Obsah (11)
§ 9§ 10§ 3§ 1§ 4§ 27§ 7§ 28§ 8§ 30§ 31KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Viive Ligi ja Ruth Plaks Otsuse tegemise aeg ja koht 10. jaanuar 2013, Tallinn Haldusasja
) § 1 lg 2; § 3 lg 3 p 1; § 8 lg 3 p-d 6 ja 11; § 9 lg 1 ja lg 2 p 16). Kehtivates maakonna-, üld- ja detailplaneeringutes saavutatud ühiskondlikke kokkuleppeid kajastav avalik huvi kaalub käesoleval juhul üles eraomaniku huvi ja seetõttu ei nõustu volikogu P. Vi taotletava detailplaneeringu koostamise algatamisega.
- P V esitas 30.05.2011 Tallinna Halduskohtule kaebuse Saue Vallavolikogu 28.04.2011 otsuse nr 22 tühistamiseks ja Saue Vallavolikogu kohustamiseks vaadata uuesti läbi tema 13.09.2010 taotlus detailplaneeringu algatamiseks. Saue Vallavolikogu 28.04.2011 otsus on õigusvastane ja rikub kaebaja subjektiivseid õigusi. Piiratud on kaebaja õigust talle kuuluvat kinnistut kasutada, ta ei saa ehitada XX kinnistule elamut oma perele ega arendada seal äritegevust, sest puudub seda võimaldav detailplaneering. Saue Vallavolikogu on sisuliselt põhjendamatult ja menetlusnorme rikkudes juba teist korda keeldunud detailplaneeringu algatamisest. Vaidlustatud otsus on äärmiselt pealiskaudne ja läbimõtlematu ning sellest ei nähtu, et vastustaja oleks kogunud mis tahes täiendavaid tõendeid või uurinud asjaolusid (v.a pöördumine MTÜ Välja Selts poole). Otsuses ei ole selgitatud, kas ja kuidas oleks üldse võimalik rahuldada kaebaja taotlust XX detailplaneeringu algatamiseks. Saue Vallavolikogu rikkus uurimispõhimõtet ja täitis ärakuulamispõhimõtet üksnes formaalselt (kaebajal ei olnud võimalik osaleda volikogu 28.04.2011 istungil, millest ta ka valda teavitas). Otsusest ei nähtu, et vastustaja oleks üldse kaalunud kaebaja põhiseaduslikku omandiõigust võrreldes avaliku huvi ja kolmandate isikute huvidega. Otsuses viidatakse üksnes kehtivatele planeeringutele, justkui need välistaksid detailplaneeringu algatamise, samuti pole MTÜ Välja Selts seisukoht sisuliselt kontrollitav. Menetlusnõuete oluline rikkumine on käesoleval juhul mõjutanud asja sisulist otsustamist. Otsuse faktiline ja õiguslik motivatsioon pole küllaldane, et õigustada XX kinnistu detailplaneeringu algatamata jätmist, kusjuures P. Vi seisukohad olid vastustajale sisuliselt teada juba varasemast haldusasjast nr 3-10-
- XX kinnistu detailplaneeringu mittealgatamise eelnõu seletuskirja ei ole kaebajale saadetud (see tehti valla veebilehel kättesaadavaks alles 29.06.2011). Jääb arusaamatuks, kuidas takistab kehtiva detailplaneeringu olemasolu uue detailplaneeringu algatamist. Volikogu ei ole põhjendanud, miks oleks välistatud XX kinnistu sihtotstarbe (maatulundusmaa) muutmine vastavalt kaebaja taotlusele. Maatulundusmaa sihtotstarbega kinnistu ei ole kasutatav üldkasutatava haljasalana. XX maaüksuse detailplaneering on XX kinnistu osas aegunud ja tuleb selles osas ümber vaadata. XX kinnistu kõrval asub ka pindalalt vähemalt kolm korda suurem kõrghaljastusega riigimetsamaa, mistõttu on tagatud, et ümberkaudsete elamugruppide vahele jääb rekreatsiooniala ning inimestel on üldkasutatav haljasala, kus vaba aega veeta. Eesmärgipärane planeerimismenetlus ei näe detailplaneeringu algatamise taotluse lahendamise etapis ette pöördumist kolmandate isikute poole ning kuivõrd vastustaja on siiski küsinud MTÜ Välja Selts arvamust, siis on vastustaja sisuliselt detailplaneeringu menetluse algatanud. Otsusest ei nähtu mis tahes avaliku huvi väljaselgitamist. Avalikuks huviks on ilmselgelt vastava ala heakorrastamine, mille detailplaneering tagaks. Kaebaja eesmärk ei ole teha kinnistul eramute ehitamiseks lageraie, vaid eramud on võimalik rajada üldist kooslust rikkumata.
- Saue Vallavolikogu vaidles kirjalikus vastuses kaebusele vastu ja palus selle jätta rahuldamata. Kaebaja omandas Saue vallas XX kinnistu kinnisvaraarendusega tegelenud OÜ Helmako pankrotivarana enampakkumisel. Kuna kinnistut müüs kinnisvaraarendaja pankrotihaldur, ei saanud kaebajal olla õiguspärast ootust, et tema detailplaneeringu algatamise taotlus elamute ehitamiseks rahuldatakse. Saue vald teavitas kaebajat detailplaneeringuga ettenähtud kasutusvõimalustest ja tegi talle ettepaneku kinnistu 3
(17)3-11-1318 omandamiseks kõigi kaebaja poolt seni kinnistu omandamiseks tehtud kulutuste kompenseerimisega, millest P. V aga loobus. Planeerimismenetluse läbiviimine (s.o detailplaneeringu algatamise taotluse rahuldamine) oleks ebaotstarbekas, kui juba enne algatamist on selge, et taotletud kujul on planeeringu kehtestamine ebatõenäoline. XX kinnistul on Saue Vallavolikogu 28.02.2005 otsusega nr 12 kehtestatud XX kinnistute detailplaneering, millega on kinnistu jäetud hoonestusõiguseta maatulundusmaa sihtotstarbega krundiks (avalikult kasutatavaks kõrghaljastusega maa-alaks, kuhu on planeeringujoonise kohaselt nähtud ette ehitada rajad jalutamiseks, tervisespordiks, suusatamiseks jne). Harju maakonnaplaneeringu teemaplaneeringu kohaselt on väga oluline säilitada elanike aktiivse puhkuse võimalus looduskeskkonnas. Üldplaneeringust ning XX kinnistute detailplaneeringust tulenevalt on XX maa-alale määratud avalikust huvist tulenev kitsendus (avalik kasutus) ning detailplaneeringu koostamisel on maaomanik sellega ise vabatahtlikult nõustunud. Kitsendus ei takista maaüksusel metsa kasvatamist ja seega omandi majandamist. Piirkonna elanikke koondava MTÜ Välja Selts kaasamise eesmärk oli leida lisaargumente kaebaja taotluse toetamiseks (s.o selgitada välja, kas esineb avalik huvi olemasoleva detailplaneeringulahenduse muutmiseks). Otsus sisaldab selget viidet Saue valla üldplaneeringu seletuskirja II osa p-le 1.4, millega on antud maa-alal nähtud ette kõrghaljastuse maksimaalne säilitamine kogu ulatuses, mida sihtotstarbe elamumaaks muutmine ja eramute ehitamine olulisel määral vähendaks. 6. Tallinna Halduskohus rahuldas 14.06.2012 otsusega P. Vi kaebuse, tühistas Saue Vallavolikogu 28.04.2011 otsuse nr 22 ja kohustas Saue Vallavolikogu vaatama uuesti läbi P. Vi 13.09.2010 taotluse detailplaneeringu algatamiseks. Lisaks mõistis halduskohus Saue Vallavolikogult P. Vi kasuks välja menetluskulud 1895,97 eurot. Vastustajal ei ole andmeid, et pankrotivara müümisel oleks kaebajale tehtud teatavaks kinnistu suhtes kehtivad kitsendused (s.o olemasolev detailplaneering). Kaebaja ei pea jätkama kinnistu endise omaniku (arendaja) tegevust ning olukorra olulise muutumise tõttu ei saa kinnistu kasutamist enam otsustada endise maaomaniku tahteavalduse alusel. Kinnistu kasutamine puhke- või virgestusalana ei ole senise detailplaneeringuga enam saavutatav. Üldplaneeringu kohaselt asub kaebaja kinnistu tiheasustusalal, mille juhtfunktsiooniks on väikeelamumaa ja ärimaa, seega ei ole alal ehitamine keelatud. Olemasolev detailplaneering on lisaks realiseeritud vaid ehk pooles ulatuses, rajamata on ärimaa kruntidel kavandatud ehitised ning kommunikatsioonid ja trassid on rajatud üksnes osaliselt. Seega ei pruugi ehitusmahud ja asustustihedus antud piirkonnas kujuneda selliseks nagu algselt kavandatud. Saue Vallavolikogu selgitused detailplaneeringu algatamisest keeldumise põhjuste osas on jäänud ebaselgeteks ja vastuolulisteks. Kaebajaga tuleb nõustuda, et vastustaja on otsuse langetanud ebaõigetest ja vastuolulistest seisukohtadest lähtudes, mis pidid mõjutama asja otsustamist. Otsuses tehtud viiteid ei ole loogiliselt seostatud muutunud faktilise olukorraga (pole selge, miks vastustaja sellega ei arvestanud) ja vallavolikogu on mõistnud vääralt, et mõni olemasolev planeering välistaks XX kinnistule ehitamise. Detailplaneeringuga vajaduse korral üldplaneeringu muutmine on küll erandlik, kuid ei ole siiski võimatu ega keelatud lahendus (
§ 9lg-d 7 ja 71).
