) §-le 5 ja sisemäärustiku p-le 4 nendi vastustaja, et madrus A.K. on andnud tegevteenistusse astumisel kaitseväeteenistuse seaduse (edaspidi KVTS) § 8 lõikes 3 sätestatud Eesti kaitseväelase tõotuse ning on muuhulgas tõotanud „/…/, pidada kinni kaitseväe distsipliinist ning täpselt ja vastuvaidlematult täita kõiki oma kohustusi, pidades meeles, et vastasel korral seadus mind rangelt karistab.“. Korduvalt eirates ning mitte täites hommikusel rivistusel kompanii korrapidaja antud käsku, on madrus A.K. patustanud tema enda antud tõotuse vastu. Samuti on A.K. korduvalt ja teadlikult rikkunud KKS § 29 lg 7,
ning sisemäärustiku p 4 nõudeid.
lg 1 kohaselt on kaitseväelase distsiplinaarsüütegu seaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktide või teenistuskohustustega ettenähtud nõuete süüline täitmata jätmine või nende mittekohane täitmine. Madrus A.K.i süüline käitumine seisneb kaitseväedistsipliini eiramises ning käsu korduvas mittetäitmises. Osundades
lg-s 1 sätestatule selgitav kaitsevägi, et Mereväebaasi baasikaitsekompanii ajateenijale madrus A.K.ile määrati 14.10.2011 distsiplinaarkaristusena
Vastavalt
lg 5 ja § 52 lg 3 määrati karistus avalikult 3 suuliselt.
lg 1 p 2 kohaselt on lisatoimkond distsiplinaarkaristusena kohaldatav ajateenistuses oleva sõduri suhtes. Karistuse määrajaks oli baasikaitsekompanii ülem ltn R. Luks, kellel on vastav õigus tulenevalt
Enne karistuse määramist anti vastavalt
Temalt nõuti peale süüteo toimepanemist vastavalt kaitseväe distsiplinaarmäärustiku punktile 204.1 kirjalikku selgitust, mille A.K. 10.10.2011 omakäeliselt ka andis. Oma kaebuses heidab A.K. ette, et karistuse määramisel ei antud talle võimalust esitada karistuse kohta vastuväiteid vastavalt HMS §-le 40. Kaebaja on jätnud tähelepanuta asjaolu, et karistuse määramisel võeti aluseks kehtiv
, mis ei näe karistuse määramisel ette kohustust anda karistatavale võimalust esitamaks arvamusi või vastuväiteid. Seega on karistuse määramisel igati järgitud HMS § 40 lg 3 p 7, mille kohaselt võib haldusmenetluse läbi viia menetlusosalise arvamust ja vastuväiteid ära kuulamata muudel seaduses sätestatud juhtudel. Kaebuse esitaja väidab, et ei ole saanud karistuse määramise käskkirja, kuigi on taotlenud suulise haldusakti kirjalikku vormistamist. Karistuse määranud ülemale ega Mereväebaasi staabile ei ole laekunud ühtegi kaebaja vastavasisulist taotlust. Seega on kaebuse esitaja A. K. kaebuses esitanud tõele mittevastavaid andmeid. Samuti on Kaitsevägi vastustajana seisukohal, et kaebuse esitajal puudub põhjendatud huvi, et taotleda suulises vormis määratud karistuse kirjalikku vormistamist. 14.10.2011 määratud distsiplinaarkaristus kanti madrus A. K.i kaitseväelase ergutuste ja distsiplinaarkaristuste arvestuse lehele /tl 34/. Määratud kaks lisatoimkonda täitis distsiplinaarkorras mõjutatu 21.10.2011 ja 23.10.
