Obsah (5)

§ 16§ 10§ 7§ 36§ 20

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristjan Siigur Otsuse tegemise aeg ja koht 26. veebruar 2013, Tallinn Haldusasja number 3-12-2471 Haldusasi OÜ R&P Grupp kaebus Ma

§ 16

lg 1 kohaselt individuaalselt, olles teavitanud kliente oma teenindusruumide seinale pandud teates, et viimased saavad pakendeid tasuta üle anda Eesti Teisese Toorme MTÜ-le, kes oli paigutanud kogumiskonteinerid ja korraldas kogumiskohad pakendijäätmete tagasivõtuks ja kogumiseks. Kaebaja leiab, et Eesti Teisese Toorme MTÜ poolt talle esitatud arve tõendab, et

1. aastal on viimane saanud kaebajalt taaskasutamiseks 3820 kg pakendijäätmeid ning pakendijäätmete taaskasutamist tõendab ka Eesti Teises Toorme MTÜ poolt kaebajale antud AS Uikala Prügila taaskasutustõend, kust nähtub sama koguse pakendijäätmete taaskasutamine. Kaebaja leiab, et maksuhaldur on põhjendatult lähtunud üksnes AS Uikala Prügila hilisemast kirjast, kus teatati selle tõendi kehtetuks tunnistamisest ning oleks pidanud välja selgitama, millistel asjaoludel see tõend välja anti ning kas selle kehtetuks tunnistamine on õiguspärane. 2
2. Kaebaja leiab, et maksuhaldur heidab talle põhjendamatult ette kirjaliku lepingu puudumist taaskasutusorganisatsiooniga, kuna kaebaja kasutas pakendite kogumiseks ja taaskasutamiseks teist,

§ 16

lõikes 1 nimetatud võimalust ning vastava lepingulise suhte olemasolu Eesti Teisese Toorme MTÜ ja kaebaja vahel tõendab maksuhaldurile esitatud e-kirjavahetus. Kaebaja on seisukohal, et isegi kui Eesti Teisese Toorme MTÜ enda jäätmeseadusest tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt ei täitnud, siis ei saa selle eest vastustada kaebaja, kuna pakendijäätmed olid Eesti Teisese Toorme MTÜ-le üle antud. Kaebaja leiab, et on tegutsenud heas usus, sõlmides kirjavahetuse teel kirjaliku lepingu firmaga, kes omas õigust tegeleda pakendijäätmete kogumisega ja taaskasutusorganisatsiooni vedamisega, olles enne seda uurinud äripartneri tausta.

1. Kaebaja heidab maksuhaldurile ette uurimispõhimõtte rikkumist, leides samas, et kui maksuhaldur oleks uurimispõhimõtet õigesti järginud ning tuvastanud, et kaebaja äripartnerid pole nõudekohaselt täitnud enda kohustusi ja pole kaebajale kuulunud pakendijäätmeid taaskasutusse suunanud, siis oleks kaebajal õigus ja võimalus nõuda temale kuuluvaid pakendijäätmed tagasi ning iseseisvalt toimetada need taaskasutusse, vabanedes sellisel kujul aktsiisi tasumise kohustustest. Siinkohal viitab kaebaja Riigikohtu otsusele haldusasjas 3-3-182-
2. VASTUSTAJA SEISUKOHT
3. Maksu- ja Tolliamet vaidleb kaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata jätmist, leides, et kaebaja ei ole täitnud

§ 16lõikes 1 sätestatud kohustust.

Vastustaja hinnangul ei nähtu kaebaja esitatud kirjavahetusest, millise juriidilise isikuga on kaebaja lepingu sõlminud, kas Eesti Teisese Toorme MTÜ-ga või OÜ-ga Utileek, samas on seal kokku lepitud vaid paberjäätmete kogumises, ent kaebaja on esitanud tõendi, mille kohaselt on Eesti Teisese Toorme MTÜ väidetavalt korraldanud ka metall- ja puitpakendi taaskasutamist. Samuti toob vastustaja välja, et kirjavahetusest nähtuvalt pakkus Märt Hohensee kaebajale paberjäätmete äraveo ja taaskasutamise korraldamist tasuta teenusena, ent Eesti Teisese Toorme MTÜ poolt esitatud arvelt nähtub selle eest tasu nõudmine. Vastustaja leiab, et kaebaja poolt esitatud e-kirjavahetus ei kinnita lepingu sõlmimist teenuste eest, mille kohta Eesti Teisese Toorme MTÜ on esitatud kaebajale arve. 7. Vastustaja leiab, et kaebaja poolt vaidemenetluses esitatud OÜ Utileek arve/saatelehed ei tõenda kaebaja poolt