XX kinnistute detailplaneeringule on omistatud ebaõige tähendus, sest need ei näe ette kitsendusi XX kinnistule ehitamise suhtes. Nimetatud kinnistu ei ole nn üldkasutatav maa, vaid maatulundusmaa sihtotstarbel kasutatav eramaa. Saue Vallavolikogu ei ole viinud läbi nõuetekohast kaalumist ja avaliku huvi osas on ka MTÜ Välja Selts vastust mõistetud valesti, kuna see puudutas üksnes soovi, et vald võiks XX kinnistu ise omandada. Vald on sisuliselt asunud toetama seltsi erahuvi vaidlusaluse maa-ala kasutamiseks. Vastustaja soov, et kaebaja kinnistut hakkab kasutama MTÜ Välja Selts ja ehitab sinna jooksurajad jms, ei ole realiseeritav, kuniks kaebaja seda ise ei soovi. Vastustajaga ei saa nõustuda, et kui kinnistu kohta on juba kehtiv detailplaneering olemas, siis 4
(17)3-11-1318 saaks uue detailplaneeringu mittealgatamist põhistada ainuüksi asjaoluga, et taotlus on vastuolus kehtiva detailplaneeringuga. Kaebaja pidi kinnistut omandades tõepoolest teadma, millisel sihtotstarbel on seda võimalik kasutada, kuid see ei tähenda, et ta pidi arvestama kinnistu kasutamisega üldkasutatava haljasalana või sellega, et maa sihtotstarbe muutmine detailplaneeringuga oleks välistatud. Detailplaneeringu koostamise algatamisest keeldumisel saab küll toetuda olulise avaliku huvi olemasolule, kuid selline planeerimist välistav asjaolu peab olema äratuntav ja otsus ei saa olla meelevaldne, tugineda valedele eeldustele või faktiväidetele. On selge, et vastustaja ei saa kergekäeliselt eirata väljakujunenud avalikku huvi, kuid detailplaneeringu algatamisest keeldumiseks peab siiski esinema mõjuv põhjus, miks kinnistu uus omanik ei saaks kinnistut kasutada teisiti, kui see oli nähtud ette senises planeeringus. Vastustaja on keeldumise alusena viidanud ka asjaolule, et tegemist on kõrghaljastusega alaga, mis ei kuulu planeeringute kohaselt hoonestamisele. Seevastu maakonnaplaneeringu teemaplaneeringust ega üldplaneeringust sellist absoluutset ehituskeeldu ei tulene. Vastustaja selgitas küll kohtuistungil, et XX kinnistu jääb üldplaneeringus rohelisega viirutatud alale, kuid puudub tõend, millest nähtuks, et tegemist on ehituskeelualaga. Vallavolikogu on ekslikult pidanud seadusjärgseks kitsenduseks planeeringutes kajastatud üldisi printsiipe, mis tegelikkuses ehituskeeluala ei sätesta. Üldplaneeringu järgi paikneb XX kinnistu väikeelamute ehitamiseks määratud alal. Saue Vallavolikogu ei ole oma seisukohtades olnud järjepidev, sest juhul, kui kaebaja oleks asunud ehitama välja valda huvitavat teed, siis ei oleks vastustaja keelanud kaebaja erahuvides väikeelamute ehitamist. See viitab, et keeldumisel võisid tegelikkuses olla hoopis teistsugused tagamaad (nt kaebaja survestamine omandist loobumiseks vm). Missuguseid huve keeldumise puhul tegelikult kaaluti, ei selgita ka otsuse seletuskiri. Kaebajalt ei saa nõuda arendustegevust antud piirkonnas senise detailplaneeringu koostamise aegse arendaja asemel. Vastustajat nähtavasti ei huvitanudki alternatiivsete lahenduste leidmine. Kuna eeltoodut arvestades on volikogu temale antud ulatuslikku planeerimisdiskretsiooni teostanud ebaõigesti ja otsuse aluseks olnud sisulised kaalutlused ei ole tõhusalt kontrollitavad, siis tuleb vaidlustatud keelduv otsus nr 22 tühistada. Kohus rahuldab ka kaebaja taotluse teha vastustajale ettekirjutus vaadata detailplaneeringu algatamise taotlus uuesti läbi. Seejuures puuduvad takistused, et asja uue läbivaatamise käigus muudetakse senist taotlust ja hinnatakse hoopis kaebaja pakutavaid alternatiivlahendusi. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 7. Saue Vallavolikogu palub apellatsioonkaebuses (ja 28.11.2012 esitatud täiendavates seisukohtades) halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega jätta P. Vi kaebus rahuldamata. Menetluskulud palub apellant jätta kaebaja kanda. Kohtuotsuse tühistamise aluseks on halduskohtu poolt materiaalõiguse normide ebaõige kohaldamine ning tõendite ebaõige ja puudulik hindamine. Vaidlustatud kaalutlusotsus on motiveeritud ja kontrollitav, see tugineb kehtivatele planeeringutele. XX kinnistu ei ole mõeldud kinnisvaraarenduseks ja sellel maa-alal ei ole nähtud ette hoonestuse rajamist. Tegemist on kõrghaljastusega kaetud hoonestamata maatulundusmaaga, mis on kehtiva detailplaneeringu kohaselt kavandatud virgestusalaks. Saue valla üldplaneering (vt seletuskirja II osa p-d 1.2 ja 1.4) näeb maa-alal ette kõrghaljastuse maksimaalse säilitamise. P. Vi taotlusest ei ilmne
§ 9lg 7 p 1 mõttes põhjendatud vajadust kehtiva üldplaneeringu muutmiseks.
Kinnistu omanik ei saa eeldada maa kasutamist kehtestatud sihtotstarbe vastaselt või sihtotstarbe muutmist. Kaebaja omandas kinnistu pankrotihalduri korraldatud enampakkumisel omal riisikol ja elamumaa hinnast kuni 5
(17)3-11-1318 kümme korda odavamalt. Ka Harju maakonnaplaneeringu teemaplaneeringu seletuskirja p 2.2.2.2 kohaselt on väga oluline säilitada elanike aktiivse puhkuse võimalus looduskeskkonnas ning määrata planeeringute koosseisus üldkasutatavad rekreatiivalad ja neid säilitada. Kehtiva XX kinnistute detailplaneeringuga on XX kinnistu jäetud hoonestusõiguseta maatulundusmaa sihtotstarbega krundiks, kuhu on plaanis ehitada kergliiklusteed (rajad) jalutamiseks, tervisespordiks, suusatamiseks jne. Maa-ala on kavandatud avalikult kasutatavaks, kuigi varasem (2005. a) seadusandlus avaliku kasutusega sihtotstarvet kinnistule määrata ei võimaldanud (sotsiaalmaa sihtotstarve oleks omandi kasutamist ülemääraselt piiranud). Halduskohtu poolt viidatud Vabariigi Valitsuse 23.10.2008 määrust nr 155 „Katastriüksuse sihtotstarvete liigid ja nende määramise kord“ detailplaneeringu kehtestamise ega katastriüksuse sihtotstarbe määramise ajal ei kehtinud. Mitmed muud terviserajad jt metsades asuvad virgestusobjektid paiknevad samuti maatulundusmaa sihtotstarbega katastriüksustel (nt Harku vallas ja Saku vallas). Planeeritud üldkasutatavad haljasalad (maatulundusmaa ja üldmaa) moodustavad XX kinnistute detailplaneeringualast ca 15% (planeeringuala suurus kokku 293 747 m2, millest üldmaa 11 147 m2 ja maatulundusmaa 35 241 m2). Nn 15% nõue tuleneb Saue valla üldplaneeringust, mille kohaselt peab tiheasustusalal uue hoonestuse rajamisel üldkasutatav haljasala moodustama vähemalt 15% planeeritavast alast. Maaüksuste omanikud on planeeringulahendusega nõustunud. Seetõttu ei oleks XX kinnistu sihtotstarbe muutmine kooskõlas olemasolevate planeeringutega. Halduskohtus pakkus kaebaja ise 29.12.2011 vallale välja, et ehitab oma kulul valmis XX planeeringuala kõrval paikneva XX tee (katastritunnus XX). Planeerimismenetluse regulatsioon ei võimalda kohalikul omavalitsusel anda kaebajale garantiid, et tee väljaehitamise korral määratakse XX kinnistule ehitusõigus. Tee-ehituse osas pakkus vald kaebajale notariaalset kokkulepet, et juhul, kui planeering jääb kehtestamata, kompenseerib vald kaebajale kuludokumentide alusel kõik Vahtra tee ehituskulud. Valla pakkumine ei olnud kaebajale ebaselge. Vald oli valmis kaebaja pakutud kompromissettepanekut vastu võtma ainult tingimusel, et avaliku huvi kahjustamise (virgestusala vähenemise poole võrra) oleks põhimõtteliselt aktsepteerinud ka piirkonna elanike enamus. P. V omandas XX kinnistu enampakkumisel ja kuna talle kuulub veel mitmeid kinnistuid (sh ehitusõigusega), siis saab temalt eeldada keskmisest kõrgemat teadlikkust elamuehituseks sobivate maaüksuste omandamisel (sh tutvumist olemasolevate planeeringutega). Üldjuhul ei omandata maatulundusmaad eesmärgiga taotleda sellele ehitusõigust väikeelamute rajamiseks enne, kui on välja selgitanud võimalused omandatava kinnistu sihtotstarbe muutmiseks ja sellele ehitusõiguse seadmiseks. Kaebaja ei ole aga pöördunud enne XX kinnistu omandamist Saue Vallavalitsuse poole informatsiooni saamiseks kinnistu võimaliku ehitusõiguse küsimuses. Kinnistule ehitusõiguse seadmine ei kuulu põhiseadusliku omandiõiguse alla. Vaidlusaluse otsusega ei ole kaebaja omandiõigust (kinnistu sihtotstarbelist kasutamist) kuidagi põhjendamatult piiratud, sest kinnistule ehitusõiguse seadmise otsustab kohalik omavalitsus igakordselt kaalutlusõiguse alusel. XX kinnistute detailplaneeringuga on XX kinnistule seatud maakasutus- ja ehitustingimused ning ühe tingimusena on kinnistule ette nähtud avalik kasutus, millega endine maaomanik vabatahtlikult nõustus. Kinnistu avaliku kasutuse võimaldamine ei piira maaüksusel kasvava metsa majandamist. Detailplaneeringuga määratud maakasutus ja ehitusõigus ei sõltu kinnistuomaniku isikust. Detailplaneeringuid ei koostata mitte maaomanike tarbeks, vaid maa-alade kasutamiseks. XX kinnistu on oluline osa kogu Vanamõisa küla perspektiivse tiheasumi üldplaneeringu kohasest virgestusalade võrgustikust (Saue valla üldplaneeringu kaardil märgitud rohelise triibutusega aladena). Planeerimisseadus ei keela detailplaneeringuga kinnistule avaliku kasutuse kavandamist. Kui XX kinnistu omanik ei soovi teha vallaga koostööd kehtiva detailplaneeringu elluviimiseks, 6
(17)3-11-1318 siis on vallal võimalus kinnistu sundvõõrandada (Saue Vallavalitsuse 09.07.2012 kirjas nr 81/3454 P. Vile tehtud ettepanekuga XX kinnistu võõrandamiseks ei ole siiski veel kinnisasja sundvõõrandamise menetlust algatatud). Avalik kasutus ja jalgteede rajamine ei takista sisuliselt kinnistu sihtotstarbekohast kasutamist. Vald ei ole kaebajalt kordagi nõudnud kehtiva detailplaneeringu kohaste jalgteede rajamist või nende rajamise finantseerimist. Üldplaneeringus määratud juhtfunktsioon (s.o valdav kasutusotstarve) ei tähenda, et igasugused teised funktsioonid oleksid välistatud. Praktikas on väikeelamumaa juhtotstarbe korral võimalik elamukruntideks kavandada ca 65-75% planeeritavast alast ja ülejäänud alale tuleb kavandada elamuid teenindavad funktsioonid (teed, tehnovõrgud, sotsiaalobjektid, virgestusalad jms). Kuna XX kinnistu asub kõrghaljastusega alal, siis Saue valla üldplaneeringu kohaselt tuleb sellistele aladele kavandada virgestusalad. Vastustaja ei ole kohtumenetluse käigus kordagi viidanud planeeringutest tulenevale „ehituskeelule“ ning halduskohus on talle sellise väite omistanud ebaõigesti. Ekslik on ka halduskohtu arvamus, et ehitusmahud piirkonnas ei pruugigi üldse kujuneda senises detailplaneeringus ettenähtuteks, sest ükski maaomanik ei ole avaldanud soovi ehitusõiguse vähendamiseks. Sedavõrd suure detailplaneeringu (ca 100 elamukrunti + ärikrundid) elluviimine võtab paratamatult aastaid aega ja seda mõjutas oluliselt ka majanduskriis. Vald on avaldanud korduvalt soovi XX kinnistu omandamiseks (sh taotledes pankrotihaldurilt hinna alandamist ja tehes kaebajale ettepaneku kinnistu võõrandada), et tagada detailplaneeringu realiseerimine. Samuti on vald saanud enda omandisse detailplaneeringualal asuvad teed ja tänavad ning XX tee maatulundusmaa sihtotstarbega katastriüksuse. Saue vald omandas Harju maavanema 11.06.2012 korralduse nr 1-1/936-k alusel riigilt munitsipaalomandisse ka XX kinnistu kõrval asuva metsaala (Piirimetsa katastriüksus). XX kinnistule rajatavate kergliiklusteede kaudu on kavandatud ka juurdepääs valla omandis oleva Piirimetsa katastriüksuse metsaalale. XX kinnistu osatähtsus kehtiva detailplaneeringu alas ei ole marginaalne (XX kinnistu suurus on 1,24 ha, Piirimetsa katastriüksuse suurus 3,42 ha). Põhjendatud ei ole halduskohtu järeldus, et arendaja pankrotistumise tõttu on kehtestatud detailplaneeringu elluviimine võimatu. MTÜ Välja Selts 25.01.2011 vastusest tulenevalt avalik huvi üldplaneeringut muutva detailplaneeringu algatamiseks puudub. Arvestades seltsi avalikku, aktiivset ja laiapõhjalist tegevust piirkonna huvide esindamisel, samuti piirkonna maaomandite suurt arvu (üle 100), ei pidanud Saue vald otstarbekaks suhelda eraldi kõigi kinnistuomanikega. Planeeringu algatamise või mittealgatamise otsus on kohaliku omavalitsuse kaalutlusotsus. P. Vi taotluse puhul on vald lähtunud üldplaneeringust ja kehtivast detailplaneeringust kui juba saavutatud laiapõhjalistest ühiskondlikest kokkulepetest ning kuulanud ära kinnistu omaniku ja MTÜ Välja Selts kaudu ka piirkonna elanike seisukohad. MTÜ Välja Selts on mittetulundusühing, mille põhikirjas on sätestatud avalikku huvi sisaldavad tegevuseesmärgid ja neid on ka oma tegevuses järgitud. XX kinnistute detailplaneering näeb üldkasutatavad spordiväljakud, laste mänguväljakud, kokkutulekukohad jms rajatised ette kolmele üldmaa katastriüksusele (XX, katastritunnus XX; XX, katastritunnus XX; XX, katastritunnus XX) ning nimetatud katastriüksused on 25.03.2010 pankrotihaldurilt omandanud just MTÜ Välja Selts.
§ 10
lg 1 ei sätesta, et planeeringu koostamise algatamisest keeldumise põhjuseks peaks olema ainuüksi planeeringu kehtestamise perspektiivitus. Saue Vallavolikogu on ühelt poolt kaalunud arendaja erahuvi ja teiselt poolt avalikku huvi ning detailplaneeringu mittealgatamist otsuses ja selle seletuskirjas piisavalt põhjendanud (vt ka Riigikohtu 27.01.2010 otsus nr 3-3-1-79-09). Vald lähtus muu hulgas põhimõttest, et avaliku huvi kaitsmiseks võib omaniku vabadust seaduses antud volitusnormi alusel (
§ 3lg 3 p 1, § 8 lg 3 p-d 6 ja 11, § 9 lg 2 p 16) piirata.
