3-12-964/11

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristjan Siigur Otsuse tegemise aeg ja koht

1. august 2012, Tallinn Haldusasja number 3-12-964 Haldusasi OÜ Demomark kaebus Muinsuskaitseameti toimingu sooritamiseks kohustamise nõudes. Asja läbivaatamise viis Kirjalikus menetluses Menetlusosalised Kaebaja: OÜ Demomark Esindaja: v.adv Leino Biin Vastustaja: Muinsuskaitseamet RESOLUTSIOON
2. Jätta OÜ Demomark kaebus rahuldamata.
3. Jätta poolte menetluskulud poolte endi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse kohtu kantselei kaudu teatavakstegemisest esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule (HkMS § 180, § 181 lg 1). ASJAOLUD
4. Kultuuriministri
5. aprilli 2009 käskkirjaga nr 128 tunnistati arhitektuurimälestiseks NarvaJõesuus Nurme tn 33 asuv hoone. Nurme tn 33 kinnistu omanik on OÜ Demomark.
6. oktoobril 2010 toimunud tulekahjus sai hoone ulatuslikke kahjustusi: põlesid hoone seinad, vaheseinad, vahelagi, katusekate, põrandad. Lähtudes kaebaja taotlusest ning OÜ Apest Grupp koostatud muinsuskaitse eritingimustest (töö nr. 28769) andis Narva-Jõesuu Linnavalitsus
7. juuli 2011 korraldusega nr 233 kaebajale ehitusloa Nurme tn 33 elamu lammutamiseks ning kaebaja lammutas hoone ja koristas kinnistu. Algsest hoonest on säilinud üksnes osad ühest verandast, mis on tänaseni hoiustatud.
9. oktoobril 2011 esitas OÜ Demomark Muinsuskaitseametile avalduse, milles taotleti valmistada ette käskkirja eelnõu Nurme tn 33 asuva hoone arhitektuurimälestiseks olemise lõpetamiseks, kuna vastav mälestis on hävinud.
10. aprilli 2012 kirjaga teavitas 1 Muinsuskaitseamet kaebajat otsusest mitte alustada vastava käskkirja eelnõu ettevalmistamist. Kirjas (tl. 9-11) märgitakse, et mälestise lammutamine ei takista selle taastamist vastavalt eritingimustega seatud muinsuskaitselistele nõuetele. Otsuses tuuakse välja, et tulekahjust alles jäänud osa on hinnatud piisavalt säilinuks, et jätta mälestis kaitse alla ning Muinsuskaitseamet aktsepteeris eritingimuste kooskõlastamisega asjaolu, et hoone taastatakse/ehitatakse üles uuena, kasutades säilinud originaalseid detaile. Samuti rõhutatakse otsuses, et arvestades antud piirkonnale iseloomulike detailide (dekoorielementide) üldist vähest säilivust, on antud hoone säilinud dekoorielemendid oluline osa mälestise tunnustes esitatust, ehk tüüpiline ja autentsel kujul säilinud Narva-Jõesuu tsaariaegset kuurordiarhitektuuri esindav näide ning seetõttu on säilinud elemndid juba iseenesest nii väärtuslikud, et väärivad eritingimustes kokkulepitud lahenduses uuenda ehitatava hoone küljes eksponeerimist. Otsuses leiti, et seetõttu on oluline kõnealuse puitelamu säilitamine mälestisena, olgugi, et tegemist oleks suures osas taastatud ehitisega. Otsuses toodi ka välja, et kuigi eritingimused võimaldasid hoone täies ulatuses demonteerimist, ei saa ainult fakt, et hoone on lammutatud, olla aluseks selle mälestiseks olemise lõpetamiseks. KAEBAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED
11. OÜ Demomark esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse taotlusega kohustada Muinsuskaitseametit ette valmistama kultuuriministri käskkirja eelnõu, millega lõpetatakse Narva-Jõesuus Nurme tn 33 asuva arhitektuurimälestise nr 28769 mälestiseks olemine seoses sellega, et mälestis on hävinud ja kaotanud enamuse mälestiseks olemise tunnustest. Kaebaja selgitab, et hoone võeti arhitektuurimälestisena kaitse alla kui tüüpiline ja autentsel kujul säilinud Narva-Jõesuu kuurordiarhitektuuri esindav näide, ent sellisel kujul on see lakanud olemast, autentsel kujul säilinud hoonest on käesolevaks ajaks säilinud üksnes ühe veranda osa hoiustatud dekoorelemendid. Siinkohal viitab kaebaja Muinsuskaitseseaduse (edaspidi MuKS) §-le 17 ning Vabariigi Valitsuse
12. augusti 2003 määruse nr 217 Rikutud kultuurimälestise ja selle tähise endise seisundi taastamise kord (edaspidi VVm 2003/217) § 2 lõikele
13. Kaebaja peab vääraks Muinsuskaitseameti otsuses avaldatud seisukohta, nagu oleks hoone lakanud olemast õigusvastase haldusakti alusel teostatud ebaseaduslike lammutustööde tõttu, kuna tegelikult hävis hoone tulekahjus ja lammutustööde käigus koristati vastavalt muinsuskaitse eritingimustele üksnes põlenud hoone taastamisele mittekuuluvad rusud, kusjuures rusude lammutamist nägid ette muinsuskaitse eritingimused. Kaebaja rõhutab ka, et tema ei ole tulekahju põhjustaja ning talle ei ole ka ette heidetud remondi- või hoolsuskohustuse rikkumist, mistõttu puudub tal kohustus restaureerivalt taastada ehk teisti öeldes ehitada Nurme tn 33 asunud elamu koopiat. Kaebaja märgib ka, et võimalik ehitatav koopia ei kvalifitseeruks arhitektuurimälestiseks, sest ei oleks täidetud mälestiseks olemise autentsuse kriteerium. Asjaolu, et hoonest on säilinud osad dekoorielemendid, ei väära kaebaja hinnangul tõdemust, et kaitstav objekt on hävinud. Kaebaja leiab, et seda, kas hoone säilinud dekoorielemendid on sellise ehitusmälestusliku väärtusega, mis õigustab kinnistuomaniku omandiõiguse muinsuskaitsealasid piiranguid, saab otsustada kaalutlusõiguse alusel kultuuriminister mitte aga Muinsuskaitseamet.
14. Kaebaja möönab, et Muinsuskaitse Nõukogu poole ei ole Nurme 33 mälestiseks olemise lõpetamises pöördutud, ent toob seejuures välja, et Muinsuskaitse Nõukogu põhimääruse § 3 lõikes 1 sätestatakse, et nõukogu teeb ettepanekuid ja annab arvamusi Kultuuriministeeriumi asekantsleri kultuuriväärtuste alal või Muinsuskaitseameti peadirektori pöördumiste alusel. Seega, märgib kaebaja, et nõukogu poole peaks ja saaks pöörduda Muinsuskaitseameti peadirektor või ministeeriumi asekantsler, mitte aga kaebaja. 2
15. Kaebaja leiab, et omandikisenduste põhjendatust saab ja peab hindama kaalutlusõiguse alusel kultuuriminister, ent seejuures ei saa eirata fiskaalset aspekti, sest muinsuskaitseseaduses sätestatud eritingimuste tõttu hävinud kinnismälestise koopia ehitamine, mis pealegi ei kvalifitseeruks arhitektuurimälestiseks, on oluliselt kallim kui ehitamine mälestiseks mitteoleval objektil. Kaebaja toob välja, et kuna arhitektuurimälestise koopia ehitamiseks praktiliselt mingit toetust riigi või kohaliku omavalitsuse poolt ei ole võimalik saada, teeb märgitu oluliselt raskemaks osundatud kinnistu taashoonestamise ja seda eriti olukorras kus mälestise taastamiseks (koopia ehitamiseks) kohustatud isikut ei ole suudetud tuvastada ning temalt ei ole reaalselt võimalik kahju hüvitamist nõuda. Kaebaja on seisukoha, et hoone restaureerivalt taastamise (hoone koopiana ehitamise) nõue on ebaproportsionaalne. VASTUSTAJA SEISUKOHT