§ 16

lg 1 kohustuse täitmist viisil, millega ta vabaneks pakendiaktsiisi tasumise kohustusest, kuna neist dokumentidest ei nähtu, millist liiki pakendijäätmeid on veetud ning millises koguses, samuti mitte seda, et veetud pakendikogused on taaskasutatud.

1. Vastustaja toob välja, et AS Uikala Prügila poolt esitatud jäätmearuannetest ei nähtu, et Eesti Teisese Toorme MTÜ oleks olnud
2. aastal AS Uikala Prügila partneriks. Vastustaja ei pea ka eluliselt usutavaks olukorda, kus väidetav pakendijäätmete taaskasutamise korraldaja esitab kliendile
3. aastal taaskasutatud pakendijäätmete kohta arve alles
4. aasta veebruarikuus, kuigi on ise väidetavalt saanud tõendi pakendijäätmete taaskasutamise kohta juba
5. jaanuaril
6. Vastustaja leiab, et kuna Eesti Teisese Toorme MTÜ ei olnud 3 registreeritud taaskasutusorganisatsioonina, ei saanud kaebaja vabaneda pakendijäätmete talle üle andmisega pakendijäätmete tegeliku ja nõuetekohase taaskasutamise kohustusest nii, nagu seda võimaldaksid

§ 16lg 2 ja Pak

AS § 111 nõuete täitmine. Vastustaja leiab, et kaebaja ei ole tõendanud, millise sisuga pakendijäätmete taaskasutamise lepingu ta sõlmis, millised pakendijäätmete liigid ja kogused tema tegevuskohast ära veeti ja kas pakendiaktsiisi tasumise kohustusest vabanemiseks vajalik pakendijäätmete kogus taaskasutati.

1. Mis puudutab kaebaja õigust pakendijäätmed tagasi nõuda, siis selgitab vastustaja, et see ei välista maksuotsuse tegemist ning MKS § 102 kohaselt saab maksukohustuslane nõuda maksuotsuse muutmist, kui maksuotsuse tegemise aluseks olevad asjaolud on ära langenud, ent kuniks pakendiaktsiisi tasumise kohustus ei ole ära langenud, on õige ka maksuotsusega määratud maksukohustus. Samuti märgib vastustaja, et Riigikohtu poolt kohtuasjas nr 3-3-182-08 tehtud otsuses viidatud taaskasutusorganisatsiooniga tagasiulatuva lepingu sõlmimise võimalust
2. aasta
3. juunist enam ei ole. Maksuhaldur ei nõustu ka kaebaja etteheidetega uurimispõhimõtte rikkumise kohta. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
4. Hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja vastastikkuses seoses, leian et OÜ R&P Grupp kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb rahuldamata jätta. Maksuhaldur on kogutud tõendite pinnalt õigesti järeldanud, et kaebaja ei täitnud

§ 16

lõikest 1 sätestatud kohustust selliselt, et

§-s 36 sätestatud taaskasutuse sihtarvud oleksid täidetud ning seega ei laiene talle PakAS § 8 lg 1 punktis 5 sätestatud aktsiisivabastus. 11. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kaebaja näol on tegemist pakendiettevõtjaga

§ 10tähenduses ega ka selles, et 2010.

aastal lasi kaebaja turule 2970 kg kartongpakendeid, 1620 kg puitpakendeid ning 397 kg plastikpakendeid. Samuti pole vaidlust selles, et

