Obsah (5)

§ 212§ 213§ 197§ 59§ 108

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatami

§ 212lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole

§ 213lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Mario Luik esitas 04.08.2011 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus tuvastada Võru arestimaja kinnipidamistingimuste õigusvastasus perioodil 07.09.2010 kuni 28.09.2010, mil kaebaja viibis Võru arestimajas. Kaebuse põhjenduste kohaselt põhjustati kaebajale moraalseid ja füüsilisi kannatusi, alandati tema inimväärikust ja kahjustati tervist, kuna Võru arestimajas ei võimaldatud kaebajal kordagi viibida vabas õhus üks tund päevas ning kambris puudusid riidenagi, laud, istekoht, nõuetele vastav ventilatsioon ja liikumisruum. Kaebuse täienduses esitas kaebaja nõude mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 1210 eurot ning märkis, et ei jäänud rahule ka toitlustamisega.
2. Tartu Halduskohtu 27.01.
3. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Otsuse põhjenduste kohaselt ei ole kaebaja esitanud arestimajas viibides ühtki kaebust ega toimingu sooritamise nõuet selle kohta, et talle võimaldataks igapäevane jalutuskäik vabas õhus. Laua, riidenagide ja istekohtade puudumise osas märkis kohus, et istekohtadena sai kasutada narisid ning tegemist ei ole puudustega, mis võinuks tekitada kaebajale kannatusi sellises määras, et oleks põhjendatud mittevaralise kahju hüvitamine. Kaebaja viibis kambris nr 2, mille põrandapind oli 14,6 m2 ja kambris viibis sel perioodil 2-3 inimest. Kamber ei olnud ülerahvastatud ning sätestatud ei ole kui palju ruumi peab jääma mööbli paiknemiseks kambris. Kaebaja ei ole esitanud arestimajale ühtegi kaebust seoses väidetava puuduliku ventilatsiooni, halva õhu ega niiskusest tekkinud köhaga. Samuti ei ole kaebaja esitanud kaebusi selle peale, et toitlustamine oleks olnud mittenõuetekohane. Vastustaja kinnitusel oli Võru arestimajas ventilatsioon ning toidu nõuetekohasus on tagatud, kuna selle üle teostab regulaarselt kontrolli Terviseamet. Kohus ei ole tuvastanud, et arestimaja tingimused oleks kaebajale kaasa toonud inimväärikuse alandamise, halvendanud oluliselt kaebaja elukvaliteeti või tekitanud tervisekahju. Vastustaja süülist käitumist kaebaja suhtes ei ole tuvastatud ja kaebaja ei ole ka ise kuidagi kaasa aidanud väidetava kahju ärahoidmisele. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
4. M. Luige apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei olnud kaebaja teadlik, et arestimaja eksimuste kõrvaldamiseks seoses jalutuskäiguga oleks tulnud kirjutada kaebus või esitada toimingu sooritamise nõue. Halduskohus on kohelnud pooli ebavõrdselt, kuna ei võimaldanud kaebajale õigusabi korras advokaati. Halduskohus jättis välja uurimata tõendid, mis kinnitaks arestikambri puudulikku ventilatsiooni ja halba õhku ning tuvastamata kahju tekitamise kaebajale. Kohtupraktikas on analoogseid kartseritingimusi peetud väärikust alandavaks. Kaebajal oli õiguspärane ootus, et talle võimaldatakse värskes õhus viibimist ka Võru arestimajas, kuna Viljandis seda võimaldati.
5. Politsei- ja Piirivalveamet vaidleb oma vastuses apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastustaja märgib, et kaebaja ei ole apellatsioonkaebuses vaidlustanud halduskohtu otsust arestikambri suurust ning toitlustamist käsitlevas osas. Vastuse põhjenduste kohaselt ei tõenda kaebaja väiteid asjaolu, et Võru arestimajas puudus võimalus värskes õhus jalutamiseks ning kaebaja oli sinna äsja etapeeritud Viljandi arestimajast. Puuduvad tõendid, et kaebaja oleks avaldanud soovi värskes õhus viibimiseks. Kaebaja ei püüdnud väidetavat kahju tekkimist vältida ega tekkinud kahju kõrvaldada, kuna ta ei esitanud kirjalikult värskes õhus viibimise soovi ega kaebust õiguste rikkumise kohta Lõuna Prefektuuri juhile või halduskohtule. Kohtupraktika kohaselt ei saa jalutuskäigu võimaldamiseks kirjaliku taotluse esitamist pidada isiku jaoks ülemäära koormavaks. 2 Riidenagi, laua ja eraldi istekohtade puudumine kambrist võis põhjustada kaebajale mõningast ebamugavust, kuid tegemist ei olnud sellise puudusega, mis oleks põhjustanud kaebaja väärikuse alandamise. Kuna alates
6. a kehtiv arestimaja sisekorraeeskirja regulatsioon, mille kohaselt peavad arestikambris olema üksnes voodid ning kõik muud esemed peavad kambris olema vaid võimaluse korral, ei ole inimväärikust alandav, siis ei saa inimväärikust alandav olla ka selles kirjeldatule vastav varasem faktiline olukord. Kaebaja väide ventilatsiooni puudumise kohta ei vasta tõele. Asjaolu, et Võru arestimaja ventilatsioonisüsteem ei vastanud kaebaja subjektiivsele nägemusele ventilatsioonisüsteemidest, ei tähenda ventilatsiooni puudumist. Kaebajal väidetava köha tekkimise kohta puuduvad tõendid ja andmed, et kaebaja oleks Võru arestimajas viibimise ajal kurtnud tugeva köha või muude terviserikete üle. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Kuna

