KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lilianne Aasma, Virgo Saarmets ja Silvia Truman Otsuse tegemise aeg ja koht 28. veebruar 2013, Tallinn Haldusasja number 3-

) § 1361 lg 1 alusel võib MTA piirkondliku struktuuriüksuse juhataja täitmist tagavate toimingute sooritamiseks loa saamiseks teha halduskohtule taotluse, kui maksude tasumise õigsuse kontrollimisel tekib põhjendatud kahtlus, et pärast maksuseadusest tuleneva rahalise nõude või kohustuse määramist võib selle sundtäitmine maksukohustuslase tegevuse tõttu osutuda oluliselt raskemaks või võimatuks. Seega pole asjakohane kaebaja väide, et M. Ši maksuvaidlus pole lõppenud ja pole tuvastatud, et M. Šl on midagi riigimaksude näol võlgu. 6. Tallinna Halduskohus rahuldas 27.01.2012 otsusega kaebuse ja kohustas vastustajat esitama kinnistusosakonnale avalduse keelumärke kustutamiseks V. Ši varalt (M. Ši nimele registrisse kantud elamumaa, Harjumaa, XXX, üldpinnaga 126,1 m2, registriosa nr 17381401) ning mõistis vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulud 15,97 €. Kaebaja näol on tegemist maksumenetlusega mitteseotud menetlusvälise isikuga, kelle õigust oma vara kasutada ja käsutada on piiratud PMTK taotlusel. Põhiseaduse § 11 kohaselt tohib õigusi ja vabadusi piirata ainult kooskõlas põhiseadusega. Need piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. PMTK ei ole antud juhul V. Ši osas neist põhimõtetest lähtunud. Kaebaja rikutud õiguste kaitseks oleks olnud kõige efektiivsem vaidlustada Tallinna Halduskohtu 26.07.2010 määrust nr 3-10-1916 ja Harju Maakohtu kohtunikuabi kandemäärust, mille alusel seati kinnisasja käsutamise keelumärge. Kohtud pidid kontrollima, kellele kuulub kinnisasi, millele soovitakse keelumärge seada ja kas on täidetud kinnistusraamatuseadusest (KRS) tulenevad nõuded. KRS § 341 lg 1 kohaselt kande tegemiseks, muutmiseks või kustutamiseks on nõutav selle isiku nõusolek, kelle kinnistusregistriossa kantud õigust kanne kahjustaks (puudutatud isik), kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Antud juhul pidanuks olema 3

§ 1361

lg 1 kohaldamisel tähelepanuta, et kaebaja suhtes ei viida läbi maksude tasumise õigsuse kontrolli, ta ei ole võlgnik ja temalt ei ole tarvis väidetavat võlgnevust sisse nõuda. Puudub igasugune mõistlik seletus, miks peaks kaebaja taluma oma vara käsutamise kõige rängemat piirangut, kui tema ei puutu üldse asjasse. PMTK seisukoht on vastuolus ka kohtupraktikaga. Riigikohtu üldkogu otsuses nr 3-3-1-28-11 sedastati, et

