← Eesti

3-12-964/21

Obsah (6)§ 212§ 215§ 213§ 223§ 116§ 108

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Oliver Kask (eesistuja), Viive Ligi ja Lauri Madise Otsuse tegemise aeg ja koht 28. veebruar 2013, Tallinn Haldusasja numbe

§ 212lg 1).

Vastukassatsioonkaebuse võib esitada 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (

§ 215lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 213lg 1 p 5).

Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse siiski läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (

§ 223lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 3-12-964

  1. Kultuuriministri 07.04.2009 käskkirjaga nr 128 tunnistati Ida-Viru maakonnas NarvaJõesuu linnas Nurme tn 33 asuv puitelamu arhitektuurimälestiseks. Nimetatud hoones toimus 26.10.2010 tulekahju, mis tekitas hoonele ulatuslikke kahjustusi. Juhtumi kohta alustatud kriminaalmenetlus lõpetati Ida Prefektuuri 09.01.2012 määrusega kuriteo toime pannud isiku tuvastamatuse tõttu. OÜ Demomark tellimisel koostas OÜ Apest Grupp Nurme tn 33 hoone kohta muinsuskaitse eritingimused elamu taastamiseks, mille kohaselt oli lubatud hoone, sh vundament, demonteerida. Eritingimustes kohustati säilitama veranda karniisi dekoratiivelemendid, toodi välja, et uue ehitise välisilme peab sarnanema vana hoone välisilmega ja lähtuma säilinud lahendustest, samas lubati hoone mahu suurendamist 33 %.
  2. Narva-Jõesuu Linnavalitsuse 19.07.2011 korraldusega nr 233 otsustati väljastada ehitusluba Nurme tn 33 elamu lammutamiseks. Selle loa alusel on hoone täielikult lammutatud. Hoone veranda dekoratiivelemendid on hoiustatud.
  3. OÜ Demomark esitas 20.10.2011 Muinsuskaitseametile taotluse, milles palus valmistada ette kultuuriministri käskkirja eelnõu Nurme tn 33 hoone arhitektuurimälestiseks olemise lõpetamiseks, kuna vastav mälestis on hävinud ja mälestise tunnuste taastamine piisavalt autentsel kujul ei ole võimalik.
  4. Muinsuskaitseamet teatas 04.04.2012 kirjaga nr 1.1-7/3225 OÜ-le Demomark, et ei alusta käskkirja eelnõu ettevalmistamist Nurme tn 33 arhitektuurimälestise mälestiseks olemise lõpetamiseks (tl 9-11). Kirjas leiti, et linnavalitsus ei järginud 19.07.2011 korralduse andmisel muinsuskaitseseaduse (MuKS) § 35 lg-tes 4 ja 5 sätestatud nõudeid kooskõlastada ehitusluba hoone lammutamiseks eelnevalt Muinsuskaitseametiga ning seega on hoone lammutatud ebaseaduslikult õigusvastase haldusakti alusel. Asjaolu, et mälestis on lammutatud, ei takista selle taastamist vastavalt eritingimustega seatud muinsuskaitselistele nõuetele. Tulekahjust alles jäänud osa hinnati Muinsuskaitseameti kooskõlastamise komisjoni poolt piisavalt säilinuks, et jätta mälestis kaitse alla ja Muinsuskaitseamet aktsepteeris eritingimuste kooskõlastamisel asjaolu, et hoone taastatakse, kasutades säilinud originaalseid detaile. Arvestades antud piirkonnale iseloomulike detailide (dekoorielementide) üldist vähest säilivust, on säilinud dekoorielemendid oluline osa mälestise tunnustes esitatust ehk tüüpiliseks ja autentsel kujul säilinud Narva-Jõesuu tsaariaegset kuurordiarhitektuuri esindavaks näiteks, ning on juba iseenesest nii väärtuslikud, et väärivad eritingimustes kokkulepitud lahenduses uue ehitatava hoone küljes eksponeerimist. Seega on oluline kõnealuse puitelamu säilimine mälestisena, olgugi, et tegemist oleks suures osas taastatud ehitisega. Kuigi eritingimused võimaldasid hoone täies ulatuses demonteerimist, ei saa ainult fakt, et hoone on lammutatud, olla aluseks selle mälestiseks olemise lõpetamiseks. Väärtuslike hoonete ja arhitektuurilahenduste kaitsmine on kaalukas eesmärk, mis õigustab omandikitsendusi ja fiskaalsete huvide kõrvalejätmist.
  5. OÜ Demomark esitas 10.05.2012 kaebuse taotlusega kohustada Muinsuskaitseametit ette valmistama kultuuriministrile käskkirja eelnõu, millega lõpetatakse Narva-Jõesuus Nurme tn 33 asuva arhitektuurimälestise nr 28769 mälestiseks olemine. Kaebuse põhjendused: 1) Muinsuskaitseamet soovib sundida kaebajat taastama hävinud arhitektuurimälestist. Hoone koopiana taastamine on ebaproportsionaalne nõue, mis ei tulene MuKS-st ega ka teistest õigusaktidest. Autentsel kujul säilinud hoone ehk arhitektuurimälestis on lakanud olemast, säilinud on üksnes ühe veranda dekoorelemendid. Hoone hävis tulekahjus ja rusud tuli lammutada muinsuskaitse eritingimuste alusel. Kaebaja ei ole tulekahju põhjustaja ja talle ei ole ette heidetud remondi- või hoolsuskohustuse rikkumist (MuKS § 17 ja Vabariigi Valitsuse 12.08.2003 määruse nr 217 „ Rikutud kultuurimälestise ja selle tähise endise seisundi taastamise korra“ § 2 lg 1). Võimalik ehitatav koopia ei kvalifitseeruks arhitektuurimälestiseks, sest ei oleks täidetud autentsuse kriteerium. Asjaolu üle, kas hoone säilinud dekoorielemendid on 2

