Obsah (6)

§ 14§ 11§ 61§ 72§ 64§ 26

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukooseis Kohtunik Tiina Pappel Otsuse tegemise aeg ja koht 6. juuli 2012. a, Tallinnas Haldusasja number 3-12-672 Haldusasi M. S. kaebus

) §-st 26 tulenevat välisriigi maksukohustuslase maksusaladuse hoidmise kohustust.

1. Vastustajal puudus vajadus andmete väljanõudmiseks Eesti Vabariigis ja Soome Vabariigis asuvatelt pangaasutustelt, kuna kaebaja rahaliste vahendite olemasolu ja seega ka see, kas kaebajal oli piisavalt rahalisi vahendeid, et Ü. K’ le laenu anda, saanuks kontrollida ka muul viisil. Ü. K’le tehtud maksuotsusest ilmneb, et kaebaja ei ole kätte saanud vastustaja poolt väidetavalt saadetud korraldusi. Vastustaja ei oleks tohtinud pöörduda koheselt pankade poole, vaid oleks pidanud esmalt selgitusi küsima Ü. K’ lt ning tegema talle uute tõendite ja asjaolude ilmnemisel uue kontrollakti ja andma tähtaja eriarvamuse esitamiseks.
2. Ü. K’ l oleks olnud võimalik võtta ühendust kaebajaga ning kaebaja saanuks siis ise selgitada enda arvelduskontodel toimunud tehinguid ning ka seda, kuidas ning millisel viisil ta Ü. K’le laenu andis. Vastustajal oli võimalus sellisel viisil vältida kaebaja pangasaladusega kaitstud andmete 2 avaldamist Ü. K. maksuotsuses. Vastupidise vastustaja tegevuse tõttu tekkis olukord, kus Ü. K. on sunnitud asuma enda kaebuse arutamisel analüüsima kaebaja pangatehinguid, kuigi ta nende kohta midagi ei tea. Ka ei saa kohus selles osas oma seisukohta kujundada, kuna kaebajat ei olnud menetlusse kolmanda isikuna kaasatud.
3. Vastustaja pidanuks lähtuma üksnes pankadele ja Soome Maksuadministratsioonile väljastatud päringutes märgitud eesmärgist, st et selgitada välja, kas kaebajal oli võimalik anda Ü. K’le laenu. Kui oletada, et vastustajal oli õigustatud huvi kaebaja arvelduskontode väljatrükkide nõudmiseks pankadest, siis ei tohtinuks vastustaja aga meelevaldselt teha järeldusi kaebaja rahaliste vahendite liikumise kohta ega analüüsida neid liikumisi ülima täpsusega Ü. K. suhtes tehtud maksuotsuses. Kaebajal oli piisavalt rahalisi vahendeid, et anda laenu kellele tahes, kuid vastustaja tegi sellest maksuotsuses ebaõiged järeldused.
4. Ü. K’l puudus mistahes õigustatud huvi kaebaja arvelduskontodel toimunud tehingutega tutvumiseks, kuivõrd ükski tehingutest ei ole mingil viisil ja otseselt seostatav Ü. K’ga või tema maksustamisega. Maksuhaldur ei põhjendanud, miks tema arvates on korteri ostu-müügitehing
5. aastal ja sellest saadud summa seotud Ü. K. maksustamisega. Maksuhaldur ei oleks tohtinud avaldada maksuotsuses Ü. K’ le selle tehinguga seotud üksikasju. Samuti ei ole vastustaja põhjendanud, miks tema arvates oli Ü. K’l õigustatud huvi teada saada, millised rahalised tehingud on toimunud kaebaja ja tema täisealiste tütarde vahel ning millist tähtsust omavad need tehingud Ü. K. maksustamise seisukohast vaadatuna. Ka kaebaja töötasust teadasaamiseks puudus Ü. K’ l mistahes õigustatud huvi. Vastustaja oletused selle kohta, mida kaebaja sularahaga tegi, on lubamatud.
6. Maksuotsuses ja selle lisades kajastuvad üksikasjaliselt kaebaja arveldusarvete väljavõtetelt nähtuvad andmed (kuupäevad, tehingu sisu, kellaajad, summad, tehingu teine pool), mis on pangasaladuseks KAS § 88 mõistes. Samas ei nähtu maksuotsusest ja selle lisadest mingil viisil, et tegemist oleks Ü. K. kohta kogutud andmetega, millele juurdepääs tuleks Ü. K’ le

§ 14lg 3 alusel tagada.

Vastustaja sekkus õigusliku aluseta kaebaja ja teiste isikute eraellu, riivates sellega oluliselt kaebaja PS §-st 26 tulenevat põhiõigust eraelu kaitsele, mistõttu kaebajal on õigus pöörduda kohtusse kahju hüvitamise nõudega. Ka on kaebaja esitanud kaebuse eesmärgiga välistada seda, et vastustaja kasutaks edaspidi kaebaja andmeid õigusvastaselt muudel eesmärkidel. Kuna vastustaja ei ole kaebaja suhtes maksukontrolli läbi viinud, ei ole ka jõustunud haldusakti, millega maksuhaldur oleks tuvastanud, et kaebaja on esitanud valeandmeid kaebajal sularaha puudumise kohta laenuks antud summa ulatuses. VASTUSTAJA VASTUVÄITED

