei katkeks, oleks kuidagi oluliselt võinud mõjutada teisi potentsiaalseid pakkujaid siis, kui sarnane klausel oleks hankelepingu projektis sees olnud hankemenetluse kestel. Pigem on tõenäoline, et kui hankeleping oleks sisaldanud kõiki ülalloetletud sätteid (et hankija võib maksta poole vähem teostatud tööde eest; et ehitaja peab maksma poole rohkem teostatud tööde eest 10 ja selles olukorras võib taotleda ettemaksu), poleks hanke praegu võitnud pakkujagi oma pakkumust esitanud, kuna need tingimused oleks sellisel juhul olnud niivõrd ebamõistlikud. Nii on kohus seisukohal, et konkreetse ettemaksu lubamisel ei olnud tegemist olulise hankelepingu muutmisega viidatud Euroopa Kohtu lahendi valguses ja seega sisuliselt uue hankelepingu sõlmimisega. Kohus juhib tähelepanu, et ka Rahandusministeeriumi 28.11.2011 kontrollakti tähelepanek nr 2.4, mis käsitleb hankelepingu muudatuse ja ettemaksu temaatikat, on kontrollaktis käsitlemist leidnud kui „väheoluline tähelepanek”. Kokkuvõte
3. Kõike eelnevat kokku võttes on kohus seisukohal, et EAS-i 16.07.2012 otsus on õigusvastane materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu. Kuna Eesti Meremuuseum ei ole eksinud nende

sätete vastu, mille väära kohaldamist EAS hankijale ette heitis, on EAS õigusvastaselt STS § 26 lg 2 p 2 alusel lugenud mitteabikõlblikuks 5% hankega nr 117077 seotud kuludest ning nõudnud toetuse saajalt tagasi toetuse summas 278 031, 26 eurot ning intressi. EAS-i õigusvastane 16.07.2012 otsus tuleb tühistada. Menetluskulude jagamine 22. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja on esitanud kohtule taotluse menetluskulude väljamõistmiseks vastustajalt kokku summas 2535 eurot – kaebuselt tasutud riigilõiv 15 eurot ning lepingulise esindaja tasud 2520 eurot. Kulude kandmine selles summas on toimikusse esitatud tõenditega tõendatud (tl 39, 114-115). Lepingulise esindaja tasu spetsifikatsiooni kohaselt on advokaadil kliendi esindamiseks kokku asjas kulunud 21 tundi. Kohus peab seda asja keerukust ja menetluse kulgu (läbitud vaidemenetlus) arvestades üle pingutatuks ning peab mõistlikuks ja põhjendatuks 15 töötunni arvestamist, mis teeb kokku 1800 eurot. Ehkki kaebajaks on Eesti Vabariik, peab kohus põhjendatuks kvalifitseeritud õigusabi kasutamist haldusorgani esindamisel kohtus, kuna Eesti Meremuuseumi põhitegevus ei ole seotud ei riigihangete korraldamise ega ehitustegevuse juhtimisega. HKMS § 109 lg 6 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Nii peab kohus kaebuse esitaja mõistlikeks ja vajalikeks kuludeks õigusabile summat 1800 eurot. HKMS § 104 lg 10 kohaselt on riigilõivu tasumisest vabastatud Eesti Vabariik kui menetlusosaline. Sellest sättest hoolimata on Eesti Vabariik käesolevas haldusasjas maksnud riigilõivu summas 15 eurot. Riigilõivuseaduse § 12 kohaselt on riigilõivu tasunud isikul õigus taotleda riigilõivu võtjalt riigilõivu tagastamist käesoleva seaduse § 15 alusel. Riigilõivu tagastamise nõue lõpeb kahe aasta möödumisel selle aasta lõpust, millal riigilõiv tasuti. Taotlus esitatakse kirjalikult ning see peab vastama käesoleva seaduse § 13 lg 2 alusel kehtestatud määruse nõuetele. Riigilõivu tasumist tõendav maksedokument tuleb esitada vaid juhul, kui riigilõivu võtjal ei ole võimalik kontrollida riigilõivu laekumist elektroonilisel teel. Sama seaduse § 15 lg 1 p 3 alusel tagastatakse tasutud riigilõiv, kui riigilõivu on tasunud isik, kes on vabastatud riigilõivu tasumisest. Eelneva alusel on kaebajal õigus esitada kohtule vormikohane taotlus riigilõivu tagastamiseks ning see ei kuulu menetluskuluna väljamõistmisele vastustajalt. /allkirjastatud digitaalselt/ Maret Altnurme Kohtunik 11