) § 455 lg-le 1, § 367 lg-tele 1 ja 4, § 115 lg-le 1. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnista. Liisitud köögiseadmed toimetati Bestmarki Suurköökide AS poolt Jaama 15 asuvasse hoonesse (tl 77). Hageja esindaja Kadri Koppel, olles teadlik köögiseadmete asukohast ning sõlmitud rendilepingust, saatis 14.07.2008 ruumide rendileandjale IBG Ehitus OÜ vastavasisulise teatise selle kohta, et seadmed kuuluvad hagejale ning et nimetatud vara osas on välistatud
§-s 305 sätestatud üürileandja pandiõiguse kohaldamine (tl 78-79). Paari kuu pärast tekkis kostjal konflikt ruumide rendileandjaga, kes ei lubanud kostjat enam üüritud ruumidesse, kuhu jäid ka liisitud seadmed. Mingi aja möödudes selgus, et kõnealused Jaama 15 ruumid on antud rendile juba teisele rentnikule, kellel on tekkinud võlgnevus rendileandja ees ja et IBG Ehitus OÜ on 03.02.2010 rakendanud pandiõigust viimase üürniku asjade suhtes, kusjuures pandi esemeks olid hagejale kuuluvad seadmed. Vaatamata kostja pöördumisele IBG Ehitus OÜ poole on viimane keeldunud liisitud köögiseadmed kostjale välja andmast. Ka on kostja pöördunud abi saamiseks köögiseadmete tagasisaamise võimatusega seonduvalt hageja poole, kuid tulemusteta. Kostja on pöördunud veel politseisse kriminaalasja algatamise avaldusega, kuid ka politsei pole saanud kostjat aidata. Eeltoodud asjaolude põhjal leiab kostja, et tema tegevus on olnud kooskõlas Lepingu üldtingimuste p-dega 3.4; 3.4.1 ja 3.4.2, informeerides liisinguandjat liisingueseme kaotsiminekust ning on olnud lootuses, et olukorra lahendab hageja. Ei saa väita, et kostja poleks teinud kõike endastolenevat Vara tagasisaamiseks, kuna ka hagejal ei õnnestunud OÜ Reeborn kaudu ega muul moel Vara tagasi saada. Vara tagastamise teenuse pakkuja lõpetas vara otsingu 01.12.2011, seega on vara kaotsimineku ja vara tagastamise teenuse pakkuja ehk hageja tegevuse vaheline ajaline periood ligikaudu 2 aastat. Kostja osundab asjaõigusseaduse (AÕS) §-le 48, mille järgi on valduse kaitse nõudeks aega üks aasta ning mis on käesolevaks ajaks möödnud, seega puudub kostjal võimalus midagi ette võtta. Kostja vastuväidete kohaselt nähtub hageja teatisest lepingu ülesütlemise kohta, et juhul, kui kostja ise vara ei tagasta, kasutab hageja vara tagastus- ja transporditeenust ning teenuse osutamisega kaasnevad kulud tuleb kostjal hüvitada. Samasugune informatsioon sisaldub hageja 03.03.2011.a. nõudes kostjale (tl 60). Ka sisaldub 25.05.2010.a. kirjas kostjale informatsioon selle kohta, et vara kuulub pärast tagastamist hageja poolt võõrandamisele ning kui vara võõrandamisest saadav summa ei kata hagejale tasumisele kuuluvaid summasid, tuleb puuduolev summa kostjal tasuda. Nimetatud informatsioon on kooskõlas Lepingu üldtingimuste p-ga 7.4.1 selle kohta, et kui liisingueseme võõrandamisest saadav summa ei kata kõiki liisinguvõtja poolt liisinguandjale tasumisele kuuluvadi summasid, on liisinguvõtja 2 kohustatud tasuma liisinguandjale puudu jääva summa. Tulenevalt Lepingu üldtingimustest kostjal enne Vara võõrandamist hageja ees mingit kohustust ei saagi olla, sest Vara omand on hagejal endiselt säilinud. Ka on kostja juhtinud tähelepanu sellele, et tal on tasumata liisingmakseid vaid ca 2000 eurot ehk Vara maksumus on kostjal peaaegu tasutud ning kostja on seisukohal, et hageja saaks esitada hagi vaid siis, kui Vara võõrandamisest saadud rahasummast ei jätkuks