lg 1) ning karistust ei ole kustutatud vastavalt
Seega võib kehtiva distsiplinaarkaristuse olemasolu mõjutada kaebuse esitaja edasist teenistuskäiku ning olla raskendavaks asjaoluks edasistes distsiplinaarmenetlustes, nagu on märkinud kaebuse esitaja oma 28.12.2011 vastuses kohtumäärusele. Kaitseväele jääb arusaamatuks kaebuse esitaja eelpool nimetatud viimane viide. Kas seda mõista kui kaebuse esitaja võimalikku valmisolekut ka edaspidi mitte alluda kaitseväedistsipliinile. Siiski on olemas
lg 2 sätestatud võimalus, et madrus A.K.il igati püüdliku ja kohusetundliku teenistuse korral määratud karistus ennetähtaegselt kustutatakse. Kaitsevägi vastustajana leiab, et madrus A.K. on 10.10.2011 (ning varem) eirates saadud käsku jätnud käsu täitmata, olles sellega pannud toime kaitseväedistsipliini rikkumise. Distsiplinaarkaristus on A.K.ile määratud õiguspäraselt nii sisuliselt kui ka vormiliselt. Kaebuse esitaja täiendavad seisukohad Vastuses tunnistab Mereväebaas, et valetas oma 18.11.2011 vastuses kohtule, et kaebajale määratud karistus on kustunud 24.10.2011 (vastustaja ise väidab, et ei saanud ise enda koostatud dokumentidest ega kehtivatest õigusaktidest aru ning seetõttu ei esitanud valeandmeid kohtule teadlikult), võttis omaks selle, et määratud distsiplinaarkaristus kehtib, ning selles küsimuses poolte vahel enam vaidlust ei ole. Samas sisaldab vastustaja vastus valesid faktiväiteid ning õiguslikke väiteid, millega kaebuse esitaja ei nõustu. Kaebuse esitaja nõustub vastustajaga kaitseväedistsipliini osas (
Erinevalt vastustajast leiab kaebuse esitaja, et nendest sätetest tulenevalt kehtib kohustus alluda 4 õigusaktidele kõigile kaitseväelastele, mitte ainult ajateenijatele, sh ei tohi kõrgem kaitseväelane anda õigusaktidega vastuolus olevat käsku ehk tema käsus avalduv tahe ei või olla selline, mis läheb vastuollu kaitseväeteenistust reguleerivate õigusaktidega. Samuti leiab kaebaja, et kaitseväelase kohustusest "teadlikult alluda kaitseväeteenistuse nõuetele" tuleneb, et kaitseväelane ei pea pimesi täitma iga käsku ning talle on kohustuslikud täitmiseks üksnes ülemate seaduslikud käsud, st käsud mis põhinevad seaduslikul alusel ja on kehtiva õigusega kooskõlas ning pimesi ebaseaduslikele käskudele allumine võib olla distsiplinaarvastutuse aluseks. Nagu eelnevalt öeldud põhineb
kohaselt kaitseväedistsipliin õigusaktide täpsel täitmisel kõigi kaitseväelaste poolt. Sisemäärustiku p 331 kohaselt toimub kaitseväes hümni laulmine õhtuse loenduse ajal, seevastu kui p 315 kohaselt hommikuse loenduse ajal hümni ei laulda. Vastustaja 14.02.2012 vastuses kohtule kirjutatakse: "Mereväebaasi baasikaitsekompanii asutamisest alates toimub igal päeval kompanii hommikune rivistus koos Eesti Vabariigi hümni laulmisega. Samal ajal heisatakse Eesti lipp. Rivistuse ajal annab kompanii korrapidaja käsklused (käsu): „Allüksused valvel! Lipule vaat! Lippurid, heisake lipp! Eesti Vabariigi hümni laulmist alga!”