(8)3-12-964 sellise ehitusmälestusliku väärtusega, mis õigustab kinnistuomaniku omandiõiguse muinsuskaitsealaseid piiranguid, saab otsustada kultuuriminister; 2) omandikitsenduste põhjendatust, arvestades fiskaalset aspekti, peab hindama kaalutlusõiguse alusel kultuuriminister. MuKS-s sätestatud eritingimuste tõttu hävinud kinnismälestise koopia ehitamine, mis ei kvalifitseeruks arhitektuurimälestiseks, on oluliselt kallim kui ehitamine mälestiseks mitteoleval objektil. Kuna arhitektuurimälestise koopia ehitamiseks ei ole võimalik praktiliselt mingit toetust saada, on kinnistu taashoonestamine oluliselt raskem ja seda eriti olukorras, kus mälestise taastamiseks kohustatud isikut ei ole suudetud tuvastada ning seega ei ole võimalik ka kahju hüvitamist nõuda; 3) Muinsuskaitse Nõukogu poole ei ole Nurme tn 33 mälestiseks olemise lõpetamise küsimuses pöördutud. Muinsuskaitse Nõukogu põhimääruse § 3 lg-s 1 on sätestatud, et nõukogu teeb ettepanekuid ja annab arvamusi kultuuriministri, Kultuuriministeeriumi asekantsleri kulutuuriväärtuste alal või Muinsuskaitseameti peadirektori pöördumise alusel. Seega saaks nõukogu poole pöörduda Muinsuskaitseameti peadirektor või ministeeriumi asekantsler, mitte aga kaebaja. 6. Muinsuskaitseamet vaidles kaebusele vastu ja palus see jätta läbivaatamata halduskohtumenetluse seadustiku (