1. aastal ei olnud kaebaja andnud enda PakAS-ist tulenevaid kohustusi kirjaliku lepinguga üle ühelegi taaskasutusorganisatsioonile, ega selles, et Eesti Teisese Tootmise MTÜ ei olnud vaidlusaluste sündmuste toimumise ajal taaskasutusorganisatsioon, samuti mitte selles, et AS-ile Uikala Prügila oli väljastatud kompleksluba, mis hõlmas ka pakendite kogumist ja taaskasutamist. Poolte vahel on põhimõtteline vaidlus küsimuses, kas pakendiettevõtja võib individuaalselt enda poolt turule lastud pakendite kogumist ja taaskasutamist korraldada selliselt, et annab pakendite kogumise või taaskasutamise korraldamise lepinguga üle muule isikule, peale taaskasutusorganisatsiooni, ning kas kaebaja poolt maksuhaldurile esitatud tõendid, eeskätt Eesti Teisese Toorme MTÜ
2. veebruari 2012 arve nr 12990201 (tl 40) ning AS Uikala Prügila
3. jaanuari 2011 taaskasutustõend nr ETT-01 (tl 40 pöördel) tõendavad kaebaja poolt turule lastud pakendite taaskasutamist selliselt, et seaduses sätestatud taaskasutuse sihtarvud on täidetud.
4. PakAS § 1 kohaselt maksustatakse pakendiaktsiisiga Eestis turule lastud kauba pakend, teisest Euroopa Liidu liikmesriigist soetatud ja imporditud pakend. PakAS § 6 lg 2 kohaselt maksustatakse Eestis turule lastud kauba pakend, teisest liikmesriigist soetatud ja imporditud kauba pakend aktsiisiga pakendi müümise, vahetamise, tasuta võõrandamise või omatarbeks kasutusse võtmise korral. PakAS § 8 lg 1 p 5 kohaselt on aktsiisist täielikult vabastatud alates 4
5. aasta
6. jaanuarist pakend, mida taaskasutatakse pakendiseaduse §-ga 36 sätestatud määral. 13.

§ 7

lg 2 kohaselt toimub pakendijäätmete taaskasutus pakendijäätmete ringlussevõtuna või energiakasutusena.

§ 16

lõikes 1 on sätestatud, et pakendiettevõtja peab turule lastud pakendatud kauba pakendi ja sellest tekkinud pakendijäätmed koguma ja taaskasutama selliselt, et

§-s 36 sätestatud taaskasutuse sihtarvud oleksid täidetud ning kandma sellest tulenevad kulud.

§ 16

lõikest 2 tuleneb aga, et pakendiettevõtja, kes laseb turule pakendatud kaupa, võib sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud kohustused üle anda kirjaliku lepingu alusel ainult taaskasutusorganisatsioonile, millisel juhul vastutab nende kohustuste täitmise eest taaskasutusorganisatsioon.

§ 36lõikest 3 tuleneb, et pakendiettevõtja peab alates 2009.

aasta

1. jaanuarist taaskasutama vähemalt 70 % paberi- ja kartongijäätmete kogumassist, kusjuures 60% kogumassist ringlussevõetuna, vähemalt 55 % plastijäätmete kogumassist, kusjuures 45% plastijäätmete kogumassist ringlussevõetuna ning vähemalt 45 % puidujäätmete kogumassist, kusjuures 20% kogumassist ringlussevõetuna.
2. Eeltoodust tulenevalt on pakendiettevõtjal võimalik valida kahe käitumisvariandi vahel – kas korraldada pakendite kogumist ja taaskasutamist ise või anda oma kohustused üle taaskasutusorganisatsioonile. Mistahes muule isikule, peale taaskasutusorganisatsiooni, ei ole pakendiettevõtjal lubatud pakendite ja neist tekkinud pakendijäätmete kogumise ja taaskasutamise kohustust üle anda. See tähendab, et pakendiettevõtja, kellel taaskasutusorganisatsiooniga vastavat kirjalikku lepingut sõlmitud ei ole, vastutab

§ 16lõikes 1 sätestatud kohustuse täitmise eest isiklikult. Ka Pak

AS §-st 111 tulenevalt saab pakendiettevõtja PakAS-is sätestatud kohustused üle anda vaid taaskasutusorganisatsioonile, mitte muule isikule. Isiklik vastutus

§ 16lõikes 1 ning Pak

AS-is sätestatud kohustuste eest tähendab käesoleva vaidlus kontekstis eeskätt seda, et kaebajal on kohustus tõendada, et ta on kogunud ja taaskasutanud enda poolt turule lastud pakendid ja neist tekkinud pakendijäätmed vähemalt