." Sellega deklareerib vastustaja, et nad teadlikult eiravad sisemäärustiku p 315 ja 331, peavad oma tavasid olulisemaks kehtivatest õigusaktidest ning kavatsevad ka edaspidi kaitseväe õigusaktide rikkumist jätkata. Sellina käitumine on vastuolus Eesti Vabariigi aluseks oleva õigusriigi põhimõttega (täidesaatva võimu allumise õigusaktidele) ja demokraatia põhimõttega (üldnormide kehtestamine rahva esinduskogu ja selle volitatud ministrite poolt). Sellises olukorras pidi kaebuse esitaja valima, kas täita ülema ebaseaduslikku käsku ei eirata kaitseväedistsipliini või järgida kaitseväedistsipliini ja juhtida tähelepanu ülema käsu ebaseaduslikkusele. Selles olukorras otsustas kaebaja jääda kindlaks antud vandele järgida kaitseväe distsipliini ning juhtis ülema tähelepanu sellele, et Mereväebaasi tavad on vastuolus sisemäärustikuga. Sisuliselt karistas Mereväebaasi baasikaitsekompanii ülem kaebajat 14.10.2011 selle eest, et kaebaja jäi truuks antud vandele, kaitseväedistsipliinile ja Eesti Vabariigi põhiseaduslikule korrale ning esitas vastuväiteid ebaseadusliku käsu suhtes. Vastustaja see väide on ka vale, sest hommikuse rivistuse ajal ei ole antud korraldust "Eesti Vabariigi hümni laulmist alga!" Hommikusel rivistusel antakse korraldus: "Allüksused valvel! Lipule vaat! Lippurid, heisake lipp!". Vastustaja 14.02.2012 vastuses kohtule kirjutatakse: "Kaebuse esitaja väidab, et ei ole saanud karistuse määramise käskkirja, kuigi on taotlenud suulise haldusakti kirjalikku vormistamist. Karistuse määranud ülemale ega Mereväebaasi staabile ei ole laekunud ühtegi kaebaja vastavasisulist taotlust. Seega on kaebuse esitaja A.K. kaebuses esitanud tõele mittevastavaid andmeid. Samuti on Kaitsevägi vastustajana seisukohal, et kaebuse esitajal puudub põhjendatud huvi, et taotleda suulises vormis määratud karistuse kirjalikku vormistamist.". Kaebuse esitaja esitas oktoober 2011 lõpus suulise taotluse käskkirja saamiseks ltn R. Luksile, kuid sellest keelduti. 04.11.2011 esitas kaebuse esitaja kirjaliku taotluse rühmavanem veebel (vbl) Sulev Sepp'ale, milles palus väljastada karistuse määramise käskkirja kirjalikult /tl 39/, kuid S. Sepp vastas, et minule on karistus määratud suuliselt ning ei võtnud minu taotlust vastu. Pöördumise juures viibisid ning taotluse vastuvõtmisest keeldumise juures viibisid ajateenijad Š., A. ja S., kes lugesid vahetult pärast seda ka taotlust, mille vastuvõtmisest keelduti ning võivad anda keeldumise kohta kohtus ütlusi. Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas distsiplinaarmenetluses on süüdistataval õigus olla ära kuulatud või mitte. Vastustaja leiab: "Kaebaja on jätnud tähelepanuta asjaolu, et karistuse määramisel võeti aluseks kehtiv
, mis ei näe karistuse määramisel ette kohustust anda karistatavale võimalust esitamaks arvamusi või vastuväiteid. Seega on karistuse määramisel igati järgitud HMS § 40 lg 3 p 7, mille kohaselt võib haldusmenetluse läbi viia menetlusosalise arvamust ja vastuväiteid ära kuulamata muudel seaduses sätestatud juhtudel." Kaebuse esitaja 5 leiab, et distsiplinaarmenetluses on ärakuulamine oluline põhimõte, mille eesmärk on tagada kaitseõiguse teostamine ning mis tuleneb Eesti Vabariigi põhiseaduse § 14 sätestatud hea halduse põhimõttest ning on vastustajale kohustuslik sõltumata sellest, kas kaitseväe distsiplinaarseaduses on ärakuulamist selgesõnaliselt nimetatud või mitte. Vastuse p-s 14 kirjutab vastustaja: "Kaitseväele jääb arusaamatuks kaebuse esitaja eelpool nimetatud viimane viide. Kas seda mõista kui kaebuse esitaja võimalikku valmisolekut ka edaspidi mitte alluda kaitseväedistsipliinile." Kaebuse esitaja leiab, et ta ei ole kaitseväedistsipliini rikkunud ning erinevalt vastustajast on kaebaja järginud täpselt