← Eesti

3-10-1122/119

Obsah (4)§ 212§ 213§ 223§ 116

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Oliver Kask (eesistuja), Viive Ligi ja Lauri Madise Otsuse tegemise aeg ja koht 24. jaanuar 2013, Tallinn Haldusasja number

§ 212

lg 1 teises lauses sätestatud juhul (

§ 212lg 1).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 213lg 1 p 5).

Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (

§ 223lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 3-10-1122

  1. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus (PMTK) kontrollis 01.10.2008 korralduse nr 12.2-2.1/31640 alusel AS Koskel (edaspidi praeguse ärinimega OÜ Koskel) käibemaksu ja ettevõtlusega mitteseotud kuludelt tasumisele kuuluva tulumaksu arvestamise ja tasumise õigsust perioodil 01.07.2006–31.12.
  2. Revisjoni lõpptähtajaks oli märgitud 30.08.2009 (I kd tl 77). PMTK koostas OÜ-le Koskel 02.02.2010 revisjoniakti nr 12.2-3/7137-
  4. PMTK kohustas 17.03.2010 maksuotsusega nr 12.2-3/7137-24 tasuma käibemaksu 5 355 975 krooni. Maksuotsuse kohaselt on OÜ Koskel perioodil 01.07.2006-31.12.2006 teinud majandustehinguid OÜ-ga Lapreta. Nimetatud perioodil on OÜ Lapreta väljastanud OÜle Koskel müüdud kauba eest (suhkur, kurgid, kabatšokid, makaronid) arveid kokku summas 37 881 797 krooni. Nende arvete alusel arvestas OÜ Koskel sisendkäibemaksu summas 5 778 579 krooni. OÜ Koskel on OÜ Lapreta arvelduskontodele kandnud kokku 38 275 207 krooni ja 22 610 eurot. OÜ Koskel ei esitanud maksuhaldurile peale arvete muid dokumente, mis kajastaksid tehinguid OÜ-ga Lapreta. Kontrolli käigus selgunud asjaolusid ja tõendeid kogumis hinnates asus maksuhaldur seisukohale, et OÜ Koskel on vormistanud kaupade soetamise läbi OÜ Lapreta eesmärgiga vähendada oma tasumisele kuuluvat käibemaksu. OÜ-d Lapreta kasutati fiktiivsete arvete väljastamise eesmärgil. OÜ Lapreta ei müünud kaupa tegelikkuses OÜ-le Koskel ning ülekanded OÜ-le Lapreta ei ole tehtud dokumentides märgitud kauba eest. OÜ Lapreta omakorda ei soetanud kaupa OÜ-lt Osment.
  5. OÜ Koskel esitas 28.04.2010 Tallinna Halduskohtule kaebuse PMTK 17.03.2010 maksuotsuse nr 12.2-3/7137-24 tühistamiseks. Kaebuse põhjendused: 1) OÜ Lapreta on majanduslikult iseseisev juriidiline isik, kellel on õigus teha toiminguid oma arvelduskontoga. Maksuhaldur ei ole selgitanud, kuidas puutub OÜ-sse Koskel OÜ-ga Osment seonduv. Vaidlusaluste tehingute toimumist kinnitavad nõuetekohased arved. OÜ-l Lapreta oli suur käive ja hea maine ning ta oli saanud krediidiasutustelt laene. Kaebaja koostöö OÜ-ga Lapreta oli tingitud sellest, et OÜ Lapreta võis võtta krediidiasutuselt faktooringut, mis võimaldas kasutada koostöös krediidiasutuste rahalisi vahendeid. Vaidlusaluste tehingute tegemise ajal ei oleks OÜ Koskel saanud pangast faktooringut taotleda, samas oli ühe suhkrupartii soetamiseks vaja vähemalt 2,5 miljonit krooni, mida OÜ-l Koskel ei olnud, samas kui OÜ-l Koskel olid kliendid, kes suhkrut vajasid, ent ei maksnud selle eest ette. Kasumit teenisid suhkrutehingute pealt nii kaebaja kui ka OÜ Lapreta. Põhjendamatu on maksuhalduri seisukoht, et kaebaja oleks pidanud kauba soetama otse Leedu ettevõtjatelt. Kaebajal on õigus valida ettevõte, kellelt ta kaupa soetab; 2) enne sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse tekkimist andis OÜ Koskel maksuhaldurile kõik tehingutega seotud dokumendid ning maksuhaldur ei teatanud, et OÜ-l Koskel ei ole sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust. Arvetel näidatud kaubad soetati ja olid olemas ning maksuhaldur ei ole vastupidist tõendanud. Tehingute fiktiivsusest ei saa rääkida, kuna maksuhaldur pole tuvastanud, et OÜ Lapreta oleks teinud maksualaselt midagi valesti; 3) OÜ-le Koskel ei ole teada, kui palju ja millist kaupa omas teatud ajavahemikel OÜ Lapreta. See, kas OÜ Osment müüs kaubad OÜ-le Lapreta, ei ole asjassepuutuv, kuna kaebaja ei ole nende tehingute pooleks. Kohtuistungil selgitas kaebaja täiendavalt, et OÜ Lapreta juhatuse liige A G on esitanud kirjaliku kinnituse tehingute toimumise kohta. Kaebaja hinnangul ei saa temale teha mingeid etteheiteid ega mõjutada tema maksukohustust see, et OÜ Lapreta on hiljem edasi müüdud välismaalasele; 4) mis puutub sellesse, et OÜ Lapreta kontaktidena olid nimetatud OÜ Koskel töötajad, siis pole selles kaebaja hinnangul midagi kummalist ning kaebaja ja OÜ Lapreta vahelise koostöö raames oli see normaalne. Asjaolu, et OÜ Koskel töötaja J L otsis OÜ Lapreta jaoks kauba vedajaid, ei puuduta kuidagi kaebaja maksukohustuse suurust, samuti pole midagi erilist selles, et kaebaja töötajad on Leedu ettevõtjatega telefonis rääkinud; 2

(11)3-10-1122 5) 01.10.2008 revisjonikorraldusest nr 12.2-1/31640 tulenevalt lõppes kaebaja suhtes läbi viidud revisjon 31.08.2009, ent selleks tähtpäevaks ei olnud maksuhaldur koostanud revisjoniakti ega maksuotsust. Revisjoniakti koostamine alles 02.02.2010 ning sellele järgnev maksuotsuse tegemine on seetõttu õigusvastased; 6) maksuotsuse juures olevas tabelis on märkimisväärsed eksimused võrreldes arvetega, mille alusel see tabel on koostatud.