§-s 36 sätestatud sihtarvude ulatuses. 15. Põhimõtteliselt väär on kaebaja seisukoht, et tema ei saa vastustada oma tehingupartnerite kohustuste mittetäitmise või mittenõuetekohase täitmise eest. Seadus ei välista võimalust, et pakendiettevõtja kasutab oma kohustuste täitmisel teise isiku abi või teenuseid, ent kui selliseks teiseks isikuks ei ole taaskasutusorganisatsioon, siis ei saa pakendiettevõtja sellele teisele isikule, sõltumata nendevahelise kokkuleppe sisust, üle anda vastutust oma seadusest tuleneva kohustuse täitmise eest. Kaebaja, andes enda poolt kogutud pakendid üle Eesti Teisese Toorme MTÜ-le, ei vabanenud seeläbi vastutusest nende taaskasutamise eest. Kuivõrd Eesti Teisese Toorme MTÜ näol ei olnud tegemist taaskasutusorganisatsiooniga, ei saanud kaebaja poolt talle pakendite või pakendijäätmete üleandmist käsitada

§ 16lõikes 1 sätestatud kohustuse täitmisena kaebaja poolt.

16.

§ 16

lõikes 1 sätestatakse konkreetse pakendiettevõtja kohustus koguda ja taaskasutada tema poolt turule lastud pakendid ja nendest tekkinud pakendijäätmed. Pakendiettevõtja ei saa seda kohustust asendada mistahes muud päritolu pakendite või pakendijäätmete taaskasutamise finantseerimisega. Kui pakendiettevõtja ei ole oma kohustusi taaskasutusorganisatsioonile üle andnud, peab ta pakendeid ise koguma, võttes neid

§-st 5 20 tulenevalt vastu oma tegevuskohas või selle lähiümbruses.

§ 20

lg 4 kohaselt saab pakendiettevõtja ka pakendite tagasivõtmise kohustuse üle anda samuti ainult taaskasutusorganisatsioonile, mitte mistahes muule isikule. Seega ei võinud kaebaja antud juhul korraldada tarbijatele üle antud tootepakenditest tekkinud pakendijäätmete tagasivõtmist Eesti Teisese Toorme MTÜ kogumisvõrgustiku kaudu, vaid ta pidanuks seda tegema oma tegevuskohas. Samuti ei saa kaebaja poolt

§ 16

lõikes 1 sätestatud kohustuse täitmiseks lugeda seda, kui Eesti Teisese Toorme MTÜ andis pakendijäätmete taaskasutamisega tegelevale AS-ile Uikala Prügila üle mingisugused pakendid või pakendijäätmed, mida ei olnud kogunud kaebaja. Erinevalt taaskasutusorganisatsioonide poolt korraldatavast kollektiivsest pakendijäätmete kogumisest eeldab

§ 16

lg 1, et taaskasutusorganisatsiooniga koostööd mitte tegev isik koguks ise enda poolt turule lastud pakendeid ise oma tegevuskohas. 17. Käesoleval juhul nähtub kaebusest, iseäranis aga Märt Hohensee poolt kaebajale antud kirjalikust seletusest (tl 43 pöördel, tl 44) ning kohtuistungil tunnistajate Märt Hohensee ja I.M. ütlustest (kohtuistungi protokoll, tl 121 jj), et sisuliselt ostis kaebaja Eesti Teisese Toorme MTÜ käest endale vajalikke koguseid kajastava AS Uikala Prügila poolt välja antud taaskasutustõendi, ilma et oleks mistahes tõendeid, mis kinnitaksid, et kaebaja poolt turule lastud ning tema poolt kogutud pakendid ja pakendijäätmed oleksid tegelikult AS-le Uikala Prügila üle antud ja viimase poolt taaskasutatud. Nii Märt Hohensee kui I.M. kinnitasid, et Eesti Teisese Toorme MTÜ-l olid AS-i Uikala Prügila territooriumile paigaldatud pakendite kogumiskonteinerid, kuhu igaüks sai pakendijäätmeid tasuta panna. Iseenesest pole põhjust kahelda, et AS Uikala Prügila on Eesti Teisese Toorme MTÜ-le väljastatud taaskasutustõendil (tl 40 pöördel) nimetatud kogustes pakendijäätmeid taaskasutanud. Kuivõrd AS-i Uikala Prügila territooriumil olid Eesti Teisese Toorme MTÜ pakendijäätmete kogumiskonteinerid, siis on usutav, et taaskasutustõendil kajastatud pakendite kogused võivad pärineda osaliselt või täielikult nendest konteineritest, samuti mistahes muudest kohtadest. Küll aga pole võimalik tuvastada seost AS-i Uikala Prügila poolt taaskasutatud pakendite ning kaebaja poolt turule lastud pakendite vahel. Seega ei ole kaebaja mitte taaskasutanud enda poolt turule lastud pakendeid ja nendest tekkinud pakendijäätmeid, vaid tasunud Eesti Teisese Toorme MTÜ-le suvaliste muude pakendite taaskasutamise eest AS-is Uikala Prügila. Sellist võimalust pakendiettevõtja kohustuse täitmiseks seadus ette ei näe ning vastupidine tõlgendus oleks vastuolus