kõigi kulutuste hüvitamiseks. Mis puudutab aga Vara valdust, siis Lepingu üldtingimuste p 7.5 järgi peab liisinguvõtja lepingu ülesütlemisel viivitamatult üle andma liisinguandjale Vara valduse ja juhul, kui ta seda ei tee, on Lepingu p 7.5.1 järgi selline õigus liisingueseme valduse ülevõtmisel liisinguandjal ehk hagejal. Kostja kohustus on hüvitada vaid tekkinud kulutused. Eeltoodust lähtudes ja kuna hageja on Vara omanik ning on teadlik Vara asukohast, on tal kui omanikul piiramatu võim oma Varaga teha, mida tahab ning hagi tuleb jätta rahuldamata. Kohtu põhjendused Vaidlust ei ole selles, et poolte vahel on sõlmitud liisinguleping nr 01103469L. Samuti ei vaidle kostja vastu sellele, et rikkus Lepingust tulenevat igakuist osamakse tasumise kohustust, mistõttu tekkis hagejal õiguslik alus Lepingu üldtingimuste p 7.1.3 kohaselt lepingu ennetähtaegseks ülesütlemiseks. Kostja on küll toonud Lepingu nõuetekohaselt täitmata jätmise põhjuseks asjaolu, et kolmas isik ei võimaldanud kostjal liisingueset kasutada, kuid seadusest ega Lepingust ei tulene, et liisingumakseid võiks sellisel põhjusel mitte maksta. Hageja ei saa kanda vastutust selle eest, et kostjal tekkisid konfliktid rendileandjaga. Liisingulepingu üldtingimuste p 3.6 sätestab, et liisingueseme kasutamise piiratud võimalus või mittevõimalikkus, mis on seotud liisingueseme kahjustumise, tehnilise või majandusliku kõlbmatuse või liisingueseme suhtes algatatud kriminaal- või kohtumenetlusega, ei vabasta liisinguvõtjat osamaksete ja intresside tasumise kohustusest. Kohatu on kostja viide
lg-le 3, mis sätestab võlgniku vastutuse välistamise juhul, kui rikkumise põhustas võlausaldaja enda tegu või temast tulenev asjaolu või sündmus, mille toimumise riisikot ta kannab. Kostja ei ole esitanud ühtegi tõendit hagejapoolse väidetava lepingurikkumise kohta. Asjaolu, et hagejal ei õnnestunud ka oma koostööprtnerit kaasates vara valdust taastada, ei tähenda, et hageja minetaks õiguse kasutada lepingu rikkumisega kaasnevaid õiguskaitsevahendeid. Kostja ei vaidle hageja poolt nõutud võlgnevuse ja viivise suuruse üle ning vaidlus puudub selles, et poolte vahel sõlmiti sisult kapitalirendi tüüpi liisinguleping, mille p 14.1 järgi pidi liisingueseme omandiõigus minema üle kostjale liisingulepingus toodud tingimuste kohasel täitmisel ja liisingu osamaksete ja intressi täielikul tasumisel. Seega on usutav hageja väide, et ta ei olnud huvitatud liisinguseme omandamisest, vaid arvestas lepingut sõlmides, et selle nõuetekohasel täitmisel saab kostja liisinguvara omanikuks. Vastavalt poolte vahel sõlmitud liisingulepingu p-le 8.1 on toimunud liisingueseme üleandmine-vastuvõtmine (tl 43), seega on kostjale läinud üle liisingueseme valdus. Õige on kohtu arvates hageja viide sellele, et liisingueseme sattumisel valdaja käest kolmandate isikute kätte tulnuks kostjal kasutada asjaõigusseadusest tulenevaid õiguskaitsevahendeid, kuid kostja on kohtuistungil kinnitanud, et ta nõuet valduse rikkuja vastu, v.a. pöördumine politsei poole, esitanud ei ole. Selgusetuks jääb, millisele õiguslikule alusele tugineb kostja väide, et hageja oleks pidanud tema asemel asuma asja omanikuna valdust taastama. Nimelt Lepingu üldtingimuste p 7.5 alusel kohustus kostja Lepingu ülesütlemisel liisinguvõtjale viivitamatult liisingueseme valduse üle andma vastavalt liisinguandja poolt kehtestatud tähtajal ja