1. Kaebaja pangakontode andmete analüüsimine ja kajastamine Ü. K’ le adresseeritud PMTK 13.02.2012 maksuotsuses nr 12-2.3/4406-26 on õiguspärane ning tulenes Ü. K. väidetest M. S’ lt laenu saamise kohta ning M. S. poolsest kinnitusest, et ta on Ü. K’ le laenu andnud, samuti esitatud laenulepingutest. Vastustaja tegi kaebajale Ü. K. maksumenetluses 09.06.2009 korralduse teabe saamiseks, millele antud vastuses kinnitas kaebaja laenu andmist Ü. K’ le. Nimetatud vastuses väitis M. S, et laenuks antud raha pärines tema korteri müügist saadud rahast ja palkadest. Põhjusel, et M. S. väitis laenu pärinevat muuhulgas ka tema korteri müügist saadud rahast, selgitas vastustaja välja kaebaja korteri müügi aja (
2. a). Võrrelnud teisi Ü. K. maksumenetluses kogutud tõendeid M. S. laenu andmist kinnitavate tõenditega, jõudis vastustaja järeldusele, et Ü. K’ le laenu andmine M. S. poolt ei saa olla tõene väide. 3
3. Kuivõrd Ü. K. oma eriarvamuses pidas vastustaja järeldust laenu mittesaamise kohta pahatahtlikuks ja moonutatult kajastatud informatsiooniks, kogus vastustaja täiendavaid tõendeid M. S. pangakontode kohta, et teha kindlaks tema sissetulekute ja väljaminekute suurus ning uurida pangakontodel kajastuvate andmete analüüsi teel, kas M. S. sai Ü. K’ le väidetud summades laenu anda. Seoses väitega, et laenu on antud ka kaebaja
4. a korterimüügist saadud raha arvelt, tuli vastustajal uurida mitte ainult
5. a kaebaja pangakontodel kajastuvaid andmeid, vaid ka varasemaid, aastatest 2006 ja 2007 pärinevaid sissetulekuid ja väljaminekuid. Seejuures kasutas vastustaja Ü. K. väidete ümberlükkamiseks tõenditena kõiki pangakontodel kajastuvaid andmeid, mitte vaid üksikuid andmevälju.
6. Kaebaja eraelu puutumatuse riived olid tingitud tema enda ütlustest, milles ta väitis end Ü. K’le laenu andnud olevat. Esitades teadlikult maksuhaldurile ebaõigeid väiteid, pidi kaebaja arvestama ka tema väidete üksikasjaliku kontrolli võimalusega, sealhulgas pangaandemete kontrollimisega. Kuna kaebaja pangakontodel kajastatut kasutati Ü. K. esitatud tõendite ebaõigsuse tõendamiseks, siis pidi vastustaja kajastama neid ka üksikasjalikult maksuotsuses. Isik ei saa eeldada, et tema poolt maksuhaldurile esitatud ebaõigeid andmeid ei kontrollita. Sellise eelduse välistab maksuhaldurile

§ 11sätestatud uurimispõhimõte.

Juhul, kui kaebaja väited laenu andmise kohta oleksid pangakontode analüüsimise tulemusena tõeseks osutunud, ei oleks vastustajal olnud põhjust pangakontode andmeid Ü. K. maksuotsuses üksikasjalikult ja tervikuna kajastada. 15. Kuigi kaebaja on väitnud, et kaebajal laenu andmiseks vajalike rahaliste vahendite olemasolu oleks vastustaja saanud kontrollida ka muul viisil, ei ole kaebuses selgitatud, milline see “muu viis” oleks pidanud olema. Vastustaja nõudis kaebaja pangakontode andmed välja alles siis, kui Ü. K. eriarvamuses leidis, et kontrollaktis toodud põhjendused ettevõtlustulu varjamisest väidetava laenusuhtega ei ole piisavad.

§-dest 60, 61 ja 63 tuleneb, et maksuhaldur nõuab maksukohustuslaselt vaid sellist informatsiooni, mille olemasolu maksukohustuslasel võib eeldada. Teise isiku (sh laenuandja, olenemata ka sugulussuhetest) rahaliste vahendite piisavuse kohta tõendite küsimine Ü. K’ lt ei oleks olnud tulemuslik, sest saadavad tõendid ei pruugi olla ammendavad.

1. Praegusel juhul on kaebaja õigust eraelu puutumatusele riivatud maksukorralduse seaduses sätestatud korras avaliku korra kaitseks. Riive intensiivsuse on tinginud kaebaja ise, esitades vastustajale ebaõigeid väiteid ja allkirjastades laenulepinguid, mis ei kajasta tõeseid andmeid. Vastustaja on kasutanud talle teatavaks saanud kaebaja maksu- ja pangasaladust maksukorralduse seaduses ja krediidiasutuste seaduses ettenähtud korras oma seaduses ettenähtud ülesannete täitmiseks. Kaebaja väide, et maksuhaldur pidanuks Ü. K’ le tegema uue kontrolli kaebaja pangakontode analüüsi tõttu, ei oma käesolevas asjas tähtsust, sest see puudutab Ü. K. õigusi ja kohustusi ega oma puutumust kaebaja õigustega. Samuti ei oma käesolevas kohtuvaidluses tähendust Ü. K. maksuotsuses tehtud vastustaja järeldused ja Ü. K’ le maksu määramise muud asjaolud.
2. Vaidlustatud toimingute ajal, 21.
3. ja 22.02.2012 kehtis Ü. K. poolt Eve Blumanile väljastatud volikiri. Seega oli tal õigus tutvuda kõigi tema esindatavale tehtud maksuotsuse koostamise aluseks olnud tõenditega, samuti õigus saada neist koopiaid ja väljavõtteid. Kuna kaebaja pangakontode andmeid kasutas maksuhaldur maksuotsuse motiveerimiseks tervikuna, ei olnud põhjendatud ka pangakontode andmete väljastamata jätmine või väljastamine vaid osaliselt. Kaebaja pangakontode väljastamata jätmine või vaid osaliselt väljastamine oleks tähendanud Ü. K. PS § 15 tuleneva kaebeõiguse rikkumist ning