  1. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus palus jätta kaebuse rahuldamata. Vastuväited: 1) asjassepuutuvad on OÜ Lapreta ja OÜ Osment kontoliikumised, sest nendelt nähtub kaebaja poolt ülekantud rahasummade edasikandmine otse või läbi OÜ Osment Leedu äriühingutele. Kaebajal on kohustus tõendada, et maksusumma on määratud valesti, ent kaebaja ei ole seda teinud; 2) revisjoni tähtaega on pidevalt pikendatud, viimati tehti seda 25.01.2010 korraldusega kuni 31.05.2010; 3) vaidlustatud maksuotsusest nähtub maksusumma määramise faktiline ja õiguslik alus. Kaebaja ei ole tõendanud oma väidet, et tal ei olnud endal võimalik neid kaupu otse Leedust soetada või et tema puhul oleks välistatud faktooring; 4) asjas kogutud tõendid kinnitavad veenvalt, et kontaktisikuteks kaupade tellimisel olid OÜ Koskel töötajad, kes korraldasid kauba vastuvõtmist ja ladustamist, samas kui OÜ Lapreta seaduslikud esindajad nende tehingute kohta ütlusi anda ei osanud. OÜ Osment, kellelt OÜ Lapreta väidetavalt osa kaupa soetas, juhatuse liige tunnistas, et oli variisik. Vastustaja märgib, viidates Riigikohtu 07.04.2008 lahendile nr 3-3-1-8-08, et tagastusnõude rahuldamisega ei määra maksuhaldur siduvalt kindlaks maksukohustust ja see, et mistahes maksustamisperioodil tagastatakse isikule käibemaksu enammakse, ei välista hilisemat juurdetasumisele kuuluva maksusumma määramist; 5) samuti möönis vastustaja, et maksuotsuse juurde lisatud tabelis on kaebaja poolt osundatud maksustatava väärtuse numbrid valed, ent käibemaksusumma, mille järgi on maksuarvestus tehtud, kajastub neilgi ridadel õigesti ning seega ei ole tabelisse kantud valed andmed toonud kaasa eksimist maksusumma määramisel.
  2. Tallinna Halduskohus jättis 20.03.2012 otsusega kaebuse rahuldamata ja menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. Kohtuotsuse põhjendused: 1) vaidlust ei ole selles, et nii kaebaja kui ka OÜ Lapreta olid perioodil 01.07.200631.12.2006 registreeritud käibemaksukohustuslastena. Samuti ei ole vaidlust selles, et formaalselt vastavad OÜ Lapreta poolt kaebajale esitatud arved käibemaksuseaduse §-s 37 sätestatud nõuetele. Samas on maksustamise aluseks reaalsed majanduslikud sooritused, mitte selliseid sooritusi formaalselt nõuetekohaselt kajastavate dokumentide olemasolu. Kui formaalselt nõuetele vastava arve puhul ilmneb, et tehingut, mida arve kajastab, ei ole tegelikult tehtud, ei ole arve saajal alust selle arve alusel sisendkäibemaksu maha arvata. Samuti ei ole vaidlust selles, et kaebaja on kontrollitaval perioodil soetanud selliseid kaupu, mida on kirjeldatud OÜ Lapreta poolt talle esitatud arvetel, ning kaebaja on neid ka edasi müünud oma klientidele. Põhiline vaidlusküsimus on selles, kas kaebaja soetas arvetel nimetatud kaubad OÜ-lt Lapreta või mitte. Asjaolu, et kaup kaebajal olemas oli ja et ta selle edasi müüs, ei kinnita seda, et kaup soetati arvel näidatud isikult; 2) kohus nõustus maksuotsuses toodud seisukohaga, et OÜ Lapreta arvetel näidatud kauba müüjaks OÜ-le Koskel ei olnud OÜ Lapreta. Maksuhaldur on põhjendatult seadnud arvetel näidatud tehingute toimumise kahtluse alla seoses asjaoluga, et tehingute tegemise ajal OÜ Lapreta juhatusse kuulunud isikud ei osanud maksuhaldurile tehingute sisu ega üksikasjade 3
(11)3-10-1122 kohta selgitusi anda. A G väitis maksuhaldurile 07.11.2008 antud suulistes selgitustes (kd I, tl 80-81), et teab OÜ-d Koskel kui transpordifirmat, möönis võimalust, et on sellele oma isa juhiste alusel väljastanud arveid, ent arvetel nimetatud kaupadest ei teadnud ta midagi, väitis vaid juttude põhjal teadvat, et suhkur on pärit Leedust või Poolast, samuti väitis A. G end mitte teadvat kauba transpordi ja ladustamisega seotud asjaoludest. Ka ei osanud ta öelda, kes oli see isik, kes väidetavalt kauba hankimise ja edasimüümisega OÜ-s Lapreta tegeles. Samas ei mäletanud teine kontrollitaval perioodil OÜ Lapreta juhatusse kuulunud isik A G maksuhaldurile 09.12.2008 antud selgitustes (kd I, tl 87-89, tõlge kd I, tl 224-225), kust OÜ-le Koskel edasi müüdud kaup pärines, ega teadnud anda mingisuguseid detailseid selgitusi nende tehingute kohta. OÜ Lapreta ei ole, lisaks A. G, teinud töötasuväljamakseid muudele isikutele. Seega ei olnud OÜ-s Lapreta töötajaid, kes oleksid võinud või saanud kauba ostmisega või edasimüügiga tegeleda. Need asjaolud näitavad üheselt, et OÜ-le Koskel esitatud arvetel nimetatud kaupadega puudus OÜ-l Lapreta eraldiseisva ja omaette tegutseva isikuna seos. Eeltoodut ei lükka ümber ka A. G poolt maksuhaldurile 13.09.2010 esitatud kirjalik seletus (tõlge kd I, tl 250). A. G kinnitab küll selles dokumendis, et kõik tehingud olid reaalsed, ent ei selgita siiski tehingute asjaolusid ega enda või teiste OÜ Lapreta juhatuse liikmete konkreetset tegevust väidetavate tehingute tegemisel. A. G kirjalik seletus on ilmses vastuolus ka peaaegu kaks aastat varem maksuhaldurile antud suulise seletusega, milles ta väitis end tehingute üksikasjadest mitte midagi teadvat. Arvestades, et A. G suulised seletused võeti revisjoni algfaasis, on pigem usutav, et ta suuliste seletuste andmise ajal oli maksuhalduriga aus, ent