kaitseväeteenistust reguleerivaid õigusakte ja järginud kaitseväe distsipliini. Vastustaja peaks kaaluma ebaseadusliku korralduse andnud ülemate karistamist. Vastustaja vastusest nähtub ja karistuse määramisele järgnevast käitumisest nähtub, et kaitsevägi kavatseb ka edaspidi rikkuda kehtivaid õigusakte ja ajateenijate õigusi. Kindlasti ei ole kaebuse esitajal jaksu iga vastustaja toimepandud õigusrikkumist kohtus vaidlustada, kuid Eesti Vabariigi kodaniku ja tulevase riigiteenistujana kavatseb kaebuse esitaja ka edaspidi vaidlustada vastustaja poolt kaebuse esitaja suhtes antud õigusvastaseid haldusakte kohtus ning juhtida vastustaja tähelepanu kaitseväe toimimisel esinevatele õigusrikkumistele. Muus osas jääb kaebaja oma kaebuses toodud seisukohtade juurde. Vastustaja täiendavad seisukohad 19.03.2012 vastulause p 1 teises lõigus „/…/ leiab kaebuse esitaja, et nendest sätetest tulenevalt kehtib kohustus alluda õigusaktidele kõigile kaitseväelastele, mitte ainult ajateenijatele, sh ei tohi kõrgem kaitseväelane anda õigusaktidega vastuolus olevat käsku /…/ et kaitseväelane ei pea pimesi täitma iga käsku ning talle on kohustuslikud täitmiseks üksnes ülemate seaduslikud käsud, st käsud mis põhinevad seaduslikul alusel ja on kehtiva õigusega kooskõlas ning pimesi ebaseaduslikele käskudele allumine võib olla distsiplinaarvastutuse aluseks.“ Vastustaja on seisukohal, et nõue (käsk) baasikaitsekompanii hommikusel rivistusel Eesti lipu heiskamise ajal laulda Eesti Vabariigi hümni ei ole vastuolus Eesti Vabariigis kehtivate õigusaktidega. Kaebuse esitaja väide, et vastustaja (Mereväebaas) teadlikult eirab sisemäärustiku p 315 ja 331, on alusetu ja pahatahtlik. Mereväebaasis on hommikune rivistus (loendus) ühendatud Eesti lipu heiskamisega. Sisemäärustiku p-s 315 ei ole tõesti sätestatud, et toimub hümni laulmine. See ei anna kaebuse esitajale alust väita, et hümni laulmise nõue (käsk) oleks vastuolus kehtivate õigusaktidega. Kaitseväeteenistuses ei ole võimalik, et kõik ettetulevad teenistusolukorrad oleks reguleeritud määrustikega. Samas tuleb tunnistada, et sisemäärustik kehtib alates 01.01.1999 ning on mitmes osas nii öelda „ajale jalgu jäänud“. Kaebuse esitaja kirjutab vastulause p 1 viimases lõigus: „Sellises olukorra pidi kaebuse esitaja valima, kas täita ülema ebaseaduslikku käsku ei eirata kaitseväedistsipliini või järgida kaitseväedistsipliini ja juhtida tähelepanu ülema käsu ebaseaduslikkusele“. Vastustaja seisukohalt on kaebuse esitaja väide meelevaldne, sest täitmiseks oli igati seaduspärane käsk, kuid kaebuse esitaja jättis selle täitmata (ning oli seda teinud ka varem). Seega ei täitnud kaebuse esitaja käsku ning rikkus kaitseväedistsipliini. Isegi juhul, kui lähtuda kaebuse esitaja väitest, et nõue (käsk) Eesti Vabariigi hümni laulmiseks ei ole õiguspärane, st tegemist on keelatud käsuga KKS § 34 lg 1 p 1 mõistes, ei täitnud kaebuse esitaja seadust ega järginud kaitseväedistsipliini. KKS § 34 lg 1 p 1 kohaselt on keelatud anda käsku, mis on vastuolus seadusega. Samas KKS § 34 lg 2 sätestab üheselt, et keelatud käsu peab täitma. Kaebuse esitaja aga keeldus (korduvalt!) demonstratiivselt käsku täitmast. Juhis edasiseks käitumiseks peale käsu täitmist on antud KKS sama paragrahvi lõikes