§ 14lg-st 3 tuleneva õiguse, tutvuda maksuhalduri poolt Ü.

K. kohta kogutud andmetega ning teha neist koopiaid ja väljavõtteid, rikkumist. Vastustaja taotleb jätta kaebus rahuldamata. 4 KOHTU PÕHJENDUSED

1. Kohus analüüsib kõigepealt kaebaja väiteid, mis puudutavad maksuhalduri õigusi Ü. K. maksumenetluses kaebajalt ning krediidiasutustelt kaebaja pangakontode andmete kogumisel (I); tuvastab seejärel, kas kaebajat puudutavate andmete kajastamine Ü. K’ le 13.02.2012 adresseeritud maksuotsuses ja maksuotsuse lisades ning kaebaja pangakonto andmete avaldamine Ü. K. esindajale 21.02.2012 ja 22.02.2012 toimingutega oli õigusvastane (II) ning lahendab viimaks menetluskulude küsimuse (III). I
2. Maksukorralduse seaduse (

) § 61 lg 1 sätestab, et maksuhalduril on õigus nõuda kolmandatelt isikutelt, sealhulgas krediidiasutustelt, teavet maksumenetluses tähendust omavate asjaolude kindlakstegemiseks. Eelnimetatud isikud on kohustatud andmeid esitama, välja arvatud juhul, kui neil on seaduse alusel õigus tõendite ja andmete esitamisest keelduda. Vajaduse korral võib maksuhaldur kohustada kolmandat isikut teabe andmiseks ilmuma maksuhalduri poolt määratud ajal maksuhalduri ametiruumidesse.

§ 61

lg 2 sätestab, et enne kolmandalt isikult teabe nõudmist tuleb teabe saamiseks pöörduda maksukohustuslase poole, välja arvatud juhul, kui maksuhalduril puuduvad andmed maksukohustuslase elu- või asukoha kohta, maksukohustuslane ei ole maksuhaldurile teadaoleval aadressil kättesaadav või takistab maksumenetluses tähendust omavate asjaolude väljaselgitamist ning

§ 72lõike 5 punktis 6 sätestatud juhul.

Riigikohus on eeltoodud sätteid tõlgendades leidnud, et teabe seos läbiviidava maksumenetlusega on sobiv kriteerium kolmandalt isikult nõutava teabe sisuliseks piiritlemiseks (Riigikohtu halduskolleegiumi

1. juuni 2011 otsus asjas nr. 3-3-1-25-11, p 9).
2. Eeltooduga seoses märgib kohus, et Ü. K’ le koostatud maksuotsuse asjaolud ei jäta kahtlust selles, et kaebaja pangakontodel kajastuvad andmed omasid tähendust Ü. K. maksukohustuse kindlakstegemisel olukorras, kus vaidluse all oli Ü. K. maksustatav tulu ning kaebajalt väidetava laenu saamine. Ü. K’ le koostatud kontrollaktis maksuhaldur kaebaja pangakontode liikumisi ei analüüsinud. Maksuhaldur asus muude kogutud tõendite alusel seisukohale, et ei ole usutav, et Ü. K. teeb aastast aastasse kulutusi ainult laenude arvelt ning et sedavõrd väikese tuluga on üldse võimalik laene tagasi maksta (kontrollakti lk. 10). Alles Ü. K’ le koostatud maksuotsuses asus maksuhaldur täpsemalt analüüsima kaebaja pangakontode väljavõtteid, selgitades: „Tulenevalt eriarvamuses väidetud seisukohtadest ja kontrollimaks Ü. K. 2008 deklareerimata maksukohustust, otsustas maksuhaldur veelkord üle kontrollida esitatud laenulepingute tõepärasust, sh seda, kas M. S’l olid piisavad rahalised vahendid, et ülalnimetatud kuupäevadel ja summades Ü. K’e sularahas laenu anda“ (maksuotsuse lk. 11-12).
3. Alusetu on kaebaja väide, nagu saanuks maksuhaldur kontrollida kaebajal Ü. K’ le laenamiseks piisavate rahaliste vahendite olemasolu ka muul viisil kui pangakonto väljavõtteid analüüsides. Kaebaja ei ole põhjendanud, milliseid tõendeid saab isiku sissetulekute piisavuse kontekstis pangakonto väljavõtetest veel objektiivsemaks pidada. Nii on Tallinna Ringkonnakohus leidnud: „Pangakonto väljavõte on füüsilise isiku puhul kõige objektiivsemaks tõendiks, kust on võimalik isiku rahaliste vahendite allika kohta informatsiooni saada. Asjaolu, et sealt midagi ei nähtu, ei saa maksuhaldur tuvastada ilma konto väljavõtetega tutvumata“ (Tallinna Ringkonnakohtu
4. mai
5. a otsus asjas nr. 3-07-1632). Kontrollaktist ilmneb, et Ü. K. ’i ning kaebaja selgitused laenu andmise kohta, samuti laenulepingud olid juba maksuhalduril olemas. Arvestada tuleb ka seda, et maksude tasumise õigsuse kontrollimisega seotud toimingute sooritamise vajaduse, toimingute liigi ja ulatuse otsustab maksuhaldur kaalutlusõiguse alusel (