Detailplaneeringuga üldplaneeringu muutmine on võimalik vaid erandina (vt Riigikohtu 19.04.2007 otsus nr 3-3-1-12-07), kuid antud juhul sedavõrd ülekaalukas ja põhjendatud erahuvi puudub. Olemasolevaid kõrghaljastusega kaetud 7
(17)3-11-1318 alasid tuleb säilitada ja kasutada virgestusaladena ning neid ei tohiks kergekäeliselt planeerida elamute alla. Välja I ja Saueaugu kinnistute detailplaneeringuga seni elamumaaks muudetud ala oli lage põllumaa ning kõrghaljastusega alad jäeti taotluslikult puhke- ja virgestusaladeks. Üldplaneeringu muutmise erandlikkust arvestades peaks hoopis kaebaja tooma välja seda õigustavad mõjuvad asjaolud, mis ühtlasi veenaksid võimaliku uue ühiskondliku kokkuleppe saavutamise võimalikkuses. Ainult ühe maaomaniku erahuvi, kelle kinnistu moodustab ca 4,2% kehtiva detailplaneeringu alast, ei ole piisav olemasoleva ühiskondliku kokkuleppe oluliseks muutmiseks, mis halvendaks piirkonna elanike virgestustingimusi ja rikuks nende õigustatud ootust kehtiva detailplaneeringu elluviimise suhtes. Kohus ei tohiks oma otsuses tugineda põhjendamatutele oletustele. Vald on jätkuvalt seisukohal, et parim lahendus antud maa-ala kasutamiseks on selle kasutamine vastavalt kehtivale detailplaneeringule. Kaebaja erahuvi realiseerimine selliselt, et oleks tagatud ka avaliku huvi täielik säilimine, ei ole võimalik. XX kinnistu detailplaneeringu algatamise taotluse menetlemisel ei ole rikutud hea halduse põhimõtteid. Volikogu on keelduva haldusakti põhjendamisel kasutanud kõiki talle teada olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, kaalunud neid ratsionaalselt ning teinud kaalutlustulemuste alusel põhjendatud otsuse XX kinnistu detailplaneeringu mittealgatamiseks. XX kinnistul on planeerimismenetlus viidud läbi täiesti erinevatel tingimustel, kuna tegemist oli õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisel moodustatud elamumaa sihtotstarbega katastriüksusega, mille kohta puudus kehtiv detailplaneering ja senine kõrghaljastus säilib 82,5% ulatuses. 8. P V vaidleb kirjalikus vastuses (ja 10.12.2012 esitatud täiendavas vastuses) apellatsioonkaebusele vastu ning palub selle jätta rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Kaebaja jääb halduskohtule esitatud seisukohtade juurde. Saue Vallavolikogu 28.04.2011 otsus nr 22 on õigusvastane, sest rikutud on motiveerimis- ja menetlusnõudeid ning otsus on kaalutlusvigadega ja piirab ebaproportsionaalselt kaebaja omandiõigust. Vaidlustatud haldusaktist ei nähtu, et vastustaja oleks teostanud proportsionaalsuse kontrolli, kaaludes ühelt poolt planeerimismenetluse tulemit ja teiselt poolt kinnistu omaniku huve ning konkureerivat avalikku huvi efektiivseks planeerimiseks. Selliseid kaalutlusi pole sisuliselt välja toodud ka kohtumenetluse käigus. Negatiivse diskretsiooniotsuse sisuline põhjendatus ja kaebaja taotluse rahuldamata jätmise tegelikud objektiivsed takistused on jäänud kaebajale senini selgusetuks. Saue Vallavolikogu on teadlik sellest, et P. Vi eesmärk on jätkuvalt olnud muuta maatulundusmaa sihtostarve planeerimismenetluse kaudu elamumaaks, mida kohalik omavalitsus nüüdseks süstemaatiliselt takistab, piirates kaebaja omandi kasutamist. Saue valla üldplaneering ei välista, et teatud juhtudel võidakse kõrghaljastusega alasid siiski hoonestada (vt p 2.5.5). Puuduvad põhjendused, miks ei võiks sellist erandit teha XX kinnistu osas. Seejuures asub nimetatud kinnistu kõrval pindalalt vähemalt kolm korda suurem kõrghaljastusega metsamaa, mis on nüüdseks ka munitsipaliseeritud ja seega elanikele tagatud rekreatsioonivõimaluse säilimine. Detailplaneeringu menetluses kinnistu sihtotstarbe muutmine väikeelamumaaks ei tähenda üldplaneeringu muutmist (vt Riigikohtu 19.05.2008 otsus nr 3-3-1-61-07, p 19; Tallinna Ringkonnakohtu 02.04.2010 otsus nr 3-08-2172). P. Vi 13.09.2010 taotlus ei ole käsitatav üldplaneeringut muutva detailplaneeringu algatamise taotlusena, sest Saue valla üldplaneeringu kohaselt on antud maa-ala juhtfunktsiooniks kõrghaljastusega väikeelamumaa. Väidetav vastuolu Harju maakonnaplaneeringu teemaplaneeringuga on ilmselgelt otsitud. Jääb arusaamatuks, kuidas kehtiva detailplaneeringu olemasolu takistab uue detailplaneeringu algatamist. Isegi kui XX kinnistu on kehtiva detailplaneeringu kohaselt määratud hoonestusõiguseta maatulundusmaa krundiks, võib iga isik teha
§ 10lg 1 kohaselt ettepaneku planeeringu koostamise algatamiseks.
Planeeringu algatamisest võib keelduda üksnes põhjendatud juhul, mida Saue Vallavolikogu ei ole antud juhul välja toonud. Püütud 8
(17)3-11-1318 on küll näidata huvide kaalumist, kuid vastavad väited ei ole kontrollitavad. Põhjenduste hilisem esitamine motiveerimispuudusi ei kõrvalda ega muuda haldusakti kontrollitavaks. Saue Vallavolikogu seisukohad detailplaneeringu algatamise menetluses on olnud läbivalt muutuvad või ebaselged. Tallinna Ringkonnakohus leidis 16.06.2009 otsuses nr 3-08-1434, et kui kehtestatud, kuid ellu viimata planeering ei vasta enam
§ 1
lg-tes 1 ja 2 sätestatud kriteeriumitele, siis tuleb kohalikul omavalitsusel vajadusel otsustada selle planeeringu kehtetuks tunnistamine. Tallinna Halduskohtu 14.05.2012 istungil möönsid Saue valla esindajad, et XX kinnistute detailplaneering on praegusel kujul realiseerimatu. Seega ei saa nimetatud detailplaneering ka takistada uue detailplaneeringu koostamise algatamist. Otsitud ja asjakohatu on põhjendus, et kehtiva detailplaneeringu elluviimist takistas majanduskriis, sest nimetatud planeering ei realiseeru soovitud kujul mitte kunagi. Põhjendus, et varasemas detailplaneeringus ei olnud sihtotstarbe eesmärgikohane määramine võimalik või seda ei peetud mõistlikuks, viitab pigem kehtestatud detailplaneeringu puudulikkusele (vt p 2.7.3) ja seda enam eksisteerib vajadus detailplaneering tervikuna ümber vaadata (s.o tunnistada olemasolev XX detailplaneering täielikult või osaliselt kehtetuks). Faktiline olukord piirkonnas on riigimetsmaa naaberkinnistu Saue valla munitsipaalomandisse minekuga oluliselt muutunud. XX kinnistu ei ole sisuliselt metsamaa, vaid sellel väärivad säilitamist mõned üksikud kõrghaljastuse kategooriasse kuuluvad kased ja männid, mitte aga neid ümbritsev pajuvõsa. Realistlikult ei majanda 1,2 ha suurusel alal tulunduslikul eesmärgil metsa ükski isik. Lisaks on XX kinnistu läheduses asuva XX kinnistul (katastritunnus XX, pindala 0,9 ha, sihtotstarve 100% elamumaa) samuti kõrghaljastusega kinnistu hoonestamist samas võimaldatud (vt Saue Vallavalitsuse 20.09.2011 korraldus nr 573). Vastustaja viide XX kinnistu võimalikule sundvõõrandamisele on nüüdseks saanud objektiivseks reaalsuseks, kuna P. Vile on 10.07.2012 kätte toimetatud Saue Vallavalitsuse 09.07.2012 ettepanek kinnistu võõrandamiseks nr 8-1/3454 ühes eksperthinnanguga. Kaebaja kinnitab, et tal puudub mis tahes huvi kinnistu müümiseks. Mis tahes eeldused õiguspärase sundvõõrandamise menetluse läbiviimiseks antud juhul puuduvad. Mõistetamatu on Saue Vallavolikogu etteheide, et P. V omandas maatulundusmaa sihtotstarbega kinnistu minimaalselt kümme korda odavamalt kui maksaksid kavandatava detailplaneeringuga moodustatavad elamumaa krundid. Ka kogu kehtivas XX detailplaneeringus ettenähtud elamumaa oli varem maatulundusmaa. Kaebajal puudus õigusaktidest tulenev kohustus selgitada enne kinnistu omandamist välja valla viidatud kitsendused maa-ala kasutamiseks, ükski norm ei kohusta isikuid eelnevalt konsulteerima kohaliku omavalitsusega. P. V tutvus kinnistusraamatu väljavõttega, millest mingeid asjaõiguslikke kitsendusi ei nähtunud. Kaebaja on tõepoolest omandanud 28.03.2011 kohtutäituri oksjonilt veel ühe kinnistu Saku vallas (elamumaa), kuid talle ei saa omistada kõrgendatud teadlikkust olukorras, kus ta on kogu planeerimismenetluse vältel kasutanud esindaja abi. Kinnistu omanik ei ole kuidagi absoluutselt seotud varasema kinnistut hõlmava detailplaneeringuga, vaid tal on õigus esitada taotlus uue detailplaneeringu kehtestamiseks või olemasoleva muutmiseks või kehtetuks tunnistamiseks. Saueaugu 12 kinnistu on asjaõigusseaduse § 142 lg 1 tähenduses eramaa, mida kolmandad isikud saavad kasutada vaid kinnistuomaniku loal. Maatulundusmaa ei ole oma olemuselt mõeldud avalikuks kasutamiseks (erinevalt sotsiaalmaast). Asjaolu, et mõni kohaliku omavalitsuse üksus on maatulundusmaale püstitanud rajatised vaba aja veetmiseks, ei tähenda, et sama eeldus kehtib ka kaebaja kinnistu suhtes. Ringkonnakohus peaks andma otsuses muu hulgas hinnangu Saue valla poolt läbiviidud planeerimismenetluse seaduslikkusele, arvestades haldusmenetluses kehtivaid printsiipe ja põhimõtteid ühes planeerimismenetluse reeglitega. Arvestades peatselt algavat sundvõõrandamise menetlust, on Saue valla tegevus selges vastuolus põhiseaduse §-st 14 tuleneva hea halduse põhimõttega. 9
(17)3-11-1318 RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 9.
§ 1
lg 3 kohaselt on ruumiline planeerimine demokraatlik, erinevate elualade arengukavasid koordineeriv ja integreeriv, funktsionaalne, pikaajaline ruumilise arengu kavandamine, mis tasakaalustatult arvestab majandusliku, sotsiaalse ja kultuurilise keskkonna ning looduskeskkonna arengu pikaajalisi suundumusi ja vajadusi.
§ 4
lg 2 näeb ette, et planeerimisalase tegevuse korraldamine valla või linna haldusterritooriumil on kohaliku omavalitsuse pädevuses ning kohalik omavalitsus tagab maakasutuse ja ehitamise aluseks vajalike planeeringute olemasolu ning huvitatud isikute huvide arvessevõtmise ja tasakaalustamise, samuti kehtestatud planeeringute järgimise.
§ 10
lg 1 esimesest lausest ja lg-st 5 tulenevalt võib iga isik teha kohalikule omavalitsusele ettepaneku algatada detailplaneeringu koostamine. Detailplaneeringu algatamine tähendab
§ 10
lg 7 järgi kohaliku omavalitsuse otsust selle kohta, et tuleb asuda detailplaneeringu koostamisele. Samas annab
§ 10
lg 1 teine lause kohalikule omavalitsusele detailplaneeringu koostamise algatamise ettepaneku saamise korral siiski õiguse detailplaneeringu koostamise algatamisest keelduda, kuid seda üksnes põhjendatud juhul.