  1. a septembrikuise kirjaliku seletuse koostamisel võidi teda olla mõjutatud. Seejuures ei ole teada, mis üldse ajendas A. G maksuhaldurile
  2. a septembris sellist seletuskirja esitama. A. G eelnimetatud kirjalik seletus ei lükka seega ümber maksuhalduri väidet, et kaebajale arveid väljastanud OÜ Lapreta juhatuse liikmed ei olnud tehingute detailidest teadlikud; 3) maksuhaldur on maksuotsuses piisavalt põhjendanud oma kahtlust, et OÜ Koskel osales maksupettuses, korraldades OÜ Lapreta arvetel nimetatud kaupade soetamise muudelt äriühingutelt (sh Leedus paiknevatest suhkrutehastest) iseseisvalt ning olles teadlik, et tehinguid OÜ-ga Lapreta ei ole tegelikult toimunud. Maksupettus seisnes tõenäoliselt selles, et OÜ Koskel hankis, eeskätt oma töötaja J. Li tegevuse läbi ning osaliselt võib-olla ka A. G osalemisel, OÜ Lapreta arvetel nimetatud kaupu muudelt isikutelt, ent korraldas kauba soetamise vormistamise OÜ Lapreta fiktiivsete arvete alusel. Sel moel tekitas OÜ Koskel endale õiguse vähendada tasumisele kuuluvat käibemaksu fiktiivsetel arvetel kajastatud sisendkäibemaksu võrra. Kuna maksuhaldur on tuvastanud, et enamuse vaidlusalustel arvetel kajastatud kaubast moodustas suhkur, mis pärines Leedu Vabariigi ettevõtjatelt, siis seisneski maksupettus selles, et suhkru soetamist kajastati maksuarvestuses Eestis toimunud käibena, mis võimaldas sisendkäibemaksu mahaarvamist. Kurkide ja kabatšokkide osas ei ole samuti kuidagi tuvastatud, et need oleksid tegelikult olnud soetatud käibemaksukohustuslasena registreeritud isikult, mistõttu ka nende soetamise vormistamine OÜ Lapreta kaudu kandis sama maksupettuslikku eesmärki; 4) ekslik on kaebaja seisukoht, et sellises maksupettuses osalemine ei oleks olnud kaebaja jaoks kasulik või otstarbekas. Samuti ei ole õige see, et sellise maksupettuse korral ei oleks asjaosalised saanud maksueelist või et riigi maksutulud ei oleks seeläbi kahjustada saanud. Tulenevalt Riigikohtu lahenditest nr 3-3-1-22-07 ja 3-3-1-67-09 ei saa teha järeldust, et näiliku tehingu nõuetekohane deklareerimine käibemaksuarvestuses välistaks iseenesest maksuhalduri õiguse see majanduslikust sisust lähtudes ümber hinnata. Vastasel korral muutuks käibe maksustamine suvaliseks ning kaoks sisuliselt erinevus maksustatava ja mittemaksustatava või erinevate maksumääradega maksustatavate käivete vahel ning maksukohustuslastel oleks sisuliselt võimalik alati ise valida, kas või millise maksumääraga käivet maksustada. Käesoleva juhtumi eripära võrreldes eeltoodud Riigikohtu lahendites kajastatutega väljendubki selles, et maksuhaldur on põhjendanud oma kahtlust, et kaebaja on osalenud maksupettuses; 4
(11)3-10-1122 5) asjaolu, et OÜ Lapreta on tema poolt kaebajale esitatud arvetel näidatud käibemaksu oma käibemaksuarvestuses kajastanud, et välista iseenesest ei tehingute näilikkust ega sellest kaebajale tekkivat võimalikku maksueelist. Riigi maksutulu saamata jäämine saab sellise skeemi puhul väljenduda selles, et vaidlusaluse kaubaga tehtud tehingute jada tulemusena on isik, kes kauba tegelikult ühendusesiseselt või käibemaksukohustuslasena mitte registreeritud isikult soetas, ebaõigesti vähendanud oma maksukohustust sisendkäibemaksu võrra, kusjuures talle kauba müügiarve väljastanud isik tegelikult arvel näidatud käibemaksu riigile ei tasu. Tegemist on maksupettuse skeemiga, mille eesmärk on, et reaalne käibemaksu tasumise kohustus langeks lõppkokkuvõttes ettevõtjale, kes seda kohustust ei täida ning kellelt selle täitmise nõudmine on igasuguse vara, samuti tegelike juhtide puudumise tõttu võimatu. Eeltoodust tulenevalt on sellises skeemis kaebaja maksueelis ilmne – kajastades tehingut Eestis toimunud käibena, tekib tal õigus arvel kajastatud käibemaksusumma riigilt tagasi nõuda (selle võrra tasumisele kuuluvat käibemaksusummat vähendada), sellist võimalust poleks tal aga juhul, kui ta kajastanuks tehingut kauba ühendusesisese soetamisena või soetamisena käibemaksukohustuslasena mitte registreeritud isikult; 6) ekslik on kaebaja seisukoht, nagu välistaks maksu määramise asjaolu, et OÜ Lapreta maksukohustuste täitmist ei ole maksuhalduri poolt kontrollitud ning seega pole tuvastatud, kas riigil mingi maksutulu üldse saamata jäi. Maksustamise aluseks on käibe tegelik toimumine, mitte näiliku tehingu alusel käibemaksu riigile ülekandmine. Seega asjaolu, kas tegelikult mittetoimunud tehingu teine pool seda tehingut oma maksuarvestuses kajastas, ei puuduta iseenesest arve saaja õigust arvel näidatud sisendkäibemaksu mahaarvamiseks. Selleks, et kontrollida kaebaja maksukohustuste täitmist, ei ole vaja eelnevalt või paralleelselt kontrollida seda, kas või kuidas on oma maksukohustusi deklareerinud ja täitnud tema tehingupartnerid; 