§ 11

lg 2), arvestades ka toimingu eeldatavat tähtsust ning läbiviimise mõju maksumenetluse kiirusele ja 5 efektiivsusele (Tallinna Ringkonnakohtu

1. aprilli
2. a otsus haldusasjas nr. 3-06-2420, p 9). Pangakonto väljavõtted annavad reeglina kõige ülevaatlikuma pildi isiku sissetulekute suurusest ning nende abil on võimalik teha järeldusi ka selle kohta, kas isik kasutab pangakontoga paralleelselt suurtes summades sularaha või mitte. Olukorras, kus maksuhaldur oli talle esitatud tõendite põhjal Ü. K. ning kaebaja seletused laenusuhte kohta ebaveenvateks lugenud ning Ü. K. vaidles eriarvamuses maksuhalduri järeldustele vastu, oli maksuhalduril uurimispõhimõttest tulenevalt õigus ning ka kohustus koguda laenusuhte kindlakstegemiseks täiendavaid tõendeid.
3. Maksuotsusest nähtub, et maksuhaldur saatis kaebajale 26.10.2011 korralduse kohustusega esitada pangakonto väljavõtted rahaliste vahendite liikumise kohta alates korteri müügist laekunud summadest kuni 31.12.2008 ja palgaandmete laekumise kohta alates 01.12.2007 kuni 31.12.
4. Kaebaja korraldust ei täitnud. 10.11.2011 saatis maksuhaldur kaebajale teadaolevale e-maili aadressile päringu korralduse täitmise kohta, millele kaebaja vastas, et ta ei olnud maksuhalduri korraldusest teadlik ning arvas, et tegemist oli arusaamatusega. Maksuhaldur võttis kaebajaga uuesti ühendust 11.11.2011 ja 14.11.2011, et selgitada korralduses toodud asjaolusid, kuid kaebaja emaili aadress ei olnud enam kasutusel (maksuotsuse lk. 12). Maksuotsusest ilmneb, et alles seejärel koostas maksuhaldur Eestis asuvatele pankadele korraldused kaebaja arvelduskontode omamise kohta. Kaebaja väide, et maksuhaldur oleks pidanud kaebaja pangakonto väljavõtteid eelnevalt ka Ü. K’lt nõudma on formaalselt

§ 61lõikes 2 tooduga kooskõlas.

Riigikohus on märkinud, et

§ 61

lg 2 eesmärgiga on kooskõlas anda asjaolude esmase selgitamise võimalus ka sellistel juhtudel maksukohustuslasele, kus kolmandal isikul võib olla maksukohustuslase maksustamist puudutav teave, mille olemasolu maksukohustuslasel endal ei saa eeldada (Riigikohtu halduskolleegiumi

1. juuni 2011 otsus asjas nr. 3-3-1-25-11, p 10).
2. Samas ei oma kaebaja eeltoodud väide puutumust kaebuse esemega. Käesolevas haldusasjas on kaebaja vaidlustanud maksuhalduri toimingud seoses kaebaja pangakontode andmete avaldamisega Ü. K.’le ja viimase esindajale. Ühtlasi on kaebaja seisukohal, et pangakontode väljavõtete näol on tegemist konfidentsiaalsete andmetega, mis ei pidanud olema Ü. K’le kättesaadavad. Seega võib kaebusest järeldada, et kaebaja pangakontode väljavõtted Ü.K.i valduses ei olnud ning kaebaja ei oleks neid Ü.K.ile ka maksuhaldurile edasiandmiseks loovutanud. Ka ei ole vaidlust selles, et kaebaja ise vabatahtlikult maksuhaldurile oma pangakonto väljavõtteid ei esitanud, vaid vältis maksuhalduri katseid endaga kontakti luua. Eeltoodut arvesse võttes ei riku asjaolu, et maksuhaldur kaebaja arvelduskontode väljavõtete saamise eesmärgil esmalt Ü.K.i poole ei pöördunud, kaebaja õigusi.
3. Kohus ei saa nõustuda kaebajaga ka selles, nagu oleks maksuhaldur kaebaja pangakonto väljavõtetest nähtuvate andmete analüüsimisel Ü.K.i maksumenetluses pidanud kaasama kaebaja menetlusse kolmanda isikuna või nagu eeldanuks maksuhalduri maksuotsuses esitatud järeldused poolte laenusuhte kohta kaebaja suhtes maksukontrolli läbiviimist. Riigikohtu
4. märtsi 2011 otsuses asjas nr. 3-3-1-98-10 selgitatakse: „Mõiste „kolmas isik“ kasutamine

§-s 61 on eksitav. Isik, kellelt teavet nõutakse, ei pruugi sellise nõude aluseks olevas maksumenetluses olla kolmas isik, vaid on üldjuhul menetlusväline isik. Ka teabe nõudmise menetluses või seoses vastava korraldusega poleks selline isik kolmas isik, vaid haldusakti adressaat. Isikut, kellelt maksuhaldur

§ 61alusel teavet nõuab, tuleb käsitada vastava korralduse adressaadina“ (p 12).

