) § 19 lg-st 1 tulenevalt on Justiitsministeeriumil kinnipeetava ümberpaigutamisel ulatuslik kaalutlusõigus ning kohus ei teosta selle raames antud haldusaktide kontrollimisel ise kaalutlusõigust, vaid hindab sisulisest küljest üksnes seda, kas otsus jääb kaalutlusõiguse piiresse ja kas ei ole tehtud kaalutlusvigu. Justiitsministeerium peab kõneallolevat haldusakti põhjendatuks, kuna otsus on tehtud pädeva isiku poolt kehtiva õiguse alusel ja vastab haldusmenetluse seaduse (edaspidi) HMS § 54 sätestatud nõuetele. Tulenevalt HMS §-st 54 on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Vaidlustatud haldusaktist on näha, et menetluses on välja selgitatud kinnipeetava paigutamise võimalused (Tartu Vangla, Viru Vangla) ja muud olulised 3
lg-le 1, mille kohaselt võib kinnipeetava paigutada ühest kinnisest vanglast teise või ühest avavanglast teise, kui see on vajalik kinnipeetava individuaalse täitmiskava elluviimiseks, vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamiseks või julgeoleku kaalutlustel.
lg 2 annab justiitsministrile volituse kehtestada kinnipeetava ümberpaigutamise kord, mis on detailsemalt reguleeritud justiitsministri 25.03.2008 määruses nr 9 „Täitmisplaan“ (edaspidi TäitmP). Samuti puudub kinnipeetaval subjektiivne õigus valida kohta, kus ta karistust kannab. Kooskõlas TäitmP §-ga 8 paigutatakse kinnipeetav ümber selle vangla direktori taotlusel, kus kinnipeetav karistust kannab. Otsuse kinnipeetava ümberpaigutamise kohta langetab selle vangla direktor, kus kinnipeetav karistust kannab. Õigus kinnipeetava ümberpaigutamiseks on Justiitsministeeriumil ning see tuleneb TäitmP § 2 lg-st 2. Eriregulatsioon eluaegse vangistusega karistatud kinnipeetava paigutamise osas tuleneb TäitmP § 6 lg-st 2, mille kohaselt on Justiitsministeeriumi pädevuses otsustada eluaegse vangistusega karistatud kinnipeetava paigutamine. Justiitsministeeriumi kantsleri 15.01.2003 käskkirjaga nr 10 vastu võetud “Justiitsministeeriumi asjaajamiskord“ § 37 lg 3 p-i 5 kohaselt on vanglate osakonna talituse juhataja volitatud oma talituse pädevuse piires alla kirjutama haldusaktidele, millega tehakse asjas sisuline otsus. Eeltoodust tuleneb, et kinnipeetava paigutamine on Justiitsministeeriumi vanglate osakonna karistuse täideviimise talituse juhataja pädevuses ning Justiitsministeeriumis tegelevad kinnipeetavate ümberpaigutamise lahendamisega oma ala spetsialistid, kes analüüsivad erinevaid riske kinnipeetavate paigutamisel. 17.06.2010 otsuses nr 11-5/9128 „Kinnipeetava ümberpaigutamine” asus Justiitsministeerium seisukohale, et vangistuse täideviimise eesmärkide paremaks saavutamiseks paigutatakse kaebaja karistuse kandmiseks Viru Vanglasse. Seega on õiguslik alus tema ümberpaigutamiseks olemas. Ka eelnevalt asus 4
lg 1 kohaselt on karistuse täideviimise eesmärgiks mitte ainult kinnipeetava suunamine õiguskuulekale teele, vaid ka õiguskorra kaitse, mille alla kuulub ka vanglas õiguskorra tagamine. Kambertüüpi vanglates paigutatakse kinnipeetav talle eraldatud kambrisse, mis välistab kinnipeetavate omavahelise suhtlemise ning kindlustab kõige efektiivsemalt vangla julgeoleku. Seega laagertüüpi vanglad ei ole alati sobivaks kinnipidamiskohaks. Vastustaja viitab Riigikohtu üldkogu 07.12.2009 otsusele nr 3-3-1-5-09, milles Riigikohus on selgitanud vangistuse täideviimise eesmärki. Üldkogu hinnangul tähendab kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele karistuse niisugust täideviimist, mis peab andma vangistatule võime tulla sotsiaalselt vastutavana edaspidises elus toime ilma õiguskorda rikkumata. Eeltoodu tähendab ühelt poolt vajalike meetmete kohaldamist ja kinnipeetavale tingimuste loomist, mis võimaldaksid tal taasühiskonnastuda, teiselt poolt aga kinnipeetava allutamist vanglas valitsevale korrale kui raamistikule kinnipeetava suunamisel. Õiguskuulekale käitumisele suunamist tuleb pidada vanglakaristuse täideviimise keskseks eesmärgiks. Õiguskorra kaitsmine karistuse täideviimise eesmärgina tähendab eelkõige selle tagamist, et süüdimõistetu ei paneks karistuse kandmise ajal toime uut kuritegu. Sel moel realiseeritakse vangistusega muuhulgas eesmärk tagada ühiskonna turvalisus (nii vangla julgeolek kui ka väljapoole vanglat jäävate isikute turvalisus) ja laiemalt põhiseadusliku väärtusena riigi sisemine rahu. Kohtupraktikas ei ole aktsepteeritud kinnipeetava subjektiivset õigust valida kinnipidamiskohta. Isegi kaebaja subjektiivne hinnang selle kohta, et Tallinna Vanglas kui laagertüüpi vanglas oleksid täidetud tema suhtes vangistusest tulenevad eesmärgid, ei muuda Justiitsministeeriumi vastupidist põhjendust, mis põhineb süsteemi tunnetamisel ning isikute hinnangul, kes on oma ala eksperdid, õigusvastaseks. Kaebaja väide selle kohta, et Justiitsministeerium ei ole kontrollinud vangla poolt esitatud andmete tõepärasust, on paljasõnaline. Justiitsministeeriumis tegelevad kinnipeetavate ümberpaigutamise otsustamisega oma ala spetsialistid, kes analüüsivad erinevaid riske ja süsteemi nõudeid kinnipeetavate paigutamisel. Vangla esitatud seisukohti hindavad ja analüüsivad Justiitsministeeriumi vanglate osakonna karistuse täideviimise talituse ja sama osakonna sisekontrolli talituse erialaspetsialistid. Juhul, kui selgub, et vangla taotlus on põhjendatud, siis tehakse kinnipeetava ümberpaigutamise otsus. Ka Tallinna Vangla 16.06.2010 taotlust menetleti põhjalikult ja selgitati välja võimalus ning vajadus kaebaja Viru Vanglasse paigutamiseks. Oluline ei ole, kui kiiresti ümberpaigutamise otsus tehti, vaid see, et otsus on õiguspärane. Kaebaja väited Justiitsministeeriumi võimetusest otsustada kiiresti paigutamise küsimust on paljasõnalised, kuna Justiitsministeeriumil on olemas pidev valmidus ja teadmine kinnipeetavate vanglatevaheliseks paigutamiseks ja vajadusel ümberpaigutamiseks. Justiitsministeeriumi vanglate osakonna ametnikud, kes tegelevad kinnipeetavate paigutamisega, on informeeritud paigutamist vajavatest kinnipeetavatest ja probleemsetest kinnipeetavatest. Arvestades kaebaja vanglates viibimise aega, on kindlasti tegemist paigutamist otsustavatele ametnikele teada oleva kinnipeetavaga. 5
lg 1 kohaselt kaasnevad vanglas paratamatult teatud kannatused või ebameeldivused, kuid need ei tohi ületada seda piiri, mis kaitseb inimväärikust. Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitus „Euroopa vanglareeglistik“ (edaspidi EVR) sätestab p-des 17.2 ja 17.3, et kinnipeetava paigutamisel tuleb arvesse võtta ka nõudeid, mis on seotud jätkuva eeluurimise, ohutuse ja turvalisusega ning vajadust tagada asjakohased režiimid kõikidele vangidele ning vangide sooviga tuleb võimaluse korral arvestada. Seega ka Euroopa vangistusõigusalane soovituslik akt ei näe ette, et siseriiklikult peaks sätestama kinnipeetavale subjektiivse õiguse valida