7) maksupettuses osalemise kahtluse korral tuleb isikul täiendavalt tehingute toimumist tõendada. Riigikohus on lahendis nr 3-3-1-32-09 selgitanud, et juhtudel, kus vaidlus kauba või teenuse olemasolu üle puudub, kaup on reaalselt olemas ja teenust on osutatud, kuid seda ei saadud arvel märgitud registreeritud käibemaksukohustuslaselt, kuulub tõendamisele ka ostja pahausksus. Kui ostja on käitunud heauskselt, siis puudub alus piirata ostjal sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust. Ostja heausksust eeldatakse, kuid ostja heausksuse eeldamise põhimõte ei laiene juhtumile, kus maksuhalduril on põhjendatud kahtlus, et ostja osaleb maksupettuses. Kaebaja heausksuse välistab ning maksupettuses osalemise kahtluse tekitab käesoleval juhul maksuotsuses õigesti tuvastatud asjaolu, et OÜ Lapreta nimel tema hankijatelt kaupade tellimist, samuti transporti ja ladustamist organiseerisid peamiselt OÜ Koskel töötajad või isikud, kes töötasid ettevõtetes, millel oli lepinguline suhe OÜ-ga Koskel, mitte OÜ-ga Lapreta. Olukord, kus kauba väidetava ostja (OÜ Koskel) töötajad ja lepingupartnerid korraldavad kauba müüja (OÜ Lapreta) huvides kauba soetamist ning teevad müügiahelas toiminguid, mille eest peaks loogiliselt vastutama OÜ Lapreta ja viimase töötajad, on ebaharilik ning viitab üheselt väidetava müüja ja ostja omavahelistele usalduslikele suhetele ning on asjaoluks, mis välistab antud juhul ostja heausksuse. Tehingute tegelikus toimumises veendumiseks pidanuks kaebaja esitama täiendavaid tõendeid, mida ta aga ei teinud. Ka J. L kinnitas maksuhaldurile (kd I, tl 178), et sisuliselt tegeles ta suhkru tellimise ja transpordi organiseerimisega OÜ Lapreta, samuti väidetavalt omakorda OÜ Lapreta hankijaks olnud OÜ Osment nimel. Maksuotsuses on maksumenetluses J. Li, A Ki, V Gi ja S Gi poolt antud seletusi õigesti kajastatud ning ka kaebaja ei ole sellele iseenesest vastu vaielnud. Samuti on maksuhaldur nende seletuste põhjal teinud õige järelduse, et OÜ Lapreta ja OÜ Osment nimel tegeles kaupade soetamisega tegelikult OÜ Koskel oma töötajate kaudu. Maksumenetluses ei ole kogutud mistahes tõendeid, mis kinnitaksid, et OÜ Lapreta oleks väidetavalt OÜ-le Koskel kaupade hankimisel või edasi müümisel tegutsenud iseseisva ettevõtjana. Vastupidi, kõik asjas kogutud tõendid kinnitavad maksuhalduri seisukohta, et kauba soetamist korraldas ja koordineeris algusest peale OÜ Koskel; 5
(11)3-10-1122 8) põhjendatud on maksuhalduri seisukoht, et sarnane kaupade tellimine läbi OÜ Lapreta olukorras, kus sellega tegelikult tegelesid kaebaja enda töötajad, on majanduslikus mõttes ebaloogiline. Kaebaja etteheited, nagu sekkuks maksuhaldur selliste seisukohavõttudega tema ettevõtlusvabadusse, ei ole asjakohased. Tehingu majanduslik ebamõistlikkus on üheks kaalukaks argumendiks, mis kinnitab kahtlust maksupettuse toimepanemises. Alles pärast maksuotsuse tegemist on OÜ Koskel asunud põhjendama seda, miks soetati kaupu väidetavalt OÜ-lt Lapreta, kuigi sellise küsimuse esitas maksuhaldur kaebaja juhatuse liikmele juba 21.12.2009 korralduses nr 12.2-3/7137-
  1. Viimati nimetatud korralduse vaidlustas kaebaja seaduslik esindaja V T ka kohtus, ent halduskohtu 01.05.2010 otsusega jäeti kaebus rahuldamata (haldusasi 3-10-232); 9) usutav pole väide, et OÜ Lapreta kaudu soetati kaup põhjusel, et kaebajal endal polnud kauba soetamiseks piisavalt raha, ent OÜ-l Lapreta oli selleks tarbeks sõlmitud faktooringleping krediidiasutusega. Tõendid näitavad, et faktooringut on kasutatud nende tehingute finantseerimiseks, kus OÜ Koskel müüs kaupa OÜ-le Lapreta, mitte aga nende tehingute puhul, kus OÜ Lapreta müüs kaupa OÜ-le Koskel. Pole tõendeid selle kohta, et OÜ Lapreta, müües kaupa OÜ-le Koskel, oleks oma nõude loovutanud faktooringlepingu alusel. Isegi kui see nõnda oleks olnud, ei aidanuks see kuidagi kaasa sellele, et OÜ Koskel saaks vajalikke finantsvahendeid kauba soetamiseks. Maksuotsusest nähtub, et OÜ Koskel poolt OÜ-le Lapreta esitatud arvete kohaselt on OÜ Koskel nõuded OÜ Lapreta vastu loovutatud AS-le SEB Ühisliising. Sellel väitele ei ole kaebaja vastu vaielnud. Olukorras, kus kaebaja sai loovutada faktoorile oma nõuded OÜ Lapreta vastu, ei nähtu, miks ei oleks olnud võimalik samamoodi loovutada faktoorile ka nõuded teiste oma klientide vastu ning saada faktoorilt nõuete eest krediiti uue kauba soetamiseks. Eeltoodu tõttu on kaebaja seletus tehingute majandusliku loogika kohta ebausutav ja vastuolus asjas kogutud tõenditega; 10) põhjendatuks ei saa pidada ka kaebaja seisukohta, et OÜ Lapreta tehingud OÜ-ga Osment ei ole asjassepuutuvad. Maksuotsuse vastavad põhjendused on asjakohased ning põhinevad nende juures viidatud tõenditel, mis kokkuvõttes kinnitavad seda, et OÜ Lapreta näol oli tegemist reaalse majandustegevuseta äriühinguga, mis tegeles üksnes arvete vormistamisega. OÜ Osment kohta kogutud andmed ning tehtud järeldused kinnitavad samuti, et OÜ Koskel tegeles suhkru soetamisega Leedu äriühingutelt ise, ning kahtlust maksupettuses suurendab asjaolu, et OÜ Osment, keda OÜ Koskel töötaja ning suhkrutarnetega reaalselt tegelenud J. Li sõnul esindas samuti A. G, tegelik juhatuse liige kinnitas maksuhaldurile (kd I, tl 77), et ta ei tea OÜ Osment majandustegevusest midagi; 11) kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et maksuotsus tuleks tühistada üksnes seetõttu, et selle lisaks olevas maksuarvestuse tabelis on ekslikud andmed. Maksuotsuse aluseks oleva summa arvutamisel ei ole lähtutud tulbas „Maksumus“ kajastatud andmetest, vaid tulbas „Käibemaks“ kajastatud arvnäitajatest. Kaebaja maksukohustuse korrigeerimine konkreetsete maksustamisperioodide lõikes nähtub maksuotsuse lisaks 2 olevast tabelist (kd I, tl 62). Eeltoodust tulenevalt ei ole maksuotsuse
  2. lisas olevas tabelis esinevad ekslikud andmed mõjutanud maksuotsuse resolutiivosa ning tegemist ei ole vigadega, mis tooksid kaasa maksuotsuse tühistamise; 12) maksukorralduse seaduse (MKS) § 75 lg 3 kohustab maksuhaldurit määrama revisjoni tähtaja kindlaks maksukohustuslasele kätte toimetatavas revisjonikorralduses, samuti tuleneb sealt maksuhalduri kohustus fikseerida revisjonitähtaja pikendamine põhjendatud korraldusega. Neist normidest ei tulene keeldu koostada kaebajale maksuotsust pärast korralduses määratud revisjonitähtaja möödumist. Revisjonikorralduses määratud revisjonitähtaja möödalaskmine ei lõpeta ka aegumise peatumist. Liiatigi on maksuhaldur revisjonitähtaega pikendanud ning vastavad haldusaktid on kehtivad. Asjaolu, et kaebaja esitas maksuhalduri 04.09.2011 korraldusele vaide, ei mõjutanud selle korralduse kehtivust. Seega pole õige ka kaebaja väide, et revisjon lõppes või oleks pidanud lõppema 31.08.2009; 6
(11)3-10-1122 13) vastustaja leidis õigesti, et asjaolu, et maksuhaldur on vastu võtnud kaebaja esitatud käibedeklaratsioonid ning rahuldanud neis sisalduvad käibemaksu tagastusnõuded, ei võta õigust deklaratsioonidega hõlmatud maksustamisperioodidel kaebaja maksude arvestamise ja tasumise õigsust kontrollida. MKS § 102 lg 3 ning § 10 koostoimest tulenevalt on üldjuhul välistatud revisjoni raames kontrollitud maksustamisperioodide ja maksude osas korduva kontrollimenetluse läbiviimine, ent maksudeklaratsioonis sisalduva tagastusnõude rahuldamine, isegi kui maksuhaldur tagastusnõuet kohe ei rahuldanud, ei välista sama deklaratsiooni andmete õigsuse kontrollimist. Vastustaja on õigesti viidanud Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-8-08, milles leiti, et tagastusnõude rahuldamisega ei määra maksuhaldur veel siduvalt kindlaks lõplikku maksukohustust ning maksukohustus tuleb lõplikult kindlaks määrata MKS § 98 lg-s 1 sätestatud aegumistähtaja jooksul ja maksuhaldur võib seda teha ka pärast tagastusnõude rahuldamist. POOLTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 6. OÜ Koskel apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada ja saata asi halduskohtule uueks läbivaatamiseks ning jätta menetluskulud vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) halduskohus on jätnud hindamata, et suhkrut müünud Leedu ettevõtjad ei ole kinnitanud, et nemad tegid kaebajaga suhkru müügitehinguid. Selliseid tõendeid kohtule esitatud ei ole. Kohus ei ole arvestanud asjaoluga, et sisulist vaidlust selle üle, et suhkru päritolumaa oli Leedu, ei olnud. Suhkru suurt kogust arvestades oli vastustajal suhteliselt lihtne tuvastada, millised Leedu ettevõtted võivad sellises koguses suhkrut müüa. Vastustaja ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et mõni eelpool mainitud ettevõtetest kinnitaks OÜ-ga Koskel koostöö tegemise fakti; 2) halduskohus jättis hindamata kaebaja väite, et vastustaja nõustus fakte kontrollimata OÜ Lapreta juhatuse liikme seletustega. Kuna OÜ Lapreta juhatus osales tehingutes, organiseeris raamatupidamist, tegi tehinguid pankadega, siis on ilmselge, et OÜ Lapreta juhatus oli teadlik tehingutest kaebajaga, kuid pidas enda jaoks varaliselt kasulikuks väita, et OÜ Lapreta juhatus ei tea midagi OÜ-ga Koskel tehtud tehingutest. OÜ Lapreta juhatuse liikme seletused ei ole veenvad ega usaldusväärsed; 3) halduskohtu seisukoht 13.09.2010 A. G kirjaliku selgituse osas on motiveerimata. Kohtuotsusest ei selgu, miks ja millest johtuvalt oleks pidanud A. G omaksvõtus selgitama täiendavaid asjaolusid. Kohtu seisukoht, et revisjoni algfaasis A. Glt võetud seletused on usaldusväärsemad kui hiljem antud seletused, ei ole veenev. Kaebaja jääb seisukohale, et A. Gle oli varaliselt kasulik detsembris 2008 väita, et tema ei tea midagi OÜ Lapreta majandustegevusest. Selleks oli kaalukas põhjus, et maksuhaldur ei esitaks rohkem küsimusi ega viiks OÜ Lapreta suhtes läbi revisjoni; 4) õige ei ole kohtu väide, et kaebaja ei ole tõendeid esitanud. Kaebaja esitas halduskohtule hulgaliselt tõendeid, kuid kohus jättis need vastu võtmata ja tagastas kaebajale. Kohus rikkus uurimisprintsiipi. Ekslik oli kohtu väide, et tõendite vastuvõtmine venitab asja lahendamist, sest tõendid esitati enne esimest kohtuistungit. Kaebaja esitas tõendid