§ 130

lg-s 1 nimetatud täitetoimingute sooritamine

§ 136

¹ lg 1 alusel riivab intensiivselt selle isiku omandipõhiõigust ja ettevõtlusvabadust, kelle suhtes täitmist tagavaid toiminguid tehakse. Täitetoimingute tegemine ei võimalda isikul soovi korral saada tulu temale kuuluva vara võõrandamisest ega vara koormata. Riivet ei muuda tähtsusetuks asjaolu, et tegemist on olemuselt ajutise iseloomuga meetmega. Riive olulisusele osutab kaudselt ka see, et seadusandja on pidanud põhjendatuks lubada maksuhalduril täitmist tagavate toimingute sooritamist enne rahalise nõude või kohustuse määramist üksnes halduskohtu loal. Riigikohus märkis, et praeguse juhtumi puhul on oluline tähele panna sedagi, et isik, kelle vara suhtes haldustoimingu tegemiseks luba taotleti ja kes seetõttu oli HKMS § 30 lg 2 p-st 2 tulenevalt menetlusosaline halduskohtumenetluses, ning isik, kelle maksuasjas maksukohustuse täitmise tagamiseks luba taotleti ja kes oli menetlusosaline PMTK-s toimuvas maksumenetluses, ei lange kokku. Ka V. Šepel ei olnud maksuasjas maksukohustuslane, kuid tema vara suhtes tehti toiminguid, mis tema omandiõigust intensiivselt riivavad. Riigikohus leidis samas: „Maksukorralduse seadusest tuleneb küll maksuhalduri õigus taotleda kohtult luba seada kinnisasjale hüpoteek, et tagada pärast rahalise nõude või kohustuse määramist selle sundtäitmine, kuid see ei tähenda, et seda saab teha asja omandiõigusest sõltumata. Maksumenetlusega mitteseotud menetlusvälise isiku omandiõiguse intensiivset riivet ei õigusta isiku seos maksukohustuslasega.

§ 1361

on kohaldatav sellistele nõuetele, mida esitatakse maksumenetluses maksukohustuslase vastu. Seega ringkonnakohus ei oleks tohtinud anda maksuhaldurile luba menetlusvälise isiku vara suhtes

1361 alusel täitetoimingut sooritada. Enne rahalise nõude või kohustuse määramist saab maksuhaldur

§ 1361

korras taotleda kohtuliku hüpoteegi seadmist vaid maksukohustuslasele kuuluvale kinnisasjale.“ Osundatud lahend puudutas hüpoteegi seadmist, kuid vara käsutamise keelumärge on sellest veelgi intensiivsem meede. Kohtu seisukohta kinnitab Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-48-04, kus nenditi: „Keelumärge keelab vastavalt oma sisule omandi või piiratud asjaõiguse käsutamise täielikult või osaliselt (AÕS § 63 lg 1 p 3). Seega ei ole keelumärge ainus hagi tagamise vahend kinnistusraamatus, küll on see aga kinnisasja omanikule kõige koormavam märge, sest AÕS § 63 lg 2 kohaselt keelab ta kannete tegemise kinnistusraamatusse kas täielikult või osaliselt. Seega "lukustab" keelumärge kinnistusraamatu kas täielikult või osaliselt.“ See on vastuseks ka vastustaja etteheitele, nagu ei selguks kaebuse põhjendustest, kuidas võiks keelumärke seadmine M. Ši nimel kinnistusraamatus registreeritud kinnistutele kaasa tuua kaebaja olukorra halvendamise kuni täitetoimingute tegemiseni. Liiatigi ei ole kohus seotud kaebuse põhjendustega, vaid lähtub üksnes taotlusest. 4

§ 130lg 1 p-st 1 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (Ts

MS) § 378 lg 1 p-st 2 ilmneb selgelt, et keelumärke kandmist kinnistusraamatusse saab seada üksnes kostja (võlgniku, maksukohustuslase) suhtes. Kaebaja kui menetlusvälise isiku vara suhtes oli keelumärke seadmine lubamatu. Maksuhaldur ei saa asjakohastest seadustest tulenevate sõnaselgete erinormide mittejärgimist õigustada PKS § 29 lg-s 4 sätestatud abikaasade solidaarkohustuse üldpõhimõttega. Seega oli õigusvastane ka maksuhalduri keeldumine esitada kinnistusosakonnale avaldus ebaseadusliku keelumärke kustutamiseks. Maksuhalduril tuleb avaliku võimu esindajana realiseerida oma õigusi ja kohustusi rangelt kooskõlas põhiseaduse ja seadustega. Et kohus tegi kindlaks, et PMTK-l puudus õigus keelduda kaebaja vastava taotluse rahuldamisest ning ta on teinud seda õigusvastaselt ja vääratel alustel, rikkudes kaebaja põhiseaduslikke õigusi, saab kohus otsusega teha vastustajale konkreetse sisuga ettekirjutuse. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 7. Maksu- ja Tolliameti (MTA) apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada ning jätta uue otsusega kaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda. Halduskohus on ühisomandis olevale kinnisasjale käsutamise keelumärke seadmise toimingu õiguspärasusele hinnangu andmisel kohaldanud valesti materiaalõigusnormi ning valesti tõlgendanud

§ 136¹ eesmärki ja KRS § 34¹, jõudes seeläbi asjas valele otsusele.