16. Muinsuskaitseamet vaidleb OÜ Demomark kaebusele vastu ning taotleb selle läbi vaatamata jätmist halduskohtumenetluse seadustiku (HkMS) § 151 lg 2 p 1 ja § 121 lg 2 p 2 alusel või alternatiivselt kaebuse rahuldamata jätmist. Vastustaja selgitab mälestiseks olemise lõpetamise menetlust viidetega MuKS § 12 lõigetele 1 ja 5 ning Vabariigi Valitsuse
17. septembri 2002 määruse nr 286 „Kultuurimälestiseks tunnistamise ja kultuurimälestiseks olemise lõpetamise ning kultuurimälestiste andmete muutmise kord” (edaspidi VVm 2002/286) § 5 lg 2 punktile 1 ning märgib, et eeltoodud sätetest tulenevalt peab kaebaja poolt taotletud toimingu sooritamiseks olema täidetud kaks eeldust: Muinsuskaitse Nõukogu peab olema esitanud ettepaneku ning Muinsuskaitseamet peab olema koostanud vastava eksperdihinnangu. Siinkohal selgitab vastustaja, et Muinsuskaitse Nõukogu ei ole vastavat ettepanekut esitanud ning seda ei saa temalt käesoleva kaebusega ka nõuda. Vastustaja nõustub, et Muinsuskaitse Nõukogu mälestiseks olemise lõpetamise ettepaneku teha võib teha Muinsuskaitseameti peadirektori pöördumise alusel, ent selgitab, et kaalutlusõiguse alusel otsustas Muinsuskaitseamet mitte pöörduda vastava algatusega Muinsuskaitse Nõukogu poole, kuna konkreetseid asjaolusid ja mälestise kultuurilist väärtust arvesse võttes puudub selleks vajadus. Samas märgib vastustaja, et isegi kui see tingimus oleks täidetud, siis teise eelduse puhul ehk eksperdihinnangu koostamisel kaalub Muinsuskaitseamet erinevaid asjaolusid, kujundamaks hinnangut, kas kõnealuse kinnistu mälestiseks olemise lõpetamine on asjakohane või mitte. Selles osas märgib vastustaja, et jääb oma
18. aprilli 2012 edastatud kirjas toodud seisukohtade juurde.
19. Vastustaja selgitab, et hoonete ja arhitektuurilahenduste säilimise tagamine täidab olulist eesmärki eesti kultuuri säilimisel ja edasikandumisel ka tulevastele põlvedele ning kõnealune hoone oli piisavalt väärtuslik ja oluline, et see võeti mälestisena riikliku kaitse alla. Vastustaja kordab eelviidatud kirjas mälestise erilise väärtuslikkuse kohta võetud seisukohta ning leiab, et seetõttu ei saa rääkida pärast tulekahju mälestise hävimisest, kuivõrd säilisid olulised mälestise tunnuseid kandvad detailid ning seetõttu on oluline kõnealuse hoone säilimine mälestisena, olenemata asjaolust, et tegemist oleks suures osas taastatud ehitisega. Vastustaja märgib ka, et enne lammutustegevust tulekahjust allesjäänud osa hinnati piisavalt säilinuks, et jätta mälestis kaitse alla originaalseid säilinud detaile kandva uue hoonena.
20. Vastustaja on seisukohal, et käesoleval juhul on alles oluline osa Nurme 33 mälestise tunnustes esitatust ehk tüüpilised ja autentsel kujul säilinud Narva-Jõesuu tsaariaegset kuurordiarhitektuuri esindavad dekoorielemendid, mis tagavad, et on võimalik mälestise taastamine piisavalt autentsel kujul. Mis puudutab omandikitsendusi, siis märgib vastustaja, et 3 nimetatud kitsenduste proportsionaalsusega on juba arvestatud mälestiseks tunnistamise menetluses.
