) § 121 lg 2 p 1 alusel, mille kohaselt võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus, eeldades, et tema faktilised väited on tõendatud. Vastavalt
§-le 44 lg 1 võib kaebusega halduskohtusse pöörduda isik üldjuhul üksnes oma õiguste kaitseks. Halduskohtusse pöördumise esmaseks eelduseks on seega isiku subjektiivsete õiguste rikkumine. Muul eesmärgil, sealhulgas teise isiku õiguse või avaliku huvi kaitseks võib isik kohtusse pöörduda vaid seaduses sätestatud juhul(
Kaebajal ei teki subjektiivset kaebeõigust ainuüksi põhjusel, et ta on esitanud kolmandate isikute huvides taotluse vanglale, mille vangla on jätnud rahuldamata. Asja materjalist nähtuvalt esitas kaebaja 29.10.2012.a. Tallinna Vanglale pöördumise, milles juhtis tähelepanu sellele, et ta andis 25.10.2012.a. õhtul valvur V.Zuppingule üle avalduse, et helistada 26.10.2012.a. enda advokaadile. Sellel päeval talle aga helistamist ei võimaldatud. Tallinna Vangla vastas 27.11.2012.a. kirjaga nr 5-18/45117-1, et telefoni kasutamist ei võimaldatud põhjusel, et kaebaja polnud taotlust helistamiseks esitanud ning V.Zupping ei mäletanud, kes kinni peetavatest 25.10.2012.a. avalduse esitas. Kaebaja pöördus 30.11.2012.a. vangla poole taotlusega muuta halduspraktikat selliselt, et oleks võimalik jälgida kaitsjatele helistamise taotluste liikumist. Kaebaja märkis, et kaitseõiguse mitterealiseerumine kaitsjate ja kaitsealuste suhtlemise ebaseadusliku piiramise näol on tõsine õiguste rikkumine, mille süüdlaste väljaselgitamine on hädavajalik. Tallinna Vangla jättis 31.12.2012.a. kirjaga nr 5-18/50448-1 taotluse rahul- damata. Kaebaja esitas vangla vastuse peale vaide, milles märkis, et vangla ei arvestanud tema taotluse rahuldamata jätmisel sellega, et taaskord võib tekkida olukord, kus ametnikud ei mäleta, kas ta andis üle kaitsjale helistamise taotluse või mitte ning taotluse kadumisel võivad saada oluliselt rikutud kinni peetava isiku õigused. Kaebaja lisas, et kaitsjale helistamise mittevõimaldamine võib takistada kohtumenetluses tähtaegade järgimist ning olukorras, kus halduspraktika jäetakse muutmata, ei pruugi kinni peetav isik suuta tõendada, et tähtaegade järgimine ei sõltunud temast. Vangla jättis 22.01.2013.a. vaideotsusega nr 5-15/360-1 kaebaja vaide rahuldamata, asudes seisukohale, et olemasolev praktika kaitsjale helistamise korraldamisel on piisavalt selge ning selle käigus ei rikuta kinni peetavate isikute õigusi, kuna kaitsjale helistamine on tagatud. Asjas kogutud materjali põhjal on selgunud, et kaebaja pöördus Tallinna Vangla poole 30.11.2012.a. taotlusega vangla halduspraktika muutmiseks, mille vangla jättis rahuldamata. Ka selle vastuse peale esitatud vaides taotles kaebaja vangla halduspraktika muutmist, mis jäeti vaideotsusega rahuldamata. Kohtule esitatud kaebuses taotleb kaebaja samuti Tallinna Vangla kohustamist muutma kaitsjatele helistamise avalduste esitamise halduspraktikat. Seega nõuab kaebaja sisuliselt seda, et kohus kohustaks vanglat andma välja üldkorraldust. Ehkki kaebaja märgib, et vangla rikub süstemaatiliselt tema õigusi, takistades tal advokaadile helistamast, s.t. et kaebus oleks nagu esitatud kaebaja õiguste kaitseks, nähtub kaebuse materjalist, et kaebaja sooviks ja eesmärgiks on, et vangla muudaks advokaatidele helistamise korda. Kaebaja pole vanglale esitatud taotluses, vaides ega ka kohtule esitatud kaebuses vaidlustanud talle helistamise mittevõimaldamist 26.10.2012.a. ega ühtegi konkreetset Tallinna Vangla toimingut või haldusakti, millega oleks keeldutud võimaldamast temal advokaadile helistada. Kaebaja ei saa esitada kohustamiskaebust üldregulatsioonide kehtestamiseks, sest
Kohustamiskaebuse nõue on suunatud haldusakti andmise või toimingu tegemise kohta kohtuliku ettekirjutuse tegemisele(
Seega on kohustamiskaebuse aluseks haldusorgani kohustus haldusakt anda või toiming sooritada seoses kaebuses näidatud sündmusega ning kaebaja õiguste rikkumine keeldumise või tegevusetusega. Kohustamisotsuse täitmine ei või olla haldusorgani jaoks õiguslikult või faktiliselt võimatu(Riigikohtu üldkogu 7.12.2009.a. otsus nr 3-3-1-5-09, p 44). Vastavalt vangla sisekorraeeskirja §-le 51 lg 2 võimaldatakse kinnipeetavale telefoni kasutada vähemalt üks kord nädalas ning kaebaja pole väitnud, et vangla oleks osutatud nõuet rikkunud. Eeltoodust lähtudes tagastab kohus kaebuse selle esitajale läbivaatamatult. Kuivõrd kaebus tagastatakse, puudub vajadus riigilõivu tasumisest vabastamise taotluse lahendamiseks. Kui kaebaja soovib siiski kaitsta oma õigusi, tuleb tal läbida selleks vangistusseaduse §-s 1 1 ettenähtud vastav kohtueelne menetlus ning alles seejärel saab ta pöörduda oma õiguste kaitseks kaebusega kohtu poole, sedagi üksnes ulatuses, milles kaebaja nõuet pole kohtueelses korras tähtaegselt rahuldatud(
Kohtunik: /allkirjastatud digitaalselt/ D. Maastik
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.