Kohtuotsus seab maksuhalduri olukorda, kus isikute puhul, kelle kogu vara kuulub ühisomandisse, pole täitmist tagavate toimingute sooritamine võimalik, mis läheb muu hulgas vastuollu avaliku huviga tagada maksude laekumine ja ühetaolise maksustamise põhimõtte rakendumine.

§-s 136¹ sätestatud täitmist tagavate toimingute eesmärk on tagada vara säilimine ja vältida olukorda, kus isik, kelle suhtes tulevikus tõenäoliselt maksu- või vastutusotsus tehakse, asuks enne maksuhalduri poolt rahalise nõude või kohustuse määramist oma vara võõrandama. Kuna maksuhaldur tuvastas jõustunud maksuotsusega maksukohustuslase osalemise maksupettuses ja maksuhalduril oli põhjendatud kahtlus, et pärast maksukohustuse määramist võib selle sundtäitmine osutuda oluliselt raskemaks või võimatuks, esitas ta taotluse keelumärke seadmiseks M. Ši varale. Maksuhaldur lähtus taotluse esitamisel ning kohtud taotluse lahendamisel ja kande tegemisel kinnistusraamatu kannetest, mille kohaselt on kinnisasja omanik üksnes M. Š. Vastustaja ei saa vastutada kinnistusraamatu ebaõige kande eest. Kohus on KRS § 34¹ lg-le 1 viidates jätnud tähelepanuta KRS § 34¹ lg 7 p 1 ja § 35 lg 4, mille kohaselt ei ole puudutatud isiku nõusolek nõutav, kui kinnistamisavaldusele on lisatud vastav jõustunud või viivitamata täitmisele kuuluv hagi tagamise, esialgse õiguskaitse kohaldamise või vara arestimise kohtumäärus. KRS § 34¹ lg 1 sätestab puudutatud isiku mõiste nimetatud seaduse kontekstis ning KRS § 34¹ lg 7 p 1 ja § 35 lg 4 sätestavad juhud, kui puudutatud isiku nõusolek ei ole vajalik. Eeltoodust tulenevalt olid Tallinna Halduskohtu määrus, millega anti PMTK-le luba taotleda keelumärke seadmist muuhulgas M. Ši varale, ja Harju Maakohtu poolt keelumärke seadmine õiguspärased. Asjaolu, et kaebaja esitas maksuhaldurile koos taotlusega keelumärke tühistamiseks M. Ši ja V. Ši abielutõendi, ei anna keelumärke eemaldamiseks alust. Maksuhaldur pole seadnud keelumärget kaebaja varale, vaid maksukohustuslase varale. Asjas ei oma tähtsust, kas see vara kuulub maksukohustuslase ainuomandisse või abikaasade ühisomandisse.

§ 130

lg 1 p 1 järgi võib maksuhaldur taotleda kinnisasja käsutamise keelumärke kandmist kinnistusraamatusse.

§ 130

sõnastusest ei tulene, et kinnisasi, mille suhtes käsutamise keelumärge kantakse, peab kuuluma maksukohustuslasele, kes ei ole maksuvõlga tasunud. Maksuhalduri tõl- 5

terminitega nende kontekstis kui ka

objekti ja eesmärkidega. Kohtu viide Riigikohtu üldkogu otsusele nr 3-3-1-28-11 ei ole asjakohane, sest selles võõrandas maksukohustuslane temale kuuluva vara kolmandale isikule ja maksuhaldur taotles sellele hüpoteegi seadmist. Antud juhul on tegemist abikaasade ühisvaraga. Maksuhaldur ei ole keelumärget seadnud asjasse puutumatu kolmanda isiku varale vaid maksukohustuslase varale. Kuna ühisomanike osad pole kindlaks määratud (AÕS § 70 lg 4), ei saa maksuhaldur taotleda käsutamise keelumärke seadmist vaid ühisvara ühe osa suhtes. Samas ei näe