§ 10
lg 1 alusel planeeringu koostamise algatamisest keeldumise otsus on haldusakt (nt Riigikohtu 03.05.2007 määrus nr 3-3-1-41-06, p-d 20 ja 21; 24.10.2007 otsus nr 3-3-1-51-07, p 10; 14.10.2009 otsus nr 3-3-1-49-09, p 15). Täpsemalt on tegemist soodustava haldusakti (detailplaneeringu) andmise taotluse rahuldamata jätmisega, mis on haldusmenetluse seaduse (HMS) § 43 lg 2 esimese lause ja § 56 lg 1 tähenduses koormava mõjuga haldusakt. Kuivõrd planeeringu koostamise (sh kehtiva planeeringu muutmise või uue planeeringuga asendamise) algatamisest keeldumise aluseid seadusest ei nähtu, otsustab kohalik omavalitsus selle kaalutlusõiguse alusel (
§ 1lg 6, HMS § 4; vt ka Riigikohtu 15.06.2011 otsus nr 33-1-19-11, p 13).
HMS § 4 lg 2 kohaselt tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. HMS §-st 54 tulenevalt on kaalutlusõiguse alusel antava haldusakti õiguspärasuse eelduseks muu hulgas kaalutlusvigade puudumine ning HMS § 56 lg 3 kohustab haldusorganit märkima kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses need kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud (vt planeerimisotsustuste puhul viimati Riigikohtu 03.12.2012 otsus nr 3-3-1-47-12, p 15). Kaalutlusotsuste kohtuliku kontrolli ulatus on piiratud (vt Riigikohtu 14.10.2003 otsus nr 3-3-1-54-03, p 38). Kohus saab hinnata üksnes kaalutlusreeglite järgimist, kuid mitte asuda pädeva haldusorgani asemel ise kaalutlusõigust teostama ehk sisuliselt otsustama selle üle, milliseid vastandlikest õiguspärastest kaalutlustest tuleks pidada kõige olulisemateks ja lõpptulemust määravateks.
§ 27
lg 1 kohaselt võib kehtestatud detailplaneeringu või selle osa tunnistada kehtetuks, kui kohalik omavalitsus või planeeritava maa-ala kinnistu omanik soovib planeeringu elluviimisest loobuda. Seevastu juhul, kui planeeringualas asuva kinnistu omanik soovib kehtivat detailplaneeringut muuta või asendada selle uue detailplaneeringuga (s.o eesmärk ei ole üksnes planeeringu elluviimisest loobumine ja planeeringu kehtestamisele eelnenud olukorra ennistamine), pole
§-s 27 sätestatud lihtsustatud erikorra rakendamine võimalik, vaid detailplaneeringu muutmiseks või asendamiseks tuleb üldkorras läbi viia avatud menetlus (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 28.02.2011 otsus nr 3-09-2478, p 13). 10. Riigikohus on 27.01.2010 otsuses nr 3-3-1-79-09 (p 13) märkinud, et kohalik omavalitsus kujundab üld- ja detailplaneeringute kaudu valla või linna ruumilise arengu põhimõtteid ning seab säästva ja tasakaalustatud arengu tingimusi, mis on aluseks ka 10
(17)3-11-1318 maakasutusele ja ehitustegevusele, kusjuures kohalikul omavalitsusel on nimetatud tegevuses ulatuslik kaalutlusruum. Kaalutlemisel peab kohalik omavalitsus arvestama nii avalikke huve, mis väljenduvad muu hulgas maakonna ja valla üldplaneeringutes, kui ka taotleja põhjendatud huve. Isikul puudub subjektiivne õigus nõuda tema planeeringu algatamise taotluse rahuldamist, kuid ta on õigustatud nõudma oma subjektiivsete õiguste kaitsmiseks õiguslike hüvede õiglast kaalumist haldusorgani poolt. Samas rõhutas Riigikohus, et üldplaneeringus fikseeritud keskkonnakaitselised ja muud valla säästva ning tasakaalustatud arengu kriteeriumid on olulisteks asjaoludeks, mida vältimatult tuleb arvestada üldplaneeringu muutmise ettepaneku ja seeläbi ka detailplaneeringu algatamise taotluse põhjendatuse hindamisel. Samuti on Riigikohus korduvalt leidnud, et detailplaneering koostataksegi üldjuhul selleks, et saavutada üldplaneeringuga kavandatu elluviimine, ehkki erandina on võimalik detailplaneeringuga ka üldplaneeringut muuta, näiteks üldplaneeringu kehtestamise järel tekkinud ülekaaluka ja õiguspärase erahuvi korral, kuid ka selle põhjendatud vajaduse äratundmisel on haldusorganil planeerimismenetlusele omane ulatuslik kaalumisruum (vt Riigikohtu 03.12.2012 otsuse nr 3-3-1-47-12 p 20 ja 24.05.2010 otsuse nr 3-3-1-29-10 p 27 ning neis viidatud varasem kohtupraktika). Ringkonnakohus viitab täiendavalt, et kohtupraktikas on kohaliku omavalitsuse õigust keelduda planeeringu koostamise algatamisest seostatud muu hulgas haldusmenetluse eesmärgipärasuse nõudega (HMS § 5 lg 2). Sihitu haldusmenetlus ei saa olla õiguspärane, sest see kujutaks endast ebaproportsionaalset sekkumist nende isikute õigustesse, kes taotlust esitanud ei ole, kuid kes tuleb nende õiguste kaitseks menetlusse kaasata (vähemasti teatud ulatuses on puudutatud isikute jaoks koormav igasugune haldusmenetlus). Samuti oleks ka kohaliku omavalitsuse jaoks ressursimahuka haldusmenetluse läbiviimine (eriti avatud menetluse vormis) ebaotstarbekas, kui on ette teada, et see ei saa viia soovitud tulemusele (vt Tallinna Ringkonnakohtu 09.10.2008 otsus nr 3-07-703, p 8). Ringkonnakohus on varem lisaks rõhutanud, et planeeringu koostamise algatamise või sellest keeldumise otsustamisel ei pea kohalik omavalitsus omaalgatuslikult kaaluma võimalike alternatiivlahenduste sobivust või põhimõttelist aktsepteeritavust, vaid saab lähtuda üksnes taotluses sisalduvast eskiislahendusest. Kohalik omavalitsus ei pea viima läbi planeerimismenetlust selleks, et selgitada välja planeeringu algatamisest huvitatud isiku võimalikku nõusolekut taotluses märgitust oluliselt erineva lahendusega planeeringu kehtestamiseks (vt Tallinna Ringkonnakohtu 04.11.2008 otsus nr 3-07-477, p 15). 11. Käesoleva vaidluse on põhjustanud Saue Vallavolikogu 28.04.2011 keeldumine XX kinnistu suhtes detailplaneeringu koostamise (sh osaliselt kehtiva detailplaneeringu muutmise) algatamisest. P. V soovis 13.09.2010 taotluses (I kd, tl 19 pöördel ja tl 20 pöördel; väljapakutud eskiislahendused – I kd, tl 21 ja tl 38-39) detailplaneeringu koostamise algatamist eesmärgiga muuta XX kinnistu senine kasutamise sihtotstarve maatulundusmaast põhiosas elamumaaks ning osaliselt ka transpordi- ja sotsiaalmaaks, samuti moodustada kinnistust 5-6 väikeelamu krunti ning seada neile ehitusõigus väikeelamute ja abihoonete rajamiseks. Saue Vallavolikogu peamiseks argumendiks detailplaneeringu koostamise algatamisest keeldumiseks on olnud viide avaliku huvi ülekaalukale kahjustamisele, mille osas vastustaja tugines taotluses kajastatud eesmärkide väidetavale vastuolule kehtivate planeeringutega: 1) Saue Vallavolikogu 28.02.2005 otsusega nr 12 kehtestatud XX kinnistute detailplaneering – planeeringujoonise kohaselt on krundi nr 96 (XX) kasutusotstarbeks 100% maatulundusmaa, kusjuures planeeringus on maatulundusmaa sihtotstarbega maaks jäetud nii metsamaa kui ka kaitsevööndite maa. Seletuskirja p-st 4.2 (vt ringkonnakohtu 12.12.2012 istungil toimiku materjalide juurde võetud koopia 11