21. Vastustaja selgitab samuti, et mälestis sai küll tulekahjus kahjustada, ent olemast lakkas ta siiski kaebaja poolt õigusvastase haldusakti alusel läbiviidud tegevuse tulemusena. Vastustaja viitab ehitusseaduse § 2 lg 5 punktile 6 ja MuKS § 35 lõigetele 4 ja 5 ning märgib, et NarvaJõesuu Linnavalitsuse
22. juuli 2011 korraldus nr 233 Muinsuskaitseametiga kooskõlastatud ei ole, samas kui kaebaja oli mälestisega seonduva tegevuse Muinsuskaitseametiga kooskõlastamise vajadusest teadlik. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
23. Kohus, hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja vastastikkuses seoses, leiab, et OÜ Demomark kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb rahuldamata jätta. Muinsuskaitseamet on kaebaja poolt esitatud taotlust Narva-Jõesuus Nurme tn 33 hoone kui kinnismälestise mälestiseks olemise lõpetamiseks nõuetekohaselt kaalunud ning sellest põhjendatult keeldunud. Asjaolu, et kinnismälestiseks olev hoone sai tulekahjuks märkimisväärselt kannatada, samuti see, et sellest tulenevalt on kaebaja kohaliku omavalitsuse poolt antud kehtiva ehitusloa alusel ehitise lammutanud, ei kohusta Muinsuskaitseametit käesoleval juhul tegema toiminguid, mis on vajalikud mälestiseks olemise lõpetamiseks.
24. Käesolevas asjas ei ole poolte vahel vaidlust kohtuotsuse jaos Asjaolud nimetatud faktilistes asjaoludes: selles, et Narva-Jõesuus Nurme tn 33 hoone on tunnistatud kinnismälestiseks kui autentsel kujul säilinud tüüpiline Narva-Jõesuu tsaariaegset kuurordiarhitektuuri esindav hoone ega ka selles, et hoone sai
25. aasta oktoobris toimunud tulekahjus olulisi kahjustusi, mida on kirjeldatud OÜ Apest Grupp poolt koostatud muinsuskaitse eritingimustes (tl. 14) ega ka selles, et Narva-Jõesuu Linnavalitsus andis kaebajale ehitusloa Nurme 33 asuva ehitise lammutamiseks ning viimaks, et kaebaja on ehitise ka lammutanud ning krundi koristanud selliselt, et säilinud on üksnes osad selle ehitise Lembitu tn poolsest verandast, mis on hoiustatud. Viimaks pole vaidlust ka selles, et kriminaalmenetlus ehitises toimunud tulekahju uurimiseks on lõpetatud ilma süüdlast välja selgitamata ega ka selles, et kaebajale kui hoone omanikule ei ole ette heidetud hooletust ega tegematajätmisi mälestise eest hoolitsemisel, mis oleksid võinud selle tulekahju põhjustada. Pooltevaheline vaidlus taandub aga küsimusele, kas eeltoodud faktilistel asjaoludel on kaebajal kui Nurme tn 33 kinnistu omanikul õigus nõuda hoone mälestiseks olemise lõpetamist seetõttu, et hoonet enam reaalselt olemas ei ole.
26. Esmalt ei nõustu kohus vastustaja seisukohaga, et OÜ Demomark kaebusega ei ole põhimõtteliselt võimalik selle eesmärki saavutada juba seetõttu, et mälestiseks olemise lõpetamiseks puudub antud juhul Muinsuskaitse Nõukogu ettepanek. Muinsuskaitseseaduse (MuKS) § 12 kohaselt tunnistatakse asi kinnismälestiseks ja asja kinnismälestiseks olemine lõpetatakse kultuuriministri käskkirjaga Muinsuskaitseameti eksperdihinnangu ja Muinsuskaitse Nõukogu ettepaneku alusel. Sama paragrahvi
27. lõikes sätestatud delegatsiooninormi alusel on kehtestatud VVm 2002/286, mille § 5 lg 2 punktis 1 sätestatakse, et Muinsuskaitseamet valmistab ette asja mälestiseks olemise lõpetamise käskkirja eelnõu, võttes aluseks kinnismälestiseks olemise lõpetamise korral Muinsuskaitseameti eksperdihinnangu ja Muinsuskaitse Nõukogu ettepaneku. Täpsemalt mälestiseks olemise lõpetamise korda ning vastavat menetlust määruses ei reguleerita. Seetõttu tuleb mälestiseks olemise lõpetamise otsustamisel analoogia korras juhinduda VVm 4 2002/286 §-des 1-4 sätestatud mälestiseks tunnistamise sätetest. Mälestiseks tunnistamise menetlus koosneb