-s ettenähtud tähtaja jooksul. Tõendite tagastamine seetõttu, et üks kohtuistung jäi haldusasjas ära kaebaja esindaja haigestumise tõttu, ei ole õiglane. Kaebaja arvates on tema esindaja haigestumine seotud konkreetse päevaga ning põhjendamatut haldusasja viibimist ei oleks toimunud; 5) kaebaja ei vastuta OÜ Lapreta raamatupidamisdokumentide ja nende üleandmise eest. Pigem tõendab OÜ Lapreta raamatupidamisdokumentide üleandmine, et OÜ-l Lapreta oli korralik raamatupidamine, mida ei soovitud esitada maksuhaldurile; 6) kaebajalt sisendkäibemaksu nõudmine on ebaseaduslik. Vastustajal ei ole õiguslikku alust saada ühe ja sama kauba eest topelt maksusummat. Vastustaja kinnitas, et OÜ Lapreta majan7

(11)3-10-1122 dustegevust ei kontrollitud ning tasaarvestamise õigsust ei ole kontrollitud, st eeldatakse OÜ Lapreta majandustegevuse ja deklaratsioonide õigsust. Õiguslikult ei ole selge, kuidas vastustaja saab nõuda täiendava maksusumma tasumist teistkordselt, kui ta nõustus eelnevalt maksusumma tasaarvestamisega. Käesoleval juhul ei ole tuvastatud, et OÜ Lapreta maksis käibemaksu vähem (tasaarvestus on vastustaja poolt vaidlustamata ja seega on tasaarvestus õige ja kehtiv ning kohtule siduv), kui kaebaja sisendkäibemaksu maha arvas. Kaebaja arvates oleks pidanud kohus arvesse võtma, et kaupade lõpptarbija on igal juhul tasunud Eesti Vabariigile käibemaksu ostetud kaupade pealt. Kaebaja arvates ei ole näilikku tehingut toimunud. Kohus ise kinnitas, et kaup oli olemas; 7) kaebaja tegevus ei olnud pahauskne. Kokkulepe, et kaebaja töötajad osutavad kaasabi kaupade kiiremaks ja tõrgeteta saabumiseks Eestisse ja koostöö efektiivsuse tõstmiseks ei ole ebaseaduslik. Vaidlust ei olnud selles, et OÜ Lapreta võis mitte vastutada müügiahelas enda toimingute eest. Isegi kui kaebaja töötajad aitasid OÜ-d Lapreta, ei tähendanud antud asjaolu seda, et OÜ-l Lapreta oleks lõppenud vastutus kaebaja ees lepinguliste kohustuste mittetäitmise eest. Kohus tegi J. Li antud seletustest ebaõige järelduse. J. L andis seletuse, et ta koolitas OÜ Lapreta juhatust. Kaebaja ei ole kunagi tegutsenud OÜ Lapreta või OÜ Osment nimel. Selline kohtu järeldus on paljasõnaline. Kohtule ei ole esitatud tõendeid OÜ Koskel seotuse kohta nimetatud ettevõtetega. Kohus ei ole hinnanud kaebaja väidet, et kaupade OÜ Lapreta kaudu hankimine oli põhjendatud, kuna OÜ-l Koskel ei olnud sellist käivet nagu OÜ-l Lapreta ja OÜ Koskel ei saanud võtta krediidiasutuselt sellises suuruses laenu või faktooringut, nagu seda oli võimalik teha OÜ-l Lapreta; 8) halduskohtu seisukohad faktooringu osas on põhistamata. Kohus jättis analüüsimata kaebaja seisukohad ja selgitused faktooringu osas; 9) ebaõige on kohtu seisukoht, et OÜ Lapreta tegeles üksnes arvete vormistamisega. OÜ-l Lapreta oli suur käive ning antud ettevõte võttis krediidiasutustelt faktooringut. Krediidiasutused on korduvalt kontrollinud OÜ-d Lapreta. Puuduvad tõendid selle kohta, et OÜ Koskel oleks soetanud kaupu iseseisvalt Leedu ettevõtetelt. See ei olnud varaliselt võimalik, kuna OÜ-l Koskel ei olnud selliseid käibevahendeid. A. Gl oli varaliselt kasulik väita, et tema ei tea midagi OÜ Osment majandustegevusest; 10) maksuhalduri arvestuses olev viga peaks automaatselt kaasa tooma maksuotsuse tühistamise. Kohtu seisukoht, et maksukohustuslane peab ise otsima arvestuslikke vigu ja ise oletama, mida pidas silmas maksuhaldur, on ainetu ega tulene MKS-st. Kuna maksuotsus ei vasta seaduses toodud nõuetele, siis tuleb see tühistada; 11) kohus tõlgendas MKS § 75 lõiget 3 valesti, leides, et selles sättes ei ole keeldu koostada kaebajale maksuotsust pärast korralduses määratud revisjonitähtaja möödumist. Sätet tuleks tõlgendada nii, et MKS § 75 lg-ga 3 ei ole maksuhaldurile antud õigust teha maksuotsus pärast revisjonitähtaja lõppu. Kui maksuhaldur ei ole revisjoni käigus teinud maksuotsust, siis on revisjon lõppenud ja maksukohustuslasel on põhjendatud ootus, et pärast revisjoni lõppemist maksuotsust ei anta. 7. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse vastuses paluti jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda. Vastuväited: 1) kui Leedu ettevõtted oleksid kinnitanud tehingute toimumist kaebajaga ning kaebaja oleks tasunud Leedu ettevõtetele suhkru eest ise, siis oleks täiesti ilmne olnud, et kaebaja on osalenud maksupettuse toimepanemises. Käesolevas asjas nimetatud asjaolud tõendamist pole leidnud. Kuid kaebaja jätab tähelepanuta selle, et need asjaolud ei lükka ümber halduskohtu ja maksuhalduri seisukohta, et OÜ Lapreta ei ole tegelikult kaebajale kaupu müünud ning põhjendatud on kahtlus, et kaebaja osales maksupettuses; 2) kaebaja ei ole esitanud selliseid tõendeid, mis seaksid OÜ Lapreta juhatuse liikmete poolt antud selgitusi kahtluse alla või tõendaksid, et need selgitused ei ole õiged; 8