) § 151 lg 2 p 1 ja § 121 lg 2 p 2 alusel või alternatiivselt jätta kaebus rahuldamata. Vastuväited: 1) kaebaja poolt taotletud toimingu sooritamiseks peab olema täidetud 2 eeldust: Muinsuskaitse Nõukogu peab olema esitanud ettepaneku ja Muinsuskaitseamet peab olema koostanud vastava eksperdihinnangu (MuKS § 12 lg-d 1 ja 5 ning Vabariigi Valitsuse 10.09.2002 määruse nr 286 „Kultuurimälestiseks tunnistamise ja kultuurimälestiseks olemise lõpetamise ning kulutuurimälestiste andmete muutmise korra“ § 5 lg 2 p 1). Muinsuskaitse Nõukogu ei ole vastavat ettepanekut esitanud ja seda ei saa temalt käesoleva kaebusega ka nõuda, mistõttu ei ole võimalik saavutada kaebuse eesmärki lõpetada Nurme tn 33 hoone arhitektuurimälestiseks olemine. Eksperdihinnangu puhul jääb Muinsuskaitseamet oma 04.04.2012 kirjas väljendatud seisukohale; 2) arvestades, et kultuuriväärtuste kaitse on oluline eesmärk, ei ole seadusandja seadnud mälestise hävimise puhul imperatiivseks tagajärjeks selle kaitse lõpetamist. Vabariigi Valitsuse 10.09.2002 määruse nr 286 § 5 lg 1 kohaselt võib asja mälestiseks olemise lõpetada, kui asi on hävinud ja tema piisavalt autentsena taastamine ei ole võimalik. Käesoleval juhul on säilinud olulised mälestise tunnuseid kandvad detailid ja seetõttu on oluline kõnealuse hoone säilimine mälestisena, olenemata asjaolust, et tegemist oleks suures osas taastatud ehitisega. Mälestise omanik võib MuKS § 29 lg-st 3 tulenevalt mälestise hooldamiseks, konserveerimiseks, restaureerimiseks või optimaalsete säilitustingimuste tagamiseks taotleda toetust riigieelarvest või valla- või linnaeelarvest. Omandikitsenduste proportsionaalsusega on juba arvestatud mälestiseks tunnistamise menetluses; 3) mälestist on rikutud 26.10.2010 tulekahju tagajärjel, kuid hoonet ei eksisteeri kaebaja poolt õigusvastase haldusakti alusel läbiviidud tegevuse tulemusel. Kaebaja oli lammutusloa kooskõlastamise vajadusest (ehitusseaduse (EhS) § 2 lg 5 p 6 ja MuKS § 35 lg-d 4 ja 5) teadlik, kuid Narva-Jõesuu Linnavalitsus ei kooskõlastanud 19.07.2011 korralduse nr 233 andmist eelnevalt Muinsuskaitseametiga; 4) vastustajal puudub kohustus algatada hoone hävimise korral mälestiseks olemise lõpetamise menetlus ja valmistada ette kultuuriministri käskkirja eelnõu. Muinsuskaitseamet otsustas mitte pöörduda Muinsuskaitse Nõukogu poole, võttes arvesse konkreetseid asjaolusid ja 3