§-le 5 kaitseväedistsipliin on seaduste, kaitseväes kehtivate määruste, neist alamate õigusaktidega ja käskudega kehtestatud teenistuskohustuste ning kaitseväe korra 7 nõuete täpne täitmine kõigi kaitseväelaste poolt. Kaitseväedistsipliin põhineb ülemate käsuõigusel, distsiplinaarvõimul ja alluvate kohustusel täita ülemate seaduslikke käske ja korraldusi ning kaitseväelase teadlikul allumisel kaitseväeteenistuse nõuetele. Sisemäärustiku p 4 esimese lõike järgi kaitseväedistsipliin kohustab kõiki kaitseväelasi täpselt täitma õigusaktide ja käskude nõudeid. KKS § 29 lg 1 kohaselt käsk on ülema tahte väljendus suulises, kirjalikus või märguande vormis. Sama paragrahvi lõige 7 alusel käsu saaja on kohustatud vastuvaidlematult täitma saadud käsud. Käsu saaja on kohustatud täitma ka teenistusalased käsud, mille täitmise kohustus ei tulene tema ametikohast. KKS sätestab ka juhud, mil käsk on keelatud või tühine, ja niisuguste käskude andmise ja täitmise tagajärjed. Kaebaja oma sõnul täitis tema poolt antud vannet ja kaitseväes kehtivaid õigusakte, kui keeldus vastustaja väidetavalt sisemäärustiku vastase käsu täitmisest. Kohus sellega ei nõustu. Üksnes tühist käsku ei pea täitma (KKS § 33 lg 3), kuid A.K. ei ole väitnud (ega kohus tuvastanud), et kasarmukorrapidaja käsk oleks vastanud tühise käsu tunnustele (KKS § 33 lg 1), ega ole kaebaja toiminud ka sama paragrahvi lõikes 4 toodud viisil. Kaebusest nähtuvalt A.K. peab talle hommikusel rivistusel antud käsku keelatud käsuks, pidades silmas ilmselt KKS § 34 lg 1 p-s 1 sätestatut, mille kohaselt keelatud on anda käsku, mis on vastuolus seadusega. Kaebaja on jätnud aga tähelepanuta, et isegi juhul, kui saadud käsk tundus talle seadusvastane, sätestab KKS § 34 lg 2 sõnaselgelt: keelatud käsu peab täitma. Sama paragrahvi lg 3 kohustab aga keelatud käsu saamisest käsu saajat pärast käsu täitmist ette kandma oma vahetule ülemale. Kui keelatud käsu andis vahetu ülem, peab käsu saaja keelatud käsu saamisest ette kandma vahetu ülema ülemale. Kuna kaebaja on jätnud need nõuded (sh käsu) korduvalt täitmata, siis on ta kahtlemata pannud toime distsiplinaarsüüteo. Nimelt näeb
lg 1 ette, et kaitseväelase distsiplinaarsüütegu on seaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktide või teenistuskohustustega ettenähtud nõuete süüline täitmata jätmine või nende mittekohane täitmine. Kohus rõhutab, et kuigi sisemäärustik tõepoolest ei näe ette hommikusel ülevaatusel ja riigilipu heiskamisel riigihümni laulmist, nagu see on ette nähtud õhtusel loendusel, ei olnud tegemist tühise käsuga ja seepärast niisuguse personaalselt talle antud käsu täitmata jätmiseks puudus õigustus. Täiendavalt peab kohus vajalikuks märkida, et asja materjalidest nähtuvalt oli kaebaja kursis, et praktikas on tavaks saanud hümni laulmine ka lipu heiskamise ajal, seetõttu ei olnud talle niisugune käsk ka üllatuseks. Kaebaja on ise kaebuses selgitanud, et „lippurid hakkasid lippu heiskama, ülejäänud laulma“. Kaebaja aga teadlikult ei soovinud Eesti Vabariigi hümni laulda, see ilmneb selgelt nii tema enda 10.10.2011 seletuskirjast kui ka jaoülema 03.10.2011 seletuskirjast. Kohtu arvates on niisugune suhtumine Eesti Vabariigi kodanikult ja „tulevaselt riigiteenistujalt“ ning käsu „vastuolu seadusega“ kitsas ja üksnes grammatiline tõlgendamine üllatav, sest kuidas võiks kahjustada riigihümni laulmine koos teiste ajateenijatega selle riigi kodaniku põhiseaduslikke õigusi. 4.