kinnipidamiskohta. Siinkohal soovime aga rõhutada, et isegi kui kohtuotsus või siseriiklik õigus oleks vastuolus EVR-is sätestatuga, siis EVR-i puhul on tegemist soovitusliku aktiga, mis ei loo õigusi ega kohustusi. EVR on Euroopa Nõukogu vangistusalane instrument, mille eesmärgiks on püüd ühtlustada Euroopa Nõukogu 47 liikmesriigi vangistusalast praktikat. Euroopa Inimõiguste Kohus on otsuses Bastone v Itaalia leidnud, et Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsioon ei anna kinnipeetavale õigust valida kinnipidamiskohta. Asjaolu, et kinnipeetavad võidakse paigutada eraldi nende perekondadest on paratamatu tagajärg isiku karistamisele. Küll aga isiku paigutamine vanglasse, mis on niivõrd kaugel tema perekonnast, et külastused on tehtud äärmiselt raskeks või isegi võimatuks, võib tähendada, et sekkutud on üleliia isiku õigusele perekonnaelule. Sellistel juhtudel on oluline, et võimud abistaksid isikutel hoida perekonnaga kontakti. Antud kaasuses tuleb arvestada Eesti mastaapidega ning geograafiliste iseärasustega, millest lähtuvalt on kinnipeetavate omastel võimalik ilma suuremate raskusteta igast Eesti maakonnast erinevatesse vanglatesse jõuda. Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata. 6
, mille lg 1 sätestab, et kinnipeetava võib ümber paigutada ühest kinnisest vanglast teise või ühest avavanglast teise, kui see on vajalik kinnipeetava individuaalse täitmiskava elluviimiseks, vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamiseks või julgeoleku kaalutlustel. Justiitsministeeriumi vanglate osakonna karistuse täideviimise talituse juhataja ülesannetes J. Jakobsoni 17.06.2010 haldusaktiga nr 11-5/9128 „Kinnipeetava ümberpaigutamine“ paigutati R.V ümber edasise karistuse kandmiseks Viru Vanglasse. Vaidlustatud haldusaktist nähtuvalt omab kinnipeetav Tallinna Vangla julgeolekuosakonna poolt kogutud teabe alusel autoriteeti kuritegelikus maailmas. Ühtlasi nähtub kinnipeetava kriminogeensete riskide hindamise otsusest, et kaebaja on oma hoiakutes ning väärtushinnangutes mõjutatud kriminogeensest subkultuurist. Arvestades kaebaja tugevaid sidemeid kriminogeense taustaga inimestega, tema hoiakuid ning kriminogeensest subkultuurist mõjutatavaid väärtushinnanguid, on vaja tagada pidev järelvalve R.V´u üle. Haldusaktis on asutud seisukohale, et efektiivsemalt on võimalik tagada järelvalvet kaebaja üle Tartu ja Viru Vanglates, kus kinnipeetavad on sektsioneeritud väiksematesse osakondadesse. Juhindudes justiitsministri 25.03.2008 määruse nr 9 „Täitmisplaan“ § 2 lg-st 2 ja §-st 8, otsustati paigutada kinnipeetav R.V vangistuse eesmärkide paremaks saavutamiseks edasise karistuse kandmiseks Viru Vanglasse. Kohtuistungil kaebaja väitis, et ta ei nõustu Justiitsministeeriumi väitega, et vaidlustatud haldusakti andmisel kontrolliti kõiki asjaolusid. Kaebajale jääb selgusetuks, milles väljendus temast tulenev oht vangla julgeolekule. Ka on vastustaja märkinud, et kinnipeetaval pole subjektiivset õigust valida kinnipidamiskohta. Kaebaja leiab, et antud juhul käib vaidlus selle üle, millise info alusel otsustati kaebaja ümber paigutada Tallinna Vanglast Viru Vanglasse (t.lk 67-68). Ka ei nõustu kaebaja vastustaja väitega, et tema ümberpaigutamise otsust menetleti põhjalikult, kuna seda menetleti ühe tööpäeva jooksul (t.lk 1-4). Nimelt tegi Tallinna Vangla sellekohase taotluse 16.06.2010 ja Justiitsministeerium edastas 17.06.2010 