ning PakAS loogikaga. 18. Asjassepuutuvaid norme ei saa tõlgendada nii, et pakendiettevõtjal, kes ei ole sõlminud lepingut taaskasutusorganisatsiooniga, on võimalus

§ 16

lõikes 1 sätestatud kohustus täita nii, et ta delegeerib tarbijatelt pakendite vastuvõtmine teisele isikule ning annab sellele teisele isikule, kes seejuures ise ei tegele pakendite taaskasutamisega, üle ka enda poolt kogutud pakendid. Selline tõlgendus oleks vastuolus

üldise loogikaga, kaotades eeskätt erisuse taaskasutusorganisatsiooni ning mistahes muu jäätmekäitlusega või jäätmekäitluse vahendamisega tegeleva ettevõtte tegevuse vahel. Taaskasutusorganisatsiooni tegevuse loogika pakendijäätmete kogumisel ja taaskasutamisel seisneb tõepoolest selles, et pakendeid kogutakse anonüümselt taaskasutusorganisatsiooni üleriigilise kogumisvõrgu kaudu, ilma et 6 oleks tarviline identifitseerida, kui palju mingisuguse konkreetse pakendiettevõtja pakendeid kokku kogutakse ja taaskasutusse suunatakse. Samasugust võimalust ei paku seadus aga pakendiettevõtjale, kellel on pakendijäätmete kogumise ja taaskasutamise individuaalne kohustus. Viimatinimetatud pakendiettevõtja kohustus piirneb tema poolt turule lastud ja tema poolt kogutud pakenditega ning PakAS § 8 lg 1 p 5 sätestatud aktsiisivabastuse kohaldamiseks tuleb tal tõendada, et ta on enda poolt turule lastud pakendid kogunud ja taaskasutanud. Vaid sel moel on tagatud, et individuaalselt pakendeid koguva pakendiettevõtja poolt turule lastud pakendid on taaskasutatud pakendiettevõtja enda kulul ega ole sattunud näiteks taaskasutusorganisatsioonide kogumisvõrku, mille ülalpidamise eest maksavad enda kohustused taaskasutusorganisatsioonile üle andnud pakendiettevõtjad. 19. Maksuhaldur on vaidlusaluse maksuotsuse tegemisel õigesti tuvastanud, et ei Eesti Teisese Toorme MTÜ arve ega AS-i Uikala Prügila taaskasutustõend ei kinnita OÜ R&P Grupp pool turule lastud pakendite taaskasutamist. Need tõendid kinnitavad üksnes seda, et AS Uikala Prügila on taaskasutanud seal näidatud koguse tundmatu päritolu ning teadmata moel kogutud kartong-, puit- ja plastikpakendeid ning Eesti Teisese Toorme MTÜ on sellise taaskasutamise kui teenuse edasi müünud kaebajale, ilma et AS-i Uikala Prügila poolt välja antud taaskasutustõendil näidatud pakendijäätmete koguseid oleks võimalik siduda kaebaja poolt turule lastud pakenditega. Asjakohaseks tõendiks kaebaja