(17)3-11-1318 seletuskirja lk-st 8) nähtuvalt on planeeringuala kirdenurgas paiknevat kõrghaljastusega ala kavandatud kasutada koos kõrval paikneva suurema metsaalaga lähivirgestusalana (rajad jalutamiseks, tervisespordiks, suusatamiseks jne) ning maa-ala on planeeritud avalikult kasutatavana; 2) Saue Vallavolikogu 25.08.2005 määrusega nr 006 kehtestatud Saue valla üldplaneering – seletuskirja II osa p 1.2 (I kd, tl 242) kohaselt on tiheasustusaladel nähtud ette kõrghaljastuse maksimaalne säilitamine kogu ulatuses. Seletuskirja II osa p 1.4 (I kd, tl 243 ja pöördel) kohaselt on tiheasustusaladel olevad metsad jäetud üldkasutatavateks rekreatiivaladeks ning tiheasustusega alale jääv kõrghaljastusega ala ei kuulu üldreeglina hoonestamisele, samuti tuleb uue hoonestuse rajamisel lähtuda põhimõttest, et üldjuhul peab vähemalt 15% planeeritavast alast moodustama üldkasutatav rekreatiivse eesmärgiga haljasala; 3) Harju maavanema 11.03.2003 korraldusega nr 356-k kehtestatud Harju maakonnaplaneeringu teemaplaneering „Asustust ja maakasutust suunavad keskkonnatingimused“ (kättesaadav: http://195.80.118.50/?id=11544) – seletuskirja p 2.2.2.2 kohaselt on planeeringute koosseisus vajalik määratleda üldkasutatavad rekreatiivalad ja nende omavahelised seosed ning säilitada kõigi vahenditega seni veel kasutusel olevate rekreatiivalade sihtotstarve. Sisuliselt taandub vaidlus küsimusele, kas XX kinnistul tuleks tingimata säilitada olemasolev kõrghaljastus senises mahus ning esmajoones eesmärgiga kasutada kinnistut perspektiivis virgestusalana, või oleks olemasoleva planeeringulahenduse taotleja poolt väljapakutud viisil muutmine siiski vähemasti mõeldav ja tuleks algatada detailplaneeringu koostamine, mille käigus selgub vastava planeeringulahenduse vastuvõetavus lõplikult. Nagu ringkonnakohus eelmises punktis viitas, tuleb volikogu seisukohtade hindamisel seejuures lähtuda üksnes P. Vi 13.09.2010 taotluses märgitud soovitavast planeeringulahendusest (viis väikeelamu krunti – I kd, tl 21; kuus väikeelamu krunti – I kd, tl 39) ning asja lahendamisel ei oma tähtsust, et P. V on hilisema kohtumenetluse käigus olnud valmis kompromissina nõustuma ka algse taotlusega võrreldes väiksemate ehitusmahtudega (kolm väikeelamu krunti – I kd, tl 137-138). Kaebajal on alati võimalus esitada kohalikule omavalitsusele
§ 10
lg 1 alusel uus ettepanek teistsuguse lahendusega planeeringu koostamise algatamiseks, võrreldes sellega, mille algatamisest Saue Vallavolikogu 28.04.2011 otsusega nr 22 keeldus. Halduskohtu etteheide, et vastustajat pole ilmselt huvitanudki alternatiivsete lahendusvõimaluste leidmine, ei ole seetõttu asjakohane. Puudub vaidlus, et Saue Vallavolikogu hindas üksnes P. Vi 13.09.2010 ettepanekus kajastatud lahenduse perspektiivikust (vt Saue Vallavolikogu 28.04.2011 istungi protokolli nr 4
(20), milles vallavanem selgitas päevakorrapunkti nr 3 juures, et arutatud on vaid avalduses sisalduvat lahendust – I kd, tl 71). 12. Ringkonnakohus märgib samuti, et vaidlus Saue Vallavolikogu 28.04.2011 otsuse nr 22 eelnõu seletuskirja (I kd, tl 64-69; sama I kd, tl 106-111p) olemasolust või puudumisest nimetatud otsuse teatavaks tegemise ajal ei ole asja lahendamisel määrav, kuivõrd seletuskiri ei sisalda selliseid olulisi täiendavaid kaalutlusi, mida pole otsuses nr 22 märgitud. Seletuskirjas on esmajoones üksikasjalikumalt tsiteeritud otsuse tegemisel aluseks võetud dokumente, antud ülevaade menetluse käigust ja haldusorganile esitatud arvamustest, samuti on seletuskirjas vastatud P. Vi vastuväidetele. Keeldumise sisulised põhjused on välja toodud 28.04.2011 otsuses, milles puudub ka viide, et otsuse seletuskirjas sisalduvad täiendavad põhjendused / kaalutlused, vaid viidatakse üksnes asjaolude seletuskirjas põhjalikumale kajastamisele, kusjuures vastav teave oli kaebajal juba varasemalt olemas (nt MTÜ Välja Selts 25.01.2011 vastuskiri edastati P. Vile 08.03.2011 – I kd, tl 98). Kui otsuses nr 22 esitatud põhjendused P. Vi 13.09.2010 ettepaneku alusel detailplaneeringu koostamise 12
(17)3-11-1318 algatamisest keeldumiseks on iseenesest adekvaatsed ja piisavad ning vallavolikogu ei ole jätnud tähelepanuta menetluse käigus esile toodud olulisi väiteid või asjaolusid, siis on vaidlusalune haldusakt õiguspärane, sõltumata seletuskirjaga seonduvast. Seejuures on P. V halduskohtule esitatud kaebuse p-s 2.3.5 (I kd, tl 9) rõhutanud, et kõik kaebaja põhiseisukohad olid Saue Vallavolikogule 28.04.2011 otsuse tegemisel sisuliselt teada juba varasema haldusasja nr 3-10-2799 menetlusest, mistõttu ei ole põhjust omistada ülemäärast tähendust ka tema eriarvamuse ja sellele seletuskirjas esitatud vastuväidete vaidlusaluses otsuses mittekajastamisele.
- Ringkonnakohus on seisukohal, et vastustaja on vaidlusaluse otsuse andmisel arvestanud kaalutlusõigust teostades kõiki olulisi asjaolusid ja huve ning kaalumine on olnud mõistlik. Otsuses on piisavalt arusaadavalt ja seostatult toodud välja selle andmise aluseks olnud peamised faktilised ja õiguslikud asjaolud ning põhjendatud, et need kogumis tingisid otsuse jätta taotletud detailplaneering algatamata. Samuti ei nähtu ringkonnakohtu hinnangul asja materjalidest, et volikogu oleks otsuse vastuvõtmisel teinud diskretsioonivigu (jätnud kaalutlusõiguse kasutamata, ületanud kaalutlusõiguse piire või kuritarvitanud temale antud kaalutlusõigust, tegutsedes vastuolus normi eesmärgiga, jättes arvestamata olulise asjaolu või arvestades asjassepuutumatu asjaoluga) või jätnud tähelepanuta õiguse üldpõhimõtted.
- Õige on kaebaja ja halduskohtu seisukoht, et kehtestatud detailplaneeringu olemasolu fakt ei saa iseenesest olla selliseks mõjuvaks põhjuseks, mis tingib uue sama maa-ala hõlmava detailplaneeringu koostamise algatama jätmise. Samas ei ole Saue Vallavolikogu 28.04.2011 otsuses sellisele argumendile ka tuginenud, vaid P. Vi 13.09.2010 ettepanekust keeldumise tingis see, et kõigist avalikkuse osalusel koostatud asjassepuutuvatest planeeringutest (detailplaneering, üldplaneering ja maakonnaplaneeringu teemaplaneering) kui ühiskondlikest kokkulepetest nähtus eesmärk säilitada XX kinnistul ja teistel samadele tingimustele vastavatel kinnistutel (s.o tiheasustusalal paiknevatel metsamaadel) täies mahus senine kõrghaljastus ning kohalik omavalitsus ei tuvastanud, et avalik huvi oleks vastavas osas hiljem muutunud. Ringkonnakohus leiab, et viited olemasolevatele planeeringutele on ilmselgelt asjakohased ning tegemist on vaieldamatult selliste dokumentidega, millele kohalik omavalitsus saab nende ülesandeid ja vastuvõtmise korda (avatud menetlus ja avalikkuse kaasamine) arvestades avaliku huvi või kohaliku kogukonna huvide väljatoomisel esmajoones tugineda (vt
§ 7
lg 3 p-d 1-4 ja 7-8; § 8 lg 3 p-d 1-3, 6-7 ja 11; § 9 lg 2 p-d 2-3 ja 5; §-d 18-21). Kaebaja on lisaks toonud välja, et tema hinnangul ei ole XX kinnistu virgestusalana üldse kasutatav, kuna sellel paikneb läbimatu võsa. Ringkonnakohus märgib, et isegi selle hinnangu õigsust eeldades on vaieldamatult tegemist kõrghaljastusega alaga, kuivõrd see vastab vähemasti põhiosas metsaseaduse § 3 lg-s 2 sätestatud metsamaa kriteeriumitele: ala on metsamaa kõlvikuna kantud maakatastrisse (XX katastriüksuse kogupindala on 12 386 m2 ja sellest moodustavad metsamaa kõlvikud 11 126 m2) või tegemist on maatükiga, mille pindala on vähemalt 0,1 ha ning millel kasvavad puittaimed kõrgusega vähemalt 1,3 meetrit ja puuvõrade liitusega vähemalt 30 protsenti (läbimatu võsa kirjeldusele vastamiseks peab ka võrade liituvus kaugelt ületama seaduses sätestatud miinimumnõude). Kaebaja on ka rõhutanud (vt Tallinna Ringkonnakohtu 12.12.2012 istungi protokoll, lk 3), et tema arvates ei ole senine XX kinnistute detailplaneering asjakohane, sest faktiline olukord on oluliselt muutunud, seostades seda esmajoones asjaoludega, et kinnisvaraarendaja pankrotistumise tõttu on detailplaneering jäänud kavandatud kujul ellu viimata ning lisaks on Saue vald tänaseks omandanud XX kinnistu kõrval asuva varem riigile kuulunud metsamaa (Piirimetsa katastriüksus), mille olemasoluga ei olnud kehtiva detailplaneeringu koostamisel 13
(17)3-11-1318 võimalik arvestada. Ringkonnakohus leiab, et väited asjaolude olulise muutumise kohta ei ole põhjendatud. XX kinnistute detailplaneering on jätkuvalt kehtiv ja realiseeritav.