kell 14.00 faksi Tallinna Vanglale, milles nõustus kaebaja ümberpaigutamisega. Kaebaja toonitab, et vähem kui ööpäeva jooksul menetleti nelja kinnipeetava ümberpaigutamist, mistõttu kaebaja leiab, et vastustaja rikkus HMS § 40 lg-d 1 ja 2, kuna talle ei tagatud õigust esitada vastuväiteid tema ümberpaigutamise kohta. Kohus on seisukohal, et kinnipeetaval puudub subjektiivne õigus nõuda enda paigutamist ühte või teise vanglasse, kuna kinnipeetava vanglasse paigutamise otsustamine on täitevvõimu pädevuses. TäitmP § 5 lg 2 kohaselt otsustab eluaegse vangistusega karistatud kinnipeetava vanglasse paigutamise Justiitsministeerium. Paigutamise arvestamisel pole keelatud arvestada ka kinnipeetava eelistustega, kuid lõpliku otsuse tegemisel on otsustav täitevvõimu seisukoht, mis peab arvestama vajadusega tagada vanglate julgeolek ja korrakohane funktsioneerimine. Kinnipeetava õigusi võib tema paigutamine rikkuda juhul, kui see toimub ettenähtud menetluskorda rikkudes või ilmselgelt meelevaldsetel kaalutlustel või kui kaalutlusõigust on kuritarvitatud (nt ümberpaigutamine kättemaksuks, tagakiusamiseks, vms). Eelnimetatud asjaolusid antud juhul ei esine. 7
lg 1 sätestab, et kinnipeetava võib ümber paigutada ühest kinnisest vanglast teise või ühest avavanglast teise, kui see on vajalik kinnipeetava individuaalse täitmiskava elluviimiseks, vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamiseks või julgeoleku kaalutlustel. Nimetatud paragrahvi lg 2 annab justiitsministrile volituse kehtestada kinnipeetava ümberpaigutamise kord, mis on detailselt reguleeritud justiitsministri 25.03.2008 määruses nr 9 „Täitmisplaan“ (TäitmP). Samuti puudub kinnipeetaval subjektiivne õigus valida kohta, kus ta karistust kannab. Vastustaja viitab TäitmP §-le 8, mille alusel paigutatakse kinnipeetav ümber selle vangla direktori taotlusel, kus kinnipeetav karistust kannab. Ümberpaigutamise otsuse tegemise õigus on Justiitsministeeriumil ning see tuleneb TäitmP § 2 lg-st 2. Eriregulatsioon eluaegse vangistusega karistatud kinnipeetava paigutamise osas tuleneb TäitmP § 5 lg-st 2, mille kohaselt on Justiitsministeeriumi pädevuses otsustada eluaegse vangistusega karistatud kinnipeetava paigutamine. Justiitsministeeriumi kantsleri 15.01.2003 käskkirjaga nr 10 vastu võetud “Justiitsministeeriumi asjaajamiskord“ § 37 lg 3 p-i 5 kohaselt on vanglate osakonna talituse juhataja oma pädevuse piires volitatud alla kirjutama haldusaktidele, millega tehakse asjas sisuline otsus. Eeltoodust tuleneb, et kinnipeetava paigutamine on Justiitsministeeriumi vanglate osakonna karistuse täideviimise talituse juhataja pädevuses. Justiitsministeeriumis tegelevad kinnipeetavate ümberpaigutamise lahendamisega oma ala spetsialistid, kes analüüsivad erinevaid riske kinnipeetavate paigutamisel. R.V´u ümberpaigutamine toimus Justiitsministeeriumi 17.06.2010 haldusakti nr 11-5/9128 „Kinnipeetava ümberpaigutamine” alusel ja selles asuti seisukohale, et vangistuse täideviimise eesmärkide paremaks saavutamiseks paigutatakse kaebaja karistuse kandmiseks Viru Vanglasse. Seega paigutati kaebaja ümber Tallinna Vanglast Viru Vanglasse kehtiva Justiitsministeeriumi haldusakti alusel, mis tähendab, et tema ümberpaigutamiseks oli seadusest tulenev alus olemas, mistõttu on vaidlustatud haldusakt õiguspärane ja selle tühistamiseks ei ole alust. 8
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.