§ 136

¹ maksuhaldurile ette erinevaid aluseid halduskohtult loa saamisel täitetoimingute tegemiseks võrreldes

§ 130

lg-st 1 tulenevate alustega, mida maksuhaldur saab kohaldada ilma halduskohtu loata pärast maksuvõla kindlakstegemist ja maksu tasumiseks antud tähtaja möödumist selle võla sissenõudmisel. Seetõttu saab ka antud juhul maksuhalduri taotluse rahuldada juhul, kui maksuvõla sissenõudmisel oleks maksuhalduril võimalik taotleda maakohtult (ühisomandisse kuuluvale) kinnisasjale käsutamise keelumärke kandmist kinnistusraamatusse. Keelumärge piirab üksnes kaebaja õigust vara võõrandada, piiranguid ei seata vara valdamiseks ega kasutamiseks. Isegi juhul, kui kaebaja sooviks ühisomandis olevat vara võõrandada, ei saaks ta võõrandada osa ühisomandis olevast varast, vaid peaks võõrandama vara kogu ulatuses, sealhulgas ka M. Šle kuuluva osa, mille võõrandamist maksuhaldur keelumärke seadmisega püüabki ära hoida. Isegi juhul, kui maksukohustuslase suhtes alustatakse hilisemat täitemenetlust, ei too see endaga kaasa maksukohustuse vähendamist kogu ühisvara arvelt. Tulenevalt TMS § 14 lg-st 2 võib sissenõudja nõuda ühisvara jagamist ja sissenõude pööramist võlgniku osale ühisomandist. Maksuhaldur ei nõustu ka kohtu väitega, et keelumärke seadmise näol on tegemist omandipõhiõiguse intensiivse riivega ja viitab Tallinna Ringkonnakohtu otsusele nr 3-11-2818, milles selgitati, et kuna maksukohustuslasel on võimalik oma vara eelaresti alt vabastada tagatist esitades (

§ 136

¹ lg 3) või makstes ära maksuvõlg, ei saa vara võõrandamise lühiajalist piiramist lugeda ülemäära koormavaks abinõuks. Käesoleval hetkel kaalub avalik huvi maksude laekumise vastu üles kaebaja õiguste piiramise. Kuna keelumärke seadmine on võimalik ka ühisvarasse kuuluvale kinnisasjale ning tulenevalt KRS § 34¹ lg 7 p-st 1 ja § 35 lg-st 4 ei ole puudutatud isiku nõusolek nõutav, kui kanne kinnistusraamatusse tehakse kohtumääruse alusel, siis ei oma käesolevas asjas tähtsust, et Tallinna Halduskohtule ei olnud keelumärke seadmiseks loa andmisel teada asjaolu, et M. Ši nimel kinnistusraamatusse kantud kinnisasi on M. Ši ja kaebaja ühisomandis.

1. Kaebaja leidis vastuses, et apellatsioonkaebus on alusetu, palus selle jätta rahuldamata ja menetluskulud vastustaja kanda. Kuna M. Ši suhtes on tehtud vaid vastutusotsus ja see on halduskohtus vaidlustatud, on alusetu süüdistada teda maksupettuses osalemises. Maksuhalduri väide, et kinnistusraamatus polnud märget, et tegemist on ühisvaraga, ei ole asjassepuutuv. Abieluregister on avalik ja vastustajal oli võimalik asjas vajalikud andmed välja selgitada. Vastustaja seda ei teinud ja on esitanud kohtule taotluses ebaõigeid andmeid. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
2. Ringkonnakohus leiab, et kaebajal ei ole võimalik ühisvarale käsutamise keelumärke kandmisest tulenevat õiguste rikkumist kaitsta haldusõiguslike vahenditega ja halduskohus on kaebaja kohustamisnõude rahuldanud ebaõigesti. 6

§ 136

¹ lg-s 4 nimetatud isik, sealhulgas maksukohustuslane vaidlusaluses maksuõigussuhtes, ning määruse vaidlustamise õigus oli M. Šil. Halduskohtu määrus ei puuduta kaebajat ega tema omandiõigust, mistõttu ei olnud kaebaja õigustatud seda ka vaidlustama.