(11)3-10-1122 3) halduskohus on põhjalikult selgitanud, miks A. G 13.09.2010 seletus ei lükka ümber maksuhalduri väiteid. Samuti ei ole kaebaja esitanud mitte ühtegi uut asjaolu või tõendit, mis kinnitaksid, et halduskohtu järeldused on valed; 4) kohus on 29.02.2012 kohtuistungi protokollis põhjalikult selgitanud, miks kohus jättis kaebaja taotluse tõendite juurdevõtmiseks rahuldamata; 5) halduskohus on õigesti selgitanud, milles seisneb kaebaja maksueelis käesoleval juhul ning miks tehingute OÜ Lapreta kaudu vormistamine oli kaebajale kasulik. Kajastades tehinguid Eestis toimunud käibena, tekkis kaebajal õigus arvel kajastatud käibemaksusumma riigilt tagasi nõuda. Samas puudub alus käibemaksusummat riigilt tagasi nõuda olukorras, kus tegemist on ühendusesisese soetamisega või soetamine on toimunud käibemaksukohustuslasena mitte registreeritud isikult. Vastustajale jääb arusaamatuks, millisele käibemaksu tasaarvestamise seaduslikule alusele kavatsenuks kaebaja tugineda, kui oleks tehingud deklareerinud kauba ühendusesisese soetamisena; 6) samuti on halduskohus selgitanud, miks ei oma tähtsust maksu määramisel asjaolu, kas maksuhaldur on kontrollinud OÜ-d Lapreta või mitte. Arusaamatuks jääb, millisele õiguslikule alusele tugineb kaebaja, kui väidab, et maksusumma määramiseks kaebajale peab OÜ-l Lapreta olema maksuvõlg. Kaebaja väited selles osas on põhistamata ja tuleb jätta tähelepanuta; 7) halduskohus leidis, et kõik asjas kogutud tõendid kinnitavad maksuhalduri seisukohta, et kauba soetamist korraldas ja koordineeris algusest peale OÜ Koskel. Kaebaja ei nõustu kohtu selle väitega, samas ei ole ta esitanud ühtegi tõendit, mis kohtu ja maksuhalduri seisukoha ümber lükkaks; 8) kaebaja väide, et kohus ei ole analüüsinud kaebaja seisukohti seoses faktooringuga, ei ole õige. Kohus on oma analüüsis näidanud, miks kogu faktooringu teema ei lükka ümber maksuhalduri seisukohti ja maksusumma määramist; 9) halduskohus on arusaadavalt selgitanud, miks maksuarvestuse tabelis olevad ekslikud andmed ei too endaga kaasa maksuotsuse tühistamist. Kaebaja ei ole kohtu seisukohta apellatsioonkaebuses ümber lükanud; 10) vastustaja ei nõustu kaebaja väitega, et kohtu seisukoht revisjoni osas on põhjendamatu. 01.10.2008 revisjoni alustamise korralduses nr 12-2.1/31640 märkis vastustaja revisjoni lõpptähtajaks 30.08.2009. PMTK 04.09.2009 korraldusega nr 12.2-3/7137-1 pikendati revisjoni kuni 31.01.2010. Kolme päevaga, mis jäi määratud revisjoni lõpptähtaja ja uue korralduse andmise vahele, ei saanud kaebajal tekkida põhjendatud ootust, et revisjon on kaebaja suhtes lõppenud. Tähelepanuta ei saa jätta ka seda, et kui isikule maksu ei määrata, siis toimetatakse maksukohustuslasele kätte vastav kirjalik teade. Vastavat teadet ei ole maksuhaldur kaebajale kunagi väljastanud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 8. Ringkonnakohus leiab, et halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, ning ei pea vajalikuks neid põhjendusi oma otsuses korrata. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. 9. Apellandi arvates tuleb maksuotsus tühistada juba seetõttu, et maksuotsuse lisaks olevas maksuarvestuse tabelis on tulbas „Maksumus“ kajastatud arvandmed ebaõigesti. Ringkonnakohus seda seisukohta ei jaga. Maksu määramisel ei ole maksuhalduril kaalutlusõigust ning maksuotsuse põhjenduste, sh arvandmete ebaõigsuse tõttu ei saa tulenevalt

§-st 58 nõuda maksuotsuse tühistamist, kui selline viga ei mõjutanud asja otsustamist – määratud maksusumma suurust. Halduskohus tuvastas, et käibemaksu suurus on tuvastatud õigesti. 10. Apellandi arvates tuleks maksuotsus tühistada seetõttu, et revisjonitähtaeg oli maksuotsuse tegemise ajaks möödunud. 01.10.2008 revisjoni alustamise korralduses näidatud revisjoni 9

(11)3-10-1122 lõpptähtaja 30.08.2009 kestel revisjoni ei pikendatud ega revisjoniakti ei koostatud. PMTK 04.09.2009 korraldusega pikendati revisjoni kuni 31.01.2010 ning 25.01.2010 korraldusega kuni 31.05.
  1. Enne nimetatud tähtaja möödumist tehti maksuotsus. Apellandi arvates oli pärast 30.09.2009 revisjonitähtaja pikendamine ja maksuotsuse tegemine lubamatu. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et MKS § 81 lõigetes 1 ja 4 nimetatud revisjoniakti või teate esitamine on obligatoorne ning enne nende dokumentide esitamist ei saa maksukohustuslasel tekkida ootust, et revisjoni tulemusel maksu ei määrata. Revisjonitähtaja kestel mitte kummagi nimetatud dokumendi mitteesitamise korral ei saa maksukohustuslasel tekkida arvamust, et maksumenetlus on lõppenud. MKS § 81 lõikes 4 nimetatud teade tekitab sätte
  2. lausest tulenevalt maksukohustuslasele õigusi, mida revisjoni n-ö poolelijätmise korral tal ei oleks. Revisjonitähtaja möödumise järel lõpevad maksukohustuslasel seetõttu küll revisjoniga seotud kohustused (MKS § 78 lg 3), ent maksuarvestuse õigsuse kohta järeldusi sellest teha ei saa.