(8)3-12-964 mälestise kulutuurilist väärtust. Muinsuskaitseameti 04.04.2012 vastuses on keeldumist põhjendatud. 7. Tallinna Halduskohtu 24.08.2012 otsusega jäeti OÜ Demomark kaebus rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda. Otsust põhjendati järgmiselt: 1) Muinsuskaitseamet on kaebaja taotlust Nurme tn 33 hoone mälestiseks olemise lõpetamiseks nõuetekohaselt kaalunud ja sellest põhjendatult keeldunud. Asjaolu, et kinnismälestiseks olev hoone sai tulekahjus märkimisväärselt kannatada ja et sellest tulenevalt on kaebaja kohaliku omavalituse poolt antud kehtiva ehitusloa alusel ehitise lammutanud, ei kohusta Muinsuskaitseametit tegema toiminguid, mis on vajalikud mälestiseks olemise lõpetamiseks. Pooltevaheline vaidlus on selle üle, kas kaebajal kui kinnistu omanikul on õigus nõuda hoone mälestiseks olemise lõpetamist seetõttu, et hoonet enam reaalselt olemas ei ole. Vabariigi Valitsuse 10.09.2002 määruses nr 286 mälestiseks olemise korda täpsemalt ei reguleerita. Seetõttu tuleb analoogia korras juhinduda määruse nr 286 §-des 1-4 sätestatud mälestiseks tunnistamise regulatsioonist, mille kohaselt tuleb esiteks teha ettepanek, milleks on õigus igaühel, seejärel peab Muinsuskaitseamet andma eksperdihinnangu ja juhul, kui eksperdihinnangus leitakse, et asja kinnismälestiseks tunnistamine on vajalik, esitama Muinsuskaitse Nõukogule eksperdihinnangu ja saadud arvamused ning küsima ettepanekut asja kinnismälestiseks tunnistamise kohta. Sarnaselt peab menetlus toimuma ka mälestiseks olemise lõpetamisel. Konkreetseid vorminõudeid eksperdihinnangule kehtestatud ei ole ja käesoleval juhul tuleb Muinsuskaitseameti 04.04.2012 kirja käsitleda eksperdihinnanguna. Leides, et mälestiseks olemise lõpetamine ei ole vajalik, ei küsi Muinsuskaitseamet Muinsuskaitse Nõukogult ettepanekut mälestiseks olemise lõpetamiseks ega asu ette valmistama vastavasisulist kultuuriministri käskkirja; 2) kinnismälestiseks tunnistatud hoonet ei saa vaadata lahus maatükist ja kaitstavaks väärtuseks on ka hoone asumine konkreetses kohas. Muinsuskaitseseadus kaitseb konkreetses kohas asuvat konkreetse muinsusväärtusega ehitist ja seetõttu tuleb kaitsealuse ehitise hävimise korral eelistada selle taastamist samas kohas. Mälestiseks olemise lõpetamist saab kaaluda eeskätt juhul, kui hävinud või kahjustatud ehitise taastamine ei ole võimalik või oleks ebaproportsionaalne, arvestades taastamisega seotud kulusid ning mälestise väärtuslikkust. Olukorras, kus kaitsealusest ehitisest on säilinud mingisugused mälestiseks olemise seisukohast olulised originaalosad, peaks taastamine olema pigem reegel; 3) muinsuskaitselised piirangud hävinud kaitsealuse ehitise asemele uue ehitise püstitamisel ei ole samastatavad rikutud mälestise taastamisega MuKS § 17 mõistes, milline kohustus pannakse Vabariigi Valitsuse 12.08.2003 määruse nr 217 kohaselt ettekirjutusega; 4) Muinsuskaitseamet on 04.04.2012 kirjas oma seisukohta piisavalt põhjendanud, põhjendused ei ole meelevaldsed ja kaalutlusõigust on teostatud kooskõlas volituste piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ja õiguse üldpõhimõtetega, arvestatud on olulisi asjaolusid ning kaalutud põhjendatud huve. Mälestise autentsuse kriteeriumi kannavad endas ka säilinud dekoorielemendid. Nende säilitamiseks ja eksponeerimiseks hoonel elementidena, milleks nad algupäraselt olid mõeldud, on mälestise staatuse säilitamine lubatav ja põhjendatud. Mälestiseks tunnistatud hoone tervikuna mittesäilimine ei tingi mälestiseks olemise lõpetamist, kui säilinud on olulisi muinsusväärtust kandvaid elemente, kusjuures need elemendid ei pea olema olulised mitte ehitise funktsionaalsuse seisukohast, vaid ehitise kaitse alla võtmise tinginud muinsusväärtuse seisukohast. Mälestiseks olemise lõpetamisest keeldumisega ei panda kaebajale kohustust hävinud ehitist täielikult samasugusena üles ehitada; 5) asjakohaseks ei saa pidada vastustaja väidet, et hoone on hävinud kaebaja poolt õigusvastase ehitusloa tulemusena tehtud lammutustööde tagajärjel. Narva-Jõesuu Linnavalitsuse poolt 4