viidatud sätete kohaselt kolmest olulisest etapist: esiteks ettepaneku tegemine, milleks on õigus igaühel (VVm 2002/286 § 1), seejärel Muinsuskaitseameti eksperthinnangu andmine (VVm 2002/286 § 2 lg 2) ning juhul kui Muinsuskaitseameti eksperdihinnangus leitakse, et asja kinnismälestiseks tunnistamine on vajalik, siis esitab Muinsuskaitseamet Muinsuskaitse Nõukogule eksperdihinnangu ja saadud arvamused ning küsib ettepanekut asja kinnismälestiseks tunnistamise kohta (VVm 2002/286 § 2 lg 3). Sarnaselt peab menetlus toimuma ka mälestiseks olemise lõpetamisel. Igaüks, kes on mälestiseks olemise lõpetamisest huvitatud või peab seda vajalikuks, võib Muinsuskaitseametile esitada vastava ettepaneku, mispeale peab Muinsuskaitseamet andma selle kohta oma eksperdihinnangu ning juhul kui eksperdihinnangus leitakse, et mälestiseks olemise lõpetamine on vajalik, peab Muinsuskaitseamet küsima Muinsuskaitse Nõukogult ettepanekut mälestiseks olemise lõpetamise kohta. Eeltoodust tuleneb, et vastustaja ei saa pareerida kultuuriministri käskkirja ettevalmistamise nõuet pelgalt väitega, et mälestiseks olemise lõpetamiseks puudub Muinsuskaitse Nõukogu ettepanek. Muinsuskaitse Nõukogu saaks ülaltoodud sätetest tulenevalt sellise ettepaneku esitada või selle esitamisest keelduda vaid juhul kui Muinsuskaitseamet on sellist ettepanekut küsinud. Käesoleval juhul seda tehtud ei ole.
28. Eelnev ei tähenda siiski seda, et Muinsuskaitseamet peaks igal juhul Muinsuskaitse Nõukogu poole ettepaneku saamiseks pöörduma. Nii nagu asja kinnismälestiseks tunnistamise ettepaneku (VVm 2002/286 § 1 lg 1) korral, peab ka mälestiseks olemise lõpetamise ettepaneku (taotluse) korral, esmalt Muinsuskaitseamet ise andma eksperdihinnangu ehk teisisõnu võtma seisukoha, kas ettepanek (taotlus) on põhjendatud või mitte ning Muinsuskaitse Nõukogu poole pöörduma üksnes juhul kui eksperdiarvamuses leitakse, et mälestiseks olemise lõpetamine on vajalik või otstarbekas. Ei MuKS ega VVm 2002/286 ei sisalda vorminõudeid Muinsuskaitseameti eksperdihinnangule. Sisuliselt tuleb selles eksperdihinnangus (nii mälestiseks tunnistamise kui mälestiseks olemise lõpetamise puhul) hinnata asja mälestise tunnustele vastavust (VVm 2002/286 § 3) ehk seda, kas asjal on ajalooline, arheoloogiline, etnograafiline, linnaehituslik, arhitektuuriline, kunstiline, teaduslik, usundilooline või muu kultuuriväärtus. Mälestiseks olemise lõpetamise taotluse korral tuleb lisaks hinnata seda, kas esineb mõni mälestiseks olemise lõpetamise alus vastavalt VVm § 2002/286 § 5 lõikele
29. Kuivõrd konkreetseid vorminõudeid eksperdihinnangule ega ka näiteks konkreetse eksperdihinnangu koostavate eksperdile kvalifikatsioonile kehtestatud ei ole, on tegemist Muinsuskaitseameti sisemise töökorralduse küsimusega. Kohus leiab, et käesoleval juhul tuleb Muinsuskaitseameti eksperdihinnanguna käsitada Muinsuskaitseameti peadirektori allkirjastatud
30. aprilli 2012 vastuskirja nr 1.1-7/3225 (tl. 9). Nimetatud dokumendis väljendub Muinsuskaitseameti kui pädeva haldusorgani seisukoht küsimuses, kas mälestiseks olemise lõpetamine on vajalik või mitte. Olukorras, kus huvitatud isik on esitanud Muinsuskaitseametile ettepaneku konkreetse mälestise mälestiseks olemise lõpetamiseks, ei anna VVm 2002/286 Muinsuskaitseametile kaalutlusruumi küsimuses, kas selle kohta oma eksperdihinnang anda või mitte. Seda tuleb teha ning käesoleval juhul on seda ka tehtud ning see väljendub kaebajale
31. aprillil 2012 saadetud kirjas. Selles valguses ei saa asjakohaseks pidada ka vastustaja poolt kohtumenetluses esitatud väidet, et kaebaja ei ole esitanud kohtule taotlust kohusrada Muinsuskaitseametit eksperdiarvamuse andmiseks.