Ühtlasi ei ilmne, et Ü.K.ile koostatud maksuotsus mõjutaks kaebaja maksukohustust. Lisaks viitab kohus Riigikohtu 2. juuni 2011 otsusele asjas nr. 3-3-1-25-11, milles kolleegium leidis, et pöördumine kolmanda isiku poole selle asemel, et algatada tema või maksukohustuslase tehingupartneri suhtes maksumenetlus või süüteomenetlus, ei kahjusta kolmanda isiku õigusi. Maksumenetlus ja süüteomenetlus on isiku jaoks koormavamad menetlused kui temalt teabe nõudmine. Samas saab kolmas isik tugineda samadele teabe andmisest keeldumise alustele, mis kehtivad 6 maksukohustuslase puhul (

§ 64

). Seega ei pidanud maksuhaldur kaasama kaebajat Ü.K.i maksumenetlusse kolmanda isikuna ning kaebajalt maksukontrolli läbiviimise asemel teabe küsimine ei saa rikkuda kaebaja õigusi. Küsimus sellest, milliseid järeldusi maksuhaldur kaebajalt küsitud ning krediidiasutustelt väljanõutud andmete põhjal tegi, ei oma käesoleva vaidluse kontekstis mingit tähtsust. II 25. Kaebaja väitel on vastustaja kaebaja pangakontode analüüsi esitamisel Ü.K.ile 13.02.2012 adresseeritud maksuotsuses ja selle lisades, samuti kaebaja pangakontode andmete tutvustamisel Ü.K.i esindajale rikkunud krediidiasutuste seaduse § 88 lõikes 7 sätestatud pangasaladuse hoidmise kohustust,

paragrahvi 26 ning EMÜ direktiivi nr. 77/

2. Kõigepealt märgib kohus, et Nõukogu direktiiv
3. detsembrist 1977 liikmesriikide pädevate asutuste vastastikuse abi kohta otsese maksustamise valdkonnas, ei reguleeri sedavõrd täpselt ja tingimusteta kaebaja õigusi, et pidada seda kaebaja ning maksuhalduri suhetes otsekohaldatavaks. Direktiivi artikli 7 p 1 kohaselt hoitakse igasugust direktiivi alusel liikmesriigile esitatud teavet selles riigis salajas samamoodi, kui tema siseriiklike õigusnormide alusel saadud teavet. Seega tuleb kaebaja pangasaladuse kaitsel lähtuda siseriiklikest õigusnormidest. Krediidiasutuste seaduse § 88 lg 7 sätestab: „Isikud, kellele on avaldatud pangasaladust, võivad seda kasutada ainult järelepärimises nimetatud eesmärgil ja neile laieneb pangasaladuse tähtajatu hoidmise kohustus ja vastutus, kui seadusest ei tulene teisiti.“

§ 26

lg 1 kohaselt on maksuhaldur, tema ametnikud ja teised teenistujad kohustatud hoidma saladuses maksukohustuslast puudutavat teavet, sealhulgas kõiki andmekandjaid (otsused, aktid, teated ja muud dokumendid) maksukohustuslase kohta, teavet andmekandjate olemasolu kohta, äri- ja pangasaladust, mida nad teavad seoses maksude tasumise õigsuse kontrollimise, maksu määramise, maksuvõla sissenõudmise, maksuõigusrikkumise asja menetlemise või muude teenistuskohustuste täitmisega (edaspidi maksusaladus). Maksusaladuse hoidmise kohustus ei lõpe teenistussuhte lõppemisega.

§ 26

lg 2 järgi on maksusaladust lubatud avaldada ainult maksukohustuslase kirjalikul nõusolekul või

§-des 27-30 nimetatud juhtudel. Kohus nõustub kaebajaga selles, et

§ 26

lõike 1 ning KAS § 88 lõike 7 alusel laieneb maksuhaldurile ka maksumenetluse käigus saadud pangasaladuse hoidmise kohustus. Kuigi

§ 26

lõikes 1 räägitakse ainult maksukohustuslase, mitte kolmanda isiku maksusaladuse kaitsest, tuleb eeldada, et vastav kaitse kehtib ka kolmandalt isikult küsitud pangasaladust puudutavatele andmetele, mis on kogutud maksukohustuslase konkreetse kontrolli raames. Ka nõustub kohus kaebajaga selles, et kaebaja pangakontode väljavõtteid tuleb pidada pangasaladuseks. 27.

§ 14

lg 3 kohaselt on maksukohustuslasel õigus tutvuda maksuhalduri poolt maksukohustuslase kohta kogutud andmetega ning teha neist koopiaid või väljavõtteid. Kohus on seisukohal, et

§ 14lõiget 3 ei saa tõlgendada kitsendavalt.