1. Nõustuda ei saa ka halduskohtu käsitlusega, mille kohaselt oleks halduskohus pidanud loa andmise otsustamisel kontrollima, kas KRS toodud nõuded kande tegemiseks on täidetud. Halduskohtu 26.07.2010 määrusest nähtuvalt on PMTK kohtule esitatud taotluses viidanud, et kinnistusraamatu elektroonilise andmebaasi kohaselt on vaidlusalune kinnistu M. Ši omandis. Halduskohus on määruse põhjendavas osas leidnud, et kohtule on esitatud PMTK taotluse lahendamiseks vajalikud tõendid ja selgitused. Seega on kohus taotlust lahendades õigesti lähtunud AÕS § 56 lg-s 1 sätestatust, mille kohaselt eeldatakse kinnistusraamatusse kantud andmete õigsust. Ei vaielda selle üle, et kinnistusraamatusse on kinnistu omanikuna sisse kantud üksnes M. Š. Täitmist tagavate toimingute otsustamisel on selle menetluse olemust ja kiireloomulisust arvestades keeruline lahendada tõendite esitamist ja hindamist eeldavat küsimust, kas kinnistud võivad erinevalt kinnistusraamatu kandest kuuluda abikaasade ühisvara hulka. See küsimus on vajaduse korral võimalik lahendada teises menetluses (vt ka Riigikohtu üldkogu 27.11.2012 määruse nr 3-3-1-15-12 p 32).
2. Käesolevas asjas ei ole poolte vahel iseenesest olnud sisulist vaidlust selle üle, et erinevalt kinnistusraamatu kandest oli kinnistu, mille käsutamise keelumärge kanti halduskohtu määruse täitmise käigus kinnistusraamatusse, tegelikkuses abikaasade ühisvaraks. Pelgalt see asjaolu ei ole aga AÕS § 56 lg-s 1 sätestatud eelduse kõrvaldamiseks piisav. Kaebaja on püüdnud oma omandiõigusel põhinevat nõuet maksma panna kohtuväliselt, kuid vastustaja on keeldunud kinnisasja suhtes kehtiva keelumärke kustutamisest. Kaebajal oli võimalik esitada vastustaja vastu AÕS § 65 lg 1 järgi hagi ebaõige kande parandamiseks nõusoleku saamiseks (vt ka Riigikohtu üldkogu 27.11.2012 määruse nr 3-3-1-15-12 p-d 40 ja 41). Kaebajal oleks võimalik oma õigusi kaitsta ka TMS §-s 222 sätestatud hagi esitamise teel. TMS § 222 lg 1 järgi võib kolmas isik, kellel on sundtäitmise eseme suhtes selle sundtäitmist takistav õigus, eriti omandiõigus või piiratud asjaõigus, esitada hagi vara arestist vabastamiseks või sundtäitmise muul põhjusel lubamatuks tunnistamiseks kohtule, kelle tööpiirkonnas sundtäitmine toimub. Riigikohus on pidanud võimalikuks sellele normile tugineda ka neil juhtudel, mil kohtumenetluses on hagi tagamise korras ekslikult koormatud sellise kolmanda isiku õigusi, kes ei ole olnud menetlusosaline. Ka TMS § 222 lg 1 järgses menetluses on võimalik tuvastada ühisvara olemasolu ning kui selle olemasolu on tuvastatud, vabastada arestitud ühisvara aresti alt (vt ka Riigikohtu üldkogu 27.11.2012 määruse nr 3-3-115-12 p 42). Seega oli kaebajal võimalik oma omandiõiguse rikkumise vaidlustamiseks valida kahe tsiviilõigusliku õiguskaitsevahendi vahel.
3. Eeltoodud põhjendustel rahuldab ringkonnakohus MTA apellatsioonkaebuse ning 7