32. Eeltoodut silmas pidades taandub vaidlus eeskätt küsimusele, kas Muinsuskaitseamet on oma ekspertarvamuses põhjendatult asunud seisukohale, et Narva-Jõesuus Nurme 33 asuva kinnismälestise mälestiseks olemise lõpetamine ei ole vajalik. Siinkohal on kõigepealt vajalik 5 selgitada kinnismälestise olemust ja hoone kui kinnismälestisega seotud piirangute ja kohustuste ulatumist maatükile, millel mälestiseks tunnistatud hoone asub või asus. MuKS § 3 lg 1 kohaselt on mälestis kinnis- või vallasmälestis vastavalt asjade kinnis- ja vallasasjadeks liigitamisele. Sama paragrahvi
33. lõike
34. punkti kohaselt võib kinnismälestiseks olla ka ajaloolise väärtusega ehitis. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 50 lg 1 kohaselt on kinnisasjaks maapinna piiritletud osa (maatükk). TsÜS § 54 lg 1 kohaselt on ehitised kinnisasja oluliseks osaks. Maatükiga püsivalt ühendatud ehitise näol ei ole seega tegemist õiguslikult eraldiseisva asjaga ning ka muinsuskaitse seisukohast ei saa kinnismälestiseks tunnistatud hoonet vaadata lahus maatükist, millel ta asub. Mälestiseks tunnistatud hoone puhul ei ole kaitstavaks väärtuseks mitte üksnes selle arhitektuuriline lahendus või välisilme, vaid ka selle asumine konkreetses kohas. Seda seisukohta kinnitab näiteks ka MuKS § 291, mis reguleerib kinnismälestise teisaldamist ning millest tulenevalt võib üksnes erandlikul juhul ning eriloaga kinnismälestise teisaldada teise asukohta. Sisuliselt tuleneb viimati viidatud sättest eriregulatsioon, mis võimaldab mälestisega seotud kohustuste ja piirangute kontekstis mälestiseks olevat ehitist ning selle alust maad õiguslikult eristada. Käsitades mälestisena mitte ehitist eraldiseisvana, vaid konkreetse ehitise paiknemist konkreetses kohas, kaitseb MuKS ka seda, et konkreetses kohas asub just konkreetne muinsusväärtusega ehitis ja mitte mõni muu ehitis selle asemel. Sellest tulenevalt on kohtu hinnangul ka igati loogiline ning mõistlik, et kaitsealuse ehitise hävimise korral tuleb esimesena eelistada selle taastamist samas kohas ning mälestiseks olemise lõpetamine tuleb kõne alla eeskätt juhul kui hävinud või kahjustatud ehitise taastamine ei ole võimalik või oleks ebaproportsionaalne, arvestades taastamisega seotud kulusid ning mälestise väärtuslikkust. Kohtu hinnangul ei ole seega iseenesest välistatud ka täielikult hävinud mälestiseks oleva ehitise taastamine endisel kujul. Olukorras, kus kaitsealusest ehitisest on aga säilinud mingisugused mälestiseks olemise seisukohast olulised originaalosad, peaks taastamine olema pigem reegel.
35. Kohus ei pea põhjendatuks kaebaja viiteid MuKS §-le 17 ning VVm 2003/217-le. Nimetatud normid puudutavad rikutud mälestise endise seisundi taastamise kohustust. Käesoleval juhul ei ole kaebajale eeltoodud normide alusel sellist kohustust pandud. Muinsuskaitselised piirangud hävinud kaitsealuse ehitise asemele uue ehitise püstitamisel ei ole samastatavad rikutud mälestise taastamisega MuKS § 17 mõistes, milline kohustus pannakse VVm 2003/217 kohaselt ettekirjutusega.