§-s 199 toodud aluseid halduskohtu 27.01.2012. a otsuse tühistamiseks ja asja uueks arutamiseks samale kohtule tagasisaatmiseks ei esine, teeb ringkonnakohus vajalikus ulatuses ise uue otsuse. Ringkonnakohus tühistab halduskohtu vaidlustatud otsuse osas, millega jäeti esitatud kaebus rahuldamata nõuete osas, mis puudutasid mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmist Võru arestimaja kambri sisustuse nõuetele mittevastavuse tõttu ja kaebajale üks tund päevas värskes õhus viibimise võimaluse tagamata jätmise tõttu. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega mõistab Politsei- ja Piirivalveametilt Mario Luige kasuks mittevaralise kahju eest hüvitisena välja 44 (nelikümmend neli) eurot. Ülejäänud osas tuleb kaebus jätta rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata, arvestades ka

§ 197

lg-t 1, mille järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras halduskohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes apellatsioonkaebusega vaidlustatud ulatuses.

1. Kaebusest nähtuvalt soovis kaebaja talle Võru arestimaja kinnipidamistingimustega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist 1210 euro ulatuses, sest need alandasid tema inimväärikust ja tekitasid talle tervisekahju. M. Luik viibis Võru arestimajas ajavahemikul 07.09.2010 kuni 28.09.2010 (kokku 22 päeva). Apellatsioonkaebuse põhjendustest ja kaebaja poolt 06.02.
2. a toimunud ringkonnakohtu istungil antud selgitustest nähtuvalt vaidlustas M. Luik halduskohtu otsust osas, millega ei rahuldatud tema kaebust ja ei mõistetud vastustajalt välja rahalist hüvitist nõuete osas, mis puudutasid arestimaja kambri sisustuse nõuetele mittevastavust, kaebajale värskes õhus viibimise võimaluse tagamata jätmist ja kambri ventilatsiooni puudulikkust, mis väidetavalt tekitas kaebajale tervisekahju (köha, astma ägenemine).
3. Käesoleva haldusasja raames vaadeldaval perioodil reguleerisid kinnipidamistingimusi arestimajades siseministri 08.01.
4. a määruse nr 3 „Arestimaja sisekorraeeskiri“ (ASkE) ajavahemikul 01.01.2010-31.12.2010 kehtinud redaktsioon ning vangistusseadus (VangS). VangS § 156 lg 3 sätestab, et isiku kinnipidamisele arestimajas kohaldatakse käesoleva seaduse sätteid eelvangistuse ja aresti täideviimise kohta. VangS § 93 lg 5 kohaselt võimaldatakse vahistatu soovil tal vähemalt üks tund päevas viibida vabas õhus. Sama sätestas ASkE § 31 p
5. Ringkonnakohus ei nõustu vastustaja ja halduskohtu seisukohaga, et kuna kaebaja vabas õhus viibimiseks suuliselt ega kirjalikult soovi ei avaldanud, mis on aga vastava õiguse realiseerimise eelduseks ja ei esitanud arestimajas viibimise perioodil ka kaebusi selle kohta, et 3 ta jalutada ei saa, siis puudub alus vastava toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks ja selle eest hüvitise väljamõistmiseks. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et
6. a septembris ei olnud Võru arestimajas jalutushoovi olemas ja kohapeal seega jalutusvõimalus puudus. Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtu otsuses toodud seisukohaga, et tõendatud ei ole asjaolu, et kaebaja oleks üldse avaldanud soovi viibida värskes õhus. Kaebaja on kogu aeg väitnud, et ta avaldas kohe Võru arestimajja saabudes soovi, et ta saaks iga päev jalutama minna, kuid talle öeldi kohe ära, et seda võimalust ei ole, kuna arestimajas jalutushoov puudub. Kaebaja sõnul ei selgitatud talle Võru arestimajja saabumisel, et juhul, kui ta jalutamisvõimalust siiski kasutada soovib, viiakse ta üle Tartu või Viljandi arestimajja, kus jalutushoov oli olemas, seda enam, et ta etapeeriti Võrru just Viljandi arestimajast. Kuna Võru arestimajas jalutusvõimalus üleüldse puudus, siis on usutavad kaebuse esitaja väited, et talle ei tagatud Võru arestimajas viibimise ajal, vaatamata sellekohase soovi väljendamisele kohe arestimajja saabudes, tund aega värskes õhus viibimise õigust. Vastustaja ei ole tõendanud, et jalutamine oli kaebaja sealviibimise ajal võimalik, ega ka seda, et kaebaja ei soovinud jalutama minna. Tõenduseks esitatud Võru arestimaja tööarvestuse raamatu väljavõtted ei tõenda, et kaebaja ei soovinud jalutama minna, sest tööarvestuse raamatus ei ole fikseeritud ühegi samal ajal Võru arestimajas kinni peetud isiku sooviavaldust jalutama saamise kohta ega tehtud märget selle rahuldamise või mitterahuldamise kohta. Ringkonnakohus ei pea usutavaks, et keegi kinnipeetuist ei soovinud kõnealusel perioodil kasutada oma õigust viibida vabas õhus. Vastavalt