Maksukohustuslasel on õigus tutvuda kõigi enda kontrolli raames kogutud tõenditega, mis võivad tema maksukohustust mõjutada. Seal hulgas on maksukohustuslasel õigus tutvuda kolmandate isikute vastustega maksuhalduri korraldustele ning kolmandate isikute poolt maksuhaldurile esitatud tõenditega. Vastasel juhul oleks maksukohustuslase võimalus enda õigusi maksumenetluses kaitsta ebaproportsionaalselt piiratud. Samas on maksukohustuslase õigus tutvuda enda kohta kogutud andmetega piiratud kolmandate isikute õigusega mitte lubada enda kohta käiva konfidentsiaalse info, sealhulgas pangasaladuse avaldamist. Kohus on seisukohal, et

§ 26

lõike 1 eesmärk on eelkõige suunatud konkreetse kontrollimenetluse raames kogutud tõendite avaldamise keelamiseks menetlusvälistele isikutele, mitte maksukohustuslasele, kelle tegevust uuritakse. Kohus märgib, et ka kaebaja viidatud Nõukogu 19. detsembri 1977 direktiivi kohaselt võib direktiivi alusel 7 liikmesriigile esitatud teavet siiski avalikustada kohtu- või haldustoimingutega seotud isikutele, samuti avalikel kohtuistungitel või kohtuotsustes, kui teabe esitanud liikmesriigi pädev asutus selle vastu ei ole (art 7 p 1 taane 2). Seega ei saa maksumenetluses küsitletud kolmandad isikud eeldada, et nende poolt maksuhaldurile edastatud andmeid maksukohustuslasele adresseeritud maksuotsuses üldse ei käsitleta. Küll aga on kolmandatel isikutel võimalik taotleda maksuhaldurilt neid puudutavate andmete osalist või täielikku maksukohustuslasele maksumenetluse käigus või maksuotsuses esitamata jätmist. Reeglina on see ka maksuhalduri korraldusele vastamise käigus võimalik. Nii märgib näiteks Riigikohus, et kolmas isik saab tugineda samadele teabe andmisest keeldumise alustele, mis kehtivad maksukohustuslase puhul (

§ 64) (Riigikohtu halduskolleegiumi 2.

juuni 2011 otsus asjas nr. 3-3-1-25-11, p 11). Kui pangasaladust puudutavad andmed on esitanud maksuhaldurile kolmanda isiku teadmata krediidiasutus, peab maksuhaldur võimalusel küsima kolmanda isiku seisukohta andmete avaldamise osas ning kaaluma kolmanda isiku põhjendatud huvi pangasaladuse avaldamata jätmise ning maksukohustuslase huvi andmete esitamise vastu.