§ 9
lg-s 1 sätestatu, et kehtestatud detailplaneering on lähiaastate ehitustegevuse aluseks, ei tähenda, et detailplaneeringu kohane ehitamine poleks pärast „lähiaastate“ möödumist enam ühelgi juhul võimalik, vaid nimetatud säte viitab asjaolule, et vähemasti lähiaastate jooksul pärast detailplaneeringu kehtestamist ei tohiks üldjuhul tekkida vajadust detailplaneeringus määratud ehitusõiguse muutmiseks, kuid hiljem on kohalikul omavalitsusel juba oluliselt ulatuslikum võimalus otsustada realiseerimata detailplaneeringu muutmine või kehtetuks tunnistamine, kui selle lahendus ei vasta enam avalikule huvile, millega peavad arvestama ka planeeringualasse jäävate kinnistute omandajad (vt ka „Planeerimisseaduse muutmise ja sellest tulenevalt teiste seaduste muutmise seaduse“ eelnõu seletuskiri – Riigikogu
- koosseisu eelnõu 410 SE). Faktilise olukorra muutumisena ei saa käsitada ka varem riigile kuulunud Piirimetsa katastriüksuse Saue valla omandisse andmist, sest see pole objektiivselt kuidagi mõjutanud vastava maa-ala kasutusvõimalusi. Seejuures ei ole kehtivas detailplaneeringus 15% ulatuses haljasala nõude täitmiseks sugugi arvestatud Piirimetsa katastriüksusega, vaid planeeringualale jäävate üldmaa (krundid 93-95, kokku 11 147 m2) ja maatulundusmaa kruntidega (krundid 96 ja 97, kokku 35 241 m2), mis moodustavad kokku 15,8% kogu planeeringuala suurusest (293 747 m2). Küll on seletuskirjas viidatud võimalusele, et XX kinnistu toimiks virgestuseesmärkidel koostoimes kõrval asuva suurema metsaalaga. See, et praegu oleks vallal iseenesest võimalik planeeringuala Piirimetsa katastriüksuse arvel veel 3,42 ha metsamaa võrra laiendada ja saavutada seeläbi 15% nõude täitmine ka XX kinnistule täies mahus ehitusõiguse võimaldamise korral, ei tähenda, et kehtiva detailplaneeringuga seotud asjaolud oleksid muutunud. Vastupidi, kujunenud olukord (s.o Piirimetsa katastriüksuse munitsipaalomandisse andmine) kinnitab üheselt, et XX kinnistute detailplaneeringu koostamisel hinnati adekvaatselt, et planeeringualaga külgneva riigimetsamaa kasutamine lähivirgestusalana on ka tulevikus ilmselt jätkuvalt võimalik. Sellele vaatamata peeti oluliseks säilitada senine kõrghaljastus ka XX kinnistul.
- Apellandiga tuleb nõustuda, et halduskohus on ekslikult mõistnud vallavolikogu seisukohti selliselt, et vastustaja hinnangul on XX kinnistu ehituskeelualas. Vaidlustatud otsuses ehituskeeluala ei nimetata. Ka kohtumenetluse käigus esitatud arvamustest nähtuvalt on Saue Vallavolikogu möönnud, et P. Vi poolt omandatud kinnistule väikeelamu(te) püstitamine ei ole küll üldplaneeringuga täielikult välistatud (vastava ala juhtfunktsiooniks on üldplaneeringus märgitud väikeelamumaa ja ärimaa; seletuskirja II osa p 1.2 kohustab kõrghaljastust maksimaalselt säilitama ja p 1.4 kohaselt ei kuulu tiheasustusega alale jääv kõrghaljastusega ala „üldreeglina“ hoonestamisele), kuid leidnud, et kaebaja ettepanekust ei ilmne selliseid erandlikke asjaolusid, mis õigustaksid üldplaneeringus sätestatud reeglist kõrvalekaldumist. Seetõttu on vastustaja käsitlenud P. Vi taotlust ka Saue valla üldplaneeringut muutva ettepanekuna. Olenemata sellest, kas P. Vi poolt taotletud planeeringulahenduse kehtestamisega toimuks formaalselt üldplaneeringu muutmine või mitte, ei saa ringkonnakohtu arvates olla sisulist vaidlust selles, et kaebaja 13.09.2010 taotlus on vastuolus nii Saue valla üldplaneeringus kui ka Harju maakonnaplaneeringu teemaplaneeringus (p 2.2.2.2) kokkulepitud arengueesmärkidega, milleks on tiheasustusega aladel olemasoleva kõrghaljastuse säilitamine võimalikult suures ulatuses, et kasutada vastavaid maatükke virgestusaladena. Saue Vallavolikogule ei saa neist eesmärkidest juhindumist kuidagi ette heita. Samuti nähtub otsusest üheselt, et vastustaja on otsuse tegemisel arvestanud P. Vi omandiõiguse piirangutega, kuid pole tuvastanud sellist ülekaalukat erahuvi, mis õigustaks senistest 14
(17)3-11-1318 ühiskondlikest kokkulepetest loobumist. Kaebaja ei ole haldusmenetluses (nt 18.03.2011 eriarvamuses – I kd, tl 49-54) ega ka kohtumenetluse käigus toonud välja selliseid tema erandlikku erahuvi iseloomustavaid asjaolusid, mida vastustaja oleks pidanud otsuse tegemisel arvesse võtma, kuid ei ole seda teinud. Saue Vallavolikogu on otsuse kohaselt lähtunud P. Vi soovist püstitada kinnistule väikeelamud, kuid pidanud ainuüksi kinnistu elamuehituseks väljaarendamise soovi vähem kaalukaks kui mitmete tasandite planeeringute koostamise käigus väljakujunenud avalikku huvi kõrghaljastuse säilitamiseks ja kaitsmiseks, mis on vajalik rahvatervise hoidmiseks ja edendamiseks. Seejuures ei oma asja lahendamisel mingit tähtsust küsimus, kas P. V oli XX kinnistu omandamise ajal teadlik kinnistu suhtes kehtivast detailplaneeringust või mitte.
§ 28
lg 1 kohaselt on igaühel õigus tutvuda kehtestatud planeeringuga ning üld- ja detailplaneeringute puhul tagatakse see planeeritava maa-ala kohalikes omavalitsustes (
§ 28lg 2 p 3).
Puuduvad väited selle kohta, et P. Vile ei oleks olnud vastava soovi ülesnäitamise korral tagatud mõistlikku võimalust tutvuda enne XX kinnistu omandamist ka selle kohta koostatud ja kehtiva detailplaneeringuga. Detailplaneering koostatakse teatud territooriumi või selle osa kohta (nt
§ 8
lg 1 ja § 9 lg 1) ning sellisena on tegemist asja avalik-õiguslikku seisundit reguleeriva üldkorraldusega HMS § 51 lg 2 tähenduses (vt selle kohta K. Merusk. Haldusakt kehtivas õiguskorras: teooria ja praktika – Juridica, 2011, nr 1, lk 27-34), mis kehtib planeeringualasse kuuluva kinnistu igakordse omaniku suhtes ega sõltu omanikuvahetusest. Mõistagi ei ole kinnistu uus omanik kohustatud tingimusteta leppima olemasoleva planeeringuga ja tal on alati õigus taotleda
§ 10
lg 1 alusel uue planeeringu koostamise algatamist või
§ 27
lg 1 alusel planeeringu kehtetuks tunnistamist, kuid mõlemal juhul on vastava menetluse algatamine seaduse järgi kohaliku omavalitsuse kaalutlusotsustuseks. 16. Lisaks viitas Saue Vallavolikogu oma 28.04.2011 keeldumises MTÜ Välja Selts 25.01.2011 seisukohale (I kd, tl 41), kes P. Vi 13.09.2010 taotlust ei toetanud. Vastustaja on põhjendanud nimetatud ühingu arvamusele tuginemist eelkõige sellega, et MTÜ Välja Selts koondab piirkonna elanike huve. Kaebaja on selles seisukohas kahelnud, kuid ei ole ka kogu kohtumenetluse kestel millegagi näidanud, et see järeldus oleks vale ning lähiala elanike enamik MTÜ Välja Selts seisukohtadega ei nõustu. Uurimispõhimõttest (HMS § 6) tulenevalt ei ole kohalikul omavalitsusel keelatud juba enne planeeringu koostamise algatamise otsustamist pöörduda taotluse õigeks lahendamiseks lisaandmete või seisukohtade saamiseks muu hulgas isikute või ühenduste poole, kelle kõrgendatud huvi taotletava planeeringu suhtes saab mõistlikult eeldada. Seejuures on P. Vile olnud käesoleval juhul tagatud enne vastustaja poolt tema taotluse suhtes keelduva otsuse tegemist ärakuulamisõiguse kasutamise võimalus, mille raames sai ta esitada ja esitaski vastuväited ka MTÜ Välja Selts seisukohale (Saue Vallavalitsus esitas 02.03.2011 kirjaga nr 7-1.2/3743-6 otsuse eelnõu P. Vile tutvumiseks ja arvamuse avaldamiseks – I kd, tl 32; P. V nõudis 04.03.2011 kirjaga Saue Vallavalitsuselt välja muu hulgas MTÜ Välja Selts seisukohad – I kd, tl 34; P. V esitas eelnõule 18.03.2011 omapoolsed vastuväited – I kd, tl 49-54). Esitatud taotluse suhtes seisukoha saamiseks MTÜ Välja Selts poole pöördumist ei saa vaadelda taotletud detailplaneeringu koostamise n-ö vaikimisi algatamisena, kuivõrd see käsitlus poleks kooskõlas
