3-12-367/11

TARTU HALDUSKOHUS Jõhvi kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-12-367 Otsuse kuupäev

1. juuni 2012 Kohtunik Raili Randlane Kohtuasi S.S. kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Ida Prefektuuri kodakondsus ja migratsioonibüroo 13.02.2012 Eestist lahkumise ettekirjutuse nr 1020501065 tühistamiseks Menetlusvorm Kohtuistung 31.05.2012 Menetlusosalised Kaebaja: S.S. /isikukood xxx/, esindajad Angelina Aaman ja Tatjana Ikim Vastustaja: Politsei- ja Piirivalveamet /registrikood 70008747/, esindajad Veljo Uustal ja Deniss Samsonov Resolutsioon
2. Jätta S.S. kaebus täies ulatuses rahuldamata.
3. Jätta kaebaja poolt riigilõivu tasumisega kantud menetluskulu tema enda kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, seega hiljemalt 09.07.
4. Apellatsioonkaebuse võib lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. ASJAOLUD
5. 13.02.2012 koostati Ida Prefektuuri kodakondsus- ja migratsioonibüroos Eestist lahkumise ettekirjutus (tl 7-8), millega kohustati S.S. 27 päeva jooksul, kuid mitte hiljem kui 11.03.2012 Eestist lahkuma. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED
6. 21.02.2012 esitas S.S. Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajja kaebuse (1-4) ning palus enda suhtes 13.02.2012 tehtud Eestist lahkumise ettekirjutus nr 1020501065 tühistada. Kaebaja leidis, et ettekirjutus riivab tema põhiseaduse § 26 ja § 27, välismaalaste seaduse § 12 lg 2 sätestatud õigusi ning on vastuolus Euroopa Inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni artiklist 8 tuleneva õigusega perekonnaelule. Seejuures ta märkis, et on Türgi kodanik, omas äriühingu juhtorgani liikmena töötamiseks tähtajalist elamisluba, saab OÜ Ertem Projekt tegevusest igakuiselt tulu, on abielus Eesti püsielaniku A. A., neil on ühine poeg, faktilised peresuhted, ühine eluase, vara ja majapidamine, abikaasa on tema ülalpidamisel ning kuna ta ei soovi Eestist lahkuda, peab perekond ettekirjutuse tõttu purunema. Välismaalaste seaduse § 130 ja 218 tuginedes märkis ta, et viibib Eestis seaduslikult, sest on enne eelmise elamisloa kehtivuse lõppemist esitanud taotluse uue saamiseks, mida pole aga senini lahendatud. Veel märkis kaebaja, et ettekirjutuse tegemisel ei ole objektiivselt hinnatud kõiki tähtsust omavaid asjaolusid ja tema poolt esitatud dokumente ega arvestatud, et ta on pere elatusallikaks oleva Ertem Projekt OÜ omanik ja tegev juhatuse liige, kes teostab isiklikult kogu juhtimist ja peab selleks Eestis viibima.
7. Politsei- ja Piirivalveameti kirjalikus seletuses (tl 39-43) paluti kaebus rahuldamata jätta ning leiti, et kaebajal puudub seaduslik alus Eesti Vabariigis viibimiseks, talle vormistatud ettekirjus on õiguspärane ja selle tegemisel pole rikutud haldusmenetluse norme. Neid seisukohti põhjendati väidetega, et S.S. esitas uuel alusel rajaneva elamisloa taotluse ega taotlenud välismaalaste seaduse § 130 kohaselt varasema pikendamist või pikaajalise elaniku elamisluba, korduvad küsitlused ja paikvaatlused pole tänaseni tema perekonnaelule kinnitust andnud, kaebaja abikaasal ei puudu sissetulek, kuna ta saab vanemahüvitist ja peretoetust, välismaalaste seaduse § 191 lubab anda välismaalasele elamisloa juhtimisfunktsiooni täitmiseks, kui ettevõtlus on vajalik riiklikust huvist lähtuvalt, kuid majandusaasta aruannete kohaselt puudus Ertem Project OÜ aastatel 2009 ja 2010 majandustegevus ja kaebaja selgitustel on see peatatud. Veel selgitati oma seisukohti perekonnaelu puutumatuse ja riigi õiguse kohta otsustada välismaalaste riigis viibimise üle ning märgiti, et kaebaja alustas väidetavat perekonnaelu olukorras, kus tema tähtajaline elamisluba hakkas lõppema, ta ei ole tõendanud võimatust asuda elama sünnijärgsesse riiki ning kuna tema suhtes pole kohaldatud sissesõidukeeldu, võib ta tähtajalise elamisloa saamisel Eestisse naasta.