1. Kaebuse kohaselt rikkus vastustaja kaebaja pangakontodel toimunud rahaliste liikumiste kajastamisel maksuotsuse lehekülgedel 5, 9, 11-14 ning lisas 6 kaebaja maksusaladust. Kohus märgib, et maksuotsuse leheküljel 5 on toodud tabel, milles kajastub Ü.K.i ja M. S. laenulepinguid puudutav informatsioon lepingu kuupäeva ning summa kohta eurodes ja kroonides. Laenulepingud esitas maksuhaldurile maksuotsusest nähtuvalt Ü.K., kes sai need omakorda kaebajalt. Kuna kaebaja oli seega ise laenulepinguid puudutavad andmed Ü.K.ile kättesaadavaks teinud, ei saa maksuotsuses eeltoodud andmete kajastamine kaebaja õigusi rikkuda. Ka maksuotsuse leheküljel 9 puudub kaebaja pangakonto andmete analüüs. Kaebaja kirjalik vastus maksuhalduri 09.06.2009 korraldusele Ü.K.ile laenu andmise asjaolude kohta ei ole käsitatav kaebaja pangasaladusena. Kohus nõustub kaebajaga selles, et maksuotsuse lehekülgedel 12-14 on maksuhaldur analüüsinud kaebaja AS Swedbank ning Soome maksuhaldurilt saadud Nordea Pankki Suomi Oyi arvelduskontodel toimunud rahalisi liikumisi, mille tulemusena jõudis maksuhaldur järeldusele, et laenulepingud koostati Ü.K.i tulumaksukohustusest kõrvalehoidumise eesmärgil ja nende alusel kaebaja tegelikult Ü.K.ile laenu ei andnud. Maksuotsuse lisa 6 kajastab kaebaja AS Swedbank arvelduskontol toimunud sularahatehinguid (sissemaks ja väljamaks) perioodil 2007 (t. lk. 40). Maksuotsuse lisades 7 ja 8 on kaebaja Nordea Pankki Suomi Oyi pangakontol ajavahemikus 02.01.2007 kuni 08.09.2008 toimunud sularahatehingud (t. lk. 38-39). Kaebaja peab õigusvastaseks ka maksuhalduri 21.02.2012 toimingut, millega võimaldati Ü.K.i esindajal Eve Blumanil tutvuda Ü.K.i kontrolli käigus kogutud kaebaja arvelduskontode tervikväljatrükkidega ja kaebaja töötasu saamist puudutavate andmetega, samuti Eve Blumanile Ü. K.i kontrolli käigus kogutud dokumentidest 22.02.2012 koopiate (t. lk. 41-51) väljastamist. Viidatud koopiad sisaldavad Eesti maksuhalduri pöördumist Soome maksuhalduri poole ning viimase vastust koos kaebaja pangakonto väljavõtetega.
2. Kohus nõustub kaebajaga selles, et maksuotsuse lehekülgedel 11-14 ning kaebuse lisades kaebaja sularahas pangakontodele tehtud sissemaksete ja väljamaksete kajastamine riivab kaebaja õigust eraelule seoses Ü.K.ile teatavaks saanud kaebaja sularahatehingutega. Samas on kaebaja sularahatehinguid puudutavate andmete esitamine olnud maksuotsuse motiveerimise seisukohast vajalik ja eesmärgipärane. Ilma vastava motivatsiooni esitamiseta jäänuks Ü.K.ile maksuhalduri järeldus laenusuhte puudumise kohta arusaamatuks. Haldusakti motiveerimine on haldusakti õiguspärasuse oluline eeldus (vt Riigikohtu
3. oktoobri 2007 otsus haldusasjas nr. 3-3-1-39-07, p 9). Haldusakti põhjendamine on üldine nõue, mis peab tagama põhiseaduse §-s 15 sätestatud kaebeõiguse reaalse teostamise võimaluse (Riigikohtu
4. mai
5. otsus haldusasjas nr. 3-3-114-00). Kui haldusakti adressaat ei tea haldusakti andmise tegelikke põhjuseid selle andmise hetkel, siis ei ole tal efektiivselt ja argumenteeritult võimalik vaidlustada haldusakti andmise 8 asjaolusid. Läbi haldusakti õigusliku ja faktilise aluse saab isikule selgeks, miks just selline haldusakt tema suhtes anti. Vastasel korral võib haldusakti õigusliku ja faktilise alusel otsimine kanduda üle kohtumenetlusse. Sellisel juhul ei kontrollita enam haldusorgani tegevust, vaid otsitakse põhjendusi haldusakti kehtima jäämiseks (Riigikohtu
6. novembri
7. a otsus haldusasjas nr. 3-3-1-49-08, p 11). Seega on haldusakti piisav motiveerimine oluline selleks, et anda haldusakti adressaadile põhiseaduse §-s 15 sätestatud kaebeõiguse reaalse teostamise võimalus. Arvestades asjaolu, et kaebaja ja Ü.K. on omavahel lähedases sugulussuhtes, kaebajat puudutavaid andmeid ei ole kasutatud väljaspool Ü.K.i maksumenetlust ning andmeid on kajastatud vähimal maksuotsuse motiveerimiseks vajalikul määral (sularahatehingute periood on piiratud ning kaebaja pangakaardimakseid ei kajastata), ei kahjusta vastustaja toiming ebaproportsionaalselt kaebaja õigusi määral, mis annaks aluse kaebajat puudutavate andmete maksuotsuses ja selle lisades kajastamise õigusvastaseks tunnistamiseks. Nagu kohus juba märkis, on maksusaladuse kaitse eesmärgiks eelkõige maksumenetluses käsitletud andmete edastamise keelamine isikutele, kes ei ole konkreetse menetlusega seotud. Kaebaja pangaandmete valikuline ning piiratud käsitlemine maksuotsuses selleks, et võimaldada maksuotsuse adressaadile oma õiguste võimalikult efektiivset kaitset, maksusaladuse kaitse eesmärgiga vastuollu ei lähe. Ka ei ole kaebaja käesolevas haldusasjas selgitanud, millist konkreetset kahju andmete kajastamine maksuotsuses talle põhjustas. Eeltoodut arvestades ei kaalu kaebajale pangaandmete esitamisest tekkinud eraelu riive üles Ü.K.i õigust teada talle adresseeritud maksuotsuse põhjendusi, millest tulenevalt ei pea kohus kaebaja pangaandmete kajastamist Ü.K.ile koostatud maksuotsuses ja selle lisades õigusvastaseks.
8. Mis puudutab Ü.K.i esindajale kaebaja arvelduskontodest tervikväljatrükkide ja kaebaja töötasu saamist puudutavate andmete tutvustamist 21.02.2012 ning Ü. K.i kontrolli käigus kogutud dokumentidest 22.02.2012 koopiate (t. lk. 41-51) väljastamist, mille hulgas sisaldusid ka kaebaja pangakonto väljavõtted, siis nõustub kohus kaebajaga selles, et eeltoodud dokumendid sisaldasid pangasaladust ning viidatud toimingud võisid seetõttu riivata kaebaja eraelu. Kohtule ei nähtu, et maksuhaldur oleks küsinud kaebaja nõusolekut eeltoodud andmete täies mahus Ü.K.i esindajale avaldamiseks. Ka ei nähtu kohtule, et vastustaja oleks kaalunud Ü.K.i õigust tutvuda esindaja kaudu kaebaja pangasaladuseks oleva teabega ning kaebaja õigust enda pangasaladuse varjamiseks. Vaidlust ei ole selle üle, et kaebaja pangakontode väljavõtteid täies mahus maksuotsuse tegemisel ei kasutatud. Seega oli enamus informatsioonist, mida maksuhaldur Ü.K.i esindajale väljastas, maksuotsuse vaidlustamiseks ebavajalik. Kohus on seisukohal, et maksuhaldur eksis 21.02.2012 ning 22.02.2012 toimingute teostamisel KAS § 88 lg 7 ning

§ 26

lg 1 vastu, mistõttu teeb kohus kindlaks maksuhalduri eeltoodud toimingute õigusvastasuse.