§ 16

lõikes 1 sätestatud kohustuse täitmise kohta saaksid olla tõendid, mis kinnitaks, et kaebaja on enda kogutud pakendijäätmed taaskasutanud, sh. taaskasutamiseks üle andnud vastavat keskkonnaluba omavale ettevõtjale. Asjas kogutud tõendid ei kinnita seda, ka ei ole võimalik tuvastada, et Eesti Teisese Toorme MTÜ poolt väidetavalt kaebaja tegevuskohast ära viidud pakendijäätmed (rühmapakendid) oleksid taaskasutatud. Pakendiettevõtja poolt pakendijäätmete individuaalse taaskasutamisega ei saa samastada ettevõtja poolt jäätmekäitlejale (või jäätmekäitluse vahendajale) tasu maksmist mingisuguste muude suvaliste pakendijäätmete taaskasutamise eest. Eeltoodud põhjustel ei ole kaebaja suhtes võimalik kohaldada PakAS § 8 lg 1 punktis 5 sätestatud aktsiisivabastust ning tal on aktsiisi tasumise kohustus.

1. Kaebaja väide, et tal oleks võimalik üle antud pakendid tagasi nõuda ning need ise taaskasutusse suunata, ei muuda ülaltoodud seisukohta. Mis puudutab kaebaja viidet Riigikohtu otsusele kohtuasjas 3-3-1-82-08, siis on vastustaja õigesti märkinud, et seal Riigikohtu poolt sedastatud võimalust sõlmida taaskasutusorganisatsiooniga kirjalik leping tagantjärele, ei ole enam alates
2. juunist 2010, mil jõustus PakAS § 111 lg
3. Selles normis sätestatakse sõnaselgelt, et aktsiisimaksja ei saa tagasiulatuvalt üle anda selliseid kohustusi lepingu sõlmimisele eelnenud maksustamisperioodi eest, mille täitmise tähtaeg on möödas, sõltumata sellest, kas pooled on lepingust tulenevad kohustused täitnud. PakAS § 8 lg 11 tulenevalt tuleb aktsiisivabastuse saamiseks pakendi taaskasutamise määrad täita maksustamisperioodi jooksul. PakAS § 7 lg 2 kohaselt on Eestis turule lastud kauba pakendi, teisest liikmesriigist soetatud ja imporditud kauba pakendi aktsiisiga maksustamise perioodiks kvartal. Eeltoodust tulenevalt ei saaks kaebaja
4. aastal tekkinud aktsiisikohustusest vabaneda isegi siis, kui tal oleks käesoleval ajal võimalik tema poolt Eesti Teisese Toorme MTÜ-le üle antud pakendijäätmed tagasi saada ning need ise taaskasutusse suunata. 7
5. Põhjendatuks ei saa pidada kaebaja etteheiteid uurimispõhimõtte rikkumise kohta maksumenetluses. Maksuhaldur on piisava põhjalikkusega välja selgitanud asjas tähtsust omavad asjaolud ning teinud nende põhjal lõppkokkuvõttes õiged järeldused. Maksuhaldurile ei saa ette heita seda, et menetluse käigus ei võetud seletusi Märt Hohenseelt või I. M.lt või et ei uuritud välja, miks AS Uikala Prügila eitab enda nimel välja antud taaskasutustõendi ehtsust. Juba eeltoodud põhjustel ei oma see, kas AS Uikala Prügila tõend on ehtne või mitte, vaidluse seisukohast tähtsust, kuna igal juhul ei nähtu sellest kaebaja poolt turule lastud ning tema poolt kogutud pakendite taaskasutamine. Kuna võimalik koostöö Eesti Teisese Toorme MTÜ-ga ei vabastanud kaebajat kohustusest enda poolt turule lastud pakendite taaskasutamist tõendada, ent ühtegi sellist tõendit, mis kinnitaks konkreetselt kaebaja pakendite taaskasutamist, ei ole, siis ei saanud Märt Hohensee seletuse võtmata jätmine asja otsustamist mõjutada. Liiatigi ühtisid Märt Hohensee poolt kohtuistungil antud selgitused tema poolt kaebajale saadetud ning kaebaja poolt maksuhaldurile edastatud e-kirjas sisalduvate selgitustega.
6. HkMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebaja kahjuks. Kuna vastustaja ei ole taotlenud enda kasuks menetluskulude väljamõistmist, jäävad kummagi poole kulud poole enda kanda. /allkirjastatud digitaalallkirjaga/ Kristjan Siigur kohtunik 8