8. Kohtuistungil jäid nii kaebaja, tema esindajad kui Politsei- ja Piirivalveameti esindajad kirjalikult esitatu juurde ega esitanud olulisi täiendusi. Angelina Aaman märkis vaid seda, et kaebaja elamisloa taotluse läbivaatamist on korduvalt edasi lükatud ja selline ebakindel olukord häirib oluliselt tema perekonnaelu. S.S. ise väitis, et ei saa praegu Türgis elada, sest seal pole tööd ega korterit. Veljo Uustal rõhutas, et kuigi kaebaja omas elamisluba ettevõtluseks, ei toimunud tal tegelikku majandustegevust, puudus legaalne sissetulek ning püsivat kooselu alustati alles peale ettekirjutust. KOHTU PÕHJENDUSED
9. S.S. on ta enda kinnituse kohaselt Türgi kodanik (tl 2) ja seega reguleerib tema Eestis viibimist välismaalaste seadus. Selle § 5, § 6 ja § 7 tulenevalt saab välismaalase Eestis viibimine olla seaduslik üksnes siis, kui tal on elamisluba, elamisõigus või mõni muu sama seaduse § 43 lg 1, 2 ja 3 nimetatud alus. Välismaalase kohustus Eestist välja sõita ja vastava ettekirjutuse tegemine on sätestatud väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduses, mille § 2 lg 1 kehtestab samuti, et Eestis viibimiseks peab olema seaduslik alus ning ilma selleta on välismaalasel keelatud Eestis viibida. S.S. omas kuni 30.09.2010 kehtinud välismaalaste seaduse § 12 lg 1 p 1 alusel ettevõtluseks antud tähtajalist elamisluba, mis on alates 09.02.2012 kehtetu (tl 45). Kaebuse väidetel on ta küll esitanud 08.12.2011 taotluse uue tähtajalise elamisloa saamiseks abikaasa juurde elama asumiseks (tl 3) ning nii vaidlustatud lahkumisettekirjutuse koostamise ja kaebuse esitamise ajal oli see veel menetluses (tl 86), kuid välismaalaste seaduse § 130 kohaselt on välismaalase Eestis viibimine tema taotluse läbivaatamise ajal seaduslik ainult siis, kui ta on taotlenud elamisloa kehtivusajal selle pikendamist või pikaajalise elaniku elamisluba. S.S. pole taotlenud talle varasemalt ettevõtluseks antud tähtajalise elamisloa pikendamist ega ka pikaajalise elaniku elamisluba vaid on esitanud uuel alusel rajaneva tähtajalise elamisloa taotluse (tl 115). Seega ei olnud tal alates 09.02.2012 enam seadusest 2 tulenevat alust Eestisse jäämiseks ning Politsei- ja Piirivalveamet oli kohustatud väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse § 7 lg 1 ja § 11 lg 1 tulenevalt vormistama talle kui Eestis seadusliku aluseta viibivale välismaalasele ettekirjutuse siit lahkumiseks. Alus Eestis viibimiseks puudub S.S.l ka käesoleval ajal, sest tema elamisloa taotlust ei ole kuni käesoleva ajani veel rahuldatud (tl 115 ja 116).
10. Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse § 7 lg 2 kohaselt tehakse vastava ettekirjutusega kindlaks, et välismaalane viibib Eestis ebaseaduslikult, pannakse talle kohustus Eestist lahkuda ning määratakse kindlaks selle kohustuse vabatahtliku täitmise tähtaeg ja tehakse hoiatus tema suhtes sunniraha rakendamise kohta. Niisuguse sõnastusega norm on rangelt siduv, seaduseandja pole andnud ettekirjutuse tegijale mingit kaalumisõigust ning sama seaduse § 9 lg 1 p 2, 3 ja lg 5 sätestatu võimaldab jätta ettekirjutuse tegemata vaid juhul, kui välismaalane lahkub Eestist seitsme päeva jooksul pärast viibimisaluse lõppemist või kui tuvastatakse, et tegemist on eesti rahvusest või enne 01.07.1990 Eestisse elama asunud välismaalasega, kes ei ole siit mõnda teise riiki elama lahkunud ja kelle jätkuv siin viibimine ei kahjusta Eesti riigi huve. Lahkumisettekirjutuse tegemata jätmine ei anna välismaalasele alust Eestis viibimiseks ning tal ei oleks seaduslikult võimalik siin elada ega töötada. Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse § 17’ lg 1 keelab üksnes saatmist riiki, kuhu väljasaatmine võib kaasa tuua inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni ja ÜRO piinamise ning muude julmade, ebainimlike või inimväärikust alandavate kohtlemis- ja karistamisviiside vastase konventsiooni artiklites 3 tagajärje või surmanuhtluse kohaldamise. S.S. kinnitas kohtuistungil, et tal pole peale töö ja korteri puudumise muid takistusi oma kodakondsusjärgsesse riiki naasmiseks (tl 116) ning ta pole väitnud ega tõendanud enda vastavust ka teistele eelnimetatud tingimustele. Seega ei esine tema suhtes ühtegi ettekirjutuse tegemata jätmist õigustavat asjaolu. Selle koostamisel on järgitud väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse § 7’ lg 1 kehtestatud põhjendamise nõuet, ettekirjutuse vabatahtlikuks täitmiseks on antud sama seaduse § 72 lg 4 ette nähtud maksimaalne võimalik aeg ning kaebajale pole kohaldatud § 74 lg 1 kehtestatud sissesõidukeeldu. Kuna seejuures on tegemist talle soodsa otsustusega, ei saa asjaolu, et vastava keeldu kohaldamata jätmisel pole järgitud selle paragrahvi neljandas lõikes sisalduvat põhjendamise nõuet rikkuda tema õigusi ega anda alust kaebuse rahuldamiseks.
11. Kohtuistungil kinnitasid nii kaebaja esindaja kui ka ta ise, et tal pole Eestisse jäämise õigustuseks esitada muid põhjuseid, kui perekondlikud asjaolud (tl 115-116). Põhimõtteliselt sama nähtub ka tunnistajana üle kuulatud A. S. ütlustest (tl 116). Eesti Vabariigi põhiseaduse § 26 tulenev igaühe õigus perekonna- ja eraelu puutumatusele ei ole piiramatu põhiõigus ja samas sättes on sõnaselgelt kehtestatud, et sekkumine on seaduses sätestatud juhtudel lubatud. Rahvusvalelise õiguse üldtunnustatud põhimõtete kohaselt on iga riik õigustatud ise otsustama välismaalaste riiki lubamise, riigis viibimise ja sealt väljasaatmise. Neist põhimõtetest, Eesti Vabariigi põhiseadusest ega ka ühestki muust õigusaktist ei tulene välismaalasele piiramatut õigust Eestis viibimiseks ja siia elama asumiseks ning samuti pole tal õigust nõuda, et talle võimaldataks perekonnaelu elamist just Eestis. Kuna lahkumisettekirjutus ei ole kaalutlusõiguse alusel antav haldusakt, ei pea selle tegemisel hindama isiku seotust tema Eestis viibivate perekonnaliikmetega ega kaaluma otsustuse mõju isiku perekondlikele ja eraelulistele suhetele. Seepärast ei omanud vaidlustatud ettekirjutuse tegemisel ega oma ka käesoleva kaebuse lahendamisel vähimatki tähendust need põhjused, mis S.S. väidab endal Eestis viibimiseks olevat ja tema perekondlikud või muud eraelulised asjaolud saanuks arvesse tulla vaid lahkumisettekirjutuse vabatahtliku täitmise tähtaja pikendamisel. Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse § 72 lg 5 sätestatu võimaldab teatud tingimustel seda tähtaega pikendada kui täitmine osutub välismaalasele ebaproportsionaalselt koormavaks, kuid kaebaja pole enda esindaja väidetel vastavat taotlust esitanud (tl 116)
12. Eeltoodud järeldustel jääb S. S. kaebus täies ulatuses rahuldamata ning riigilõivu tasumisega kantud 15,97 euro suurune menetluskulu (tl 5) halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lg 1 3 tulenevalt tema enda kanda. Politsei- ja Piirivalveamet oma menetluskulude kohta dokumente ja taotlust ei esitanud (tl 117). Raili Randlane Kohtunik 4