lg 1 kohaselt kaitseväelane kannab toimepandud distsiplinaarsüüteo eest distsiplinaarvastutust, mis seisneb tema suhtes distsiplinaarkaristuse kohaldamises vastavalt tema poolt toime pandud süüteo laadile ja raskusele. Sama seaduse § 49 lg 1 sätestab, et ülem peab distsiplinaarkaristuse määrama õiglaselt ja erapooletult, lähtudes distsiplinaarsüüteo raskusest, teo ajenditest ja selle toimepannud kaitseväelase eelnevast teenistusest. Tulenevalt sama paragrahvi lg-st 9 distsiplinaarkaristuse määramisel peab ülem arvesse võtma distsiplinaarsüüteo laadi, süüdlase isikut, süü suurust ning vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, rahatrahvi või ametipalga vähendamise määramisel ka süüdlase majanduslikku olukorda. 8 Vastavalt
lõigetele 3 ja 4 enne distsiplinaarkaristuse määramist selgitatakse välja distsiplinaarsüüteo toimepanemise tehiolud ning distsiplinaarsüüteos süüdistatavale antakse enne karistuse määramist võimalus selgitada oma käitumist. Käesoleval juhul on puudus vajaduse ja kohustus viia läbi teenistuslikku juurdlust (
lg 1), kaebajale on antud enne karistuse määramist võimalus selgitada oma käitumise tagamaid. Arvestades rikkumise iseloomu ja ajavahemikku seletuse andmisest kuni otsuse teatavakstegemiseni puudus vajadus küsida kaebajalt veelkord arvamust. Antud juhul määras selleks
Luks – toimepandud distsiplinaarsüüteo eest karistuseks kaks lisatoimkonda, mis tehti kaebuse esitajale teatavaks 14.10.2011 rivistusel. Ajateenistuses oleva sõduri suhtes kohaldatavad distsiplinaarkaristused on sätestatud
§-s 30, sh lg 1 p 2 kohaselt on selleks ka lisatoimkond. Tulenevalt
lg-st 4 ühe distsiplinaarsüüteo eest võib määrata kuni viis lisatoimkonda, sama paragrahvi lg 5 alusel lisatoimkond määratakse avalikult suuliselt või käskkirjaga. Kohus leiab eelmärgitut arvestades, et kaebaja süüasja on menetletud ja talle on määratud distsiplinaarkaristus nimetatud eriseaduses ettenähtud korras. Kohus rõhutab, et lisatoimkonna määramiseks ajateenijale ei pidanud ülem vormistama käskkirja, vaid võis seda teha ka suuliselt. Mis puudutab kaebaja väidet, et ta olevat nõudnud distsiplinaarkaristuse kohta käskkirja vormistamist, siis selles osas märgib kohus järgmist. Esiteks ei tulene asjaomastest õigusaktidest, et ajateenijal oleks õigus nõuda, mis vormis talle lisatoimkonna määramine peaks toimuma, kui seadus jätab selleks ülemale valikuõiguse. Teiseks, isegi kui jätta kaitseväe argumendid väidetava 04.11.2011 taotluse usaldusväärsuse osas tähelepanuta (siiski kohus nõustub nendega) ja juhinduda HMS § 55 lg-st 2, ei ole tõendatud, et kaebaja oleks niisuguse taotluse vastustajale esitanud. Kõnealuse taotluse kohaselt soovis A.K. hoopis käskkirjast, millega talle oli määratud karistus, koopia saamist. Nagu eelnevalt öeldud, kaitseväel puudus iseenesest kohustus sellekohast käskkirja anda ja kuna Käskkirja ei vormistatud, siis ei saa kaitsevägi olematust käskkirjast ka koopiat anda. Seega õiguspärane distsiplinaarkaristuse määramine ei ole kuidagi saanud rikkuda kaebaja au ja head nime, pigem teeb seda kaebajapoolne oma eksimuse mitte tunnistada tahtmine. 5. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Et käesoleval juhul jääb A.K.i kaebus rahuldamata ning kaitsevägi ei ole seaduses ettenähtud korras kohtukulunõuet esitanud, kohus vastavalt HKMS § 109 lg-le 2 ja § 158 lg-le 5 leiab, et menetlusosaliste võimalikud menetluskulud peavad jääma nende enda kanda. Hurma Kiviloo kohtunik 9
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.