korras. Vastavat kohustust on hageja kostjale ka selgitanud ning andnud suunised kuhu ja millal tuleb Vara tagastada (tl 56-58; 60). Kooskõlas Lepingu üldtingimuste p-s 7.5.1 sätestatule on hageja selgitanud kostjale eelpoolnimetatud teatises lepingu ülesütlemise korda ja tagajärgi juhuks, kui liisinguvõtja ei täida üldtingimuste p-s 7.5 sätestatud liisingueseme üleandmise kohustust. Kuivõrd kostja ettenähtud ajaks liisingueseme valdust üle hagejale ei andnud, pöördus hageja tagastus- ja transporditeenust osutava ettevõtte poole. Samas pooltevahelisest Lepingust ei tulene, et kostja vabaneks kohustusest valdus üle anda. Üldtingimuste p-s 7.5.1 on sätestatud üksnes kord juhuks, kui liisinguandja on kandnud 3 liisingueseme valduse üleandmisega täiendavaid kulutusi. Hageja on kinnitanud, et tal puuduvad andmed Vara asukoha, seisundi ja selle komplektsuse kohta ning ta on nüüdseks kaotanud huvi Vara tagastamiseks. Ka kostja on kinnitanud, et ilmselt on osa Vara müüdud ning puuduvad täpsed andmed, kus vara asub.
lg 2 kohaselt võib kohustuse täitmise asemel nõuda kahju hüvitamist pärast käesoleva seaduse §-s 114 sätestatud tähtaja möödumist. Kui kohustus seisneb teatud eseme tagastamises, võib kohustuse täitmise asemel kahju hüvitamist nõuda üksnes juhul, kui võlausaldaja on viivituse tõttu kaotanud huvi eseme tagastamise vastu. Antud juhul on kostja kinnitanud, et kuigi ta püüdis enne hagiavalduse esitamist vara tagasi saada, nüüd tal huvi Vara tagastamise vastu puudub.
lg 1 sätestab, et liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Sama paragrahvi lg 4 sätestab, et liisinguvõtja peab hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tingitud lisakulud, välja arvatud, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Kuna kostja rikkus Lepingust tulenevaid kohustusi tasuda hagejale liisingumakseid ning tagastada Lepingu lõppemisel liisinguese, on hagejal tekkinud kahju varade jääkmaksumuse ulatuses.
lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitamisele. Vastavalt
§-le 100 on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittenõuetekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine.
lg 1 p 1, 4 ja 6 kohaselt, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist, lepingu üles öelda ning täitmisega viivitamisel nõuda viivist. Kuna kostja rikkus lepingulist raha maksmise kohustust, oli hageja õigustatud nõudma kohustuse täitmist kohtu kaudu.
lg 1 mõtte kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni ja seda nii seaduses kui lepingus kokkulepitud määras. Asjaolu, et kostja ei täitnud lepingust tulenevat omapoolset raha maksmise kohustust tähtaegselt annab tunnistust, et kostja viivitas nimetatud kohustuse täitmisega. Seega on hagejal õigus nõuda viivist Lepingu p-s 5.1 sätestatud määras. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni alates hagi esitamise kuupäevast. Kuna hageja nõuet menetleti algselt maksekäsu kiirmenetluses, tuleb TsMS § 486 lg 4 järgi lugeda hagi hagimenetluse tähenduses esitatuks alates maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisest, s.o. alates 27.01.2012. Menetluskulud TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool kelle kahjuks otsus tehti, s.t. kostja. TsMS § 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kuluda jaotuse kohta lahendi jõustumisest. Ingrid Niinemägi Kohtunik 4
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.