(8)3-12-964 Nurme tn 33 hoone lammutamiseks antud ehitusluba kehtis selle täitmise ajal ja seda ei ole tunnistatud kehtetuks. Seega ei saa kaebajale ette heita selle alusel tehtud ehitustegevust. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
  1. OÜ Demomark palub esitatud apellatsioonkaebuses Tallinna Halduskohtu 24.08.2012 otsuse tühistada ja uue otsusega kaebuse rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjendused on järgmised: 1) kaebaja põhiline argument, mälestise autentselt taastamise võimatus, on jäänud tähelepanuta. Samuti ei ole antud hinnangut, kas koopia kvalifitseerub mälestiseks. Vabariigi Valitsuse 10.09.2002 määruse nr 286 § 5 lg 2 p 1 kohaselt peaks mälestiseks olemise lõpetamise kohta andma hinnangu nii Muinsuskaitseamet kui ka Muinsuskaitse Nõukogu. Muinsuskaitseamet ei ole autentsuse kriteeriumile hinnangu saamiseks pöördunud Muinsuskaitse Nõukogu poole, nagu sätestab Muinsuskaitse Nõukogu põhimääruse § 3 lg 1, vaid on teinud otsuse ainult enda arvamusele tuginedes. Kohustuslik on nii Muinsuskaitseameti eksperdihinnang kui ka Muinsuskaitse Nõukogu ettepanek; 2) Muinsuskaitseameti 04.04.2012 kirja näol on tegemist vastusega taotlusele arhitektuurimälestiseks olemise lõpetamiseks, mitte eksperdihinnanguga. Viidatud kirjas on väga lühidalt toodud välja põhjendustena üksikult säilinud veranda osade väärtus. Kirjast ei nähtu, milliste kriteeriumite alusel või millistele eriteadmistele tuginedes on võimalik koopia kvalifitseerida mälestiseks. Seega on Muinsuskaitseamet jätnud täitmata kohustuse anda eksperdihinnang mälestiseks olemise lõpetamise küsimuses; 3) vastavalt Muinsuskaitse Nõukogu põhimääruse § 3 lg 1 p-le 2 teeb ettepanekuid kultuuriväärtusega asja kinnismälestiseks tunnistamise ja kinnismälestiseks olemise lõpetamiseks nõukogu. Kuna seaduse kohaselt on määratud antud valdkonnas oma hinnangut andma just nõukogu, peaks Muinsuskaitseamet igal juhul pöörduma ettepaneku saamiseks Muinsuskaitse Nõukogu poole.
  2. Muinsuskaitseameti vastuses apellatsioonkaebusele palutakse see rahuldamata jätta. Vastuväited: 1) vaidlusaluseks küsimuseks on, kas Muinsuskaitseametil on kohustus valmistada ette kultuuriministri käskkirja eelnõu või on ametil sellisel juhul kaalutlusõigus menetluse algatamise osas ja kas sellisel juhul on seda õigesti teostatud. Halduskohus on õigesti tuvastanud, et Muinsuskaitseametil puudub kohustus valmistada ette käskkirja eelnõu. Esmalt kujundab amet hinnangu, kas ettepanek on põhjendatud, ja pöördub nõukogu poole üksnes juhul, kui eksperdihinnangus leitakse, et mälestiseks olemise lõpetamine on vajalik või otstarbekas. Alles pärast Muinsuskaitse Nõukogu kui Muinsuskaitseametist eraldiseisva institutsiooni kaalutlusõiguse teostamist oleks võimalik täita kaebuses toodud kohustust valmistada ette asja mälestiseks tunnistamise või mälestiseks olemise lõpetamise käskkirja eelnõu; 2) kaebusega oleks pidanud taotlema Muinsuskaitseameti otsuse mitte pöörduda Muinsuskaitse Nõukogu poole tühistamist ja Muinsuskaitseameti kohustamist koostama teistsugusele järeldusele jõudvat hinnangut menetlusse võtmise vajaduse kohta või eksperdihinnangut ning seejärel edastama see nõukogule vastava ettepaneku tegemiseks. Muinsuskaitseamet ei saa teha otsust nõukogu eest või asemel ja valmistada ette kultuuriministri käskkirja. Otsuse tühistamine või Muinsuskaitseameti kohustamine koostama uut eksperdihinnangut väljub 10.05.2012 esitatud kaebuse piirest; 5