1. Eeltoodud kaalutlustel rahuldab kohus kaebuse osaliselt HKMS § 5 lg 1 p 6 alusel maksuhalduri 21.02.2012 ning 22.02.2012 toimingute õigusvastasuse kindlakstegemise nõudes. Muus osas jätab kohus kaebuse rahuldamata. III
2. Vastavalt HKMS § 108 lõikele 2 kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kaebaja on märkinud oma menetluskuludeks riigilõivu summas 48 eurot ning Eve Blumani osutatud õigusabi eest tasutud summa 375 eurot.
3. Haldusasja toimikust nähtub, et kaebaja on tasunud Eve Blumanile osutatud õigusabi eest 375 eurot
4. juunil 2012 (t. lk. 196). HKMS § 101 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste 9 kohtukulud ja kohtuvälised kulud. HKMS § 103 lg 1 p 1 kohaselt on kohtuväliseks kuluks menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. Nõustaja pädevuse piirid halduskohtumenetluses sätestab HKMS §
5. HKMS § 36 lg 2 järgi võib nõustaja esineda kohtus koos menetlusosalisega ja anda selgitusi. Nõustaja ei saa teha menetlustoiminguid ega esitada taotlusi. Seetõttu on kohtul võimalik seoses nõustaja esindamisega kaebaja kasuks välja mõista vaid need kulud, mis on nõustajal kohtumenetluses HKMS § 36 lg 2 alusel tekkinud. Kuna käesolevas haldusasjas toimus kirjalik, mitte istungimenetlus, ei ole kohtul võimalik kaebaja kasuks nõustaja õigusabikulusid välja mõista. Kohtu seisukohta toetab ka kohtupraktika (vt. Riigikohtu halduskolleegiumi 22.04.2010 otsus asjas nr. 3-3-1-92-09, p 50 ning 03.03.2009 otsus asjas nr. 3-3-1-93-08, p 16).
6. HKMS § 101 lg 2 järgi on kohtukuluks muuhulgas riigilõiv. Eve Bluman tasus kaebaja eest 30.03.2012 riigilõivu summas 16 eurot (t. lk. 13) ning 17.04.2012 summas 31,82 eurot (t. lk. 59). Kaebaja leiab, et kohus peab riigilõivu menetluskuluna kaebajale väljamõistmisel arvestama seda, et ta on õigusvastaselt kohustanud kaebajat tasuma riigilõivu suuremas summas, kuna tegelikult esitas kaebaja ühe nõude. Kohus ei nõustu kaebajaga, nagu tuleks kaebaja nõuet vastustaja kolme erineva toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks käsitada ühe toiminguna. Kaebuse kohtusse esitamise ajal kehtis HKMS § 104 lg 1 redaktsioonis, mille kohaselt tuli kaebuses mitme nõude esitamise korral tasuda riigilõivu iga nõude eest eraldi. Ka kontrollis kohus käesolevas vaidluses vastustaja toimingute seaduslikkust iga toimingu puhul eraldi, rahuldades kaebuse kahe toimingu osas ning jättes kaebuse ühe toimingu osas rahuldamata. Seetõttu mõistab kohus vastustajalt kaebuse esitaja kasuks välja riigilõivu summas 31,88 eurot. Kaebaja taotleb, et kohus märgiks otsuses, et vastustajal tuleb väljamõistetud riigilõiv tasuda Ü.K.i arveldusarvele pangas Swedbank, arve nr. 221012019622, kuna tasutud summad pärinevad Ü.K.ilt. HKMS § 109 lg 5 kohaselt ei välista menetluskulude hüvitamist menetlusosalisele see, kui tema eest kandis need muu isik. Eeltoodu ei tähenda aga seda, et kohtul tekiks võimalus mõista vastustajalt menetluskulu välja isiku kasuks ning arveldusarvele, kes ei ole menetlusosaline. Seetõttu ei ole kohtul võimalik kaebaja taotlust rahuldada. Kaebajal on endal võimalik tema kasuks väljamõistetud menetluskulu Ü.K.ile üle kanda või taotleda Maksu- ja Tolliametilt vastava summa ülekandmist Ü.K.ile. Tiina Pappel Kohtunik TALLINNA RINGKONNAKOHTU 28.02.2013 a. kohtuotsuse RESOLUTSIOON Rahuldada M. S. apellatsioonkaebus osaliselt. Tühistada Tallinna Halduskohtu 06.07.2012 otsus haldusasjas nr 3-12-672 menetluskulude väljamõistmise osas. Muus osas jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. 10 Mõista Maksu- ja Tolliametilt M. S. kasuks välja menetluskulud summas 31,88 eurot (kolmkümmend üks eurot 88 senti). Väljamõistetud menetluskulud kanda Ü. K. arveldusarvele nr xxxxxxxxx AS-s Swedbank. Ülejäänud osas jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Oliver Kask Kaire Pikamäe Silvia Truman 11