§ 59

lg-le 1 peab menetlusosaline tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited, kui seadusest ei tulene teisiti, samuti kohtu nõudmisel neid asjaolusid, mille puhul võib eeldada, et just temal on vastavatele tõenditele juurdepääs. Kui tõendite esitamine ei ole võimalik, tuleb näidata põhjused, miks neid esitada ei saa, ja teatada, kus tõendid asuvad või võivad asuda. Ringkonnakohus märgib, et tõendamiskoormis antud küsimuses lasus eelnevast tulenevalt vastustajal.

§ 59

lg 4 sätestab, et kui menetlusosaline ei esita tõendit asjaolu kohta, mida ta peab lõike 1 kohaselt tõendama, ja tõendeid asjaolu või selle ümberlükkamise kohta ei ole võimalik hankida muul viisil, võib kohus hinnata asjaolu tema kahjuks. Eelnevast tulenevalt loeb ringkonnakohus tõendatuks, et vastustaja rikkus kaebaja Võru arestimajas viibitud ajal tema VangS § 93 lg-st 5 ning ASkE § 31 p-st 4 tulenevat õigust.

1. Asjas ei ole olnud vaidlust ka selle üle, et Võru arestimaja kambris puudusid
2. a septembris riidenagi, laud ja eraldi istekohad kambris viibijatele. Kõnealusel perioodil kehtinud ASkE § 10 lg 1 nägi loetletud mööbliesemetest kambri sisustuselementidena imperatiivselt ette laua (p 2), istekoha igale kinnipeetavale (p 3) ja riidenagi (p 5). Ringkonnakohus leiab, et istekohana igale kinnipeetavale ei saa käsitleda tema (nari)voodit, vaid selle all tuleb mõista kas tooli või taburetti. Samuti ei õigusta Võru arestimaja kambri sisustuse puudusi
3. a-l see, et alates 24.10.2011 märgitakse ASkE § 13 lg-s 1, et arestimaja kambris peavad kohustusliku sisustuselemendina olema vaid ühe- või kahekordsed voodid, kõik muud esemed, sh riidenagi, laud ja eraldi istekohad igale kinnipeetavale peavad seal olema üksnes võimaluse korral. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et kaebaja suhtes on Võru arestimajas rikutud vaidlusalusel perioodil kehtinud ASkE § 10 lg 1 p-de 2, 3 ja 5 nõudeid. Ringkonnakohus peab Võru arestimajas jalutusvõimaluse tagamata jätmise ja kambri sisustuse nõuetele mittevastavuse küsimuses vajalikuks viidata ka sama ringkonnakohtu 11.09.
4. a lahendile haldusasjas nr 3-11-108, milles asuti käesoleva lahendiga sarnasele seisukohale ja mõisteti kaebajale mittevaralise kahju hüvitis välja ning milles on otsus ka jõustunud. 4
5. Mis puudutab esitatud tervisekahju nõuet seoses väitega, et
6. a septembris puudus Võru arestimaja kambrites ventilatsioon ja seetõttu oli kambris niiske, mille tagajärjel tekkis kaebajal köha ja astma ägenemine, siis selles osas on halduskohus kaebuse põhjendatult rahuldamata jätnud ja ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega. Ka ringkonnakohtu istungil jäi vastustaja oma varasemate selgituste juurde, et
7. a oli Võru arestimajas, sh arestikambrites, olemas tavapärane õhku sissepuhuv ja väljatõmbav ventilatsioonisüsteem, mida hooldasid hooldusfirmad ja lisaks sellele oli kambrites ka ühe akna klaasploki asemel metallvõre, et tagada täiendav värske õhu juurdevool. Sellist olukorda, et laes oli näha ventilatsiooniava ja akna ees oli osaliselt klaasi asemel metallvõre, et ka sealt värsket õhku sisse tuleks, ei eita ka kaebaja, väites pigem seda, et tema arvates ei olnud see süsteem õhuvahetuseks