(8)3-12-964 3) autentsus on üks mitmest kriteeriumist, mida mälestise puhul hinnatakse. Sama oluline on mälestise olemus ja selle kontekst. Halduskohus on nimetatud asjaolusid õigesti hinnanud. Muinsuskaitseameti 04.04.2012 kirja saab käsitleda eksperdihinnanguna, sest eksperdihinnangule ei ole nõudeid kehtestatud; 4) Vabariigi Valitsuse 10.09.2002 määruse nr 286 § 2 lg 1 teisest lausest tuleneb, et Muinsuskaitseamet hindab ettepaneku põhjendatust ja menetlusse võtmise korral edastab selle arvamuse saamiseks asjaomastele isikutele. Ka mälestiseks olemise lõpetamise ettepaneku põhjendatust peab Muinsuskaitseamet esmalt hindama ja otsustama selle menetlusse võtmise. Isegi kui oletada, et Muinsuskaitseameti vastuse puhul ei ole tegemist eksperdihinnanguga, oleks see Muinsuskaitseameti hinnang ettepaneku põhjendatuse kohta ja otsus taotluse menetlusse võtmisest keeldumise kohta. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  1. Kaebaja taotleb Muinsuskaitseametile ettekirjutuse tegemist valmistada ette kultuuriministri käskkirja eelnõu Narva-Jõesuus Nurme tn 33 arhitektuurimälestise mälestiseks olemise lõpetamiseks. Ringkonnakohtu arvates ei saa käskkirja ettevalmistamist pidada haldustoiminguks, vaid tegemist on menetlustoiminguga, mis tehakse asja mälestiseks olemise lõpetamisel. Sellise sisuga kohustamiskaebust rahuldada ei ole võimalik. Taotluse sõnastus ei ole aga kaebuse eesmärki ja kaebaja tahet arvestades selline, mis takistaks kohtul asjakohase taotluse väljaselgitamist. Kaebaja soov on tühistada Muinsuskaitseameti 04.04.2012 kiri, millega jäeti kaebaja taotlus rahuldamata, ja kohustada Muinsuskaitseametit kaebaja taotlust edasi menetlema. Asjaolu, et kaebaja pole osanud sõnastada õigeid nõudeid, ei takista asja lahendamist. Halduskohus oleks pidanud selgitamiskohustusest johtuvalt näitama kaebajale asjakohaseid taotlusi.
  2. MuKS § 12 lg 1 sätestab, et asi tunnistatakse kinnismälestiseks ja asja kinnismälestiseks olemine lõpetatakse kultuuriministri käskkirjaga Muinsuskaitseameti eksperdihinnangu ja Muinsuskaitse Nõukogu ettepaneku alusel. Muinsuskaitseameti eksperdihinnangut ja Muinsuskaitse Nõukogu ettepanekut tutvustatakse eelnevalt asja või kinnismälestise omanikule. Sama paragrahvi lõike 5 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse 10.09.2002 määruse nr 286 § 5 lg 2 p 1 kohaselt valmistab Muinsuskaitseamet ette asja mälestiseks olemise lõpetamise käskkirja eelnõu, võttes aluseks kinnismälestiseks olemise lõpetamise korral Muinsuskaitseameti eksperdihinnangu ja Muinsuskaitse Nõukogu ettepaneku. Muinsuskaitse Nõukogu seisukohad on Muinsuskaitseameti ja kohaliku omavalitsuse muinsuskaitsetöö kavandamise ning muinsuskaitse põhimõtete väljatöötamise soovituslikuks aluseks (MuKS § 8 lg 4). Muid menetlusnorme asja kinnismälestiseks olemise lõpetamiseks MuKS ega viidatud määrus ette ei näe.
  3. Apellandi arvates tuleks neid norme tõlgendada nii, et Muinsuskaitseamet peab taotluse saamisel asja kinnismälestiseks olemise lõpetamiseks igal juhul koostama eksperdihinnangu ja küsima Muinsuskaitse Nõukogu ettepanekut, halduskohus leidis, et Muinsuskaitse Nõukogu ettepanekut küsida ei tule, kui Muinsuskaitseamet leiab ekspertarvamuses, et mälestiseks olemise lõpetamine ei ole põhjendatud. Vastustaja leiab, et kohaldada tuleb Vabariigi Valitsuse 10.09.2002 määruse nr 286 § 2 lõiget 1, mis, reguleerides asja mälestiseks tunnistamise ettepaneku menetlust, sätestab, et Muinsuskaitseamet hindab ettepaneku põhjendatust ja menetlusse võtmise korral edastab selle arvamuse saamiseks asja asukohajärgsele valla- või linnavalitsusele ning asja omanikule või valdajale. Muinsuskaitse Nõukogule esitatakse eksperdihinnang ja arvamused ning küsitakse ettepanekut asja kinnismälestiseks tunnistamise kohta (§ 2 lg 3). 6
(8)3-12-964