  3. Maksuhaldur asus seisukohale, et maksu määramist ei tingi see, et apellant pole kaupa üldse omandanud (ja edasi müünud), vaid ta ei teinud seda mitte OÜ Lapreta kaudu, vaid otse raamatupidamises kajastatud arvete kohaselt kauba OÜ-le Lapreta või OÜ-le Osment müünud isikutelt. Kauba võõrandamistehingute jadas on maksuhaldur seetõttu jätnud kõrvale tehingud apellandi ja OÜ Lapreta vahel, OÜ Lapreta ja OÜ Osment vahel ning nende osaühingute ja neile kaupa müünud isikute vahel ning tuvastanud müügitehingud apellandi ja arvete kohaselt OÜ-dele Lapreta või Osment kaupa müünud Leedu äriühingute vahel. Seetõttu polnud vajalik maksuotsuse õiguspärasuse tuvastamiseks selgitada välja, kuidas toimus apellandi poolt väidetava müüja raamatupidamine või väidetavate majandustehingute vormistamine, samuti, kust ja kas kaup apellandini jõudis. Seetõttu ei ole asja lahendamiseks vajalik kuulata üle apellatsioonkaebuses nimetatud tunnistajaid. Halduskohus on tõendeid kogumis õigesti hinnanud ja tuvastanud, et tehingute tegemine OÜ Lapreta ja OÜ Osment kaudu pole tõendatud. Seda kinnitavad maksumenetluses kogutud tõendid, millele on maksuhaldur andnud maksuotsuses õige hinnangu, ega lükka ümber halduskohtus asja juurde võetud tõendid, mis ei näita, et kauba apellandile müünud isik või OÜ Osment oleks teinud ise kaubaga tehinguid, leidnud müüja või vedaja. Olukorras, kus müüjate seaduslikud esindajad ei mäletanud tehingute tegemise asjaolusid ega eesmärki ning apellandi esindajad pole põhistanud, et kauba soetamiseks nimetatud osaühingute kaudu oli mõistlik põhjus, pole ümber lükatud ka maksuhalduri põhjendatud kahtlust, et raamatupidamises kajastatud arvete esitamise ainus eesmärk oli apellandil sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse loomine.
  4. Ebaõige on apellandi väide, et halduskohus pole käsitlenud kaebuse väiteid, et OÜ Lapreta kaudu kauba tarnimist selmet teha ise tehinguid Leedu äriühingutega õigustas OÜ-l Lapreta faktooringu saamise võimalus, mida apellandil polnud. Halduskohus selgitas, et esiteks puuduvad asjas mistahes tõendid selle kohta, et kaebajal ei olnud võimalik ühestki pangast faktooringut ise saada, kui tal see vajadus oli, teiseks pole aga tõendeid, mis kinnitaksid, et OÜ Lapreta kasutas faktooringut kauba müümisel apellandile. Kaebaja selgitas halduskohtus, et ta sai raha oma klientidelt ka faktooringu alusel (II kd tl 166p), seega juba kaebaja enda väitest nähtuvalt oli tal võimalik pangaga faktooringlepingu sõlmimine. Arved on OÜ Lapreta esitanud kaebajale ilma viiteta, et arve tuleks tasuda faktooringuga pangale. Arvete alusel on kaebaja tasunud OÜ Lapreta pangakontole, mitte aga faktoorile. Faktoorina on SEB Pank teinud makseid apellandile, mitte AS-le Lapreta. Seetõttu polnud asja lahendamiseks vajalik ka AS-lt SEB Pank apellandi osundatud lepingu ja informatsiooni väljanõudmine.
  5. Apellandi väited selle kohta, et OÜ Lapreta esindajate ütlused tehingute asjaolude kohta pole usutavad, on õiged. Maksuotsuse tegemisel pole aga tuginetud väitele, et erinevalt teistest tõenditest kinnitavad OÜ Lapreta esindajate ütlused, et OÜ Lapreta tehinguid vaidlusalustel 10
(11)3-10-1122 arvetel näidatud kauba soetamisel ei teinud. Maksuotsusest nähtub, et Leedu äriühingutega on suhelnud kaebaja töötajad nii kauba tellimisel, transpordi korraldamisel kui ka üleandmisel, apellandi seaduslikud esindajad pole näidanud, miks ei tehtud tehinguid otse Leedu äriühingutega ning OÜ Lapreta ja OÜ Osment tegeliku ettevõtluse kohta puuduvad usutavad tõendid. Maksuhalduri kahtlust, et OÜ Lapreta ja OÜ Osment raamatupidamise kohta andmete puudumise ja nende seaduslike esindajate ebaselgeid ütlusi tuleb mõista nii, et nimetatud äriühingud tehingute tegemisel tegelikult ei osalenud ja arved olid vormistatud selliselt vaid apellandi poolt sisendkäibemaksu õiguse loomiseks, saab pidada põhjendatuks. Andrii Grytsenko kohtus tunnistajana ülekuulamisega ei ole võimalik usutavalt vastupidist tõendada, arvestades, et ta on maksumenetluses juba seletusi andnud. 14. Ringkonnakohus ei jaga apellandi arvamust, et maksu määramisel apellandile tekib topeltmaksustamine, sest MKS § 83 lg 4 kohaselt ei võeta näilikku tehingut maksustamisel arvesse. Kui näilik tehing tehakse teise tehingu varjamiseks, kohaldatakse maksustamisel varjatud tehingu kohta käivaid sätteid. Eeltoodust tulenevalt ei ole maksuotsusest nähtuvalt OÜ-del Lapreta ja Osment käivet tekkinud. /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Oliver Kask Viive Ligi Lauri Madise 11
(11)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.