36. VVm 2002/286 § 5 lõike 1 punktides 1-3 on sätestatud, et asja mälestiseks olemine võidakse lõpetada esiteks, kui asi on hävinud ja tema piisavalt autentsena taastamine pole võimalik; teiseks, kui asi on kaotanud enamiku mälestise tunnustest ja nende tunnuste piisavalt autentne taastamine pole võimalik ning kolmandaks, kui asja tehniline seisund on halb ning seisundi parendamiseks vajalik konstruktsioonide asendamine põhjustab asja autentsuse kadumise. Mälestise hävimine või kahjustada saamine ei ole seega mälestiseks olemise lõpetamise vääramatuks aluseks, vaid pädevatel organitel on sel juhul mälestiseks olemise lõpetamise otsustamisel või asjale mälestise staatuse jätmisel avar kaalutlusruum. Nagu eelpool märgitud, teeb esimese tasandi otsustuse selles küsimuses Muinsuskaitseamet oma eksperdiarvamuses. Leides, et mälestiseks olemise lõpetamine ei ole vajalik, ei küsi Muinsuskaitseamet Muinsuskaitse Nõukogult ettepanekut mälestiseks olemise lõpetamiseks ega asu ette valmistama vastavasisulist kultuuriministri käskkirja. Muinsuskaitseameti keeldumine mälestiseks olemise lõpetamise taotluse edasisest menetlemisest peab olema põhjendatud kaalutlusotsusele esitatavate nõuete kohaselt vastavalt haldusmenetluse seaduse (HMS) §-le
37. 6
38. Kohus leiab, et käesoleval juhul on Muinsuskaitseamet oma
39. aprilli 2012 kirjas nr 1.1-7/3225 seisukohta piisava põhjalikkusega põhjendanud, põhjendused ei ole meelevaldsed ning kaalutlusõigust on teostatud kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestatud on olulisi asjaolusid ning kaalutud põhjendatud huve. Muinsuskaitseameti seisukoht, et kaitsealusest hoonest säilinud veranda osad (dekoorielemendid) on sedavõrd väärtuslikud, et üksnes nende tõttu on muinsuskaitse säilitamine vajalik, on asjakohane. Sisuliselt on Muinsuskaitseamet asunud seisukohale, et Nurme tn 33 kinnistule ehitamisel tuleb sinna ehitada hoone, milles oleks võimalik kasutada säilinud originaalseid detaile. Vaidlust ei ole selles, et tulekahju ja lammutustegevuse tulemusena on mälestiseks tunnistatud ehitisele iseloomulikud veranda originaaldetailid säilinud. Kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et arhitektuurimälestise olulisimaks kriteeriumiks olev autentsuse kriteerium on lakanud olemast. Seda kriteeriumi kannavad endas ka säilinud dekoorielemendid ning nende säilitamiseks ja eksponeerimiseks hoonel elementidena, milleks on nad algupäraselt mõeldud, on mälestise staatuse säilitamine lubatav ja põhjendatud. Mälestiseks tunnistatud hoone tervikuna mittesäilimine ei tingi mälestiseks olemise lõpetamist, kui säilinud on olulisi muinsusväärtust kandvaid elemente, kusjuures need elemendid ei pea olema olulised mitte ehitise funktsionaalse terviklikkuse seisukohast, vaid ehitise kaitse alla võtmise tinginud muinsusväärtuse seisukohast. Käesoleval juhul on Muinsuskaitseamet põhjendanud säilinud dekoorielementide erilisust, haruldust ning muinsusväärtuslikkust.
40. On ilmne, et hoone dekoratiivelementide eksponeerimine hoonest eraldiseisvana ei täida muinsuskaitse eesmärke samavõrd kui nende eksponeerimine hoonel. Seetõttu on mälestiseks tunnistatud hoone osalise säilimise korral muinsuskaitse eesmärkidega kooskõlas see, et hävinud osa taastamisele (nt. hävinud ehitise uuesti ülesehitamisele) seatakse teatud piirangud, mis peavad tagama selle, et säilinud osi eksponeeritaks kohasel moel ja pärast hävinud osa taastamist või uuesti üles ehitamist.
41. Asjaolu, et kahjustatud ehitis on reaalselt lammutatud ning mälestiseks oleva ehitise säilinud osad demonteeritud ja hoiustatud, ei tingi iseenesest mälestiseks olemise lõpetamist. Nagu juba eelpool märgitud, ulatuvad ehitise mälestiseks tunnistamisega seotud piirangud ja kitsendused maatükile, millel ehitis asub ning mälestiseks olemist ei pea lõpetama pelgalt seetõttu, et konkreetse muinsusväärtusega hoone osad on demonteeritud ja maatükilt, kus mälestiseks tunnistatud hoone asus, ära viidud.