piisav, mille tulemusena tekkis tal arestimajas köha ja ägenes ka astma, so talle tekitati sellise olukorraga tervisekahju. Samas ei ole kaebaja kohtumenetluses ühelgi viisil tõendanud talle tervisekahju tekkimist, selgitades ka ringkonnakohtu istungil, et tal ei ole väidetava tervisekahju tekkimist millegagi tõendada, sest ka Tartu Vanglasse saabudes ei läinud ta koheselt arsti juurde ning Võru arestimajas olles seoses ventilatsiooniprobleemist väidetavalt tekkinud köha ja astma ägenemisega ta arestimaja poole ei pöördunud ei ravimite saamiseks ega ka arsti kutsumiseks. Samas selgitas kaebaja, et peavalurohu saamiseks ta arestimaja poole pöördus. Kuna kaebaja ei ole tõendanud endal sellise tervisekahju tekkimist, mille eest ta hüvitist nõuab, siis on halduskohtu otsus selles osas õige ja tuleb jätta muutmata.
8. Kaebaja taotles mittevaralise kahju hüvitamist ning käesoleva otsuse põhjendustest nähtuvalt saab kahju hüvitamine kõne alla tulla üksnes seoses arestikambri nõuetele mittevastavusega ja sellega, et jalutushoovi puudumise tõttu ei olnud kaebajale tagatud õigust viibida üks tund päevas värskes õhus. Vastavalt riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg-le 1 võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Riigikohus on tõlgendanud seda sätet selliselt, et inimväärikust alandavaks saab pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. Kinnipidamistingimuste hindamisel tuleb arvesse võtta kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju ja ajavahemikku, mille jooksul isikut konkreetsetes tingimustes kinni peeti (RKHKo 15.03.2010, 3-3-1-93-09, p 11). Ringkonnakohus on seisukohal, et eelnevalt kirjeldatud kaebajal värskes õhus jalutamise mittevõimaldamine kogu tema Võru arestimajas viibitud perioodi vältel ning Võru arestimaja arestikambri tingimused puuduvate, kuid samas määrusega nõutud mööbliesemete osas, ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme ning olid seetõttu oma kogumis õigusvastased ja kaebaja väärikust alandavad. Sellest tulenevalt leiab ringkonnakohus, et vastustaja on kaebajale süüliselt tekitanud hüvitamist vajava kahju. RVastS § 9 lg 2 järgi hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Asudes hindama vastustaja süü vormi ja raskust, osutab ringkonnakohus esmalt Riigikohtu seisukohale, et põhiõiguste rikkumine või riive ei pruugi endaga alati kaasa tuua kahju hüvitamist rahas. See oleneb asja sisulisel menetlemisel välja selgitatud asjaoludest ning muu hulgas ka kohtu hinnangust riive intensiivsusele. Mittevaralise kahju kohaseks hüvitamise viisiks võib kahju rahas kompenseerimise asemel olla ka kohtuotsusega kahju põhjustanud haldusakti või toimingu õigusvastasuse tuvastamine (RKHKm 20.10.2011, 3-3-1-43-11). Tartu Halduskohus leidis, et kaebaja pidi olema teadlik oma õigustest esitada pretensioone ja taotlusi, kuid ei ole Võru arestimajas viibides püüdnud mittevaralise kahju tekkimist ära hoida või seda vähendada. Sellele tugineb ka vastustaja on vastuses apellatsioonkaebusele. 5 Ringkonnakohus ei nõustu sellega, kuna ei halduskohus ega ka vastustaja ei ole selgitanud, kuidas seda antud olukorras oleks tulnud teha. Kaebaja on soovinud Võru arestimajja saabudes saada jalutama, kuid jalutamisvõimalust arestimajas üldse polnud. Selgusetu on, kuidas oleks saanud muul viisil kompenseerida toolide, laua ja riidenagi puudumist kambris.
9. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb käesoleval juhul arvestada, et kaebaja viibis Võru arestimajas koos etapeerimispäevadega järjest kokku 22 päeva, st vähem kui ühe kuu ja tema arestikambri sisustus ei vastanud kehtivatele nõuetele ning jalutushoovi puudumise tõttu kaebajale värskes õhus viibimise võimaluse tagamata jätmine oli samuti õigusvastane. Sellest tulenevalt leiab ringkonnakohus, et kaebajale tuleb käesoleval juhul hüvitada tekkinud mittevaraline kahju rahas. Kaebaja on esitanud halduskohtule taotluse temale mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmiseks 1210 euro (18 932,39 krooni) suuruses summas. Ringkonnakohus leiab, et selles summas ei kuulu taotlus rahuldamisele. Arvestades kohtute senist praktikat, on ebaseadusliku kartseris kinnipidamisega seoses loetud põhjendatuks 6,39 euro (100 krooni) väljamõistmist iga kartseris viibitud päeva eest. Samas peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et õigusvastase kartseris kinnipidamisega kaasneb palju suurem õiguste riive kui sellega, et isik ei saa 22 päeva jooksul jalutama ja arestimaja kambris, kus ta viibib, puuduvad laud, toolid ja riidenagi. Halduskohtule esitatud nõue summas 1210 eurot 22 päeva eest ületab seega mitmekordselt ka summa, mida näeks kehtiv kohtupraktika ette välja mõista iga õigusvastaselt kartseris viibitud päeva eest. Ringkonnakohus peab põhjendatuks mõista Politsei- ja Piirivalveametilt kaebuse esitaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitisena 44 eurot, so 2 eurot iga päeva eest (22x2=44).Nimetatud summa on ringkonnakohtu hinnangul piisav hüvitis selle eest, et kaebaja ei saanud 22 päeva jooksul Võru arestimajas jalutamas käia ja selle eest, et teda hoiti mittenõuetekohase sisustusega arestikambris. Tartu Ringkonnakohtu poolt varasemalt tehtud analoogsetes lahendites on väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitise summa jäänud 1,6 ja 2,2 euro vahele iga sellistes tingimustes arestimaja kambris viibitud päeva eest (vt Tartu Ringkonnakohtu otsused haldusasjades nr 3-11-627, 3-11-108, 3-09-584, 3-10-2676). 12.

§ 108

lg 2 järgi jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kaebaja oli esimese ja teise astme kohtus riigilõivu tasumisest vabastatud ning apellatsioonimenetluses taotles M. Luik menetluskuludena sõidukulude hüvitamist. Ringkonnakohtule esitatud bussipileti kohaselt saab kaebaja poolt apellatsioonimenetluses kantud ja tõendatud menetluskuludeks lugeda 7 eurot, mis on Pärnust Kilingi-Nõmmele ja tagasi sõitmise kulu. Kuludokumente, mis kajastaksid kaebaja Kilingi-Nõmmelt autoga Tartusse ja Tartust autoga sinna tagasi sõitmist, ringkonnakohtule esitatud ei ole. Eeltoodust tulenevalt peab ringkonnakohus võimalikuks mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja apellatsioonimenetluses kantud kulude katteks üksnes osa sõidukuludest, so menetluskulu summas 3 eurot ja 50 senti. Nimetatud summa tuleb kanda M. Luige poolt ringkonnakohtu istungil avaldatud kaebaja arvele nr XXX. Agu Timmi Madis Ernits 6 Maili Lokk