  1. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et Muinsuskaitseamet ei pea esitama taotlust asja kinnismälestiseks olemise lõpetamiseks Muinsuskaitse Nõukogule ettepaneku tegemiseks igal juhul. Vabariigi Valitsuse määrus nõuab sellise soovitusliku ettepaneku tegemist vaid juhul, kui asja kinnismälestiseks olemist soovitakse lõpetada. Taotluse rahuldamata jätmine ei pea aga toimuma kõigi menetlusetappide läbimise järel. Eelviidatud normides pole otsesõnu reguleeritud, millises järjekorras tuleb koostada Muinsuskaitseameti eksperdihinnang ja küsida Muinsuskaitse Nõukogu ettepanekut. Ringkonnakohtu arvates tuleb kõigi Muinsuskaitseametile esitatud ettepanekute suhtes kohaldada Vabariigi Valitsuse 10.09.2002 määruse nr 286 § 2 sätestatud menetlust, mis võimaldab taotluse põhjendatust hinnata ja taotluse rahuldamata jätta (§ 2 lg 1 sõnastusest nähtuvalt selle menetlusse võtmisest keelduda) enne Muinsuskaitseameti poolt eksperdihinnangu koostamist (§ 2 lg 2). Selline tõlgendus, millest tulenevalt kohaldatakse omaniku poolt esitatud taotluse alusel asja mälestiseks tunnistamisele ja mälestiseks olemise lõpetamisele samu menetlusnorme, on kooskõlas menetlusökonoomia põhimõttega (haldusmenetluse seaduse § 5) ja vastab määruse nr 286 süsteemile ja eesmärgile lahendada taotlus võimalikult varases menetlusetapis ja koormates erinevaid haldusorganeid taotluse suhtes seisukoha võtmise vajadusega võimalikult vähesel määral.
  2. Et Muinsuskaitseamet pole küsinud arvamust Narva-Jõesuu Linnavalitsuselt, tuleb 04.04.2012 kirja pidada haldusaktiks, millega jäeti taotlus rahuldamata selle põhjendamatuse tõttu.
  3. Kaebaja leiab, et Nurme tn 33 hoone on hävinud ja selle piisavalt autentsena taastamine pole võimalik. Mälestiseks olemise lõpetamise aluseks on määrusest nr 286 nähtuvalt asja hävinemine ja tema piisavalt autentsena taastamise võimatus (§ 5 lg 1 p 1). Autentsuse piisavuse hindamisel tuleb juhinduda MuKS §-des 2 ja 3 sätestatud tunnuste olemasolust pärast asja taastamist, kuna mälestise kaitse peab lähtuma neis sätetes nimetatud eesmärkidest. Taastatud ehitise autentsuse ja ajaloolise, linnaehitusliku, arhitektuurilise, kunstilise vm kultuuriväärtuse olemasolu hindamisel peab haldusorgan sisustama määratlemata õigusmõisteid. Kohtupraktikast nähtuvalt tuleb haldusorganil määratlemata õigusmõistete sisustamisel oma haldusakte eriti põhjalikult motiveerida (vt nt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 13.06.2005 otsus asjas nr 3-4-1-5-05, p 16; Riigikohtu halduskolleegiumi 06.11.2002 otsus nr 3-3-1-62-02, p 12). Käesoleval juhul on Muinsuskaitseamet asunud seisukohale, et praeguseni säilinud veranda dekoorielemendid olid „oluline osa mälestise tunnustes esitatust ehk tüüpiline ja autentsel kujul säilinud Narva-Jõesuu tsaariaegset kuurordiarhitektuuri esindav näide, juba iseenesest nii väärtuslikud, et väärivad eritingimustes kokkulepitud lahenduses uuena ehitatava hoone küljes eksponeerimist.“ Kohtulik kontroll otsustuse üle, kas varasemat arhitektuuri esindab säilinud dekoorielementide kasutamine uuena rajataval hoonel on piisav, et seda mälestisena kaitsta, on piiratud. Ringkonnakohtu arvates ei saa haldusakti põhjendusi selles osas pidada ebapiisavateks või kaalumisel arvesse võetud argumente asjakohatuteks. See, et Muinsuskaitseamet pidas kehtiva, kuid menetlusnorme rikkudes (selle Muinsuskaitseametiga kooskõlastamata jättes) antud ehitusloa õigusvastasuse tõttu lammutustöid ebaseaduslikeks, ei ole asja lahendamisel määrav, sest asja mälestisena säilitamise hindamise seisukohast on oluline see, et Muinsuskaitseamet pidas arhitektuurilahenduste kaitsmist piisavalt oluliseks eesmärgiks, et kaaluda üles omandiõiguse ja kaebaja fiskaalsed huvid.
  4. Eeltoodud põhjustel leiab ringkonnakohus, et Muinsuskaitseameti 04.04.2012 kiri on õiguspärane haldusakt ning taotluse edasiseks menetlemiseks kohustamise nõue tuli jätta rahuldamata. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. 17.

§ 108lg 1 alusel tuleb jätta menetluskulud apellandi kanda. Muinsuskaitseamet ei taotle menetluskulude väljamõistmist apellandilt. 7

(8)3-12-964 /allkirjastatud digitaalselt/ Oliver Kask /allkirjastatud digitaalselt/ Viive Ligi /allkirjastatud digitaalselt/ Lauri Madise 8
(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.