42. Nõudes mälestiseks olemise lõpetamist, ei saa kaebaja iseenesest tugineda sellele, et muinsuskaitse eritingimustes on lubatud säilinud veranda detailide demonteerimine. OÜ Apeks Grupp poolt koostatud muinsuskaitse eritingimustega ei määrata ega saagi määrata kindlaks seda, et säilinud dekoorelemendid võiks säilitada kusagil mujal või et muinsuskaitseliselt oleks lubatav Nurme 33 kinnistule mistahes uue hoone ehitamine, kui kahjustada saanud hoonest säilinud väärtuslikud detailid demonteeritakse. Kõnealused muinsuskaitselised eritingimused on antud hoone taastamiseks. Arvestades asjaolu, et hoone sai tulekahjus rängalt kannatada ning ka muinsuskaitse eritingimuste kohaselt on sisuliselt kasutuskõlbmatuks muutunud kõik konstruktsioonid (vundament on kaotanud osaliselt kandevõime, vahelaed ja kandvad seinad hävinud või oluliselt kahjustatud), on usutav, et hoone uuestiehitamine ilma hävinud osa lammutamiseta ning muinsuskaitselisest seisukohast säilitamist vajavate elementide demonteerimiseta oleks ilmselt võimatu või ehitustehniliselt äärmiselt keeruline. 7
43. Käesoleval juhul on ka oluline, et mälestiseks olemise lõpetamisest keeldumisega ei panda kaebajale iseenesest kohustust hävinud ehitist täielikult samasugusena üles ehitada. Küll aga seab mälestise staatust piirangud edasisele ehitustegevusele. Siinkohal nähtub OÜ Apest Grupp poolt koostatud muinsuskaitse eritingimustest, et hoone taastamisel on lubatud hoone mahtu kuni 33% võrra suurendada, samuti ei kohustada eritingimustes taastama hoone konstruktsioone algsel kujul ega seata tingimusi nt. hoone konstruktsiooniliste materjalide osas.
44. Asjakohaseks ei saa pidada siiski vastustaja väidet, et hoone on hävinud kaebaja poolt õigusvastase ehitusloa tulemusena tehtud lammutustööde tagajärjel. Ehitusluba on haldusakt, milles tuleneva õiguse kasutamise eelduseks on selle kehtivus. Vaidlust pole selles, et NarvaJõesuu Linnavalitsuse poolt Nurme 33 hoone lammutamiseks antud ehitusluba kehtis selle täitmise ajal ning arusaadavalt ei ole seda kehtetuks tunnistatud senini. Seega ei saa kaebajale ette heita selle alusel tehtud ehitustegevust (lammutamist). Küll aga ei saa kaebaja asjaolust, et ehitis lammutati ning säilinud muinsusväärtuslikud hoone elemendid demonteeriti ja ära viidi, tuleneda õigust nõuda, et ehitise mälestiseks olemine lõpetataks või vältida mälestiseks olemisest tingitud piiranguid ja kitsendusi hoone tasaülesehitamisel.
45. Ei saa väita, et Muinsuskaitseamet ei oleks otsustamisel kaalunud ka kaebaja huvi, milleks on eeskätt huvi vabaneda tema omandis oleval kinnistul lasuvatest muinsuskaitselistest piirangutest. Muinsuskaitseameti
46. aprilli 2012 kirjas on asutud seisukohale, et muinsuskaitselised vajadused on kaalukamad kui kinnistu omaniku fiskaalsed huvid. Kohus nõustub selle seisukohaga. Lisaks on oluline, et koostatud muinsuskaitse eritingimuste kohaselt on kaebaja hävinud hoone taastamisel märkimisväärselt vabadust ning ainsaks võimaluseks pole sugugi mitte algse hoone taastamine endisel kujul.
47. Halduskohtumenetluse seadustiku (HkMS) § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebaja kahjuks. Kuna vastustaja ei ole taotlenud enda kasuks menetluskulude väljamõistmist, jäävad kummagi poole kulud poole enda kanda. Kristjan Siigur kohtunik 8