§-des 10 ja 12 sätestatud planeeringu algatamiseks ja sellest informeerimiseks ettenähtud menetluskorraga, mistõttu oleks vastustaja tegevusele sellise sisu omistamine põhjendamatult kaugeleulatuv. Kui seaduses või määruses ei ole sätestatud teisiti, määrab haldusorgan haldusmenetluse üksikasjad (sh taotluse lahendamiseks läbiviidavad menetlustoimingud ja nende vormi) kaalutlusõiguse alusel (HMS § 5 lg 1). Asjas esitatud dokumentidest saab üheselt järeldada, et Saue vald pöördus MTÜ Välja Selts poole üksnes eesmärgiga selgitada täiendavalt välja kohalike elanike seisukoht olemasoleva detailplaneeringu muutmise algatamise ettepaneku põhjendatuse suhtes. Vallavalitsuse pöördumises on üheselt mõistetavalt viidatud, et arvamust 15
(17)3-11-1318 küsitakse
§ 10
lg 1 alusel detailplaneering algatamise või selle algatamisest põhjendatud juhul keeldumise kohta kaalutlusotsuse tegemiseks (vt Saue Vallavalitsuse 18.01.2011 kiri nr 7-1.2/280 – I kd, tl 37). Ebaõige on halduskohtu seisukoht, et vastustaja on MTÜ Välja Selts arvamust mõistnud valesti. Ehkki ühing kordas vastuses osaliselt oma 16.05.2009 pöördumist (I kd, tl 99 ja pöördel) Saue valla poole ettepanekuga Piirimetsa katastriüksuse munitsipaalomandisse taotlemiseks, on vastuses samas selgelt märgitud, et MTÜ Välja Selts ei nõustu P. Vi ettepanekuga ja XX kinnistu sihtotstarbe muutmisega elamumaaks. 17. Küsimus lähivirgestusalaks planeeritud maa-ala sihtotstarbe (maatulundusmaa) kohasusest ei ole ringkonnakohtu arvates oluline. Sisulist vaidlust ei ole menetlusosaliste vahel olnud selles, et kinnistu tegelik kasutuseesmärk (s.o krundi kasutamise sihtotstarve – vt ka alates 01.07.2009 kehtiv
§ 9
lg 41) ja katastriüksuse sihtotstarve peaksid üldjuhul võimalikult suures ulatuses kattuma ning üldiseks kasutamiseks kavandatud haljasalale on põhjendatud määrata sotsiaalmaa sihtotstarve (üldkasutatav maa / üldmaa). Samas ei saa ka maatulundusmaa sihtotstarbe säilitamist pidada iseenesest õigusvastaseks olukorras, kus vastava maa-ala eesmärgipärast kasutamist (s.o rekreatsioonialana) on peetud võimalikuks samal alal metsa majandamist välistamata. Ringkonnakohus ei nõustu siiski Saue Vallavolikogu käsitlusega, et erinevalt praegu kehtivast Vabariigi Valitsuse 23.10.2008 määrusest nr 155 „Katastriüksuse sihtotstarvete liigid ja nende määramise kord“ ei võimaldanud XX kinnistute detailplaneeringu kehtestamise ajal kehtinud Vabariigi Valitsuse 24.01.1995 määrusega nr 36 kinnitatud „Katastriüksuse sihtotstarvete liigid ja nende määramise alused“ määrata katastriüksusele avaliku kasutusega sihtotstarvet. Ringkonnakohtu hinnangul puudub kehtiva korra § 6 p 13 alapunktis 2 nimetatud üldkasutatava maa (017; Üm) ja varem kehtinud aluste punktis 6 nimetatud üldmaa (0051; Üm) sihtotstarvete vahel sisuline erinevus, vaatamata kehtivas korras sisalduvale täpsustusele, et üldkasutatav maa on avalikult kasutatav. Detailplaneering ei ole küll iseenesest kinnisasja seadusjärgseks kitsenduseks (vt Riigikohtu 22.03.2006 otsus nr 3-2-1-5-06, p-d 22, 23; 03.06.2010 otsus nr 3-2-1-48-10, p 28), kuid sellest olenemata on detailplaneeringuga võimalik
§ 3
lg 3 p 1, § 9 lg 2 p 2 ja lg 4 p 1 alusel määrata krundi ehitusõigus, sealhulgas lubatud kasutusviisid. XX kinnistu avaliku kasutuse tagamiseks ei piisa siiski üksnes XX kinnistute detailplaneeringu seletuskirjas (p 4.2) sisalduvast viitest, et maatulundusmaa sihtotstarbega alad on planeeritud avalikult kasutatavatena ega ka Saue valla üldplaneeringu seletuskirjas (II osa p 1.4) märgitust, et tiheasustusaladel ja nende vahel olevad metsad on jäetud üldkasutatavateks rekreatiivaladeks. Kõnealuse maaüksuse tegelik avalik kasutamine virgestusalana eeldab kas kinnistuomanikuga vastava kokkuleppe saavutamist või kinnisasja kohaliku omavalitsuse poolt võõrandamist
§ 30
alusel või selle sundvõõrandamist (või sundvalduse seadmist)
§ 31ja kinnisasja sundvõõrandamise seaduses sätestatud tingimustel ja korras.
Samas isegi juhul, kui olemasolev detailplaneering ei osutu õiguslikel või faktilistel (nt omaniku poolt maaüksusele ligipääsu piiramise korral) põhjustel hetkel realiseeritavaks mahus või viisil, mida selle kehtestamisel on tegelikult silmas peetud ning sellest tulenevalt võib muu hulgas tõusetuda vajadus planeeringu eesmärkide saavutamiseks asuda seda muutma, ei tähenda see, et kaebaja ettepaneku alusel detailplaneeringu koostamise algatamisest keeldumine toimus õigusvastaselt, sest tegemist oleks oluliselt erineva lähteülesandega detailplaneeringu koostamise algatamisega. 16
(17)3-11-1318
- Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 3 alusel rahuldab ringkonnakohus Saue Vallavolikogu apellatsioonkaebuse, tühistab Tallinna Halduskohtu 14.06.2012 otsuse ja teeb asjas ise uue otsuse, millega jätab P. Vi kaebuse rahuldamata.
- Kehtiva HKMS § 285 lg-st 1 tulenevalt kohaldatakse enne uue HKMS jõustumist (s.o kuni 31.12.2011) tehtud menetlustoimingute korral menetluskulude jaotusele ja nende väljamõistmisele seni kehtinud HKMS-s sätestatut. Käesolevas asjas on menetlusosalised kandnud menetluskulusid osaliselt varasema HKMS ja osaliselt uue HKMS kehtivusajal. Menetluskulude jaotuse ja väljamõistmise osas menetlusseadustikes siiski põhimõttelisi erinevusi pole. Nii varasema HKMS § 92 lg 1 kui ka kehtiva HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd ringkonnakohus teeb asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uue otsuse, tuleb muuta ka menetluskulude jaotust (varasema HKMS § 93 lg 4; kehtiva HKMS § 109 lg 4). Kohus mõistab välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud (varasema HKMS § 93 lg 5; kehtiva HKMS § 109 lg 6). HKMS § 109 lg-st 2 juhindudes märgib ringkonnakohus, et P. V on tasunud kaebuse esitamisel riigilõivu 15,97 eurot (I kd, tl 26) ja kandnud õigusabikulusid 1880 eurot (SVM Advisory OÜ 03.05.2012 arve nr 03-05M-2012 ja selle tasumist tõendavad pangaväljavõtted – II kd, tl 5-8). Apellatsioonimenetluses on P. V kandnud õigusabikulusid kokku 1584 eurot, esitades ringkonnakohtu 12.12.2012 istungil asjakohased THOR Advokaadibüroo OÜ arved (13.08.2012 arve nr 13-08A-2012/THR; 06.12.2012 arve nr 06-12D-2012/THR) ja nende tasumist tõendavad pangaväljavõtted. Seega on kaebaja menetluskulud esimese ja teise astme kohtus olnud kokku 3479,97 eurot. Menetluskulude kandmine ja seos käesoleva haldusasja menetlemisega haldus- ja ringkonnakohtus on nõuetekohaselt tõendatud. Kuivõrd ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega jätab P. Vi kaebuse rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud varasema HKMS § 92 lg 1 ja kehtiva HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. Saue Vallavolikogu on apellatsioonkaebuse esitamisel tasunud riigilõivu 15 eurot (II kd, tl 138), muude menetluskulude kandmise kohta vastustaja menetluskulude nimekirja ja kulude kandmist tõendavaid dokumente haldus- ega ringkonnakohtule esitanud ei ole. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on küll oluliselt piiratud haldusorgani poolt halduskohtumenetluses kantud välise õigusabiteenuse kulude väljamõistmine (nt Riigikohtu 21.06.2012 otsus nr 3-3-1-26-12 p 29 ja seal viidatud praktika), kuid samad põhimõtted ei ole laiendatavad haldusorgani poolt seaduse alusel tasutud riigilõivu suhtes. Samuti ei saa riigilõivu osas tekkida küsimust vastava kulu põhjendatuses. Kehtiva HKMS § 108 lg 1 alusel tuleb apellatsioonkaebuse pealt tasutud riigilõiv 15 eurot P. Vilt Saue valla kasuks välja mõista. Ülejäänud osas jäävad Saue Vallavolikogu võimalikud menetluskulud varasema HKMS § 93 lg 1 ja kehtiva HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Viive Ligi Ruth Plaks Virgo Saarmets 17
(17)